Проект закона "О подводной инфраструктуре" (419 СЭ) - третье чтение.

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ning palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Soovitan kõigil saali jääda, saate pisut targemaks. Tilk tõrva võib meepoti ära rikkuda ja nii on [juhtunud] ka alusharidusseadusega. Me peame endale aru andma, et erineva ettevalmistusega laste paigutamine eraldi klassidesse või rühmadesse on metoodiliselt õigustatud. See puudutab nii koole kui ka lasteaedu, sest haridusasutuste tegevuse eesmärk on üks: lapse areng. Täiesti erineva ettevalmistusega lapsi ei saa arendada ühes rühmas ja [ühesuguse] metoodika alusel, sest siis kannatavad mõlemad või erinevad grupid selles klassis või rühmas. Seetõttu on loomulik arvestada laste eeldusi ja viia nad lõpuks kõik samale tasemele. Loomulikult ei saa siin vahet teha, aga on erinevad metoodilised lähenemised, mille kasutamine on täiesti õigustatud. Tuleval aastal avab Tallinn viies eestikeelsele õppele üle minevas koolis klassid eesti keelt emakeelena rääkivatele lastele. Sellest kõneles abilinnapea Aleksei Jašin. Tema sõnutsi plaanib linn viies üleminekukoolis avada ülelinnalise vastuvõtuga klassid eesti keelt emakeele tasemel rääkivatele lastele, nendeks võivad olla nii täiesti eestikeelsest perest kui ka kakskeelsest perest pärit lapsed. Neis klassides õpetatakse aineid [eesti keeles] ja [eesti] keelt emakeelena. Perekond peab ise paberid sisse tooma ja nendega vesteldakse, et saada pilt nende tegelikust keeletasemest. Kõik on arusaadav ja väga loomulik. Neil asjadel ei saa lasta [minna] isevoolu[teed]. Me teame, et viimastel aastatel on nii Ida-Virumaal kui ka Tallinnas olnud muukeelsete perekondade seas tung panna oma lapsed eestikeelsetesse õppeasutustesse, kas selle tõttu, et [koolide] tase on erinev, või siis selle tõttu, et endistes venekeelsetes õppeasutustes ei ole [suudetud] tagada eesti keele omandamist. On [olnud] olukordi, kus erineva keelelise ettevalmistusega lapsed satuvad ühte klassi. Õpetajad ja kool on sisuliselt sunnitud tegelema metoodilise solkimisega. See tähendab, et ühes rühmas või klassis on lapsed nii[võrd] erineva keelelise ettevalmistusega, et nende puhul tuleb kasutada erinevaid meetodeid. Või siis kasutatakse erineva ettevalmistusega laste puhul ainult ühte meetodit. Tulemus on see, et [isegi pärast mitut aastat], viiendas-kuuendas klassis – need näited on olemas – ei ole venekeelsest perekonnast pärit laste puhul võimalik eestikeelset õpet läbi viia, sest nad ei saa mitte midagi aru. Neile antakse osaliselt venekeelseid õppematerjale, sest neid on seni toetatud sellisel määral, et nad ei ole omandanud elementaarset eesti keele oskust. Selline liigne toetamine olukorras, kus teine osa sellest grupist või rühmast või klassist igavleb, kuna nende jaoks on selline lihtsustatud lähenemine ja aeglasem õppimine igav, on tekitanud olukorra, kus kannatavad mõlemad: nii eestikeelsed lapsed … Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kui ka need venekeelsetest perekondadest pärit lapsed, keda on kogu selle aja metoodiliselt justkui "toetatud". Mida ma mõtlesin sellega, kui Aleksei Jašini tsitaate ette lugesin? Ma mõtlesin tuua Tallinna linna eeskujuks ja näidata, et normaalne ja loogiline käitumine annab erineva ettevalmistusega lastele võimaluse areneda, annab võimaluse neid haridusasutustes rühmitada. Nüüd äkitselt on toimumas kannapööre sellises suhtumises. Arvestades paljude vanemate ja pedagoogide tähelepanujuhtimisi, on Isamaa fraktsioon teinud ettepaneku täiendada alusharidusseadust niimoodi, et lasteaia direktoril oleks seaduse järgi õigus moodustada rühmi laste heaolu arvestades. Tekst oli esitatud niisugusena: lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad – ja nüüd tuleb meie, Isamaa täiendus sellesse sättesse –, võttes muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset. Lisasime ka [sätte], et eesti kodukeelega lastel oleks õigus olla valdavalt eesti kodukeelega laste rühmas. [Ainuüksi] selle ettepaneku esimene pool, mis annab õiguse võtta muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset, [kutsus] esile Haridus- ja Teadusministeeriumi täiesti ootamatu reaktsiooni: meie muudatusettepanek tembeldati teiste rahvuste suhtes diskrimineerivaks ja põhiseadusevastaseks. On muidugi võimalus, et sellise arvamuse meie muudatusettepanekute kohta või selle argumendi pani kirja üks oma peas põhiseadusega pahuksisse läinud jurist, kes on väga palju oma peaga mõelnud, ja keegi teine pole seda lugenud. Kas see on tõenäoline? Teine võimalus on, et me oleme [jõudnud] tagasi mustasajalise, tsaariaegse šovinismi juurde. See, et eestikeelseid lapsi ei tohi paigutada eraldi rühmadesse, juhul kui teiskeelseid lapsi on rohkem, ja et seda ei või teha perekondade soovil, on tegelikult ju – ma ei tahaks seda sõna kasutada – eestlasi diskrimineeriv. Kui haridusministeerium paneb oma tagasilükkamise ettepanekutesse kirja niisuguseid sõnastusi, siis pärast meie ettepaneku tagasilükkamist, mida te eelmisel nädalal tegite, ei näe me mitte mingisugust võimalust seda alusharidusseaduse eelnõu toetada. Ma selgelt soovitan, et kui te selle alusharidusseaduse eelnõu täna tõesti vastu võtate, siis selline [säte], mis lubab lapsi nende keelelise ettevalmistuse alusel rühmitada, tuleks järgmise seadusemuudatusega sellesse seadusesse kindlasti [lisada]. Algatage see [eelnõu], palun, koalitsiooni poolt ise, sest niisugune põhiseaduse väänamine Eesti riigis on lubamatu!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi Keskerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Teise lugemise ajal ma korra juba mainisin, et selle eelnõu puhul me tegeleme valdkonnaga, mis on peaaegu täielikult kohalike omavalitsuste pädevuses. Riik tahab jälle aktiivselt sekkuda, seda [valdkonda] reguleerida, mõeldes välja uusi kohustusi, uusi funktsioone ja ülesandeid, uusi nõudeid omavalitsustele, [aga] ressursse juurde ei tekita, rahalist panust ei suurenda. Minu meelest on siin tegu sarnase mustriga, mida me oleme näinud haridusleppe kehtestamisel. Omavalitsused ütlesid väga konkreetselt, et neile see asi ei sobi. 70 omavalitsust 79-st ütles, et nemad hariduslepet ei allkirjasta. Me teame, et enamasti ongi kohalikud omavalitsused koolipidajad. Ma arvan, et 90% koolidest kuulub omavalitsustele. See on väga selge märk, et tegu on praakasjaga, aga ministeeriumit see ei huvita. Ja siis me kuuleme, kuidas haridusminister ütleb, et 9 omavalitsust ju allkirjastas, järelikult on kõik korras. Me kõik saime meili peale pöördumise, mille on kokku pannud õpetajad. Esialgu oli mitusada õpetajat, nüüd on neid juba poolteist tuhat. Ka nemad ei toeta hariduslepet sellisel kujul, nagu seda on presenteeritud. Ministeerium otsustas midagi ja tahab, et see oleks niimoodi, aga see, kas see ka kohalikele omavalitsustele sobib, kas see sobib nendele sihtrühmadele, kelle nimel seda üldse tehakse, ehk eelkõige õpetajatele, neid ei huvita. Selle eelnõuga on täpselt sama asi. Kõige autoriteetsem ja kõige pädevam omavalitsusi ühendav ja esindav organisatsioon ehk Eesti Linnade ja Valdade Liit kirjutas väga konkreetselt, et nemad seda eelnõu kooskõlastama ei hakka. Nad tõid välja põhjused. Eelkõige selle, nagu ma siin põgusalt juba mainisin, et mõeldakse välja ja tekitatakse juurde uusi ülesandeid, uusi kohustusi, samas, esiteks on puudu mõjuanalüüs ja [teiseks] ei pakuta lisarahastust, et neid uusi ülesandeid saaks edukalt teostada. Siinjuures võime rääkida sellest, et lastehoiud muutuvad põhimõtteliselt lasteaedadeks. See tähendab seda, et nendele hakkavad kehtima täiesti uued nõuded, mis on kulukad. See on problemaatiline ka selle pärast, et juurde on vaja personali, kvalifitseeritud personali: õpetajaid või õpetajaabisid, kes vastavad konkreetsetele kvalifikatsioonitingimustele, kvalifikatsiooninõuetele. Teades, et meil on Eestis selliseid inimesi hästi vähe ja nende otsing [nõuab] kindlasti hästi palju ressursse, eeldaks riigilt, et omavalitsusi sel juhul kuidagi aidataks. Aga seda [abi] loomulikult ei tule. Sellises olukorras, kus riik jagab raha asemel pigem kohustusi ja ülesandeid, võib rahaline koormus langeda ka lapsevanemate õlgadele. Praeguses olukorras, kus meil tõstetakse makse ja aktsiise, kus inimesed ei tea, kuidas nad järgmisel aastal elavad ja ellu jäävad, oleks veel ühe finantskoormuse nende õlgadele [asetamine] liig mis liig. Keskerakonna fraktsioon seda [eelnõu] kindlasti ei toeta ja soovitab sama teha ka kõigil teistel. Aitäh!

Aitäh! Palun Eesti 200 fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saalisviibijad! Astun täna kõnepulti Eesti 200 esindajana. Tulen kultuurivaldkonnast, millele on omane, et iga esineja tunneb oma teemat. Muusik ei astu kunagi lavale, ilma et tema kontserdile ei oleks ostetud pileteid ja tal endal ei ole teos enda omaks mängitud. Siin saalis on mulle äärmiselt võõras, et mitte öelda võõristav asjaolu, et ilmnenud on eksperdid igal alal, kes astuvad lavale iga teema ja seaduseelnõu korral, esinedes ekspertidena, kuid olles tegelikult soolapuhujad. Ei ole vahet, kas [teema] on julgeolek, majandus, rahandus, paljulapselised pered, aga eriti haridus ja kultuur – juttu jätkub kauemaks. Reeglina on need ühed ja samad inimesed, et mitte öelda üks ja sama inimene. Juhul, kui ta end ära tundis, on tal võimalus vastusõnavõtuks. Usun, et seda võimalust ei jätaks ta populismi võidukäigule lootes kasutamata. Eesti 200 on tulnud poliitikasse muutuste tegijana. Tahame ja julgeme teha muudatusi ja [ellu] viia reforme. Meie hulgas on eksperdid, kes, tundes oma valdkonda, oskavad ja julgevad neid reforme [ellu] viia. Antud juhul on heaks näiteks meie haridusministri algatatud alusharidusseaduse eelnõu, mis toob esmakordselt alusharidusse eesti keele nõude: asi, mida kümne aasta jooksul ei ole suudetud ellu viia. Mõelge vaid, et viimase kümne aasta jooksul ei ole suudetud eestikeelset õpet kehtestada isegi lasteaedades, et võimaldada ettevalmistust eesti kooliks. Kuidas sellistes [oludes] olekski saanud loota eestikeelsele koolile või mõelda julgustavalt Eesti hariduse ja kultuuri tulevikule? Nii et tänu praegu ministritoolil olevale meie haridusministrile, kes tunneb haridusvaldkonda, oskab, julgeb ja suudab juhtida muutusi, on eesti lastel ja Eestis elavatel lastel parem tulevikuperspektiiv ning Eesti haridusel ja kultuuril kindlam tulevik. Loodan väga, et me kõik siin saalis tunnustame oma poolthäälega alusharidusseaduse eelnõu, mida on Eestis väga pikalt oodatud. Aitäh!

Suur tänu! Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head õed ja vennad hariduses! Alusharidusseaduse vastuvõtmine on tähtis samm kuni seitsmeaastaste laste arengu ja alushariduse toetamiseks. Seadust on koostatud pea kümme aastat. Kui me selle täna vastu võtame, siis võime olla rõõmsad, et oleme jõudnud kompromissini, üksmeelele paljude huvigruppide nägemuste vahel. Peamine muutus, mis selle eelnõuga [tehakse], on see, et luuakse ühtne õiguslik alus alushariduse andmiseks. Lastehoiud, mis on seni olnud sotsiaalteenust osutavad asutused, peavad muutuma lasteaiasarnasteks kvaliteetseteks õppeasutusteks, kus õppe- ja kasvatustöö toimub eesti keeles, õppekava toetab lapse üldoskuste arengut ja kus õpetajatele ja seal töötavatele lapsehoidjatele kehtivad kõrgemad kvalifikatsiooninõuded ja uued täpsustatud keelenõuded. See on see, mida me ju soovime. Me soovime, et Eesti riigis saaksid kõik lapsed, sõltumata nende kodukeelest, võimaluse ennast hiljem Eesti ühiskonnas teostada. Võimalus saada parem haridus annab meile võtme õnnelikuks eluks. Lastehoidude [muutumine] haridussüsteemi osaks võimaldab üle minna eestikeelsele haridusele, mille kohta me kaks aastat tagasi siinsamas Riigikogu saalis otsuse [langetasime]. Tagasiteed ei ole. On tõsi, et paljudes Eesti piirkondades on see väga raske ülesanne. Reformierakonna nimel soovin tänada kõiki neid õpetajaid, kõiki neid haridusasutuste juhte, tugispetsialiste, lapsevanemaid ja ka lapsi, kes on valmis sellel raskel perioodil koos töötama. Me ei saa olla üksteise vastu. Me oleme üksteise kõrval. Vastandumine ja üksteisele süüdistuste esitamine, soov separatistlikult moodustada rühmi, kus on kaks last või kus ei ole eestikeelset õppe- ja kasvukeskkonda võimalik täielikult juurutada, meid edasi ei vii. Pigem on küsimus õpetajate ja tugispetsialistide professionaalsuses luua võimalused, et erineva arenguvajadusega lapsed saaksid edasi areneda. See nõuab tingimata lisaressursse, lisatuge ja lisamõistmist. PISA uuringud näitavad, et Eesti üldharidus on maailma parimaid. Selle vundament laotakse meie lasteaedades. Eesti alusharidus annab silmad ette paljude teiste maade hariduskorraldusele, paistes silma nii selle poolest, kui palju lapsi on meil alushariduses hõivatud, kui ka kõrge kvaliteedi ja heade tingimuste poolest. Meie lasteaedades töötavad väga pühendunud ja kõrgelt kvalifitseeritud juhid, õpetajad ja tugispetsialistid, kes seavad esikohale laste heaolu ja nende arengu toetamise. Meil on väga ilusad majad, lausa imelised. Lapsed magavad voodites ja saavad mitu korda päevas sooja toitu. Kõike seda paljudes teistes maades pole. Paljudes maades ei toimu sellist muusika-, kunsti- ja spordiõpet, nagu meie lasteaedades ja paljudes lastehoidudes toimub. Olen veendunud, et heal tasemel alusharidus on võti … Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Olen veendunud, et heal tasemel alusharidus on võti, mis ühtlustab erinevatest kodudest kaasa antud pagasit ja avab kõigile Eesti lastele ukse paremasse tulevikku. Kui uus seadus [täidab] oma eesmärgi ja võimaldab rohkematele lastele ligipääsu kvaliteetsele alusharidusele, sealhulgas muu kodukeelega lastele ligipääsu eestikeelsele keskkonnale, parandades [seeläbi] nende võimekust hakkama saada nii üldhariduses kui ka kõrg- ja kutsehariduses, siis aitab see kaasa nii laste ja perede heaolule kui ka Eesti jätkusuutlikule arengule. Teame, et PISA uuringute järgi on muukeelsetest kodudest pärit laste tulemused pea aasta [võrra maas võrreldes] eesti emakeelega lastega. See ei ole ei nende laste, nende perede ega Eesti ühiskonna huvides. Seetõttu ei ole meil teist valikut, kui minna edasi eestikeelse õppe- ja kasvukeskkonna loomisega alusharidus[asutustes]. Muutus, rõhutan, [puudutab] eelkõige lastehoidusid, sest lasteaedades peab see seaduse järgi juba praegu toimuma. Reformierakond toetab alusharidusseaduse vastuvõtmist ning soovib kõigile haridusinimestele palju jaksu ja jõudu juba [alustatud] tee lõpuni [käimisel]. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kõik, kes te olete siit puldist juba läbi käinud, võiksin suuremale osale teist siin vastu argumenteerida, aga kahjuks ei ole mul selleks väga palju aega. Ma võtangi kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Tõnis Lukas rääkis väga palju õigeid asju ära, ma ei hakka seda üle kordama. Alusharidusseaduse üks väga oluline osa, tõepoolest, on see, et meil tuleb üle minna eestikeelsele haridusele. Aga sellega kaasneb üks väga suur probleem. Kui ajaloos natuke tagasi minna, siis me kõik teame, et meil oli eesti kool, selles mõttes, et meil olid ühtsed õppekavad, aga haridussüsteemi sees olid eesti õppekeelega koolid ja vene õppekeelega koolid. Nüüd me räägime eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all ainult eesti koolist, Eesti koolidest. Aga teate, sellega ei ole niimoodi, et me nagu sõrmenipsust saame ära kaotada need endised venekeelsed koolid, need õpilased ja õpetajad. Ei, need kõik lohisevad selle protsessi käigus kaasa. Seda üleminekut oleks saanud teha palju-palju targemalt ja palju-palju läbimõeldumalt, aga kuna seda tehakse nii, nagu seda tehakse, siis hoolimata nendest kõikidest ilusatest sõnadest, mida hea kolleeg Margit Sutrop siin enne rääkis, on tegelik elu hoopis-hoopis teistsugune. Me oleme jõudnud olukorda, kus eesti vanemad Tallinnas ja Ida-Virumaal avastavad, et kui nad viivad oma eesti emakeelega lapsed, eesti lapsed lasteaeda või saadavad kooli, siis on nende lapsed rühmas või terve lasteaia peale vähemuses, kõik teised lapsed on vene emakeelega ning eesti laste õpi‑ ja kasvukeskkond ei ole mitte eesti‑, vaid venekeelne. Margit tõi näite, et venekeelsetele peavad olema tagatud võrdsed õigused: et kui kuskil on kaks vene last, siis neil peab olema võrdne õigus saada eestikeelset haridust. Aga tegelikkus on vastupidine. Eestis on niimoodi, et vanemad avastavad, et eesti lasteaiarühmas on nende kaks last ainukesed [eestlased], kõik ülejäänud on vene emakeelega lapsed. Mis puudutab separatismi või segregeerumist, siis lapsevanemad ütlevad, et meil ei ole enam oma eesti lapsi kuskile panna, sest kõik Tallinna lasteaiarühmad on venekeelsed, meil ei jää midagi muud üle, kui Tallinnast lihtsalt ära kolida, kui me tahame oma lastele eestikeelset, päriselt eestikeelset haridust saada. Selle te saavutate: tõelise separatismi ja segregatsiooni. Tallinn muutub ainult venelaste linnaks. Muuseas, kui keegi veel ei tea, siis Eesti keeleseaduse §-s 9 on [lõige], mis ütleb, et kui kohaliku omavalitsuse territooriumil on vähemusrahvuse osakaal mingisuguse 1. jaanuari seisuga suurem kui 50%, siis on sellel vähemusrahvusel õigus sellel omavalitsuse territooriumil riigiasutustes ja kohaliku omavalitsuse asutustes, mille hulka kuuluvad ka koolid, saada omakeelset teenindamist. Me ei saa seda muuta, sest enne tuleb ära muuta põhiseaduse § 51. Tuleb välja, et varsti ei leidu Tallinnas enam ühtegi lasteaeda, kus eesti laps saaks olla eestikeelses keskkonnas. Näiteks Lasnamäel on ühes eesti lasteaias nii, et erinevate rühmade eesti lapsed võetakse kord kuus kokku, et nad saaksid omavahel suhelda ja mängida puhtas eesti keeles. Või selline näide. Eesti ema läheb oma lapsele lasteaeda järele ja laps ütleb talle mama. Suvel teatas üks väike eesti laps oma vanaemale, et lähme reka'sse ujuma. Oleme jõudnud isegi sinnamaale, et eesti lapsed hakkavad rääkima vene aktsendiga, sest lisaks lastele on ka osa lasteaiaõpetajaid ja kasvatajaid vene emakeelega, nad on tööl sellesama eesti keele nõude alusel. Ja väikesel eesti lapsel on selle peale peas ja suus täielik segapudru. Ja niimoodi me tegelikult eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all, selle õilsa eesmärgi nimel venestame ära terve põlvkonna eesti lapsi. Täna on meil alusharidusseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kahjuks – ma arvan, et see ilmselt oli tahtlik – said kodanikuliikumise "Eesti kool on eesti keele kodu" liikmed alles eile kultuurikomisjonis poliitikute ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnike jutule. Nad said jagada oma igapäevatöö kogemusi ja muresid. Just nemad ongi selle seaduseelnõu subjekt. Nad on lasteaiakasvatajad, õpetajad, metoodikud, lapsevanemad, kes näevad, mis suunas liigub eesti laste elu Eesti Vabariigis. Eesti laps on see viimane, kellega peab arvestama, kuid ka tema vajadused on olulised. On tekkinud täiesti absurdne olukord. Ettepanek oli, et võtta teise emakeelega lapsed kooli ja lasteaeda nii, et kõigepealt selgitataks välja nende tegelik eesti keele oskus, sest see ongi erinev. Eesmärk on ju, et nad seal lasteaias või koolis hakkama saaksid. Ja kui on vajakajäämisi, siis aidatakse nad spetsiaalse metoodikaga enne järje peale ja alles siis pannakse eesti lastega kokku. Eile tituleeriti selline soov Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poolt diskrimineerivaks ja suisa põhiseadusevastaseks. Head Eesti inimesed! 1990-ndate alguses oli meil siin Riigikogus ja nõukaaja jäänukina terves Eestis selline seltskond nagu internatsid, kes nõudsid vene keelele ja venelastele eri- või võrdseid õigusi, kuidas võtta. Me saime neist tookord lahti ja senimaani oleme suutnud täita Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut, et Eesti riik on loodud eelkõige eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade. Aga nüüd on meil siin – siin ja valitsuses – seltskond, kes ütleb, et eesti laste huvide eest seismine on kellegi diskrimineerimine ja vene lastel on võrdsuse sildi all õigus eesti lapsi venestada, ja kes eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all viljelevad internatsionalismi ja multikulturalismi. Aga see, armsad sõbrad, on tegelikkuses päriselt Eesti põhiseaduse vastane tegevus. Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik ja ükskõik kelle teise huvide, vajaduste ja õiguste esiplaanile seadmine ja edendamine on põhiseadusevastane tegevus. Nende tegevus [on põhiseadusevastane], mitte eesti emade ja isade soov, eesti perede soov, et nende laps käiks eestikeelses ja -meelses lasteaias, et neil oleks õigus saada oma lastele kõrgtasemel eestikeelset haridust ja kasvukeskkonda, nii nagu see seni on olnud. Eesti emade ja isade soov ei ole põhiseadusevastane. Internatsionalistide soov on. EKRE seisab eesti laste, eesti perede õiguste eest ka eestikeelsele haridusele ülemineku protsessis. Me seisame kõigi nende eesti emade eest, kes ei taha, et neile päeva lõpus öeldakse mama. See alusharidusseadus seisab kõigi teiste eest, mitte eestlaste eest, ja seda meie erakond toetada ei saa. Selle eestlaste ja eesti laste õigusi rikkuva eelnõu koht on prügikastis. (Rebib eelnõu puruks.)

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 419 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuid oli 1. Eelnõu 419 on seadusena vastu võetud.