Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu (447 SE) kolmas lugemine

Nüüd saame minna päevakorra[punktide menetlemise] juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Esmalt Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Toetan õppimiskohustuse ea viimist 18. eluaastani, see tähendab, et kõik 17‑aastased lapsed Eestis peaksid õppima. Me peaksime selle nimel pingutama. Sellega võiks praeguses kõnes piirduda, vaadates [eelnõu] pealkirja, sest see on "[Eesti Vabariigi] haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus", ja sulgudes täpsustatakse – et kõik saaksid aru, millega on tegemist –, et see on õppimiskohustuse kehtestamine. Kuna ma seda toetan, siis on kõik väga lihtne ja asi oleks nagu ants. Tegelikult on aga siin lisaks palju punkte, mis ühtpidi sisustavad seda mõtet, õppimiskohustusliku ea tõstmist, ja teistpidi laiendavad teemade ringi, millega seadus tegeleb. Selles seaduses anname avapaugu niinimetatud kutseharidusreformile. Viimasel ajal olen ma märganud, et jälle on tulnud see laine, et kõiki tegevusi, üldse eluavaldusi tahetakse nimetada reformideks. Aga ütleme siis, et need on kutsehariduskorralduse olulised muudatused ja olgu see nimetus siis kutseharidusreform. Me paneme sellega kutsehariduskeskustele, kutseõppeasutustele üldse, täiendavaid kohustusi, ja päris olulisel määral. Sätetest tulenevalt me suurendame tugispetsialistide koormust kutsekoolides, ka õpetajate koormust kutsekoolides päris oluliselt. Siin on niisugune kujundlik lähenemine. Niikuinii on tegemist niisuguse kontingendiga, keda mõnes otsas on õppima motiveerida raske või suhteliselt raske, ja nüüd me läheme kohustuslikus korras püüdma ka kõiki neid, kes ei ole pärast põhihariduse omandamist haridussüsteemi jäänud, olgu see põhjus siis mis on, kas lihtsalt tuntakse ennast sotsiaalsete pädevuste puudumise tõttu vanaema kapi taga kergemini, lihtsamini, ei julgeta sealt välja tulla, või on muid põhjuseid. On selge, et see on ühiskonnalt väärikas, aga siiski lisapingutus. Sellega tuleb tegeleda ja sellega tegelevadki tugispetsialistid ja õpetajad. Kahtlemata nõuab nende palkamine ja motiveerimine lisavahendeid. Me algatame õppekavade reformi. Sellele viitab näiteks ettevalmistava õppe sissetoomine. Selle edasiarendus on kutsekoolidele antud korraldus viia juba järgmisest sügisest sisse nelja-aastased õppekavad ja päris suures mahus. See ei ole pilootprojekt, pilootprojekti alustati IT‑erialadel tegelikult juba viis aastat tagasi, aga see tähendab ikkagi, et väga paljudes õppekavagruppides minnakse üle nelja-aastastele õppekavadele. [Leida] nende õppekavade puhul sisemist balanssi, [arvestades nii neid,] kes on võimelised, ütleme, keskharidust omandades saama hõbemedali või kuldmedali, aga kes lähevad teatud erialasid kutsekooli õppima, ja ka neid, keda tuleb motiveerida nii-öelda väiksemagi õppimispingutuse tegemiseks, see on raske. Selle balansi saavutamine ühe õppekava raames on tegelikult päris suur probleem. Me muudame nüüd paindlikumaks õpilase liikumise õppekavade ja õppeasutuste vahel, mis on kahtlemata positiivne suund. See on meie üldine pürgimus. Kõik need asjad, mida ma siin nimetasin, on tegelikult paketina küllaltki targad eesmärgid. Palun lisa.

Jaa, kolm minutit.

Aga küsimus on selles, et kui uuringud – kaasa arvatud viimane, haridusministri poolt Jaak Aaviksoolt, akadeemikult, tellitud haridusökonoomika uuring – on näidanud, et kutseharidus on meil alarahastatud, siis on selge, et nii massiivse lisaülesande panemisega peab kaasnema täiendav finantseerimine. Kui see ei ole võimalik, siis tuleb nende eesmärkide seadmisega natuke hoogu pidada. Aga kui seada eesmärke arengukava tasemel, teha üks hästi loetav paber või dokument seaduse nime all, kuid mitte luua võimalusi selle täitmiseks, siis on see ikkagi puumunadega petmine. Tundub, et petetakse nii neid noori kui ka õppeasutusi, sest see, mis on olnud jutuks ka kultuurikomisjonis juba kuid ja kuid, et lisaraha kutseharidusele on vaja, on seni leidnud Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnike poolt reaktsiooni, et kõik need muudatused viiakse läbi sisemiste reservide arvelt, et olge rahulikud, me tõmbame kokku koolivõrku, me tekitame olukorra – ja seda sellesama seadusega, mis siin praegu vastuvõtmisel on –, kus täiskasvanud õppija teatud ajaperioodide järel saab võib-olla tasuta õppida, aga kui ta liigub kiiremini kutsehariduse ja kõrghariduse vahel või nendes süsteemides, siis ta ei saa seda riigi raha eest teha, ta peab ise maksma. Ei Suuremõisa ega Vana-Vigala koolituskoha kinnipanemine ega täiskasvanud õppija õppe tasuliseks tegemine ei anna tegelikult neid vahendeid. See on tühja hinge täitmine petliku rõõmuga, see ei anna neid vahendeid, mida on tegelikult selleks reformiks vaja. Järelikult tuleb leida lisavahendeid. Aga me näeme seda suhtumist. Ka niinimetatud haridusleppes ei ole karjäärimudeli rakendamiseks kutseõppeasutustes finantstagatisi või ‑vahendeid ette nähtud. On puudutatud ainult üldhariduskoolide finantseerimist diferentseerimisfondi kaudu, aga sellist fondi kutsekoolidel ei ole. Järelikult on, ma ei tea, olukord selline, et kui me naerame natukene ühte naaberriigi juhti, kes on ennast ümbritsenud nõunikega, kes püüavad toetada juhi maailmavaadet ja kinnitavad, et kõik on hästi, siis tundub, et osa haridusministeeriumi ametnikest samamoodi ei ava tegelikku pilti ka ministrile. Rakenduslikust poolest. Kutsekoolid peavad praktiliselt asjadega tegelema. Siinsamas seaduses on rakendustähtaeg 1. september 2025. Vastuvõtt aga toimub varem. Kutsekoolidel ei ole juriidilist alust, et korraldada tasulist vastuvõttu täiskasvanud õppijale. See on nende oma risk.

Aitäh!

See on ka selle seaduse üks puudus. See, kuidas meie fraktsioon pärast minu sõnavõttu hääletab, on meil jäänud lahtiseks, aga sellised olid need seisukohad. Aitäh!

Aitäh! Te saate seda fraktsioonisiseselt edasi arutada. Väga suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tegemist on olulise eelnõuga, mille eesmärk on tuntavalt vähendada madala haridustaseme ja oskusteta noorte osakaalu ühiskonnas. Muudatuse jõustumisel algab õppimiskohustus seitsmenda eluaastaga ning kestab kuni 18-aastaseks saamiseni või kutsehariduse või keskhariduse omandamiseni. Milles siis probleem on? Meil on igal aastal 550–650 noort, kes ei jätka õpinguid kohe peale põhihariduse omandamist. Lisaks nendele langeb esimesel aastal kesk‑ ja kutseharidusest välja pea sama suur hulk noori: umbes 350 noort kutseharidusest ja 150 noort üldkeskharidusest. Iga viies noor on ilma keskhariduse või kutsekvalifikatsioonita. Kui vaatame arve, siis näeme, et tendents on noorte haridustaseme [alanemise] suunas. Samas nõuavad töökohad inimestelt järjest rohkem üldpädevust ja haridust. Koolist väljalangemise põhjused võivad olla väga erinevad, aga selge on see, et ebapiisav eesti keele oskus ja õpilüngad on seni olnud peamised põhjused, miks põhihariduse omandamise järel õpinguid ei jätkata. Et aidata noorel kõrvaldada takistusi edasiõppimisel ja jätkata õpinguid järgmistel tasemeõppe aladel, plaanitakse neile, kes järeleaitamist vajavad, puhveraastat. Teisisõnu pakutakse noorele uut ettevalmistava õppe programmi. Kõige olulisem on see, et need noored silmapiirilt ei kaoks. Seoses koolikohustuse mõiste asendamisega õppimiskohustuse mõistega muutub nii kohustuse sisu kui ka ulatus. Soov on teha kutseõppevõimalused paindlikumaks ja [luua] rohkem huvitavaid õppekavasid. Koostöös kutsekoolidega ongi alustatud uute õppekavade arendamise protsessi, töös on 18 uut õppekava. Kui praegu õpitakse näiteks pagari-kondiitriametit, siis tulevikus saab valida valdkonnapõhise õppekava, mille sees on [valik]moodulid. Muudetakse paindlikumaks õpilase liikumist õppekavade ja ka õppeasutuste vahel. Põhikoolilõpetajatel tekib seadusemuudatuse tulemusena võimalus valida endale sobivaim õpitee. Neil saab olema võimalik jätkata õpinguid viiel õpirajal: akadeemilises gümnaasiumihariduses, rakenduslikus gümnaasiumihariduses, täiskasvanute gümnaasiumihariduses ehk mittestatsionaarses gümnaasiumihariduses, kutseõppes või ettevalmistavas õppes. Õppe paindlikkuse suurendamiseks antakse võimalus oma õpitee väiksematest tükkidest kokku panna ja samuti on võimalik mitteformaalse õppe loomulik sidumine formaalõppega. Toon näitena selle kohta, kuidas mitteformaalset õpet arvestada formaalõppe osana, B‑võõrkeele [õppimise]. Kool peab võimaldama lapsel õppida B‑võõrkeelt, aga kui koolil seda võimalust ei ole, siis on võimalus, et lapsevanem tagab, et õpilane saaks õppida näiteks hispaania keelt, kui kool seda võimalust ei paku, täienduskoolitusasutuses. Seda õpet on võimalik formaalõppevormis arvestada B‑võõrkeele [õppimisena]. Samamoodi võivad arvesse minna õpingud muusikakoolis, kunstikoolis, treenimine spordikoolis, ka kutsekoolide valikained gümnaasiumiõpilaste jaoks, ja nii edasi ja nii edasi. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus tööturule sisenevad noored, kellel pole mingit ettevalmistust, olgu nad põhi‑ või keskharidusega. Viimastele luuakse nii-öelda paindlike õppevõimalustega võimalus õpiampsudeks, võimalus võtta näiteks mingisugust ühte kursust, osaleda ühes kutsehariduse moodulis või omandada kõrgkoolis mikrokraadi, et nad jõuaks selgusele, mis on nende rada, mis töö neile huvi pakub. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Riigi rolliks jääb siin vastutus õppekohtade loomise eest. Neid luuakse eelkõige kutseharidussüsteemi toel, eeskätt kutsekeskhariduse tasemeõppes. Nagu juba ütlesin, tagab riik võimaluse õppida ettevalmistavas õppes neile noortele, kes pole valmis jätkama õpinguid vahetult peale põhikooli. Kohalikule omavalitsusele jääb endiselt ülesanne seirata õppimiskohustuse täitmist. Eelnõuga soovitakse tagada piisavad põhiharidusjärgsed õpivõimalused nii üld‑ kui ka kutsehariduses ja kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele. Seda ütleb eelnõu seletuskiri. Head Riigikogu liikmed! Õppimiskohustuse pikendamine kuni 18. eluaastani on teema, mis on saanud toetust paljudes riikides, ja seda erinevatel põhjustel, olgu selleks siis hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamine või sotsiaalne ja majanduslik kasu. Võtame kas või Soome ja Saksamaa. Nagu me kõik teame, on Soome tuntud oma kvaliteetse haridussüsteemi poolest, kus õppimiskohustus kehtib kuni 18. eluaastani. Soomes on täheldatud, et pikem koolikohustus on aidanud vähendada noorte töötust ja suurendada kõrghariduse omandamise määra. Lisaks on Soomes suudetud luua haridussüsteem, mis on väga kaasav ja toetab kõiki õppijaid nende vajadustest sõltumata. Ka Saksamaal on õppimiskohustus kuni 18. eluaastani ning seal on suudetud samuti luua tugev kutseõppesüsteem, mis võimaldab noortel juba kooliajal omandada praktilisi oskusi ja teadmisi, mis on tööturul kõrgelt hinnatud. Samuti on see vähendanud noorte töötust Saksamaal. Kokkuvõttes saan öelda, et õppimiskohustuse pikendamine kuni 18. eluaastani pakub mitmesuguseid eeliseid, sealhulgas parema hariduse ja tööhõive väljavaateid, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide vähendamist ühiskonnas ning samuti toetab see noorte isiklikku arengut. Teiste riikide positiivsed kogemused on meile siin eeskujuks ja need näitavad, et pikem koolikohustus võib aidata luua tugevama ja kaasavama haridussüsteemi, mis toob kasu kogu ühiskonnale. Ja lõpetuseks: sotsiaaldemokraadid toetavad kõnealust eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Head kolleegid! Rõõm on tõdeda ka Reformierakonna fraktsiooni nimel, et me kindlasti toetame õppimiskohustuse ea tõstmist 18. eluaastani. See vormiline muutus kutsub esile mitmeid väga olulisi ja kauaoodatud sisulisi hariduslikke muudatusi. See, et me tõstame õppimiskohustuse ea 18. eluaastani, tähendab seda, et me peame muutma õpiteed paindlikumaks ja individuaalsemaks. Seda see reform ka endaga kaasa toob. Pärast põhikooli lõpetamist saavad noored inimesed valida vaheaasta, kui nad ei ole veel suutnud otsustada, millise haridustee nad valivad. See on väga oluline. On võimalik minna kutsekooli ja omandada üksnes kutse kindlal erialal. Aga oluliselt [suureneb] ka nende õppekavade hulk, kus saab omandada nii kutse‑ kui ka keskhariduse, et noor inimene pärast kutse‑ ja keskhariduse omandamist saaks minna ülikooli. Aga loomulikult jääb ka akadeemiline gümnaasiumiharidus, [mille omandajatel] on ambitsioon minna ülikooli. Arvan, et see muudatus peaks esile kutsuma veel teisigi muutusi. Näiteks on oluline vaadata üle põhikooli lõpetamise tingimused, kui me eeldame ja ootame, et kõik noored inimesed õpivad 18. eluaastani. Kas me peame hoidma neid põhikoolis põhikooli lõpueksamite lävenditega? Ma arvan, et selle muudatuse jõustudes ei ole see enam oluline. Oluline on, et põhikooli lõpueksameid saaksid järgmised kooliastmed kasutada õpilaste [vastu]võtmisel. Aga on ka mure, millele Tõnis Lukas juba viitas. Aastast 2026 on haridusvaldkonnas tekkimas väga mitmed lisarahavajadused. Kindlasti tekib aastal 2026 surve, et tõstetaks õpetajate miinimumpalka. Järgmine aasta õpetajate miinimumpalk ei tõuse, aga ülejärgmisel aastal peab miinimumpalk kindlasti tõusma. Rakendub õpetajate karjäärimudel, see toimub samuti aastal 2026 ja nõuab lisaraha. Selleks, et õpetajate karjäärimudelit rakendada, on vaja [suurendada] diferentseerimisfondi. Lisaks sellele rakendub õppimiskohustuse ea kasv, mis tähendab seda, et nendel õpilastel, kes lõpetavad põhikooli aastal 2026, peab olema vajalikul hulgal uusi õppekavu ja paindlikke õpiteid. Kutsehariduse rahastamine peab muutuma üldhariduskoolide rahastamisega võrreldavaks. Seesamane diferentseerimisfond on vaja tuua ka kutseharidussüsteemi. See ei juhtu niisama, selleks on vaja lisavahendeid ja neid peab planeerima. Nii et Reformierakonna fraktsioon kindlasti hääletab selle [eelnõu] poolt, sest see toob kaasa mitmeid olulisi sisulisi muutusi haridusvaldkonnas. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja kinnitas, et see [eelnõu] toob kaasa drastilisi muudatusi ja ta tõepoolest toob drastilisi muudatusi kaasa. Seda tuleb tunnistada. Peab nõustuma kolleeg Tõnis Lukasega, kes ütles, et kui lähtuda ainult pealkirjas olevast õppimiskohustuse kehtestamisest, siis võikski sellega [piirduda], aga kui hakkad sisusse vaatama, siis näed, et tegelikult on sinna päris palju asju peidetud. Selle valitsuse mustriks on saanud ikkagi see, et ei koostata väljatöötamiskavatsust, ei ole mõjuanalüüsi, ei ole omavalitsusüksustele öeldud, mis kaasneb, kui suureks läheb nende töökoormus. Selles seaduseelnõus on selline lause, et Haridus‑ ja Teadusministeerium analüüsib hiljemalt 2035. aastal käesoleva seaduse mõju. 2035 ehk kümne aasta pärast hakkame alles analüüsima, kas sellel seadusel on mingi mõju ja kas see mõju on positiivne või negatiivne. Samas, Haridus‑ ja Teadusministeerium räägib, et õppimiskohustuse 18. eluaastani viimine tekitab seda koormust vähesel määral. Samas on igal koolipidajal kohustus määrata inimene, kes hakkab tegelema nende kuni 18‑aastaste õppijatega, kes siiamaani ei ole koolis käinud. See on natuke arusaamatu, sest kui koduse olukorra tõttu ei ole lapsed valmis õppima, siis nende tagaajamine ja kooli toomine võib tekitada olukorra, kus õppida tahtjad peavad lähtuma sellest, et õppida mittetahtja rikub nende õpinguid, nende päevast tegevust. See tekitab järjekordseid probleeme. Kutsehariduse kohta on välja toodud, et 50 miljonit, nagu on eelnevalt öeldud, on kutsehariduses raha puudu. Samas me viime kutsehariduses õppe kolmelt aastalt neljale aastale. See tähendab seda, et see toob jälle kaasa suurema koormuse kutseõppeasutustele. See ei täida seda eesmärki, mida võib-olla selle seadusega tahetakse suures pildis [saavutada]. Tegelikult on kogu küsimus gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste ühises rahastamises. Ministeerium elab oma silotornis, kus on gümnaasiumiosa, ütleme siis, osakond ja kutseõppeasutuse oma. Need kaks tuba ei tea, mida naabrid teevad. Need võiks ühendada. Gümnaasiumi rahastusega on nii, et õpilaste pearaha on ühtemoodi nii gümnaasiumil kui ka kutse[koolil], samas hoonete haldamiseks eraldab riik gümnaasiumidele Riigi Kinnisvara AS‑i kaudu lisarahastust, aga kutseõppeasutused peavad leidma oma võimalused, et hooneid hallata ja majandada. [Samamoodi] on koolitoiduga. Gümnaasiumiosas tellitakse koolitoit ühisest nõndanimetatud katlast ja lisa[kulu] makstakse kinni riigieelarvest, aga kutseõppeasutused peavad ise sellega hakkama saama ja lisavahendeid tuleb leida kas õpilaste taskust või peab kool ise need vahendid leidma. Selle seadusega kahjuks luuakse eeldused ka piirkondade väljasuretamiseks, olgu [näiteks toodud] kas või Hiiumaa Ametikooli kinnipanek või Vana-Vigala [kooli] kinnipanek. See [põhjustab] ka inimeste maapiirkonnast äraminemise. Gümnaasiumiosade kohta on välja käidud, et selle muudatuse tulemusel on omavalitsustel võimalik lähiaastatel teha alla 100 gümnasistiga koolides gümnaasiumiastmes muudatusi, mis tähendab ka gümnaasiumiosade kinnipanekut. Palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaks.

44 omavalitsust on pandud sundseisu: nad kas panevad oma gümnaasiumiosa kinni või peavad leidma mingi muu väljundi oma koolis õpilaste õpetamiseks. Mõjuanalüüsidega mittearvestamine toob kaasa ka sotsiaalseid vajakajäämisi ja inimeste meelepaha ning see lööb suure mõra meie elukestva õppe mõtestatusesse. Väga palju on räägitud nõndanimetatud parasiteerivast elukestvast õppest, nendest, kes kogu aeg ainult õpivad. Kindlasti peab mingeid piiranguid tegema, kuid elukestva õppe printsiip peab lähtuma ikkagi sellest, et inimesel oleks võimalik ennast täiendada, juurde õppida. Ei saa olla ainult nii, et ma lähen õppima selleks, et pärast oma kodus mingit puutööd teha. Aga kokkuvõtvalt tuleb öelda, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta antud seaduseelnõu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Enne kui läheme edasi, ütlen heale kolleegile Riina Solmanile, et teil on laual väga uhke pall, mis teeb kadedaks mind ja ma arvan, et paljusid teisi kolleege ka. Aga ma ei räägi mitte sellest. Meil on olnud tava, et meie istungi[saalis] on töölaudadel ikkagi vaid tööga vahetult seotud vajalikud paberid, tehnika ja muu taoline. Kui ma nüüd peaksin aktsepteerima seda palli, mis mind isiklikult ei sega, siis ma peaksin [edaspidi] aktsepteerima ka sangpommi, jäähokikeppi ja muud taolist, näiteks vibu. Seetõttu on siiras palve siiski seda laual mitte eksponeerida. See on väga kena pall ja kõik seda [endale] igatsevad, aga ma usun, et tänases töös meil seda vahendit vaja ei ole. (Hääl saalist.) Jaa, te võite loomulikult selgitada. Jah, palun mikrofon Riina Solmanile.

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Vabandan, et see pall jäi siia infotunni ajast, kus ta oli näitlik vahend küsimuse esitamisel peaministrile. See puudutas välisministri käitumist ÜRO hääletustel. Tegemist on Iisraeli põhjapiirilt toodud palliga, seal on druuside, araabia hõimu linn, kus Hezbollah' rakett tappis 12 [last]. Nende vanemad palusid tuua selle palli Eestisse ja küsida, kas meie siin Eestis üldse teame, mis toimub Iisraeli põhjapiiri ääres, kuidas neid seal terroriseeritakse rakettidega. Ma küsisin selle kohta ja [see pall] jäi minu laua peale, kuna ma ei jõudnud vahepeal seda ära viia. Nii et vabandan ja viin ära.

Ei ole midagi hullu, te saite kaks korda tähelepanu. Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 447 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 52 Riigikogu liiget, vastu 21, erapooletuid 3. Eelnõu 447 on seadusena vastu võetud.