Эстонское дыхание

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti õhkimine. Martin Helme, palun!

Aitäh! Lugesime eelmisel nädalal, et Kaitseväe juhataja Andrus Merilo oli käinud kusagil esinemas ja esinenud selliste, ma ütleksin, väga sensatsiooniliste avaldustega. Ta rääkis sellest, et risk, et puhkeb suur sõda, NATO ja Vene vaheline sõda, on oluliselt kasvanud, ja kui see sõda puhkeb, siis meie geograafilisest asukohast lähtuvalt oleme me väga suure tõenäosusega sõja tallermaa. Kui see juhtub – ja see võimalus tema arvates on suur –, siis on kogu Eesti territoorium sõja[tegevuse] territoorium ja siis me peame hakkama õhkima kõikvõimalikke asju, sildasid ja muid asju, ning võib-olla peame hakkama evakueerima elanikkonda mitte lihtsalt ühest Eesti piirkonnast teise, vaid kogu Eesti rahvast Eestist ära evakueerima. Mina ei taha, et see vestlus kukuks kuidagi selle teema juurde, et EKRE‑le ei meeldi jälle kõrgemate sõjaväelaste avaldused. Mul on niisugune tunne, et võib-olla kõrgem sõjaväelane väljendas seisukohti, mida valitsus ei julge välja öelda, ja tema pandigi tanki. Nii et mul on selle tema sõnavõtu põhjal õige mitu väga tõsist küsimust. Kas sellega on lõppenud see müüt, et meil on kindlad käed ja et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja Reformierakond ongi meie julgeoleku garant? Kas me selle piinliku jutu peame kõrvale jätma ja tõde ongi see, mida Merilo meile rääkis? Teiseks on mul küsimus, et kui see nii on, kui see on see reaalsus, kus me oleme, siis miks me oleme Reformierakonna juhtimisel ära andnud oma kahurid, oma laskemoona, oma pioneerivarustuse, oma tankitõrjevarustuse, oma õhutõrjevarustuse. Me oleme ju siis praegu paljad! Kolmandaks on mul küsimus, et Merilo kavatseb õhku lasta sillad, laod, sadamad, tehased ja ei tea, mis kõik veel, aga kas meil lõhkeainet üldse enam olemas on. Ja kõige olulisem küsimus: kuhu valitsus kavatseb siis eestlased evakueerida, mis teed pidi, millega, ja kuhu meil tagasi on tulla, kui sõda siit niimoodi üle käib, nagu planeeritakse?

Aitäh! Jah, õnneks oli teie küsimuse pealkirjas ju väga hea selgitus: Eesti õhkimine. Seetõttu ma vaatasin kolleegidega järele, mida kindral Andrus Merilo on öelnud. Ta rõhutas tehnikaülikoolis 6. novembril taristu – selle alla käivad teed, sillad, raudtee – olulisust riigikaitses. Ta rääkis ka NATO artiklist 3, mis kohustab liikmesriike ise oma kaitsevõimet arendama. Tema sõnul tuleb sõja korral olla valmis õhkima sildu ja hooneid, et takistada vaenlase liikumist, ja halvimal juhul võib osutuda vajalikuks elanike evakueerimine välismaale. Ma vaatan, mida ta on öelnud. Ta tegelikult ongi öelnud seda, et tuleb vastu hakata, iga kord, kui me vastu hakkame, siis me õnnestume. Sõjalisi elemente, tema sõnul ka inimesi, on lihtsam asendada kui taristut, näiteks teid, sildu, viadukte, sadamaid, raudteesõlmi. Ta rääkis tsiviilisikute evakueerimisest, muu hulgas raudtee kasulikkusest tsiviilisikute liigutamisel ja paljust muust. [Ta rääkis] sellest, kuidas taganedes, kui selline olukord peaks tekkima, tuleb ka taristut hävitada, et vastast kinni pidada. Näitena tõi ta Kanama viadukti õhkimise. Ilmselt said väga paljud inimesed eile õhtul veebis vaadata, kuidas silda õhitakse. Kõik see jutt ei peaks teile kuidagi üllatusena tulema. Ise te viisite jutu sinna, kuidas EKRE poliitiline vaade meie kaitseplaanidega või Kaitseväe juhtide vaadetega ei kattu. Aga ma ütleksin nii, kasutades kaitseplaneerijate endi sõnu ja ka välismeediat, et viimasel paaril aastal oleme panustanud Eesti kaitsesse rohkem kui eelmistel aastakümnetel kokku. Eesti on väga tugevalt kaitstud, mis ei tähenda seda, et me ei peaks uusi võimeid juurde hankima. Nagu ma kirjeldasin, julgeolekumaksuga me katame selle puudujäägi, mis on kaitsekulude kasvus olnud. Aastal 2022 oli [kaitsekulude osa SKP‑s] 2,16% ja sel aastal on see 3,4%, vahe on 550 miljonit. Lisaks ostame järgnevatel aastatel 1,6 miljardi eest vajaminevat moona, et saaks vaenlast mõjutada tema operatsiooniruumis, tema maa-alal. Nii et ma arvan, et kindral Merilo kirjeldaski seda, millised on erinevad võimalused ja millised on erinevad valikud. Ta loomulikult ei kirjeldanud sõjaplaane üksikasjalikult, seda kunagi avalikkuse ees ei tehta, aga ta kirjeldas võimalikke stsenaariume, kuidas mingis olukorras käituda.

Suur tänu! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ei, ma oma meelest just ütlesingi, et ma ei taha vaielda Kaitseväe juhatajaga, pole kunagi tahtnud. Ma olen tahtnud poliitilist diskussiooni pidada ja seda ei ole me saanud pidada Eestis kolm aastat, sest niipea, kui sa ei kiida takka Reformierakonna geniaalsetele plaanidele ükskõik mis vallas, olgu see eelarve või maksutõusud või midagi muud, siis sa oled kohe putinist. Nii on meil see arutelu siin käinud viimased kolm aastat. Ja tuleb küll üllatusena tema sõnavõtt. Minu meelest, kui me loeme Eesti peavoolumeediat ja oleme veel sinna juurde nii rumalad, et usume seda, midagigi sellest, siis tuleb ikka täieliku üllatusena see, et kohe-kohe on puhkemas sõda, selle sõja käigus lastakse suur osa Eestist õhku ja evakueeritakse Eesti rahvas siit minema. See oli ju selle sõnavõtu destillatsioon. Minu küsimus valitsusjuhile on, et kui lähedal siis see sõda on. Seda peab meile kommunikeerima valitsus, mitte Kaitseväe juhataja. See on poliitiline vastutus ja see on poliitiline kommunikatsioon. Mis see risk siis on praegu, mis see riskihinnang on praegu? Me peame teadma ka seda, mida me siin kõik õhku hakkame laskma, aga mu põhiküsimus on see: kes, kuhu, millal, millega evakueeritakse? Me kõik saame aru, et valitsus paneb esimese paadiga minema. Nüüd on sellele lisandunud uus plaan, et kogu rahvas viiakse Eestist minema. Kuhu? Ma loodan, et mitte rongiga Siberi poole. Aga kuhu ja millega? Ja kuhu meil on tagasi tulla, kui siit, nii nagu Kaja Kallas omal ajal rääkis, käib kõigepealt sõda ühtpidi üle, siis käib sõda teistpidi üle ja meie oma sõjavägi laseb veel ka õhku kõik selle, mida õhku annab lasta? Mis meist saab?

See on muidugi, jah, Eesti filmiklassikastki tuntud küsimus: mis meist saab? (Mart Helme pahane hääl saalist: "Valitsusjuht tõuseb püsti ja naerab selle jutu peale, mida Kaitseväe juhataja on rääkinud! Ära naera!" Juhataja helistab kella.) Hea juhataja, kelle kord on rääkida? Saalis viibib ärritunud meeskodanik.

Head kolleegid, praegu on vastamise aeg ja vastab peaminister Kristen Michal. Palun! (Mart Helme saalist: "Peaminister vastaku, mitte ärgu irvitagu!") Praegu on vastamise aeg, head kolleegid, ja vastab peaminister Kristen Michal. Palun!

Enesevalitsuse kaotamine ei tee kellelegi au. Soovitan enesevalitsust hoida, eriti parlamendi debatis osaledes. Aitäh! Nii. Nüüd tulen selle küsimuse juurde, mis meist saab. Eesti püsib iseseisvana ja tugeva kaitsevõimega. Seda ma soovitaks ka EKRE‑l oma positsioonides arvestada. Selleks tehakse väga arvestatavaid pingutusi. Neid teeb nii Kaitsevägi, kes juhib mis tahes olukorras Eesti kaitsmist, neid teevad kõik vabatahtlikud kodanikud, kes selles kaasa löövad, need inimesed, kes on Kaitseliidus, kes panustavad oma vaba aega ja ressurssi sellesse – kõik inimesed erinevates rollides. Selleks, et me seda teha saaksime, me oleme kasvatanud kaitsekulutusi. Kulutused kaitsevõimele ei ole kunagi olnud nii kõrged, kui nad on seda praegu. Te küsite, mis on risk. Risk on selge. Risk on Putini Venemaa. Seesama Venemaa, kes peab praegu Ukrainas julma vallutussõda. Loomulikult on see risk. See on risk tervele NATO‑le, kogu avalikkusele, kogu reeglitepõhisele maailmale. Meie ülesanne on tagada kaitsevõime ja uued võimed ning hankida juurde see moon, mida Kaitsevägi kaitsmiseks vajab, ja hoolitseda selle eest, et Eesti inimesed oleksid erinevaid kriise läbi harjutanud ja kaitsmine oleks kenasti põhjendatud.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Ma tuleksin nüüd küll tagasi selle Martin Helme väga tõsise küsimuse juurde, kuhu siis ikkagi ja kuidas hakatakse Eesti rahvast omaenda kodumaalt evakueerima, kui teostub see stsenaarium, millele kindral Merilo osutas, et Eesti territoorium muutub NATO ja Venemaa vahelise sõja tandriks. Meil on teatavasti maismaapiir ainult Lätiga ja ilmselt on sellisel juhul ka Läti väga sarnases olukorras, nii et evakuatsioon sinnapoole oleks ilmselt väga keeruline. Kas te saaksite meile selgitada, et kui tõesti teostub see olukord, mille kohta Merilo ütles … Kuidas ta ütleski? Meil tuleb valmistuda selleks, et kui mingid arengud ei lähe meile soodsas suunas, siis sõjaline rünnak Eesti vastu muutub realistlikumaks, kui see on praegu või kui see on olnud kunagi varem meie iseseisva ajaloo jooksul. Kuidas see evakuatsioon toimuma hakkab?

Aitäh! Evakuatsiooni viisi ja plaanidega, ma olen kindel, te saate tutvuda nendes kohtades, kus on võimalik tutvuda nende dokumentidega, mis on riigisaladusega kaetud, eeldades, et teil on [riigisaladusele] juurdepääs ja teie küsimus on põhjendatud. Parlamendi liikmetel peaks [juurdepääs sellele] ometi olema. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab kaitseplaane, siis nendega on täpselt samasugune lugu. Mis puudutab riske, siis kui suur see tõenäosus on, sõltub ju sellest, kui palju me ise nendeks riskideks valmistume. Kui Eesti on, nagu täna, NATO kolme tippriigi hulgas – esimene on Poola, teine on Eesti, kolmas on Ameerika Ühendriigid – panustamise poolest oma kaitsesse, siis see oluliselt vähendab ka mis tahes riske sõjalise konflikti tekkimiseks. See ei tähenda seda, et Venemaa ei prooviks mis tahes hübriidsel kujul ühel või teisel viisil Eesti iseseisvat kaitsevõimet või juhtimist õõnestada, muu hulgas sellist ärevust tekitades.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.