Alusharidusseaduse eelnõu (419 SE) teine lugemine

Läheme järgmise, 21. [päevakorrapunkti] juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ja kõik hariduse sõbrad! Mul on meeldiv võimalus teile täna tutvustada alusharidusseaduse teiseks lugemiseks ettevalmistamist. Tuletan hästi lühidalt meelde, et alusharidusseaduse eelnõu on kaua oodatud – [seda on] koostatud peaaegu kümme aastat. 1. [juunil] 2022 lükati eelnõu Riigikogus esimesel lugemisel tagasi ja see langes menetlusest välja. Nüüd on huvigruppidel väga suur lootus, et alusharidusseadus tõesti vastu võetakse ja et see jõustub 1. septembril 2025.

(Saalis on sumin.) Head kolleegid, palun vaikust! Riigikogus on palju ruume, kus saab rääkida, ilma et see teisi segaks.

Eelnõu 419 esimene lugemine lõpetati 14. mail 2024 ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks sai 28. mai 2024. Isamaa fraktsioon esitas eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, millest üks võeti tagasi, nii et edasi mindi kahe [muudatusettepanekuga]. Kultuurikomisjoni muudatusettepanekud kiideti heaks 19. novembri ja 2. detsembri istungil. Kultuurikomisjon esitas eelnõu kohta 29 muudatusettepanekut, mis valmistati ette koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. [Ministeerium] neid muudatusettepanekuid ka toetab. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel huvirühmadelt nende arvamust ja need laekusid 27. maiks. Oma arvamused esitasid kirjalikult Eesti Lastehoidude Liit, Eesti Eripedagoogide Liit, Harjumaa Omavalitsuste Liit, Eesti Lastevanemate Liit, Tartu Ülikooli haridusteaduste instituut, Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Tartu Linnavalitsus. Nagu näete, neid huvirühmi oli tõesti väga palju. Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 11. juunil, 8. oktoobril, 19. novembril ja 2. detsembril sellel aastal. Huvirühmad olid [arutelusse] kaasatud kahel erineval istungil. Ma ei hakkaks istungitel [osalejaid ühekaupa] üles lugema, pigem toon välja [teemad], mida nendel kohtumistel arutati. Haridus- ja Teadusministeerium tegi eelnõu menetlemise käigus ise ettepanekuid ja vastas kirjalikult ka huvirühmade ettepanekutele 16. septembril 2024. aastal. Riigikogu kodulehel on Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohad kõigile [kättesaadavad]. Nagu ma ütlesin, on meil täna 31 muudatusettepanekut ja nendest 29 on sellised, mida kultuurikomisjon on ette valmistanud koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Toon siinkohal välja kõige tähtsamad küsimused, mida need [muudatusettepanekud] puudutavad. Esiteks, lastehoiu- ja lasteaiakoha pakkumise menetlustähtaeg. Seda linnade ja omavalitsuste liit alguses ei kooskõlastanud ja see tekitas mitmeid erinevaid diskussioone. Mul on hea meel öelda, et me leidsime sellise lahenduse, mis neile sobis. [Teiseks,] otsustustasandi [küsimus]: kes kehtestab toidukulu päevamaksumuse? Võimalus sõlmida kõrgharidustasemel õpetajaks õppiva isikuga tähtajaline tööleping pikemaks ajaks kui üks aasta. Elukoha määratlemise [küsimus]: mis on elukohalähedane lasteaed või lastehoid? Eralastehoiu õigus tegutseda ka elamus või elamumaal. Ja lastehoiurühma töökorralduse võrdsustamine lasteaiarühma töökorraldusega, kui rühmas töötab kvalifitseeritud õpetaja. Lisaks lihvisime lastehoiu õppekava koostamist [puudutava sätte] sõnastust. See on uus asi, mis tuleb nüüd seadusesse juurde, sest lastehoiuteenus [liigub] Sotsiaalministeeriumi alluvusest Haridus- ja Teadusministeeriumi alluvusse [ja läheb üle] haridussüsteemi, ühtsesse alushariduse süsteemi. Siin saab olema õppekava, mis määratleb üldpädevuste õpetamise. Mõistagi tõstab see ka kvalifikatsiooninõudeid. Ja loomulikult on kogu see eelnõu tugevalt seotud eestikeelsele haridusele üleminekuga. Eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel kvalifikatsiooninõudeid otseselt ei arutatud, küll aga arutati kahte Isamaa ettepanekut, millest ma ka kohe räägin. [Räägin] natuke täpsemalt, et te saaksite aimu sisust, aga proovin mitte väga detailidesse minna. Kõigepealt, lastehoiu- ja lasteaiakoha pakkumise menetlustähtaeg. Siia kõrvale ütlen, miks on nii tähtis, et ka omavalitsused ehk haridusasutuse pidajad rahul oleksid. Võib-olla lihtsalt siia kõrvale üks selline huvitav fakt, et näiteks 2022. aastal olid alushariduse kulud kokku 460 miljonit eurot ja neid kandsid pea täielikult KOV-id. See tähendab, et riigi toetus oli kokku 32 miljonit [eurot], vanemate panus 42 miljonit [eurot], võite siis ise arvutada, et peaaegu 390 miljonit [eurot] on panustanud KOV-id. Nende tugi ja osalus alushariduse korraldamisel on üüratult suur. Seetõttu me loomulikult nägimegi palju vaeva, et kohalikud omavalitsused sellega tõesti kaasa tuleksid ja nõus oleksid. Ja selle me saavutasime. Harjumaa Omavalitsuste Liidu ettepanek lasteaiakoha pakkumise menetlustähtaja kohta oli, et kohaliku omavalitsuse üksuse kohustusele anda haldusakt kahe kuu jooksul vastaks lapsevanema kohustus esitada taotlus mitte varem kui kuus kuud enne kohavajaduse tekkimist. Eesti Lastevanemate Liit tegi alguses ettepaneku, et taotlus võiks küll olla esitatud mitu aastat varem, aga kuna ei suudeta ennustada, millal koht vabaneb, siis võiks eelnõus sätestada, et kohaliku omavalitsuse üksus teatab vanemale hiljemalt kaks kuud enne [koha] kasutamise soovitud algusaega lastehoiu tegevuskoha. Kui taotlus on esitatud vähem kui neli kuud enne [koha] kasutamise soovitud tähtaega, teeb kohaliku omavalitsuse üksus kahe kuu jooksul taotluse esitamisest kohapakkumise. Töösse läks Tartu Linnavalitsuse ettepanek, mis ütles seda, et mõistlik oleks lastehoiu- ja lasteaiakoha pakkumine teha kahe kuu jooksul alates taotluse esitamisest. Selle ettepaneku [järgi] võib lapsevanem oma taotluse küll varem esitada, aga ta peab ütlema, millal ta seda kohta soovib kasutada, ja koha kasutamise alguse kuupäevast kaks kuud varem peab kohalik omavalitsus talle lasteaiakoha teada andma. Ja kui juhtub näiteks niimoodi, et [lapsevanem] teeb selle nii, et KOV-il on vähem kui kaks kuud aega otsustada, saab KOV seda tähtaega ikkagi kaks kuud kasutada, tema ei pea seda otsust varem tegema. Tundus, et see [lahendus] sobis. Me saimegi sellisele kokkuleppele, et me viime selle sätte kooskõlla kehtiva ja hästi toimiva praktikaga ja sätestame taotluse lahendamisele tähtaja. Kui vanem esitab kohataotluse kohe peale lapse sündi – nagu väga sageli [tehakse] paljudes piirkondades, kus lasteaiakohti väga vähe on – ja soovib alles kolmeaastaseks saanud lapsele kohta kahe aasta pärast, siis kohapakkumine peab vanemani jõudma kaks kuud enne [koha] kasutamise [soovitud] tähtaega. See võiks olla selline sobiv praktika kõigile. Palju vaidlusi on tekitanud elukoha läheduse määratlemine, selle tähendus. Seda on defineeritud siin [nii], et kui kohti on vähe, siis arvestatakse koha pakkumisel esmajärjekorras [lapse] elukoha lähedust lastehoiule või lasteaiale. Seda defineeritakse kui [vahemaad, mille läbimiseks ei kulu rohkem kui] 30 minutit. Mõistagi on see [definitsioon] suhteliselt subjektiivne, aga annab siiski võimaluse määratleda [seda mõistet] täpsemalt, kui seda on siiani tehtud. Siis edasi, võimalus sõlmida kõrgharidustasemel õpetajaks õppiva isikuga tähtajaline tööleping pikemaks ajaks kui üks aasta. Tänane praktika on [üks aasta]. Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindaja tegi ettepaneku, et õppima asunud, kvalifikatsioonile mitte vastava õpetaja tööleping võiks kehtida kolm aastat. Kui [isik] ei oma kvalifikatsiooni ja õpib või asub õppima ja [hakkab] samal ajal tööle, on ikkagi võimalik tööleping kolmeks aastaks [sõlmida]. Arutati ka, kas [see aeg] võiks olla pikem, kui [isik] on näiteks akadeemilisel puhkusel, aga ka lasteaiapidajate soov pigem oli, et see võiks piirduda kolme aastaga, sest nad ikkagi soovivad seda nõutavat kvalifikatsiooni ja samal ajal tagada ülikoolis eriala omandama asunud õpetajale tema kutsekindlus. Siis küsimus, kas eralastehoiul on õigus tegutseda ka elamus ja elamumaal. See on muudatusettepanek nr 16 ja siin on öeldud, et jah, ta võib seda teha. Eralastehoidude liit on kogu eelnõu menetluse ajal pidanud väga oluliseks kehtestada eralastehoidudele võimalus jätkuvalt tegutseda elamus ja elamumaal. Nii see ka siis lubati. Lastehoiurühma töökorralduse võrdsustamine lasteaiarühma töökorraldusega, kui rühmas töötab üks kvalifitseeritud õpetaja. See [küsimus] puudutab paljuski seda, mitu last võib üldse lasteaia- ja lastehoiurühmas olla. Päris pikad arutelud olid meil komisjoni istungitel, kuhu olid kaasatud ka huvigrupid. Loomulikult puudutas see ka erivajadustega lapsi, kelle puhul hinnatakse seda vajadust [nii, et ühe erivajadusega lapse vajadus] on sama nagu kolme [erivajaduseta] lapse [vajadus kokku] – koormus on suurem. Eesti Lastehoidude Liit on teinud ettepaneku muuta seadust [järgmiselt]: kui kolme- kuni seitsmeaastaste laste hoiurühmas töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võiks seal olla kuni 20 last – [sama palju] nagu lasteaia[rühmas]. Eesti Lastevanemate Liidu ettepanek oli, et lastehoius võimaldataks moodustada sellised rühmad, [nagu] on lasteaedades: liitrühmad erinevas vanuses lastele. Kultuurikomisjon leidis, et kvalifitseeritud õpetaja olemasolu korral on tõesti mõistlik lastehoiurühmade ja lasteaiarühmade laste ja täiskasvanute suhtarvud võrdsustada. Sätestati, et kui lastehoiurühmas töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, võib seal sarnaselt lasteaiarühmaga olla kuni kolmeaastaste [laste] rühmas kuni 16 last ning kogu rühma tööaja jooksul peab iga 8 lapse kohta olema tagatud lapsehoidja, õpetaja või abiõpetaja. Kolme- kuni seitsmeaastaste [laste] rühmas võib olla kuni 20 last ja kogu tööaja jooksul peab iga 10 lapse kohta olema tagatud lapsehoidja, õpetaja või abiõpetaja. Nüüd, kui [rühmas] õpetajat ei ole ja lastehoius töötavad ainult lapsehoidjad, siis on ka eripära, et igas kuni kolmeaastaste [laste] hoiurühmas [võib] olla kuni 15 last ja lapsehoidja [peab olema] kolmeaastaste [laste] rühmas ja liitrühmas iga 5 lapse kohta ning kolme- kuni seitsmeaastaste [laste] rühmas iga 10 lapse kohta. Need normid siis said paika. Palju vaieldi ka selle üle, kas lapsi võib [rühmadesse] juurde võtta. Praegu jäi see võimalus, [et] hoolekogu otsusega [võib] kolm last lisaks võtta. Lastevanemad arutasid, kas see on hea mõte, [põhjendades,] et kuna selle eest saadakse pearaha, siis kas võib tekkida probleem, et topitakse lapsi [rühmadesse] juurde. Aga erinevaid selliseid olukordi, [et rühmas] ikkagi võib olla rohkem lapsi, ei tahaks välistada. Jäi seesama ettepanek, mis seaduseelnõus oli. Nüüd, toidukulu päevamaksumuse otsustustasand oli ka selline asi, mis tekitas palju vaidlusi. Siiani oli hoolekogul suurem õigus, [edaspidi] hoolekogu õigus väheneb. Küll aga jääb alles hoolekogu informeerimise kohustus. Eesti Linnade ja Valdade Liidu põhjendus oli, ja ka Tartu linnavalitsus eraldi tõi välja seisukoha, et toidukulu päevamaksumuse kehtestamine omavalitsuste üleselt on väga keeruline olukorras, kus osas lasteaedades on oma köök ja osas on hanketeenus ja tegelikult sõltub lasteaed väga paljuski hanketeenuse tasust. Lisaks on seda päevamaksumuse otsustustasandi puhul raske teha ka [põhjusel, et] lasteaiad diferentseerivad toidukulu – selles sisaldub nii valmistamise kui ka toiduainete [kulu] – vastavalt perede võimalustele. Ja seetõttu lõpuks leiti, et hoolekogu arvamuse küsimine seaduse tasandil on ülemäärane, küll aga oleks mõistlik hoolekogu arvamuse ärakuulamine. See annaks võimaluse [lapsevanemaid] informeerida, kuidas tegelikult toidukulu on kujunenud, sest teame, et toidu maksumuse katab lapsevanem. Isamaa fraktsioon esitas kolm muudatusettepanekut, millest [ühe] võttis tagasi. Üks [muudatusettepanek] puudutas [nende] laste õigusi, [kelle] kodune keel on eesti keel, ja rühmade moodustamist vastavalt keeleõppele iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades. Teine ettepanek puudutas muusika‑ ja liikumisõpetaja kvalifikatsiooni. Esmalt, see küsimus, [mis puudutab neid] lapsi, [kelle] kodune keel on eesti keel, oli meil arutusel kolmel erineval istungil. Viimasel istungil osales ka haridus‑ ja teadusminister, kes sai veel kord täpsustada haridusministeeriumi seisukohti ja [selgitada], miks ei saanud seda ettepanekut vastu võtta. See puudutas § 6 lõiget, mida sooviti täiendada lausega: "Eesti kodukeelega lapsel on õigus samas kohalikus omavalitsuses kohale lasteaiarühmas, kus on valdavalt eesti kodukeelega lapsed." [Samuti] sooviti täiendada § 11 lõiget 1 ja sõnastada [see järgmiselt]: "Lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad, võttes muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset." Siia juurde tõi Tõnis Lukas selgitused, kus ta ütles, et muudatust on vaja eesti emakeelega laste vajaduste ja heaolu tõttu, eestikeelse õppekeskkonna säilimise vajadustest lähtudes tuleb lasteaiajuhtidel tagada eestikeelne kasvukeskkond eesti keelt emakeelena kõnelevate õpetajate toel. [Ta] selgitas istungil, et tegemist ei ole läbiva nõudega selliste rühmade moodustamise puhul, vaid kaalutlusõiguse andmisega lasteaia juhatajale, ja see rühm võib aasta pärast kaduda, kui teistes rühmades on toimunud tasandus. Eesmärk on see, et rühmas räägitakse eesti keeles. See arutelu oli väga põhjalik.

Auväärt ettekandja, teie 20 minutit on läinud nagu lennates.

Kas ma tohin viis minutit juurde saada? Siis ma jõuaks lõpuni.

Jah, viis minutit, palun!

Tänan teid väga! Ütleksin kiiresti selle kohta, et kedagi ei tohi diskrimineerida, muu hulgas keele tõttu. Eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on see, et kõigil on võimalus eesti keel omandada, ja põhiseaduse § 37 järgi on igal lapsel õigus eestikeelsele haridusele. Praktiliselt oleks seda lasteaedades ka raske [ellu viia], kuna lapsi ei saa nii‑öelda testida enne nende vastuvõtmist. Küll aga saab neile individuaalselt läheneda ja aidata neil eesti keelt omandada. Ja muudatusettepanekust tulenev segregatsioon eesti keele taseme alusel ei ole põhiseadusega kooskõlas. Võib öelda nii, et komisjonis hääletati Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut [tulemusega] 2 poolt, 6 vastu ja 0 erapooletut. Teine [teema] oli muusika‑ ja liikumisõpetajate täpsemad kvalifikatsiooninõuded. Oli küsimus, kas nõuda muusika- ja liikumisõpetajatelt erialast tunnistust või kutsetunnistust, selleks et hoida laulu‑ ja tantsupeo traditsiooni aus. Leiti, et kvalifikatsioon pigem võiks olla, [õpetaja] peaks [seda tööd] oskama, ja see jääb lasteaia juhataja hinnata. Ja ka seda [ettepanekut] hääletati: 2 poolt, 6 vastu ja 1 erapooletu. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused tehti 2. detsembril. Kultuurikomisjon otsustas istungil, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek suunata eelnõu kolmandale lugemisele ja viia läbi eelnõu lõpphääletus 11. detsembril käesoleval aastal. Selle poolt, et niimoodi toimetada, oli 6, 2 vastu ja 0 erapooletut. Praegu lõpetan selle ettevalmistamise ülevaate. Aitäh teile! Olen valmis küsimustele vastama.

Tänan teid väga selge ettekande eest! Aga on mõned küsimused. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No see on küll ennekuulmatu! Te kuulutate, et inimese nõue, et tema laps oleks eestikeelses rühmas, oleks justkui põhiseadusevastane ja diskrimineerib vene lapsi. No see on ennekuulmatu! Selle eelnõu kõige suurem probleem ongi [see], et eesti lastele pole tagatud põhiseaduslikku õigust õppida ja kasvada eestikeelses kultuuriruumis. Miks on sellest seadusest võrreldes koolieelse lasteasutuse seadusega välja võetud kohustus tagada eesti lapsele eestikeelne õpe eestikeelses rühmas? Kas teie ise sooviksite hääletada selle eelnõu poolt, kui te teaksite, et teie lapselaps peaks minema lasteaiarühma, kus suuremal osal lastest ei ole eesti keel emakeel ja [nad] ei oskagi seda?

See ei olnud päris täpne, sellepärast et igale lapsele peab olema tagatud õppimine rühmas, kus õppe- ja kasvatuskeel on eesti keel. See peabki olema tagatud ja see on tagatud sellega, et me läheme üle eestikeelsele haridusele ja et õpetajatel on vastav kvalifikatsioon. [Õpetajad] peavad tagama, et õppe- ja kasvatustöö või mänguline tegevus võimaldab eestikeelset keskkonda. See on pigem kvalifikatsiooni küsimus. Seda ei saa taandada kodukeelele. Tõepoolest ei ole võimalik anda ühele grupile mingisuguseid suuremaid eriõigusi, sest põhiseaduse järgi on igal lapsel õigus eestikeelsele haridusele ja kedagi ei tohi diskrimineerida, muu hulgas keele tõttu. Kui me hakkaksime neid eristama selle tõttu, et ühel on õigus selles rühmas olla, teisel mitte, siis see oleks diskrimineerimine. Ja seda ka minister ise selgitas, et diskrimineerimine on inimese ebaõige, erinev kohtlemine, vahetegemine, väljaarvamine või eelistamine ja see ei ole meie põhiseaduse järgi lubatud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates on siin eelnõus natukene segane olukord keelenõuetega. Siin on umbmääraselt sõnastatud, et eesti keele oskus vastab keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Ehkki näiteks keeleseaduses sellist abiõpetajat ju üldse määratletud pole ja seda [sätet] alles kavandatakse, saan aru. Seega tahetakse seadus jõustada enne keelenõuete keeleseaduses fikseerimist. Kas te olete nõus sellega, et nii‑öelda põrsa kotis ostmine ehk hääletamine alusharidusseaduse poolt, enne kui keelenõuded on fikseeritud, oleks rahvaesindajate poolt vastutustundetu?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Ma ei rääkinud keelenõuetest sellepärast, et kvalifikatsiooninõudeid ja keelenõudeid komisjon sisuliselt ei muutnud enne teist lugemist. Seda me ei arutanud. Ma ei rääkinud sellest, mis oli esimese lugemise eel, vaid rääkisin ainult [sellest, mida arutas komisjon enne] teist [lugemist]. Aga ma olen võtnud igaks juhuks, arvates, et selline küsimus tuleb, siia selle paberi ette ja siin on kõik kenasti kirjas. Kvalifikatsiooninõudeid reguleeritakse eelnõu põhisätetes, §‑des 30 ja 39, ja üleminekusättes, §‑s 55. Hästi tähtis on see, et need kvalifikatsiooninõuded jõustatakse teatud üleminekuajaga. Tõepoolest on teil õigus. Lastehoidudes ei ole siiani sellisel viisil õpet toimunud ja [nende puhul] ei ole haridusministeerium üldse saanud eestikeelsele haridusele üleminekut jõustada. Näiteks tulevad nõuded abiõpetajale ja lapsehoidjale. Need on nõuded, mis [kehtestatakse] lapsehoidjale, kes töötab lapsehoius. Kvalifikatsiooninõuete [järgi] peab tal olema vähemalt keskharidus, lapsehoidja kutsetase 5 – kõrgem [tase] kui [praegu] – ja eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Selles mõttes on tõesti õige, et need nõuded kehtestatakse keeleseadusega, aga on ette nähtud, et need asjad peavad tulema. Abiõpetaja puhul on tegemist [inimesega], kes [töötab] lasteaias ja seal on need asjad samamoodi fikseeritud. Nende üleminekuaegade kohta ma ütleksin niimoodi, et kvalifikatsiooninõuded, keelenõuded rakendati õpetaja suhtes juba 2024, aga lastehoius töötavale [õpetajale hakkavad nõuded kehtima] 1. septembril 2025. Ja abiõpetajale [kehtestatud] kvalifikatsiooninõudeid, välja arvatud eesti keele oskuse nõuet, ei kohaldata [enne] 31. augustit 2029. Eesti keele oskuse nõue kehtib siiski samamoodi nagu teistes juba töötavates lasteasutustes. Nii et tõesti, teatud kvalifikatsiooninõuded pannakse paika. Eriti tähtis on nõue, et direktoril [peab olema] magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Ja seda ei kohaldata [enne] 2028. aasta 31. augustit selle direktori suhtes, kes töötab direktorina enne käesoleva seaduse jõustumist. See [tingimus] annab üleminekuaja. Aga peamine lootus on, et just magistrikraadiga direktor oskab õpet teistmoodi korraldada. Aga veel kord: nendele lastehoidudele, kes tegutsevad sotsiaalhoolekande seaduse alusel, ei ole eesti keele [oskuse] nõuet seni kehtestatud, kuna nad ei ole õppeasutused. See kindlasti nüüd muutub. Ma olen täiesti kindel, et nad saavad selle rakendamisega hakkama.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Küsimusi tekitab see eelnõu otsast otsani. Lasteaiadirektor peab olema magistrikraadiga. Meil on ministrid keskharidusega. Eesti keelt ei pea olema. Öeldakse, et võrdselt peab kohtlema. Ma ei [saa aru], kus riigis me elame. Minu teada [me elame] Eesti riigis, kus riigikeel on ainult eesti keel. Aga mul on hoopis teine küsimus. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, et te kutsute komisjoni linnade ja valdade liidu esindajad ja kohalikud omavalitsused – nii‑öelda tugevama poole – ja siis te räägite, et võtate päevaraha [üle otsustamise õiguse] vanemate hoolekogult ära ja annate selle omavalitsusele. Teate, Reformierakond on viinud meid nii [suurde] vaesusesse, lapsevanemad loevad igat senti, ja nüüd te [võtate] lapsevanemate käest ära õiguse otsustada, mis on päevaraha …

Toidu maksumusest te räägite.

Te annate selle automaatselt üle, ta hakkab …

Aitäh!

… ütlema, ma ei tea, kas [seda teeb] vallavalitsuse ametnik – see oleks kõige hullem. See on küll täiesti uskumatu, ma ütlen ausalt. Kuidas te tulite selle peale …

Aitäh, küsimus on arusaadav!

Kas te kutsusite ka lastevanemate esindajad komisjoni?

Suur aitäh teile küsimuse eest! Ma tean, et selles eelnõus on olnud hästi palju selliseid kohti, mille üle erinevad osapooled on vaielnud. Nagu ma ütlesin, on see väga läbi kaalutud. Ja just nimelt linnade ja valdade liidu poolt, kes ei ole mitte Reformierakond, vaid nemad on need kohalike omavalitsuste … (Hääl saalist.)

Head kolleegid, ärge palun segage vahele!

Vabandust, kas ma tohin rääkida? Nad ütlesid, et see ei ole reaalselt võimalik. Ei ole võimalik, et lapsevanemad seda otsustavad. Ühelt poolt ei saa seda valla piires ühtselt kehtestada, sest lasteaiad on erinevad, ja teiselt poolt ei saa seda hangete tulemusega lukku panna. Te olete ise [pikalt] omavalitsuses tegev olnud ja teate, et kui on hange, siis kindlasti tahad seda hästi korraldada, aga põhimõtteliselt oled ikkagi sõltuv sellest, millised pakkumised tulevad. Lastevanemad saavad loomulikult hääletada. Nad saavad teada sellest protsessist, saavad mõjutada seda, kas lasteaed otsustab minna, ma ei tea, näiteks üle oma köögile – meil on väga häid lasteaedu, kes ise tõesti toitu valmistavad –, saavad avaldada soovi toiduainete osas, aga nad ei otsusta. See oli see, mida linnade ja valdade liit ütles. Ka lastevanemate esindaja lõpuks nõustus sellega, kui sellest oli pikalt räägitud. Ei ole mõtet panna seadusesse asju, mida tegelikkuses täita ei saa. See [otsus] ei olnud sugugi mitte lapsevanemate vastu, vaid pigem [viidi seadus] vastavusse reaalse olukorraga.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Margit, me muidugi nokkisime neid teemasid seal komisjonis ka, aga ma mõtlesin, et ma ikkagi küsin üle. Mulle ikkagi läks väga hinge, kui jõuliselt ründas HTM seda Isamaa muudatusettepanekut. Ja ma nüüd küsin sinu käest. Eks ole, see on sihuke äraspidine jutt, et kõikidel lastel on võrdsed õigused ning emakeele alusel ühtede laste huvide esile seadmine ei sobi kokku võrdsete võimaluste printsiibiga. Seaduse tasandil eesti emakeelega lastele erisuse loomine paneb halvemasse olukorda mis iganes eesti keelest erineva emakeelega lapsed. Aga kui rühmas ongi enamik [lastest] eesti keelest erineva emakeelega lapsed, kes on siis halvemasse olukorda pandud? Või: keele omandamist soodustab viibimine keelekeskkonnas. Okei, aga mis keele omandavad eesti lapsed, kui enamik rühma [lastest] on venekeelsed? Ja õigus kohale lasteaiarühmas, kus on valdavalt eestikeelsed lapsed, peaks olema igal lapsel, kelle vanem seda soovib. Tore, aga kui seda soovib eesti lapsevanem, siis talle millegipärast see õigus ei kehti. Kuidas sina seda äraspidisust [seletad]? Sina ka hirmsasti pooldad seda võrdsusprintsiipi. Aga mina näen …

Aitäh!

… et siin diskrimineeritakse ikka väga selgelt eesti lapsi.

Jaa, nagu me tõesti … Aitäh selle kommentaari eest! Võib öelda, et tegelikult need arutelud olid palju rikkalikumad, kui mul lubati 20 minuti jooksul siin esile tuua. Ja nagu te väga hästi teate, ma proovisin ka Isamaa ettepanekut niimoodi vormida, et see oleks seadusesse saanud. Mitu korda proovis Tõnis Lukas seda ümber sõnastada. Ja tõepoolest, selleks peamiseks printsiibiks on see – seda ütles ka Tõnis Lukas ühes oma ettepanekus väga kenasti ja ma otseselt ütlesin, et minu meelest on see mõistlik mõte –, et lasteaia direktor moodustab lasteaiarühmad iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades. Meie viimasel hääletusel juhtis Liina Kersna tähelepanu [asjaolule], et tegelikult on see seaduses olemas. Ja see oli põhjus, miks me selle [ettepaneku] tagasi lükkasime. Just nimelt seesama võrdsuse printsiibi [alusel] vajaduste ja heaoluga arvestamine. [On] selge, et eesti emakeelega, kodukeelega lastel ja muu emakeelega lastel võivad olla erinevad vajadused. Ka heaolu saab väga erinevalt mõista ja on olemas väga erinevat tüüpi heaolu. Lasteaia juhataja peab – selle pärast tal üldse see magistrikraad peab olema – laste vajadusi, [sealhulgas] psühholoogilisi, füsioloogilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi [vajadusi], suutma mõista. [Lasteaed] ei ole lihtsalt koht, kus lapsed ära hoitakse. Tegelikult neid vajadusi mõistes saab ta neile võimaluse korral ka individuaalselt või grupiviisiliselt läheneda. Ja nüüd tõesti lasteaia juhataja ja ka õpetaja professionaalsusest [sõltub] see, kas nad suudavad, kujutame ette, olukorras, kus on kaks eestikeelset last, eesti kodukeelega last ja ülejäänud on muu emakeelega [lapsed], arendada nende kahe lapse eesti keele oskust samamoodi, nagu see areneks kuskil mujal lasteaias, kus on rohkem [sama emakeelega lapsi], ja neid lapsi, kes alles tulevad [lasteaeda] ja on võib-olla väga erineva keeleoskusega. Ütleme nii, et mulle annab julgust mõelda, et see nii toimib, minu Saksamaal elamise kogemus. Berliinis võib vabalt juhtuda, et [rühmas] ongi kaks saksa emakeelega last ja ülejäänud on türgi emakeelega lapsed, aga selle, kuidas nad keelt õpivad, otsustab tegelikult see, et õpetaja räägib saksa keelt, ja räägib seda emakeelena. Mõistagi peab ta mõtlema, et ühega saab võib-olla kohe Goethe luuletusi õppida ja teised teevad mingeid muid harjutusi. Aga ta peab seda suutma jagada. See on meie reaalsus. Me praktiliselt jõudsime [tõdemuseni], et teatud piirkonnas ongi väga raske õpet korraldada. Samas ma usun, et lapse heaoluga ei arvestataks [juhul], kui need kaks eestikeelset last pandaks näiteks eraldi rühma ja sellesse rühma [kuuluksidki ainult] need kaks last. Siin peab, kuidas öelda, lähtuma heaolust, aga ka sellest lõppeesmärgist. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, aga võrdselt tähendab tegelikult … See on hästi huvitav filosoofiline diskussioon, sest et võrdsed võimalused või võrdsus tähendab seda, et vahetevahel võrdseid koheldakse võrdsena ja ebavõrdseid ebavõrdsena. (Saalist öeldakse midagi.) Vabandust?

Head kolleegid, laseme ettekandjal ikkagi …

Me ei saa seda diskussiooni siin niimoodi kahekesi edasi pidada, aga filosoofiliselt on see väga huvitav ja ma olen nõus seda hiljem jätkama. Aga mõistan, et see on oluline küsimus.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Kui ma kuulan ettekandjat, siis ma näen, et ta usub, aga ta ei tea. Usutakse, et küll need eesti lapsed siis teistele lastele keele ära õpetavad. Ja kõhedust tekitav oli näide, et paar saksa last araabia [keele]meres või türgi keelemeres on Berliini või mõne [teise] Saksa linna reaalne olukord ja paistab, et ka meie tulevik. Aga tegelikult võetakse eesti lastelt ära eestikeelne kultuuriruum ja ma näen, et see oligi praeguse reformi üks eesmärk: luua multikulti ühiskond ja panna eesti lapsed instrumentidena tööle. Hiljuti oli üks lugu, kuidas üks eesti laps käis Lasnamäel koolis ja hakkas poole aasta pärast rääkima, et Eesti pealinn on Moskva ja ema peab mama’ks nimetama. See oligi see areng. Aga muidu ma tahtsin küsida veel seda, et kui meil on keeleoskuse nõue näiteks kodakondsuse omandamisel, kas siis see ei ole diskrimineerimine. Tegelikult võiks lastelt ikkagi keeleoskust nõuda.

Me oleme võtnud … Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt [teie väide], et ma usun, aga ma ei tea midagi. Ma ütleksin selle kohta, et viimased kaks aastat olen ma juhtinud Ida-Virumaal kõikide lasteaedade toetamist väärtuspõhisel üleminekul eestikeelsele haridusele. Tartu Ülikooli eetikakeskuse töötajad, kes on selle projekti raames veetnud peaaegu iga teise päeva Ida-Virumaal, on toonud kaasa väga huvitava materjali ja see on kokku võetud värskelt ilmunud raamatus "Hea lasteaia käsiraamat", mida te saate ka ise lugeda. Ma arvan, et [sellest], mis toimub muu emakeelega lastega töötavates lasteaedades, tean ma rohkem kui nii mõnigi inimene siin saalis. Ja ma pean ütlema, et see on väga raske protsess, aga meil on väga häid tulemusi. Meil on väga häid praktikaid, aga meil on ka väga raskeid kohti. Aga arvestades seda, et eestikeelsele haridusele üleminek 1. septembril 2024 ei toonud kaasa mitte mingeid niisuguseid vapustusi, mida ennustati, olen ma optimistlik, et ajapikku lähevad need asjad paremaks. See on tõesti lasteaedade juhatajate ja rühmaõpetajate kvalifikatsiooni küsimus. Ja loomulikult on see lapsevanematega koostöö küsimus ja nende arusaama [küsimus]. Peab ütlema, et muu emakeelega laste puhul on praegu olnud selline tempo, et igal aastal on venekeelsetesse rühmadesse pandud 500 last vähem. See tähendab: lapsevanemate endi soov on, et nende lapsed õpiksid [eesti keelt]. Seda ei ole vägivaldselt [tehtud], see on olnud suur liikumine, arusaamine, et see, et muukeelsed lapsed Eesti riigis eesti keele ära õpivad, on nende heaolu huvides, ja nad teevad seda ilmselt sageli paremini kui nende vanemad või vanavanemad. Ja lõpuks on Eesti ühiskonna huvides, et nad [eesti] keelt oskavad, sellepärast me ju muretseme. Teie oma erakond on teinud ettepanekuid trahvida neid, kes ei oska [eesti] keelt. Küsime siis, kus nad seda keelt peaksid õppima. Eelkõige õpib laps seda lasteaias. Teie ettepanek hoida neid eraldi läheb kokku ühe teise erakonna ettepanekuga hoida venekeelseid lapsi eraldi, nemad ka ei taha, et [lapsed] sellisel viisil eesti keelt õpivad. Sinna keskpõrandale kokku jõudes peame tagama selle, et loodaks sellised tingimused, et ühed saaksid oma emakeelt nii‑öelda puhtana hoida ja teised saaksid riigikeele ära õppida. See on meie ühine eesmärk siin elades.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua ettekandja! Selle eelnõu kohta on saadetud üks sihukene arvamus, mis on pealkirjastatud kui Tartu murelikud tähele‑ ja ettepanekud ning mille on allkirjastanud Tartu abilinnapea. Selle arvamuse kohaselt tähendab selle seaduse sellisel kujul [heakskiitmine] vajadust teha täna hästi toimivas süsteemis olulisi ümberkorraldusi. Nimetatud ümberkorraldused tooksid kaasa ulatuslikud negatiivsed tagajärjed nii lapsevanemaile kui ka Tartu linnale. Teie kuulute Tartu Linnavolikogu koalitsiooni liikmete hulka. Ma saan aru, et te siin saalis toetate seda eelnõu, mille vastu on see koalitsioon, kuhu te kuulute Tartus. Kas see teis sihukest identiteedikriisi ei tekita?

Aitäh küsimuse eest! Oleks vaja täpsustada, mille vastu Tartu linn või Tartu linna abilinnapea on. Me oleme Tartu linnalt väga palju häid mõtteid saanud ja minu meelest leidnud väga hea üksmeele ja nende ettepanekutega on selles seaduseelnõus teise lugemise eel arvestatud. Äkki on need natuke vananenud andmed, sest ma kahtlustan, et me oleme päris põhjalikult proovinud arvestada [nende ettepanekutega] ja Tartu linnal on olnud väga head kogemused ja head põhjendused, miks ühte või teist asja niimoodi teha. Peaks siis ütlema täpselt, mille suhtes on eriarvamused jäänud. Minul selliseid andmeid ei ole.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Lõõpides öeldes on küll väga halb, et Tartu linna asjad kõik lähevad siiasamma. Aga see on naljatades [öeldud], tegelikult on väga hea. Mul on tagasihoidlik küsimus. Sa vastasid mu küsimusele, ütlesid, et omavalitsuses võivad erinevates lasteaedades olla erinevad söögihinnad. Vot see on nüüd küll jama. See on väga halb, kui see ka seaduses nii kirjas on. Lapsevanem ei saa olla süüdi selles, kus ta elab – [kas ta elab] Tartus Annelinnas või Tammelinnas. Milles tema süüdi on? Kas ta peaks hakkama oma last vedama [lasteaeda] selle järgi, et ühes kohas on toit odavam kui teises? Kõikides lasteaedades peab olema tervislik ja kvaliteetne toit. Aga loogiline on see, et oleks samasugune menüü. See, kas linn suudab lasteaedu pidada, millises lasteaias on köök, [kas lasteaed] tellib söögi, ei peaks enam olema lapsevanema mure. Ma saan aru, et täna on teine lugemine ja enam mingeid muudatusi teha ei saa …

Aitäh!

… aga sa vastasid selliselt, et võivad olla erinevad hinnad. No omavalitsuse piirides peaks olema lasteaedades toidu hind sama.

Nii. Ma loen siis veel üks kord ette Tartu Linnavalitsuse seisukoha. [Loen ette] ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu seisukoha, mis ütleb, et hoolekogu arvamuse ärakuulamise nõue enne toidukulu päevamaksumuse kehtestamist on sisuliselt tühine. Kui hoolekogu ei nõustu ja ikka kehtestatakse, siis ei ole arvamuse avaldamisel mingit mõju. Tuleb arvestada, et toidukulu on sõltuvuses riigihangetes esitatud pakkumisest. See on [Eesti Linnade ja Valdade Liidu] arvamus. Teine argument: Tartu linn ütleb, et ta on keerulises olukorras, kui osades lasteaedades on oma köök ja osades hanketeenus. See [muudatus] tähendaks sisuliselt seda, et me ei lubaks neid erinevusi. Aga meie koolid on praegu väga erinevad, neil on lubatud nii metoodika kui ka võib‑olla toidu [maksumuse] osas võtta erinevaid seisukohti. See tähendaks, et me hakkame ühtlustama ja näiteks [piirame] nende vabadust ise oma toitu teha. Kui me tahame seda päevamaksumust teha, siis kes selle vahe kinni maksab, võiks küsida. Ühes kohas soovitakse odavamalt teha, teises mitte. Võib-olla mõnes kohas kasvatatakse ise oma porgandid ja kartulid ja tahetakse selle [abil odavamalt] teha. Lapsevanemal on loomulikult võimalus valida selline lasteaed, mis vastab tema pereväärtustele. Vahetevahel võib‑olla tõesti juhtub … Võib öelda ka niimoodi, et lasteaedade puhul on väga suured erinevused. Ma tooksin siia kõrvale ka selle [asjaolu], et ainult kaks omavalitsust – Tartu linn ja Tallinna linn – võtavad lasteaiatasu maksimummääras. Meil on päris palju omavalitsusi, kus seda tasu üldse ei ole, kus lapsevanemad ei peagi maksma muu kui ainult toidu eest. Meil on üle Eesti väga-väga suured erinevused, kuni me anname selle õiguse kohalikele omavalitsustele. See, kas me võtame selle ära, on poliitiline küsimus. Ma ütleksin nii, et haridusministrit nõustanud akadeemik Jaak Aaviksoo arvab hoopis vastupidi. [Tema arvates] tuleks ka üldhariduses järgida sama [põhimõtet], mis on alushariduses, ja anda [koolidele] suurem vastutus oma asju ise korraldada, [ta leiab], et see on andnud häid tulemusi. Nii et see, kas me tahame ühtlustada või me tahame tunnustada igaühe autonoomiat, on sihuke poliitilise, ka hariduspoliitilise ja regionaalpoliitilise diskussiooni küsimus. Aga see ei olnud selles mõttes komisjonis arutlusel. Praegu me ei saa pidada diskussiooni [ja ma ei saa rääkida sellest,] mida ma ise mõtlen, vaid ma räägin sellest, mis komisjonis oli. Aga aitäh selle mõtte [õhku] viskamise eest! [See teema] kindlasti väärib arutelu.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Selle eelnõu näol on taas tegemist olukorraga, kus riik tahab aktiivselt sekkuda ja reguleerida valdkonda, mis on pea täielikult kohalike omavalitsuste pädevuses. Seejuures tekitab riik kohalikele omavalitsustele uusi nõudeid ja ülesandeid, samal ajal jääb aga omavalitsuste riigipoolne rahastamine endisele tasemele. Alushariduse kulud on pea sajaprotsendiliselt KOV‑ide kanda ja viimastel aastatel on need kulud omavalitsuste eelarvetes märkimisväärselt kasvanud. Kõige autoriteetsem kohalikke omavalitsusi ühendav ja esindav organisatsioon Eesti Linnade ja Valdade Liit jättis eelnõu kooskõlastamata eelkõige puuduliku mõjuanalüüsi ja omavalitsustele seaduse rakendamisega kaasnevate võimalike täiendavate kulude tõttu. Näiteks on ELVL viimasel viiel aastal teinud riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel ettepaneku, et on vaja tõsta 2017. aastal Vabariigi Valitsuse algatatud lasteaiaõpetajatega seotud tööjõukulude kasvatamiseks ja ühtlustamiseks [loodud] meetme [raames] kohalike omavalitsuste tulubaasi omavalitsustega kokku lepitud ja õiglastel alustel. Loomulikult pole seda juhtunud. Lisaks viitas Eesti Linnade ja Valdade Liit olulisele asjaolule, et eelnõu seletuskirjas on puudu sotsiaalhoolekande seaduse muudatusi puudutava osa mõjude analüüs. Aga see pole veel kõik. Puhtpraktiliselt on see seaduseelnõu problemaatiline juba sellepärast, et teeb õigustamatult lapsehoiuteenuseid pakkuvate asutuste elu märgatavalt keerulisemaks. Eelnõuga tuuakse seni sotsiaalhoolekande seaduses reguleeritud lapsehoiuteenus alusharidussüsteemi osaks. Muu hulgas tähendab see koolieelsete lasteasutuste personalile kehtivate kvalifikatsiooninõuete tõstmist ning kohalikele omavalitsustele nõuet tagada kõigile lastele vanema taotlusel konkreetne koht valitud lasteasutuses. Viimane ei ole iseenesest vale, aga eeldab kohalikelt omavalitsustelt jällegi lisaressurssi, milleks riik raha loomulikult ei eralda. On selge, et olukorras, kus KOV-idel raha niigi napib, riik aga omalt poolt jagab neile raha asemel pigem kohustusi ja ülesandeid, võib rahaline koormus langeda lastevanemate õlgadele. See oleks eriti väär praegusel keerulisel ajal, kui valitsus võtab inimestelt raha eriti aktiivselt ära erinevate maksu- ja aktsiisitõusude näol. Seaduse muutmisega tõstetakse kvalifikatsiooninõudeid lasteasutuste direktoritele, kes peavad olema omandanud kõrghariduse vähemalt magistrikraadi tasemel. Lapsehoidjate senine kesk- või kutsehariduse nõue tõstetakse vähemalt kutse 4 tasemele. Samuti kehtestatakse nõuded abiõpetajatele, kellel peab olema vähemalt keskharidus ja kutse, pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus. [Kõrgemad nõuded kehtestatakse] olukorras, kus neid töötajaid otsitakse paljudes omavalitsustes tikutulega. Nendele esitatavate nõuete suurendamine on valitsuse järjekordne samm kohalike omavalitsuste ja nende alusharidusasutuste elu keerulisemaks tegemise suunas, eriti olukorras, kus riik lisaraha ei eralda. Lause "eelnõuga ei tehta üldjoontes muudatusi alushariduse rahastamise süsteemis" lisakommentaare ei vaja. Seega ei saa Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu toetada ja teeb ettepaneku selle menetlemine teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Ma võtan lisaaega ka …

Kaheksa minutit.

… siis ma ei pea segama pärast.

Ei, te ei sega mind kunagi.

(Naerab.) Aitäh, hea eesistuja, sel hilisel tunnil! Head kolleegid, kes on siin saalis ja kes on mujal majas, ja kõik, kes seda teemat oluliseks peavad ja meid läbi ekraanide jälgivad! Eelkõnelejad on päris palju asju ära rääkinud, olulisi asju, mis on neile tähtsad. Mina keskenduksin sellele, mis [on] isiklikult mulle ja ka laiemalt meie fraktsioonile [oluline], ja tegelikult, kui mööda Eestit ringi käia ja õpetajatega ja üldse inimestega suhelda, on see asi, mis inimesi väga-väga häirib – häirib lapsevanemaid, häirib õpetajaid. Sellest me siin just rääkisime, et on tehtud üks muudatusettepanek, kus öeldakse, et kui on valdavalt teiskeelsed lapsed kusagil piirkonnas – see ei ole üle Eesti niimoodi –, siis võiks ikkagi eesti lastel olla õigus saada olla omakeelses õpi- ja kasvukeskkonnas, et nende haridus ei kannataks. Ja noh, seda ettepanekut ründas Haridus- ja Teadusministeerium kuidagi eriti raevukalt ja koguni väitis, et see on põhiseadusevastane. Sellesse filosoofilisse arutellu me siin üritasime Margitiga minna, aga see tõesti ei ole enam tänase õhtu teema. Aga ma argumenteerin natuke. Nimelt näitavad uuringud, et rühmas, kus on muukeelseid lapsi üle 10%, ei käi tavasuhtlus ja mäng enam eesti keeles, samuti kannatab eesti laste areng ja õpe, sest õpikiirus teiskeelsete tõttu langeb, õpitase langeb ja nii ongi kannatajaks eesti lapsed. Rääkimata sellest, et üleüldine suhtluskeskkond nii mängides kui ka omavahelises suhtluses läheb üle vene keelele. See on päriselu ja see on praktika, rääkigu ametnikud või poliitikud mida tahes. Tõepoolest, me peame üle minema eestikeelsele haridusele, me peame üle minema eestikeelsele Eestile, aga me ei tohi selles protsessis ohverdada tervet põlvkonda eesti lapsi, nende haridust ja arengut. Kui asja tahta teha õigesti, siis peaks teiskeelsetele lastele kõigepealt eraldi spetsiaalse metoodikaga tegema selgeks eesti keele põhialused ja alles siis panema nad kokku eesti lastega. Siis see töötaks. Aga niimoodi, et me lükkame kõik kokku, kuulutades, et lapsed on võrdsed – teate, see on lihtsalt alatu internatsionaalne demagoogia. Algusest peale oleks pidanud selle reformi läbi viima nii, et vene õppekeelega koolid ja lasteaiad oleksid läbinud selle transformatsiooni, rakendades selleks spetsiifilisi metoodikaid, eestikeelsed õppe- ja kasvatusasutused oleksid pidanud jääma eestikeelsele haridusele üleminekust puutumata. Sinna oleks saanud teise emakeelega laps alles siis, kui ta on valmis ja võimeline eestikeelses keskkonnas hakkama saama ja õppima ja nõuetekohaselt arenema. See oleks neid lapsevanemaid ja lapsi rohkem motiveerinud ja oleks olnud kõigi suhtes õiglane. Praegu aga mingi võrdsusprintsiibi taha pugedes solgitakse ära eelkõige senine eestikeelne haridus ja selle tase üleüldiselt. Ja täiesti jabur on HTM‑i põhjendus, et soov õpetada eesti lapsi eraldi paneb halvemasse olukorda teiskeelsed lapsed. Ei pane! Just see, et nad lihtsalt visatakse vette [põhimõttel] "ujuge välja, vaadake, kuidas te hakkama saate", on neile halb. Kui neile päriselt õpetada korralikku eesti keelt korraliku metoodikaga intensiivõppe korras – need kogemused on maailmas ju kõik olemas – ja alles seejärel suunata nad kokku eesti lastega ja sada protsenti eestikeelsesse keskkonda, siis oleks see kõigile päriselt võrdselt hea. Kahjuks on bürokraadid läinud lihtsamat teed. Kuna seadus ütleb, et nüüd on kõik lasteaiad ja koolid eestikeelsed, siis hoolimata sellest, et suur osa [venekeelseid lapsi] oli enne vene õppekeelega asutuses, me paneme nüüd eesti lapsed lihtsalt endisesse vene õppekeelega lasteaeda või kooli, kui nad seal lähedal elavad, ja mingit abi neile ei anna, ei eraldi õpperühma ega toetust. Mis laste võrdsetest õigustest me siin üldse räägime? Selles keskkonnas areneb ainult venekeelne võrdsus ja eesti laste eest, nende hakkamasaamise ja arengu eest ei seisa keegi. Raamistik on lihtsalt selline, et ülejäänud lapsed teevad neile vähestele eesti lastele ruttu selgeks, mis keeles elu tegelikult selles lasteaias mängides või koolihoones ja selle ümber käib. Me teame, et see probleem ei ole terav üle Eesti, õnneks veel. Seda vaatamata sellele, et valitsus on viimase kahe aastaga siia tassinud ja lubanud sisse slaavlasi, venekeelseid üle 2,5% rahvastikust ja need venekeelsed on koondunud just piirkondadesse, kus juba varem oli eestlastel probleeme omakeelse keskkonnaga, nimelt Ida-Virumaale ja Tallinnasse. See tähendab teravat probleemi just neis piirkondades, just nimelt eesti laste jaoks. Ja on kuritegu väga paljude eesti laste vastu, et neilt on eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all ära võetud võimalus üldse eesti keelt kuulda suuremas osas päevast, rääkimata sellest, et neile oleks tagatud normaalne areng omakeelses [keskkonnas]. Kuidas me siis saame tahta, et nendest kasvaksid täiskasvanud, kes viiksid ellu meie põhiseaduses sätestatut ehk et säilitaksid eesti rahvast, keelt ja kultuuri üle aegade? Jah, kõik lapsed on võrdsed. Aga nüüd kujuneb olukord, kus mõned on ikka võrdsematest võrdsemad – ja [need on] nimelt venekeelsed lapsed, kellel on kõik õigused minna ükskõik millisesse kooli või lasteaeda, nõuda seal, et eestikeelsed lapsed kas õpetaksid neile oma kohaloluga eesti keelt või õpiksid ise ära vene keele, et neid üldse mängu võetaks. Nagunii me näeme, kuidas Eesti riigiasutused võtavad juba nüüd eelistatult tööle pigem vene emakeelega noori, et näidata, kuidas kõik on nii tublid ja kuidas nad on kõik meie inimesed. Aga eesti laps ja eesti noor jäetakse selle internatsionalismi viljelemise valguses vaeslapse ossa. Nii palju siis võrdsusest. Ja kuna eesti laste eest seismise muudatusi siin seaduseelnõus ei toetatud, siis meie fraktsioon teeb ettepaneku alusharidusseaduse eelnõu 419 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud daamid ja härrad! Ega siin pikka juttu teha ei ole vaja, see eelnõu on vastuvõtmatu ja meie, rahvuslaste ja konservatiivide saadikud, hääletame selle vastu. Neid etteheiteid on palju. Kooskõlastustabelis on koguni 58 arvestamata jäetud ettepanekut, millest meie arvates oleks tulnud vähemalt kümmekonda arvestada. Aga põhiline on ikkagi see, et kui see eelnõu peaks seaduseks saama, siis ei tagata suurele osale eesti rahvusest lastele enam eestikeelset õppe- ja kasvukeskkonda. Ja samal ajal ei pruugi paraneda ka teise kodukeelega laste õppe- ja kasvukeskkond. Kui lasteaiarühmade moodustamisel ei võeta arvesse lapse eesti keele oskuse taset – seda eelnõu ei kohusta –, siis ei ole võimalik ka eestikeelse õppe- ja kasvukeskkonna tagamisest kõneleda. Valitsuskoalitsioon ei toetanud isegi seda muudatusettepanekut, mille kohaselt on eesti emakeelega lapsel õigus samas kohalikus omavalitsuses kohale lasteaiarühmas, kus on valdavalt eestikeelsed lapsed. Valdavalt tähendab, et pooled lapsed on eestikeelsed. Aga tegelikult selleks, et õppe kvaliteet ei kannataks, ei tohiks rühmas teiskeelseid lapsi olla rohkem kui 20% ja on parem, kui [neid] ei ole üle 10%. Ja loomulikult peaksid õpetajad valdama eesti keelt täiuslikult. Eelnõu koostajad ja valitsuskoalitsioon kas ei saa aru või ei taha aru saada, et on suur vahe, kas eesti rahvusest laps õpib eesti keelt ja kultuuri või ta omandab oma emakeele ja eesti kultuuriidentiteedi eestikeelses keele- ja kultuurikeskkonnas, kus ka tema õpetajad on eesti identiteedi kandjad. Laps ei sünni keelt osates ja ta ei oma identiteeti, vaid tal on ainult eeldused selleks. Identiteedi omandab ta alles identiteedikandjaid jäljendades. Niisiis on see eelnõu just täpselt see, mida oli karta, kui hakati eestikeelsele õppele üleminekut kavandama. Nimelt käsitletaksegi eesti lapsi lõimumise tööriistadena, pannakse lastele need kohustused, mida oleksid pidanud täitma poliitikud juba aastakümnete vältel varem. Mingigi lahendus oleks vast see, kui teiskeelsetele lastele korraldataks tasandusrühmad ja pärast seda läheksid nad eesti lastega ühte rühma või klassi. Ja ma ütlen ka seda, et mul on kahju ka nendest lastest, kelle emakeel ei ole eesti keel ja kes peavad siis, kui see eelnõu seaduseks saab, selle seaduse järgi käima. Sel sügisel avaldati Soomes ulatusliku uuringu tulemused, millest selgus, et suurem osa immigrandi taustaga lastest ei saavuta koolis kunagi ühiskonnaelus osalemiseks vajalikku keele- ja teadmiste taset. Erandina on see võimalik rühmades, kus teise emakeelega õpilasi on alla 10%. Alla 10%! Soome uuring, väga ulatuslik uuring. Koolides, [kus rühmades] on immigrandi taustaga õpilasi üle 20%, kannatab kõige enam just nende endi õppimine. Ja lõpetuseks, seda eelnõu ei saa käsitleda tühjas ruumis. Kui teil kodus on vannitoas mingi toru katki läinud, siis esimese asjana proovite te ikkagi vee pealejooksu kinni panna ja pärast seda hakata korda looma. Meie puhul tuleks esimese asjana hakata kontrollima immigratsiooni, lõpetada see massiimmigratsioon ära, sest alles siis on tagajärgedega tegelemisel mõtet. Lõpetuseks kordan veel: seda eelnõu ei saa toetada. Iluravi siin ei aita, see küsimus on põhimõtteline. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Täna on meil siin teatud mõttes eriline õhkkond või eriline rõhkkond, mis puudutab eelnõude menetlemist ja eriti muudatusettepanekuid. Eelmise eelnõu puhul me nägime, et rahanduskomisjon juhtivkomisjonina leidis, et kui Riigikogu liikme või fraktsiooni muudatusettepanek ei ole kooskõlas valitsuse algatatud seaduse eesmärgiga, ei saa seda muudatusettepanekut isegi muudatusettepanekute loetellu lisada eelnõu menetlemisel. Soovitati muudatusettepanekute asemel algatada iseseisev eelnõu, eraldiseisev eelnõu. See on väga kummaline lähenemine kodu- ja töökorra seadusele. Ei kujuta ette taolist menetlemist, et muudatusettepanekute asemel püütakse menetletavat eelnõu muuta teiste eelnõudega, mida paralleelselt menetletakse, umbes nii nagu menetletakse riigieelarvet puudutavaid maksuseadusi. See on väga loominguline tõlgendus, mille taga tegelikult on näha soovi kõrvaldada ebamugavad opositsiooni ettepanekud enne, kui need suurde saali jõuavad. Teatud mõttes on selle seaduseelnõu puhul, mida me praegu arutame, tegemist samasuguse olukorraga. Nimelt, vaatame Isamaa muudatusettepanekut, mis on täiesti tervemõistuslik ja vajalik ja lähtub tegelikust olukorrast ja praktilisest vajadusest. Ma loen ta teile ette. "Lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad, võttes muu hulgas arvesse lapse eesti keele oskuse taset. Eesti emakeelega lapsel on õigus samas kohalikus omavalitsuses kohale lasteaiarühmas, kus on valdavalt eestikeelsed lapsed." Ja oleme lisanud selgituse, et eesti emakeelega laste vajadustest ja heaolust ning eestikeelse õppekeskkonna säilimise vajadusest lähtudes tuleb lasteaia juhtidel tagada eestikeelne kasvukeskkond emakeelena eesti keelt kõnelevate õpetajate toel. Eesti riigi põhiseaduse kõige olulisematest sätetest otseselt tuleneb see muudatusettepanek ja see eesmärk, mis siin on väga selgelt sõnastatud. Aga kultuurikomisjon koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga leidis, et selline muudatusettepanek on lausa saatanast. See on vastuolus lausa Eesti Vabariigi põhiseadusega, see on diskrimineeriv ja see on vastuolus võrdsuspõhiõigusega. Kui see nii on, siis tulenevalt eelneva eelnõu arutelust ei tohiks see muudatusettepanek siia muudatusettepanekute tabelisse olla sattunudki, sest kui eelmine [muudatusettepanek] oli vastuolus esitatud seaduse eesmärgiga, siis see muudatusettepanek on vastuolus lausa põhiseadusega, põhiseaduse mitme paragrahviga. Ja me hakkame seda põhiseadusega vastuolus olevat muudatusettepanekut siin hääletama! Lugupeetud juhataja, ma loodan, et te loote siin selles küsimuses korra. Mina olen segaduses. Seda [muudatusettepanekut], mis on sellise kommentaariga siia tabelisse kantud, ei saa täna ometigi hääletusele panna. Aga tegelikult, kui iroonia kõrvale jätta, siis see on väga kurb. See on väga kurb, et me selleni oleme jõudnud ja et see on nüüd see tase Haridus- ja Teadusministeeriumis ja Kultuuriministeeriumis, millega me niivõrd olulisi eelnõusid menetleme. Ja noh, mis siin ikka, kuulasin ka eelnõu ettekandjat ja julgen küll väita, et tema jutus oli väga tugev vastuolu, kui ta seda muudatusettepanekut möödaminnes tutvustas. Ta nimelt väitis, et olemasolev eelnõu juba sisaldab seda mõtet. Juba sisaldab seda mõtet! Väga selgelt väljendus. No kui see seda diskrimineerivat ja võrdsuspõhiõigust rikkuvat ja põhiseadusega vastuolus olevat mõtet juba sisaldab, siis on see olemasolev eelnõu vastuolus põhiseadusega. Ka seletuskirjas on kirjas, et olemasolev eelnõu § 11 lõike 1 sõnastus (lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad) seda ei tee ja on kooskõlas põhiseadusega. Selle kohta ettekandja ütles, et lapse vajaduste ja heaolu arvestamisel võib üheks vajadusi arvestavaks teguriks olla keeleoskus. Ehk kui me ütleme seaduses välja, et keeleoskuse alusel võib kas üksikuna või grupiviisiliselt eraldada, siis on see põhiseadusega vastuolus. Aga kui me seda reaalselt tegelikult lasteaias teeme, siis selline tegevus ei ole vastuolus põhiseadusega. Nii et kui me selle, mida me tegelikult teeme ja teha tahame, kirja paneme, siis on see kurjast, aga kui kirja ei pane, siis võime seda teha. Vaat see ei ole läbipaistev seadusloome ja sellisest seadusloomest ma aru ei saa. Seetõttu jääb mulle sügavalt arusaamatuks, miks Isamaa muudatusettepanek niisugusel kujul tagasi lükati. Ja kui see lükati tagasi sellisel põhjusel, nagu siin on kirjutatud, miks see siis on sattunud siia muudatusettepanekute tabelisse ja me tegeleme põhiseadusvastase tegevusega? Aga ma arvan, et selles küsimuses on vaja saada selgus. Ja enne, kui ei ole saadud selgust, ei ole vastutustundlik meil seda eelnõu kolmandale lugemisele saata. Seetõttu teen Isamaa saadikurühma nimel ettepaneku teine lugemine katkestada, et selle eelnõu kvaliteeti parandada ja saada selgust nii selles minu esitatud küsimuses kui ka paljudes muudes asjades, mida eelnevad kõnelejad siin on esile tõstnud.

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Head rahvasaadikud! Tõstsin käe püsti, et kõnet pidada, küll alguses selleks, et avaldada oma ja ka Reformierakonna rõõmu, et me oleme jõudnud sellesse staadiumi, kus erinevad huvigrupid ja osapooled on leidnud, et see on vajalik seadus ja see tuleb vastu võtta. Kultuurikomisjonile saabus ka veel oktoobrikuus Eesti Lastehoidude Liidu pöördumine, kus avaldati muret kavatsuse üle lükata alusharidusseaduse jõustumine edasi – 1. jaanuari asemel 1. september – ja öeldi, et koolieelse lasteasutuse seaduse eelnõu teemal on räägitud üle kümne aasta ja olukord on täiesti kriitiline. Kuna praegu varjutab see keeleküsimus kõik [muu], tooksin esile kõige olulisema muudatuse, mis tegelikult aitab kaasa ka eestikeelsele haridusele üleminekule. Nagu ma rõhutasin, selle seaduse tulemusena saavad nii‑öelda sotsiaalteenust osutavad lastehoiud ja ka sõimerühmad ühise vormingu ja muutuvad õppeasutusteks. Õppeasutustes saab õppe‑ ja kasvatustöö olla eesti keeles – seda on Eesti riik otsustanud, ja ma arvan, et seda toetab ka Isamaa. Tõstetakse kvalifikatsiooninõudeid, õpe korraldatakse ümber nii, et see toimuks eesti keeles, aga veelgi tähtsam, et see toimuks tänapäevaste lapsekeskse pedagoogika põhimõtete alusel ka kõigis neis piirkondades, kus võib-olla praegu pedagoogikat eesti keeles [ei rakendata] ja kus pedagoogid eesti keeles ei õpeta. See on äärmiselt oluline muudatus, [mis on] ka meie riigi, eesti keele ja kultuuri hoidmiseks väga oluline. Nüüd, kuna aega on piiratult, peaksin siiski kasutama võimalust, et öelda, miks Isamaa tehtud parandusettepanekud kultuurikomisjonis tagasi lükati. Tõepoolest, see Tõnis Lukase ettepanek on leidnud kajastamist. Paragrahvi 11 lõige 1 – lasteaia direktor moodustab iga lapse vajadusi ja heaolu arvestades lasteaiarühmad – [kattub] Tõnis Lukase ühe ettepanekuga. Tõesti, nagu Helir-Valdor Seeder ütles, et [selles sõnastuses] ei ole keelt [ühe] argumendina välja toodud. Aga see [argument] on seal sees. [Lapse] heaolu ja vajadustega arvestamine on ilmselgelt laiem [mõiste] ja ei vaja ainult seda … Tegemist ei ole keeleseadusega, tegemist on õppeasutuste [töö]korralduse küsimusega. Põhiseadusevastane on see, kui tuuakse esile üks grupp, tema õigus. Sellega rikutakse teise [grupi] õigust, [õigust] õppida rühmas, kus on sama eestikeelne keskkond. Seega võidakse [selle grupi lapsi] diskrimineerida ja mitte [rühma] lubada, sest kui neid [on rühmas] liiga palju, siis eestikeelset keskkonda enam ei oleks. See on selle asja nii-öelda potentsiaalne [oht] diskrimineerimiseks ja seda [selles eelnõus] püütakse vältida. Nagu ma ütlesin, ei ole keeleküsimus selle eelnõu puhul kõige tähtsam asi, kuigi me kindlasti aitame selle kaudu kaasa eestikeelsele haridusele üleminekule. Kuna enne pandi kahtluse alla minu kompetents, siis tahaksin öelda, et olen 15 aastat aidanud Eesti lasteaedu analüüsida. Meil on olnud eetikakeskuses suur programm "Hea lasteaed", oleme andnud välja kolmes [kategoorias] märke, toetanud [lasteaedade] eneseanalüüsi ja koolitanud pedagooge. Ja just täna tuli välja eetikakeskuse koostatud ja haridusministeeriumi rahastatud raamat "Hea lasteaia käsiraamat". Soovitan kõigil seda lugeda. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ja siin on ka artikkel lugupeetud pedagoogilt Birute Klaas-Langilt, kes räägib just mitmekeelses keskkonnas õppimise hirmudest. Ta on seda [teemat] põhjalikult uurinud, ka [Eesti] Teaduste Akadeemia on talle selleks projektiks raha andnud. Kindlasti saate sellest [artiklist] väärtuslikke mõtteid. Aga lisaks on siin ka see vaim, mis on [veel] tähtsam. Ka minu enda kogemus [on, et mitte ainult] keele õpetamine ei ole [oluline]. Ma tahaksin nüüd kiiresti rõhutada seda, et Eesti lasteaiad, Eesti alusharidus on väga heal tasemel ja see seadus annab võib-olla veel tugevama tõuke tagada rohkematele lastele – ka alla kolmeaastastele lastele, keda praegu on 40% ringis – koht kodulähedases lastehoius. [Peab] kiitma meie alusharidust – PISA uuringute järgi oleme me tõepoolest maailma parimate hulgas, just sellepärast, et meie alushariduse asutused loovad võrdsed võimalused. Sellel on positiivne mõju nii õpitulemustele kui ka edasistele õpingutele ja [õpingutesse] haaratus on tähtis just nende õpilaste puhul, kes on [peredest, kus] võib-olla on raskem sotsiaal‑majanduslik taust. Ja see on üks meie haridussüsteemi nurgakividest. Meil ei oleks üldhariduses PISA edu, kui meil ei oleks sellist tugevat vundamenti. Me võime selle üle uhked olla. Jaak Aaviksoo raport toob välja Eesti alushariduse võtmeküsimused ja selle, miks me nii head oleme – see on hea rahastus. Võib-olla on teil huvitav teada, et igale lapsele, kes käib lasteaias, eraldatakse 500 eurot kuus. See rahastus on päris suur, see on mitu korda suurem … Lastevanemate panus on 42 miljonit [eurot], riigi toetus 32 [miljonit eurot] ja KOV‑ide rahastus 460 [miljonit eurot]. Kui see jagada, saab iga laps [ühes] kuus 500 eurot toetust, see on [palju] suurem kutsehariduse või kõrghariduse [toetusest]. Vanemate omaosalus katab jooksvatest kuludest vaid 9%. Meil on uhked majad, investeeringud, meil on [kõrge] hõivatus – 1,5‑aastastest [ja vanematest], eriti 3‑aastastest [ja vanematest lastest] käib lasteaias üle 90%. Meil on kvalifitseeritud õpetajad, paljudes maades [see nii] ei ole, kõik [meie õpetajad] on kõrgharidusega ja nüüd me [kehtestame] ka lasteaia juhatajale magistrikraadi nõude. Hoiuteenuste maht: viis päeva nädalas 12 tundi. Toitlustamine, kolm söögikorda, parem olme, magamine voodites. Ma usun, et paljud teist on näinud, et mitmete väga arenenud Euroopa maade [lastehoidudes] lapsed magavad madratsitel [maas] ja söövad kodust kaasa antud võileiba. Meie haridusstandard, kõrgharidusega rühmaõpetajad, spordi‑ ja muusikaõpetus kvalifitseeritud õpetajatega. Minu enda kogemus on, et lasteaiad on eeskujuks ka koolidele väärtuskasvatuses, sotsiaalsete oskuste õpetamisel ja lapsekeskse hariduse juurutamisel. Ma soovin meie alushariduse õpetajatele ja lasteaedade ja lastehoidude juhatajatele palju jõudu, samuti tugispetsialistidele nende aitamisel. Ja võtmeküsimus, et see kõik, mis selles seaduses kirjas on, rakenduks, on koostöö: koostöö lapsevanematega, koostöö tugispetsialistidega …

Teie aeg!

… koostöö kohalike omavalitsustega. Reformierakond väga soovitab seda seaduseelnõu toetada. Mina praegu lõpetan. Aitäh teile!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Üks minut, jah. Ma eelkõnelejaga ühes asjas olen kindlasti ühte meelt: Eesti alusharidus on Euroopa parim. Ka soomlased, kellel on algharidus ja põhiharidus parem kui Eestis, õpivad Eestist alusharidust. Aga see eelnõu on ausalt öeldes Euroopa halvim sellel lihtsal põhjusel, et me räägime, et me ei tohiks siin olla kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetena, aga kogu ettekande [tagapõhi] seisneb selles, et [kõneleja] on Tartu volikogus ja Tartu linn on talle öelnud seda, teist ja kolmandat. Tõstame palka või koha maksumust ükskõik kui palju, [kehtestame] lasteaia juhatajale karmimad tingimused, et koha maksumus veel [rohkem] tõuseks. Lasteaiakoha maksab kinni omavalitsus. Pole kuskil seaduses kirjas, kui palju see koht maksab. Mitte kuskil ei ole kirjas, kui palju see koht maksab! See sõltub majast, sellest, kui amort[iseerunud] see on, millised … Me saame rääkida palganumbritest, inimeste arvust. Aga see seaduseelnõu ei ole mitte laste ja lastevanemate nägu, vaid see on kohaliku omavalitsuse nägu. Ja eesmärk on võtta lastevanemate käest viimanegi raha ära. Me rääkisime siin täna maksude tõusust, nii aktsiisidest kui ka julgeolekumaksust, ja see seaduseelnõu annab omavalitsusele õiguse võtta [tasu] maksimaalselt. Nagu eelkõneleja ütles, Tartus ja Tallinnas [juba] on maksimaalne [tasu]. Noh, ma saan aru, et selle eelnõuga tahetakse, et kõikides teistes omavalitsustes ka seda tehakse. Isamaa Erakond ei saa mitte kuidagi seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud ka 31 muudatusettepanekut. Läheme nende muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh, austatud juhataja! Me oleme täna siin juba päris põhimõttelise pretsedendi loonud. Eelmise eelnõu menetlemisel sai meile selgeks, et kõik need muudatusettepanekud, mis esitatakse ja mis ei ole kooskõlas valitsuse algatatud eelnõu eesmärkidega, saali hääletamisele ei tule, ja kui soovitakse vastavaid muudatusi teha, tuleb esitada eraldi eelnõusid, mille kohta me ei tea, kuidas ja kas neid menetlema hakatakse. Nüüd, selle eelnõu kohta on muudatusettepanek, mis on Haridus- ja Teadusministeeriumi lisatud ekspertarvamuse järgi väga selgelt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega – sellele on viidatud ka eelnõu seletuskirjas. Väga selgelt on öeldud, et eelnõu § 11 lõike 1 kohta tehtud muudatusettepaneku sõnastus ei ole põhiseaduse §‑ga 12 võrdsuspõhiõiguse kohta kooskõlas ja on diskrimineeriv, loen siitsamast seletus[kirjast]. Öelge, kas selle eelnõu puhul põhiseadusega vastuolus olev muudatusettepanek on kooskõlas valitsuse algatatud eelnõu eesmärkidega. Ilmselt ei ole. Ja kas tõesti te juhatajana panete selle siin saalis hääletusele, teades, et see on põhiseadusega vastuolus – must valgel [on see siin] kirjas –, ja me peame seda siin hääletama? Kas me jälle loome uut pretsedenti?

[Küsimus] muudatusettepaneku kohta, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, on tõesti protseduuriline küsimus. Kuid samas on kultuurikomisjon teinud ettepaneku see [muudatusettepanek] suurde saali tuua ja praegu see siin nimekirjas on. Aga läheme muudatusettepanekute juurde. Esimese muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on teinud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on teinud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Viienda muudatusettepaneku on teinud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on teinud kultuurikomisjon ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Seitsmenda ettepaneku on teinud Isamaa fraktsioon ja juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletuse ettevalmistust. Head kolleegid, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 14. muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt ja juhtivkomisjoni arvamus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Hea meelega. Kas võime alustada hääletamist? Panen hääletusele 15. muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 15 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 16. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 18. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 19. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 20. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 21. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 22. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 23. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 24. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 25. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 26. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 27. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 28. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 29. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. 30. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Ja 31. muudatusettepanek on esitatud kultuurikomisjoni poolt, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi [vaadanud]. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 419 teine lugemine lõpetada. Juhatajale on tulnud kolm muud ettepanekut, mille sisu on sama. Isamaa fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Eesti Keskerakonna fraktsioon [on esitanud] ettepanekud alusharidusseaduse eelnõu 419 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Alustame [hääletuse] ettevalmistamist. Aga enne, Kalle Grünthal, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on natuke keerulisem küsimus. Kui te ise jääte hätta, siis võib-olla küsite oma nõuniku käest abi. Asi on selles, et Helir-Valdor Seeder viitas, et eelnõu [teise lugemise seletuskirjas] on märge, et [üks muudatusettepanek] on vastuolus põhiseadusega. Oli vist niimoodi, eks ju. Ja nüüd on küsimus, et mida me sellega seoses edasi teeme. Riigikogu liikme staatuse seaduse § 15 sätestab Riigikogu liikme ametivande, me oleme siin saalis lubanud olla ustavad põhiseaduslikule korrale. Põhiseaduslik kord eeldab seda, et me täidame raudselt põhiseadusest tulenevaid norme. Aga kuna [eelnõu seletuskirjas] on viide selle kohta, et tegemist on ühe põhiseadusevastase muudatusettepanekuga, siis kuidas me saame edasi minna ja hääletada seda eelnõu muudatust, kui me oleme andnud vande, et me oleme ustavad põhiseaduslikule korrale?

[Sellele küsimusele] ma enne vastasin. Komisjon on teinud ettepaneku seda suurde saali hääletama tulla ja selle hääletuse tulemus oli see, et seda muudatusettepanekut suur saal ei toetanud. Nüüd me saamegi minna [eelnõu teise lugemise] katkestamise hääletuse protseduuri juurde. Kas alustame [hääletuse] ettevalmistamist või olete juba kõik ette valmistunud? Kas võime alustada? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni, Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku alusharidusseaduse eelnõu 419 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.