Segadust tekitav asendustegevus

Tänane viies küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on segadust tekitav asendustegevus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Praeguse valitsuse tegevuse kohta peab tõdema, et tegelik poliitika ja vajalikud otsused asendatakse mittevajaliku bürokraatia ja asendustegevusega. Võtame haridusleppe ja kogu selle läbirääkimisprotsessi. Iseenesest ei ole seal mitte midagi konkreetset kirjas ega kokku lepitud, ei [ole lepitud kokku] õpetajate palka, ei ole sõnagi kutseharidusest ega kohalike omavalitsuste rahastamise mudelist, mis puudutab hariduskulude katmist, ja nii edasi. Läbikukkunud haridusleppeprotsessi tõttu süüdistab haridusminister, et Isamaa juhib kogu Eesti riiki ehk 70 omavalitsust 79‑st, sest nii paljud otsustasid selle [leppega] mitte ühineda. No see on täiesti ebamõistlik vandenõuteooria ja minister pöörab sellega kogu protsessi lihtsalt poliitiliseks kemplemiseks. Ääretult kahju on sellest. Või võtame need regionaalministri regionaalsete kokkulepete läbirääkimised, mis praegu toimuvad: täiesti arusaamatute regioonide moodustamine Eesti Vabariigis, kusjuures tahetakse luua uued ametikohad ja ametisse nimetatakse keskvalitsuse käepikendused. Liikuvusreform on ammu unustatud. Ühistranspordi rahastamiseks ei ole sellel aastal piisavalt raha. Järgmise aasta rahastamine – näete, täna on siin järgmise aasta riigieelarve – ei ole ikka veel lahendatud. Ja nii edasi, seda loetelu võib jätkata. Samal ajal te väga hästi teate, et traditsiooniliselt on juba aastakümneid peetud läbirääkimisi kohalike omavalitsuste esinduskogu ja valitsuse vahel, mille tulemusena peaks sündima kokkulepe, kus on fikseeritud ülesanded, koostöö ja ka rahastamine järgmisel eelarveaastal. Miks ignoreeritakse seda tegelikku läbirääkimiste ja kokkuleppimise kohta ning tegeldakse asendustegevusega, millele kulutatakse kohutavalt raha ja energiat ning tekitatakse segadust? Miks valitsusliikmed, ministrid, tegelevad alternatiivsete, arusaamatute, mingisuguste asendustegevust meenutavate läbirääkimistega?

Suur tänu! Kui ma õigesti mäletan, siis selle riigieelarve tegemise juures kokkulepe KOV‑idega üle pika aja allkirjastati. Kui ma õigesti mäletan, siis minu arvates oli selle eelarve puhul see niimoodi. Võib-olla ma mäletan valesti ja see oli nii eelmise eelarve puhul, aga minu arvates oli see selle [aasta eelarve] puhul. Väga mõistlik on teatud asju omavalitsustega omavalitsusliidu laua taga kokku leppida, ma olen sellega nõus. Kui on võimalik, siis tuleb seda teha. Mis puudutab hariduslepet, siis sisu osas on see õige suund, õige suund selles mõttes, et meie õpetajad saaks rohkem palka, ja õige suund selles mõttes, et õpetajate töökoormus ei oleks nii suur. Tegelikult oli meil koalitsioonis, vähemalt riigi eelarvestrateegiat kinnitades, ka kokkulepe, et me saame õpetajate palka 2026. aastal tõsta. Nii et ka teatav rahaline kate võiks sellel olla. Miks ta niimoodi läks, seda ma ei oska öelda. Lõpptulemuse kommenteerimisel, kes seal poolt või kes vastu oli, on haridusminister kindlasti targem. Aga kõiki küsimusi ei saa omavalitsusliidu laua taga lahendada. Näiteks üle-eestiline omavalitsusliit kindlasti ei esinda erinevaid ühistranspordikeskuseid üle Eesti, sest kuuluvus on erinev. Lihtsalt ei saa, kuuluvus on erinev. See tuleb teisel tasandil lahendada ja sellest rääkida. See reform liigub edasi, ta on oma olemuselt väga mõistlik. Selle reformi eesmärk on see, et inimesed pääseksid maapiirkondades, eelkõige maapiirkondades, teenustele lähedale. Meil ei ole mitte mingit kasu sellest, kui maapiirkonnas on töökoht, laste huviring ja arstiabi, aga sinna ligi ei pääse. Kogu reformi mõte on see, et ta annab elule maapiirkondades väga palju juurde. See reform on [tulenenud sellest], et meil on väga palju inimesi, kes ei oma autot, aga kes peavad ka liikuma saama, ja meil on palju inimesi, kelle palk on nii väike, et suur osa nende sissetulekust kulub auto ülalpidamisele, sest buss normaalselt ei liigu. Me teeme seda nende inimeste pärast, ja me teeme seda sellepärast, et siis on inimestel võimalik tööle pääseda, inimestel on parem töökoht ja parem palk. See omakorda tähendab, et inimeste toimetulek on paremini tagatud ja kaitstud. Kõik arutelude ja läbirääkimiste areenid ei ole kindlasti linnade ja valdade liidu tasandil, vaid väga mõistlik on neid teha ka nendes kohtades, kus see kompetents on ja kus see parema tulemuse annab. Seda minu teada ka tehakse.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Auväärt minister! No ei ole midagi teha, pean tsiteerima klassikuid: lubage mul jääda viisakalt eriarvamusele. Kõikide nende läbirääkimiste juures puudub igasugune konkreetsus, igasugune seos riigieelarve võimalustega ja riigi eelarvestrateegiaga. Need on ainult loosunglikud poliitilised sõnumid, mida antakse avalikkusele ja mis tekitavad lihtsalt täiendavat segadust. Ei ole selles haridusleppes sõnagi õpetajate palga suurusest, ei ole sellele katet järgmiseks aastaks ega riigi eelarvestrateegias, ei ole [katet] ka ühistranspordikorraldusele ega niinimetatud liikuvusreformile, millest, ma saan nii aru, valitsus on tegelikult juba loobunud. Seda ei ole mitte kuhugi laiendatud ega ka laiendata. Sellele ei ole katet ei järgmise aasta eelarves ega riigi eelarvestrateegias järgnevaks neljaks aastaks ja nii edasi. Kohalike omavalitsustega [peetavatel] läbirääkimistel, mis puudutavad just nimelt kohalike omavalitsuste esindusorganisatsiooni, ei ole mitte midagi nendest kandvatest teemadest, kuigi see on just õige koht, kus sellistes üldist suunda määravates strateegilistes otsustes kokku leppida, seal ei võeta konkreetseid rahalisi kohustusi. Nii et ma olen täiesti eri meelt kui teie. Just see on õige koht seal laua taga, mitte selline hullutamine, kui kutsutakse kokku omavalitsusi ja mitte milleski kokku ei lepita. Aga mu konkreetne küsimus, juba teine, on jällegi asendustegevuse kohta, mille te olete koalitsioonilepingusse sisse kirjutanud. See puudutab põhiseaduse muudatust seoses kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigusega eelkõige agressorriigi kodanike ja kodakondsuseta isikute puhul. Sinna on kirjutatud selline imelik lause, mida ükski jurist ja ekspert, kellega mina olen rääkinud, ei toeta. Ka 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul eranditult kõik eksperdid, on nad akadeemilise taustaga või on nad tegevjuristid kusagil, ei toeta seda. Nad ütlevad, et see on vastuolus põhiseadusega. Kas sotsiaaldemokraadid on valmis sellest loobuma ja minema põhiseaduse lihtsa muudatuse teed, kus on fikseeritud, et hääleõigus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on Eesti kodanikel, punkt, ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel tuleneb see [õigus] Lissaboni lepingust?

Aitäh! Härra minister, palun!

Suur tänu! Ma pean alustama küsimuse esimesest poolest, mis vajab vastust. Mis puudutab ühistranspordi rahastust, siis esiteks, 80 miljonit on eelarves ja eelarvestrateegiates ette nähtud juurde ühistranspordireformile, juurde sellele tavapärasele rahastusele. Teiseks, kogu ühistranspordi rahastus – te viitate, et siin ei ole seda raha – on ka sellel aastal [ette nähtud] täpselt sama skeemi järgi nagu siis, kui Isamaa valitsuses oli, eelviimane kord ja enne seda. Täpselt samamoodi. See skeem ei ole muutunud. Selles mõttes seda küsimust ei ole, et raha ei ole. Täna kiideti valitsuse elektroonilisel istungil heaks põhimõtted, mis veel Norra riigiga läbi räägitakse. Näiteks peaks tulevikus üks Norra rahastuse objekte olema ühtse piletisüsteemi loomine. Ühistranspordis on see väga suur põhimõtteline muutus, et sa ostad pileti ja saad ühest kohast teise ning sa saad teatud sõite odavamalt teha, ei maksa rohkem, kui sul on vaja mitme bussiga sõita, ja kõik sellised asjad. See reform käib. Teil ei ole vaja muretseda. Kõike, mida on võimalik valdade ja linnade liiduga rääkida, tasub rääkida. Ka mina olen seda meelt ja omavalitsustesse ma jätkuvalt usun. Mis puudutab seda, miks haridusleppe puhul kokkulepet ei saavutatud ja kuidas seda tehti, siis asjaomane minister oskab sellest täpsemalt rääkida. See, et õpetajad saavad palka juurde, see, et õpetajate töökoormus oleks väiksem – need on õiged suunad, igal juhul õiged suunad. Debatt on käimas. Seda tuleks mõistlikult teha, tuleks mõistlikult teha. Ma selles mõttes olen nõus, et kindlasti saab alati paremini teha. See, et Eesti majanduse arengu kõige tähtsam nurgakivi on haridus, vastab ka tõele. Ilma kõige selleta ei ole meie majandusel tulevikku ja meil ei oleks ka täna nii head võimalust, nagu on. Mis puudutab põhiseaduse muudatust, siis ma oskan teile vastata ainult niipalju, et selle juurde, milles koalitsioonis kokku lepitud on, koalitsioon minu teada jääb. Kui koalitsioonis ühiselt leitakse, et mingisugune asi on kuidagi mõistlikum, siis võib muudatusi teha. Praegu on leitud, et kõige suurem ühisosa on sellise seadusemuudatuse versiooni puhul, ja me selle juurde jääme.

Suur tänu! Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Selge on see, et ei Eesti haridust ega ühistransporti ei saa rahastada ja õpetajate palku tõsta, kui majanduses ei tehta õigeid otsuseid. Ma muudan natukene seda teemapüstitust. Eesti tööstus tarbib circa 2 teravatt-tundi elektrienergiat aastas. Ülikallite meretuuleparkide rajamist on peaminister Michal ja ka Kliimaministeeriumi kantsler põhjendanud sellega, et aastaks 2030 suurendatakse energia tarbimist 6 korda ehk 12 teravatt-tunnini. Selleks tuleb siia tööstus[ettevõtteid] rajada. Eile tuli pommuudis, et üks meie väheseid lootuskiiri, suurinvesteering, 155 miljonit Ericssoni firma poolt, öeldi ära. Põhjenduseks oligi toodud turu‑ ja majanduskeskkond. Minu küsimused on sellised. Kas valitsusel oli teada, et selline otsus oli tegemisel? Kas oli mingeid läbirääkimisi Ericssoni esindajatega võimalike soodustuste tegemiseks, et see suurinvesteering ära ei jääks? Kas lõpuks hakkab ka valitsusele kohale jõudma, et praegune maksupoliitika viib lõpuks ettevõtluse sellisesse seisu, et ettevõtete arv siin mitte ei tõuse ja tööstust ei tule juurde, vaid me sureme lõplikult välja, sest me ei ole lihtsalt enam konkurentsivõimelised, mida tõestab ilmekalt ka see Ericssoni näide?

Suur tänu selle küsimuse eest! Minu nägemuses on kolm kõige olulisemat asja majanduse arengu jaoks järgmised. See ei tähenda muidugi, et teisi olulisi küsimusi seal ei oleks. Esiteks, haridus, sest ilma tarkuse ja oskusteta ei ole ühtegi head juhti ega töötegijat. Number kaks on tervis, sest vananeva elanikkonnaga riigis, kui me ei soovi suurt immigratsioonilainet, peavad inimesed kauem tervena püsima ja saama tööl olla, et me ei peaks ühiskonnana nii palju kulutama. Kolmas on loomulikult energeetika. Energeetikast rääkides on tänane seis selline, et me toodame 2 teravatt-tundi taastuvenergiat ja 2 teravatt-tundi toodame põlevkivienergiat. Eesti Energia tõdes just ärinumbritest kokkuvõtet tehes 31. oktoobril, et konkurentsivõimetu põlevkivielekter kahandas Eesti Energia äritulemusi. Need on Eesti Energia sõnad. Ehk põlevkivielekter on see, mis kahjuks ära kukub. Neli teravatt-tundi ostsime sisse. Elering prognoosib elektrifitseerimise tulemusena veel 2 teravatt-tundi kasvu. Kui me kokku arvutame, siis saame 10 teravatt-tundi. Kaks toodame täna ise, valitsuse plaan taastuvenergiaga on 4 + 4, kokku 10. Täpselt see on tegelikult Eesti vajadus. Ma arvan, et me oleme õigel teel, ja ma loodan, et me suudame need asjad kokku leppida. Mis puudutab Ericssoni tehast, siis ma ei oska seda öelda. See küsimus tuleks esitada majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile. Kui ma oleks teadnud, et te seda küsite, siis ma oleksin saanud küsida seda informatsiooni, [selle küsimuse talle] edastada. Valitsus iga tehase küsimust ei aruta. Ma olen ka seda meelt, et majandus ja turumajandus on selles loogikas nii palju muutunud, et täiesti vaba turumajandust enam ei ole maailmas, Euroopas, sest teised riigid toetustega – ka teie soovisite, et riik oleks pannud mingisugust maksumaksja raha, toetust sinna juurde – oma majandust ja ettevõtteid hoiavad, investeeringuid ka. Meil on otsustatud suurinvesteeringute toetus, me teeme seda mahus 160 miljonit eurot. Selle abil me saaks Eestisse uusi töökohti. Prioriteet peab olema see, et need töökohad ei tuleks mitte Tallinnasse ja Harjumaale, vaid pigem tuleksid teistesse Eesti piirkondadesse, et parandada inimeste toimetulekut, et neil oleks parem palk, et nad saaksid endaga hakkama. Kindlasti mõjutavad maksud ettevõtete tegemisi. Ma Ericssoni puhul ei tea, mis see täpne põhjus oli, aga ma võin oletada, et ainuke küsimus ei olnud maksud. Küsimus on oskustööjõus, inimeste teadmistes, ja küsimus on ka selles, et teatud tööd võib-olla enam Eestis ei tasugi teha, sest meil on vaja teha targemat tööd, mille eest inimene saaks ka suuremat palka. Inimeste ootused on teiseks läinud.

Nii, suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.