Olukord riigis

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Novembri alguses lekkis avalikkusesse Euroopas kavandatav plaan luua superregister, kuhu koondatakse kõik andmed Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike varade kohta. Ehk siis on plaan luua Euroopa Liidu ülene vararegister. Selline superregister hõlmaks inimestele kuuluvaid osalusi ettevõtetes ja inimeste kinnisvara, mõistagi inimeste kontodel olevat raha, kunstiesemeid, väärismetallehteid, krüptovara ja kõike muud väärtuslikku, ka sellist vara nagu autod, laevad, lennukid. Ja samuti on kavas sinna kanda ka igaühe käsutuses olev sularahavaru. Sularaharegistri jaoks peaks kõik sularahatehingud olema jälgitavad, eurooplased peaksid aru andma neile kuuluvast sularahast ja summat registris iga tehingu järel kas suurendama või kahandama. Plaanis on kolm võimalikku rakendusstsenaariumi: riiklike täiendavate vararegistrite loomine ja nende ühendamine Euroopa Liidu tasandil, olemasolevate riiklike vararegistrite ühendamine Euroopa Liidu tasandil ja Euroopa Liidu varade keskregistri loomine. Kui sellistel varaliikidel nagu näiteks kinnisvara on riikidel juba registrid olemas ja selle üle peetakse arvestust, siis nii mõnegi teise varaliigi puhul võiks selle registrisse kandmine tähendada inimese privaatsfääri tungimist. Kas Eesti valitsus on neist plaanidest teadlik? Kas Eesti osaleb selles protsessis? Kui kaugele on selle plaaniga jõutud? Ja kas Eesti valitsus kavatseb seista Eesti inimeste põhiseaduslike õiguste eest – meie põhiseaduse paragrahv ütleb, et omand on puutumatu, ja samuti ütleb ta, et inimese eraelu on puutumatu – või annab truualamlikult Eesti inimeste varad üle nende peade Euroopa Liidu käsutusse?

Aitäh, lugupeetud küsija! Kaunist jõuluaja algust kõigile! Seda esiteks. Teiseks, sel teemal me oleme siin ju mitu korda omavahel debatti pidanud, et kui te targu sõnastaksite spetsiifilise küsimuse tausta [konkreetsemalt]. Olukord riigis ja Euroopa vararegister – võib-olla läheb napilt kokku, võib-olla mitte. Kui te küsite [konkreetsemalt] ette, siis ma kindlasti saan anda detailsema, spetsiifilise vastuse. Seda ma lihtsalt ütlen, see ei ole kuidagi etteheide, vaid ma nendin fakti, et nii see on. Seda esiteks. Teiseks, loomulikult Eesti riik ja Eesti riigi peaministrina mina seisame selle eest, et Eesti inimeste põhiseaduslikud õigused oleksid tagatud. Mina ise olen alati pigem suurema vabaduse poolel kui riigi suurema sekkumise poolel, ka Euroopas. Nii et kui selline debatt jõuab peaministrite tasandile, siis me kindlasti seda arutame. Selle konkreetse plaani üle nõupidamist peaministrite vahel pole toimunud. Ma ei tea, mis infoallikas [teil] on või mis see täpne plaan on, aga ma kindlasti uurin selle järgi ja järgmiseks infotunniks, kui me taas kohtume, saan ma juba täpsema ülevaate. [Mis puutub] varade puutumatusse, siis kui te ütlete, et põhiseaduses on kirjas, et vara on puutumatu, siis tõepoolest. Aga ma juristina ja siin parlamendis debatti pidanuna meenutan, et selle puutumatuse piiriks alati on see, kuidas oma vara rakendada. Nii nagu me oleme nentinud, varade puutumatus ei tähenda näiteks seda, et keegi võib tõsta ohtlikke jäätmeid oma aeda või midagi muud sellist teha.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh selle vastuse eest! No jaa, vara puutumatus … Te saate ise ka aru, eks ole, et me räägime sellest, kas kogu info meie inimeste vara kohta antakse kellelegi üle või mitte. Ma oleksin tänulik, kui te tegeleksite sellega. Sellest oli minu meelest ka artikkel Postimehes suisa. Ent mingid portaalid, mis ei ole nii-öelda peavoolumeedia portaalid, kirjutasid sellest juba varem. Aga tuleme teise probleemi juurde. Erialaühendus Eesti Arstide Liit uuris asja juba varem, avalikkusesse jõudis see alles praegu. [Info] on üsna ehmatav: nimelt külmutas valitsus arstide palgad, ja seda tervelt neljaks aastaks. Kas kinnitate või lükkate ümber? Arstid töötavad suure ülekoormusega, et patsiendid ravimata ei jääks. Ületunnid katavad kuni poole tööajast, aga nende pingutuste tasuks kavatsetakse nende palgad neljaks aastaks külmutada ja puhkeaega lühendada. Inimesed saavad praegu ravitud ja operatsioonid tehtud ainult seetõttu, et arstid teevad kohusetundest ära kõik, mida peab tegema. Kui nad töötaksid normkoormusega, tuleks iga kuu lõpus operatsioonitubade uksed sulgeda ja lõikused tegemata jätta. Avalikkusele serveeritud arstide kõrged palgad on välja teenitud tihti seaduse piire ületava ületundide hulgaga ning puhkepäevade ja pühade ajal töötamisega, mis muidugi toob kaasa arstide kurnatuse. Ma arvan, et mitte ükski patsient ei soovi, et kirurgil lõikuse ajal käsi väärataks. Riik on pannud Tervisekassale hulga lisakohustusi, aga Tervisekassa eelarve suurendamise asemel võtab riik sealt raha ära, ja nagu arstid ütlevad, on maitse asi, kas nimetada seda varguseks või millekski muuks. See kõik aga tuleb Eesti inimeste tervise arvelt, rääkimata sellest, Eesti inimene maksab järgnevatel aastatel ennast haigeks ainuüksi seepärast, et on valitsuse maksutornaado keskmes. Küsimus on: kes külmutas tervishoiutöötajate palga? Seda küsib arstide liit, sest nemad ei tea. Minister Sikkut on ennast sellest teemast taandanud. Nad küsivadki, kes seda tegi: kas rahandusminister Ligi või peaminister Michal? Kas valitsuses on see kokku lepitud? Kokkuleppeid arstide liidu ja Tervisekassa vahelistes läbirääkimistes ei sündinud. Mis saab nüüd edasi?

Aitäh! Kõigepealt veel vabaduse ja omandi puutumatuse kohta: jah, see mõte on ikkagi üsna lihtne. Ma nüüd loodan, et ma ei omista seda ebaõiglaselt, aga Lennart Meri [on öelnud], et igaühe vabadus ulatub täpselt sinnamaani, kuni see hakkab piirama teiste vabadust. Seda tasub meeles pidada nii omandiõiguse kui ka kõige muu puhul. Aga see viidatud informatsioon, mille kohta te ütlesite, et see enne ei olnud peavoolumeedias, nüüd Postimehes on – ma kindlasti kontrollin, mis see on. Otsustamiseks selline ideestik, et kõikide inimeste vara täielik ülevaade sellisel kujul oleks, ei ole jõudnud, aga ma olen juba öelnud, mis ma sellest arvan. Mina isiklikult olen alati pigem vabaduse poolel, mitte riikliku regulatsiooni kasvu poolel. Nüüd, mis puudutab tervishoiutöötajate palku, siis tervishoiutöötajate keskmine palk 2024. aastal kasvas kõigis suuremates ametigruppides. See [info] on TAI läbi viidud tervishoiutöötajate palga uuringust. Arstide mediaankuupalk koos kõigi lisatasudega oli selle aasta märtsis 4557 eurot. See on mediaan. Õdedel-ämmaemandatel oli 2409 ja hooldajatel 1598 eurot. Kasv aastaga arstidel 21%, õdedel-ämmaemandatel 17% ja hooldajatel 13%. Mediaankuupalga aastakasv kiirenes oluliselt ja nagu juba mainitud, enim arstidel. Ma rohkem numbreid ei hakkagi ette lugema. Seegi kajastab ilmselt seda, et palgatõus on olnud päris kiire, nagu ma viitasin: 21%, 17%, 13%. Mis puudutab erinevaid palgaläbirääkimisi, siis palgaläbirääkimised tavaliselt toimuvad ikkagi nii, et tööandjad ehk haiglad on läbirääkijad. Ja toimub see tervishoiusüsteemi sees. Mis seis praegu täpselt on, ei oska kohe puusalt kommenteerida. Seda saab samamoodi üle küsida valdkonnaministrilt. Aga kindlasti ei ole antud mingit sõnumit, et palgad on külmutatud neljaks aastaks. See jutt ilmselt tõele ei vasta. Võib-olla kuskil on keegi seda öelnud, aga seda juttu kindlasti ei ole.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Esile kerkinud probleemid riigiettevõtetes viitavad osaluspoliitika puudulikkusele meie riigis. Jääb mulje, et riik ei saa aru, mida ta nendes ettevõtetes teeb või mis on riiklik strateegia [riigi]ettevõtete puhul. Ja tekitatud kahjumid omakorda tähendavad, et riigi vara ei valitseta eesmärgipäraselt, otstarbekalt, heaperemehelikult. Sellega rikutakse otseselt riigivaraseadust. Seejuures vastutus on ära hajutatud ning äriühingute kahju on jäetud vaid maksumaksja kanda. Täna on tõesti õhus küsimus, mis põhjustab nõukogu töö puudulikkust riigiettevõtetes. Riigikontroll muuseas tõi hiljutises auditis välja, et nendes äriühingutes tehakse miljardeid eurosid puudutavaid otsuseid, aga sageli on keeruline välja selgitada, millistest kaalutlustest lähtudes need otsused sünnivad. Ühelt poolt on lihtne kõik nõukogu või juhatuse kaela ajada, samas on näha, et riik pole omaniku ootustes ja strateegias alati üheselt mõistetav olnud. Näiteks Eesti Energia puhul on omaniku ootused hästi vastuolulised. Ühelt poolt nõutakse varustuskindlust 1000 megavati ulatuses, [teiselt poolt] kehtestatakse aina rangemad keskkonnanõuded, nõutakse uusi investeeringuid, rohelisele [energiale] üleminekut. Ning samal ajal veel nõutakse suures mahus dividende. Seda, milline võiks olla lõpphind tarbijale, isegi ei arutata, omaniku ootustes pole seda eraldi mainitud. Ja selle asemel, et probleeme analüüsida ja kaardistada – Rahandusministeerium näiteks pole kümme aastat osaluspoliitika probleeme kaardistanud –, on nüüd avastatud, et üks probleemi allikas on nimetamiskomitee, ja tahetakse nende töökorraldust muuta. Vähe sellest, et tegemist on asendustegevusega ja reaalsete probleemidega ei tegeleta, jääb ka mulje, et kõige selle taustal soovitakse nõukogud politiseerida. Palun kinnitage või lükake ümber, kas praeguse koalitsiooni plaan on poliitikud riigiettevõtete nõukogudesse tagasi tuua?

Jah, eks see on veidi selline omamoodi moment: Keskerakond küsib, ega te ometi ei plaani ettevõtete nõukogusse poliitikuid nimetada. Ma juhin tähelepanu, et ettevõtete nõukogudesse ei ole praegu nimetatud poliitikuid. Nii et poliitikud, isegi kui nad kellelegi väga meeldivad või väga ei meeldi, ei ole praeguse probleemi, vähemalt ettevõtete nõukogude [halva] juhtimise taga. (Saalist öeldakse midagi.) Lubage mul vastata! Teie küsisite kaks minutit, mul on kolm minutit vastamiseks. Jääge rahulikuks, palun! Mis puudutab nominatsioonikomitee tulevikku, siis minu isiklik arvamus on, et pigem probleem on selles, et ettevõtete nõukogudest ja üldse ettevõtete juhtimise tasandilt ei jõua need probleemid – eile ma Vikerraadio saates seda pikemalt kirjeldasin – tihtipeale üldkoosolekuni ehk ministeeriumi ja ministrini. Ettevõtete juhtimine – et oleks lihtsalt kirjeldatud – käib ikkagi nii, et ettevõttes on juhid ja kesktasandid, sõltuvalt ettevõtte ülesandest. Tihtipeale ettevõtte juhid saavad kaks-kolm, vahel ka neli ministripalka, ja nemad vastutavad ettevõtte juhtimise eest. Nõukogu teeb järelevalvet ja peab olema see, kes hoiab silma peal ja vajadusel ka auditeerib erinevaid tegevusi. Miks me kahe ettevõtte puhul oleme jõudnud sellise metoodikani, nagu on erikontroll? Ma hindaks, et ikkagi probleemid ei ole kas ettevõtte juhatusest jõudnud nõukogusse või nõukogust üldkoosolekuni. Ja seda tuleb siis hiljem tuvastada. Nüüd, kui te küsite, kas meie eesmärk on politiseerida riigiettevõtete nõukogud, siis vastus on loomulikult "ei". Aga ärme teeme selle juures nägu, et nende ettevõtete probleemiks on olnud poliitikud nendes nõukogudes. Poliitikud ei ole olnud probleem. Probleem on olnud see, et ettevõtetes ei ole juhtimine töötanud sellisel viisil, nagu peaks. Me ju ei heida Eesti Energiale ette tema põhitegevusega tegelemist. Me ei heida ette, et nad näevad vaeva oma põhitööga. Aga me heidame ette [teatud tegevust], kui riigile on näiteks keskkonnavaldkonnas, kuidas seal ilusti öeldi, mõõdikule pandud piiraja peale. Kujutame hetkeks ette, et kuskil on jõgi või järv, me laseme solgil sinna jõkke või järve voolata ja mõõdikul oleks piiraja peal. Me kõik oleks vihased ja raevus. Miks me peaks siis kuidagi rohkem leebuma Eesti Energia [tegevuse] peale? Nüüd, on oluline, et tänane juhatus, tänane nõukogu otsib lahendusi ja need jaamad saavad töötada. Need tuleb keskkonnanõuetega vastavusse viia. Ohtu Eesti varustuskindlusele kuidagi ei ole. Üks päev siin oli väga sihukest emotsionaalset käitumist. See õnneks on tänaseks läbi, nii et jaamad töötavad ja varustuskindlus on tagatud. Aga kui nominatsioonikomitee juurde tagasi tulla, siis mina arvan, et on väga paljusid asju vaja parandada, muu hulgas ka seda, kuidas ettevõttetes auditisüsteem ja sisekontrollisüsteem toimib, sest konkreetselt see info ei ole jõudnud üldkoosolekuni. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.