Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (505 SE) kolmas lugemine

Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetav rahvaesindus! Täna on must maksukolmapäev. Me asume tänasel täiskogu istungil menetlema uute maksude kehtestamist ja maksutõuse. See tähendab seda, et Eestis hakkab järgmise aasta 1. jaanuarist kehtima kümme uut riiklikku maksu. Järgmine aasta on täis Reformierakonna maksukalendri kuupäevi, mil inimesed peavad hakkama uusi makse maksma. Ma küsisin valitsust esindavalt peaministri kohusetäitjalt härra Läänemetsalt, kui palju peab järgmisel aastal oma netosissetulekust ära andma keskmist palka teeniv Eesti inimene ja keskmist pensioni saav inimene. Ta ei osanud või ei tahtnud minu küsimusele vastata. Ta kõneles sellest, et riik võtab kasutusele erinevaid meetmeid, et maksutõuse leevendada. See on tegelikkuses vale. Maksutõusude puhul, mis puudutavad nii Eesti inimestele kui ka ettevõtetele asetatavat üle miljardi euro [suurust] koormust, me näeme tegelikkuses valitsuse küünilist poliitikat. Kõneldakse, et see on vältimatult vajalik, alternatiivitult vajalik Eesti riigikaitse vajaduste realiseerimiseks. Tegelikkuses me näeme, et järgmise aasta riigieelarves sellel Kaitseministeeriumi majanduskulude eelarvekirje real, kus on kirjas "Kaitseotstarbeline erivarustus" ehk moona hankimine, kulutused võrreldes käesoleva aastaga mitte ei kasva 75 miljonit eurot, nagu valitsus on väitnud, vaid hoopis kahanevad 96 miljonit eurot. Ja kui võtta see moonahange majanduskuludest maha – valitsus presenteerib seda küüniliselt kui valitsemiskulude vähendamist –, siis tegelikkuses näeme, et mitte mingisugust valitsemiskulude kokkuhoidu järgmise aasta eelarves aset ei leia. Vastupidi, valitsemiskulud – nii nagu valitsus on neid defineerinud: tööjõukulud, majanduskulud ja muud [väljaminekud] –, mida valitsus lubas langetada järgmisel aastal 5%, tegelikkuses hoopis kasvavad. Bürokraatia hoopis kasvab. Kogu riigi rahanduse raskes olukorras on asetatud koormus Eesti inimestele. Ennekõike on selle koormuse raskuskese just nimelt väiksema sissetulekuga inimestel, lastega peredel, kus on toitjate kohta rohkem leibkonna liikmeid, ja eakatel, kes elavad pensionipäevast pensionipäevani. Ja selle [muutmise] asemel tegeleb valitsus jätkuva majanduslanguse keskkonnas millega? Me veel jõuame käesoleva eelnõu juurde. [Tegeleb] mängudega valitsemisstruktuuris. Need mängud, mida see eelarve sisaldab, näevad ette lihtsalt poliitilise suva järgi erinevate ministeeriumide valitsemisalade ümbertõstmist. Sellel on omakorda ajaline hind ametnikele, kes peavad tegema täiendavat tööd ja kes on habrastatud juhtimise tõttu segaduses. Ja kahtlemata ka hind, mis puudutab otsuste kvaliteeti, nagu on ametnikud ka ise tunnistanud näiteks selle eelarveperspektiivi eurovahendite kasutamise toppamise ja aeglustumise tõttu, olukorras, kus meil jäi eelmisel aastal 700 miljonit eurot välisvahendeid kasutamata. Selles absurdisituatsioonis, kus me peaksime tegelema majanduskasvuga ja bürokraatia vähendamisega, tegeleme hoopis bürokraatia kasvatamisega. Justiitsministeeriumile anti anekdootlikult ülesanne hakata tegelema telekommunikatsiooniga. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium – valitsuse ruumides tulid kokku õpetatud mehed ja naised ning otsustasid, et praeguses majanduslanguse olukorras tuleb anda majandusministeeriumile täiendav ülesanne tegeleda võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkusega. Kas me teeme nalja? Eilne päev tõi uudise, et nominaalmahus kõigi aegade [suurim] Eestisse planeeritud tööstusinvesteering [jääb ära]. Ericssoni ettevõte jätab planeeritud 150 miljoni eurose investeeringu ära. Enesestmõistetavalt on põhjus majanduslik ebastabiilsus. Miks te arvate, et kui eksperdid, kelle hinnangute ja diagnooside suhtes on valitsus irooniline, ütlevad, et põhiline probleem on valitsuse majanduspoliitika ebastabiilsus ja prognoosimatus, siis nende ekspertide hinnang ei peegelda reaalselt investorite, ka välisinvestorite skepsist praegu toimuva suhtes? Nii me näemegi, et Ericsson, mis juba selle aasta kevadel sadu töötajaid [koondas], jätab nüüd selle investeeringu ära. Ja mitte mingit relevantset käsitlust, vastust valitsusel ei ole. Mida valitsus siis mõtles? Tuli kokku ja leidis, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile tuleb anda ülesanne hakata tegelema postisidega. Näete, toimetulek langeb … Mait Klaassen naerab siin ees. Inimeste toimetulek langeb. Probleem on reaalselt selles, et inimeste ostujõud kahaneb. Maksutõusude, kõigi kümne Reformierakonna maksuaasta kalendris oleva maksu realiseerimisel kerkib ka hinnatase täiendavalt 5%. Ja vastus sellele on milline? Vastus on see, et anname postisidega tegelemise põllumajandusministeeriumi kätte. Täna tuli uudis reaalajas: tundub, et midagi peab majanduslanguse tõttu tegema, tuleb imiteerida tegevust, ja mõeldi [midagi] välja. Mis valitsuse käsitlus siis on? Tuleb võtta piirkondades tööle majanduskasvu volinikud. Vaat kus mõeldi välja – targad mehed ja naised! Iga ettevõtja ütleb, et nad ei vaja seda. Tegelikkuses on küsimus selles, et kogu ettevõtlus‑ ja majanduskeskkonna sõnum on selline: "Jätke meid rahule selle pideva virisemisega, et tuleb makse tõsta!" Selle [kuulamise] asemel tuli valitsus kokku ja leidis, et me võtame majanduskasvu volinikud tööle, me hakkame tööle uutmoodi. Sellest etatistlikust, ebarealistlikust filosoofiast on kantud ka seaduseelnõu 505, mis muu hulgas näeb ette, et me nimetame justiitsministri ümber justiits‑ ja digiministriks. Naerukoht! Mida see tähendab? Valitsuse enda esitatud eelnõu seletuskiri ütleb, et talle tuleb teha uued visiitkaardid. Kõik ministeeriumi materjalid tuleb uue nimetusega ümber vormistada ja see tähendab tegelikult hulka maksumaksja raha. Selle tõttu, et nimetus muutub. Tule taevas appi! Nii ebamugav kui see valitsuskoalitsioonile ka ei ole, Isamaa ei kavatse sellele seaduseelnõule ühtegi poolthäält anda, vaid me hääletame selle seaduseelnõu maha. Selgusetuse loomine riigi valitsemises, põhiküsimustes, millega valitsusasutused peavad tegelema, on veel üks reaalne tõend teie tegevuse kohta, süüdistusmaterjal. Ja teie tegevus jääb ajutiseks, seda ma võin teile kinnitada. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu hõlmab mitmeid tahke, kuid mina soovin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel märkida ära olulised otsused just regionaalpoliitikas. Aastaid on räägitud, et erinevaid väikseid samme on astutud sellel teel, et viia riigivalitsemist töökohtade mõttes Tallinnast rohkem välja. Lisaks on alati rõhutatud, et erinevad riiklikud institutsioonid peaksid tegema rohkem koostööd ja toimetama vähem niinimetatud paralleelmaailmades. Ideaalis võinuks siin seaduses olla eraldi paragrahv selle kohta, et iga ministeerium peab tagama, et teatud osa ministeeriumist ja seotud asutustest paikneks väljaspool Tallinna ja Tartut. Aga ma olen enam kui kindel, et kunagi jõuame ka selleni. Meie ootus [põhineb] muutuste vajadusel. Kõik sammud regionaalse lõhe vähendamiseks on ministeeriumi tasemel igati tervitatavad, sest samamoodi jätkates on keeruline muutusi loota. Pealinnast kaugema piirkonna elanikuna soovin, et riik astuks selgeid samme. Rahvastiku paiknemise muutused Eestis on olnud väga suured. Väiksemates asulates on inimesi oluliselt vähemaks jäänud ja väga suurel määral on elanike arv kasvanud just suurlinnade ümbruses. Kõige enam on loomulikult kasvanud Tallinna ja Tartu lähivaldade, nagu Saue, Rae, Viimsi ja Kambja elanikkond. Enamikul juhtudel kolivad nendesse piirkondadesse just maapiirkondadest või väiksematest linnadest pärit noored, seda kas siis esimese lainega ehk otse või [pärast seda, kui on] mingi periood Tallinna või Tartu linnas elatud. Eelnõu kohaselt nähakse ette muudatused, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuste ümberkorraldamine. Seeläbi peaks minema paremaks tervikliku maakasutuspoliitika kavandamine ja elluviimine ning ruumilise planeerimise kavandamine: kus me midagi soodustame ja kus me vajadusel pidurit vajutame. Trende, mida ma kirjeldasin, oleme maakasutuspoliitikaga riiklikul ja kohalikul tasandil ise soodustanud, tuues kaasa suuremad ummikud, suurema keskkonnamõju, pikemad teenuste järjekorrad ja nii edasi. Lastes sellel kõigel iseeneslikult edasi liikuda, ei saa me muudatusi loota, nii et riik peab siin kõigi meie huvides jõulisemalt sekkuma. Mõistan, et meil on üldine mure, et üha [rohkematel] tasanditel – ministeeriumist kuni kõigi [teiste] tasandite otsustajateni välja – tunnetavad maaelu ja maakeskkonnaga igapäevaselt seost üha vähemad. Seda põhjusel, et paljudel puudub kogemus ja oskus maaeluga kohaneda. See toob omakorda kaasa selle, et riikliku tasandi otsused langevad üha rohkem suurlinnade või nende lähiümbruste kasuks. Suvekodud ja teised kodud maapiirkondades või ka väiksemates linnades on tervitatavad, aga tõelised väljakutsed tulevad seal elavatel inimestel kahjuks lauale ennekõike septembrist maini ning esmaspäevast reedeni: koolid, huvikoolid, arstiabi, kohalike omavalitsuste tugiteenused, riiklikud teenused ja nii edasi. Seega, teise kodu omajate tunnetus ei ole kahjuks sarnane nende omaga, kes igapäevaselt nendes piirkondades elavad. Linnastumise trend maapoliitika suunamises ei ole Eestile ka kuidagi hea ning seda peavad mõistma kõik ministeeriumid. See on julgeoleku, hariduse, tervise, keskkonna, kultuuri ja heaolu küsimus. Toon lihtsalt ühe võrdluse: 1 ruutkilomeetril Laagna tee ümbruses elab 16 000 inimest, see on [laias laastus] kaks korda rohkem kui 1000 ruutkilomeetril Hiiumaal. Seega on väljakutsed ja probleemid erinevad. Seda enam on oluline mõista riigi rolli igas Eesti paigas ja erinevates valdkondades. Ma palun täiendavat aega.

Kolm minutit lisaks.

Lisaks maapoliitika kujundamise koondumisele ühte ministeeriumi mainiksin väga olulise muudatuse ja rõhuasetusena seda, mis on planeeritud Siseministeeriumi valitsemisalas: see täieneb elanikkonnakaitse valdkonnaga. See valdkond on sõltumata aegadest väga oluline, aga veel enam olukorras, kus Ukrainas toimub täiemahuline sõda. Samuti on muudatused digitaalvaldkonna juhtimises ja paiknemises: ministeeriumide [tasemel] on loodud eeldus, et digivaldkonna teenused ja tegevused oleksid lihtsamini ühildatavad meie seadustega. Regionaalvaates mõjutab digitaliseerimine ja teenuste kättesaadavus kaug[side] teel elu igas Eestimaa paigas. Sageli on probleemiks olematu internetiühendus, kuid riigi vaates on mitmed olulised algatused takerdunud seadusandlikku rägastikku. Kui juriidika ja digivaldkond asuvad ühes ministeeriumis koos, on eeldused kitsaskohtade parandamiseks mõnevõrra paremad. Iga otsuse puhul, mille me siin saalis teeme, ka Vabariigi Valitsuse seadust muutes, peame tagama, et riik on kohal kõikjal Eestis, ning inimesed peavad lisaks sõnadele ka nägema, et riik ei koli maalt ära. Hetkel ei ole neid sõnu tegudega lihtne kinnistada. Just selle pärast me peame sarnaseid muudatusi tehes pidama alati meeles, et Eesti riik on kogu Eesti, mitte ei piirdu vaid mõne suure linnaga. Iga ministeerium peab erinevate muudatuste tuules arvestama esiteks, et maapiirkond on koostöös linnaga mitmekülgsem, ning teiseks, et linn ilma maapiirkonnata lihtsalt lakkaks lõpuks toimimast. Meil kipub siin Eestis ära ununema see teine pool, et linn ilma maapiirkonnata ei saa toidetud, köetud ega kaitstud. Sotsiaaldemokraatliku [Erakonna] fraktsioon antud eelnõu toetab. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Esiteks, see, et Justiitsministeerium ja digivaldkond pandi kokku, on juba andnud esimese tulemuse: see on see riigiäpp, mis ei toimi ja tekitab segadust. Selle kohta andis Keskerakond istungi alguses üle ka arupärimise. Aga oma kõnes ma tahan keskenduda hoopis teisele teemale, mida eelnevad kõnelejad ei puudutanud. Tegelikult sellega, et see seadus võetakse vastu, pannakse alus uuele poliitilisele kultuurile – kultuurile, kus seaduseid muudetakse ühe kindla inimese tarbeks ja politiseeritakse olulisi riiklikke tippametikohti. Sest lisaks sellele asendustegevusele, millega see eelnõu tegeleb, peideti siia kobareelnõusse ära säte, mis muudab kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust selliselt, et peaminister saaks riigisekretäriks määrata endale sobiva – poliitiliselt sobiva – inimese, kellel aga parasjagu puudub seaduse haridusnõudele vastav [haridus]. Me saame ju aru, et Kristen Michal soovib nimetada riigisekretäriks selle inimese, kes aitas teda koalitsiooniläbirääkimistel ja kes ei hakka tema seadusi kritiseerima, näiteks sedasama kliimaseadust, sest see inimene oli ise kõigi nende seaduste koostamise juures, mis hakkavad varsti meile siia Riigikokku jõudma. Ja nüüd peavad 101 Riigikogu liiget arutama ja hääletama riigisekretäri haridusnõude muutmist, kuna sellel inimesel, kelle Michal välja valis ja keda ta soovib riigisekretäriks nimetada, ei ole juriidilist kõrgharidust. Põhjenduseks tuuakse, et riigisekretäri roll on aastatega muutunud: 30 aastat on möödas ja me peame seda ametit teistmoodi vaatama, riigisekretär on meil tippjuht ja mänedžer. Aga kui mingi hetk tekkis selline nägemus riigisekretäri rollist, miks siis ei ole seda muudatust varem tehtud? 30 aastat oli aega seda muudatust teha. Miks [tehakse seda] just praegu, kui uus peaminister ametisse tuli ja tahab uut riigisekretäri määrata? Kui ma vaatan praegu kehtivat Vabariigi Valitsuse seadust, siis [ma näen, et] seal on välja toodud, mis on riigisekretäri ülesanded. Muu hulgas on seal kirjas, et riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest ning jälgib, et Vabariigi Valitsuse õigusaktide eelnõud oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega, ning annab siis selle kinnituseks oma allkirja. See on ka põhjus, miks see juriidilise hariduse nõue seal seisab. Nüüd väidetakse, et riigisekretäri roll on muutunud. Aga miks siis ei ole [sellist] seadusemuudatust? Tulge eraldi seaduseelnõuga, kus te muudate ka riigisekretäri rolli ja tema ülesandeid. Kirjutage need siis välja. Kuidas on võimalik anda hinnangut õigusaktide vastavusele põhiseadusega – sellega peab riigisekretär tegelema –, kui tal ei ole vastavat haridust? Või siis see ongi tänase peaministri soov, et olekski selline riigisekretär, kes neid vigu ja vastuolusid ei näeks? See, kuidas praegu see [muudatus] ikkagi kobareelnõuga siia saali jõudis – see säte peideti sinna ära –, ei näe üldse hea välja. Küsimus ei ole isegi haridusnõude muutmises, selles, kuidas see peideti kobareelnõusse, vaid [küsitav on] lihtsalt see olukord, et alguses leitakse inimene, siis tuleb välja, et tal ei ole õiget, nõuetele vastavat haridust, ning siis tullakse siia ja hakatakse muutma tervet seadust. Kas tulevikus on ka siis nii, et iga uus peaminister tuleb ja hakkab korraldama ümber Riigikantselei tööd, [valib] seal olevaid inimesi, ning tuleb iga kord uue seadusega välja, kui kellelgi puudub mingile nõudele vastav haridus? Kahjuks see kõik viib selleni, et kõrgemate riigiametnike positsioonid politiseeritakse. Üldiselt on olnud ikkagi see seisukoht, et riiklikud tippametikohad peaksid olema apoliitilised. Aga täna me oleme selgelt seda tendentsi murdmas. Ametkonna roll [seisneb] muu hulgas poliitika tasakaalustamises, et tagada stabiilsus, tagada järjepidevus riigi juhtimises, tagada kriitiline mõtlemine, ja julguses kriitikat avaldada. Täna soovitakse kahjuks seda järjepidevust lammutada. Meie poliitmaastik pole üldse stabiilne, valitsus vahetub meil pea iga pooleteise aasta tagant. Kas me hakkame siis iga pooleteise aasta tagant ka tippametnikke vahetama vastavalt oma soovidele ja võib-olla ka seadust muutma? Kas te teate, kus niiviisi tehakse? Ungari on viimastel aastatel teinud ridamisi seadusemuudatusi, millega on kohandatud riigiteenistuse nõudeid vastavalt valitseva partei soovidele. Ja mis on selle tulemus? Selle tulemusena on ühiskonna usaldus riigi institutsioonide vastu drastiliselt langenud. Nüüd liiguvad meie valitsev koalitsioon ja peaminister põhimõtteliselt sama teed pidi. Hiljuti tehti korruptsiooniteemaline küsitlus. Pool Eesti elanikkonnast vastas, et ametiasutuste otsused pole vabad onupojapoliitika [mõjust]. See on nende seisukoht. Üle poole vastanutest arvab, et meil on ametkondades jätkuvalt onupojapoliitika. Aga miks tekib selline tunnetus ühiskonnas? Just selliste seadusemuudatuste tõttu. Just selle eelnõu tõttu, mida me täna arutame ja mis kohe läheb hääletusele. Ma tahan vaadata, kes reaalselt [järgmine] riigisekretär on. Ma arvan, et me kõik teame seda, ma ei hakka selle [inimese] nime välja ütlema, kes [sellele ametikohale] pannakse. Just niimoodi see usaldus kaob, usaldus riigi institutsioonide vastu. Alguses leitakse sobiv inimene ning siis hakatakse tema järgi seadust ja vastavaid haridusnõudeid kohandama. Tegelikult me seisame täna siin silmitsi palju suurema probleemiga: võim on valmis õigusriigi põhimõtteid järjekordselt painutama, et soodustada isiklikku või poliitilist agendat. Mul on veel kord küsimus, kas õigusriik ja läbipaistvus on jätkuvalt need põhimõtted, mida me soovime kaitsta, või muutub see kõik vajadusel mugavaks tööriistaks, et poliitilist agendat teenida. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 505 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Auväärt Riigikogu, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 505. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuid 0. Eelnõu 505 on seadusena vastu võetud.