Regionaalpoliitika

Tänane kolmas küsimus on regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmanile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on regionaalpoliitika. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Üks tont käib mööda Eestit ringi ja see tont tuleb teie ministeeriumist. Tõsi, see ei ole küll teie algatus, aga ma ei räägi minevikust, räägime täna olevikust ja tulevikust. Selle tondi nimi on regionaalsed koostööpiirkonnad, mille [moodustamiseks] ministeerium soovib erinevate kohalike omavalitsustega üle Eesti [lepingud] sõlmida ja moodustada niimoodi neli regionaalset piirkonda, millel puudub igasugune mõistuslik loogika, mis on kunstlikud, ebaloogilised ja mis ei haaku Eesti regionaalse arenguga mitte vähimalgi määral. Eesti Vabariik ei ole mitte kunagi ajaloos jagunenud regionaalselt neljaks. Kui me otsime suuremaid regioone, siis me võime leida näiteks, et Eesti on jagunenud Liivimaaks keskusega Tartus ja Eestimaaks keskusega Tallinnas. Meil oli Nõukogude ajal lühiajaliselt isegi kolm oblastit. Mitte kunagi ei ole olnud neid nelja regiooni, mida erinevad ametkonnad virtuaalselt loovad, mida ju võiks veel taluda, aga mida teie regionaalarengu seisukohalt tahate juurutada. Kesk-Eesti regiooni on kokku pandud Rapla, Lääne-Viru, Järva ja Viljandi, [see ulatub] põhjarannikust Läti piirini, vaata, kuidas tahad. No ei leia mitte mingisugust loogikat ja seost! Siit tulenevalt on mul küsimus, miks te tegelete asendustegevusega ja sunnite selliseid regioone moodustama. Mul on oma arusaam, miks ametnikud seda soovivad teha, aga mul on ka palve: pidurdage seda rumalat tegevust! Lähtugem ikkagi Eesti administratiivsest jaotusest, omavalitsuste piiridest, maakonnapiiridest, kohalikust identiteedist, keskustest ja nende tagamaast, tõmbepiirkondadest. Ärge maalige Eestisse selliseid kunstlikke regioone! Kas on võimalik, et te võtate regionaalpoliitikas aluseks tervemõistusliku lähenemise ja annate selle edasi ka oma ametnikele, kes on agarad neid lepinguid sõlmima ja survestavad omavalitsusi, et need juba sellel aastal ära sõlmitaks?

Lugupeetud Riigikogu liikmed, aitäh esitatud küsimuse eest! Vastan lõpust alates. Miks me sellega tegeleme? Murekoht on see, nii nagu me ka siin saalis oleme rääkinud, et piirkondlikud lõhed kasvavad. Vaatame seda, millised on palgatasemed, millised on ettevõtlusega seotud erinevad numbrid: olukord erinevates piirkondades ei muutu mitte [ühtlasemaks], vaid need lõhed kasvavad. Meil on väga selgelt vaja siin midagi ette võtta. Samamoodi me näeme, et teatud teemade puhul erinevad valdkonnad – toon näiteks PPA – juba moodustavad suuremaid piirkondi, kui on ainult kas kohalik omavalitsus või maakond, ja tegelikult üle Eesti vaadatakse teatud valdkondadele otsa regioonidepõhiselt. Kui me vaatame neid erinevaid valdkondi, siis näeme, et need regioonid on hästi erinevalt jaotunud. Aga selle asja mõte on see, et meil oleks piisav tase selleks, et teatud küsimuste lahendamiseks tekiks kompetents ja ressurss. Ma ütlen kohe alguses ära, et meie eesmärk ei ole see, et me [alandame] kohalike omavalitsuste või maakondade taset või kaotame nende identiteeti. Nii nagu te ka ütlesite, inimesed on seotud oma piirkonnaga, kohaliku eluga, ja siin me midagi muuta ei taha. Meie eesmärk on see, mida me teatud küsimustes näeme, et on vaja nii-öelda regiooni tasemel otsuseid edasi viia. Me ei räägi neljast piirkonnast või neljast regioonist, vaid räägime viiest regioonist. Hetkel on kogu see ettevõtmine piloodi tasemel, mida on kaks aastat koostöös kohalike omavalitsustega, ettevõtete ja ülikoolidega arendatud. See on olnud tegelikult ettevõtmine, mida on soovitanud meile ka rahvusvahelised organisatsioonid, ja seda on tehtud koostöös OECD‑ga. Siin on tulnud kohalikud omavalitsused ise appi, nad samamoodi näevad, et nad ei saa kõikide küsimustega kohaliku omavalitsuse ja maakonna tasandil hakkama. Meie eesmärk on need arengulepped [sõlmida] või regioonid moodustada, kas või seetõttu, et üks prioriteetidest julgeoleku kõrval on meil sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine, aga ka majanduskasv. Me näeme väga olulist mõju nendel arengulepetel just nimelt selles, kuidas toetada ettevõtlust ja kuidas toetada majanduskasvu ka teistes piirkondades. Need on need küsimused, mida me tahaksime tuua regioonide tasandile. Kuidas need kaardid joonistada ja millised need regioonid võiksid välja näha? Tänu sellele piloodile on meil tekkimas ka kogemus, tagasiside. Aga ma ei fokuseeriks siin niivõrd sellele, milline see kaart saab olema, vaid sellele, millist küsimust me lahendame. Olen ise ka nende erinevate regioonidega ja nende inimestega juba kokku puutunud, [laua taga] istunud, tagasisidet saanud. Siiamaani on tagasiside olnud ikkagi see …

Teie aeg!

… et nii palju koostööd regioonide tasandil erinevate maakondadega kui tänu nendele arengulepetele ei ole varem tehtud. Viimane selline tagasiside oli Tartumaa omavalitsustelt.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt minister! No ega piiride tõmbamisega Eestis regionaalseid probleeme küll ei lahenda, sisu on olulisem. See on asendustegevus, ükskõik, kas te teete neli regiooni või viis regiooni, need kõik on kunstlikud. Lõpetage see Eesti regionaliseerimine! Meil on olemas maakonnad. Maakond on Eestis optimaalne regionaalse juhtimise tasand, mille kaudu saab hiilgavalt erinevaid programme ellu viia. Ma loen sellest lendlehest, mida te omavalitsustele levitate ja püüate [selle abil] nendelt allkirja kätte saada, et maakond on liiga väikese mastaabi ja võimekusega ettevõtluskeskkonna arendamiseks, aga ma ei [näe] seal taga mingisugust analüüsi ega ekspertiisi. [Ma loen ka seda, et] otsustamatus suurendab ebaselgust, kuid ometigi meil programmid on, raha jagatakse. [Otsustamatuse] asemel on minu arvates pigem rumalus see, mis takistab regionaalset arengut. Tegelik probleem on ju selles, et moodustatakse piirkondi, mis on ebaloogilised, ma veel kord kordan, selleks, et ametnikud saaksid nende väljamõeldud regioonide kaudu nii-öelda tsentraalselt otsustada ja juhtida seda nii-öelda raharessurssi ja ka otsustusprotsessi, kuna vastas ei ole mingit administratiivset üksust, mis annab nii-öelda tsentraliseerimise võimaluse. See ei ole kuigi mõistlik, see on täiesti ebaloogiline. Probleem on pigem selles, et regionaalpoliitikat ei saa teha niisuguste kunstlike regioonide kaudu, vaid regionaalpoliitikat peaks tegema valitsus tervikuna. Iga ministeeriumi tegevuse osa peaks olema regionaalpoliitiline nägemus: haridusminister kujundab regionaalpoliitikat haridusvõrgu, terviseminister haiglate võrgu kujundamisega, Kliimaministeerium ja majandusministeerium [teevad seda] infrastruktuuri arendamisega. Vaat seal kujundatakse regionaalpoliitikat, mitte ministeeriumidevälise regionaalpoliitikaga, luues Eestis mingisuguseid regioone, mis ei haaku kohaliku identiteediga ega ole ka loogilised. Mul on ikkagi palve, kas on võimalik ametnikele edasi [öelda] ja kas teil on võimalik peaministriga kokku leppida, et valitsuse kui terviku jaoks saaks regionaalpoliitika prioriteediks ja oleks nii-öelda ministeeriumideülene.

Teie aeg!

Aitäh esitatud küsimuse eest! Ma arvan, et ühes küsimuses oleme me väga selgelt teiega ühel nõul. See on see, et igas valdkonnas peab [tegevuse] osa olema ka regionaalpoliitika. Nii nagu te ütlesite: haridusküsimused, sotsiaalküsimused, aga ka julgeolekuküsimused. Me oleme sellel teemal väga ühel nõul. Tegelikult ei ole ju kogu selle asja mõte mitte kaartide joonistamine, vaid selge fookus on koostööl, selleks, et meil oleks võimalus, ressurss ja hoovad mõjutada midagi nii-öelda suuremat. Praegu me näeme, vaadates kas või ettevõtete loomist, seda, kui palju on ettevõtteid ühe inimese kohta, milline on palgatase, et meil on jätkuvalt probleemid olemas. Neid hoobasid, mida me oleme rakendanud, ja neid meetmeid on päris palju, mis on juba olemas, ka regionaalvaldkonnas on neid päris palju. Aga me ei ole suutnud muuta seda trendi, et teatud piirkonnad meil ikkagi ei arene piisavalt. Meie mõte on ikkagi see, et teatud küsimused tuua nii-öelda kõrgemale tasemele, tuua see kompetents ja teadmine natukene kõrgemale, et meil tekiks piisava kompetentsi ja ressurssidega nii-öelda hoob. Meie mõte ei ole mitte see, et me toome ressursse altpoolt üles. Mina leian, et teatud ressursid on sellised, mida me ei peaks keskusest, siit Tallinnast jagama, vaid me peaksime need ressursid viima alla ja just nimelt piirkondadega või regioonidega koostöös läbi mõtlema, mis on seal need kohalikud algatused ja kohalikud ettevõtmised, ning mis on need probleemkohad, mida me peame lahendama, et need piirkonnad saaksid areneda. See on tegelikult probleem, mida me proovime lahendada. Tõesti, kaks aastat on see protsess toimunud, sellega on kohalikud omavalitsused kaasa tulnud. Seda ei saagi kuidagi jõuga teha. Kõik näevad, et meil on suured probleemid, mida tuleb lahendada. Mina arvan, et selle asemel, et praegu fokuseerida kaartidele, on [oluline] pigem see koostööküsimus. Jah, võib-olla see Kesk-Eesti piirkond tuleks üle vaadata, kas see on mõistlikult koostatud. Mina ise näen, et Virumaad võiksid olla koos, aga see on juba nii‑öelda tehniline küsimus, mille üle me peaksime arutlema.

Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Jah, kuulan ja nukraks läheb [meel]. Enne meil, muide, tekkis ikkagi tõsine etteheide peaministrile, et väga tõsise teema juures tegi temale midagi nalja. Minu meelest ei ole aga üldse naljakas see kõik, mis meil praegu julgeolekuga [toimub]. Aga "kompetentsid peaksid tulema kõrgemale tasemele" – ma ei tea, kuidas teil enesekuvandiga seal valitsuses ja koalitsioonis on, aga väljastpoolt vaadates on meil ikkagi olnud viimased kolm aastat võimul kõige ebakompetentsem ehk mitte öelda kõige käpardlikum valitsus üldse, kes nüüd tahab tõsta seda otsustust võimalikult madalalt tasemelt enda juurde ja rahajagamist ka. Ma olen täpselt sama meelt Helir-Valdor Seederiga, et see piiride ja mingisuguste kastikeste joonistamine kuhugi tahvli peale on absoluutne asendustegevus. Ütlesite väga ilusa lause, et iga valdkonna poliitika peaks hõlmama endas regionaalpoliitikat. Aga ta ju ei hõlma. Ükskõik, mis valdkonda me vaatame, regionaalpoliitilist mõõdet seal ei ole või on see negatiivselt kajastatud. Me võime Vana-Vigala koolist või Metsküla koolist rääkida, me võime rääkida neljarealiste teede mitteehitamisest. Meil lastakse selle asemel hoopis sildasid õhku nii plaani kohaselt kui ka niisama, uute ehituste tegemise jaoks. Me võime rääkida sellest, kuidas rongi‑, bussi‑ ja praamiliikluselt võetakse raha vähemaks, mitte ei panda juurde. [See on nii] kõikides regionaalsetes mõõtmetes. [Võime rääkida] ka perepoliitikast, me teame ju, et maapiirkondades on suuremad pered. Tänane valitsus liigub täpselt risti vastupidi sellele suunale, mis peaks aitama regioonidel elu edendada. Nii et ma ei näe, kuidas see nagu edeneks. Ma saan aru, et see ongi keeruline valdkond, aga see mitte lihtsalt ei tammu paigal, vaid see liigub tagasi. Ma küsin teilt, kuna te ütlesite, et julgeolekupoliitikal on ka regionaalpoliitiline mõõde, ja väga palju kogu sellest nii-öelda tsiviilkaitsest on omavalitsuste peal, kas teie teate, kuhu omavalitsused hakkavad inimesi evakueerima.

Aitäh esitatud küsimuse eest! Kõigepealt, hinnang valitsusele: kindlasti annab rahvas oma hinnangu valitsusele siis, kui neil on võimalik valida või meile meie tööd tagasisidestada. Ma ise olen seisukohal, et mitte midagi tehes ka ei juhtu mitte midagi. Arengulepped on midagi, mida on välja pakkunud ka rahvusvahelised eksperdid väljastpoolt ja mida me oleme koostöös nii linnade ja valdade liidu kui ka kohalike omavalitsustega teinud. See ei ole midagi, millega ametnikud täidavad oma päevi lihtsalt selleks, et mitte midagi muud teha. Meie eesmärk ei ole mitte see, et me toome nii-öelda asju ülespoole, vaid vastupidi, me toome rohkem otsustust ja ressursse allapoole. Me oleme juba ette valmistamas uut eelarveperioodi ja selle raames on meie eesmärk, vastupidi, tuua teatud meetmete puhul täiendavalt otsustamist allapoole. See võiks olla regioonide tasand, kus on valitsuse esindajad, kohalike omavalitsuste esindajad (Hääl saalist.) ja ettevõtete esindajad, aga ka ülikoolide esindajad. Konkreetne näide selle kohta, mida valitsus teeb, on see, et kevade lõpus otsustas valitsus, et 40% ettevõtlus‑ ja keskkonnameetmetest peab jõudma nii-öelda kuldsetest ringidest väljapoole. Eelmisel perioodil [läks] 90% kuldsetesse ringidesse, 10% oli see, mis väljapoole [läks]. Me [praegu] monitoorime ja tuleme põhjalikuma analüüsiga veel enne aasta lõppu valitsusse. Hetkel on selline olukord, et 38% nendestsamadest meetmetest jõuab maapiirkondadesse. Jah, alles 10% on jaotatud, aga valitsus on teinud nii-öelda põhimõttelise otsuse ja me näeme, et see toimib. Te tõite mitmeid valusaid näiteid selle kohta, kuidas riik kohapeal kokku tõmbub. Ka siin ei ole me kuidagi pealtvaatajana seisnud. Kõikide nende konkreetsete teemade asjus oleme suhelnud haridusministeeriumiga ja proovinud leida lahendust. Ka Vana-Vigala jaoks otsitakse seda võimalust, et teatud õppekavad sinna kohapeale jääksid, mitte et see kool ennast nii-öelda kokku tõmbaks. Isiklikult tegelen väga selgelt ka Jõhvi kohtumaja küsimusega. Eelmisel nädalal oli konkreetne omavalitsus meil laua taga, et mõelda välja lahendusi. Loomulikult saan ma aru, et kärpetingimustes me peame tõmbama teatud tegevusi kokku, aga me oleme kõikide nende väga üksikute näidete juures kaasa mõtlemas ja proovime luua sildu konkreetse valdkonna või ministeeriumiga. Paar nädalat tagasi andsin ülevaate sellest, et me oleme kokku kogunud ministeeriumide tagasiside, millised on nende järgmise kolme aasta plaanid seoses regionaalse esindatusega. Natukene põhjalikumalt andsin ma ülevaate ka kõikidest nendest haldusaladest, mille kohta meile selleks hetkeks info oli esitatud. Samamoodi planeerime aasta lõpus omalt poolt – loodan, et ka valitsuses avaneb selleks aeg – ülevaatega tulla ja läbi mõelda, kuidas me suudaksime riigi regionaalset esindatust ikkagi säilitada. Nii et me ka valitsuse tasandil nendel teemadel räägime.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.