Проект закона о внесении изменений в Конституцию Республики Эстония (527 СЕ) – первое чтение.

Ja edasi on meil tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Andres Metsoja, Riina Solmani, Jaanus Karilaidi, Aivar Koka, Urmas Reinsalu, Priit Sibula, Martin Helme, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Rain Epleri, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Leo Kunnase, Kalle Grünthali, Enn Eesmaa, Tõnis Möldri ja Ants Froschi algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 527. See on selle [eelnõu] esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma tutvustan 28 miinus 2 Riigikogu liikme algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu 527. See põhiseaduse muudatus puudutab samuti kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigust. Tegelikult on sellel eelnõul, mida ma praegu tutvustan ja mille on algatanud 26 Riigikogu liiget, päris oluline ja suur ühisosa eelnevalt [tutvustatud] põhiseaduse muudatuse algatusega, kus soovitakse põhiseadust muuta nii, et agressorriigi kodanikel tulevikus kohalikel valimistel hääleõigust enam ei oleks. Seda eelnõu tutvustas eelmine ettekandja põhjalikult ja ma sellel ei peatu, keskendun 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Nimelt, selle eelnõu lühike sisu on, et tulevikus ei oleks kohalike omavalitsuste volikogude valimistel hääleõigust agressorriikide kodanikel ega kodakondsuseta isikutel ehk määratlemata kodakondsusega isikutel. Ja see eelnõu võimaldaks kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel osaleda juhul, kui Eesti Vabariigil on sõlmitud vastava riigiga kahepoolne vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Ma kohe tulen ka täpsemalt nende sätete selgitamise juurde, aga kõigepealt selline üldine sissejuhatus – mitte pikk ajalooline ülevaade, aga sissejuhatus. Ikka on küsitud, miks on praegu üldse vaja põhiseadust muuta ja kas see on üldse põhjendatud, sest põhiseaduse muutmine, nagu me kõik teame ja tunnetame, on väga oluline ja väga põhimõtteline ettevõtmine. Ma julgen öelda, et jah, on küll vaja muuta. Vältimatult on vaja muuta. Seda ajaloolist võimalust ja ajaakent, et me oleme praegu Riigikogus suure tõenäosusega valmis põhiseadust muutma, tuleb ära kasutada. Seda võimalust ei pruugi enam olla aasta pärast või viie või kuue aasta pärast, aga praegu on see ajalooline hetk olemas. Nagu me ka teame, on poliitikas väga oluline ajastus [ehk see,] millal me üht või teist asja teeme. Kõigepealt: miks me seda teeme? Need ootused, mis 1992. aastal põhiseaduse vastuvõtmisel olid, ei ole täitunud sellisel kujul, nagu tol ajal ette kujutati. Lõimumisprotsessi niisugusel kujul, nagu me soovisime, ei ole toimunud. [Eestis] on jätkuvalt, enam kui 30 aastat hiljem, kümneid tuhandeid kodakondsuseta isikuid. Kümned tuhanded inimesed on võtnud Vene kodakondsuse, mitte Eesti kodakondsuse. Läti Vabariigis on Vene kodanike osakaal praegu oluliselt väiksem kui Eesti riigis, ometigi, enam kui 30 aastat tagasi, kui me iseseisvuse taastasime, oli Lätis endise NSV Liidu kodanikke rohkem [kui Eestis], ka vene emakeelega inimeste osakaal oli Lätis suurem kui Eestis. Aga nemad langetasid teistsuguseid otsuseid. Need jutud, et kui me selle eelnõu vastu võtame, siis me kaotame Narva, kaotame Ida-Virumaa ja ühiskonna sidusus saab oluliselt kannatada, tegelikult [kinnitust ei leia]. Ajalugu seda ei kinnita. Lätis mingisuguseid autonoomiaüritusi niisugusel võrreldaval kujul, nagu seda Eestis tehti, ei olnud pärast seda, kui nad ei andnud valimisõigust kohalikel valimistel ei Vene kodanikele ega kodakondsuseta isikutele. Eesti püüdis positiivselt hõlmata kõiki neid endisi NSV Liidu kodanikke, kes ei ole siiani soovinud valida omale kodakondsust, ka neid, kes on Vene kodanikud ehk tänaseks agressorriigi kodanikud. Me püüdsime kõiki neid positiivselt hõlmata, aga ometigi saime endale Narvas ja Ida-Virumaal nii‑öelda autonoomiapüüdluse probleemid. Nii et niisugune lihtsustatud järeldus ja ajaloo ebaõige tõlgendamine ei ole, ma arvan, siinkohal kohane. Sellised hirmutamised ühiskonna turvalisust kindlasti ei suurenda, pigem vähendavad sidusust. Seda esiteks. Teiseks on oluliselt muutunud julgeolekupoliitiline olukord – seda me kõik näeme ja tunnetame –, ja mitte ainult Eestis, vaid üle kogu Euroopa ja kogu maailmas. Kõik riigid on oma käitumist ja otsuseid muutnud, eriti pärast 2022. aasta 24. veebruari, kui Venemaa agressioon muutus mastaapseks sõjaks. Ja nii me näeme, et miljardeid [maksnud] ja aastaid ehitatud gaasitrass Venemaa ja Saksamaa vahel seisab tühjana. Seda ei käivitatud. Euroopa Liidu liikmesriigid ühiselt rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Ameerika Ühendriigid rakendavad sanktsioone Venemaa vastu. Kõik on muutnud oma poliitikat võrreldes varasemaga. Nii et see olukord on muutunud nii meie [riigi] sees kui ka meie ümber. Kolmandaks, väga palju on räägitud põhiseaduse muudatusest, milleni me ei ole veel jõudnud, aga mille me nüüd peaksime ära tegema. Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud valivad ju kaudselt ka Eesti Vabariigi presidenti ehk nad valivad [valimiskogu liikmed], kui valimine läheb valimiskogusse. Sellele on ikka ja jälle tähelepanu juhitud, aga seda üksikut sätet või seda vastuolu ei ole mindud eraldi likvideerima. Nüüd on see hetk, kus me saame koos nende põhiseaduse muudatustega ka ära korrastada selle, et seda kaudset valikut agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud teha ei saaks. See on igati õige ja põhjendatud. Lisaks sellele on Riigikogu kuulutanud Venemaa riigiks, kes viljeleb terroristlikku režiimi, ehk agressorriigiks ja see ei saa jääda ainult loosungiks, see tuleb ka sisuga täita. See ei ole lihtsalt deklaratsioon. Üks osa selle [sisuga] täitmisest ongi põhiseaduse muudatus, millega me välistame agressorriigi kodanikele hääleõiguse andmise kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Ma ei ole sugugi nõus nendega, kes ütlevad, et kohalikud omavalitsused ei täida riiklikke ülesandeid. Jah, me võime juriidiliselt eristada, pidada silmas kõrgeima riigivõimu teostamist põhiseaduse § 56 [tähenduses] ja hakata juriidiliselt neid asju lahutama, aga tegelikult me väga hästi teame ja tunnetame, et kohalikud omavalitsused viivad ellu väga olulist riiklikku poliitikat. Kohaliku omavalitsuse pädevuses on riiklike piirangute kehtestamine planeeringute kaudu. Väga oluline on hariduse teema – meil on terve rida gümnaasiume, mis on riigigümnaasiumid, ja riigi pädevus ja vastutus on pidada neid gümnaasiume ja anda gümnaasiumiharidust ja samal tasandil on ka kohalike omavalitsuste vastutus, ja nii edasi. Nii et me võime [küsida], kas võimu teostamine Tallinnas, võimu teostamine Narvas on julgeolekupoliitiline küsimus, kas see on osa riigivõimu teostamisest või mitte. Loomulikult on. Loomulikult on! Me võime siin rääkides juriidilist kõrgpilotaaži [demonstreerida], aga tegelikult me saame väga hästi aru, et see on väga oluline mõju. Eelmine ettekandja, kolleeg Eerik-Niiles Kross keskendus väga pikalt sellele, kuidas on võimalik eristada agressorriigi kodanikke ehk eelkõige Vene riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid. [Ta ütles], et need kaks rühma on täiesti erinevad ja neid tuleb eraldi käsitleda ja sellepärast ühtedelt [tuleb] hääleõigus ära võtta ja teistele peab selle kindlasti alles jätma. No ta looritas seda [väidet] ka õiguskindluse põhimõttega, mis loomulikult vett ei pea, sellest ma räägin hiljem. Tegelikult näitavad kõik erinevad küsitlused, et oma poliitilistelt hoiakutelt on need kaks rühma väga sarnased. Ka viimane Riigikantselei tellitud uuring näitab, et julgeolekuküsimustes ja suhtumises Venemaa agressiooni Ukraina vastu on nendel kahel rühmal väga sarnased seisukohad ja hoiakud ja need erinevad oluliselt Eesti riigi kodanike hoiakutest. Oluliselt erinevad Eesti riigi kodanike hoiakutest, aga omavahel on sarnased. Vene riigi kodanikest 38% ja kodakondsuseta isikutest lausa üle poole, 52% ei mõistnud hukka seda agressiooni Ukraina vastu. [Väide], et siin on oluline erisus, ei pea paika. Nüüd see õiguskindluse argument, mis ju üldse vett ei pea: me ei saa kodakondsuseta isikutelt hääleõigust ära võtta sellepärast, et see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Küll aga saame [hääleõiguse] ära võtta teistelt kolmandate riikide kodanikelt, kes jagavad meiega ühiseid demokraatlikke väärtusi ja on riikidest, kes austavad rahvusvahelist õigust ja inimõigusi, näiteks Šveits, Norra, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa. Nendelt me võtame [hääleõiguse] ära selle eelnõuga, aga kodakondsuseta isikutelt ehk endistelt NSV Liidu kodanikelt, kellest tuhandetel on topeltkodakondsus Venemaaga, me hääleõigust ära võtta ei saa õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt. See argument ei pea vett. Meie eelnõu on nendest puudustest vaba ja seetõttu ma kutsungi üles teid, head kolleegid, küll lootusetule ettevõtmisele – vaadates teie silmadesse eelkõige, koalitsioonisaadikud –, aga siiski kutsun üles toetama ka selle eelnõu menetlusse jätmist, et me saaksime need kaks eelnõu ühendada nende parimates osades. Me tegelikult ka otsime seda laiapindset ühisosa, et tulemus saaks olema võimalikult kvaliteetne. Võimalikult kvaliteetne! Meie oleme oma head tahet üles näidanud ja siiralt toetame ka eelmise eelnõu arutamist ja lõpuleviimist, meie kodu- ja töökorra seadus võimaldab seda teha. Nii et see on minu üleskutse. Nüüd, kes on Eesti riigis kodakondsuseta isikud, kellele me tahame jätta hääleõiguse 61 Riigikogu liikme poolt algatatud eelmise eelnõuga? Kes need siis on? Need on kõigepealt endised NSV Liidu kodanikud, kes pole teinud oma valikut kodakondsuse osas, ei [ole valinud] Vene kodakondsust, ei Eesti kodakondsust ega ühegi kolmanda riigi kodakondsust tulenevalt oma päritolust ja võimalustest. Suures osas on see olnud mugavusvalik. Me teame ka seda, et paljud neist omavad topeltkodakondsust – neid on tuhandeid. Me uurisime, võtsime ka Siseministeeriumi inimestega ühendust ja on isegi teada, et tõesti, tuhandete kodakondsuseta isikute puhul on tegemist topeltkodanikega. Ja neile me tahame anda või õigemini jätta ja sätestada lausa põhiseaduses õiguse kohalikel valimistel hääletada! See ei ole õige. Tegelikult on see oht sisemisele turvalisusele ja ka julgeolekule. Ja see on vastuolus Eesti kodanike õiglustunde ja ootustega, mis on ka osa turvalisuse küsimusest. Aga me ei ole nende aruteludega saanud vastust sellele, kes on need kodakondsuseta isikud, kes tegelikult on Eestis alaliselt elavad inimesed, aga on justkui selle riigi kodanikud, keda Eesti riik ei ole tunnustanud – Palestiina riigi kodanikud. Küsimusele, kes nad on, ei ole me selles protsessis vastust saanud. Nad on kodakondsuseta isikud, kes siis hakkavad ka kohalikes omavalitsustes oma valimisõigust realiseerima. Need on Lõuna-Osseetia, Abhaasia, need on riigid, keda Eesti riik ei ole tunnustanud. Nad ei ole kolmandate riikide kodanikud, Eesti seaduse mõistes on nad kodakondsuseta isikud, aga see on probleem. Kolmandasse kategooriasse [kuuluvad need] kodakondsuseta isikud, kellest siin põgusalt ka räägiti ja keda ei ole palju, aga kindlasti kümneid, ma loodan, et mitte sadu ja tuhandeid. [Need on isikud,] kellelt on Eesti kodakondsus ära võetud seetõttu, et nad on selle saanud pettusega, [näiteks] on saatnud eksamile kellegi teise enda asemel – selliseid juhtumeid on Eestis olnud –, või esitanud kodakondsuse saamiseks valedokumente. Neilt on kodakondsus ära võetud, nad on jäänud Eestis kodakondsuseta isikuteks ja nüüd me premeerime neid, kirjutades põhiseadusesse sisse valimisõiguse kohalikel valimistel. See ei ole ju mõistlik. See ei [taga] Eesti turvalisust ega julgeolekut. Me ei tohi seda teha! Kas on mõistlik kirjutada põhiseadusesse sisse – antud eelnõu puhul ei ole seda tehtud –, et lisaks Eesti kodanikele oleks valimisõigus ka Euroopa Liidu kodanikel ja NATO liikmesriikide kodanikel? Ma arvan, et ei ole põhjust ja ei ole mõtet. Euroopa Liidu kodanikel on see [õigus] tulenevalt Lissaboni lepingust ja Euroopa Liidu ühisest õigusest juba olemas ja see toimib, kuigi seda ju põhiseadusesse sisse kirjutatud ei ole, ja meil ei ole vaja kirjutada põhiseadusesse sätteid, mis ei ole vajalikud. Ma arvan, et ka NATO liikmesriikide puhul ei ole see põhjendatud, sellepärast et siis me hakkame demokraatlikku maailma jagama heaks ja halvaks või [selle järgi, kes on] valimisõigusega kodanikud ja valimisõiguseta kodanikud. Kas on päris õige, et näiteks Kanada kodanikud saavad valimisõiguse, aga Šveitsi ja Norra kodanikud mitte? Kuhu me selle piiri tõmbame? See on väga libe ja õrn jää. Ma arvan, et puhas lahendus oleks öelda, et Euroopa Liidu kodanikud [saavad]. Ja kui siis rahvusvahelistest lepingutest tulenevad veel täiendavalt [õigused], nii nagu praegu tulenevad Euroopa Liidu kodanike õigused, siis seda [kokkulepet] me täidame. Nii et ma arvan, et seda ei ole mõtet teha. Ja siin ma lähen kohe selgitavalt selle juurde, mis on saanud ka kriitikat, ja minu arvates põhjendatud kriitikat – seda me tunnistame. Meie esitatud eelnõus on sees, et põhiseaduse muudatuse kohaselt me annaksime õiguse ka nende riikide kodanikele, kellega Eesti Vabariigil on vastastikust valimisõigust võimaldav välisleping, mis on Riigikogu poolt ratifitseeritud. Ütlen kohe algatajate nimel, et algatajad on valmis sellest väga kergekäeliselt loobuma. See ei ole olnud ka algatajate esialgne olemuslik tahe, vaid selle me kirjutasime [eelnõusse] sisse just nimelt sellepärast, et pidasime silmas laiapõhjalise konsensuse leidmise vajadust. Kui me algatasime seadusemuudatuse – mitte põhiseaduse muudatuse, aga see oli Isamaa algatus omal ajal –, siis nii Reformierakonna saadikud kui ka Eesti 200 saadikud kritiseerisid, kas me tõesti tahame jätta Eesti liitlas[riikide kodanikud] hääleõigusest ilma. Ja seetõttu me jätsime sellise ukse avatuks, et on võimalik kahepoolselt, juhul kui parlament on [lepingu] ratifitseerinud, anda nende kolmandate riikide kodanikele ka see valimisõigus. Selle me jätsime siia sisse. Kui nüüd on koalitsioonisaadikutel arusaam teistsugune – seda heideti siin ka mitmel puhul ette –, siis meie oleme kohe valmis sellest loobuma. Selle siia panemine ei ole üldse olnud meie olemuslik tahe. Nii et kui konsensus on selline, et seda ei peaks olema, siis loomulikult me oleme valmis menetluse käigus sellest loobuma. Nii et, head kolleegid, ma väga loodan, et see ei saa olema mingisugune argument või põhjendus, miks mitte toetada meie eelnõu menetlusse jätmist. Me oleme seda kohe valmis deklareerima. Nüüd see kummaline lause. Ma tahaksin nende kahe eelnõu võrdlemise puhul, kuna mõlemad on meil praegu menetluses ja on olemas ühisosa ja erinev osa … On säte, mis on 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõus sees: "Kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjadesse kandmise tingimused ja korra sätestab seadus." See [säte] on õiguslikult väga ähmane ja sisuga sisustamata, nagu me aru saime, ja see tekitab rakendamisel väga palju probleeme. Ma arvan, et see ei ole põhiseaduse üldise struktuuri ja kultuuriga üldse kooskõlas. Ühele tasandile on pandud kodakondsuseta isikud ja hääleõiguslikud välismaalased ehk Euroopa Liidu [kodanikud] ja eelnõu kohaselt ka NATO liikmesriikide kodanikud. Kindlasti ei ole mõistlik võrdsustada need kaks erinevat rühma ja siis ühe seadusega rakendada kas ühetaolist korda või töötada välja kaks erinevat korda. Sellele me vastust ei saanud algatajatelt. Ja mida üldse tegelikult mõeldakse? Mida see registreerimise kord peaks tähendama? On öeldud, et see võiks tähendada seda, mida sotsiaaldemokraadid on nõudnud, et deklareeritakse teatud meelsuskontrolli, püütakse teha nii, et inimene kinnitab oma meelsust ja [seejärel] kantakse ta kas hääleõiguslike kodanike või kodakondsuseta isikute registrisse. Ma palun lisaaega.

Viis minutit lisaaega, palun!

See tekitab väga palju segadust. Seni ei ole Euroopa Liidu kodanikud pidanud valimistel mingisugust meelsusdeklaratsiooni täitma. Kui on mõeldud seda, et nii nemad kui ka kodakondsuseta isikud peaksid hakkama mingisugust taolist kontrolli [läbima], siis see ei oleks ilmselt väga mõistlik. Ühiskonna sidusust ja meie suhteid liitlaste ja demokraatlike riikidega see ei parandaks. See on täiesti arusaamatu säte, mis tekitab väga palju segadust. Ja see seadus tuleb ka välja töötada. Vaadake, algatajatel ei ole mitte mingisugust ülevaadet, kuidas sisustada seda, mida siin mõeldud on. Aga seadus tuleb välja töötada. Seda tuleb rakendada, ka tehnilises mõttes, [tuleb] luua registrid, ka infotehnoloogia peab selleks valmis olema. Minu arvates on see küll kurikavalalt siia sisse kirjutatud. Selle põhiseadusemuudatuse realiseerimine võib saada meile kirstunaelaks. Mitte miski tegelikult ei takista valijate registrit täiendavalt muutmast, sest see hääleõiguslike kodanike register, loetelu on meil iseenesest olemas. Selle järgi toimuvad ju valimised. Kui me tahame seda täiustada ja täpsustada, siis me seda võime. Ja ma ei saa üldse aru, miks siin on [nimetatud] ainult kodakondsuseta isikuid ja hääleõigusega välismaalasi. [Valijate nimekirjadesse kantakse] ju ka Eesti kodanikud. Me ju teame, et seda enne valimisi iga kord tehakse. See toimub ka praegu nii. Nii et ei ole mingit põhjust siia sellist eriklauslit panna. Nüüd jõustumise aeg. Ka selle kohta on siin küsitud ja seda on kritiseeritud. See puudutab küll jällegi mõlemat eelnõu, nii eelmist kui ka seda [eelnõu]. [Küsimus on selles], kas see aeg on piisav. No meil on siiski olemas varasem praktika. 1992. aastal rahvahääletusel vastu võetud ja [samal aastal] jõustunud põhiseadus oli mõned kuud enne valimiste toimumist. Ja me viisime selle ellu, valimised toimusid. Ka 1993. ja 1996. aastal muudeti mõned kuud enne valimisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust. Ühel juhul viidi sisse kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele keelenõue, võib-olla mäletate. [Seda tehti] mõned kuud enne valimisi, samal aastal. Ja see [muudatus] jõustus ja me viisime need valimised läbi ja see oli kooskõlas nii Veneetsia komisjoni nõuetega kui ka põhiseaduse ja meie teiste seadustega. Nii et ma arvan – võttes arvesse ka praegust olukorda, praegust julgeolekupoliitilist olukorda –, et kui me teeme kvaliteetselt tööd ja suudame põhiseadust kvaliteetselt muuta ja muuta ka hiljem neid seadusi, mis selle põhiseadusemuudatuse rakendamiseks vajalikud on, on see [muutmine] kooskõlas nii demokraatia reeglitega, meie riigi teiste seadustega kui ka meie varasema praktikaga ja me saaksime selle ilusasti ellu viia. Nii et, head kolleegid, ma veel kord tahan koalitsioonisaadikuid tunnustada ka selle eest, et lõpuks on ikkagi tuldud kaasa põhiseaduse muutmise ideega, mida Isamaa fraktsioon on aastaid püüdnud ellu viia. Põhimõtteliselt lähtub see paradigma sellestsamast ettepanekust, mille meie omal ajal välja käisime. Aga veel kord kutsun üles mõlemat eelnõu toetama ja loodan heatahtlikule menetlusele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimene küsija on Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui räägite soovist Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt valimisõigus ära võtta, [siis ütlete, et] peamine argument on julgeolek. Aga näiteks Kaitsepolitseiameti endine juht Arnold Sinisalu kahtleb Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise vajalikkuses, sest see võib probleemide lahendamise asemel neid juurde tekitada, sealjuures [tekitada] julgeolekuohtu. Ka õiguskantsler Ülle Madise leiab, et julgeolekuohuga ei ole sellel eelnõul midagi pistmist. Kas te peate end antud küsimuses kapo endisest peadirektorist ja õiguskantslerist pädevamaks?

Aitäh! Ma ei ole kindlasti subjektiivne oma arvamuses, kui ma teile nüüd otse vastan, et kas ma pean ennast kapo endisest peadirektorist või õiguskantslerist pädevamaks. Mul on oma arvamus ja ma olen tutvunud ka kapo raportiga, mis on küll salajane raport, aga millele vähemalt osal Riigikogu liikmetel on juurdepääs. [Raport] tuleneb eelkõige valimisõiguse ajutise peatamise ideest – see on kirjutatud ka koalitsioonilepingusse – ja see sisaldab endas kõige suuremaid riske. Ütlen kohe, et ideaalset lahendust ei ole ei ühel, teisel ega kolmandal juhul. Kõikidel neil on omad tugevused, aga kõikidel neil, ma tunnistan, on ka omad riskid. Aga idee peatada [valimisõigus] kuni mingisuguse hetkeni, kas sõja lõpuni või vaherahuni või [muu ajani], pingestaks ühiskonda tunduvalt enam ja tekitaks ebamäärasust ja pingeid. Mul on hea [meel], et koalitsioonisaadikud on sellest ideest loobunud ja taganenud. Nüüd sellest, mis puudutab julgeolekuaspekti. Jah, mina olen küll veendunud, et hääleõiguse omamine või mitteomamine on julgeolekuga seotud. Ja antud olukorras, kus seesama parlament, kes on siin saalis kuulutanud Venemaa agressorriigiks, jätkuvalt võimaldab agressorriigi kodanikel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda ja moodustada niimoodi poliitilist võimu, see on julgeolekuküsimus. See on julgeolekuküsimus! See parlamendi otsus tuleb ka reaalsete tegudega sisustada. Parlamendi otsus ei tulnud lihtsalt deklaratsioonina kuskilt õhust, vaid tuli reaalsest julgeolekupoliitilisest olukorrast. Nii et jah, minu hinnangul me parandame Eesti riigi julgeolekut, kui me ei võimalda agressorriigi kodanikel siin Tallinnas, Narvas, Viljandis ja [teistes] Eesti kohalikes omavalitsustes kohalikel valimistel võimu teostada. Enamgi veel, see eelnõu, mille esitasid 28 miinus 2 saadikut, peaks sellega, et kodakondsuseta isikutele ei võimaldata tulevikus hääleõigust kohalikel valimistel, motiveerima vähemalt üht osa kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalejaid Eesti kodakondsust saama. Kui nad tegelikult ka tahavad kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida, lõimuda kohalikku ellu sisuliselt, siis nad peavad omandama Eesti kodakondsuse. See tähendab, et nad peavad õppima eesti keelt ja selle teatud tasemel omandama, teatud tasemel tundma Eesti seadusandlust ja sooritama vastava eksami ja selle kaudu lõimuma Eesti ühiskonda paremini. See oleks ka nende motivatsioon: kui nad tahavad kaasa rääkida, siis nad teevad need asjad ära. Kindlasti [nad] teeksid seetõttu kvaliteetsema valiku: kui nad on vastavas keeleruumis rohkem informeeritud, tunnevad paremini seadusandlust, siis on ka nende valik nii-öelda teadlikum. Nii et ma arvan, et sellise põhiseadusemuudatuse elluviimine tõstab Eesti ühiskonna sidusust ja julgeolekut. [Samuti] suurendab see kindlasti teatud osa kodakondsuseta isikute motivatsiooni omandada Eesti kodakondsus – see on ju ka tegelikult meie positiivne eesmärk.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! No ma alustaks sellest, et ei motiveeri see mitte kedagi. Eksperdid, eelkõige lõimumise eksperdid on juba öelnud, et põhimõtteliselt suur osa nendest inimestest, kes omavad praegu valimisõigust, seda [õigust] ei kasuta, valimistel ei käi, nende jaoks ei muutu mitte midagi. Need, kes käivad [valimas], tegelikult pettuvad ja on pigem motiveeritud Eesti riigist võõranduma – seda me kindlasti ei tahaks. Aga minu küsimus. Räägime nendest hallide passide [omanikest] ehk mittekodanikest. Need on tavalised inimesed, suur osa neist on sündinud Eestis, nad on terve elu siin Eestis elanud, lojaalsed elanikud, kes töötavad, maksavad makse, kasvatavad lapsi, lapselapsi. Nüüd järsku öeldakse neile, et põhimõtteliselt neid nähakse julgeolekuohuna. Siiamaani ei ole nähtud, aga nüüd nähakse. Minu küsimus on: mis on teie arvates nende reaktsioon sellele? Kogu lugu.

Aitäh! No mina olen siiski optimist ja arvan, et osa kodakondsuseta isikuid selline põhiseadusemuudatus ja [teiste] seaduste muudatus motiveeriks Eesti kodakondsust võtma. Need endised NSV Liidu kodanikud, kes on jätkuvalt kodakondsuseta isikud ja kellest paljud on ka samal ajal Vene kodanikud – nende kohta meil küll ametlikke Vene föderatsiooni andmeid ei ole –, ei ole enam kui 30 aasta jooksul oma valikut teinud. Jah, ma möönan, et [nende hulgas] on väga erinevaid inimesi. Mõned võib-olla pettuvad ja seetõttu ka võõranduvad ühiskonnast ja ei lähekski enam valima, kui see võimalus neil säiliks, aga kindlasti on märkimisväärne osa ka neid, kes oleksid motiveeritud Eesti kodakondsust võtma. Mina küll ei julge rühmitada, ja ma ei ole ka kusagil öelnud, et kõik nad in corpore on Eesti riigi vastased ja kõik nad in corpore kujutavad endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Nii nagu ma ei julge ka öelda, et kõik nad on siiralt Eesti patrioodid ja toetavad Eesti riiki kõigest südamest. Seda ma ka ei julge väita. Aga paratamatult me peame tegema teatud valikuid. Meil ei ole võimalik seadusega minna individuaalsele tasemele ja hakata nimeliselt ära markeerima inimesi, kellele valimisõigus anda ja kellele mitte. Paratamatult peab see olema nii-öelda riigiõiguslik suhe. See ei saa toetuda ainult meelsusele, vaid see peab olema riigiõiguslik suhe ehk toetuma mingisugusele parameetrile, mis on mõõdetav ja õigusriigile kohane. Ja see [parameeter], mis on väga selgelt mõõdetav ja eristatav, on kodakondsus. Meil on demokraatlik riik, me oleme kehtestanud reeglid, kuidas omandada kodakondsust ja selle kaudu ka kõik kodanikuõigused, käia valimas ja olla valitud. See on õiguslikult korrektsem, puhtam ja arusaadavam lahendus kui mingisugune ebamäärane meelsuse alusel [tehtav] kontroll, mida siin on välja pakutud. Kodakondsuseta isikutel on olnud võimalus valida, aga nad ei ole 30 aasta jooksul oma valikut teinud. Eesti riik on püüdnud igati soodustada, [näiteks] loonud tasuta keeleõppe võimalusi, ja nüginud 30 aasta jooksul Eesti kodakondsust võtma, aga seda ei ole tehtud. Järelikult on siin mingisugused muud põhjused.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma pean ütlema, et ääretult hea ja sümpaatne eelnõu. Ja olles ka ise selle algataja, ma kindlasti toetan selle menetlemist ja loodan, et see eelnõu jääb pikalt menetlusse, et me saaksime nende kahe [eelnõu], nii eelmise kui tegelikult ka selle eelnõu puhul leida mõistliku kompromissi ja hea sõnastuse. Aga minu küsimus on seesama, mida ma küsisin eelmise eelnõu [arutelu ajal] härra Krossi käest. Teil on pikaaegne parlamentaarne kogemus ja [te olete] näinud väga erinevaid nii-öelda õiguslikke vaidlusi seaduste väljakuulutamisel. Minu küsimus on: kas te näete selle eelnõu puhul ohtu, et kui me võtame valimisõiguse ära teatud inimestelt, aga me ei jõua seda 2025. aasta kohalikeks valimisteks rakendada, siis tekivad hoopis sellised vastureaktsioonid, kus need inimesed saavad tulla just nimelt oma meelsust näitama? Mis on selle eelnõu rakendamise ohukohad?

Aitäh! Jah, see oht on olemas. Siin on mitu ohtu. Üks oht on see, et kui me ajaliselt ei jõua, kui me siin menetleme ja ei suuda omavahel ka võimalikes muudatusettepanekutes kokku leppida, siis peame menetlusaega pikendama. Ma nii palju ütlen, et põhiseaduskomisjon otsustas muudatusettepanekute tähtaega pikendada ühelt kuult kahele kuule, aga see jääb selle kolme kuu perioodi sisse, mis esimese ja teise lugemise vahele jääb, nii et üldine menetlus ei pikene. Aga me peame endale väga hästi aru andma, et see [ajaline] raam, mida põhiseadus põhiseaduse muutmiseks ette näeb, on ka meie jaoks maksimumaeg. See minimaalne aeg, mis põhiseaduses on ette antud, on meie jaoks täna maksimumaeg. Me ei saa seda ületada, muidu me ei jõua neid põhiseaduse muudatusi jõustada. Nii et see on esimene riskikoht, me peame väga läbimõeldult oma ajagraafikut kasutama. Teine [oht] on see, et kui me ei tee oma tööd õiguslikult kvaliteetselt, siis president saadab selle [seaduse] tagasi. Need ohud on reaalselt olemas, nendele ma ka viitasin. Vähemalt selle eelmise eelnõu puhul on need [ohud] väga tõsiselt olemas, eelkõige [selle muudatuse puhul], mis puudutab seda registreerimise paragrahvi. See on väga tõsine oht. Ja kolmas [oht] on see, et me menetluslikult ei järgi põhiseaduse muutmise kõiki menetluslikke reegleid. Näiteks olid mitmed kolleegid arvamusel, et fraktsioonid saavad teha muudatusettepanekuid ja võib-olla saab juhtivkomisjon teha muudatusettepanekuid ja nii edasi. Põhiseaduse [muudatuste] menetluse käigus seda ei ole võimalik teha. Me peame väga täpselt järgima ka menetluslikku korda. Kui me siin eksime, siis loomulikult president seda kindlasti märkab ja saadab selle [seaduse] Riigikogule tagasi. Jah, see on parandatav, aga siis on juba aeg lootusetult ümber [saanud]. Nii et neid riske on mitmeid. Aga mina olen optimist [ja usun, et] kui me oleme neist riskidest teadlikud ja otsime ühisosa, siis on võimalik praegu [põhiseadust] muuta. Ja üks asi veel: me peame kehtivat õigusruumi ka enne muutma. Isamaa andiski täna menetlusse eelnõu, mis puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muudatusi, sest teatud valimistoimingud algavad praegu kehtiva seaduse alusel juba 1. juunil. Aga enne 1. juunit me ei suuda põhiseaduse muudatust jõustada. Nii et kindlasti on ka vaja täna kehtivat õigusruumi muuta. Sellised ohud ja riskid on. Kui me nendega hakkama saame, siis on võimalik [põhiseadust] muuta.

Aitäh, hea juhataja! Hea kolleeg! Kas te olete läbi mõelnud ja analüüsinud, millised on tagajärjed, kui nüüd kuskil 130 000 elanikku jääb eemale otsuste [vastu]võtmisest kohalikul tasandil? Kas see on oht? Mis te arvate selle kohta? Minu arvates see on oht, sest need inimesed võivad pöörata [riigi vastu] selle asemel, et Eesti riiki toetada. Siis võib igasuguseid asju juhtuda. See on üks asi. Ja teine asi – see on pudru ja kapsad kogu aeg olnud, te olete juba teine kõneleja –, ma ei saagi nüüd aru, mis põhjusel üks räägib üht [juttu], teine teist. Tegelikult, nagu me aru saame, on see eelnõu seotud sellega, et äkki tuleb Keskerakond järgmisel aastal Tallinnas võimule. See on üks kõige tähtsam sõnum praegu minu arvates. Aga tuleme asja juurde tagasi. 130 000 inimest, enamus neist elab Tallinnas, Ida-Virumaal, Maardus, Loksal ja nii edasi. Millise sõnumiga …

Vladimir Arhipov, palun!

Teie aeg!

… omavalitsusjuht läheb nende inimeste juurde? Kas [ta] ütleb, et te olete teise sordi inimesed, te kõik töötate, ütleme, haiglates, päästeteenistuses, kuskil veel, aga teid ei usaldata. Mida peaks see omavalitsusjuht ütlema oma [piirkonna] elanikele, et neid niimoodi tõrjutakse ühiskonnaelust?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, ega ideaalset lahendust ju ei ole. Ühe või teise valiku puhul on positiivsed mõjud ja kindlasti on ka negatiivsed mõjud. Neid tuleb kaaluda. Kui positiivsed mõjud ikkagi selgelt neid riske ja negatiivseid mõjusid üle kaaluvad, siis tuleb see otsus langetada. Sellist lahendust, et absoluutselt kõik ühiskonnas nendest muudatustest võidavad, ei ole, isegi teoreetiliselt mitte. Nii et me peame tegema teatud valikuid. Need 130 000 elanikku, keda te käsitlete nii-öelda kahes plokis – on õige, et need moodustavadki lõviosa –, on Vene kodanikud ja kodakondsuseta isikud. Tegelikult sinna [hulka] lähevad ka kolmandate riikide kodanikud, [sest ka nemad] ei saaks hääletada, needsamad Šveitsi, Austraalia, Jaapani ja [teiste riikide kodanikud]. Nii et see ei ole suunatud spetsiifiliselt ainult kodakondsuseta isikute või Vene kodanike vastu, vaid ka nende kolmandate riikide kodanike [vastu], keda me ju peame sõbralikeks riikideks. Ja küllap nad mõistavad, et me oleme praegu sellises keerulises olukorras, eriti võrdluses teiste riikidega, kus nendel kodanikel ju hääleõigust ei ole. Näiteks Lätis, kes on siinsamas kõrval ja meiega täiesti võrreldav riik, või Leedus või Saksamaal või Prantsusmaal ei ole kolmandate riikide kodanikel – Leedus ka ei ole – sellisel kujul [valimisõigust]. Nii et ma tahan öelda, et see muudatus ei ole kitsalt mingisuguse ühe või kahe sihtrühma vastu suunatud, vaid see [otsus] on eelkõige Eesti julgeolekut ja turvalisust suurendava meetmena vastu võetud. Tegelikult on ka sellesama sihtrühma sees endised NSV Liidu kodanikud, kes on naturalisatsiooni korras võtnud Eesti kodakondsuse, kes on teinud pingutuse ja õppinud ära eesti keele, on sooritanud kodakondsuse saamiseks eksami ja on saanud läbi selle pingutuse endale õiguse valida ja olla valitud. Ja siis [selline kodanik] vaatab, et inimesel, kes seda pingutust teinud ei ole, kes ei ole võib-olla soovinud nii aktiivselt lõimuda ühiskonda ja ei tunne ühiskonna vastu huvi, on samad õigused kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel ja elu korraldamisel [nagu temal]. Tema tunneb, et see ei ole õiglane. Ka neid inimesi on palju ja nendele inimestele me peame ka midagi ütlema. Ja ma ei räägi siin Eesti kodanike ootustest ja õiglustundest, [sellest,] mida nemad mõtlevad, mida ka küsitlused näitavad. Nii et ma teie küsimusele [vastan], et jah, ideaalset lahendust ei ole, aga kaaludes neid positiivseid mõjusid ja negatiivseid mõjusid ja riske, peab tunnistama, et sellise põhiseadusemuudatuse tegemine on igati motiveeritud ja kannab pikas perspektiivis kindlasti ka ühiskonna sidususe ja turvalisuse huve.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti ma toetan teie üleskutset koalitsioonisaadikutele, et eelnõusid 536 ja 527 tuleb koos ja koostoimes edasi menetleda. Samas tahan ma teha ühe tähelepaneku. Nimelt on Keskerakonnale Kaitsepolitseiamet meeldima hakanud ja on suhteliselt kummaline, et Kaitsepolitseiameti endine peadirektor, kes on avaldanud väga tundlikus ühiskonnaelu küsimuses oma isiklikku arvamust, on tõenäoliselt samastunud kaitsepolitsei ametliku seisukohaga avalikus arvamuses. Minu küsimus on: kas peaks kõrgetele julgeolekuametnikele kehtestama teatud jahtumisaja ühiskondlikku mõju avaldavate arvamuste puhul?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on see väga sisuline ja päevakajaline küsimus. Ma arvan, et arvamuse avaldamiseks me mingit jahtumisaega küll ette nägema ei peaks, see on mõtte- ja sõnavabaduse küsimus. Kui ei avaldata riigivastaseid või vägivallale üleskutsuvaid mõtteid, siis minu arvates sellist jahtumisaega demokraatlikus riigis kehtestada ei saa. Aga olemuslikult on see probleem küll olemas. Ja paljudes riikides on poliitikasse sisenemise puhul jahtumisaeg ette nähtud. See puudutab julgeolekuasutuste juhte, see puudutab kõrgeid sõjaväelasi ja [teisi, kellel] ei ole kohe võimalik aktiivsesse poliitikasse siirduda. Nii et see on ka kultuuri küsimus, et kui need inimesed, kes on olnud Eestis näiteks antud juhul siis riigi kõrgetel ametikohtadel, ennast väljendavad, siis kas nende sõnal on natukene teistsugune kaal ja mõju kui oma mõtteid avaldavate tavakodanike [omal]. Aga see küsimus [kuulub] pigem üldise kultuuri [valdkonda].

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud esineja! Tahan öelda teile aitäh selle väga sisuka ja väga tasakaaluka ettekande eest ning nii teile kui ka Isamaale selle eest, et te olete seda teemat aastaid vedanud. Ma täiesti tunnustan seda ja ma arvan, et meil on koalitsioonis väga palju teisigi inimesi, kes samamoodi mõtlevad. Te olete selle teema tõesti väga sügavalt läbi tunnetanud. Üks [kaheldav] asi, mida ma siiski panin teie ettekandes tähele – muidu ma oleksin peaaegu kõigega nõus –, on see, et te tõite välja nende määratlemata kodakondsusega isikute nimekirja, kes nüüd saaksid valimisõiguse koalitsiooni ettepaneku järgi. Nimetasite näiteks Pakistani, Abhaasiat ja nii edasi. Need kõik on ju tegelikult täna ka need isikud, keda me nimetame välismaalasteks ja kes elavad siin pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Nii et tegelikult ei tooda seda kategooriat juurde, vaid need [inimesed] on ka praegu hääleõiguslikud. See tundub olevat nagu ähvardav, et tekib juurde mingisugune seltskond, aga see seltskond, keda te kirjeldasite, juba on hääleõiguslike hulgas. Aga see selleks, ma tegelikult tahan sisuliselt küsida. Kuna te nii kenasti tunnustasite koalitsiooni seaduseelnõu [536] ettevalmistamise eest ja selle eest, et me saame seda siin täna ja järgnevatel kuudel arutada, siis [küsin], milles teie näete võimalust sõlmida kompromiss. Kuhu sellega [võiks] jõuda, et me saaksime ühiselt sellele oma hääle anda ja siin selle ajaloolise otsuse teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma möönan, et võib-olla ma olen olnud ebatäpne või on siin ka varasemalt oldud ebatäpne. Nendel kodanikel, keda ma nimetasin kodakondsuseta isikuteks, on täna hääleõigus kohalikel valimistel, nii see on. Aga see ei ole sisse kirjutatud põhiseadusesse. See muudatus siiski oleks. Täna on see otseselt [alama] seaduse tasemel antud õigus. Põhiseaduses on see kaudselt [omavalitsuse] maa-alal elavate inimeste kaudu, eks ole, aga seda ei ole eraldi välja toodud. Nüüd selle 61 Riigikogu saadiku [eelnõu] puhul viidaks see lausa põhiseaduse teksti sisse. Seda ma pidasin silmas. See kindlasti ei ole mõistlik, seda enam, et me oleme olukorras, nagu Eerik-Niiles Kross ju ütles, kus see on ajas vähenev ja väljasurev probleem. Kui me teame, et see lähematel aastakümnetel ikkagi drastiliselt väheneb – kuigi mitte kohe, kümne aasta jooksul, aga aastakümnete jooksul küll –, kas me siis peaksime seda sellisel kujul lausa põhiseadusesse sisse kirjutama? See ei ole kuidagi proportsionaalne ja mõistlik. Ühelt poolt ma pidasin seda silmas. Teiselt poolt ma siiski ütlen, et need nii-öelda tunnustamata riikide kodanikud, kes teistes riikides kindlasti lähevad mõiste "välismaalased" alla, ei pruugi meil seda olla. Ma olen rääkinud mitmete ekspertidega ja ka täna fraktsiooniga kohtusime ühe, ma julgen öelda, Eesti parima eksperdiga, kes ütles, et see on ikkagi väga ähmane ja segane, kuidas neid kvalifitseerida. Kas nad on siis määratlemata kodakondsusega isikud, kui nad on selle riigi kodanikud, keda me tunnustanud ei ole, või kvalifitseeruvad nad välismaalaste alla? Põhiseaduskomisjonis ma tundsin ka huvi, kui palju on neid Euroopa riike, kus on kodakondsuseta isikutel hääleõigus, teades, et neid peaaegu ei ole. Aga põhiseaduskomisjonis, ennäe, hakati siis rääkima, et vähemalt neljas-viies riigis on. Uurisin veel lähemalt ja [sain teada, et] nad kvalifitseeruvad seal välismaalaste ehk kolmandate riikide [kodanike] alla, aga nad ei ole kodakondsuseta isikud. Nii et see on hall tsoon, väga ähmane tsoon nii rahvusvahelise õiguse mõttes kui ka meil siseriiklikult. Kuna Eesti ei ole ühegi kodakondsuseta isikuid puudutava rahvusvahelise konventsiooniga ühinenud ja sealt meile mingeid kohustusi ei tule, siis me sealt ka sellist tõlgenduslikku abi või juriidilist määratlust ei saa. Nii et see on meie siseriiklik määratlus. Ja ma ütlen, et kui me tahame selle nüüd põhiseadusesse sisse kirjutada, siis see võib saada oma ebamäärasuses teatud takistuseks. Pigem sellest hoiduda, siis me oleme õiguslikult kindlasti korrektsemad. Aa, küsimusel oli teine pool ka. Vabandust! Kus see kompromiss võiks olla? Meie näeme kompromissi ikkagi selles, et kahe eelnõu paremad osad ühendatakse, nii et sellest 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõust jääks välja see registreerimise säte, mis on ähmane ja segane, millele ma viitasin, ning meie eelnõust jääks välja kolmandate riikidega kahepoolselt sõlmitud lepingute delegeerimine põhiseadusesse, seda ei oleks vaja. Mõlemast jääks midagi välja ja kahe eelnõu liitmisel jääks selge sõnum: hääleõiguslikud kodanikud on ainult Eesti kodanikud. Ma ei näe ka vajadust, et seal peaks olema veel loetud üles Euroopa Liidu kodanikud, mis tuleneb Euroopa õigusest, ja NATO liikmesriigid, sest siis me hakkame demokraatliku maailma [riike] jagama headeks ja halbadeks. See võib-olla ei ole ka hea. Nii et see võiks olla meie ühise töö tulemus.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma ka loomulikult toetan seda eelnõu, aga siiski sellepärast, et menetluses ei ole eelnõu, mille kohaselt koosneks elektoraat ainult Eesti Vabariigi kodanikest. Ja praegu on minu allkiri ka selle eelnõu all, mida te esitlete. Aga te märkisite, et nende kahe täna arutusel oleva põhiseaduse [muutmise] eelnõu parimad osad tuleks ühendada. Mul on niisiis lühike ja tõsine küsimus. Mis on teie arvates Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, 536 SE ehk 61 Riigikogu liikme eelnõu parim osa, mis tuleks ühendada käesoleva eelnõuga ehk selle 26 saadiku eelnõuga, kus ka minu allkiri all on?

Aitäh! Tegelikult ma peaks nüüd seda, mis ma vastasin kolleeg Sutropile, teile ütlema. See ühisosa võiks olla selline, et hääleõiguslikud kodanikud kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel on Eesti Vabariigi kodanikud. See võikski olla see, mis põhiseaduse muudatusse järgi jääb. See olekski see parim osa. See oleks lühike, selge ja lakooniline ja me saaksime ka õiguslikult kõige puhtama variandi. See on minu vastus teile.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise eelnõu puhul eelnõu esitleja Eerik-Niiles Kross rääkis palju õigusselguse loomisest. No minu arvates koalitsiooni esitatud eelnõu pigem tekitab õiguslikku segadust, eriti kuna see kirjutab põhiseadusesse sisse selle, et mingisugused kummalised grupid saavad põhiseadusega garanteeritud valimisõiguse. Minu arvates meie esitatud eelnõu, mida teie kaitsete seal praegu, on selles suhtes õiguslikult palju selgem ja kehtestab täiesti ühemõtteliselt valimisõiguse ainult Eesti Vabariigi kodanikele. Ja kes on Eesti Vabariigi kodanikud, see tuleneb juba mitmetest muudest seadusandlikest ja loomulikult ka demograafilistest protsessidest ja on õiguslikult täiesti selge. Missugune on teie vaade sellele just nimelt sellest vaatevinklist? Kumb on õigusliku selguse seisukohast arusaadavam, mõistetavam, ka valijatele arusaadavam ja mõistetavam, kas selline segaduse tekitamine ja selle segaduse kirjutamine ka põhiseadusesse või niisugune lihtne formuleering nagu see, millest me praegu räägime?

Aitäh küsimuse eest! Analoogne küsimus esitati Eerik-Niiles Krossile ja tema eelistus kuulub 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Aga ta siin, ma saan aru, ikkagi ridade vahel tunnustas ka 28 Riigikogu liikme algatust ehk algatatud eelnõu. Mina nüüd ütlen, et minu sümpaatia kuulub loomulikult 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõule. Aga et olla lõpuni aus, siis ma tahan öelda, et mõlema eelnõu puhul oleks minu arvates vajalik ja mõistlik ühest osast loobuda. Ma nüüd küll kordan ennast jälle, aga 61 Riigikogu liikme algatatud 536 SE puhul tuleks kodakondsuseta isikute ja hääleõiguslike välismaalaste valimisnimekirjade registreerimise säte välja jätta. Ja meie eelnõu puhul, mille me algatasime, tuleks välja jätta see [säte] kahepoolsete lepingute sõlmimise kohta kolmandate riikidega. Siis me saaksime niisuguse kvaliteetse eelnõu. Mõlemal algatuse puhul oleks vaja teha muudatusi minu arvates.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlete, et Venemaa kodanikelt ja mittekodanikelt tuleb valimisõigus ära võtta, kuna osa neist toetab Putinit. Teate, härra Seeder, ma kahtlustan, et ka Eesti kodanike seas leidub Putini toetajaid. Teie tahate aga karistada kõiki Eestis elavaid Venemaa kodanikke ja mittekodanikke, see tähendab, et rakendate kollektiivse karistamise põhimõtet. Kas see vastab demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd te teete mulle ülekohut. Mina ei ole siit kordagi väitnud, et meie – ehk selle eelnõu algatajad – tahame ära võtta hääleõiguse Putini toetajatelt. Ja et ka Eesti kodanike hulgas on Putini toetajaid – küllap ongi neid ka Eesti kodanike hulgas. Mina, vastupidi, olen siin päris mitu korda rõhutanud, aga ma kordan üle, et meelsusprintsiibist lähtuvalt ei saa me valimisõigust jagada. Ma viitasin koalitsioonilepingule, kus on kirjas see säte, et otsitakse võimalusi, kuidas mingi meelsusdeklaratsiooni alusel [hääleõigus] ajutiselt peatada, kuidas seda on võimalik teha. Mina seda ei toeta. Ma olen siin varasemalt öelnud, et minu arvates tuleks valimisõigust jagada õiguslikust staatusest lähtuvalt, nii et Eesti kodanikel see oleks ja mittekodanikel ei oleks, sõltumata meelsusest, mis on Eesti kodanike hulgas ja mis on mittekodanike või Vene kodanike hulgas. Ja teine asi, veel kord rõhutan, et selle eelnõu puhul ei jää meil hääleõigusest ilma mitte ainult kodakondsuseta isikud ja eelmise eelnõu puhul [ainult] Vene kodanikud, vaid ka teised kolmandate riikide kodanikud. Olen seda mitu korda rõhutanud. Šveitsi, Norra, Jaapani ja teiste [riikide] kodanikud jäävad ka sellest ilma. Nii et see ei ole rõhutatult suunatud ainult kitsalt ühe [riigi kodanike] vastu, just nimelt selle tõttu, et me ei saa riike sellisel kujul selekteerida, see ei ole ilmselt mõistlik. Me peame leidma niisuguse lihtsa, rakendatava ja õigusriigile kohase lahenduse ning see olekski õiguslikust staatusest lähtumine.

Aitäh! Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea eelnõu ettekandja! Kõigepealt, mul on hea meel selle üle, et te olete optimist, nagu te minule vastates ütlesite. Ja ma loodan, et optimismi jätkub tegelikult kogu sellele saalile järgnevateks kuudeks. Minu küsimus on teile see. Noh, te olete ka vanematekogu liige ja olete nendes aruteludes osalenud. Kui palju te näete selles arutelus siirust ja päris tahet põhiseadust muuta ja kui palju on sellist poliitmängu ja teatrit, mida me tegelikult täna näeme? Koalitsioon versus opositsioon – me näeme, et üks fraktsioon tõmbab tekki enda peale, teine fraktsioon tekki jälle enda peale. Veel kord, põhiseaduse muutmine eeldab väga laia konsensust ja poliitpunkti siit tegelikult ei saa mitte keegi, saab Eesti riik, ja see ongi meie roll. Minu küsimus on, kas te näete, et me suudame tulevikus nende kahe eelnõu kohta kokkuleppe saavutada ja see siiras tahe on kõigil olemas.

Kui ma vaatan seda protsessi läbi roosade prillide, siis ma näen seda tahet ja optimismi. Kui ma nüüd prillid eest ära võtan ja vaatan otse otsa sellele saalile, siis ma enam nii optimistlik ei ole, toetudes selle protsessi algusele, kuna, ütleme siis nii, 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu puhul kedagi peale koalitsiooni selle teksti väljatöötamisse ju ei kaasatud. 28 Riigikogu liikme ehk selle meie eelnõu puhul, mida ma praegu siin tutvustan, me kaasasime kõiki fraktsioone, saatsime kõikidele fraktsioonidele kutse ja fraktsioonide juhid said isegi füüsiliselt korra kokku. Aga noh, ülejäänud koalitsioonisaadikud ei pidanud vajalikuks ja võimalikuks selles protsessis kaasas käia ja tulid välja oma, 61 Riigikogu liikme eelnõuga, kuhu nad meid ei kaasanud. Nii et ma väga optimistlik tegelikult ei ole, eks me kõik saa sellest aru. Ja kui ma liidan siia veel selle põhiseaduskomisjoni otsuse – koalitsioonisaadikud hääletasid selle poolt –, et 28 või 26 Riigikogu liikme algatatud eelnõu [tuleks] esimesel lugemisel menetlusest välja arvata, ilma et me saaksime põhjalikku diskussiooni pidada, siis jah, ma pean olema ikkagi realist ja ütlema, et ma ülemäära palju seda ühisosa otsimise tahet ei näe. Küllap siin ikkagi vaadatakse, millised on võimalused koguda nii-öelda poliitilist kapitali selle eelnõu menetlemisel. Aga ma võin öelda vähemalt Isamaa fraktsiooni nimel – ma siin kõigi algatajate nimel ei saa esineda, sellepärast et me ei ole seda läbi arutanud –, et meie ei ole kadedad. Kui koalitsioonisaadikute algatatud eelnõu realiseerub sellisel kujul, nagu ma ütlesin, et lõpptulemusena on kohalikel valimistel valimisõigus ainult Eesti kodanikel, siis me kindlasti hääletame selle poolt. Kui see niisugusel kujul ei realiseeru, eks me siis aruta siin menetluse käigus, mis need võimalused on.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te asusite siin kohapeal lausa neid kahte eelnõu kokku sulatama ning [teisest] eelnõust ja ka meie esitatud eelnõust tükke välja võtma. Te võtsite küll nüüd välja selle tüki, punkti 2, kus on mainitud nende riikide kodanikke, kellega Eestil on vastav kokkulepe, ehk [hääleõigust] riikidevaheliste vastastikuste juriidiliselt siduvate aktide alusel. Aga minu küsimus oleks, kas Eesti peaks sellisel puhul olema aktiivselt selle retsiprooksuse elluviija või pigem passiivne, nii et ta ootab, kuni talle selline ettepanek tehakse.

No see on hea küsimus. Eks ma tunnistan, jah, et ma kas ruttasin sündmuste käigust ette või natukene filosofeerisin, kui ma siin kahe eelnõu liitmisest rääkisin ja ühest või teisest eelnõust neid osasid püüdsin juba välja arvata. Seda pädevust mul kindlasti praegu ei ole, aga ma püüdsin seda protsessi siin ette kujutada. See sõltub siis parlamendi tahtest. Jah, eks see sõltu ikkagi parlamendi tahtest. Sellel sättel, kui selle sätte juurde jääda … Ma veel kord rõhutan – mina sain algatajate tahtest aru nii, olles üks algataja –, et see on eelkõige siia sisse kirjutatud ikkagi kompromissi soovi tõttu, mitte et me olemuslikult peaksime seda kõige paremaks valikuks, vaid kompromissi soovi tõttu. Aga see on selles mõttes muidugi hea säte, et tegemist on just kahepoolsete lepingutega, mis annaks ka Eesti kodanikele selles kolmandas riigis vastava valimisõiguse, mida praegu Eesti kodanikel, kes elavad välisriikides, enamasti ei ole. See oleneb erinevatest seadustest, osas on, osas ei ole. Seega võimaldaks see ka Eesti kodanike huve väljaspool Eestit kaitsta, et nad saaksid kohalike omavalitsuste volikogude valimistel valida, juhul kui seda õigust neil seni ei ole olnud. Kas tegelikult ka selle lepinguni jõutakse ja kas need kolmandad riigid on sellest huvitatud, see on juba omaette teema. Ja kelle puhul me initsiatiivi üles näitame ja kelle puhul ei näita, noh, eks see ole meie valiku küsimus. Küllap me siis oma tõeliste suuremate liitlaste puhul näitame ise initsiatiivi üles. Aga jah, see on parlamendi tuleviku küsimus ja see on praegu spekulatsioon eelnõu kohta, mis ei ole veel esimest lugemist läbinud, rääkimata sellest, et see säte oleks jõustunud. Aga me saame selle menetluse käigus, juhul kui see eelnõu menetlusse jääb, selle punkti üle põhjalikumalt arutleda.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui ma vaatan juristipilguga, siis [leian, et] valitsuse eelnõu on ikkagi äärmiselt segaselt sõnastatud. Üks kriteeriume on ju see, et põhiseadusesse paneme vaid kõige olulisemad teemad. Õnneks selles eelnõus on mõnda sellist liigliha välditud, kuigi selles on ka asju, mida võiks veel välja võtta. Aga kõige olulisem liigliha on muidugi mittekodanike nimetamine. See kõik jätab mulle nagu ebaküpse riigi mulje, kes ei julge selgelt [määratleda] oma kodanikkonda ja nendele antavaid õigusi. Natuke meenutame mingisugust uustekkelist riiki, mitte riiki, kes on õigusliku järjepidevuse alusel [taastatud]. Küsimus on ka selles, et me ei oska ette näha tulevikuohte. Mäletame, et alles hiljuti miljonilised massid marssisid mööda Euroopat. See oleks justkui signaal mingilt ebaküpselt riigilt, et tulge siia, te võite isegi võimu siin võtta, tulge aga, kas või Vene kodanikud, üle Eesti piiri.

Aitäh! Et olla täpne, teise eelnõu puhul ei ole tegemist mitte valitsuse eelnõuga, vaid 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga. Aga ma üldiselt olen nõus – et mitte ennast korrata –, et kõige lihtsam ja korrektsem oleks piirduda Eesti kodanikega, seda mõlema eelnõu puhul. Ma möönan, et nendest kahest eelnõust on kõige segasem ikkagi see registreerimise nõude säte. See on minu arvates kõige segasem.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, minu meelest on meil täna väga hea ja viljakas arutelu. Mul on hea meel, et need eelnõud on menetluses. Ma selle eelnõu algatajana loomulikult arvan, et meie eelnõu on sisu poolest parem. Aga nagu sa ka ise sissejuhatavas kõnes ütlesid, see kolmandate riikidega kahepoolsete lepingute [sõlmimise] mehhanism on selline, mille külge me keegi ei klammerdu, meie fraktsiooni liikmetele ta ka kallis ei ole. Ma tahaksin siiski aidata inimestel aru saada, millistest riikidest võiks üldse jutt käia nende kahepoolsete lepingute puhul ja milline see mehhanism oleks. Mult endalt on näiteks küsitud, kas see tähendab, et tegelikult plaanitakse ukrainlastele anda sedakaudu ikkagi hääleõigus või on seal veel mingisugune peidetud konks sees. Äkki sa aitad avalikkusel paremini mõista seda mehhanismi?

Aitäh! Jah, nagu ma ütlesin, see on kompromissipunktina siia pandud, tasandamaks seda kriitikat, et kas me jätame osa liitlas[riikide kodanikud] hääleõigusest ilma. Silmas on peetud eelkõige ikka selliseid riike nagu Ameerika Ühendriigid, Norra, Šveits, Jaapan, Kanada – neid riike, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriigid kolmandate riikidena, aga kes on demokraatlikud, rahvusvahelist õigust ja inimõigusi austavad riigid. Eelkõige neid on siin silmas peetud, et jätta avatuks see võimalus ja võtta maha see kriitika, nagu me käituksime liitlaste suhtes kuidagi nii, et tekitame probleeme ja vähendame nende [kodanike] kaasarääkimise õigust Eesti kohalike omavalitsuste elu korraldamisel.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kahetsusväärselt on kuidagi läinud niimoodi, et kogu seda põhiseaduse [muutmise] menetlust saab vaadata teatud mõttes ka kui sportlikku kirge. Menetluse järjekord on nii, et see eelnõu, mis esitati varem, on tõstetud hilisemaks. Seda me juba esmaspäeval rääkisime. Spordis on nii, et kui sa teed valestardi, siis see start tühistatakse. Ja juba oli natuke juttu sellest, et see 61 saadiku esitatud eelnõu sai teatud mõttes valestardi. See teema on olnud tegelikult väga pikalt arutluse ja tähelepanu all, aga ometi läks nii, et opositsiooni ei kutsutud selle eelmise päevakorrapunkti eelnõu menetluse algul ehk koostamise faasis laua taha. Miks see nii läks? Tegelikult need ettepanekud kõlasid ju väga selgelt. Kuhu me nii jõuame? Me räägime, et see ei tohi olla mänguline, ja kindlasti ei tohigi olla. Aga mis see sinu tõlgendus on, miks nii on?

Aitäh küsimuse eest! No mina ei ole võib-olla õige tõlgendaja. Need, kes on algatajad, oskavad paremini selgitada, miks nad just sellise tee valisid ja otsustasid selles ringis koalitsioonisaadikutega piirduda, mitte laiemalt [kaasata]. Minu järel tuleb siia komisjoni esimees, kes on selle teise eelnõu algatajate seas. Ma arvan, et temale on see küsimus sobilikum esitada, ta oskab sellele paremini vastata. Aga nüüd see järjekorra viide, mille te küsimuses [tegite]. Noh, jah, see oli natukene koomiline lähenemine. Tavaliselt püütakse arvestada mingisugust ajalist raami ja need eelnõud, mis on varem menetlusse antud, lähevad ka menetlusse varem kui need, mis on hiljem menetlusse antud. Aga ma saan aru, et siin oli väikene hirm, et äkki opositsioonisaadikud ei toetagi 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu siis, kui meie eelnõu menetletakse enne ja see arvatakse menetlusest välja, seda nii põhiseaduse menetluses kui ka siin. Aga me selle hirmu ja kartuse kohe hajutasime, ütlesime, et ükskõik mis järjekorras neid eelnõusid arutatakse, meie oleme valmis mõlema eelnõu esimese lugemise menetlust lõpetama ja meil on hea tahe neid mõlemaid koos menetleda. Nii et see järjekord ei oma siin sisulist tähendust täna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on ju päevselge, aga kordan selle siin veel kord üle, et sellest saaks aru nii Eesti avalikkus kui ka kõik Riigikogu liikmed. Kui me jätame valimisõiguse ainult Eesti kodanikele, millest me siin praegu räägime, siis me saavutame täpselt selle tulemuse, mida vastu rinda tagudes nõuab Reformierakond: kohalike omavalitsuste valimistel ei saa enam valida agressorriigi Venemaa ega ka Valgevene kodanikud. On ju nii, eks ole? Kogu tants käib siin mingite määratlemata kodakondsusega inimeste õiguste ümber, kelle huvisid üritavad Eesti riigi omadeks teha eelkõige sotsid. Kas teil on aimu, miks nad seda teevad ning mis huvi neil ja teistel eelmisele eelnõule allakirjutanutel sellega [seotud] on? See on ju tegelikult julgeolekuoht Eestile, sellest on siin täna palju räägitud. Miks meil on Riigikogus erakondi, kes meeleheitlikult tegutsevad Eesti riigi huvide vastu?

Aitäh! Nojah, mina olen suhelnud ka koalitsioonisaadikutega, nii Eesti 200 kui ka Reformierakonna liikmetega. Ma veel kord kordan, et mina ei ole kohanud ühtegi Reformierakonna liiget – ma pean silmas praegu ainult Riigikogu liikmeid – ega ka ühtegi Riigikogu liiget Eesti 200‑st, kes ütleks, et ta ei toeta kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist, kuigi ma ei saa välistada, et neid on. Nad kõik justkui toetavad seda. Nagu ma viitasin ka sissejuhatavas ettekandes, peaminister Kristen Michal on öelnud, et nad on valinud just selle tee, et jätta kodakondsuseta isikutele valimisõigus ja kirjutada see lausa põhiseadusesse sisse, sellepärast et nende käed on seotud koalitsiooni omavahelise kokkuleppega, sest see on sotside punane joon. Ehk ta on selgelt väljendanud, et koalitsioon tervikuna on sotside pantvang. See on olnud see põhjus ja ega nad ei ole seda ju ka kuidagi varjanud. Nad on välja öelnud, et nad ongi pantvangid. Aga minu üleskutse on see, et kuna põhiseaduse muutmine ja Eesti riigi julgeolek praeguses olukorras on nii tõsised asjad, et see koalitsioonisisene lepe ei kaalu neid kindlasti üles, siis tuleks anda kõikidele parlamendi liikmetele võimalus, täiesti vaba mandaat hääletada nii, nagu nad arvavad. Ja sellisel juhul, ma arvan, me saamegi tulemuseks parima lahenduse, mis on [hääleõigus] Eesti kodanikele ja ei enamat.

Suur tänu! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma usun, et te olete minuga nõus, et siin tegelikult on küsimus meie rahvuslikus väärikuses: kas Eestis otsustavad asju eestlased, Eesti kodanikud, või on siin ikkagi hääleõigus ka hallipassimeestel, inimestel, kes ei ole soovinud otsustada ära, kas nad soovivad Eesti kodakondsust ja pingutada selle nimel. Valitsus on kahjuks praegu minemas seda teed, et tahab teha pool rehkendust, või isegi mitte pool, vaid veerand rehkendust ja jätta hallipassimeestele valimisõiguse alles, taas kord painutada põlvi ja selgroogu. Kas te näete siin veel lootust, et ka valitsus leiab oma rahvusliku väärikuse üles ja tuleb ikkagi selle meie eelnõu taha, mille kohaselt saavad tulevikus Eestis hääletada vaid Eesti kodanikud?

Aitäh! Ma ikka täpsustan, et antud juhul ei ole tegemist valitsuse eelnõuga, eks ole. (Saalist räägitakse.) Jah. Kuigi küllap valitsus on samal seisukohal nagu valitsuskoalitsioon tervikuna, me oleme seda näinud ja peaminister on ka samamoodi kaitsnud seda lähenemist põhiseaduse muutmisele. Nii et küllap valitsus on samal seisukohal. Aga siiski korrektsuse mõttes: tegemist on 61 Riigikogu liikme algatusega. No ega mina ei tea, kuhu me välja jõuame. Kindlasti on see Eesti riigi kodanikele väga oluline ka õigluse seisukohast, kes hääletavad praeguses olukorras. Nii see on. Aga see on ka julgeolekuküsimus, kindlasti. Noh, mul on väga raske öelda, kuhu selle eelnõu menetlusega välja jõutakse. Ma tahaks väga loota – tahaks väga loota! –, et Riigikogu liikmetel leidub nii palju riigimehelikkust, väärikust ja julgust, et nad hääletavad nii, nagu südames tunnevad, [selle poolt], mis on Eesti riigi huvidele kõige paremini vastav lahendus. Tegemist on, rõhutan, põhiseaduse muutmisega, mida ei tehta iga aasta, teinekord võib-olla ka [mitte] kümne aasta jooksul. See on niivõrd tõsine ettevõtmine, et siin jäetakse päevapoliitilised mängud tagaplaanile ja suudetakse tõusta riigimehe tasemele – ma seda väga loodan. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma siiski loodan seda ja kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles sellest lähtuma.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valitsuserakondade esitatud eelnõu kohaselt tahavad nad säilitada määratlemata kodakondsusega isikutele ehk siis nendele isikutele, kes ei ole soovinud Eesti kodakondsust võtta ja sellega lojaalsusvannet Eesti riigile anda, hääletusõiguse ja otsustusõiguse Eesti siseriiklikes küsimustes. See eelnõu, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa esitatud, näeb ette, et see õigus oleks ainult Eesti kodanikel. Puht huvi pärast küsin, kas teil on ülevaade, kuidas on see tehtud näiteks Läti Vabariigis ja Leedus. Kas seal on see õigus ainult kodanikel või on seal see ka nendel, kes ei taha võtta oma elukohariigi kodakondsust ja lojaalsust sellele riigile vanduda?

Aitäh! Ma pean täpsustuseks ütlema, et ka meie algatatud eelnõu näeb siiski kolmandate riikide kodanikele ette võimaluse [hääletada], kui see on vastavate lepingute alusel, eks ole. Aga sellest me oleme korduvalt rääkinud, mispärast see siin on, see ei olnud algselt meie olemuslik tahe. Noh, on erinevaid riike, Euroopas on erinevaid lahendusi. Aga võib-olla ei ole meid õige võrrelda Prantsusmaa, Soome ega teiste selliste riikidega. Meie kõige adekvaatsem võrdlus saab olla ainult Läti riigiga, kus oli samasugune stardiolukord iseseisvuse taastamise järgselt ning kus endise NSV Liidu kodanikke oli suur hulk. Me käitusime tegelikult erinevalt, kaks riiki, ja saame täna teha teatud järeldusi. Läti riik ei andnud ei Vene kodanikele ega ka kodakondsuseta isikutele kohalikel valimistel hääleõigust, aga mingisugust suurt autonoomia nõudmist, nagu meil Narva autonoomiat nõuti, Läti riigis ei järgnenud. Minister Läänemets ähvardas, et me kaotame Narva ja Ida-Virumaa. Aga Läti ei kaotanud ei Daugavpilsi ega Liepājat. Nii et selliseid sündmusi ei järgnenud. Meie tegime teistmoodi, 1992. aastal tegime teistsuguse valiku ootuses ja lootuses, et inimesed lõimuvad kiiresti. Ja täna oleme olukorras, kus meil on 130 000 Vene kodanikku ja kodakondsuseta isikut, kusjuures kodakondsuseta isikutest on tuhanded topeltkodakondsusega ehk siis ka Vene kodakondsusega. See ei ole kindlasti selge, läbipaistev ja arusaadav olukord. Mina ei võrdleks meid ülejäänud kolmandate riikidega. Ka näiteks Saksamaal ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigust – aga me ei ole siiski Saksamaaga võrreldavad –, vaatamata sellele, et Saksamaal on toimunud migratsioon tunduvalt hiljem, olgu Türgist või paljudest teistest riikidest. Need proportsioonid on hoopis teistsugused. Meil lätlastega oli ikkagi juba pea kolmandik migratsiooni kaudu Nõukogude Liidust sisse rännanud inimesi, sellises mastaabis meiega võrreldavaid riike pole Euroopas mitte ühtegi teist.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele jäi vastus vist natuke poolikuks Ukraina teemal. Mina olen aru saanud niimoodi, et Ukrainaga ei saa sellist kahepoolset lepingut üldse teha, sest Ukraina enda põhiseadus seda ei luba. Aga võib-olla sa oled targem. Tegelikult ma tahtsin küsida seda. Põhimõtteliselt on ju meile siin pandud lauale koalitsiooni suhteliselt toore käitumise [tulemus] jälle: me siin tegime lahenduse, leppisime omavahel kokku ja noh, te ülejäänud, ütleme, opositsioonierakonnad, ei julge ju hääletada selle vastu, sest muidu me hakkame teid putinistideks kutsuma. Aga eiratakse täielikult fakti, et tegelikult on mittekodanike põhiseaduse tasemel valijateks tegemine, ma ütleksin, vähemalt sama problemaatiline kui Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse teema. Ma ei tea, millel põhineb väide, et mittekodanikud on kangesti Eestile lojaalsed. Nad ei ole tahtnud keelt ära õppida, nad ei ole tahtnud integreeruda. Mina küll ei saa aru, kuidas on võimalik sellise politikaanlusega kaasa minna. Nii et julgelt võime selle vastu hääletada, kui ebamõistlikku lahendust tahetakse põhiseadusesse sodida. Ma küsin, milline on sinu vaade Isamaa fraktsiooni juhina.

Aitäh! Selle 28 miinus 2 Riigikogu liikme algatatud eelnõu [esitajate] puhul on tegemist nii Isamaa fraktsiooni saadikutega, EKRE saadikutega kui ka väga mitme fraktsioonitu saadikuga. Nii et ma kõigi nimel ei saa siin arvamusega spekuleerida laiemalt kui ainult selle eelnõu kohta. Mis saab juhul, kui eelnõu oluliselt muudetakse või kui valitsuskoalitsioon ei soovi siiralt otsida laia ühisosa, kuidas siis üks või teine Riigikogu liige käitub, on mul raske hinnata. Küll aga tahan ma vastata, et see kindlasti ei ole hea kultuuri osa, et laiapindset ühisosa algselt ei otsitud ja tuldi välja eelnõuga nagu Brežnevi pakike, kuhu on sisse kirjutatud Vene kodanikelt ehk agressorriigi kodanikelt ja teistelt kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmine, aga samal ajal ka kodakondsuseta isikute hääleõiguse sissekirjutamine põhiseadusesse, teades väga hästi, et neid kahte asja peaks sel juhul eraldi käsitlema, et Riigikogu liikmed saaksid teha valiku, mida nad toetavad. Aga siin on kaks ühes, võta või jäta, ja see teeb olukorra väga keeruliseks. See on nagu Brežnevi pakike ja see kindlasti ei ole hea kultuur. Ja noh, mis lootus on? Lootus on ikka see, et võetakse mõistuse häält kuulda ja menetluse käigus ollakse valmis seda [eelnõu] muutma. Eks me praegu siin omavahelises diskussioonis ju tegelemegi koalitsioonisaadikute ümberveenmisega. Jah.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma algatuseks ütlen, et Lätis ja Eestis oli möödanikus ikkagi erinev aeg ja erinevad olukorrad, mille tõttu seda [või teist] teed mindi. Aga te ütlete siin oma seletuskirjas, et paljudes Euroopa Liidu riikides kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääletusõigust ei ole. Siis olete üles lugenud Läti, Prantsusmaa, Saksamaa ja siis jälle kirjutanud "teistes riikides". Palun lugege üles veel seitse riiki, sest te räägite ju paljudest riikidest. Te olete suutnud ainult kolmele keskenduda. Ja nüüd vaatan punkti 2, "Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs". Sisu kohta on siin natukene kirjutatud, aga võrdlevas analüüsis peaks olema ikka poolt‑ ja vastuargumendid, mida võrreldakse. Ja kolmandaks: kas te olete kaalunud ka võimalust lahendada see küsimus [mõne teise] seaduse tasandil, mitte põhiseadust muutes?

Aitäh! Siin oli mitu küsimust. [Esiteks] see, et kellega võrrelda. Ma arvan siiski, et kõige adekvaatsem, kui üldse võrrelda, on ikkagi [võrdlus] Lätiga. Ma jätaks Leedu kõrvale ja veel kaugemad riigid veel rohkem kõrvale. Loomulikult, igas riigis on spetsiifiliselt erinev olukord, aga kui üldse mingit paralleeli tuua või võrrelda, mida tuleb ikka ka teha, siis ma arvan, et kõige adekvaatsem on meie olukorda võrrelda nii 1992. aasta kontekstis kui ka praegu Lätiga. Nüüd see, mis puudutab neid erinevaid riike. Mul ei ole seda loetelu kaasas, aga neid on tõesti rohkem kui kaks või kolm. Need, mis ma ette lugesin, ja lisaks on jah Prantsusmaa ja Kreeka. Minu teada Hispaanias on midagi nende kahepoolsete lepingute alusel. Te raputate pead. Aga on nii, Prantsusmaa ja Kreeka on [riigid], kus ei ole kohalikel valimistel [seda hääleõigust]. Hispaania on selles mõttes sarnane, et see on seal kolmandate riikide kodanikel vastastikuste lepingute alusel. See paralleel on tulnud eelkõige just Hispaania näitel. Nendel on see võimalus taolisel kujul, aga mitte täpselt selliselt sõnastatud, loomulikult on nende õigusruum teistsugune. Ja neid riike on veel, see loetelu on olemas, võime sel [teemal] hiljem suhelda, aga mul ei ole need kõik peas. Võrdlev analüüs on olemas, ma kandsin teile selle ka ette. Mina arvan, et selle põhiseaduse muudatuse puhul on kõige olulisem teha võrdlev analüüs kahe lugemise vahel. Nagu ma olen korduvalt öelnud, meil on vaja kaasata eksperte, me peame kindlasti rääkima erinevate õigusekspertidega. Meie fraktsioon on kohtunud juba õiguskantsleriga ja mitmete teiste ekspertidega ka selle eelnõu raames, mida me ette valmistasime. See, mis siin paberil väljendub hiljem, saab ka loodetavasti olema mahukam pärast seda, kui me oleme need diskussioonid ära pidanud. Ja minu siiras lootus on, et need kaks eelnõu ikkagi ühendatakse, sest kui ma vaatan seletuskirju, siis võib ju öelda, et see ei ole kummagi eelnõu puhul kuigi suur ja mahukas. Aga olulisem on tegelikult see tekst ja selle teksti sisu mõistmine kui need pikad jutud, sest iseenesest juriidilises mõttes ei ole need muudatused ju absoluutselt mitte suured. Need on väga väiksemahulised, aga väga olulised muudatused.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma tahan jätkata nende kahe eelnõu, 527 ja 536, liitmise [teemal]. Minule isiklikult tundub, et ülioluline on just see, et see põhiseaduse muudatus ei oleks abstraktne, vaid see oleks väga konkreetne. Õiguskantsler on ka varasemalt öelnud, et igasugune abstraktne sõnastus annab ruumi tõlgendamiseks. Ja tegelikult on tegemist väga olulise ja põhimõttelise punktiga ning abstraktsus Eesti põhiseadust selles kontekstis ja seda Riigikogu koosseisu ilmselt ei kaunista. Nii et konkreetsus on siin hädavajalik. Kas me mõtleme sellest sarnaselt? Mulle tundub, et kui neid eelnõusid menetletakse, siis kas või seesama meelsuskontrolli temaatika ja nii edasi võib viia meid valele teele.

Aitäh! Jaa, ma olen nõus. Ma olen ju varem siin ka korduvalt öelnud, et minu arvates selline ebamäärane delegeerimine, mida peab möönma mõlema eelnõu puhul – et [eelnõu] teine osa delegeerib teatud tegevused seaduse tasemele või parlamendi otsuse tasemele –, tegelikult ei ole väga hea ja selge lahendus. Ja kui on võimalik, siis menetluse käigus [tuleks] õiguslikult teha seda selgemaks, teha see muudatus nii lakooniliseks, kui vähegi võimalik. Ohtrasõnalisi muudatusi põhiseadusesse sisse kirjutada kindlasti vaja ei ole. Aga ma tulen tagasi kolleeg Pikhofi märkuse juurde. Ma olen tegelikult nõus, et see analüütiline pool mõlema eelnõu puhul vajab tugevdamist nende lugemiste vahel. Kindlasti! Seletuskiri on väga oluline eelnõu juures. See, mida meie mõtleme või teame ja mis tagasisidet me aruteludel ekspertidelt saame, on loomulikult tunduvalt mahukam. Et see oleks arusaadav ka kodanikele, avalikkusele ja tulevastele põlvedele, peame me kindlasti tugevdama mõlema eelnõu seletuskirja.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata väga hea eelnõu. Tahe põhiseadust muuta on meil kõigil ühine. Ühine eesmärk on see, et valida saaksid [peamiselt] Eesti Vabariigi kodanikud. Ma küll ei näe siin Euroopa Liidu kodanikke, aga see on alati võimalik juurde panna. Aga mulle jääb arusaamatuks sotside selline retoorika selle eelnõu puhul, miks võrdlevat analüüsi ei ole tehtud. Te oleks pidanud vastama, nagu härra Kross eelmises [punktis] ütles, et Riigikogu liige võib esitada eelnõu ja võrdlevat analüüsi ei peagi tegema. Seda võib pärast stenogrammist vaadata, et selline lause oli, et seda ei pea tegema. Ja seda saab teha menetluse käigus, nagu te ütlesite, heal juhul kahe lugemise vahel. Aga küsin: kui sinna juurde lisada Euroopa Liidu kodanikud, kas see muudaks selle eelnõu oluliselt paremaks või jääb see samaks või teeks see halvemaks?

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Kõigepealt sellest võrdlevast analüüsist. Ma arvan, et hea õigusloomekultuuri hulka kuulub see muidugi, et selline analüüs oleks seletuskirjas kohe olemas. Aga eks eelnõusid ju menetletaksegi selle eesmärgiga, et nad muutuks paremaks, ja see ei tohiks olla takistuseks, kui on vajadus ühe või teise eelnõu [menetlust] kiireloomulisena käivitada. Sel juhul see algatatakse ning menetluse käigus väga põhjalikult kaalutakse, täiendatakse ja tehakse vajalikud analüüsid. See on minu arvamus. Mis puudutab Euroopa Liidu kodanike juurde lisamist, siis ma arvan, et ei see tee halvemaks ega paremaks, aga see ei ole vajalik. Ja kui see ei ole vajalik, siis ma arvan, ei ole seda vaja põhiseadusesse sisse kirjutada. Sellepärast et see tuleneb Lissaboni lepingust, see tuleneb Euroopa [Liidu] õigusest ja meil ei ole mingisugust põhjust ega vajadust seda siia sisse kirjutada. Täna seda ju põhiseaduses ei ole ja Euroopa Liidu kodanikel on kohalikel valimistel hääleõigus. Nii et kui seda praegu ei ole vaja ja asi toimib, siis ma ei näe ka põhjust, miks selle peaks siia sisse kirjutama. Aga kui see on mingisuguse kompromissi hind, et mingi osa Riigikogu liikmeid seda kindlasti nõuab ja nad muidu ei ole valmis seda toetama, siis me võime seda teha. Ega see siis midagi halvemaks ka ei tee. Aga otsest vajadust ma ei näe.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Öeldakse, et lootus kustub viimasena. Ma ikka loodan ka, et äkki koalitsioonisaadikud leiavad oma selgroo üles ja saavad aru, et see on ikka täiesti ennekuulmatu, et me hakkame põlistama määramata kodakondsusega inimeste hääletamisõigust põhiseaduses. No väike lootus on. Aga küsida tahan seda: kas sa saad aru, millel baseerub see tohutu optimism, et määramata kodakondsusega isikutel puudub seos ühegi teise riigiga peale Eesti ja et neil ei ole lojaalsust [teisele riigile] ega muid kohustusi? Päriselu on nii, me tegelikult teame, et nad on päris rahul sellega, et nad saavad liikuda Euroopa Liidus ja ka Venemaal käia. Ja neid inimesi on tervelt 62 000 pluss. Päris paljudel on tegelikult ka Vene kodakondsus, see on teada. Saad sa aru, millel põhineb see optimism selle teise eelnõu puhul, mida me enne menetlesime?

Aitäh! Aus vastus on, et ei saa. Ja ma arvan, et tegelikult suur osa selle teise eelnõu algatajatest ise ka ei saa aru, aga see on selle kompromissi hind, mis on koalitsiooni sees tehtud. Ma arvan eelkõige nii. Aga me ju teame, et kodakondsuseta isikute hulgas on ka mingi hulk Vene kodanikke, neid on ilmselt tuhandetes. Kui suur see hulk täpselt on, ega me seda täpselt ei tea. Mis puudutab lojaalsussuhet teiste riikidega, siis jah, me võime ju öelda, et nendel kodakondsuseta isikutel, kellel ei ole Vene kodakondsust, ei ole mingit lojaalsussuhet teiste riikidega. See tundub suhteliselt loogiline, aga siin ometigi tekib teine vastuolu. Kui me kirjutame siia NATO liikmesriigid, siis [on asjakohane, et] nende liikmesriikide kodanikel on ju oma riigiga lojaalsussuhe. NATO riikide, näiteks Albaania või Türgi [kodanikel], kes siis omaksid Eestis kohalikel valimistel valimisõigust selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõu kohaselt, on ju oma riigiga lojaalsussuhe. [Kas] see on siis takistuseks? Näiteks öeldakse, et Vene kodanike puhul me seda arvestame, aga Albaania või Türgi kodanike puhul ei arvesta. Ma nüüd ei taha tõmmata võrdusmärki Türgi ja Venemaa vahele – et valesti aru ei saadaks. Venemaa me oleme tunnistanud ka parlamendi tasemel agressorriigiks, siin on selge vahe sees. Aga sellest aspektist lähtuvalt ma tahan öelda, et see argument nagu ei ole pädev. Tegelikult on ka kõikidel nende kolmandate riikide kodanikel, kellel hääleõigus on, lojaalsussuhe oma riigiga. Ja kui see on [Eesti] riigile oht, siis ei peaks selle loogika kohaselt andma ka neile hääleõigust.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea esimees! Lugupeetud kõnemees! Palju on räägitud sellest, et Venemaa kodanike ja määratlemata kodakondsusega inimeste elektoraadi hulka liitmisel hinnati, et lõimumine toimub hoopis kiiremini. Tõepoolest, juhul kui see lõimumine toimunuks kiiremini, me praegu seda põhiseaduse muudatust ju ei vajaks. Aga lugege näiteks Marju Lauristini või Raivo Vetiku paarikümne aasta taguseid integratsioonialaseid tekste. Lausa imestama [paneb], kuivõrd vähe on nende optimistlikest prognoosidest praeguseks täitunud. Minu küsimus on see: kus me vea tegime? Kas me usaldasime liiga palju neid vasakpoolseid lõimumiskontseptsioone või on hoopis asi selles, et edukas integratsioon polegi olnud massiimmigratsiooni tingimustes võimalik?

Aitäh! Auväärt professor – ma pean silmas head kolleegi doktor Jaak Valget – on kindlasti pädevam erinevate sotsioloogiliste küsitluste ja uuringute kommenteerimisel ja tõlgendamisel ning on neid rohkem lugenud, kuigi ka mina olen neid lugenud ja vaadanud. Ma arvan, et me oleme päris palju vigu teinud – takkajärgi tarkusena –, kõik valitsuskoalitsioonid. Me keegi ei saa rinda ette [ajada] ja öelda, et me oleme eksimatult tegutsenud. Aga mis puudutab lõimumist, siis see teema on Eesti ühiskonna jaoks väga oluline, kuna meil elab siin pea kolmandik vene emakeelega inimesi, nii Vene kodanikena, kodakondsuseta isikutena kui ka Eesti kodanikena. Ja peab tunnistama, et me ei ole siin ka mitte hindele kolm hakkama saanud. Eks sel ole erinevaid põhjusi. Seesama eestikeelse hariduse sisseviimine – me oleme aastakümneid püüdnud seda pehmelt ja positiivselt teha. See oli kindlasti viga, et me olime liiga naiivsed ja sinisilmsed, [uskudes], et piisab positiivsest motiveerimisest ja loosunglikest üleskutsetest, et asi hakkaks toimima. No ei piisanud, ikkagi on vaja seadust, administratiivset sundi teatud ulatuses, et see protsess käivituks. 30 aasta möödudes me selleni jõudsime. Takkajärgi tarkusena võib öelda, et jah, ka 1992. aasta põhiseaduse ettevalmistamisel – ma ütlen jällegi takkajärgi tarkusena, see ei ole süüdistus ega etteheide kellelegi, vaid takkajärgi tarkus – me oleks pidanud ilmselt tegema sama valiku, mille tegid lätlased selles konkreetses küsimuses. Lätlased on teinud kindlasti oma vigu ja eks nad teavad seda paremini, mis vigu nad teinud on. Aga täna me saame öelda, et jah, see valik ei olnud õige. See ei andnud [vajalikku] tõuget lõimumiseks Eesti ühiskonda ja motivatsiooni eesti keel ära õppida, pigem paljudel juhtudel isegi vastupidi. Kuna need õigused saadi kätte kohe, ilma pingutust tegemata, ilma eesti keelt omandamata, ilma sisuliselt lõimumata, siis see oli võib-olla karuteene. Seda me saame takkajärgi tarkusena öelda. Ja täna on see hetk, kui me saame seda viga parandada.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ütlen teile, mis mulle selle ja teise samateemalise eelnõuga seonduvalt peamiselt muret teeb. Esiteks, ma muidugi nõustun selle põhimõttega, et Eesti Vabariigis võiks valimisõigus kuuluda Eesti Vabariigi kodanikele. Aga teiseks, ma ise olen püüdnud pikemat aega lähtuda sellest eeldusest, et ma ei astuks Riigikogu liikmena ühtegi sammu, millega ma annaksin oma panuse julgeolekuohtude kasvatamisse. Ma tean, et käesolev eelnõu lähtub deklaratiivselt eesmärgist julgeolekuohte vähendada, aga samas ei ole välistatud, et see võib viia ka julgeolekuohtude kasvamiseni. Sellisele võimalusele on teiste hulgas viidanud ka kapo eelmine juht Arnold Sinisalu, nagu täna on korduvalt juba osutatud. Mu küsimus teile seisnebki selles. Kas te nõustute minuga, et tegelikult oleks vastutustundlik enne teist lugemist viia läbi tõsine julgeolekuriskide analüüs, et meil Riigikogu liikmetena oleks selgus, mida me siiski tõenäosuslikult toetame, kui me seda eelnõu pooldame?

Aitäh! Jaa, ma nõustun, et ideaalset ja ohutut lahendust ei ole. Mõlema lahenduse puhul on olemas ohud. Aga ma ka jätkuvalt ütlen, et kui neid positiivseid mõjusid ja ohte kõrvutada, siis positiivsed mõjud on minu hinnangul kindlasti suuremad. Teatud mõjuhinnangud, mitte küll nende eelnõude kontekstis, aga selle teema kontekstis, mis puudutab Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõigust, on meie julgeolekuasutuste analüüsides juba olemas, ka ohuhinnangud teatud nurga alt. Nagu ma ütlesin, selle kohta, mis puudutab hääleõiguse peatamise temaatikat ja nii edasi, olen ka mina lugenud teatud ohuhinnanguid, mida meie julgeolekuasutused on teinud. Need on olemas. Aga ma olen ka sügavalt nõus, et põhiseaduse muutmise protsessis me peaksime kahe lugemise vahel tegema kindlasti veel täiendavaid konkreetselt nendest eelnõudest lähtuvaid ohuhinnanguid. See oleks kindlasti vajalik, sest põhiseaduse muutmine ei ole, ütleme, lihtsalt tavaseaduse muutmine, mis on lihtsamini tagasi pööratav. Nii et sellega ma olen nõus, jah.

Aitäh! Enne kui meil toimub siin istungi juhataja vahetus, ma võtan küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta. Heljo Pikhof.

Aitäh! Ma tegelikult juba ammu tõstsin käe. Ma tahtsin öelda härra Allerile, et kui ikka põhiseadust hakatakse muutma, siis peab tegelikult kindlasti olema mõjude analüüs. Ei ole nii, et keegi tehku ja siis tuleb keegi [teine] saali [ettepanekuga], et muudame jälle seda paragrahvi, teist paragrahvi ja nii edasi.

Aga ma ei saa … Aga ma ei saa seda praegu lugeda …

Ja teine asi, mida ma tahtsin öelda, on see, et ma olen sada protsenti nõus Varro Vooglaiuga, kes rääkis julgeolekuriskide analüüsist. Me tõepoolest peaks seda tegema. Ma saan aru, et härra Seeder on ka sellega nõus.

Jaa, aga Heljo Pikhof, see ei ole küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. See on ikkagi pigem selline seisukoht, mis võiks kõlada läbirääkimistel. See ei ole kindlasti seisukoht istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ants Frosch, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud juhataja, teie sõnavõtu kaudu sai minu küsimus vastuse.

Aitäh! Nii, aga nüüd läheme küsimustega edasi. Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Mina olen täna vägagi positiivse hoiakuga, sellepärast et parlament on selle Isamaa mitme aasta jooksul pakutud mudeli, selle paradigma omaks võtnud. Iseküsimus on, millise sisuga, millise kvaliteediga sisuga me selle täidame. Minu küsimus ettekandjale on, et kuna see on olnud nüüd mitme aasta pikkune poleemika, siis võib-olla sa annad parlamendile niisuguse põhjalikuma ülevaate nendest pöördelistest hetkedest selle poleemika keskmes, kui Isamaa selle lauale pani mäletatavasti 2022. aasta kevadel. Mulle see meenub ja ma arvan, et ka avalikkusel on seda hea teada, et mõista nende sündmuste või selle pantvangikriisi konteksti. Võib-olla sa avad põhjalikuma perspektiiviga ka koalitsiooniläbirääkimisi, mis olid 2022. aasta suvel – pool aastat pärast Venemaa täiemahulist invasiooni Ukrainasse – ja kus see oli ka vägagi aktuaalne teema.

Aitäh! Ma kas oma ettekandes või ühele varasemale küsimusele vastates ka tunnustasin koalitsioonisaadikuid selle eest, et nad on olemuslikult võtnud just Isamaa algatatud põhiseaduse muudatuse paradigma ja lähtuvad sellest. Tegelikult lähtuvad need mõlemad eelnõud sellest. Kahetsusväärselt küll 24. tunnil, aga siiski me oleme siia jõudnud. Seda ma siin ka juba varasemalt mainisin. Aga mis puudutab nüüd varasemat protsessi, siis jah, on ette heidetud, et miks me nüüd kiirkorras seda muudame, justkui poliitilisel tasemel ei olekski arutelusid varem olnud kui täna siin suures saalis, või ütleme siis, justkui nädal aega tagasi põhiseaduskomisjonis oleks olnud start. Tegelikult ei olnud, tegelikult on sellel tõesti ju aastatepikkune ajalugu. Juba 2022. aastal koalitsiooniläbirääkimistel see teema väga tõsiselt ja põhjalikult tõstatati, Isamaa selle tõstatas. Ja noh, me olime kaasanud eksperte, meil oli ka oma sõnastus välja pakkuda. Juba siis me tõstatasime selle küsimuse, kas on võimalik seda [probleemi] lahendada seaduse tasemel või peab selleks põhiseadust muutma. Ja selle aja jooksul on neid diskussioone olnud päris palju. Kahjuks peab ütlema, et 2022. aastal koalitsiooni moodustamisel ei olnud koalitsiooni osapooltel seda valmisolekut. Sotsiaaldemokraadid teatasid oma tolleaegse juhi suu läbi, et see on punane joon, nad ei ole valmis selle diskussiooniga edasi minema. Ja Reformierakond vaikides siis leppis selle olukorraga: noh, kui ikkagi konsensust ja üksmeelt ei ole, siis me selle teemaga edasi ei lähe. Ehk peab ütlema, et juba siis, selle koalitsiooni loomise ajal, olid teised koalitsiooni osapooled mingil määral sotsiaaldemokraatide pantvangid. Nii et see pantvangikriis on kestnud juba kaks ja pool aastat, mitte ei ole ainult viimase nädala küsimus. Edasi on seda teemat samuti käsitletud. Ka viimaste Riigikogu valimiste eel oli see muide teemaks, tuletame meelde, poliitilistes väitlustes oli see teemaks. Selle tulemus oli see, et praegusesse koalitsioonilepingusse, [mille sõlmisid] Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, sai sisse kirjutatud see ebamäärane lahendus, mis ei ole tegelikult lahendus, et otsitakse õiguslikke [võimalusi], kuidas peatada ajutiselt agressorriigi kodanike hääleõigus. See eeldaks väga täpselt agressorriigi määratlemist. See eeldaks [määratlemist], mis ajaks [see peatatakse], mida tähendab "ajutine" ning kes ja kuidas langetab otsuse lõpetada see hääleõigus ja siis jälle hääleõigus [taastada]. Kas see on siis mingi vaherahu hetk või on see sõja lõpp või siis, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud – mis on see taastamise hetk? See kõik on tegelikult olnud osa sellest pikast protsessist, kus, võib öelda, on olnud kaks kindlat, mittemuutuvat ja vankumatult paigal seisvat seisukohta. Keskerakond on väga selgelt tunnistanud, et nemad mitte mingisuguseid muudatusi kehtivas seaduses ei aktsepteeri, ja sotsiaaldemokraadid on kogu aeg rääkinud, et nende jaoks on selle teema arutelu punane joon. Aga noh, nagu ma ütlesin, on hea meel tõdeda, et tänaseks on teatud meelemuutus toimunud. Me oleme kahe eelnõuga siin Riigikogus ja nüüd jääb üle loota – läbi roosade prillide vaadates –, et koalitsioonisaadikud saavad sellest aru ja leiavad endas riigimehelikkuse, et vabaneda neist ahelatest, ning on valmis siis hääletama nii, nagu see Eesti riigi julgeolekuhuvidest lähtuvalt peaks olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Tunnustan ka teid põhjalike teadmiste ja hea ettevalmistuse eest. Head kolleegid, nüüd on võimalus kuulata [ülevaadet] juhtivkomisjoni arutelust ja tehtud otsustest. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas ka seda eelnõu 12. novembri istungil. Kuna käesolevat ja eelnevat eelnõu arutati samal istungil, siis oli käesoleva eelnõu arutelu käik eelneva [eelnõu] arutelu käiguga tihedalt seotud. Need teemad selle punkti juures uuesti käsile ei tulnud, aga ma arvan, et need on relevantsed. Eelmine ülevaade toetus sellele, mida ka selle [eelnõu puhul] arutati. Diskussioon komisjonis jätkus järgmistel teemadel. Esiteks arutleti selle üle, kas valimisõiguse andmine kõigile alalistele elanikele oli Vene vägede väljaviimise eelduseks. Täpset vastust ei leitud ning komisjon arvas, et paljud argumendid, mida toona kasutati, ei peaks täna enam vett, sest aeg on edasi liikunud. Arutati kahe eelnõu vahet: üks lubab halli passiga valida, teine mitte. Arutleti selle üle, et kuna probleemi tuum on Vene kodanike puhul nende lojaalsus Venemaa Föderatsioonile, kas siis oleks võimalik menetluse jooksul uuringuga [analüüsida] halli passi [omanike] hoiakute erinevust Vene kodanike hoiakutest. Ja leiti ka, et selle küsimuse arutelu peaks olema õiguslik, mitte meelsuslik, sest see oleks vale. Arutati, et kui seada välislepingud valimisõiguse kriteeriumiks, kas siis ei teki probleemi, et Riigikogu saab ka napi häälteenamusega sõlmida lepinguid ning seeläbi anda näiteks 51 toetushäälega Vene kodanikele hääleõiguse tagasi. Algatajad näitasid üles valmidust lepingupõhisest lähenemisest loobuda, kui keegi pakub välja parema sõnastuse, mis oleks samas võimalikult askeetlik ja üheti mõistetav. Mõned komisjoni liikmed näitasid üles veendumust, et riikliku julgeoleku seisukohalt on Vene kodanikud ja hallide passide omanikud homogeenne rühm ning neid peaks sellisena käsitlema. Toodi välja, et halli passi [omanike] tegevust [reguleerib] suures osas välismaalaste seadus ning rahvusvaheliselt peetakse neid ikkagi Eestisse kuuluvateks isikuteks. Komisjon arutas, et menetluse käigus oleks otstarbekas kohtuda Läti põhiseaduskomisjoniga. Ja komisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra ettekandja! Ma praegu ei märganud, mis see põhiline argumentatsioon seal taga oli, et tehti ettepanek see eelnõu [tagasi lükata]. Komisjon on teinud ettepaneku see eelnõu tagasi lükata – mis oli komisjonis valdav argumentatsioon selle toetuseks? Siin eelmise eelnõu juures puudutati ka küsimust, et teie enda erakond on päris avalikult ja jõuliselt välja näidanud seda, et te peate ka õigeks, et Eestis saavad valimistel ikkagi hääle anda Eesti kodanikud. Võib-olla avad komisjoni diskussiooni selle nurga alt pikemalt.

Aitäh! Ma andsin tegelikult suhteliselt ülevaatliku, ülihea ülevaate komisjoni arutelust. Tõepoolest, minu seisukoht selles küsimuses on teada, ma ei toeta halli passi [omanikele] hääleõiguse jätmist. Aga komisjonis on igal liikmel üks hääl, millega seda toetada või mitte toetada. Seitse [liiget] seda tagasilükkamist toetasid, kolm mitte, ehk see oli suhteliselt ülekaalukas ning see ei olnud koalitsiooni ja opositsiooni joontes ja liinides. Ja see argumentatsioon oli minu hinnangul – ma annan sellele hinnangut, aga ma ei oska öelda, mida teised kuus saadikut, kes selle tagasilükkamise poolt hääletasid, mõtlevad – peaasjalikult see, et kui me jätame selle lepingu tasemele, siis me kunagi ei tea, mis lepinguid on võimalik sõlmida. Seda kindlasti. Ma muidugi ei arva, et see on kohutav lähenemine, aga hetkel tundub see eelmise eelnõu lähenemine minu hinnangul parem. Ja segaduse vältimiseks oleks mõistlik jätta menetlusse neist üks.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan teilt ka teada rahvusliku väärikuse kohta. Mida teie kui Eesti Vabariigi parlamendi põhiseaduskomisjoni esimees – teie komisjonis arutati seda eelnõu, loodetavasti pikalt ja põhjalikult – arvate, kas rahvuslik väärikus on üldse oluline? Ja kui see peaks olema oluline, siis kumb oleks teie hinnangul parem lahendus: kas see, et Eestis saavad valimistel ikkagi hääletada, otsustada Eesti asju ainult Eesti Vabariigi kodanikud, või teie hinnangul tuleks minna edasi poolpehme variandiga? Kaks küsimust: esiteks, kas rahvuslik väärikus on teie jaoks oluline, ja teiseks, kumba varianti teie toetate Eesti Vabariigi põhiseaduskomisjoni esimehena?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Pohlak! Absoluutselt on rahvuslik väärikus oluline. Ma olen oma isiklikku seisukohta selles küsimuses väljendanud. Mina toetan seda, et halli passiga ei saaks hääletada, aga nagu on ka siin viimase viie tunni jooksul korduvalt läbi käinud, on oluline leida toetus mingile [ühis]osale. Meil on 87 saadiku toetus olemas sellele, et agressorriikide kodanikud ei peaks saama hääletada. Selle vastu keegi ei vaidle. Arutelu käib hallide passide üle ja siin on seisukohad erinevad. Aga menetlusaeg on pikk, on põhjusega pikk, et saaks kaaluda, arutada ja kuulata ka eksperte, seda, mis nemad arvavad, ja siis vaadata, kuidas sellega edasi liikuda teisel lugemisel.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma tahan küsida teie kui põhiseaduskomisjoni esimehe käest, et kui tuleb eelnõu, millega soovitakse muuta põhiseadust, kas seal peab olema ka võrdlev analüüs, näiteks poolt‑ ja vastuargumendid, miks põhiseadust on vaja muuta. On toodud ühed argumendid, kas ja kuidas see mõjutab, kui rääkida konkreetsest eelnõust, millised on julgeolekuriskid, kui me võtame selle õiguse valida teatud inimeste grupilt ära, kuidas see mõjutab, või kas siis on oht suurem, kui me ei võta seda ära. Mida te sellest arvate? Kas on plaanis põhiseaduskomisjonis kolme kuu jooksul ära kuulata erinevad eksperdid? Ja kui eksperdid ütlevad, et põhiseadust ei ole otstarbekas muuta – ma toon näite –, kas te siis lähtute sellest või mitte? Muidugi te ei saa päris öelda komisjoni eest, aga ma küsin teie käest.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nagu härra Seedergi enne mainis, julgeolekuasutused on ohuhinnangud teinud. Ka mina olen neid lugenud. Nende lugemise võimalus on kõikidel Riigikogu liikmetel, kui selle vastu huvi tuntakse. Eelnõu esitusel on seda võrdlevat analüüsi mul keeruline teha, sest see on küll avalik dokument, aga suurem osa sellest informatsioonist on salastatud. Kindlasti me peame sellega arvestama, see on arusaadav, ja seda me komisjoni menetluse jooksul kindlasti ka teeme. Ja lõpuks, kas me seda nõuannet [järgime] – oleneb, mis see on või ei ole –, saab otsustada suur saal järgmises menetlusetapis või sellest infost lähtuda.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Hendrik Johannes! Tähendab, ma küsin tervikuna nende kahe eelnõu kohta, neid ei olegi võimalik siin nüüd lahutada, see on poliitiline reaalsus. See koalitsiooni eelnõu oli meil tegelikult joonisena olemas läbirääkimiste keskkonnas. Seal oli eelnõu sellise algtekstiga, mis oleks võinud leida väga tugeva toetuse ka parlamendis, kuid viimasel minutil vupsas sinna lisandusena juurde kodakondsuseta isikute [hääle]õigus. Väidetavalt juhtus see sotsiaaldemokraatide survel, millele peaminister pidi alla andma, et saaks edasi liikuda sellise taganemislahinguga, nagu on valinud sotsiaaldemokraadid, selle refrääniga. Hendrik Johannes, mis on sinu poliitiline hoiak, kas meil õnnestub teha niisugune pingutus ühiselt, et vabastada parlament sellest pantvangikriisist? Parlament ei pea liikuma sotsiaaldemokraatide taganemisloogikaga samm-sammult ühes tempos.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg Urmas! Et kas see on eelnõu lõplik versioon, mis just heaks kiideti siin eelmises päevakorrapunktis? Ma selles nii kindel ei ole. Üks ministeerium ja üks õigus‑ ja analüüsiosakond on juba viidanud seal mõnele nõrgale kohale, mistõttu ongi oluline, et me võtaksime selle aja komisjonis, kus nüüdseks on kõik Riigikogu fraktsioonid esindatud, ja analüüsiksime läbi, milline on see lõplik sõnastus, mis saaks lõpphääletusel kõige laiema toetuse. Selle nimel tuleb tööd teha ja mina kindlasti kavatsen selle nimel pingutada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, [aitäh] ülevaate eest komisjonis toimunud aruteludest! Komisjonis toimus arutelu sellisel kujul, et võrreldi mõlemat seaduseelnõu, mis olid paralleelselt arutlusel, nii koalitsioonierakondade ettepanekut kui ka Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud põhiseaduse muudatust. Selle seaduseelnõu algatajad tõid ju selgelt välja, et nad on valmis teise punkti osas läbi rääkima ja selle vajadusel ka välja võtma, kui see leping annaks võimaluse näiteks 51 häälega hääleõigus tagasi anda. Aga ma ei kuulnud kordagi seda, et koalitsioonis olevad komisjoni liikmed oleks sellega arvestanud. Seda arvestades [oleks võinud] edasi minna nii, et esimene lugemine lõpetatakse ja need kaks põhiseaduse [muutmise] eelnõu viiakse võrdselt edasi, et teha üks parim. Miks sellist [võimalust] ei kasutatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlen nüüd korra järgi, kuidas seda arvestamist näidata. Käidi välja, et see on läbirääkimise koht. Ma eeldan, et komisjonis olevad koalitsiooni liikmed võtsid selle teatavaks. Mina igatahes sellega arvestasin, teiste eest ma ei oska rääkida. Ja kuna eelnõu lõpphääletus ei ole veel toimunud, siis ma ei oska öelda, mis sellest edasi saab. Komisjonis tegi iga liige enda otsuse vastavalt informatsioonile, mis seal jagati. Mis sellest edasi saab, seda otsustab suur saal.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin, vastates eelmistele küsimustele, et sinu süda on rohkem praeguse eelnõu juures, aga väitsid ka, et kuna teise, teie ehk koalitsiooni esitatud eelnõu puhul on suurem ühisosa – 87 saadikut nimetasid –, siis selle pärast toetad sa seda eelnõu. Aga kui võtta välja sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond, kes mõlemad ju jahivad tegelikult neidsamu hääli, millest käib jutt, siis saaks ühisosa leida ülejäänud fraktsioonid ja fraktsioonitud saadikud ja saaks samamoodi selle seaduse vastu võtta. Kuidas sa seda hindad? Miks ei üritata leida ühisosa selle teise poolega?

Üks parandus on see, et mitte eelmises päevakorrapunktis käsitletud eelnõul ei ole 86 saadiku toetust, vaid sellel ideel, et Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanikud ei saa hääletada, on nende toetus. Kindlasti ei pea nii kogenud poliitikule kui teie seletama, mis siin veel toimub lisaks selle ühe punkti arutelule ja et Eesti riigi elu paremaks tegemiseks on ka teisi eesmärke, kus on vaja üksmeelt. Selles küsimuses ma ise loodan seda ja olen üles kutsunud kõiki osapooli nii suurele riigimehelikkusele kui võimalik, et me leiaksime ühisosa, mis leiab toetust. Ma olen enda isiklikku seisukohta väljendanud. Hetkel oleme jõudnud sinna kohta, kus kõige suurem ühisosa on selles, et agressorriigi kodanikelt peab hääleõiguse ära võtma. Selle üle on mul juba hea meel. Nagu härra Seedergi enne siin rääkis, see arutelu on mitu aastat kestnud. Et me oleme siia jõudnud, see on positiivne. Nüüd on meil veel kolm kuud aega leida see lõplik tulemus, mida toetaks enamus fraktsioone. See on alles esimene etapp, esimene lugemine, see on esimest korda siin saalis. Annab veel mõelda, kuidas seda sõnastust kõige paremaks teha. Võib-olla üldse ei ole asi koalitsiooni eelnõus ega opositsiooni eelnõus. Võib-olla on hoopis kolmas lahendus – tuleb mõni väga tark kas riigiõiguse ekspert või Põhiseaduse Assamblee liige, kes ütleb, et kuulge, eesmärk on selge ja te saate seda lahendada niimoodi –, mille peale me ei ole hetkel tulnud. Kuigi ma olen väga paljudega nendest ka suhelnud, olen suhelnud [näiteks] õiguskantsleriga. Aga nagu varasemaltki öeldud, õiguskantsler ei taha anda hinnanguid või soovitusi eelnõu ideede, vaid eelnõude kohta, milleks [ideed] muutuvad Riigikogu menetluses. Seda kõike, ma arvan, selgitab see talv, ütleme niimoodi.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tahtsin küsida, kas ma kuulsin õigesti, et teie olete lugenud julgeolekuasutuste tehtud analüüsi, millest nähtub, et KOV‑ide ehk kohalike omavalitsuste volikogude valimise õiguse säilitamine praegusel kujul kujutab endast Eesti Vabariigile julgeolekuohtu ning et selle valimisõiguse piiramine ehk kümnetelt tuhandetelt inimestelt äravõtmine ei kujutaks endast mingit julgeolekuohtu. Kas ma mõistsin õigesti teie antud selgitusi või mitte? Ja kui mõistsin valesti, siis palun täpsustage, millises osas ma asjast valesti aru sain ja mida te siis täpsemalt silmas pidasite. Seda esiteks. Ja teiseks, ma oleksin tänulik, kui te pärast privaatselt edastaksite mulle informatsiooni selle kohta, millistest analüüsidest täpsemalt jutt käib, et ma oskaksin minna ja küsida ise võimalust nendega tutvuda.

Aitäh! Selle julgeolekuhinnangu sisu, mida ma täpselt ütlesin … Ma viitasin samale ohuanalüüsile, millele viitas härra Seeder. Kui tema kirjeldas seda kuidagi niimoodi nagu teie praegu, siis see päris tõele ei vasta. Ma ei ole kindel, kas ta seda tegi. Me võime pärast sellest rääkida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Teie komisjonist käisid mõlemad eelnõud läbi, 536 ja 527. Mingil kummalisel põhjusel te otsustasite, et ühe te võtate menetlusest välja, teise jätate alles, kuigi just nimelt see eelnõu, millest me siin praegu räägime, kannab tegelikult sedasama ideed, mida avalikkusele kommunikeeritakse kui väga head asja Eesti riigile, Eesti tulevikule: võtame agressorriigi Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse ära. See tegelikult ju kannab sedasama ideed ja sellega saaksime sellesama tulemuse, mida Reformierakond vastu rinda tagudes nõuab. Aga ma küsin: kas oli komisjonis juttu ka sellest, et mis himu see on, et see gaassalliga tantsimine nende hallipassimeeste ümber käib? Kes seal komisjonis neid nii kangesti pillitada soovis, et lõpptulemuseks ikkagi oli, et 536 jäeti menetlusse, aga eelnõu 527, mida me siin praegu arutame …

Aitäh!

… hääletati menetlusest välja?

Aitäh selle küsimuse eest! Komisjonis arutelu selle teema üle käis, toodi poolt‑ ja vastuargumente. Ma praegu loen siit ühe argumendi välja. Protokoll on muidugi kõigile kättesaadav, ma nimesid ei hakka siin nimetama. Toodi välja, et selle asemel, et piirata 130 000 inimese valimisõigust, piiratakse seda ainult 70 000-l, mis on oluline parameeter. Näiteks sihukesed argumendid kõlasid komisjonis.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mispärast komisjon kasutas ultima ratio põhimõtet, kuigi on olemas ka teistsugused võimalused?

Ultima ratio põhimõtet miks kasutasite?

Ma ei kuule.

Paluks korra küsimus …

Vabandust! Ma olen kuulmispuudega ja kui saalis käib müra, siis mul on tõesti raske aru saada.

Palun mikrofon tagasi Kalle Grünthalile sama küsimuse esitamiseks.

Okei.

Aitäh!

Miks komisjonis kasutati ultima ratio põhimõtet, kuigi tegelikult on olemas varuväljapääsud?

Aitäh! Ma ei ole Ultima raadio põhimõttega kursis. Ei ole selle põhimõttega kursis. Vabandan.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Lugupeetud komisjoni esimees! Te olete põhiseaduskomisjoni esimees! Ultima ratio tähendab "viimane abinõu".

Aa, ultima ratio. Ma kuulsin "raadio".

Põhiseaduskomisjoni esimehena te peaksite selliseid asju teadma, kui te räägite siin puldis põhiseaduse muutmisest. Kuidas see võimalik on, et te ei tea elementaarseid asju, mis seonduvad põhiseadusega? Küsimus ongi, miks te ei tea.

Aitäh selle selgituse eest! Ma tunnistan ausalt, et ma kuulsin, et te räägite Ultima raadiost, ja ma mõtlesin, et tegemist on mingisuguse raadioprogrammiga. Ma tõesti kuulsin valesti. (Naer.)

Suur tänu! Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea komisjoni esimees! Kas teil komisjonis oli ka arutelu selle üle, et meil on hea vaadata kõrvalt teiste kogemusi, seda, mis on toimunud Moldovas ja Gruusias, ja kas see ikkagi ei võiks olla Eestile õppetund? Eelmine kord, kui Eesti vabaduse sai, me jäime nii mõnegi asjaga natukene hiljaks ja see vabadus võeti käest ära. Nüüd me arutame selle üle, et kas need inimesed, kes ei ole Eesti kodanikud, [peaksid] saama hääletada või mitte. No me näeme, kuidas mõjutustegevust tehakse ja kuidas naaberriigi juhtkond sellesse sadu miljoneid paneb. Miks teil komisjonis niisugune arusaamine on, miks te poolikut tööd tahate teha ja kuidagi ei taha toetada seda eelnõu, mille on praegune opositsioon sisse andnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindel, kas see oli selle või eelmise eelnõu arutelus, aga seda arutati, et see on julgeolekurisk. Arutati ka Moldova ja Gruusia juhtumeid ja sellest lähtuvalt on need eelnõud täna ka siin suures saalis. Selle üle mul on hea meel. Aga täpsemalt, selle arutelu juures oli ka üks oluline faktor see, et mis on see õiguslik argument. Kui on Vene Föderatsiooni kodanikud, siis nende puhul on selge, et see on lojaalsus Vene Föderatsioonile. Aga halli passiga inimestel on ka passi peal kirjas "Eesti Vabariik", kes on kodakondsuseta [isikule] selle passi välja andnud. Ta kuulub alaliselt meie alla. See on üks argument, mis kõlas. Kas see on veenev või mitte, seda sai iga komisjoni liige ise otsustada ja vastavalt sellele ka otsustab seda eelnõu siin saalis toetada või mitte.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Mind tõsiselt huvitab, mis põhjusel komisjon otsustas selle eriti hea eelnõu tagasi lükata. Kas seetõttu, et see eelnõu ei näe [hääleõigust] ette halli passi omanikele ehk inimestele, kes ei ole tahtnud võtta Eesti kodakondsust ja Eesti riigile truudust vandunud? Kas seetõttu, et me ei toeta nendele hääleõiguse jätmist?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele juba neli või viis korda vastanud. Ja ma ei saa rääkida kõikide komisjoni liikmete eest, sest komisjoni liikmed hääletavad vastavalt arutelule ja enda südametunnistusele.

Aivar Kokk, palun!

Jah, räägime siis nii, nagu see tegelikult on. Kas ma saan õigesti aru, et kõik koalitsioonipoliitikud, kes on sinu komisjonis koos sinuga, toetavad Keskerakonda sellega, et [ei soovi] seda eelnõu saalis läbi lasta? Ja teistpidi on see, et kui peakski mingi jama tulema, siis sa väga hästi mõistad komisjoni esimehena, et vastutus on väga selgelt komisjoni esimehel. Minul see kogemus on, olen väga pikalt siin olnud komisjoni esimees. Võib ükskõik mida rääkida, aga lõpuks vastutab komisjoni esimees, kui midagi untsu läheb. Miks ikkagi tekkis selline [seisukoht], et ei lasta mõlema eelnõu esimest lugemist lõpetada? Siis oleks ju võimalik need ühendada ja mõlemast paremad osad võtta.

Aitäh selle küsimuse eest! Jah, ma iseenesest toetan seda sentimenti, et oleks olnud mõistlik need ühendada, et ühisosa oleks suurem. Aga komisjonis on kõikidel saadikutel oma hääl, samamoodi on ju suures saalis. Me ei saa öelda, et komisjon lükkas selle tagasi. Saadikud tegid komisjoni istungil oma otsuse info põhjal, mida seal arutluse käigus jagati. Kuidas saalis otsustatakse, seda me näeme loodetavasti selle tunni sees.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa väitsid siin enne küsimusele vastates, noh, vihjasid sellele, et teil on vaja koalitsiooni kooshoidmiseks teha kompromisse, sest siis saate äkki mingeid muid häid otsuseid vastu võtta. Aga teatavasti me teeme praegu meie riigi põhiseaduse muudatust, mis [jääb] pikaks ajaks. Sa ütlesid ise ka, et sa saad aru, et riigimehelik oleks tegelikult teha otsus nii, et ainult Eesti Vabariigi kodanikel oleks valimisõigus. Kuidas sa suhtud sellesse, et sa lähed vastuollu oma südametunnistusega, selleks et teha mingis muus asjas kompromisse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole seda küll väitnud, et riigimehelik oleks see, et ainult Eesti Vabariigi kodanikud saaks hääletada. Mina usun seda, et ka Euroopa Liidu kodanikud peaksid saama vastavalt aluslepingutele valida, samuti meie liitlasriikide kodanikud. See on minu seisukoht, mida ma olen ka varasemalt väljendanud. Lihtsalt küsimus on selles, kas me teeme midagi, mis on tehtav. Minu jaoks on riigimehelik ka teistpidi mõelda, niimoodi, et kus me leiame ühisosa ja mis on tehtav.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Mul ei olnudki plaanis praegu küsida, aga siis ma kuulsin seda, et teeme parem midagi kui mitte midagi. Kas õigem ei ole see printsiip, et kui midagi teha, siis teha hästi? Ei ole mõtet teha asju lihtsalt tegemise pärast. Praegu jäi küll selline mulje, et teeme linnukese pärast ära.

Aitäh! Ma absoluutselt toetan printsiipi, et kui midagi teha, siis teha hästi, ja seda me üritamegi teha. Nagu ma ütlesin, meil on täna kahest eelnõust ühe esimene lugemine lõpetatud, teise esimene lugemine on pooleli. Me ei ole veel kaasanud nendesse aruteludesse laiemalt õiguseksperte, Põhiseaduse Assamblee liikmeid, õiguskantslerit ja kõiki teisi osapooli. Kindlasti, kui keegi leiab, et saaks seda paremini sõnastada või paremat eesmärki täita, siis [saab teha ettepaneku]. Muudatusettepanekute tegemise õigus on [101‑l] Riigikogu liikmel ja tähtaeg on 20. jaanuar. Sinna on väga palju aega, et arutada, pidada nõu ja teha ettepanekuid. See on otsuse koht, mis lõpptekstiga me lõplikult edasi liigume. Selle saame teada alles paari kuu pärast.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Küsimus istungi juhatajale istungi läbiviimise reeglite kohta, Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Mul on nüüd küsimus, sest ma olen segaduses. Vähemalt seni on olnud niimoodi, et komisjoni ettekandja roll ja ülesanne on anda ülevaade komisjonis toimunust. Seda eelkõige seetõttu, et kõik Riigikogu liikmed ei ole selles komisjonis osalised, neil puudub ülevaade, milles arutelu seisnes, mida arutati ja miks mingile järeldusele jõuti. Pluss veel see asjaolu, et seda istungit jälgivad ju väga paljud inimesed, kes tahaksid põhjalikumalt teada, millest komisjonis juttu oli, mis olid need kaalutlemiskohad, miks midagi otsustati. [Kas sellest piisab], kui komisjoni ettekandja ütleb ainult, et komisjonis oli arutelu ja nii on, ehk siis ta ei ava, milles arutelu seisnes, kes mida arvas ja nii edasi? Kas see argument, et me saame seda protokollist lugeda, tähendab siis seda, et edaspidi peaks hakkama komisjon saatma protokolli avalikkusele, et kõik saaksid sealt lugeda, sest siin ees sellest ei räägita? Mis see nüüd siis on, kas see on mingi uus poliitkultuur, uus kord, või mis asi see on?

Aitäh! Mul ei ole põhjust arvata, et see teema on saanud vähe käsitlust ja vähe tähelepanu. Ka algatajatepoolne ettekandja väga põhjalikult tutvustas seda, väga palju küsimusi oli. Nii et selles mõttes on see teema – ja me teeme seda täna tegelikult juba teist korda – saanud minu hinnangul täiesti piisavalt ja väärilist tähelepanu, [pidades ka silmas], et tegemist on põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Helle-Moonika Helme, palun küsimus!

Aitäh sõna andmast! Ma tegelikult ei tahtnud üldse käpakest püsti panna …

Aga siis ei pea ju!

… aga see teie vastus oli lihtsalt selline, mis hakkas mind natukene häirima. Muidugi, me oleme seda teemat täna siin palju käsitlenud ja absoluutselt oleme saanud kõik rääkida ja küsimusi küsida. Aga me küsisime põhiseaduskomisjoni ettekandjalt Hendrik Johannes Terraselt konkreetselt väga spetsiifilisi küsimusi just komisjonis toimunu kohta. Tavaliselt on ikkagi räägitud ja nimeliselt ette loetud, kes mida ütles – ehk isegi lauseliselt – ja kes kuidas hääletas. Kui ei ole seda tehtud ja me oleme küsinud, siis on seda öeldud. Aga millegipärast nüüd komisjoni ettekandja nagu kõndis väga munakoortel ja hoidus igatepidi sellest, et öelda, mis arvamus kellelgi oli või kuidas see [arutelu] läks. Ütles ainult niimoodi, et ega tema ei tea, see on igaühe südametunnistuse asi, kuidas ta hääletas, ja tema seda siin välja tooma ei hakka. Tegelikult on tema ülesanne [seda öelda], kui meie küsime. Ka Eesti avalikkus peab teadma, kuidas keegi hääletas. Ma arvan, et me kõik tahaksime teada, miks [nii otsustati] või kes olid need inimesed, kes konkreetselt selle eelnõu, millest meil siin just praegu juttu oli ja mida ta ette kandis, komisjonis nii-öelda menetlusest välja hääletasid.

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et teie viimane küsimus on igati põhjendatud. Mul on palve, et kui läbirääkimiste käigus keegi siin koalitsioonist [sõna] võtab, ehk saaks siis öelda, kes kuidas sellel lõpphääletusel hääletas. Teiseks, mina, head kolleegid, ei osalenud põhiseaduskomisjoni istungil, mistõttu on mul väga raske hinnata, kui adekvaatselt ettekandja seda istungit kajastas. Ma ei olnud seal, ma ei tea, mul ei ole ka protokolli, nii et mul on raske seda hinnata. Vahel on arutelud lühemad, vahel pikemad. Ja kolmandaks, me kõik oleme erinevad. Me kõik, 101 [saadikut], oleme erinevad ja meil kõigil on erinev stiil. Mul on tõepoolest ka pigem see hoiak, nagu te teate, et Riigikogu töö peab olema tõhus. Me ei pea sada korda [sama asja rääkima]. Antud juhul ettekandja ütles, et ta vastab ühele ja samale küsimusele juba viiendat korda. Head kolleegid, see ei ole ka kõige mõistlikum ajakasutus. Sellisel juhul tundub, nagu küsitakse aeg täis, et kõik peavad küsima. Nii et ma arvan, et tõde on kuskil kahe vahepeal. Veel kord: ma arvan, et see teema on saanud täiesti põhjendatult adekvaatselt ja piisavalt tähelepanu. Ma ei heida ühtegi küsimust ette, ühtegi arutelu ei heida ette. Ma arvan, et kuna põhiseaduse muutmine ei ole igapäevane, siis tulebki seda teemat põhjalikult käsitleda. Ja ma arvan, et see on ka saanud põhjaliku käsitluse. Võtan viimase protseduurilise küsimuse. Kert Kingo.

Ma tänan! Teie arvamus on, et piisavalt on seda teemat kajastatud ja see tähelepanu saanud. Aga hetkel on ikkagi küsimus selles, kui komisjoni ettekandja tuleb andma ülevaadet sellest, mis komisjonis toimus – see on täiesti teine teema. Me soovisime teada, mis komisjonis toimus. Tavapäraselt kõikide komisjonide esindajad, kui nad eelnõu tutvustavad, räägivad, mida komisjonis tehti. Nad toovad välja saadikute öeldud laused või küsimused, selle, mida vastati ja mida tehti, et tekiks ülevaade. Aga põhiseaduskomisjoni esimees juba korduvalt, kui ta on kandnud ette mingit seaduseelnõu, ei ole andnud ülevaadet komisjoni tegevusest. Alati on lause, et komisjon arutas, komisjon tegi. Aga me ei tea, milline arutelu toimus või kas seal üldse mingi arutelu toimus, kas seal oli ainult käsu korras hääletamine ja kes kuidas hääletas. Tema on senini olnud ainukene, kes seda ei tee. Minule tundub küll, et ta lihtsalt ei saa komisjoni juhtimisega hakkama ja tal puudub igasugune arusaam, mis on komisjoni esimehe ülesanne ja mis on komisjoni ettekandja ülesanne siin saalis.

Hea kolleeg, mina ei jaga teie arvamust, et Hendrik Johannes Terras ei saa hakkama komisjoni juhtimisega. Minu arust saab ta sellega väga hästi hakkama. Teine asi ikkagi, head kolleegid, on see, et põhiseaduskomisjoni istungi protokoll on meile kõigile kättesaadav. Kui te tahate detailselt näha, mida keegi, üks või teine ütles, siis [saate seda vaadata], see on kõigile kättesaadav. Ja kolmandaks, ma olen küll seda meelt, head kolleegid, mina ei pea heaks tavaks seda, kui loetakse ette: Toomas Kivimägi ütles seda, seda, seda ja keegi teine ütles seda, seda, seda. Tuleb ikkagi tuua välja kõige olulisem, see tuum, mille üle arutelu käis, mis olid põhiküsimused, mitte lugeda ette protokolli. Mina ei pea seda kindlasti heaks tavaks ega õigeks, ei taha seda heaks kiita. Head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega.

Kaheksa minutit.

Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esmalt ma tahan võtta lahti mittekodanike … (Saalis on sumin.)

Ma väga vabandan. Head kolleegid, väga tähtsad kolleegid seal taganurgas! Meil on siin koosolek. Kui teil on mingi teine koosolek, siis äkki astute siit ruumist välja. Meil on Riigikogu istung siin ja härra Poolamets tahab, et tema sõnumid oleks kuuldavad. Palun!

Jaa. Esmalt rahvusvahelisest õigusest, mis puudutab mittekodanike valimisõigust ning seda, mis on kõige suurem erisus nende kahe eelnõu vahel ja teeb antud eelnõu selgeks, arusaadavaks, põhimõtteliseks, süsteemseks ja kvaliteetseks. ÜRO on vastu võtnud kaks kodakondsuseta inimesi käsitlevat konventsiooni. ÜRO 1954. aasta konventsioon sätestab kodakondsuseta isikute õiguse saada tegeleda ettevõtlusega, saada tööd, haridust, sotsiaalset kaitset, pöörduda kohtusse, omada autoriõigust ja nii edasi. Kuid see konventsioon ei kohusta kodakondsuseta isikute elukohariiki andma neile hääleõigust. Võrreldes paljude maailma riikidega on kodakondsuseta isikute õigused Eestis minimaalselt piiratud. Ja kodakondsuseta isikute valimisõigus, mis praegu Eestis kehtib, on haruldane erand. Näiteks rahvusvahelise õiguse doktor Jevhen Tsõbulenko on öelnud, et õiguslikult ei ole kodakondsuseta isikute valimisõiguse piiramisele takistusi. Pigem on kurioosum, et põhiseadusesse tahetakse lisada mittekodanike valimisõigust. Meil puudub ka elementaarne riskianalüüs, sest me ei osanud ette näha paljusid dramaatilisi sündmusi, näiteks miljonilisi masse kilomeetritepikkustes kolonnides mööda Euroopat marssimas. Nad tulid passideta ja hiljem oli nende isikut väga raske tuvastada, massiliselt ka valetati oma asukohariigi kohta. Kujutage siis ette, et Eesti on selline riik, kes paneb põhiseadusesse kirja, et kui peaks saabuma selline kolonn [inimesi], olgu idast või lõunast või kuskilt mujalt, kes on oma passid ära visanud ja valetavad ka politseiametnikele, siis on meil varsti [nende võrra] kümnete tuhandete kaupa valijaid [juures]. Missugune riigiõiguslik signaal see on? Kui meil on ohtlik aeg, siis me peaksime tegema olulisi otsuseid, mis tagavad Eesti Vabariigi julgeoleku ja loksutavad lõpuks ometi paika ka meie kodakondsuse väärikuse. Seda ei jagata igal pool, seda ei jagata nagu humanitaarabi. Kodakondsus on õiguslik side riigi ja kodaniku vahel. Tuletame meelde veel kaheksakümnendatel toimunud massiimmigratsiooni Eestisse – kas me oleme kõik unustanud? – ja neid uusi massiimmigratsiooni laineid, kui Soome marssis üle Vene piiri kümneid tuhandeid iraaklasi, keda GRU ja FSB sinna sisse lubasid ja neile ka jalgrattaid jagasid. Kes oleks seda ette kujutanud, et kuskil põhjanaba, Põhja-Jäämere ligidal marsivad iraaklased üle Soome piiri? Ja meie kirjutaksime praeguse plaani järgi [põhiseadusesse] sisse – oi kui kena! –, et mittekodanike valimisõigus on meil eriline inimõigus, eriti kõrgelt kaitstud inimõigus. Vabandage, aga see on riigiõiguslik nihilism. Nii nagu meie keeleseadus on nüri – meil oleks justkui kolm riigikeelt juba: vene keel ja inglise keel lisaks eesti keelele –, samamoodi on nüri meie kodakondsuse ja valimisõiguse teema. Kui ei ole olnud erakondadel mehisust seda asja ära otsustada varem, siis olgu see nüüd, nii nagu me riigikaitse teemal teeme erakondadeülest koostööd. On sellised teemad, mis panevad paika riigi kodanike, valijate ja demokraatia alused. See on koht, kus erakonnad peaksid koostööd tegema. Mul on kahju, et koalitsioon lükkas põhiseaduskomisjonis selle eelnõu tagasi. Ma rõhutan, et selliseid asju peaks tegema võimalikult suures koostöös, põhjalike läbirääkimistega. Nii et mulle on täiesti arusaamatu, miks valiti põhiseaduskomisjonis äkilise eemaletõukamise meetod. Kas tõesti koalitsioon ei tahagi tegelikult Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta? Mis asi on tegelikult mittekodanike valimisõigus? Härra Tšaplõgin rääkis kollektiivsest karistamisest, aga mina ütlen, et see on kollektiivne privilegeerimine: mittekodanikele [on antud] maailmas üliharuldane privileeg moodustada võimuorganeid. See on erakordne privileeg, mis ei saa lõputult kesta. Õnneks on väga paljud halli passi omanikud ja Vene kodanikud sellest aru saanud. Aegamisi on toimunud väga selgete printsiipide alusel Eesti kodakondsuse omandamine. Keegi ei saa öelda, et ühel halli passi omanikul või Vene kodanikul ei ole seda võimalust. Selle üks esmane alus on riigielust, ühiskondlikust elust võimalikult hea osavõtmise võime, mille juurde käib keeleoskus. Ja üks põhjus, miks paljud ei ole Eesti kodakondsust võtnud, on halb keeleoskus. Küllap see hakkab paljudel väga kiiresti ja väga dünaamiliselt paranema, kui me väärtustame oma kodakondsust, mitte ei jaga seda nagu humanitaarabi igasse maailma otsa. Läti on pidanud väga suurepäraselt kõikvõimalikele Max van der Stoeli survetele vastu ning olnud loomulikult sellepärast Kremli peksupoiss. Teda on sõimatud kõik need aastad selle eest, et ta on oma kodakondsust vääristanud. Aga [lätlased] on olnud tugeva selgrooga ja Läti olukord on oluliselt paranenud. Tõsi, ma ütleksin, et viskame Max van der Stoeli vaimu lõpuks ometi siit majast välja. Ükski komissar ei hakka meid kamandama, kui me valime endale kodakondsuse [andmise] põhimõtted selles saalis. Ülemnõukogu tegi oma suveräänsusdeklaratsiooni siis, kui 100 000 okupatsiooniarmee sõdurit …

Aitäh!

… oli [riigis] sees, ja oli julge. Oleme meie ka nüüd väärikad. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid, enne kui palun siia Raimondi, klaarin ära selle hääletuse komisjonis. Nimelt, komisjonis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata ja selle poolt oli 7 [liiget]. Selle poolt hääletasid Eerik-Niiles Kross, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Priit Lomp, Andrus Seeme ja Hendrik Johannes Terras. Vastu oli 3: Anti Poolamets, Helir-Valdor Seeder ja Jaak Valge. Erapooletuid oli 0. Nüüd palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema hea kolleegi Raimond Kaljulaidi.

Minu austatud head kolleegid! Head kaasamõtlejad! Ma soovin reageerida mõnedele asjadele, mida eelkõnelejad, eriti Isamaast, aga ka EKRE‑st, ütlesid. Alustan, Anti, sinu tähelepanekust, et seni pole olnud mehisust seda küsimust lahendada. Küsin vastu. 2019.–2021. aastal olid valitsuses EKRE ja Isamaa. Miks te siis ei lahendanud seda küsimust, mehed? Mehisust ei olnud? Kas tõesti on teie mehisus alles nüüd väljendunud? Aga mis puudutab Isamaa kriitikat, siis ma soovin kõigile selgitada, miks minu hinnangul hoopis Isamaa on hoidnud Riigikogu pantvangis. Hoopis Isamaa on hoidnud selles küsimuses Riigikogu pantvangis! Lubage, ma selgitan. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi lubanud oma valimisprogrammis sellist eelnõu esitada, nagu me siin praegu arutame. Teie olete lubanud, aga te ei ole seda seni korrektselt teinud. Teie esimene eelnõu oli ilmselgelt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja vastuolus ka Riigikogu liikme ametivandega. Sellist eelnõu ei oleks kunagi tohtinud esitada. Teine eelnõu, mille te olete esitanud – andke mulle andeks –, ei kõlba samuti mitte kuhugi. See on selline õhinapõhine põhiseaduse muutmine. Esimesel eelnõul puudus kooskõla põhiseadusega, aga teise eelnõu puhul puudub minu hinnangul austus põhiseaduse vastu. Ma loen, tsiteerin nüüd teie enda eelnõu seletuskirja: "Riigikogu on kuulutanud Venemaa agressorriigiks, kusjuures tema liitlasteks selles agressioonis on ka Valgevene ja mitmed kolmandad riigid. Ei ole õige, et sellises olukorras võimaldab Eesti osaleda Venemaa, Valgevene ja kõikidel kolmandate riikide kodanikel oma kohalike omavalitsuste volikogude valimistel." Kuidas saavad määratlemata kodakondsusega isikud olla seotud Venemaa agressioonisõjaga? Nad on määratlemata kodakondsusega isikud, kellel puudub kodakondsuse kaudu seos ükskõik millise riigiga maailmas. Sõbrad, see on sama hea, kui pidada Isamaad vastutavaks sõja eest Sudaanis, millega teil ka puutumus puudub. Veel enam, austatud kolleegid Isamaast, ma tuletan teile meelde teie enda valimisprogrammi. Teie 2023. aasta Riigikogu valimiste programmis seisab must valgel, et Isamaa tühistab Eesti suhtes vaenulike riikide kodanike õiguse hääletada Eesti kohalike omavalitsuste valimistel. Meie eelnõu, koalitsiooni eelnõu, on Isamaa programmiga kooskõlas, aga teie eelnõu ei ole sellega kooskõlas. Teie eelnõus on lisatud sinna juurde veel määratlemata kodakondsusega isikud, kes üldse asjasse ei puutu, see räägib mingitest lepingutest ja nii edasi. Meie eelnõu on see, millest te oma programmis rääkisite. Nii et toetage palun meie eelnõu. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, ei rääkinud, teil on õigus. Lõpetuseks ma soovin teile meelde tuletada pisut ajalugu. Nimelt, teatavasti on Isamaa ka varem püüdnud õilsate väärtuste ja ilusate sõnade kattevarjus muuta valimisreegleid endale soodsamas suunas. Ma räägin loomulikult kohalike omavalitsuste valimistest Tallinnas. Tuletan meelde, et 2005. ja 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimiste vahelisel ajal … Austatud istungi juhataja, kas mul on võimalik saada pisut lisaaega?

Jaa, on võimalus [saada] kolm minutit lisaks.

Suur tänu! (Saalist öeldakse midagi.) Ma kohe jõuan sinna. … muudeti valimisreegleid pealinnas. Volikogu liikmete arv suurenes teatavasti 63‑lt 79‑le, millega tekitati linnale, muide, ka märkimisväärne täiendav kulu. Miks seda tehti? Toona muudeti Urmas Reinsalu mahitusel neid reegleid selleks, et parandada [oma] tulemusi kohalikel valimistel ja eelkõige [halvendada] toona valimistel kahel korral absoluutse enamuse saanud Keskerakonna valimistulemust. Aga mis tulemus saadi? 2005. aastal sai Keskerakond 33 kohta 63‑st, 44,6% häältest, aga pärast neid mahhinatsioone ja juriidilisi manöövreid sai Keskerakond 44 kohta 79‑st, 53,5% häältest – tulemus paranes. Ma väidan, et ka sel korral, kui me läheksime seda Isamaa pakutavat juriidilise nihilismi teed valimistulemuste mõjutamiseks, saaksime me tegelikult soovitule vastupidise tulemuse. Tõenäoliselt saaksime sellised volikogu koosseisud, mis meile sugugi ei meeldi. Ja siis, head sõbrad Isamaast, oleksite te täpselt nagu 2009. aastal oma võttest selili ja see oleks väga halb. (Saalis räägitakse.) Seda sotsiaaldemokraadid ei soovi. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mina ei taha siit puldist kellelegi näpuga vibutada ega noomida. Pigem vastupidi, ma soovin kõigepealt tunnustada Isamaa Erakonda, et te tõite selle eelnõu siia saali ja olete seda teemat ikka järjepidevalt ajanud. Aga olukord on momendil selline, et meil on siin menetluses kaks põhiseaduse muutmise seadust. Ja ma leian, et kõige parem ja ka kõige õigusselgem oleks, kui edasi mindaks ühe eelnõuga. See annaks minu arvates ka parema signaali, kõige selgema signaali. Ma kutsun Isamaa eelnõule allkirja andnud Riigikogu liikmeid üles liituma selle eelnõuga, mille on esitanud 61 Riigikogu liiget ja mida siin menetleti eelmise päevakorrapunktina. Kindlasti on võimalik seda teksti paremaks saada, kui on tahtmist. Ehk lühidalt, kokkuvõtvalt: Reformierakonna fraktsioon toetab põhiseaduskomisjoni ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea Eesti rahvas! Lugupeetud rahvaesindus! Kriitilistel hetkedel vaatavad Eesti inimesed selle hoone poole küsimusega, kas me suudame langetada otsuse, mis on sisulise kvaliteediga ja vastab Eesti huvidele, pikemas vaates meie rahvuslikele huvidele ja julgeolekuhuvidele. Mul on hea meel, et käsitledes tervikuna neid mõlemat põhiseaduse muutmise algatust, Eesti rahvaesindus ja sisuliselt kõik poliitilised jõud, välja arvatud üks erakond, on aktsepteerinud Isamaa ettepaneku paradigmat, mis oli ajendatud 2022. aasta veebruaris alanud Venemaa täiemahulisest agressioonist Ukraina vastu, nende sündmuste kontekstis. Me ei kõnele siin Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamisest agressiooni ajaks, nagu kolm valitsusparteid välja pakkusid pärast koalitsioonilepingu sõlmimist 2023. aasta kevadel, vaid me oleme saavutanud olulise lähtekoha: määratleda positiivselt see isikute ring, kes teostab valimisõiguse kaudu Eesti Vabariigis kohalikel valimistel võimu. Teine [saavutus] – see on põhimõttelise kaaluga – on see, et me oleme leidnud ühisosa selles loogikas, selles juriidilises poleemikas, kas selleks on vaja põhiseadust muuta või mitte. Asjakohane on langetada see otsus sellisel moel, mis annab maksimaalse õiguskindluse Eestile, Eesti õiguskorrale, pidades silmas ka järgmise aasta kohalikke valimisi. Isamaa põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu on kantud sellest vaimust, et otsida ühisosa. Ja see kahepoolsete lepingute idee, mille me pakkusime välja oma eelnõus, tulenes just nimelt meie tähelepanelikust koalitsiooniparteide kuulamisest [teemal], kuidas lahendada küsimus, mis võib puudutada mitmeid meie liitlasriike. Meil on sõnum ja üleskutse, me pöördume ühisosa otsimise vaimus siin saalis koalitsiooniparteide poole: [ärge] hääletage praegu arutlusel olevat seaduseelnõu põhiseaduse muutmiseks maha, vaid jätke see parlamendi menetlusse. Me oleme avatud sisuliselt mõlema eelnõu pinnalt ühisosa otsimiseks ega ole kinni tehnilises lahenduses. Meie eesmärk on saavutada siin saalis sisuline kvaliteet, mis vastab Eesti huvidele. Kahjuks tuleb tunnistada, et kuigi me oleme rõõmsad, et see Isamaa ette pandud paradigma on võetud praegu väga pika poleemika järel parlamendi, rahvaesinduse arutelus omaks, on tegelikult koalitsiooniparteid jätkuvalt sotsiaaldemokraatide käes pantvangis. See on kestnud juba kaks ja pool aastat. Pantvangikriis, nagu härra Kaljulaid osutas, oli ka siis, kui Isamaa pani juba 2022. aastal koalitsiooni muutmise [ajal] ette lahendada see küsimus. Siis me saavutasime tegelikkuses sotsiaaldemokraatide vastuseisust hoolimata eesti [õppe]keelele ülemineku, kuid [valimisõiguse] küsimus jäi selles pantvangikriisi olukorras õhku ja seda ei suudetud koalitsioonis sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu [lahendada] ka Kaja Kallase valitsuses. Nüüd lõpuks on sotsiaaldemokraadid ka Eesti avalikkuse survel samm-sammult taandumas, kuid see taandumislahing näeb välja selline, mis puudutab konkreetset nõuet, et nende uus punane liin on kodakondsuseta isikute valimisõiguse määratlemine põhiseaduse tasemel. Isamaa vaade on selline, et Eesti parlament ei pea võtma mõõdupuuks sotsiaaldemokraatide käsitlust Eesti rahvuslikest huvidest. Vastupidi, meie üleskutse koalitsiooniparteidele on lasta lahti sellest kokkuleppest ja mitte käsitleda ennast sellega seotud olevana. See võimaldab saavutada põhiseaduse muutmisel sisulise kvaliteedi. Objektiivsed argumendid, et meie riigil on mõistlik määratleda kitsam isikute ring ehk Eesti kodanikud valimisõiguse teostajatena, kõnelevad ka sellest, et ei ole mõtet seda [kodakondsuseta isikute puhul teha] samadel põhjustel, miks, nagu me näeme, Vene kodanike valimisõigus peaks olema piiratud. Needsamad argumendid puudutavad kodakondsuseta isikute õiguslikku staatust samamoodi. Ma juhin tähelepanu, et ka eelmise eelnõu [esitajate] esindaja tegelikkuses ei suutnud vastata küsimusele, miks soovitakse kodakondsuseta isikutele põhiseaduse tasemel valimisõiguse andmisel säilitada põhiseaduse tasemel valimisõigus ka isikutele, kellelt on Eesti kodakondsus ära võetud seoses valeandmete esitamisega, kuid kes on õiguslikult staatuselt kodakondsuseta isikud. Meil on mõtet teha sisulise kvaliteediga otsus ja see peab olema siit Eesti rahvaesinduse saalist [antud] teade Eestile. Isamaa on pakkunud välja oma käsitluse. Mul on hea meel, et rida parlamendi liikmeid on seda toetanud. Minu üleskutse on jätta menetlusse see põhiseaduse muutmise eelnõu kõrvuti teisega. Lähema aja jooksul panustame tugevalt argumenteeritult sisulise lahenduse saavutamisse. Sisulise lahenduse saavutamisse! Me oleme selle teemaga tegelenud mitmes perspektiivis, muu hulgas – mul on hea meel – Tallinna koalitsioonilepingus. See leidis palju kriitikat, et miks Isamaa toob Tallinna koalitsioonilepingu [arutelul] selle teema lauale. Aga me saavutasime seal sotsiaaldemokraatide vastasseisu selgroo murdmise, sotsiaaldemokraadid olid sunnitud selles koalitsioonilepingus tõdema, et nad ei vastusta põhiseaduse muutmist. Ja nüüd on hämmastav, et mind kritiseeriti, et Isamaa tegeleb Tallinna [koalitsiooniläbirääkimistel] kohalike valimiste [hääle]õiguse küsimusega, mis ei ole otsekui kohaliku omavalitsuse teema, aga – ma olen üllatunud, konstateerin seda siin saalis – ametis olev Tallinna linnapea, mulle tundub, millegi muuga linna juhtimisel ei tegelegi kui Vene kodanike valimisõiguse probleemiga, on muutunud selle eksperdiks – nii söögi alla kui söögi peale. Hea parlament! Kriitilistel aegadel on meile eelnenud rahvaesinduse liikmete põlvkond suutnud langetada tõsiseid otsuseid. Katsume nende suutlikkusest juhinduda. On mingid asjad, mille puhul tuleb nentida, et kui nüüd, sõja seniidis, me ei suuda langetada niisuguseid otsuseid, nagu on olnud eesti keelele üleminek [hariduses], nagu on olnud okupatsioonimonumentide kõrvaldamine, nagu on praegu põhiseaduse muutmine, signaalina, keda me rahvaesindusena peame [õigeteks] võimu teostajateks hääleõiguse kaudu kohalikel valimistel, siis need otsused jäävadki langetamata.

Aitäh!

Kasutagem seda aega! Isamaa panustab sellesse töösse ja kutsub üles lahutama seda arutelu …

Aitäh!

… päevapoliitilistest kokkulepetest võimuliidu kooshoidmise nimel. Asi on selleks liiga tõsine. Aitäh, lugupeetav istungi juhataja!

Aitäh! Head kolleegid, mul on ettepanek, et me ikkagi kuulame kõigepealt ära fraktsioonide sõnavõtud, sellepärast et ma ei välista üldse, et Isamaad võidakse veel mitmeid kordi mainida järgnevates sõnavõttudes. Siis on üks vastusõnavõtt [neile kõigile]. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun kolm minutit juurde ja siis lisa ka.

Esmalt kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Minu sõnavõtt käib tegelikult nii selle kui ka eelmise eelnõu kohta. Ausalt öeldes poleks ma kunagi uskunud, et jõuame minu kodumaal Eestis nii kaugele, et hakkame Eestimaa pikaajalistelt elanikelt valimisõigust ära võtma pelgalt sellepärast, et neil on nii-öelda vale pass. Need inimesed, kellest paljud on Eestis sündinud ja terve elu siin elanud, on Eesti riigile lojaalsed elanikud, kellest paljud töötavad siin, kasvatavad lapsi või lapselapsi, maksavad makse ning elavad oma riigile, Eestile kaasa. Osa neist tahab saada Eesti kodanikeks, aga ei ole ühel või teisel põhjusel jõudnud seda teha. Näiteks praegu ei ole pehmelt öeldes väga lihtne Venemaa kodakondsusest priiks saada. Integratsiooni monitooringu järgi tahaksid pooled Eestis elavad Venemaa kodanikud endale Eesti kodakondsust. Ja kõiki neid inimesi, olgu nad Venemaa kodanikud või kodakondsuseta inimesed, tahavad selle eelnõu algatajad jätta ilma ühest fundamentaalsest õigusest ehk valimisõigusest. Valimisõigus on teatavasti üks olulisim tsiviil‑ ja poliitiline õigus, sest see annab võimaluse osaleda riigi ja ühiskonna elus ja tegevuses. Mida need inimesed on siis valesti teinud, millega hakkama saanud, et neilt nüüd tahetakse see õigus ära võtta? Tegelikult pole nad mitte midagi teinud. Lihtsalt nüüd, kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest on möödunud 33 aastat, otsustasid poliitikud, et need inimesed oma hääleõigusega, mis on neil kõik need enam kui 30 aastat olnud, on järsku Eesti julgeolekule ohuks saanud. Vähemalt see on see põhjus, mida needsamad poliitikud oma kõnedes ja sõnavõttudes reeglina kasutavad: oht riigi julgeolekule. Aga vabandage mind, see ei ole absoluutselt veenev! Hiljuti ütles endine kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu, et selline põhiseaduse muudatus julgeolekule suurt mõju ei oma ning pigem tekitab see probleeme, kui toob lahendusi. Tsiteerin: "Kas on mõtet kõiki inimesi kodakondsuse põhjal võtta potentsiaalsete vaenlastena […] Kui me nüüd võtame ära õiguse, mida [osa nendest inimestest – V. B.] isegi ei ole kasutanud, siis paratamatult inimestel tekib selline tunne, et nad on millestki ilma jäetud. Ja siin tekib veel üks küsimus, et kes siis nende Eestis elavate inimestega tegelema hakkab, kui neilt valimisõigus ära võtta. On see riigi asi, on see kohalike omavalitsuste asi? Või hakkavad nende kibestunud inimestega tegelemise tagajärgedega tegelema PPA ja kapo? Kas see on mõistlik?" Mingit ohtu ei näe nende inimeste valimisõiguses ka õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles, et Riigikogu peab püsielanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmist loogiliselt põhjendama, sest julgeolekuga siin seost ei ole. "Minule ei ole osanud keegi niisugust julgeolekuohtu kirjeldada." "[…] kohaliku elu küsimuste lahendamisel julgeoleku tagamisega mingit seost ei ole." Ja siis ta lisas veel: "Praegu on julgeolek ikkagi märksa paremini tagatud ja tõesti, mitte ühtegi kriisijuhtimise või julgeoleku seisukohalt olulist otsust kohalik omavalitsus teha ei saa." Veel mõned nädalad tagasi rääkis siseminister Lauri Läänemets sellest, et taoline samm põhiseaduse muutmiseks pigem halvendab Eesti julgeolekuolukorda, kui parandab seda. Seega on loogiline, et Siseministeerium andis [mõned] nädalad tagasi teada, et ta seda praegu siin menetluses olevat eelnõu ei toeta. Ma võiks sel teemal veel pikalt rääkida, tsiteerides aina rohkem lugupeetud inimeste sõnavõtte ja arvamusi, mille sisu on ikka üks ja sama: ärme hakka emotsioonide pealt muutma Eesti kõige tähtsamat dokumenti, põhiseadust. Põhiseaduse Assamblee liige, üks [põhiseaduse] autoritest Liia Hänni ütles: "Praegu on tekkinud olukord, kus need sammud, mida riigikogu on valmis astuma, võivad Eesti ühiskonda minu hinnangul nõrgestada, kasvatada ühiskonnas ärevust, […] inimeste radikaliseerumist. See, mida oleme aastaid ehitanud, püüdes jõuda üksteisemõistmiseni ka venekeelse elanikkonnaga, satub ju löögi alla. [---] Ma muidugi mõistan inimeste emotsioone […] Aga see, kuidas ohtu Eestile vähendada, on hoopis teine teema. Seda ei saa teha emotsioonide najal, et võtame kõigilt mittekodanikelt hääleõiguse ära ja ongi oht kadunud." "See tuletab vägisi meelde stalinlikku põhimõtet – kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad." "Ma arvan, et niiviisi me ise hoopis suurendame ohtu Eestile." Ühesõnaga on selle initsiatiivi suhtes kriitilised just need inimesed, kes on apoliitilised ja kellel ei ole sellest mitte midagi poliitiliselt võita, ja see on minu meelest väga kõnekas asjaolu. Seega pöördun kõigi kolleegide poole palvega: mõelge hoolikalt selle peale, mida te tahate saavutada, mõelge nende pädevate ja austatud inimeste sõnade peale, kes saavad hästi aru, mis on niisuguse otsuse tagajärjed meie riigile. Valimisõiguse äravõtmine inimestelt pelgalt nende passi alusel ei sobi demokraatlikku õigusriiki ja ei peaks üldse Riigikogu päevakorras olema. Veel üks tsitaat. Elades Eestis, olete meie kaasmaalased. Teie olete meie venelased, meie ukrainlased, meie valgevenelased, meie inimesed. Teie olete meie kaasmaalased, mitte Venemaa valitsuse omad. See tähendab, et teie probleemid on meie probleemid. Ilma teieta ei saa me hakkama. Eesti on liiga väike riik, et lubada endale ükskõiksust oma kaasmaalaste suhtes. Seda ütles, esinedes ühes Narva koolis, aastal 2006 Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Ma loodan, et niimoodi arvab ka praegune president Alar Karis, kes ütles 2022. aasta veebruaris, esinedes Vabaduse väljakul toimunud suurel meeleavaldusel Ukraina toeks, et praegune sõda on uskumatu, absurdne ja õõvastav. Ta lisas, et see pole Vene rahva sõda Ukraina ja ukrainlaste vastu, vaid see on president Putini sõda. Kaks viimast aastat annavad alust arvata, et Alar Karis on olnud ja jääb ka edaspidi kogu Eesti rahva presidendiks, mitte ainult Eesti kodanike omaks. Ja tahaks loota, et ka tema näeb, et taoline põhiseaduse muutmine on väär, lõhestab ühiskonda veelgi ja tekitab rohkem probleeme, kui midagi parandab või lahendab. Ja lõpetuseks – milline iroonia! –, täna avati siin Riigikogu istungisaali kõrval kultuuririkkuse aastale pühendatud näitus "Oma või võõras? Mitmerahvuseline Eesti". "Näituse fookuses on Eesti kultuuriline mitmekesisus täna ja möödunud sajandi esimeses pooles erinevate kogukondade panuse kaudu Eesti kultuuriellu" on selle annotatsioon. Riigikogu esimees Lauri Hussar ütles, et tänane näitus aitab paremini mõista Eesti kultuuririkkuse kujunemise lugu ja siin elavate kogukondade kultuuri mõju sellele. Ja samal ajal algatatakse siin saalis eelnõusid, mille eesmärk on lükata nad valimistelt kõrvale, võtta ära valimisõigus ja seega ka võimalus osaleda kohaliku elu kujundamisel inimestelt, kelle enamus on teise emakeele ja kultuurilise taustaga, aga kes on kõik Eesti pikaajalised elanikud. Ja ma olen kindel, et enamus neist on ka Eesti patrioodid. Kas see ei ole natuke skisofreeniline olukord? Aitäh!

Aitäh! Nii, fraktsioonidel puldis sõna võtmise soovi rohkem ei ole. Nüüd jõuame vastusõnavõttudeni. Esmalt registreeris Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel vastusõnavõtu Raimond Kaljulaid. Palun!

Aitäh istungi juhatajale! Ma tahan kõigepealt tervitada muidugi Isamaa valmisolekut olla paindlik edasises menetluses, aga siiski lükkan tagasi selle süüdistuse, mille ma juba korra tagasi lükkasin. Ei ole sotsiaaldemokraadid selle küsimusega venitanud, hoopis Isamaa on venitanud. Urmas Reinsalu siin väitis, justkui oleks kaks ja pool aastat see asi seisnud. Ma vaatasin järgi – meil on olemas eelnõude digitaalne infosüsteem –, Isamaa esitas selle eelnõu põhiseaduse muutmiseks 21. oktoobril, see on kolm-neli istunginädalat tagasi. Ja noh, selge see, et natuke läks aega, et aru saada, et see Isamaa eelnõu ei kõlba kassi saba allagi, sest on lihtsalt niivõrd puudulikult koostatud. Koalitsioon võttis selle ülesande enda peale ja koostas normaalse, korraliku, kõigile nõuetele vastava põhiseaduse muutmise eelnõu. Ma ütleksin ausalt öeldes, et antud juhul on koalitsioonierakonnad erakordselt operatiivselt tegutsenud selle küsimuse lahendamisel ja kui keegi on venitanud, siis see on olnud Isamaa.

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mina tahan kõigepealt tänada noort kolleegi sellise noorusliku, särtsaka sõnavõtu eest ja selle eest, et ta tuletas meile ajalugu meelde. Aga see ajaloodiskursus ei ole olnud siin täielik ja noor kolleeg ei läbenud ka kuulata, mis siin räägiti. Kogu see protsess algas juba mitu-mitu aastat tagasi ja mitte eelnõu esitamise tasandil, vaid poliitiliste läbirääkimiste tasemel. Ja selleteemalise eelnõu oleme me kaks korda esitanud. Aga see selleks. Ma tahan lihtsalt lõpuks öelda, et 1939. ja 1940. aastal läks Eesti riigi iseseisvus ussitama eelkõige sotsiaaldemokraatide peades ja mina ei taha, et ajalugu korduks. Aitäh!

Suur tänu! Ja vastusõnavõtt Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Anti Poolamets, palun!

Suur tänu! Ma nõustun selle viimase sõnavõtuga. Sotsiaaldemokraadid lasid ka 1934. aastal Eesti demokraatia ussitama. Siin majas ei tohiks Rei-nimelist tuba olla, sest tema oli üks Eesti demokraatia hävitajaid. Nii et tasub lugeda hoolikalt ajaloo kohta ja mõelda see hoolikalt läbi. Nüüd, minu meelest on väga oluline, et sotsiaaldemokraadid võitlevad praegu väga printsipiaalselt mittekodanike valimisõiguse nimel, tahavad selle põhiseaduse tasemele tõsta. Me astume mõnes asjas pika sammu tagasi, mulle tundub, selle teise eelnõuga. Ja küsimus on selles, et sotsiaaldemokraatidel on minu meelest võimalus rusikaga lauale lüüa, minna koalitsioonist ära ja võidelda lõpuni halli passi omanike eest. Edu teile!

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised, sellepärast et kuna läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonid ja üks inimene fraktsioonist saab rääkida, siis saab ka vastusõnavõtt olla fraktsiooni nimel. Helir-Valdor Seeder pidas väga asjaliku vastusõnavõtu, nii et Urmasel ei ole vaja seda üle korrata, mida Helir rääkis. Aga eks leiab ikka mingisuguse lahenduse, nii et võtan kaks küsimust istungi juhatajale. Helir-Valdor Seeder kõigepealt.

Aitäh! Ma arvan, et te olete positiivselt üllatunud, et minu [küsimus] on tõepoolest protseduuriline. Nimelt, Reformierakonna esindaja kutsus siin läbirääkimiste voorus üles 28, nüüd 26 allkirjaga põhiseaduse muudatuse [eelnõu] algatajaid liituma selle 61 Riigikogu liikme algatatud eelnõuga. Minu teada kodu‑ ja töökorra seadus võimaldab liituda ainult eelnõude ühendamise kaudu. Rohkem võimalusi ma ei tea. Kas te teate veel? Järelikult ta pidas silmas seda, kutsus üles Reformierakonna liikmeid ja ka teatas Reformierakonna seisukoha, et nad toetavad mõlema eelnõu menetlemist, sest mingit teistsugust võimalust meil selle 61 [saadiku] eelnõuga liituda täiendavalt ju ei ole. Kas ma olen kodukorrast õigesti aru saanud?

Jah, teil on lausa mitu korda õigus. Esiteks, see tõepoolest oli protseduuriline küsimus, ja teiseks, teil on tõepoolest õigus, et algatajatega enam liituda võimalik ei ole. Need, kes algatasid, on algatanud ja nendega enam liituda võimalik ei ole. Algatajate hulka ei ole võimalik enam pääseda. Urmas Reinsalu, kindlasti protseduuriline küsimus, palun!

Istungi läbiviimisel on oma dünaamika. See põhineb seadusel, see põhineb taval, see põhineb dialoogi loomisel, selleks et oleks võimalik jälgida arutelu käiku ja jõuda otsuseni, mis on kvaliteediga. Kas istungi juhataja on teadlik sellest, et neli nädalat pärast Vene agressiooni algust algatas Isamaa eelnõu, mis oli seotud Vene kodanikelt relvade äravõtmisega ja Vene sõjapropaganda keelustamisega Eestis? Möödus mõni aeg ja kogu parlament tuli sellele järgi. Kaheksa nädalat pärast selle täiemahulise agressiooni algust algatas Isamaa seaduseelnõu ka Vene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmiseks. Möödunud on kaks ja pool aastat sellest arutelust ning me oleme nüüd selle arutelu dünaamikas jõudnud teatud pöördepunkti, kus parlament peab väljendama oma tahet, kuidas edasi liikuda. Mingid asjad võtavad aega, lubamatult kaua aega, aga see ei tohi olla meile tänases päevas tulevikuotsuste puhul allahindluseks. Järeleaitamistöö tuleb seega kiiremini ära teha. Austatud istungi juhataja, kas te olete minuga nõus?

Jaa, hea kolleeg, ma olen teiega nõus ja mul on hea meel öelda, et ma olen üsna veendunud selles, et teie initsiatiiv saab lõpuks ka seadusesse sisse kirjutatud. Nii et ma tunnustan seda initsiatiivi. Vahel mõned otsused võtavad rohkem aega, kauem, vahel vähem. Aga veel kord, ma olen väga veendunud, et me jõuame selle eesmärgini, mille te panite püsti juba, nagu te viitasite, kaks aastat tagasi. Ma lubasin võtta kaks [küsimust]. Siin kipub debatiks minema. Aga no tasakaalu mõttes, Vadim Belobrovtsev, viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Aitäh! Mul tegelikult ongi just protseduuriline küsimus istungi läbiviimise kohta, mitte debatt, mida me äsja siin kuulasime. Kas teile ei tundu [põhjendamatu], et esiteks te andsite Urmas Reinsalule 8 minutit 40 sekundit rääkimiseks, kuigi kodukord räägib 8 minutist, ja siis te põhimõtteliselt astusite temaga diskussiooni protseduurilise küsimuse raames, mis tegelikult ei olnud mitte mingi protseduuriline küsimus, vaid lihtsalt statement, mida Urmas Reinsalu tahtis teha, et pakkuda meile mingi idee, mis ei ole mitte kuidagi istungi läbiviimisega seotud?

Hea kolleeg, ma arvan, et teil on põhjendamatu pahandada selle peale, et Urmas Reinsalu sai ühe ettekande jaoks 40 sekundit [rohkem]. Ma arvan, et ma vähemalt kolmel-neljal-viiel korral ütlesin "Aitäh!", ja see on minu viisakas pöördumine. Me ei hakka ju ometi puldist kedagi vägisi ära vedama, me ei palu siia turvat, et ta ära viia. Ma olen kindlasti ka edaspidi tähelepanelik. Ehk olete tähele pannud, et kui on 5 sekundit üle läinud, siis ütlen ma esimest korda "Aitäh!". Selles mõttes ma arvan, et see on küll asjatu etteheide. Ja [teie küsimuse] teine pool, mis puudutas seda, kas see oli sisuline küsimus või mitte. Kui pannakse must käsi püsti, siis mina ju ei tea, millest keegi rääkima hakkab või mis tal peas või mõttes on. Me saame seda teada alles siis, kui ta on vokaalselt ennast väljendanud, vastasel korral ei ole see võimalik. Aga nüüd, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalm… Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enne hääletuse läbiviimist soovib Keskerakonna fraktsioon kümme minutit vaheaega.

Te kõhklete, ma saan aru. Vaheaeg kümme minutit. V a h e a e g

Head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Jätkame istungit. Nimelt, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata ja panengi hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 527 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu oli 24, erapooletuid 0. Eelnõu 527 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.