Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks) eelnõu (457 SE) teine lugemine

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks) eelnõu 457 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe härra Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks) eelnõu menetlust komisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Kõnealuse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 10. juunil käesoleval aastal. Sellega lahendatakse juba aastaid püsinud ruumivaldkonna tegevuste killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimus. Riigil puudub keskne rakendusüksus, mis käsitleks ruumi- ja maaküsimusi kui tervikut, analüüsiks oluliste otsuste mõju elukeskkonnale ning annaks riigiasutustele, ettevõtetele ja omavalitsustele nõu ruumiloome küsimustes, sealhulgas aitaks kohaneda kliimamuutustega, vähendada sundliikumisi, ennetada segregeerumist, hoida keskkonda ning parandada inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Selleks luuakse Maa-ameti kaudu seda ümber korraldades Maa- ja Ruumiamet, mis aitab viia ellu eesmärke, mis on seatud ruumi tasakaalukaks ja kestlikuks arendamiseks. Eelnõu esimene lugemine toimus 14. juunil käesoleval aastal siinsamas saalis. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks neid ei laekunud. Keskkonnakomisjon otsustas esitada 11 muudatusettepanekut. Teise lugemise ettevalmistamiseks arutas komisjon eelnõu oma 7. novembri istungil. Istungil tutvustasid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindajad komisjoni liikmetele ministeeriumi ettepanekuid eelnõu muutmiseks, mis pärast arutelu muutusidki keskkonnakomisjoni ettepanekuteks. Ministeerium on pannud komisjonile südamele, et seda eelnõu oleks praegu vaja juba nii-öelda kiireloomulisena menetleda, ja sellepärast on see just tänasel päeval siin saalis. See on seotud sellega, et ümber korraldatud asutus peaks tööle hakkama 1. jaanuaril 2025, me aga oleme juba novembrikuus. Meil oleks tarvis anda nendele inimestele mingisugune kindlus, et töö algab aasta algusest. Muudatusettepanekud, mis on ministeeriumi poolt esitatud, on suuresti seotud sellega, et esimese ja teise lugemise vahel on palju vett merre voolanud, sealhulgas seoses sellega, et üks teine valitsus asus ametisse. Kui oli esimene lugemine, siis oli veel eelmine valitsus ametis. Nagu te teate ja mäletate, suvel toimus valitsuse vahetus ja toimus ka vastutusvaldkondade ümberjagamine ministeeriumide vahel. Päris mitu muudatusettepanekut eelnõu kohta on sellega seotud. Ja infoks ütlen veel seda, et meil on paralleelselt Riigikogu menetluses eelnõu 505, mis tegeleb ka nende muudatustega. Aga antud eelnõu, mis käsitleb selle ameti loomist, on siin teie ees esimesena. Lihtsalt tuleb mõned detailid sõnastuslikult viia [teise] eelnõuga kooskõlla. Komisjon vormistas 11 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek tegeleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalast Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse mineva ligipääsetavuse põhimõtete rakendamise tagamise koordineerimise valdkonnaga. Ligipääsetavuse valdkond liigutatakse ühest ministeeriumist teise, koos sellega muutub ka see vastutusvaldkond. Teine muudatusettepanek käsitleb Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas Maa-ameti baasil loodavat Maa- ja Ruumiametit. See muudatus tuleneb asjaolust, et Riigikogu menetluses oleva VVS-i muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohaselt – eelmainitud 505 – viiakse maa- ja ruumivaldkonna ülesannete täitmine koos Maa-ametist ümber korraldatud Maa- ja Ruumiametiga Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisalast üle MKM-i. Sellest ma teile juba rääkisin, et see on seotud valitsuse vahetumise ja vastutusvaldkondade ümberjagamisega. Kolmas muudatusettepanek täiendab eelnõu uue paragrahviga nr 6 Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise kohta. Seal lisatakse vastavates sätetes olevate asutuste loetellu Maa- ja Ruumiamet. Siis tulevad muudatusettepanekud nr-d 4–6, mis on normitehnilist ja keelelist laadi. Need on puhtalt komisjonipoolsed. Veel kaks muudatusettepanekut, nr 7 ja nr 10, käsitlevad varasemalt kasutuses olnud üldplaneeringu ja kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu heakskiitmise otsustamisel toimuval avalikul väljapanekul kirjalikke arvamusi esitanud isikute ärakuulamist. Kui nende arvamusi ei arvestatud üldplaneeringu koostamisel, siis varasemalt on olnud niimoodi, et neil on olnud õigus saada ära kuulatud ka vastavas riigiametis, aga sellega on niisugune vigur, et enamasti need ärakuulamised on toimunud selle pärast, et inimestel on olnud sisulisi eriarvamusi. Aga need ärakuulamised ei ole õiguslikus tähenduses kunagi olnud mitte sisuliste eriarvamuste lahendamiseks, vaid ainult selle õigusliku protseduuri hindamiseks. See õiguslik protseduuri hindamine jääb alles, seda tehakse, aga selleks, et mitte anda inimestele võltslootust, et pärast avalikku väljapanekut on neil võimalik sisulistes küsimustes veel kusagile kaevata, siis võetakse see norm või see võimalus välja, et mitte asjatult pettumust tekitada. Nii, ja 8. ja 9. muudatusettepanek on ka sellised sõnastuslikud: Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi nimi asendatakse üldise viitega valdkonna eest vastutavale ministrile. Praegu peetakse silmas majandus- ja tööstusministrit. On jäänud veel üks muudatusettepanek, nr 11. See käsitleb seaduse jõustumise korda. Juhtivkomisjon tegi menetlusotsused ka. Kõiki neid 11 muudatusettepanekut teeb juhtivkomisjon ettepaneku täielikult arvestada. Muu hulgas on komisjon teinud otsuse teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. novembril. Sellega oleks praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Kalle Grünthal alustab. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles kobarpaketis on peidetud nagu tavaliselt ära need asjad, millest ei taheta eriti rääkida. Selles on viide sellele, et [maapõueseaduse] § 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Ja see lõige on selline, mis räägib riiklikust järelevalvest. Tunnistatakse kehtetuks, et "Maa-amet teostab järelevalvet käesoleva seaduse §-st 25 tulenevate nõuete täitmise üle". See puudutab geoloogiliste uuringute arvelevõtmist, registrisse kandmist ja nii edasi. Arvestades Ida-Virumaa probleemi fosforiidi ja haruldaste muldmetallidega, mispärast ikkagi tehakse otsus, et selle üle järelevalvet ei tehta? See sisuliselt annab võimaluse tegelikult varjata tegelike maavarade olemasolu ja mahtu.

Aitäh! Saan kinnitada, et mingit järelevalvet ei jäeta Eesti riigis tegemata. Kõik need muudatused, mida me täna arutame, puudutavad puhtalt vastutusvaldkondade muutmist, ühest asutusest teise liigutamist. Ühtegi järelevalve- või õiguslikku protseduuri ära ei jää Eesti riigis.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teie komisjonis arutatud eelnõu ühendab Maa- ameti ruumi[valdkonnaga] ning selle nimeks saab selline lohisev nimi – Maa- ja Ruumiamet –, mis iseenesest toob endaga ilmselgelt kaasa kulusid, kui nimevahetus tehakse. Kas te arutasite ka seda, et võiks jääda lihtsalt Maa-amet, et mitte tekitada jälle liigseid kulusid? Toon näite, et äkki tahate teha Maa-, Ruumi- ja Taevaameti, siis oleks selle lühend MaRuTa, ja tuleb jälle vahetada.

Aitäh selle küsimuse eest! See muudatus on mõnevõrra sisulisem kui lihtsalt asutuse nime muutmine. Nagu ma sissejuhatavas sõnavõtus mainisin, siin lahendatakse ruumivaldkonna tegevuse killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimust. Ja miks see nimi on sellisena valitud? Ma eeldan, et see nimi peegeldab täpselt selle asutuse sisu: ta tegeleb maa küsimustega ja ruumilise planeeringu küsimustega. Ning sinna kuulub tegelikkuses nii taevas kui ka maa kui ka vee nii-öelda ruum. Lihtsalt paremat lahendust ilmselt sellele teemale ei leitud. Aga ma pean ausalt tunnistama, et ega me seda komisjonis ei arutanud. Mitte keegi seda küsimust ei tõstatanud, kas see nimi pädeb või mitte.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et seda ruumiloome teemat te ikka väga ei arutanud, ometi see oleks ainukene asi, [mida arutada]. Tegelikult see on hea eelnõu, selles mõttes, et dubleerimise ja bürokraatia vähendamine on igati tervitatav. Aga siia sisse on tõepoolest pikitud jälle see ideoloogiline infantiilsus, see kliimavale, inimeste hirmutamine. See ruumiloome hakkabki tegelema kliimamuutusega, [tahetakse] vähendada sundliikumisi. Ma küsingi: kas komisjonis arutati, et selle ruumiloome käigus võiks ka teha maale tagasi töökohad, lasteaiad, koolid, korralik ühistransport ja nii edasi, et vähendada neid sundliikumisi, mis on siin kirjas? Mitte nagu praegu, kui inimesed tõepoolest peavadki sundliikuma, ja seda veel autodega, millele te maksu peale panite. Kas seda teemat arutati, et sundliikumist vähendada niimoodi, et tõesti elu muutuks inimsõbralikumaks, mitte nii, nagu praegu on, et kõik on inimestest nii kaugel, inimesed sundliiguvad ja maksavad selle eest?

Aitäh selle küsimuse eest! Just nimelt selleks Maa- ja Ruumiamet luuaksegi, et pöörata rohkem tähelepanu nendele elukeskkonna ja ruumilise planeerimise teemadele, mis seni võib-olla ei ole nii terviklikku käsitlust leidnud, nagu te märkisite. Inimesed kolivad linnadesse ja tihtipeale nad ei koli päris kesklinna, kus nad töötavad, vaid nad kolivad kusagile äärelinna, kus ei ole terviklikult läbi mõeldud kõik need teemad, mida te mainisite. Te mainisite ühistranspordi korraldust, te mainisite lasteasutuste asukohta. Selleks Maa- ja Ruumiamet saabki olema, et seal saaks rohkem nende teemadega tegeleda ja anda ka omavalitsustele nõu nende planeeringute tegemisel, et kui kusagile elamumaad või elamurajoone planeeritakse, kuidas seda teha niimoodi, et vähendada selliseid umbes 3 kilomeetri piires autosõiduotsi, mida Tallinnas praegu kõige rohkem tehakse. Kuidas ühistransporti korraldada, kuidas asutused paigutada niimoodi, et inimesed ei peaks iga päev 3 kilomeetri pärast oma autot käivitama, mis on täiendav keskkonnamõju. Võib-olla nad ei peaks siis üldse autot ostma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Nüüd tehakse Maa‑ ja Ruumiamet ja selle [töö] sisu on maatoimingud, maaparandus, planeerimine, mis tegelikult on regionaalne tegevus. See viiakse nüüd majandus- ja tööstusministri haldusalasse. Kas on ka arutatud või kas teie kui koalitsiooni liige olete teadlik, miks see liikus Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi alt majandus‑ ja tööstusministri alla, kes regionaalsete tegevustega üldjuhul ei tegele? Tema asi on majandus, tööstus. Tööstus pannakse kinni, Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamine lõpetatakse ära ja siis planeeringud lähevad sinna majandus‑ ja tööstusministri alla. Mis on see loogiline põhjendus, miks ta liigub sinna? Kas selleks, et Eesti tööstus kinni panna?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti ei ole see eesmärk niisugune, nagu te oma viimases lauses ütlesite. Võib-olla pean parandama ka, et põlevkivi kaevandamist Eestis tõenäoliselt ei lõpetata. Küll lõpetatakse põlevkivi kasutamine energia tootmiseks, need päris samad asjad ei ole. Aga me tõepoolest komisjonis detailselt ei arutanud, miks see vastutusvaldkonna liikumine niimoodi on. Ma võin eeldada, et see on seotud kõige rohkem selle nii-öelda teise funktsiooniga, mis Maa‑ ja Ruumiametile tuleb. See planeerimise ja planeeringute tegemise funktsioon on hästi olulise tähtsusega just nimelt ettevõtluskeskkonna arendamise ja üldse majanduskeskkonna [seisukohast]. Selles mõttes võib see ka loogiline olla. Aga ma tõepoolest olen teiega nõus ja mõnevõrra see küsimus tõstatati juba esimese lugemise ajal, et kui loogiline see [otsus] on. Saab küsida nii-öelda mõlemat pidi: kui loogiline on see asutus Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi all või kui loogiline on see asutus Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi all? Täiesti õigustatud on seda küsida. Ühe võimaliku seletuse pakkusin teile praegu välja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te minu hinnangul nagu päris tõtt minu küsimusele vastates ei rääkinud. Selles eelnõus on sees ka maapõueseaduse muutmine ja kui te nüüd avate [eelnõu] lehekülje 4, siis seal on [§ 16] viimane, punkt 15, milles on must valgel kirjas: "paragrahvi 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks". Kui me nüüd avame maapõueseaduse § 107 lõike 3, siis me näeme, et seal on kirjas: "Maa-amet teostab järelevalvet käesoleva seaduse §-st 25 tulenevate nõuete täitmise üle". See paragrahv tunnistatakse kehtetuks. Seega teie väide selle kohta, et ühtegi järelevalvet ära ei kaotata, ei vasta tõele. Ma arvan, et me ei saa siin üldse vaielda. Ja küsimus on see: miks seda tehakse, et registrisse ei pruugita enam kanda õigeid andmeid ja andmeid säilitada, samas kui trahvid selle eest on ligi 400 000 eurot?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Kunagi, kui ma õigesti mäletan, esitasite te sellise eelnõu, et Riigikogu puldis ei tohi valetada. See oli kas ministrite kohta või kõigi kohta. Aga ma igal juhul katsun alati sellest lähtuda ja lähtungi sellest, et siin valetada ei tohi. Seetõttu ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et te üritate siin väita, et ma olen teile valetanud. Ma ütlesin teile seda, et ühe paragrahvi normitehniliselt kehtetuks tunnistamine ei tähenda seda, et seda protseduuri enam üldse ei tehta. Ja ausalt öeldes see ei olnud eelnõu menetluse ajal komisjonis teemaks, et [tahetakse] mingisugune protseduur Eesti riigis ära kaotada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus, kas komisjon arutas seda ja kui arutas, siis mis oli tagasiside. See puudutab sedasama teemat, mille kohta kolleeg Kalle Grünthal nüüd ja ka esimese küsimusega küsis. Eestis oli seni Maa-ametis ja geoloogiateenistuses väga palju kattuvaid tegevusi. [Ma pean silmas] geoloogilisi uuringuid, järelevalvet, kaardistamist, arhiveerimist. Selle reformiga on soov viia need Maa-ametist kõik ühte asutusse, geoloogiateenistusse, et meil oleks vähem dubleerimist, et meil oleks rohkem kompetentsi koondunud ühte asutusse. Kas see teema oli komisjonis arutelul ja kui oli, siis millised sisulised seisukohad [kõlasid]?

Aitäh selle küsimuse eest! Tundub, et te selle küsimusega tegelikult vastasite just ära eelmise küsija küsimusele. Kahjuks ta ise on saalist lahkunud, ei tundnud üldse selle vastu huvi. Asi tõesti ei ole ju mitte selles, et see protseduur ära kaotada, vaid lihtsalt võtta sealt Maa-ameti roll välja. Paraku me seda detailselt komisjonis ei käsitlenud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin maapõueseaduse muutmises jäi mulle silma, et "Vabariigi Valitsuse volitatud asutus" asendatakse tekstiosaga "kliimaministri volitusel riigiasutus, [kelle ülesanne on tagada riigi geoloogiaalane pädevus]". Jääb mulje, et asutus viiakse Vabariigi Valitsuse alt ära kliimaministri alluvusse. Teie kui oma erakonna esindaja, kas teil ei tekkinud küsimus, miks see viiakse täielikult kliimaministri alla ehk Reformierakonna mõjusfääri? Kas teie kui koalitsioonipartnerid pole Reformierakonnale piisavalt usaldusväärsed, et nii oluline asutus, kes hakkab geoloogiaalast pädevust tagama, viiakse ainult ühe ministeeriumi alluvusse?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, seda küsimust ei tekkinud. Küllap minister – vahet ei ole, mis erakonnast ta on, ta on Vabariigi Valitsuse liige – töötab kooskõlas Vabariigi Valitsuse üldiste suundadega. Nüüd, [mõne] ülesande liikumine ühest ametist teise mõnikord toob kaasa ka alluvussuhte teatud määral muutumise. Nagu me siin enne kuulsime, selle eelnõuga püütakse üldises plaanis vähendada dubleerimist ja ka koormust avalikule sektorile. Järelikult on mõistlik asi korraldada niimoodi, et see oleks nii-öelda ministri volitusel tegutsev asutus, mitte Vabariigi Valitsuse volitusel. Vabariigi Valitsus on ikkagi selline organ, kes ei peaks kõikide Eesti Vabariigi küsimustega mikromanageerimise tasemel tegelema. Küllap on mõned küsimused, mis saab usaldada ministrile. Eks me peame ikkagi koalitsioonis üksteise ministreid usaldama. Ei ole niimoodi, et on meie ministrid ja nende ministrid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie vastusest saime teada, et see seadus reguleerib ainult elu Tallinnas. Meil ongi nagu ainult inimesed, kes liiguvad 3 kilomeetri raadiuses. Ma tuletan teile meelde, et Eestis elab inimesi ka maapiirkondades ja seal käivitatakse autod ikka natuke teistel põhjustel, mitte valikuliselt auto versus kastiratas. Aga siin on üks teine huvitav termin ka: tuleb ennetada segregeerumist. Ma küsin, mida siin [mõeldud on]. Äkki räägite lahti, kas see on kohustus, nagu on arendajatel Soomes, kus kinnisvara müügil tuleb rakendada selliste punaste sotsialistide terminite kohaselt positiivset diskrimineerimist? Ühes majas peavad koos elama sotsiaalsed ja asotsiaalsed, põliselanikud ja pagulased, pered ja vabanenud vangid. Soomes see on tegelikult läbi kukkunud. Põliselanikud kolivad ikka majast minema, kui kultuurierinevused ei võimalda [mõne naabriga] koos elada, pered ei taha, et naabriks on kriminaalhooldusel vangid, ja nii edasi. Kas eelnõus [on silmas peetud] sellist ideoloogilise segregeerimise ennetamist?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et selles küsimuses kõlas nii palju ideoloogilist segregeerimist, et ma ei ole võib-olla oma elu jooksul enne kuulnud, et ühes lauses jaotatakse nii paljud inimesed erinevate tunnuste alusel sobivateks ja mittesobivateks, põliselanikeks ja mittepõliselanikeks. Kahtlemata sidusa ühiskonna mõttes ei ole mõistlik segregeerimist kuidagi soodustada. Ma eeldan, et tõenäoliselt selle asutuse mõte on just nimelt välistada Eestis sellist getostumist. Ma arvan, et vaevalt küsija ise ihaldab niisugust arengut, kus inimgruppe hakatakse erinevatesse getodesse jagama. See tooks ühiskonnale suuri probleeme kaasa. Ja kindlasti ma oma eelmises vastuses kuidagi ei indikeerinud seda, et see asutus hakkab ainult linnakeskkonna küsimustega tegelema. Ma ütlesin, et keskkonna ja sundliikumise mõttes kõige suurem probleem on see linnade ümbruses liikumine, kus inimesed peavad umbes 3-kilomeetriseid sõite tegema. Kui me vaatame kogu süsinikuheidet, mis Eesti riigis tekib, siis kõige suurem osa tekib energeetikas, järgmine osa tekib transpordis. Ja transpordis omakorda see jaotub niimoodi, et kõige suurem osa tekib maanteedel, maanteede puhul omakorda jaotub see niimoodi, et kõige suurem osa tekib linnaliikluses sõiduautode tõttu ja seal on see keskmine liikumise lõik 3 kilomeetrit. See on see, mida ma silmas pidasin. Ma usun, et Maa- ja Ruumiamet kindlasti hakkab andma kasulikku nõu ka maaomavalitsustele, kuidas oma arendustööd niimoodi sättida, et inimeste elukeskkond parem oleks.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma siis sekundeerin Helle-Moonika Helme küsimusele. Te väitsite, et segregeerumine on selle jaoks kirjutatud sinna seadusesse, et getostumist vältida. Täiesti huvitav! Te ütlesite ka seda, et see, mis Helle-Moonika Helme tõi välja – nii need erinevad rahvusgrupid kui ka erinevad [muud] grupid, näiteks vangid, asotsiaalid, sotsiaalid –, et justkui see oleks halb, et seda välja tuua. Aga ega ei saa ju silmi kinni pigistada, et need grupid tegelikult eksisteerivad. Ja kui te väidate, et on getostumine, siis järelikult te ise ju ka tunnistate seda, et on selline variant, et mingisugused grupid hakkavad suures kogumis koos elama. Ja nüüd ongi küsimus, et kuidas siis seal ruumiametis hakatakse seda getostumist vältima. Kas te hakkate keelama, et keegi ei või kuhugi elama minna, ja [kui, siis] mille alusel te teete seda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mainisin, et on mõistlik erinevaid ühiskonnagruppe mitte sulgeda mingisugusesse kindlasse ruumi ja planeerida elukeskkonda selliselt, et erinevad ühiskonnagrupid saaksid elada nii-öelda ühises ruumis koos. Eks me oleme seda siin kõigi nende Eesti ühiskondlike muutustega tähele pannud. Näiteks [võib tuua] haridusteema. Meil on keeruline tagada eestikeelsele haridusele üleminek ja see on seotud mingil määral sellega, et on toimunud teatud segregatsioon. Kui seda oleks vähem olnud, siis meil oleks mõningaid probleeme eestikeelsele haridusele üleminekuga ja üldse nagu eesti keele toetamisega oluliselt vähem. Kui inimesed kusagil omakeelses grupis väga palju koonduvad, siis me võime üritada neile eesti keelt õpetada, aga neil ei ole seda kusagil kasutada, sellepärast et nad on koondunud teatud alale. Seda ei ole mõtet soodustada. Selles mõttes oli see Maa‑ ja Ruumiameti segregatsiooni vähendav roll tähtis.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, te avasite praegu uue teema, et Eestis hakatakse vältima getostumist. See on päris huvitav. Siiamaani mina ei ole küll ühestki seadusest välja lugenud neid meetmeid või seda, et meil on probleem getostumisega. Äkki te siis räägite, mis sellele järgneb. Kas [tulevad] mingid rakendusaktid või kuidas te näete tulevikus getostumise vältimist?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui nüüd päris aus olla, siis mina ju seda teemat ei tõstatanud. Selle tõstatas üks eelmine küsija, kes soovis sellel teemal, erinevate ühiskonnagruppide teemal pikemalt arutleda. Mina lihtsalt annan ülevaate selle eelnõu menetlemisest. Ja ausalt öeldes jäävad minu käed ka natuke lühikeseks, et kommenteerida praegu alles loodava rakendusüksuse töövõtteid või konkreetseid plaane. Meie ees on seaduseelnõu, mis üldises plaanis käsitleb selle asutuse moodustamist. Ja üldises plaanis on muu hulgas nimetatud kliimaeesmärkide nimel võitlemist ja sundliikumise vähendamist. Kokkuvõttes võib seda nimetada inimeste elukeskkonna parandamiseks. Ma tõesti ei oska siit puldist praegu detailselt sammude kaupa kirjeldada, kuidas üks või teine ametnik hakkab selles asutuses oma tööd tegema. Ja ausalt öeldes ei olegi see ilmselt seadusandja ülesanne. Seadusandja ülesanne on õigusloome kaudu panna [paika] teatud suunad ja raamid ning siis täitevvõim ja tema rakendusüksused toimetavad nende piires.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Nagu te ise ütlesite, ega te ei peagi teadma, mis see MaRu tegema hakkab, et teie asi on ainult ära koputada see seadus ja pole vaja sisusse minna. Aga nüüd ma vaatan seda muudatusettepanekut nr 7, mille suur põhjendus on, et selle kohaselt lüheneb planeeringu menetlemise aeg vähemalt 30 päeva. Üldplaneeringu ja eriplaneeringu tegemised kestavad aastaid. See 30 päeva on [selles mõttes] nii kaduvväike osa, et seda märkimisväärseks edulooks nimetada ma nagu ei pea õigeks. Asi on just selles, et [tahetakse] jätta ära praeguses seaduses olev ärakuulamise kohustus, kui kodanikud ei ole üldplaneeringuga nõus. Selge, et tekivad erimeelsused, ja me võiks ikkagi jätta kodanikele õiguse olla ära kuulatud, et nad saaks esitada oma argumente, miks [nad on] selle planeeringu vastu. Kas oskate nagu [selgitada], miks see 30 päeva võrra lühendamine [nii tähtis on]?

Aitäh, hea küsija! Eks ma natukene sellest juba kõnelesin muudatusettepanekute tutvustamisel. Aga kõigepealt tahaksin mõned küsimuses kõlanud väited ära klaarida. Ma ei ole öelnud, et meie ülesanne siin saalis on ainult eelnõu läbi koputada, mitte midagi teada pole vaja. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu sellele, et põhiseaduse järgi on meil võimude lahususe printsiip ja meil iga võimuharu tegeleb oma lõiguga. Riigikogu tegeleb seadusloomega, ta loob selle eelnõu kohaselt ühe asutuse, [seab] talle üldised eesmärgid ja määrab ka mingid raamid. Tõepoolest, meie ülesanne ei ole minna detailides nende ametnike töövõtete kallale. Seda esiteks. Teiseks, mis puudutab küsimuse sisu poolt, seda muudatusettepanekut, siis tõepoolest, see 30 päeva võib-olla ei ole kogu selles menetluses nii-öelda väga suur tükk. Samas, kui me räägime üldiselt bürokraatia vähendamisest ja teatud protsesside kiirendamisest, siis planeeringute pikk kestus on alati olnud majanduskeskkonnas [tegutsevate] ettevõtjate etteheide, et miks need nii kaua aega võtavad. Kui me saame kuidagi teha kas või väikesi sammukesi selle protsessi lühendamiseks, siis kahtlemata on see pigem kasulik kui kahjulik. See, millele te tähelepanu pöörasite ja mida ma üritasin ka muudatusettepaneku tutvustamisel [selgitada], on kaalumise koht, kas me protsessi lühendamisega võtame midagi olulist ära. Seda teemat me komisjonis ka käsitlesime. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi ametnikud juhtisid tähelepanu sellele, et see senine ärakuulamise kohustus ei ole tegelikkuses vastanud nende inimeste [ootusele], kes on proovinud seda kasutada. Inimesed on eeldanud, et pärast avalikku väljapanekut toimunud debatte, kui neil on sisuline eriarvamus, nad saavad tulla riigiasutusse ja hakata neid sisulisi küsimusi lahendama. Tegelikkus on olnud teine. See ärakuulamise kohustus on olnud piiritletud ainult sellega, kas on täidetud kõiki õigusnorme. Ametnikud ütlesid, et valdavas osas – väga-väga valdavas osas – ei ole suudetud selle täiendava ärakuulamise käigus kompromisse leida, kuna ärakuulamise eesmärk ei ole olnud sisuline ärakuulamine, vaid puhtalt õigusnormide järgimise kontroll. Kui inimesel on sisuline eriarvamus, aga kõiki õigusnorme on siiski järgitud, siis ta lihtsalt ei saa sellest ärakuulamisest seda, mida ta on soovinud, mida ta on ette kujutanud. Seetõttu oligi ettepanek seda protsessi niimoodi lühendada, et ametkond teeb oma järelevalvet küll, aga eraldi avalikku ärakuulamise protsessi ei tehta, kuna inimeste eeldus on olnud hoopis teine. Nad ei ole sealt saanud seda, mida nad on oodanud. Ja selleks, et inimeste frustratsiooni ja pettumust vältida, on mõistlik see protseduur lihtsalt ära jätta.

Siin Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te varasemalt avaldasite siin segregeerumise ja getostumise küsimuse juures sellist naiivsevõitu ootust, justkui oleks võimalik ka selle uue ameti abil vähendada või ära hoida getostumist. Tegelikult ju elu näitab, et Lääne-Euroopas, kas või Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal, kus on tehtud väga suuri püüdlusi getostumise vältimiseks, on tegelikult need probleemid tõsised. Kehtib eesti vanasõna, et kus on, sinna tuleb juurde. Kui moslemid ja neegrid mõnda linnaosasse kolivad, siis hakkab neid sinna järjest enam juurde kolima. Ja ma olen täiesti veendunud, et ka see loodav asutus ei suuda neid protsesse oma mingisuguste meetmetega muuta. Ainus variant, kuidas Eestis getostumist vältida, on ikkagi väga range immigratsioonipoliitika. Mida vähem migrante, seda väiksem risk getostumiseks. Kas te olete minu seisukohaga nõus?

Aitäh! Kindlasti ei saa ma olla nõus sellega, et kui meil on probleem, siis me peaksime seda kuidagi eirama ja sellega mitte tegelema. Üks asi on migratsioonipoliitika, teine asi on see, mida me teeme nende inimestega, kes on juba siin. Need ühiskonnagrupid, keda varasemates küsimustes välja toodi, ei ole kõik väljastpoolt sisse tulijad. Eesti pinnal on juba olemas inimesed, kelle puhul tuleks seda arengut vältida. Mina olen selles mõttes optimist, et mulle tundub [õige], et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Tuleb midagi ette võtta, mitte jääda tegevusetuks. Selline üldine eesmärk on sellele ametile püstitatud ja ta peab sellega tegelema oma pädevuste ja võimaluste piires.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõu puhul ei ole tegemist ju mitte ainult nime muutmisega, vaid tõepoolest ka ümberkorraldustega ja valdkonna ülesannete [jagamisega] eri ametkondadele. Küllap oleks pidanud selle küsimuse esitama esimesel lugemisel, aga kas komisjonis oli taustainformatsiooniks arutlusel see, kui palju või kas üldse on Eestis ministeeriumide ülesannete jagamist varem ette tulnud ja ka nimede muutmist? Noh, me kõik teame, et haridusministeerium on juba ammu Haridus- ja Teadusministeerium ja et on loodud Kliimaministeerium. Kas sellest kogemusest on midagi sellise küllalt keerulise ülesande lahendamisel õppida või eeskujuks võtta?

Aitäh! Ega me seda küsimust just niisuguses võtmes väga põhjalikult ei lahanud, vaadates ajalukku. Aga ma usun, et te mäletate kogenud kolleegina, et üldiselt iga valitsusevahetusega meil toimub mingisugune vastutusalade liigutamine ja muutmine. Ma mäletan, et ka eelmise valitsuse ametisse astumisega [seoses] me menetlesime põhiseaduskomisjonis ühte VVS-i muudatust, mis ka nende asjadega tegeles, tõstes ühe valdkonna ühest ministeeriumist teise. Nüüd, kas meil on sellest midagi õppida? Ma arvan, et ehk siin ei ole ainult see ajalooline kogemus oluline, vaid ka huvigruppide tahe või soov oma valdkonnas asju korraldada. Selle seadusemuudatusega täidetava eesmärgi teemal on komisjonis arutelusid olnud ka enne selle eelnõu sisseandmist. Ma mäletan, et umbes aasta tagasi me tegime komisjonis suurema arutelu, kus olid kohal arhitektid arhitektide liidust ning planeerimisinimesed nii erasektorist kui ka akadeemilistest ringkondadest ja täitevvõimu poole pealt. Tegelikult ma tajusin seal küll üleüldist väga suurt toetust sellele põhimõttele, et see Maa- ja Ruumiamet tekiks. Ja ma tean selle eelnõu esimese juhtivmenetleja käest, kes on praegu kliimaminister, et kümmekond aastat on selle poole liigutud, seda asja on aetud, ja nüüd lõpuks see jõuab lahendini. Ja noh, teades tõesti selle valdkonna inimeste hästi positiivset meelestatust, tundub mulle, et me ei pea siin kartma mingeid ajaloolisi kogemusi nimemuutuse tõttu, vaid see on õige asi teha.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eesti riigis on kindlasti oluliselt pakilisemaid probleeme, mis on seotud toimetulekuga, majandusega, energiaküsimustega, millega oleks vaja esmajärjekorras tegeleda. Nii Kaja Kallase valitsus kui ka järgmine, Kaja Kallasele järgnenud jätkuvalitsus ehk siis praegune valitsus on tegelenud ennekuulmatult palju ministeeriumide ümbernimetamise, ametkondade ühendamise ja ümberkorraldamisega, mis kõik läheb maksumaksjale maksma miljoneid eurosid, nagu oleme näinud kas või nendesamade ministeeriumide ümberkorraldamisest. Kas te oskate öelda täpse summa, kui palju antud protseduur, mille te siin läbi soovite viia, Eesti maksumaksjatele maksma läheb?

Aitäh! Kindlasti ei saa nõustuda sellega, et antud eelnõu [heakskiitmine] kuidagi suurendab valitsemiskulusid. Vastupidi, mõte on valitsemiskulusid vähendada, vähendada dubleerimist erinevate asutuste lõikes kuni selleni välja, et need asutused tuuakse ühisesse füüsilisse ruumi. On tehtud arvutused, et sellega tagatakse viie või kuue aasta perspektiivis majanduskulude kokkuhoid. Täpset numbrit ei ole ma valmis praegu teile [ütlema], aga kui on vaja, siis küsime järgi ja saadame teile.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mulle tundub, et see eelnõu on sihuke hea eelnõu, et võiks vähendada bürokraatiat ja asjaajamist. Kas oli komisjonis ka juttu, kui palju see bürokraatiat võiks vähendada? Ma saan aru, et seda on väga raske hinnata. Aga ehk on mõni hea näide, mis võiks nagu lihtsamaks minna inimesele, kodanikule, ma ei tea, maamõõtmisfirmadele?

Aitäh! No üks näide on see, millest me siin seoses 7. ja 10. muudatusettepanekuga rääkisime, et üldplaneeringute ja eriplaneeringute menetluse aeg väheneb 30 päeva. See on küll vaidlusküsimus, kas see on oluline või ebaoluline, kui see aeg pooleteise või kahe ja poole aasta pealt 30 päeva võrra väheneb. Aga noh, midagi ikka. Tundub, et kõige rohkem võiks Maa‑ ja Ruumiameti loomisest lõigata kasu kohalik omavalitsus, kuna Maa‑ ja Ruumiameti oluline funktsioon on planeeringute osas nõustamine, kuidas teha asju mõistlikumaks. Me siin ühe eelmise küsijaga ju päris mitu minutit diskuteerisime teemal, kas sundliikumine linnapiirkonnas on oluline probleem või mitte. Iseenesest, kui vaadata kõiki neid eesmärke, mis Maa‑ ja Ruumiametile on püstitatud – kliimaeesmärgid, sundliikumise vähendamine, segregeerumise vähendamine –, see kõik ju tegelikkuses täidab ühte suuremat eesmärki, milleks on elukeskkonna parandamine. Selles peaks seisnema tavalise inimese võit, kui see amet on juba aastaid töötanud ja on uued planeeringud, mis arvestavad nende asjadega, mis seni võib-olla pole olnud nagu kellegi asi. Aga nüüd hakkab olemas olema üks ühendamet, kes sellele tähelepanu pöörab. Ja kahtlemata ikkagi see efektiivistamine, dubleerimise vähendamine, teatud protseduuride koomaletõmbamine ühte asutusse, selle asemel et teha seda kahes – see peaks ju maksumaksjale ikkagi suures plaanis midagi tähendama. Jah, ta ei näe seda konkreetselt oma konto pealt, aga lõppude lõpuks efektiivsem valitsussektor tähendab seda, et on võimalik kulusid kontrolli all hoida.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Maa- ja Ruumiameti loomist on arutatud ja esimesed sammud tehti juba 2017. aastal. Ehk siis seda on Eestis vedanud sisuliselt juba kolme peaministri veetud valitsused, kuigi valitsusi on olnud veel rohkem. Ja peamine eesmärk on olnud kogu selle perioodi jooksul [välja mõelda], kuidas me anname rohkem ühist tuge ka nendele kohalikele omavalitsustele, kellel ei ole võimalik palgata arhitekte, võib-olla planeerijaid, linna- või vallakunstnikke. Just MaRu peaks seda tühimikku väiksemates piirkondades täitma. Kas oli ka see komisjonis arutelul, miks see protsess on nii kaua aega võtnud, kuigi juba kaheksa aastat on sellega tegeldud? Või seda arutelu komisjonis ei olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga sujuvalt läksite edasi eelmisest vastusest, et mis see peamine kasu võiks olla. Ausalt öeldes konkreetselt seda küsimust, miks see nii kaua aega on võtnud, ei oska kommenteerida, sellepärast et minu komisjonis oleku ajal selle üle väga palju ei juureldud. Tõepoolest oli meil üks põhjalikum arutelu, kus huvigrupid tulid kokku ja rõõmustasid, et seda on nüüd võimalik teha. See oli ju juba eelmise valitsuse tegevuskavas sees. Aga tõesti, sellele väga tähelepanu ei pööratud, miks see on nii palju aega võtnud. Ju on olnud poliitilised prioriteedid erinevatel valitsustel erinevad. Te olete nimetanud aastat 2017, keegi aga mäletab, et juba kümme aastat on sellega tegeletud. Ilmselt teatud inimeste peas on see mõte olnud juba väga ammu, aga nii ta on, et mõnikord võtavad asjad lihtsalt aega.

Kuna hetkel ettekandjale küsimusi ei ole, võtan vahepeal küsimuse istungi juhatajale. Siim Pohlak, palun! Võib-olla ühe hetke ootate, Igor. Ma veel ei lõpeta, kui pärast tuleb küsimusi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Jah, mina küsiksin protseduuri kohta. Ettekandja esitas väga toredaid väiteid, et efektiivsus suureneb ja justkui bürokraatia väheneb, äkki viie-kuue aasta perspektiivis kulud vähenevad. Minu hinnangul see, ütleme, viie-kuue aasta perspektiivis majanduskulude vähenemise lootus, mille ministeerium ilmselt komisjoni ettekandjale ette andis, on ilmselgelt petlik või ebaõige. Vaadates Eesti praegust inflatsioonitaset, võib [arvata], et kui just tõesti kolmandikku ametnikest ära ei koondata seal ametis, siis viie-kuue aasta lõikes me kindlasti ei saa näha kulude vähenemist. Aga selline ebaõige ootus on komisjonis ettekandjale antud. Kas meil on või peaksime välja mõtlema mingid protseduurid, kuidas selliseid asju korrigeerida? Tegelikult on need ju olulised faktid, mis loovad ka parlamendisaadikute seas võib-olla mingisuguse õigustatud ootuse, mis mõjutab nende hääletamisotsust. Aga tegelikult on see väide ilmselgelt ekslik. Ka terve talupojamõistuse järgi see ei saa paika pidada, et viie kuni kuue aasta pärast toimub majanduskulude vähenemine.

Aitäh! Hea kolleeg, see ei olnud protseduuriline küsimus. See pigem oli sisuline sõnavõtt sel teemal. Aga eks arvamused ongi erinevad. Nagu te olete tähele pannud, siis ka mina juhatajana tõepoolest ei sekku ei ettekandja juttu ega küsijate küsimustesse. Teen seda vaid äärmise vajaduse korral. Nii et selles mõttes, jah, siin öeldu jääb igaühe südametunnistusele. Kindlasti ei saa mina hakata hindama, kes mida ütles või miks ütles ja kas see kehtib või mitte. Aga igal juhul ma tunnustan ettekandjat, kes on vastustes väga sisuline ja põhjalik olnud ja läinud kindlasti kaugemale sellest, mida komisjoni istungil konkreetselt käsitleti. Nii et selles mõttes on, ma arvan, igati sisuline debatt olnud, mis ei tähenda seda, et meil ei ole eriarvamusi. Need paraku on. Andres Metsoja, palun!

Ma väga tänan, austatud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! No asutusi ikka luuakse ja tegelikult, noh, riigi mastaabis see kulu kindlasti on tähtis, aga mitte peamine tegur, kui reformi [eesmärk] on oluline väärtus ehk õigusselgus. Mulle tundub, et just nimelt planeeringute valdkonnas on õigusselgus tegelikult aina enam ähmastunud. Näiteks võib tuua kohalikud eriplaneeringud, omavalitsuste piire ületavad planeeringud, kus me tegelikult teeme asjaosaliste elu järjest keerulisemaks, kuigi nad on huvitatud osapooled nendes planeeringuprotsessides. Kuidas teie ikkagi näete, kuidas see eelnõu loob õigusselgust? Kellel see konkreetne vastutus lasub? Kellega siis peaks tegelema, toimetama? Ja kuidas see ikkagi aitab omavalitsustel planeerimise kvaliteeti tõsta?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle tundub, et võib-olla see vastus peitub [seletuskirja] päris esimeses lauses, millega on seda eelnõu põhjendatud: "Eelnõuga lahendatakse juba aastaid kestnud ruumivaldkonna tegevuste killustatuse ja keskse rakendusüksuse puudumise küsimust." Võib-olla killustatuse vähendamine ja niisuguse asutuse loomine, mis vastutab maa ja ruumi küsimuste eest tervikuna ja on kohustatud pakkuma omavalitsustele ka vastavat nõu – just see peaks sellesse teemasse selgust rohkem tooma. Varem olid siin kõne all, eks ole, ka mõned õiguslikud protseduurid, mille dubleerimist vähendatakse, need tuuakse kahest asutusest ühtekokku. Kõik see peaks teoreetiliselt rohkem selgust tooma. Mida vähem on osapooli, asutusi, mis sama teemaga tegelevad, seda rohkem selgust. Ja noh, see ei olnud küll küsimuse põhiosa, aga mis neid kulusid puudutab, siis kuludega on ju alati niimoodi, et tõepoolest, nende vähendamine ei saa olla omaette eesmärk, kui eesmärk just ei olegi kulusid kärpida. Samas võib suure tõenäosusega väita ka seda, et hinnang on mõnevõrra erinev [olenevalt] sellest, kas me räägime kulude vähenemisest absoluutarvudes võrreldes praeguse tasemega või me räägime kulude potentsiaalsest vähenemisest tulevikus võrreldes selle olukorraga, kui me ei oleks midagi teinud. Kahjuks üks küsija, kes enne selle teema korduvalt püstitas, on saalist lahkunud, muidu oleks võib-olla saanud siin seda tema jaoks edasi arendada. Küsimus ei ole alati absoluutarvudes. Küsimus on ka selles, et kui sa midagi ei tee, siis potentsiaalne kulu läheb rohkem üles. Aga isegi kui sa teed protsessi efektiivsemaks, võib-olla see kulu siiski kasvab inflatsiooni tõttu ja selle tõttu, et tegelikult oleks tahetud rohkem teha. Aga võrreldes [täiesti] tegematajätmisega on see siiski optimaalsem lahendus.

Andres Metsoja, teine küsimus.

Aitäh! Tegelikult me kõik kolm – istungi juhataja, mina ja sina – oleme olnud maavanemad. Ja me teame täpselt, et üks maavalitsuste põhifunktsioone oli tegeleda planeeringuga, maakonna arendustegevusega. [Ma olen rääkinud] nende inimestega, kes toona olid ka maavalitsuses tööl. Nad ütlevad, et peale seda, kui maavalitsused kaotati, on tekkinud tegelikult üks suur tühimik, sest omavalitsused eraldiseisvana seda protsessi ei ole suutnud juhtida. Omavalitsused pole muutunud nii tugevaks, et seda juhtida. Ja kas üldse nad saaksid juhtida? Kuskil peab olema ikkagi ka erinevate tasandite lähtekoht ja vaatenurk. Mulle tundubki, et me teeme natukene nagu vigade parandust just planeeringuvaldkonda silmas pidades. Nüüd me üritame kesktasandilt midagi lahendada. Aga kahjuks see lahendus jääb minule paraku ka ühe ameti moodustamise korral arusaamatuks, sest tegelikult peab neid otsuseid tegema võimalikult lähedal ja koos omavalitsustega. Kas sa oled minuga nõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen täiesti nõus, et tõepoolest tegeletakse ilmselt teatud tühimiku uuesti täitmisega. Madis Kallas tuletas oma küsimuses meelde, et tema mälu järgi hakati teemaga tegelema aastal 2017, mis on täpselt seesama aasta, kui maavalitsused ära kaotati. Tõepoolest, seda on tunda olnud päris mitmes valdkonnas. Varem ju oli maakondades kohapeal üks nõustav asutus. Kui need kokku tõmmati, siis lubati, et see tehakse keskselt ära. Ütleme, 15 spetsialisti asemel või 15 ametikoha asemel pidid töö ära tegema näiteks neli nõustajat mõnes ministeeriumis. Kuna need nõustajad olid omavahel killustunud ja võib-olla kohati käis see töö neile ka üle jõu, siis ilmselgelt mõeldi juba toona, et planeeringute vallas on tegelikult vaja mingisugust terviklikku vaadet ja [ühtainsat] asutust. Nüüd, see küsimus, et kui lähedal peaks [otsuseid tegema]. Ühtpidi on lähedal olek hea, maakonnas tegutsev asutus näeb oma maakonda kõige paremini. Samas võib seal olla niisuguseid kitsaskohti, et kui nähakse ainult oma maakonda, siis on natukene kehvasti. Eesti riik nii suur ei ole, teatud küsimusi on mõistlik ka üle maakonnapiiride käsitleda. Näiteks ühistranspordi valdkonnas me oleme näinud, et teatud kohtades on olukord keerulisem kui teistes kohtades. Meil on Kagu-Eestis hästi läinud, maavalitsuste kaotamise järel tegime Võru- ja Põlvamaa peale ühise ühistranspordikeskuse, mis osutus väga mõistlikuks, kuna nähtigi vajadust planeerida tegevust üle mitme maakonna. Jah, siin on raske määratleda ühest tõde, kumb parem on. Mõlemal lahendusel on omad plussid ja miinused. Tundub, et praegune Eesti riik on läinud natuke rohkem tsentraliseerimise teed, ja selles on väga palju puudusi. Loodame, et selles küsimuses tsentraliseerimine toob tänu suuremale kompetentsile mingit lisandväärtust. Katsume näha seda klaasi pooltäis olevana, mitte pooltühjana.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Ida-Virumaa oma maavaradega on Eestimaa kroonijuveel, mille poole on sirutunud lähiajaloos ja sirutuvad ka praegu ahnete käed, kes soovivad meie arvel rikastuda. Esimene kord oli Nõukogude Liidu ajal, kui me kuulusime liitu. Siis astus rahvas sellele otsustavalt vastu ning see katse lõppes. Praegu toimub täpselt sama teise liidu poolt, Euroopa Liidu poolt. Ka rahvas on jälle vaikselt ärkamas, lootes säilitada Eestile puhta põhjavee. Sellist tehnoloogiat, mida kasutades saaks [kasumlikult] kaevandada fosforiiti, mis sisaldab ka haruldasi muldmetalle, ei ole meile esitletud. Aga loomulikult on koos rahva protestivaimuga aktiviseerunud ka jõud, kes soovivad seda meie kroonijuveeli ära võtta. Loomulikult on seekord [tegu] Brüsseliga. Meie vaprad ametnikud löövad kulpi ja ütlevad: "Saab tehtud!" Täpselt sama toimus täna ka siin saalis. On päris tavaline, et kui saali tuuakse mingisugune eelnõu, mis on pealkirjastatud nagu näiteks Maa-ameti ümberkorraldamine Maa‑ ja Ruumiametiks, siis seal on [hõlmatud] ka posu teisi seadusi. Ja pagan võtaks, ma ikkagi viitsisin eelnõu läbi lugeda. Ja nägin, et sellesama eelnõu kohaselt muudetakse ka maapõueseadust ehk see [käsitleb] ka maavarasid, mis kuuluvad tegelikult Eestile. Kui lugupeetud ettekandja tuli siia pulti, siis küsisin ma, mispärast tunnistatakse maapõueseaduses § 107 lõige 3 kehtetuks. Sellesama paragrahvi kohaselt nimelt teostatakse riiklikku järelevalvet selle üle, mismoodi meil geoloogilist teavet säilitatakse. Lugupeetud Igor Taro vastas, et ei, mitte midagi sellist ei ole. Okei, järgmise küsimuse ma siis [sõnastasin] natukene pikemalt ja viitasin ka konkreetsetele paragrahvidele. Aga vastuseks tuli hoopis [viide] sellele, et minu mingisugune kunagine eelnõu, kus ma soovisin, et ministrid puldis ei valetaks, kukutati läbi. Aga tuleme tagasi selle juurde, mis siis on see põhjus, mispärast see järelevalve, kontroll geoloogilise teabe säilitamise üle tunnistatakse kehtetuks. Esmapilgul tundub, et noh, mis seal siis ikka. Aga tegelikult teave on kõige suurem varandus, teave on informatsioon, mille alusel saab teha väga olulisi ja kaalukaid otsuseid. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja milles on küsimus? Teatavasti neid puurimisi teostab Ida-Virumaal ikkagi Eesti ettevõte, kuid kuna meil vastavat tehnoloogiat ei ole, siis need proovikaevamise tulemid viiakse välismaale. Ja on ju teada ka, millise ettevõttega tehakse koostööd. See on ülemaailmne, miljardilise kasumiga ettevõte, kes saab infot, mis tegelikult meie maapõues on. Ma näen ohtu hoopis selles, et see info, mis tegelikult laekub, ei jõua avalikkuse ette, kuigi seadus seda nõuab. Maapõueseaduse § 25, millele ma olen siin täna juba viidanud, ütleb lõikes 1 selgelt: "Üldgeoloogilise uurimistöö aruanne ja geoloogilise uuringu aruanne esitatakse maavarade registri vastutavale töötlejale esimesel võimalusel pärast aruande valmimist, kuid hiljemalt 30 päeva pärast loa kehtivuse lõppemist." Ehk siis andmed nende maavarade kohta, mida uuriti, tuleb registrisse kanda. Aga kui see töötaja ei kanna neid registrisse, mis siis saab? Seni pidi sellele järgnema väga karm menetlus, kus juriidilise isiku puhul ulatusid rahatrahvid kuskil 400 000 euroni. [Edaspidi] ei juhtu mitte midagi. Ehk siis toimub tegelikult protsess, kus püütakse varjata Eesti rahva eest tegelikku tõde. Ja see on väga ohtlik. Sest me ei tea, avalikkus ei tea, mida uuriti ja millised on tulemused. Ja Kliimaministeerium võib meile siin pähe ajada igasugust soga, et tegelikult seal ei olegi midagi. Ma ütleksin oma kõne lõpuks, et ma teen ettepaneku selle seaduseelnõu lugemine katkestada ja saata see komisjoni tagasi. Me ei saa mängida sellega, et Eesti rahvas võib kaotada oma kroonijuveeli ehk maapõues asuvad varandused.

Aitäh! Pean oluliseks väikest märkust, et eelnõu katkestamise ettepaneku saavad teha üksnes fraktsioonid, aga arvamust avaldada ja ettepanekuid teha loomulikult saavad kõik. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Täna arutame Maa-ameti ümberkorraldamist Maa- ja Ruumiametiks, mis iseenesest ei ole ju sisuliselt, ütleme, nime järgi otsustades nagu halb eelnõu. Need peakski koos käima. Kuid oleks loogiline, et ühes haldusalas oleks nii maa, ruum kui ka geoloogia. Mis on siis halb selles eelnõus? Nimelt see, et meil on kombeks siduda erinevate ministeeriumidega eri valdkondi kellegi soovide järgi. Toon näite. Geoloogiateenistus läheb praeguse eelnõu järgi Kliimaministeeriumisse, Maa- ja Ruumiamet majandus- ja tööstusministri alluvusse. Samas, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all on meil põllumajandus ja metsandus. Ehk siis põllumehed, kes maad kasutavad, ja ka metsamehed on ühe ministeeriumi all, maa, mida nad kasutavad, on teise ministeeriumi all. Ei ole nagu loogiline. Ma saan aru, et praegu peetakse olulisemaks kõigest, isegi meie majandusest, kliima soojenemise teemal arutamist. Kõike seotakse sellega. Kuid idee viia geoloogia Kliimaministeeriumisse ei ole mitte selle eesmärgiga, see ei ole lihtsalt niisama. On selge, et praegu valmistatakse ette fosforiidi kaevandamist, millest ka eelkõneleja rääkis, ja põlevkivi kaevandamise lõpetamist Eestis. Ja sellepärast ongi idee, et sellega tegeleks Kliimaministeerium – on ju ka enne räägitud, et see on Reformierakonna haldusala. See on väga halb, et meil vastavalt erakondlikele soovidele ja teatud ministrite soovidele pidevalt loksutatakse mingeid ameteid ühest ministeeriumist teise. Nende nimevahetustega kaasnevad kulud. Kolleeg Andres Metsoja ütles, et võib-olla need ei ole väga suured. Kuid siiski, milleks on seda ka vaja? Endine Keskkonnaministeerium tehti Kliimaministeeriumiks, selliseks imelikuks monstrumiks, kuhu kahmati kokku kõik erinevad valdkonnad. Selle ümberkorraldamine läks maksma minule teada olevatel andmetel umbes 2 miljonit eurot. Isegi kui võtta, et Maa-ameti ümberkorraldamine Maa- ja Ruumiametiks, maa ja ruumi kokkusidumine [on õige], siis milleks on vaja selle nime muuta? Ta võib ikka ju jääda Maa-ametiks. Kõik kokku meenutab mulle Browni liikumist, see on selline pidev korrapäratu osakeste liikumine vastavalt kellegi soovidele. Eestis ei tohiks pidevalt neid valdkondi muuta, stabiilsus on ääretult oluline. Samamoodi nagu maksude puhul on stabiilsus oluline, on [see tähtis] ka ministeeriumide haldusalade puhul. Siin räägiti ka segregeerumisest. Ehk siis püütakse ruumiametis hakata lahendama migratsiooniprobleeme. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see võimalik saab olla, et getostumise vastu, nagu siin komisjoni esindaja rääkis, üritatakse hakata seadusi vastu võtma. Te võite ju seadusi teha, kuid need inimesed ilmselgelt ei liigu … Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Need inimesed ilmselgelt ei hakka selle pärast liikuma erinevatesse piirkondadesse, kui nendel on soov koos elada. Seda on näha väga hästi Rootsis, kus on getod juba tekkinud. Hästi ütles üks eespool kõneleja, see vist oli Siim, et selle vastu aitab tegelikult migratsioonipoliitika. See on siiamaani Eestis olnud täiesti mõistlik, aga praegu kogu aeg üritatakse töökäte juurde toomise eesmärgil või põhjendusel migratsioonipoliitikat muuta. See on väga halb. Seega, katsuks nüüd edaspidi nii, et loome ühe loogilise lahenduse. Väga loogiline minu arvates oleks see, et maa, ruum ja geoloogia oleks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi all. Siis oleks nii maa kasutajad kui ka maa ühes ministeeriumis. Ja ka geoloogia on ju osa maast. Praeguses situatsioonis viia see majandusministeeriumi alla on täiesti küsitav, sellest ei saa aru. Seega teen samamoodi ettepaneku, et see seadus ei ole üdini halb, aga selle võiks tagasi komisjoni saata. Samas saan aru, et mina ei saa seda teha, seega teen selle ettepaneku fraktsiooni esimehele. Aitäh!

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis, külalised rõdul, inimesed ekraanide taga! Tahtsin öelda paar mõtet selle 457 SE kohta: Maa- ja Ruumiameti loomine ja selle asutuse ümberkorraldamine, viimine ühest ministeeriumist teise. Kui me mõtleme, mis on selle asja mõte, selle seaduse mõte, siis peaks see ju olema kulusid optimeerida ja ministeeriumide eelarveridadelt kokku hoida. Aga kui me vaatame ühe ministeeriumi alt teise alla minekut, siis üldjuhul kaasnevad kulud, juba nime muutusega kaasnevad kulud. Kui oli haigekassa nimetamine Tervisekassaks, siis olid nime muutmisega seotud kulud 2 miljonit eurot. Nüüd Maa-ameti [nime muutmine] ja viimine ühe ministeeriumi alt teise alla – no see ka ei tekita usaldust. Lihtsalt see viiakse üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mida juhib majandus- ja tööstusminister. Kui keskkonnakomisjoni esimees rääkis, et Maa- ja Ruumiamet hakkab tegelema ettevõtluse planeeringutega, siis ma ei saa selle peale nii väga kindel olla. Üldjuhul on väga paljud planeeringud seotud elamuehitusega, kohaliku omavalitsusega. Selles mõttes ma ei näe mitte mingit põhjust, miks viiakse Maa- ja Ruumiamet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla, mida juhib majandus- ja tööstusminister. Kui me räägime maast, siis üldjuhul ei ole ta linnadekeskne, ei ole asulatekeskne. See on terve Eestimaa – Eestimaa! –, mis tähendab regioone, mis tähendab regionaalpoliitikat. Aga majandus- ja tööstusminister ei tegele meil regionaalpoliitikaga. Just vaatasin kodulehelt, ta on Saudi Araabias. Millest me räägime!? Mis regionaalpoliitikat ta teeb!? Selleks, et võtta Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumilt hoobasid vähemaks regionaalpoliitika tegemiseks, ongi see amet viidud üle teise ministeeriumi ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla. Aastaid oli arutelu selle üle, kas tuua Maa-amet Keskkonnaministeeriumi alt põllumajandus- või maaeluministeeriumi alla, mis iseenesest oleks väga loogiline. Kui maa on ressurss, mida kasutatakse, ja põllumehed ja metsamehed on inimesed ja ettevõtted, kes töötavad selle ressursiga, siis kahe ministeeriumi puhul selline mõtteviis, et üks hoiab ressurssi ja teine peab kamandama nende ettevõtete ja inimestega – sellega ei saa kuidagi nõustuda. Maa peaks olema regionaalpoliitiliselt ühe ministeeriumi all, mis tegeleb planeeringutega – planeeringutega tegeletakse regioonides –, ja see oleks Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Sisust veel. Selle eelnõu järgi me nagu hakkame kliimamuutustega kohanema. Noh, andke andeks, selle eelnõu puhul ei anna küll tuua mingit põhjendust, et see annab meile võimaluse paremini kliimamuutustega kohaneda. Ma ei jõudnud stenogrammist järele vaadata, võib-olla komisjoni esimehel keel vääratas. Ta ütles sellise lause, et see seadus annab võimaluse kliimamuutuste vastu võidelda. See oleks siis küll väga hea seadus. Ja no see [protsessi] 30 päeva võrra lühendamine, mis on muudatusettepanekus – ma saan aru, et huvigrupid olid selle põhimõtteliselt välja toonud. Aga ikkagi, kui me võtame kodanike õiguse oma arvamus välja öelda ja saada olla ära kuulatud, siis see 30 päeva võrra lühenemine üldplaneeringu puhul ja eriplaneeringute puhul ei anna mitte mingit ajalist võitu. Võib-olla oleks [vaja] ikkagi sisulist kvaliteeti, nii et need, kes on olnud ära kuulatud, saavad öelda, et neist ei sõidetud üle, vaid oli ka võimalus oma arvamust avaldada. Need olid mõned mõtted seoses selle seaduseelnõu teise lugemisega. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Saan siin ka Eesti 200 fraktsiooni nimel natuke sõna võtta ja ära klaarida mõned vaidlusküsimused, mis debati käigus taas üles tõsteti. Eesti 200 kahtlemata toetab Maa‑ ja Ruumiameti loomist ja seda eelnõu. Eelkõige seetõttu, et see tõepoolest tegeleb mingil määral bürokraatia vähendamise ja dubleerimise ärakaotamisega, mis muudab meie valitsussektori efektiivsemaks, võimaldab kompetentsi tõsta ja kulusid maksumaksjale vähendada. Nüüd, see, millise ministeeriumi all mingi valdkond on – see eelnõu otseselt valdkondade ümbertõstmisega ei tegele, kuigi muudatusettepanekutes võetakse seda arvesse. Aga me võiksime nagu vaadata seda niipidi, et maad kasutavad põllumehed ja sellepärast peaks see põllumajandusministeeriumi all olema, aga maad kasutavad ka ettevõtjad, sealhulgas kinnisvaraarendajad. Seega oleneb, kustpoolt vaadata. Mingis mõttes oleks jube äge, kui meil oleks ainult üks ministeerium, kõik asjad oleksid seal sees ja ei oleks vaidlust, millise ministeeriumi all mingid asjad on. Kõik asjad oleks ühes superministeeriumis. Aga sinnamaani me ei ole veel jõudnud. Eesti 200 arvates on kahtlemata tähtis pöörata tähelepanu nii kliimaeesmärkidele, kliimamuutuste teemale, kui ka segregeerumise vähendamisele. Kliimamuutuste teemal me võime siin pidada sellist tõepoolest ideoloogilist vaidlust. On inimesi, kes sellesse absoluutselt ei usu, vastupidi nii-öelda laiale teadlaskonnale maailmas. Aga isegi kui te ei usu kliimamuutustesse, siis te ju ometi usute seda, et ülemäärasest sõiduautode liiklemisest linnas tekib negatiivne keskkonnamõju. Te ikkagi, ma usun, olete seda meelt, et sisepõlemismootori töötamisel, eriti diiselmootori töötamisel emiteerub õhku kahjulikke ühendeid. Mida rohkem me tegeleme selle teemaga, et neid kahjulikke ühendeid oleks vähem, et sõiduautosid kasutataks vähem, et planeeringud oleksid sedasi tehtud, et inimesed saaksid rohkem sõita kas puhtama liiklusvahendiga või ühissõidukiga, seda parem elukeskkond meil on. Vahet ei ole, kas te usute kliimamuutustesse või mitte. Puhta õhu vajalikkusesse ometigi ilmselt usuvad kõik siinolijad. Mis puudutab segregatsiooni, siis kahtlemata ei pea seda [reguleerima] ainult keeldude ja käskudega. Seda saab [suunata] näiteks ka sellega, millise suurusega kortereid arenduseks on planeeritud, [et need] oleks eri suurusega, ei oleks ainult stuudiokorterid või ainult suured korterid. Millise maksumusega kortereid planeeritakse, millist liiki transport muudab selle arendus[piirkonna] ligipääsetavaks – need on kõik Maa‑ ja Ruumiameti teemad. Ka selliste üldiste [suunistega] on võimalik segregeerumise kiirust, tempot vähendada ja muuta ühiskond tulevikus sidusamaks. Seetõttu Eesti 200 igal juhul toetab eelnõu. Võib-olla siin leidis vastuse ka see küsimus, kui Madis Kallas uuris, miks see teema on nii pikalt olnud lahendamata. Eks me nägime ette, et kui mõnele osapoolele mingi üksik detail ei meeldi, siis ta tuleb ja ütleb, et me peaks selle eelnõu jälle tagasi saatma, me ei tohi seda edasi menetleda. Minu üleskutse on küll selline, et kui me näeme, et meil on üks hea asi vaja ära teha, siis me võib-olla mõne üksiku detaili pärast ei hakka seda põhja laskma, vaid võtame sellest asjast maksimaalse hea, mis meil on, ja läheme sellega edasi. Seda enam, et huvigrupid, asjatundjad, spetsialistid – kõik on öelnud, et seda terviklikku asutust oleks vaja. See ei ole ainult nimevahetus, vaid see on ka funktsioonide juurdetoomine ja kompetentsi tõstmine. Aitäh!

Andres Metsoja, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Noh, ilmselt see Maa- ja Ruumiameti moodustamise poliitiline tipphetk siin saalis päädib ja siis kõik läheb oma rada pidi nagu elus ikka. Võimalik, et Maa- ja Ruumiameti tegevustest me edaspidi väga palju ei räägi. Aga selles ongi tegelikult probleem. Kui me hakkame maja ehitama ja peamine aruteluteema on see, mis värvi on korstnapitsi kivid, siis võib-olla see arutelu ei ole kõige sisulisem ja võib-olla ka mitte kõige mõistlikum. Ka Maa- ja Ruumiameti moodustamise kontekstis seisneb küsimus selles, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Me teame, et Eesti on pidanud taluseaduse alusel tegelema maareformiga, siis maade erastamise ja kõige sellega. Teatud etapp Eesti valitsemises on läbi saanud. Valitsemine ning selle ameti töö alati käib käsikäes. Küsimus siin saalis seisneb tegelikult selles, kuhu ja kuidas me Eesti haldamisega ameti tegevuse kaudu edasi liigume. Me tuleme sellisest õigusruumist, kus maavalitsusele oli antud võimalus koos omavalitsuste ja keskvalitsusega regionaalselt valitseda, korraldada ja kujundada [kohalikku] elukeskkonda. Pärast haldusreformi aastal 2017 on tegelikult tõepoolest on tekkinud tühimik. Justkui loodeti, et küll need asjad saavad lahenduse riigi eriplaneeringute näol või et omavalitsused suudavad üldplaneeringu menetluste käigus lahendada väga paljud olulised küsimused. Aga nagu näha, elu läheb järjest keerulisemaks ja konfliktid ka erinevate arenduste kontekstis, planeeringute kontekstis kipuvad võimenduma, olgugi et rahvast Eestis eri piirkondades jääb just maal aina vähemaks. Ent huvid on aina tugevamalt kilbil. Võtmeküsimus tegelikult seisnebki selles, et me oleme loonud väga palju erinevaid instrumente, et pakkuda lahendusi, aga paraku kipub minema nii, et neid lahendusi ei tule. Noh, võtame kas või lihtsad näited taastuvenergeetika kontekstis. See on meie riigis justkui prioriteet nr 1, et tuleb taastuvenergeetikale üle minna ja kogu seda planeeringuprotsessi kiirendada, leida [rajatistele] võimalikke asukohti. Aga ühel hetkel avastame, et nendel aladel, kuhu me mingi taastuvenergia tootmise [objekti] oleme planeerinud, oleme teise käega lubanud taastada soo. Siis tekib küsimus, et kuidas me ikkagi nii toimetame. Me räägime kogukonnaga läbi Eesti riikliku arengustrateegia "Eesti 2035", ütleme, et eelisarendatavad alad on just nimelt seal, kus inimene on sekkunud, ehk maardlate alad, planeerime, saavutame kokkulepped, ja siis ütleme, et ei, tegelikult üks prioriteet on ikkagi soid taastada. Ja kui tõsta arutelulauale [teema], kas need kaks põhifunktsiooni – taastuvenergeetika ja soode taastamine – ikkagi sobivad kokku, siis mõningase arutelu järel jõutakse sinnamaani, et ega need üksteist ei välista. Samal ajal linnustiku-uuring on üks peamisi uuringuid Eestis. See ütleb, kuhu tuuleparke saab ehitada ja kuhu ei saa. See on üks väike näide, mis kinnitab seda, et meil on probleem. Ma paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma arvan, et selle probleemi lahendus ei peitu ühe ameti moodustamises. Tegelikult lahendus peitub selles, et riigi esindajaid ja kohalike omavalitsuste esindajaid peab keegi kohapeal ühendama. Need huvid on olemas – kohalikud huvid, kogukonna huvid, riiklikud huvid – ja need peavad kuskil kokku saama. Need tuleb läbi rääkida, ja kui need läbi räägitakse, siis [kokkulepetest] tuleb kinni pidada. Muidu muutub igasugune planeerimine ebamõistlikuks. Alles hiljuti kohtusin ühe arendajaga, kes tegeleb nii kaitsetööstusparkide temaatikaga kui ka taastuvenergeetikaga. Tema küsimus mulle kui parlamendi liikmele oli lihtne: kuidas ta peaks arendajana toimetama planeeringualal, mis piirneb nelja omavalitsusüksusega. No vastus tegelikult kõlab praegu nii, et riik eriplaneeringutega enam ei tegele, on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud. Seega tuleks igas omavalitsuses algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneering ja paralleelselt neid menetleda. Ja samal ajal räägime sellest, et RMK-le, Riigimetsa Majandamise Keskusele, on antud selge suunis minna potentsiaalsete maatükkidega oksjonile, neid arendajatele välja pakkuda. Tegelikult me teame juba ette, et see peaks käima ikka niipidi, et me pakume alasid, kus valitseb õigusselgus ka planeerimise mõttes. Pakutakse ala ja siis tuleb teha kolmes või neljas omavalitsuses, kellel kõigil on seadusest tulenevalt eraldiseisev otsustusõigus, otsus planeering jõustada või mitte jõustada. See peab moodustama terviku. Tuleb vaadata nagu piiriüleselt, aga menetlusprotsess on kuidagi sellest lahti kistud. Ja ma tahangi tegelikult öelda seda, et see Maa- ja Ruumiamet eraldiseisva mõttena on ju ilus mõte. Mis sellele ikka vastu saab olla. Maailm areneb ja nähaksegi positsioone laiemalt, kogu ühiskonna vaates. Aga see õigusselgus, millega Maa- ja Ruumiamet peaks ka tegelema, ja kas ta ikkagi suudab asendada [maavalitsust] nendes piirkondades – noh, selles ma tegelikult jään kahtlevale positsioonile, sest ka kõik need ametnikud, kes maavalitsusest liikusid suuremasse süsteemi, markeerisid seda probleemi. Selleks, et tegeleda planeeringuga, pead sa teadma kohalikke olusid. Isegi väikeses Eestis me oleme nii eripalgelised, et ilma kohalikke olusid tundmata neid protsesse mõistlikult juhtida võimalik ei ole. Nii et selline tagasihoidlik, võib-olla natuke laialivalguv mõte. Otsus iseenesest on ju lihtne, aga süsteem selle taga on märksa keerulisem. Ja Riigikogu saalis peaks ka seda [tahku] markeerima ja [arvestama]. Aitäh!

Suur tänu! Selgub, et maavalitsused on ikka asendamatud, vähemalt siiamaale. Aga nüüd sõnavõtt koha pealt, Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on üks täpsustus, aga ma ei tea, kuidas Riigikogu liikmed saavad teha mingisuguse viite ilmselgele eksimusele. Kui Mart Maastik oma kõnet pidas, siis ta arvatavasti kogemata eksis. Metsandus kuulub Kliimaministeeriumi haldusalasse, ei kuulu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Lihtsalt, see on oluline täpsustus. Sisusse minemata ma ütlen, et kindlasti sellel on oluline vahe, sest üks suurimaid ressursse on meil ikkagi Kliimaministeeriumi haldusalas. Seda soovisin ära parandada.

Suur tänu! Sulgen nüüd läbirääkimised. Ja selle vormi täpsustuseks, et tõepoolest on kaks võimalust. Üks on sõnavõtt, mis oli teil varus, ja teine on vastusõnavõtt läbirääkimiste käigus. Kaks sellist võimalust. Aga kuna teie sõnavõtt oli kasutamata, siis saite kenasti koha pealt selle asja sõnavõtuga ära klaarida. Aga nüüd, hea kolleeg Mart Maastik, kuna ma sulgesin läbirääkimised, siis enam vastusõnavõtuks võimalust kahjuks ei ole. Nüüd, head kolleegid, läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Neid on tervelt 11. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, ka selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme, head kolleegid, kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 457 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja koos sellega ka esimene päevakorrapunkt.