Energeetika

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energeetika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! USA presidendiks valitud Donald Trump on öelnud, et kavatseb suurendada fossiilkütuse tootmist ja kasutamist. USA on maailma suurim majandus ja Euroopa peamine kaubanduspartner. Minu küsimus on: mida me oma rohelise tegevuskavaga nüüd peale hakkame?

Aitäh! Mul on teile [öelda] selline arvamus, et tõenäoliselt jäävad Ühendriigid ka tulevikus maailmas teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogia liidriks, mis tähendab seda, et uutesse tööstus[harudesse] ja muu hulgas uutesse energiatootmise viisidesse investeeritakse väga-väga palju. Tehnoloogia ja ettevõtted selle ümber arenevad. Nii et ei maksa arvata, et keegi läheb õnne otsima minevikust või energiast, mis ei ole hinnalt näiteks meie regioonis konkurentsivõimeline. Fossiilse energia probleem on ju tegelikult see, nagu Eesti Energia ka ise kirjeldab, et hind on nii kõrge, et sellega ei pääse enam turule. Meie tarbijatena või ettevõtted, kes meile toodavad, ka ei rõõmusta ju kõrge hinna üle. Nad tahavad soodsamat ja puhast [energiat]. Selle baasilt on võimalik eksportida. Kui vaadata meie peamisi eksporditurge, alustades Soomest, siis igal pool küsitakse, millistest komponentidest need tooted on kokku pandud. Nii et moodne tööstus, uus tehnoloogia – mina hindan, et kõik see areneb ajas järjest kiiremini. Siia vastuse lõppu ütlen ma saalist lahkuvale Reinsalule kaitseministri sõnadega, et jutt, et laskemoonaostud vähenevad, on jamps.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma pean teid parandama. Fossiilkütus iseenesest ei ole kallis, aga maksud on suured. Ka põlevkivi ei ole meie jaoks kallis, kalliks teevad selle maksud. Minu järgmine küsimus on selline. Euroopa Liit on nüüd ainus piirkond maailmas, mis kavatseb jätkata fossiilkütusest loobumise kursil. Eesti soovib põlevkivi kasutamise lõpetada aastaks 2040. Mis saab meie konkurentsivõimest ja tööstusest?

Aitäh! Kõigepealt jälle parandus: põlevkivi puhul me räägime põlevkivi kasutamisest energeetikas. ERR tegi sellest ka pika ülevaate, ma seda kirjeldasin. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, mis loodetavasti tuleb ühel hetkel parlamenti, kus te selle üle debateerida saate, kirjeldab, et põlevkivi on võimalik tulevikus ka peenkeemias kasutada. See tähendab seda, et ettevõte, Eesti Energia, VKG või kes tahes teine tubli tööstusettevõte, saab näiteks koos tehnikaülikooli, Alar Konisti või kellegi teisega leida viisi, kuidas seda kasutada. Kasutamise eelduseks peab olema heitme vähenemine. Vaatame meie tööstuse pilti. Ma kahjuks siin seda pilti ei saa näidata, aga joonised on ju olemas. Väga heitmerikas õlitööstus, kui ta sellisel kujul aastani 2035 sellises mahus ja täpselt sellise tehnoloogiaga jätkaks, paneks lõpuks sisuliselt kinni arenemisakna kõikidel muudel tööstus[harudel]. Nii ka ei saa. See oleks kindlasti probleem. Kui te küsite, mis meie tööstusest ja majandusest saab, siis ma ütleks nii, et praegune valitsus, mis on nüüd veidi üle 100 päeva – ma ei tea, mitu päeva täpselt – ametis olnud, on käivitanud Eesti suurima tööstuse kasvatamise plaani läbi ajaloo. See on seesama plaan, millega me aitame Ukrainal pidada tema vabadusvõitlust Venemaa vastu ja mille abil on võimalik Eestis kaitsetööstusel kasvada ja mitte ainult selle raha najal kasvada, vaid saada ka referents selle valdkonna kõige kuumemast piirkonnast. See tähendab, et tulevikus saavad need ettevõtted müüa oma toodet maailma. Selle sisse käivad nii väga nutikad tehisintellekti tasemel toimetamised, metalli targaks tegemine, erinevate aluste tootmine kui ka erinevate laevade tootmine. Kõik need on võimalused. Ka valitsuse disainis me tegime muudatuse. Meil on nüüd majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo, kelle ülesanne ongi spetsiaalselt pöörata tähelepanu tööstuse kasvule, võtta varrukast kinni, või vastupidi, temal saab varrukast kinni võtta ja viisakalt küsida, et mida me saame selleks teha. Lihtne näide: planeerimine kiiremaks. See on väga oluline printsiip: erinevate menetluste kiirendamine, keskkonnalubade vähendamine ja tempo tõstmine. Paljusid protsesse saab samal ajal teha. Samamoodi on näiteks täitsa lihtne küsimus see, et kui pikk on otseliin. Ütleme, et Power2X tahab Pärnusse rajada oma tehast. Vanad reeglid ütlevad, et otseliin on 6 kilomeetrit. Mäletan, ise olin selle loomise juures, et küllap siin on vajadus, et see otseliin oleks tulevikus 15 kilomeetrit. Küllap saab sedagi arutada. Näiteks ka seesama küsimus, millisel viisil on jagatud regulatiivsed tasud tarbijate ja suuremate tööstuste vahel. See plaan on väga korralik. Nii et tööstuse ja majanduse tuleviku suhtes – no Eestis ei tohi väga optimistlik olla – ma ütleks, et ma olen niimoodi mõõdukalt optimistlik. Ma arvan, et meil hakkab paremini minema. Töö käib.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Vist eelmisel nädalal oli see, kui te peaministrina ütlesite, et põlevkivi on võimalik alates aastast 2035 siiski kasutada energiakandjana. Vahepeal on tekkinud ühiskonnas niisugune arusaam, et tegelikult see ikkagi ei ole [võimalik]. Erinevatest dokumentidest on keskkonnakomisjonis saanud seda ka lugeda. Me komisjonis arutasime seda seoses maapõueseaduse muutmisega, kus käsitletakse kaevelubasid, kaevelubade peatamise menetlust. Ausalt öeldes tekkis päris paras segadus just nimelt õiguskindluse kontekstis. Ma saan aru, et riik tahab tagada ettevõtjatele justkui õiguskindlust. Aga teisest küljest tekib hulk küsimusi. Õigupoolest ütlevad ametnikud, et ega nemad ka veel ei tea, milline see õige plaan või tervikpilt on, et on väga palju detaile ja nendega tuleb tegeleda, aga tervik on ikkagi alles kliimakindla majanduse seadusega loomisel. Tekkis õigustatud küsimus, et kui on olemas põlevkivivaru 30 aastaks, mida on võimalik kaevandada, siis milleks on vaja peatada uute kaevandamislubade menetlus. Me räägime kogu aeg, et bürokraatiat on vaja vähendada. Samal ajal me ju räägime, nagu te ka ise ütlesite, et ka põlevkivisektoris on vaja innovatsiooni, et uusi, teadmistepõhiseid lähenemisi kasutusele võtta, eriti kui põlevkivi jääb energiakandjana kasutusele. Turuolukorras ju lihtsalt on nii, et põlevkiviga, põlevkiviõliga liigub kaasa ka CO2 komponent. Turba puhul see nii ei ole. Mulle tundub, et me teeme asju, mida me ei ole lõpuni läbi mõelnud, ja tekitame nii asjatut bürokraatiat ja ebakindlust. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kui lubate, jään lugupidavalt eriarvamusele. Küsimuse mõte on arusaadav. Ma toon ühe sellise analoogia, mis võib-olla [ei kehti] täpselt üks ühele, aga siiski. Paar pinki teist tagapool [istuv] Mart Maastik mõned päevad tagasi kurtis, et kuidagi juhuslikult on nii juhtumas, et sõidukid ei tohi enam kõnniteel parkida. See pole juhuslik, see on läbimõeldud plaan. Kõnniteel lapsevankriga [jalutav] ema ei pea ennast autode vahelt läbi suruma. See on täiesti teadlikult tehtud. Mis puudutab lube, siis lubade peatamine mõneks aastaks, kuni kliimakindla majanduse seadust menetletakse, on ka loogiline, sest pärast seda on meil selge, millisel viisil ja kuidas me oma varasid kasutame. See on täiesti loogiline ja läbimõeldud tegevus, sellest on ka avalikkuses päris pikalt räägitud. Mul numbreid käepärast ei ole, aga ma hea meelega otsin nad pärast üles, küllap nad kusagil kaustas on. Meil jätkub varusid 20–30 aastaks, ilma lubasid peatamata, selles meil ilmselt erimeelsusi ei ole. Pigem on küsimus selles, et neid varusid, mille jaoks lube on välja antud – ma võin jälle mälu järgi öeldes mööda panna, ma ei ole juba peaaegu neli kuud Kliimaministeeriumis olnud –, on umbes 160 miljoni tonni või midagi sellist, niisuguse [varu jaoks] on neid lube välja antud. Uusi lube taotletakse [varude jaoks, mida on] üle 600 miljoni tonni. See tähendab seda, et Keskkonnaameti tublid inimesed või ebatublid inimesed – mõnele võib-olla nad ei meeldi – muudkui palehigis menetleks neid ja ettevõtjatel oleks ootus, et neid lubasid muudkui menetletakse. See on nonsenss. Tegelikult ei ole mõtet menetleda lubasid, mille puhul me ju teame, et sellises mahus ei ole lubadega enam midagi teha, sest on tulemas kliimakindla majanduse seadus. Nii et ma arvan, et see on turuootuste ja ettevõtluse vaatest üsna mõistlik olukord, et me debateerime selle üle, mida ka Riigikohus on öelnud, millised on need sektoriaalsed eesmärgid, kuidas tulevikus saab näiteks põlevkivi kasutada, mille jaoks. Selge on see, selle üle ka siin enne debatt oli, et [energiatootmiseks] me tõenäoliselt seda kasutada ei saa, see ei oleks enam loogiline ka, hinna tõttu [see energia] ei pääse turule. Aga mis see peenkeemia siis on, kuidas see hakkab olema, millised need vastavad näitajad on, mis saab üldse nende normide tulevikust? Kui see debatt on peetud, siis on võimalik otsustada, kuidas saab selle kõigega edasi minna. Nii et see, pigem vastupidi, ma julgeksin öelda, on ettevõtjate õiguskindlust silmas pidades täiesti mõistlik tegevus, sest siis ei teki vahepeal ootust, lootust ega ettekujutust, et sa saad loa mingite uute kaeveväljade jaoks, mida keegi tulevikus sulle andma tõenäoliselt ei hakka või mida ei kavatseta rajada. Ma loodaks seda pigem niipidi kirjeldada.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.