Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (522 SE) esimene lugemine

Tänane teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 522 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Tere päevast, head kolleegid! Mul on väga kahju, et ministril ei jätkunud jaksu eelmist päevakorrapunkti lõpuni kuulata ja läbirääkimisi lõpuni jälgida, aga loodetavasti tutvub ta pärast Riigikogu [istungi] stenogrammiga ja saab sealt täieliku ülevaate selle kohta, kuidas selle [eelnõu] arutelu lõppes, mida ta siin ette kandis. Mina olen siin täna selleks, et tutvustada Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seadust. Kodakondsuse temaatika on loomulikult palju laiem kui see eelnõu, mida meie esitame. Ma arvan, et kodakondsusega seoses on praegu põhjust paljusid päevakajalisi aspekte väga mitmel põhjusel arutada. See on ju ka seotud põhiseaduse muudatusega, mida me praegu Riigikogus arutame. Põhiseaduse muutmine ei ole sugugi mitte iga päev, iga aasta ega isegi mitte iga Riigikogu koosseisu ajal siin arutelu all ja teemaks olnud. Ja kui me põhiseaduse muutmise tuules räägime sellest, kas lojaalsus jookseb mööda kodakondsuse piire või mitte, ja toome näiteid selle kohta, kuidas Riigikogu valimistel on ka Eesti kodanikud andnud hääle näiteks erakonnale KOOS, ja milline on kodanike, mittekodanike ja Vene kodanike võimalik lojaalsus riigile, siis võib püstitada väga paljusid küsimusi. Ja see ongi õige. Nii et lojaalsus ei jookse kindlasti absoluutses mõttes kitsalt mööda kodakondsuspiiri. Nii see on. Aga selle [kõige] taustal tahan ma siiski öelda – et mitte pikemalt põhiseaduse temaatikal peatuda –, et on ülimalt oluline, et me järgiksime kodakondsuse andmisel kõiki tingimusi ja nõudeid, mida me oleme seadustes kokku leppinud ja mis tulenevad põhiseadusest, ning et meil tekiks Eesti Vabariigis kodanikud, kes on riigile lojaalsed. See on ülimalt oluline ja seda puudutab ka Isamaa algatatud eelnõu. Selle sisu on lühidalt väljendades see, et me pöörduksime tagasi esialgse, hea ja ennast õigustanud praktika juurde, mille käigus ei olnud Eesti riigis võimalik anda kodakondsust inimestele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud. Meie eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimene paragrahv sätestab, et kodakondsuse seaduse § 21 lõige [11] tunnistatakse kehtetuks. Nimelt, eelnõu §‑ga 1 tunnistatakse kehtetuks kodakondsuse seaduse § 21 lõige 11, mille kohaselt võib Vabariigi Valitsus erandkorras anda või taastada Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle [karistatus] on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Paragrahv 2 on rakendussäte, mille kohaselt kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 11 märgitud isikute Eesti kodakondsuse andmise ja taastamise taotlused, mis on esitatud enne käesoleva seaduse jõustumist, menetletakse lõpuni enne seaduse jõustumist kehtinud korras. See on õigusriigile kohane, et me ei kehtesta midagi tagasiulatuvalt. Miks selline eelnõu, ja praegu? Tuletan meelde, et Isamaa on olnud kogu aeg selle vastu, et me selle varasema praktika tühistasime ja sellise kaalutlusvõimaluse valitsusele ja ametnikele andsime. Meie arvates ei ole see olnud mõistlik ega õige. Me oleme ka eelnevalt – nii eelmise koosseisu ajal kui ka selle koosseisu ajal – selle küsimuse juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud ning teinud ettepanekuid, et seadust muuta. Seni ei ole need heakskiitu leidnud. Rõhutan veel kord: ma usun, et paljud Riigikogu liikmed mõistavad kogu selle põhiseaduse muutmise ning kodakondsuse ja kodakondsuseta isikute temaatika kontekstis, et teema on siiski oluline ja ka aktuaalne. Tuletan meelde, et kodakondsuse seadus võeti Eestis vastu 1995. aastal. Selle algse versiooni järgi oli keelatud anda Eesti kodakondsus või taastada see isikutele, kes olid korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. Kahetsusväärselt viidi 2006. aasta juunis Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsiooni ajal kodakondsuse seadusesse sisse säte, mis võimaldab erandkorras anda Eesti kodakondsuse isikule, kes on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. Sellele järgnevate aastate jooksul on kujunenud probleemiks ka see, et [mainitud koalitsioonile] järgnevate valitsuste praktika, halduspraktika ja otsused selle kohta on olnud väga erinevad. Nad on seda võimalust ja kaalutlusõigust rakendanud väga erinevalt ning kohelnud seega erinevalt potentsiaalseid kodakondsuse taotlejaid – inimesi, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Et mitte jääda üldsõnaliseks ja mingisugune ülevaade lähimineviku kohta saada, tegin järelepärimise Siseministeeriumisse, kust sain ka vastuse. Näiteks, Jüri Ratase esimene valitsus, mis astus ametisse 2016. aastal ja oli ametis kuni 2019. aastani, andis nimetatud kategooria inimestele kodakondsuse erandina 14 korral ja keeldus sellest 89 korral. Jüri Ratase teine valitsus andis selle erandina 7 korral, keeldus 77 korral. Kaja Kallase esimene valitsus andis selle 25 korral ja keeldus 58 korral. Kaja Kallase teine valitsus – tuletan meelde – kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid, ei andnud mitte ühtegi [kodakondsuse tunnistust] ja keeldus [seda tegemast] 32 korral. Kaja Kallase [kolmas] valitsus, kuhu kuulusid praegused koalitsioonipartnerid, andis selle lühikese aja jooksul tahtliku kuriteo korduvalt sooritanud isikule [kodakondsuse] 28 korral ja keeldus sellest vaid 8 korral. Nii et see tegelik praktika on väga erinev. Kui me võrdleme Kaja Kallase esimest valitsust, kus olid Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid ning kes ei andnud ühelgi korral niimoodi [kodakondsust], tema teise valitsusega, siis [tekib küsimus], miks anti Kaja Kallase teise valitsuse ajal seda nii palju? Põhjus on see, et väidetavalt tekkis järjekord, kuna eelmine valitsus ei andnud Isamaa osalusel [kodakondsust] ühelegi [sellisele taotlejale]. Seega tuli järgmise valitsuse ajal see kõikidele järjekorda asunutele kindlasti anda. Vaadake, selline praktika ei ole kindlasti õige ega õiglane nendesamade inimeste suhtes. Palju õiglasem ja selgem oleks, kui me pöörduksime vana korra juurde tagasi ja teadvustaksime, et kodakondsuse saamine ei ole mingisugune iseenesestmõistetav inimõigus, seda ei pea Eesti Vabariigis kõigile jagama, vaid see on privileeg ja riigil on suveräänne õigus kehtestada taolisi kordasid seadusega. Siin on [selgitatud], miks selline praktika oli varem kasutusel. Sellepärast, et kõikidele arhiivimaterjalidele ei olnud juurdepääsu ja oli teadmatus selle kohta, kellele ja kuidas neid anti, ja nii edasi, ja et 2001. aastal tekkisid uued võimalused. Jah, see võib nii olla, aga ma tuletan meelde, et 2001. aastal tekkisid uued võimalused, aga alles 2006. aastal jõuti seadusemuudatuseni. See on ikkagi poliitiliste valikute küsimus. Põhjendada taolist käitumist teatud tehniliste muudatustega või juurdepääsuga arhiivile ei ole tegelikult õige ega objektiivne, see on ametnike tagantjärgi välja mõeldud õigustus selle kohta, milliseid otsuseid langetati. See on parlamendi õigus ja kohustus kodakondsuse seadust kujundada. Kui omal ajal Eesti riigis see kodakondsuse seadus vastu võeti, siis see oli, ma möönan, konservatiivne, aga hea ning vastas Eesti Vabariigi oludele, demograafilisele olukorrale ja rahvastiku koosseisule, arvestades riske ja nii edasi. Nii et see [seadus] oli igati õige ja mõistlik. Ma tahan veel lisada seda, mis teeb mulle siiski muret. Kui ma tutvusin siseministri vastusega minu arupärimisele, [siis sain aru, et] praegu ametis olev siseminister leiabki, et ka kõige rängemate tahtlike kuritegude eest korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele võib Eesti kodakondsust jagada. Nii et see kaalutlusõigus on ikka nii lai ja abstraktne, et jätab ka sellise võimaluse. Praegu ametis olev siseminister seda ka kahetsusväärselt kinnitab. See kinnitab ühtlasi minu ja Isamaa fraktsiooni veendumust, et selline lai kaalutlusõigus tuleb [seadusest] kindlasti ära võtta. [Teen] lühikese [kokkuvõtte] siseministri vastusest. Minister selgitab seal, et kuni jaanuarini 2018 oli Siseministeeriumis välja kujunenud ja Justiitsministeeriumiga kokku lepitud halduspraktika, mille kohaselt pidi [kodakondsuse] erandina andmise kaalutlusotsuse langetamiseks olema [inimese] karistatus kustunud ja sellest möödas vähemalt kolm aastat, raskete kuritegude puhul pidi olema kustumisest möödas viis aastat. Juhin tähelepanu, et see oli suusõnaline kokkulepe, ei midagi enamat. Siis halduspraktika muutus – lihtsalt muutus! – ning ooteaeg kustumise ja kodakondsuse erandina andmise vahel pikenes seitsme aastani. Kuid oli ka juhtumeid, kus kodakondsuse andmisest keelduti isikute puhul, kelle karistatuse kustumisest oli möödas kümme ja enam aastat. Halduspraktika rangemaks muutmine ehk karistatuse kustumisest möödumise aja pikendamine tõi kaasa rohkem juhtumeid, kus inimesed vaidlustasid Vabariigi Valitsuse otsuseid kohtus. Näiteks rahuldas kohus isiku kaebuse ja tühistas Vabariigi Valitsuse korralduse ning kohustas valitsust uuesti otsustama, kuna kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse otsuse tegemise ajal oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas enam kui üksteist aastat ja viimase [karistatuse] kustumisest möödas enam kui seitse aastat. Mida ma tahan sellega öelda? Näete, milline on tegelik praktika: lepitakse ametnike seas kusagil suusõnaliselt kokku, et nüüd käitume nii, siis ametnikud vahetuvad ja ütlevad, et nüüd on meil teistsugune praktika. Valitsuses vormistatakse need [otsused] ära, mingil hetkel vahetuvad ka valitsuskoalitsioonid ja siis antakse ametnikele poliitiliste otsuste tulemusena uus sisend, praktika jälle muutub. Siis hakkavad inimesed kaebama, et neid on ebavõrdselt koheldud, sest keegi sai [kodakondsuse] kiirema perioodi jooksul, aga keegi jäi sellest ilma. Ja siis hakkavad kohtud seda kaaluma, sest seadus ei reguleeri seda, vaid on kaalutlus‑ ja otsustusõigus. Ja siis me oleme erinevate arvamuste külluses ja kujundame niisugusel kujul Eesti Vabariigi kodakondsuse [andmise korda]. Ma rõhutan, et see küsimus ei ole ju seotud vaid julgeolekuaspektiga, millest on viimasel ajal väga palju räägitud, vaid see on ka väärikuse küsimus ja see on kodakondsuse maine kujundamise küsimus [ehk küsimus], kes saab Eesti Vabariigis kodakondsuse. Nii et siin on palju aspekte. Palju õigem ja selgem oleks, kui see oleks seaduses täpsemalt reguleeritud. Ma ei näe vajadust sellise kaalutlusõiguse ning erineva ja muutuva halduspraktika rakendamiseks. See ei ole mõistlik. Tahan veel ühele ohule tähelepanu juhtida. Nimelt saame siseministri [öeldu põhjal eeldada], millest praegune valitsus lähtub. [Siseminister] vastas – siin on toodud ka erinevaid näiteid kohtupraktikast ja nii edasi –, et erandina kodakondsuse andmise kaalumisel peab arvesse võtma kuriteo asjaolusid, kohtuotsuseid, süüdistusakte ja muud sellist – et täpselt välja selgitada, mida isik tegi – kui ka süüdlase isikut. Kaaluma peab iga kord eraldi, arvestades konkreetset isikut ja temaga seotud asjaolusid. Loomulikult on ka see bürokraatlik ja täiendav töömaht. Näiteks võib olla kuritegusid, mille puhul ei pruugita üldjuhul kodakondsust anda – ma juhin tähelepanu, et üldjuhul ei pruugita anda –, aga võib. [Siseministri vastus oli, et] isegi siis, kui kuriteo toimepanemisest ja karistuse arhiivi kandmisest on möödunud väga pikk aeg, olgu see näiteks tahtlik tapmine, sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu, genotsiid, riigivastane kuritegu või muu selline, võib ette tulla erisusi, arvestades konkreetseid asjaolusid. Näiteks kui isik on ennast palju muutnud ja oma praeguse tegevusega ühiskonnale palju head teinud. See tähendab, et süüdlase isik võimaldab erandi tegemist. Nii et siseminister leiab oma vastuses, et ka inimsusevastaste kuritegude korral, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt aegumatud, võib Eesti kodakondsuse inimesele erandkorras anda. Nii et, head kolleegid, ma ei pea teid ilmselt pikemalt veenma selles, et tänane halduspraktika, mida rakendatakse ja mille kohta on väga palju küsimusi, ei ole kuigi mõistlik ning et mõistlik oleks pöörduda tagasi esialgse kodakondsuse seaduse põhimõtte ja sätte juurde. Isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtliku kuriteo toimepanemise eest, ei peaks me Eesti kodakondsust andma. Seega palun teie mõistvat suhtumist ja toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, valitsus saab anda kodakondsust erandkorras. Olge hea, valgustage mind – kuigi see eelnõu ei puuduta minu küsimust. Kui inimesele on antud kodakondsus [erandkorras] ja ta ründab oma väljaütlemistes Eesti riiki, eesti keelt ja meelt ning ta läheb ka Eesti riigi vastu kohtusse, siis millised on [riigi] võimalused? Me teame, et näiteks vapimärgi saab anda ja ära võtta president. Aga kui on näha, et antud isik ründab süsteemselt Eesti riiki oma väljaütlemistes, siis millised on võimalused temalt kodakondsus ära võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui tegemist on sünnijärgse Eesti kodanikuga, siis ei ole meil midagi teha – sünnijärgse kodaniku puhul ongi nii. Aga kui inimene on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras, siis on kehtivate seaduste alusel teatud juhtudel võimalik temalt kodakondsus ära võtta. Mul ei ole küll andmeid selle kohta, kas ja kui palju seda praktikat on kasutatud, aga ilmselt väga vähe. Kuid teoreetiliselt on see võimalik. Aga meie eelnõu täna ei puuduta kodakondsuse äravõtmist, vaid kodakondsuse andmist sellises erandolukorras. Tegelikult võimaldab Eesti riigi seadus anda inimestele kodakondsuse ka eriliste teenete eest, mis tähendab, et inimesed on sooritanud erilise heateo. Mul ei ole siin sellekohast statistikat, aga ma arvan, et see oleks väga huvitav, kui me teise lugemise ajaks – juhul kui parlament soovib selle teemaga tegeleda ja eelnõuga edasi minna – selle statistika kaasa võtaksime. Viimaste valitsuste ajal pole Eesti riigis kodakondsust erandkorras positiivsel [eesmärgil] antud mitte ühelegi isikule. Nii et vaadake, milline on meie valik. Me anname korduvalt kriminaalkorras karistatuile erandkorras kümnete viisi kodakondsusi, aga positiivsete eriliste teenete eest ei ole kodakondsust praktiliselt üldse antud. Ma peast [ütlen], vabandan, kui ma eksin, aga ma arvan, et viimased kolm-neli valitsust pole andnud seda ühelegi isikule tema teenete eest. Nii et see on ka meie valikuid iseloomustav statistika.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Me oleme teiega koos olnud valitsuses ja ma tõepoolest mäletan seda praktikat, et kõigi nende mitu korda karistatud inimeste taotlused vaadati väga põhjalikult läbi. Selle inimese profiil, mitte isikuandmed, oli otsustajatele teada. Tõepoolest, kui inimene on pannud toime raske isikuvastase kuriteo ja ta on Eesti riigis, siis on ju tema käitumine teada. Mis te arvate, mis on see peamine põhjus sellist ranget suhtumist liberaliseerida kombel, nagu te äsja ette kandsite ja mida Siseministeerium ja siseminister hetkel rakendamas on, kui Isamaad enam valitsuses ei ole? Mis on selle liberaliseerimise taga? Kas [soov] saada rohkem kodakondseid, kes on võib-olla valdavalt võõrkeelsed, mitte eesti keele oskajad?

Aitäh küsimuse eest! Et olla faktiliselt täpne, pean ma ütlema, et pärast 2006. aastat, kui see muudatus seadusesse sisse viidi, on ka Isamaa olnud erinevates valitsuskoalitsioonides ja ka Isamaa osalusel on antud mainitud sätte alusel Eesti kodakondsust erandkorras. Aga me jõudsime koalitsioonipartneritega siiski lõpuks nii kaugele, et viimases valitsuses ei antud seda enam mitte kellelegi, sest valisime selle tee, et [soovime] pöörduda tagasi esialgse praktika juurde, sest Isamaa ei ole kunagi toetanud seaduse muutmist ega sellise võimaluse loomist, sest muidu tekiks kohe selle [rakendamise] surve. Ja kui tekib surve, siis nii nagu ma [ütlesin], jõutakse lõpuks vaidlustega kohtusse. Nii et kõik ametnikud ja valitsused satuvad siis tegelikult olukorda, kus nad peavadki ilmselt hakkama asju kaaluma. Ja kui selline võimalus seadusega anda, siis ei [ole mõtet] unistada sellest, et ükski valitsus mitte kellelegi [niimoodi kodakondsust] ei anna, kuigi seadus seda võimaldab, sest sellist praktikat oleks ilmselt väga raske demokraatlikus õigusriigis viljeleda. Siis öeldakse, et aga pöördume kohtu poole, kohus kaalutleb ja leiab [rikkumise] ning teeb valitsusele ettekirjutuse ja ütleb, et aga kui te seda ei soovi, siis on parlamendi käes võimalus seda poliitikat ja praktikat muuta ning seadustada teistsugune olukord. Nii on ka kohtutel kergem. Nii et ma saan aru, et valitsused ongi tegelikult surve all, ja selle tõttu peabki parlament praegu neile selle seadusemuudatusega appi tulema. Nüüd, võib kindlasti küsida, et kas tõesti on nii, et kui inimene on näiteks kodakondsuseta või mõne teise riigi kodanik ja tahab saada Eesti riigi kodanikuks, aga ta on kunagi – rõhutan! – korduvalt sooritanud tahtliku kuriteo, mille eest on teda kriminaalkorras karistatud, siis kas tal ei olegi võimalik Eesti kodakondsust saada. Ma vastan selle peale, et jah, ei ole. Praegu sätestab kodakondsuse seadus ka muud tingimused kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras: on vaja sooritada keeleeksam, eesti keele tundmise eksam ning olla Eesti riigile lojaalne. Kui sa neid tingimusi ei täida, siis ei saagi ja siis on ka vastus eitav. Selles ei ole mitte midagi traagilist, et see nii on, Eesti riigi seaduste järgi oli ka varem nii. Me tagame kõik inimõigused ja muud õigused, hüved, mis on inimesele vajalikud, sest Eesti on demokraatlik õigusriik. Aga kõik ei pea tingimata olema Eesti Vabariigi kodanikud, selleks on ikkagi teatud regulatsioonid. Ja see on riigi suveräänne õigus.

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, et kas minu teadmine on õige ja kas ma olen õigesti aru saanud sellest, et te olete selle kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu selle koosseisu jooksul vähemalt viis korda juba esitanud. Minu küsimus on, et mille poolest erineb see praegune seaduseelnõu eelnevatest eelnõudest, mis on selle koosseisu ajal esitatud.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh! Ei, viis korda ei ole me seda kindlasti [esitanud], ma mälu järgi ütlen. Ma arvan, et me oleme ühe korra esitanud, see on teine kord, aga viis korda kindlasti ei ole. Ja see [eelnõu] ei erine vähemalt eelmise korra omast. Ma ei oska öelda, me oleme ka varasemates koosseisudes selle [teema] tõstatanud, võib-olla tuleb see viis korda siis varasemate koosseisudega kokku küll, seda ma möönan. Aga mis puudutab seda, kas ta on identne meie eelmise korra või eelmiste kordade [eelnõudega], siis ma arvan küll, et ta on enam-vähem identne. Mingites nüanssides ja mõnes sõnastuses võib väikeseid erinevusi olla, aga põhimõte on kindlasti sama mis varasematel kordadel.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Sutrop küsis, mis on muutunud ja millele me loodame. Ma arvan, et me loodame valitsuse poliitilise käekirja muutumisele, nende hoiaku muutumisele. Ja nagu me näeme Vene kodanike ja agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimuse puhul, on nende [hoiak] aasta jooksul nihkunud. Härra Läänemetsa suu läbi on nad sõnastanud valitsuse poliitilise joonise. Selleks, et Eestis oleks vähem Vene kodanikke, tuleb kuritegusid sooritanud Vene kodanikele anda kodakondsus erandkorras, ja see on lausa ideoloogiline kurss, mitte üksikjuhtumite menetlemise küsimus. Mis sa arvad, Helir, kas meil on lootust, et valitsus korrigeerib – nii, nagu on vähemalt koalitsioonis toimunud nihe agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimuses – seda põhimõttelist käsitlust nii, et lõppeb agenda, mille järgi kuritegusid sooritanud agressorriigi kodanikele jagatakse Eesti kodakondsust erandkorras?

No lootus sureb viimasena. Mina olen olemuselt optimist. Sa tõid näite põhiseaduse muutmise temaatika kohta, mis puudutab kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigust. Valitsuskoalitsiooni erakondade valmiduses seda teemat arutada on toimunud teatav muutus. See on tõesti näide selle kohta. Me oleme ju eelmise koosseisu ajal seda [muutmist] taotlenud ja me oleme selle koosseisu ajal esitanud selleks vastava eelnõu, kuid varasemalt on kõik [sellised eelnõud] tagasi lükatud, nendega ei ole tahetud tegeleda. Aga näete, nüüd on jõutud selle hetkeni, kus ollakse valmis arutama, tõsi, mitte küll sellisel kujul, nagu see päriselt Eesti riigi julgeolekuhuvidele vastaks. Aga noh, ma loodan, et toimub teatud areng ja [tekib] arusaamine sellest, kuivõrd oluline see põhiseaduse muudatus on, mida me Riigikogus menetleme. Nii on ka kodakondsuse seaduse [muudatusega]. Ma küll loodan, et selle pöörase seisukoha muutmiseks, mida praegu on viljeletud ja mida ma kirjeldasin – et ka agressorriigi kodanikel on tegelikult sellise kanali kaudu võimalik saada Eesti riigi kodanikuks, kui ta on sooritanud tahtlikult, ja ka korduvalt, kriminaalkorras karistatava kuriteo –, on aeg küps ja koalitsioonierakonnad tõsiselt revideerivad oma poliitikat. Seda enam, et nad on ju koalitsioonilepingus põhiseaduse muudatuse puhul leppinud kokku hoopis teistsuguses klauslis: et nad otsivad lahendusi, võimalusi, kuidas peatada ajutiselt hääleõigus põhiseadust muutmata. Samal ajal ei ole nad sellises piirangus kokku leppinud kodakondsuse seaduse puhul, seega peaks koalitsiooni liikmetel olema vabad käed seda muuta, seda ei ole ju koalitsioonilepinguga kuidagi reguleeritud. Ma kutsun küll koalitsioonisaadikuid siin ja täna üles, küll rohkem arvuti ja interneti kaudu, selle eelnõu poolt hääletama ja selle teemaga siin saalis edasi minema.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Mina mõtlen praegu ikka selle peale, et miks on seda küsimust asutud, ma saan aru, et isegi ennaktempos liberaliseerima ja raske isikuvastase kuriteo toime pannud isikutele kodakondsust andma, kui sellist praktikat varasemalt ei olnud ja selle [andmist] tihedalt jälgiti. Ma küsiks kõigepealt, et kas need siseministri pöörased seisukohad kodakondsuse andmise leevendamise kohta on pärit hilisemast ajast ning kas need võivad olla seotud praeguse vaidlusega kolmandate riikide kodanikelt ja agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmise üle, et nüüd äraspidiselt justkui endale uusi venekeelseid valijaid juurde tekitada. Sest me teame, et peamiselt on just sotsiaaldemokraadid, kes [kuuluvad] siseministri koduerakonda, selle vastu olnud, sest nad on adresseerinud venekeelset elanikkonda. Kas see võib olla puhtalt nii-öelda ideoloogiline rikutud mõtlemine, et sealt hääli [juurde] saada?

Aitäh! Kindlasti on see siseministri poliitiline hoiak ja seisukoht. Ja kui siseminister niimoodi kirjalikult Riigikogu liikmele vastab, siis võib seda ju käsitleda ka valitsuse seisukoha ja poliitilise hoiakuna. Faktid räägivad iseenda eest, nii nagu ma ütlesin. Aga mis ajast need pärit on, ma ütlen teile kohe täpselt. Siseministri vastus on pärit 13. juulist 2023, nii et see oli natuke üle aasta tagasi. See on praeguse valitsuse siseministri seisukoht ja minu teada ei ole selles praktikas viimase aasta jooksul mingisuguseid muudatusi toimunud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, see olukord, kus kriminaalkurjategijatele jagatakse lahkesti Eesti kodakondsust, on absurdne ja täitsa pretsedenditu. See tuleks kiiremas korras ära muuta. Aga ka teistpidi, tegelikult lubavad ju meie seadused võtta ära naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse just siis, kui see isik sooritab mingisugused teatud kuriteod. Aga minu teada [on] ka seda praktikat kasutatud väga minimaalselt: üksikuid isikuid on [riigist] välja saadetud, justkui olekski see tore, kui meie kodanikud on kriminaalid. Ega sul ei ole juhtumisi mingisuguseid täpsemaid andmeid selle kohta, kui palju neid on siit välja saadetud või miks ei ole seda tehtud? Äkki selgus siseministri vastusest midagi sellist?

Aitäh! See on oluline küsimus, ma arvan, meile kõigile, et saada ülevaadet ja sisendit. Ma arvan, et kui me selle eelnõuga edasi läheme, ja ma võin kinnitada, et isegi kui me ei lähe, siis teeb vähemalt Isamaa fraktsioon sellise arupärimise ka Siseministeeriumile, et saada ülevaade vähemalt nende kahe osa kohta: kui palju ja kas üldse on antud Eesti Vabariigis kodakondsust eriliste teenete eest – ma pean silmas nihukest positiivset tegevust – ja kui paljudelt on kodakondsus erinevatel põhjustel ära võetud. Ma tean üksikuid juhtumeid, kus kodakondsus on ära võetud seetõttu, et kodakondsuse taotlemisel on esitatud valeandmeid, võltsitud dokumente või saadetud eksamile teine isik. Kui niisuguseid juhtumeid on ilmnenud, siis on Eesti Vabariigis ka kodakondsus ära võetud. Aga need on väga üksikud juhtumid ja minule ei ole teada, et kriminaalkorras korduvalt karistatud isikutelt oleks selle tõttu kodakondsus ära võetud. Mul see statistika puudub, aga me saame seda Siseministeeriumist teiseks lugemiseks järgi küsida.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! [Mainin eelmise küsimuse] täienduseks [seda, et] mäletatavasti jäi mõni aasta tagasi mingisugune seltskond PPA-s vahele, kui nad jagasid laiali sadu Eesti passe ja kodakondsusi just valeeksamite ja muude võltsingute teel, ehk siis tegid äri. Minu mäletamist järgi neid kodakondsusi, mis anti, ei võetudki toona kummalisel kombel ära. Aga mu küsimus on jälle natukene teisest kandist. Lugesin just uudistest, et Läti andis kohtu alla ühe kaabaka, kes lõhkus ja rüüstas teises maailmasõjas osalenud Läti veteranide mälestusmärke, ja seal öeldi, et tal oli Eesti-Vene topeltkodakondsus. See on täiesti samasugune anomaalia nagu kriminaalidele kodakondsuse andmine, sest meie seadused ei näe üldse ette sellist võimalust, et inimesel võiks olla topeltkodakondsus. Äkki kommenteeriksid veidi ka seda, sest kõik need teemad on omavahel enam-vähem seotud.

Aitäh! Jaa, see on kodakondsusega seotud teema, see pole isegi mitte [enam-vähem] seotud, vaid see ongi kodakondsuse teema. See on Eesti riigis, ma ütleksin, olnud aastaid väga aktuaalne ja tõsine teema, on seda praegugi ja ilmselt jääb nii aastateks. Ja seda on keeruline lahendada, siin ei ole head lahendust sellele leitud. Me ei tea täpselt, kui palju meil on Eesti-Vene topeltkodakondseid, sest ega Vene riigist me neid andmeid kätte ei saa. Meil on ka määratlemata kodakondsusega isikuid, kes on samal ajal Vene kodanikud. Ja see on loomulikult risk ja julgeolekuoht Eesti riigile. Meil on ka topeltkodakondseid lääneriikidest, mis iseenesest sellisel kujul Eesti riigile julgeolekuriski ei kujuta. Küll aga on kogu see kodanike kohustuste ning kodaniku ja riigi vaheliste suhete õiguslik [küsimus] selline määratlemata ala, mis ei ole ainult Eesti riigile, vaid ka väga paljudele teistele riikidele probleem. Küllap leiab ka Eesti kodanikke, kellel pole kodakondsusi mitte ainult kaks, vaid kolm või lausa enam. Teoreetiliselt on ka see võimalus olemas, eriti nendel puhkudel, kus on tegemist sünnijärgse Eesti kodanikuga, kes on saanud hiljem mõne teise riigi kodakondsuse, või Eesti kodanikega, kelle järeltulijad on sündinud mõnes teises riigis ja saanud selle alusel teise riigi kodakondsuse, ja nii edasi. Sellised [juhtumid] tekitavad palju küsimusi: millise riigi ees tal siis kohustused on ja millises riigis on tal privileeg neid õigusi realiseerida, alates kaitseväes teenimise kohustusest, [lõpetades] valimisõiguse ja muude asjadega. See on tõsine küsimus. Vene ja Valgevene, ütleme, agressorriikide [ja Eesti] topeltkodakondsuse omamine on kindel risk ja julgeolekuoht riigile, samas näiteks Eesti-USA või Eesti-Rootsi topeltkodakondsusega isik seda ilmselt ei ole, aga siiski on probleem selles teises kontekstis. Kuidas neid asju lahendada? Head lahendust täna ei ole.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Üritan teha väikese kokkuvõtte komisjoni aruteludest. Komisjonis toimus arutelu teisipäeval, 19. novembril ja algataja [esindaja] Helir-Valdor Seeder tegi seal samasisulise ettekande, mille kohta tekkis ka mõningaid küsimusi. Peatun selles kohas, kus Vabariigi Valitsuse esindaja ehk Siseministeeriumi esindaja kommenteeris valitsuse seisukohta mitte toetada antud eelnõu ja tõi selle kohta välja mõned punktid, mille saan siin ette kanda. Juba 2001. aastal – küll mitte antud seaduse, aga relvaseaduse kontekstis – oli Riigikohus leidnud, et selline piirang, mis on seotud isiku kriminaalkorras karistamisega ja saadab teda kogu elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla soovitud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Helir-Valdor Seeder mainis ka ühte aastaarvu – 2006 –, millal anti Siseministeeriumile õigus kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Eelnevalt sellist õigust ei olnud, sinna sisse ei nähtud, ja tegelikult saadi arhiivist teada üldse see, kas inimesele on määratud karistus või mitte. Seega on alates 2006. aastast arhiiviandmetele juurdepääs olemas. Seda selgitas ka Siseministeeriumi esindaja. Ja sealt on võimalik näha, milline on olnud isiku eelnev käitumine [karistusseadustiku] mõttes. Eelnevalt oli isik selles mõttes puhas leht ja ta võiski vaata et lihtsamini kodakondsuse saada. Välja oli toodud ka statistika selle kohta, palju tegelikult [kodakondsusi] erandkorras antakse. Eelkõneleja ka mainis, et aasta jooksul on keskmiselt 1000 kodakondsuse saajat ja erandina käsitletakse seda, kui selle saab 10–15. Sinna kanti see jääb, aga loomulikult on aastad erinevad. Neid [taotlusi] käsitletakse, aga see ei pruugi tähendada seda, et kodakondsus ilmtingimata saadakse. Siseministeeriumi esindaja tõi ka välja lähtekohad, millisel juhul üldjuhul [andmisest] keeldutakse. On olemas selline dokument nagu "Eesti kodakondsuse erandina andmise kaalumise lähtekohad", millest oli ka [eelkõneleja komisjoni] esitluses juttu. Nii et on olemas [lähtekohad], kuidas [andmist] üldse kaaluda ja mida Vabariigi Valitsus selleks peab tegema. Komisjonis tehti ka menetlusotsused võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda 3. detsembril ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Toimus hääletus: poolt oli 6 liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid oli 0. Juhtivkomisjoni esindajaks seati põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Siinkohal oli tegemist konsensusliku otsusega. [See oli lühike ülevaade] sellest [teemast], kordamata seda, mida on siin juba eelnevalt käsitletud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nagu me ettekandest kuulsime, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 522 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 522 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 9, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 522 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile edu teie töös ja kohtume siin Riigikogu täiskogus jälle juba uuel istunginädalal.