Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2023.–2024. aastal. Viis aastat tegevuspõhist riigieelarvet: reformi tulemused ja vajalikud edasised otsused

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde. See on ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2023.–2024. aastal. Viis aastat tegevuspõhist riigieelarvet: reformi tulemused ja vajalikud edasised otsused. Ettekandjaks palun kõnetooli riigikontrolör Janar Holmi. Palun!

Austatud Riigikogu eesistuja! Riigikogu liikmed! Ma ei räägi siin täna sellest, kas riigieelarve peaks olema tegevuspõhine, klassikaline kulupõhine või millegi muu põhine. See viib tähelepanu peamiselt kõrvale. Praeguse riigieelarve põhjal oleks isegi ehk ebaõiglane anda hinnangut tegevuspõhise eelarve toimimisele või mittetoimimisele, sest meie tegevuspõhiseks eelarveks nimetatud eelarve seda tegelikult sisult ei ole. Riikide kogemus näitab, et samaaegselt kasutatakse eelarvetes korraga erisuguseid elemente. Kui tungida mõne riigi klassikaliseks peetava aastaeelarve sisusse, siis on võimalik tegevuspõhisuse sisulisi elemente leida isegi rohkem, kui on Eesti tegevuspõhiseks nimetatavas eelarves. Küsimus on lähenemisviisi sobivuses, otstarbekuses, rakendamise võimekuses ja oskustes. Suur oli minu üllatus ja ehmatus, kui kuulsin sellel kevadel oma kolleegilt, Läti riigikontrolörilt, et Eesti riigiametnikud on Läti rahandusministeeriumile ning kuuldavasti ka lausa Läti valitsusele tutvustanud meie tegevuspõhise riigieelarve nii-öelda edulugu. Läti rahandusministeerium olevat seepeale asunud päris tõsiselt ja üsna aktiivselt rääkima Eesti väidetavale eduloole tugineva reformi elluviimisest Lätis. Head Riigikogu liikmed! Meil on olnud ajaloos lätlastega kindlasti väiksemaid konflikte, sealhulgas ligi 30 aastat tagasi kilusõda või räimesõda, kuid minu hinnangul on lätlased olnud siiski meile suurepärased naabrid ja nad ei ole meie eelarve nõndanimetatud eduloos osalemist kuidagi ära teeninud. Võrdlemisi piinlik on Läti kolleegi ees, teades probleeme, mis meil eelarvestamise ja eelarvega tegelikult on. Eesti ametnikud suudavad külmalt oma naabritele ajada ilujuttu, et oleme sidunud riigi raha kasutamise tulemustega või suutnud tänu tegevuspõhisele eelarveinfole riigi rahakasutuse efektiivsust suurendada. Riigikontrolli analüüs – ja mitte ainult meie oma – näitab, et seda pole kahjuks juhtunud. Rõhutan, et riigieelarve puhul ei ole kõige olulisem see, kuidas me selle esitamise viisi nimetame, vaid see, et eelarvest oleks ettevaatavalt ja selgelt võimalik aru saada, kust raha tuleb ja kuhu ta läheb ning mis sellest lõpuks meie kõigi hüvanguks peaks sündima. Ja tagasivaates peab olema võimalik sealtsamast, nende rahaeralduste kohta käivate ridade juurest lugeda, kas see raha läks sellele, milleks ta oli mõeldud, kas me saime selle raha eest seda, mida raha eraldades tahtsime, ja kui ei saanud, siis miks. Seda, et riigieelarve läbipaistvusega ehk arusaamisega, kellele, kui palju ja mille jaoks raha eraldatakse, on probleem, olen puudutanud kõigil kuuel korral teie ees kõnet pidades. Lisaks käsitles minu eelkäija Alar Karis auditis riigi 2016. aasta raamatupidamise aastaaruande kohta väga põhjalikult probleeme ja riske, mis terendasid juba toona seoses kavandatava tegevuspõhise riigieelarve reformiga. Seda tasub praegugi lugeda. Võib veenduda, et olukord, kuhu me oma tegevuspõhise eelarve reformiga jõudnud oleme, ei saa olla üllatus. Viimaste aastate jooksul on praeguse riigieelarve läbipaistmatusest tingitud probleemidele viidanud ka paljud teised: president, õiguskantsler, ettevõtjad, analüütikud, ajakirjanikud ja ka mõned teemast tavapärasest rohkem huvituvad Riigikogu liikmed. Sellele kriitikale vastusena on riigieelarve seaduse tasandil täiendatud ning seletuskirja tõepoolest ka sisukamaks muudetud. Aga põhiprobleem on jäänud: eelarvest ja selle seletuskirjast ei ole võimalik üheselt tuvastada, kellele, kui palju ja mille jaoks raha eraldatakse. Fragmente loomulikult on, tervikut paraku mitte. Vaatame lähemalt eesmärkide täitmist – reformi eesmärkide täitmist. Eelarvereformiga lubas Rahandusministeerium keskenduda kulude asemel tulemustele ja lõppeesmärgile ehk saada paremat teavet rahakasutuse efektiivsuse suurendamiseks ning parandada kulude jälgitavust. Päris nii ei ole läinud. Aruande koostamise käigus intervjueeritud ministeeriumide esindajad, kes päriselt oma töös iga päev riigieelarvega tegelevad, selgitasid, et nad esitavad Rahandusministeeriumile eelarveinfo küll nõutud vormis, kuid sisuline seos raha ja kirjeldatud tulemuste vahel on vähene. Nad ütlesid ka seda, et tegevuspõhist mõtteviisi on ministeeriumis ja selle allasutustes väga keeruline juurutada, kuna eelarveotsused sellest tegelikkuses ei sõltu. Ministeeriumid selgitasid veel, et koostavad Rahandusministeeriumile igal kevadel raha kasutamise kohta tulemusaruande, sest see on kohustuslik. Aga neis ei käsitleta täpsemaid seoseid, kuidas raha kasutamine või kasutamata jäämine mõjutas valitsemisala eesmärke ja mõõdikuid. Valmib järjekordne aruanne, mille koostamiseks tehakse lihtsalt palju tühja tööd. Ka riigieelarvest raha eraldades ei ole Riigikogu ega valitsus vähemalt varasematel aastatel eesmärkide ja tulemuste seoste kohta ministeeriumidelt sisulist aruandmist nõudnud. Näiteks, kuigi 2023. aastal jäi ette nähtud riigieelarvelisest rahast kasutamata igast 100 eurost 13, ei tundnud keegi suurt huvi selle vastu, kuidas suure hulga raha – 2,5 miljardi euro – kasutamata jätmine mõjutas seatud eesmärke ja mõõdikuid. Tegevuspõhise eelarve sisulise rakendamise korral oleks ju loogiline mõelda, et see peaks huvi pakkuma. Jutt sellest, et raha kasutamine seotakse tulemustega ning uus eelarveinfo annab paremat teavet, kuidas raha efektiivsemalt kasutada, on ilus värviline glasuur suure jutumulli ümber. Eelarvereformiga lubas Rahandusministeerium ka paremat infot, mis võimaldaks riigi rahakasutust efektiivsemaks muuta. Kuid reform ei ole toonud ei ministeeriumide ega ka Rahandusministeeriumi riigieelarve koostamise praktikasse rutiinset püüdlust tunda ära riigile ebavajalikud kulud ja loobuda neist ning muuta riigiasutused efektiivsemaks. Kui see püüdlus toimiks loomuliku osana riigieelarveprotsessist, siis ei kestaks sellel aastal niigi võrdlemisi kasinat tulemuslikkust näidanud nullbaasilise eelarve reform aastaid, et kõigile ministeeriumidele ring peale saada. Ja siis saab selle niinimetatud nullbaasilise eelarve loosungi tulemusena välja käia mõtteid, millest mõned on tegelikkuses teemaks olnud ka juba varem. Suur probleem on seevastu see, et Rahandusministeerium on ennast juba mõnda aega eelarve sisulisest ettevalmistamisest ja kulude põhjendatuse nõudliku hindaja rollist taandanud. Rahandusministeerium on muutunud eelarveprotsessi tehniliseks teenindajaks, kes koondab ministeeriumide taotlused ja esitab need valitsusele. Kui Rahandusministeerium ise ei täida enam riigieelarve kulude põhjendatuse analüüsija rolli, siis pole enam neid, kes kriitiliselt küsiks, miks üht või teist kulu on vaja teha. Kõige selle tulemuseks on, et riigieelarve on nagu veerev lumepall, mille suurust korrigeeritakse peamiselt koefitsientidega, mitte efektiivsust motiveerides. Kolmandaks lubas Rahandusministeerium eelarvereformiga muuta riigieelarve kulude jälgitavuse lihtsamaks. Kuid kulude jälgitavus ega arusaadavus ei ole reformiga sugugi paranenud. Riigieelarves olevate kuluridade või tegevuste kohta ei ole suures osas võimalik seletuskirjast leida üheselt mõistetavat ja kogukulu katvat ehk selle sisu päriselt selgitavat infot. Eelmise aasta sügisel ühes usutluses kinnitas toonane rahandusminister Mart Võrklaev, et tema saab küll väga hästi aru, kellele, kui palju ja mille jaoks riigieelarves raha planeeritakse. Tema sõnul tuleb vaadata seaduses olevat summat, panna seletuskirjas vastavale kohale näpp peale ja lugeda. Olen temaga nõus, et nii peaksidki asjad olema. Aga ei ole ju! Küllap see üks eriline võlunäpp peab olema, mis sellisel viisil selgust loob, ja eks ta saab pärast ise seda mustkunsti seletada. Kuid mina kardan, et ta tegelikult ei ole kunagi pidanud sellisel viisil eelarve sisusse tungima. Või oli tal siis tõesti rahandusministrina kasutada võlunäpp koos abimeestega. Kui veel enne eelarvereformi kurtis Riigikontroll, et riigieelarvest arusaamiseks on vaja põhjalikke teadmisi raamatupidamisest, siis nüüdseks on ka raamatupidamisteadmistega inimestelt eelarvest arusaamise võimalus võetud. Tegelikkuses tuleb mitmete eelarves olevate ridade puhul kasutusele võtta kõik sõrmed ja varbad takkaotsa, et seletuskirja erinevatelt lehekülgedelt mõtestatud selgitus mõne summa kohta kokku saada. Mõnikord juhtub nii, et seletuskirjas olev info annab kokku väiksema summa, kui on seaduses. Aga on ette tulnud ka seda, et seletuskirja järgi eraldatakse seaduses olevast suurem summa. See näitab praaki. Aga see muudab veelgi imetlusväärsemaks inimesed, kes ka selliste sisuliste vastuolude puhul jätkuvalt kinnitavad, et saavad ikkagi aru, kuhu on plaanis raha eraldada. Rahandusministeerium on tublisti pingutanud, et riigieelarvet paremini visualiseerida ja parandada selle seletuskirjade informatiivsust. Ja seda tuleb kindlasti tunnustada. Aga arusaadavuse tagamiseks ei ole vaja seletuskirja ilmtingimata rohkem teksti ega atraktiivsemaid ja värvilisemaid esitusviise, vaid vaja on ühes kohas asuvaid, täpsemaid – ja rõhutan: korrektseid – arvandmeid riigieelarves olevate kuluridade sisu kohta, samuti selgesõnalisemat kasutusotstarvet iga kulu kohta ning kavandatava kulu võrreldavust eelmistel aastatel samaks otstarbeks tehtud kuludega. Ja see kõik ei ole nii keeruline. Kes selles kahtleb, saab ette võtta näiteks Soome aastaeelarve. Soome eelarves on iga kulurida nummerdatud ning sellele leiab hõlpsalt vastava lahtikirjutuse. Soome valitsus esitab lisaks aastaeelarve eelnõule eelarveettepaneku, mida toetavad ka lisaallikad, kust nii iga rahvaesindaja kui ka avalikkus saab uurida iga kulurea veelgi täpsemat sisu. Seega, eelarvereformi eesmärgid ei ole saavutatud. Aga sellele vaatamata saab Rahandusministeeriumi kodulehelt suurustlevalt lugeda: "… siiani ei ole ükski riik [peale Eesti] seostanud omavahel tulemusinfo ja eelarve kulud või on seda tehtud vaid üksikutes valdkondades nagu tervishoid või kõrgharidus. OECD riikidest on Eesti esimene, kus seostatakse tulemusjuhtimine ja finantsjuhtimine ning esimene riik[,] kus pakutakse asutustele ühtsetel alustel kuluanalüüsi tarkvara ning aruandluskeskkond. Võib öelda, et Eesti teeb eelarvepoliitika arendustega innovatsiooni avalikus sektoris, mille tulemuseks on läbipaistev eelarve ja tõhus riik!" Selline paralleelreaalsuses elamise lummus on riigile ja riigi rahandusele ohtlik. Kindlasti on palju head tahet ja kindlasti ka häid kavatsusi, aga meil ei ole tegevuspõhist eelarvet, meil ei ole läbipaistvat eelarvet ning eelarvereform ei ole aidanud riiki tõhusamaks muuta. Eriti halb on meie riigi rahandusele see, et reformi edukuse kinnitajatel läheb jutus segamini kirjeldus tegevuspõhise eelarve positiivsetest omadustest ning meie riigieelarve tegelikkus. Avalikkus kuuleb – ning tuleb kahetsusega tunnistada, et ka lätlased kuulevad – positiivset kirjeldust olukorrast, mida tegelikult ei eksisteeri. Kõige selle tagajärjeks on udune ja tõhusa riigi ehitamist takistav riigieelarve, mida saadab udujutt selle omadustest. Kui aga kirjelduse ja tegelikkuse vastuolule tähelepanu juhitakse, siis viiakse jutt naeruvääristavalt sellele, et praeguse eelarve ilmselgetele probleemidele viitajad arvavad nii: "[…] avalikus sektoris ei olegi mõistlik ega võimalik maksumaksja raha kasutamist eesmärgistada ja tulemusi mõõta ning selle info peaks kuhugi riigieelarvega mitteseotult ära peitma." Kahju! Ja veel, mis Rahandusministeeriumi kodulehel kirjutatut puudutab, siis maksab endalt küsida, vahest on sellel väga sisuline ja väga eluline põhjus, miks ükski riik ei ole seni seostanud kogu riigieelarve ulatuses tulemusinfot ja eelarve kulusid. Ma arvan seda vastust teadvat. Ja siiski. Enne kõrgemate eesmärkidega tegelemist tuleb seoses riigieelarve ja riigi raha kasutamisega lahendada hoopis praktilisemad ja maisemad probleemid. Lahendada see, et Riigikogus heaks kiidetud riigieelarve ja selle seletuskiri ei sisaldaks erinevat infot. Ehk siis teisisõnu: et seletuskiri ei oleks täis vastuolusid võrreldes eelarvega. Näiteks, käesoleva, 2024. aasta riigieelarvega on kinnitatud valitsemisalade 25 tulemusvaldkonna eelarved, kuid nendest 20 puhul – 80% puhul! – on seletuskirja kohaselt tulemusvaldkonnale eraldatud mingi muu summa, kui eelarvest endast selgub. Näiteks Kliimaministeeriumi valitsemisala tulemusvaldkonna "Keskkond" eelarve on seletuskirja järgi 75 miljonit eurot suurem kui riigieelarves. Tulemusvaldkonna "Transport" eelarve on seletuskirja järgi seevastu 70 miljoni euro võrra väiksem kui riigieelarves. Riigieelarve ja selle seletuskirja arvud investeeringute osas klapivad 11 valitsemisalast seitsme puhul. Kui vastuolud riigieelarve ja seletuskirja vahel tekivad eelarve täpsustamise käigus Riigikogus, siis tuleks ka seletuskirja värskendada. See on oluline ja ääretult oluline olukorras, kus seletuskiri on praegu ainus dokument, millest riigieelarves olevatele summadele on võimalik mingitki selgitust saada. Aga esineb ka vigu. Vigu ja vastuolusid võiks nimetada piinlikuks, kuid tundub, et riigieelarve puhul ei tunne keegi nende pärast juba ammu enam mitte mingisugust piinlikkust. Piisab vastusest, et nojah, lõpus läks ju kiireks. Ma ei kujuta ette, et ühegi teise seaduse puhul valitseks vastuolude ja vigade suhtes selline ükskõiksus. Siinkohal imetlen jätkuvalt neid, kes ütlevad vaatamata vastuoludele ja vigadele eelarvedokumentides, et saavad sellest eelarvest ikkagi aru. Ülevaade riigi kasutada olevast rahast ei ole hea. Lisaks eespool kirjeldatule viitavad ka riigi raamatupidamise aastaaruande auditeerimisel ilmnenud probleemid, et valitsemisalade eelarvedistsipliini jälgimine on Rahandusministeeriumil tagaplaanile jäänud ja halvasti korraldatud. Sajast miljonist eurost, mida planeeriti eelmise aasta riigieelarves energiahindade kallinemise katteks topelt, on juba palju räägitud. Lihtsalt taustaks: see 2023. aasta eelarves märkamata jäänud raha on samas suurusjärgus kui summa, mida oodatakse lisanduva tuluna 2025. aasta riigieelarvesse mootorsõidukite aastamaksust. Maksumaksjad kindlasti märkavad selles mahus maksutõusu ja aus oleks ka riigieelarve eest vastutajatel märgata samas suurusjärgus raha olemasolu riigieelarves. Aga näiteks ka finantseerimistehinguid arvestati 2023. aasta riigieelarves 121,7 miljoni euro ulatuses tegelikkusest väiksemana. Eelnevast eelarveaastast üle kantava raha hulga suurenemisest ja teadmatusest, miks on raha kasutamata jäänud, on varemgi juba omajagu juttu olnud. Eelmisest eelarveaastast jääkide ülekandmisel on esinenud ka juhtumeid, kus kantakse üle eelarve jääk, mida ei ole olemas. Või kui üldiselt kinnitavad ministeeriumid oma valitsemisalade ülekantavad jäägid alles viis kuni kuus kuud pärast eelarveaasta lõppemist, siis valitsuse 2022. aasta reservi kasutamata jäänud summa kinnitati alles kümme kuud pärast eelarveaasta lõppemist ehk 2023. aasta oktoobris. Praktikast nähtub, et võrdlemisi tavapäraseks on saanud, et ministeeriumid teevad kõigepealt kulud ning alles seejärel viivad eelarve sellele vastavaks. Näiteks 2024. aastal on muudetud 2023. aasta eelarve liigendust. Nii eksitakse muu hulgas riigieelarve aastase kehtivuse põhimõtte vastu. Kirsina tordil kinnitas üks ministeerium 2023. aasta eelarve muudatused kuus kuud pärast eelarveaasta lõppu ehk isegi pärast seda, kui majandusaasta koondaruanne oli allkirjastatud. Sellisel moel toimimine ei anna õiget infot ei eelarvetest ega eelarvejääkidest. Eelarve tähendus dokumendina on muutunud üha formaalsemaks ning näib, et on mitmel juhul lausa tüliks igapäevaste asjaajamiste juures. Kogu see segadus annab otsese sõnasõnalise sisu sellele, kui minister teatab, et on leidnud oma eelarvest raha mõne tekkinud probleemi lahendamiseks. Leida saab seda, mis on kaotatud, ning segaduses läheb ikka üht-teist kaduma. Arutelu selle üle, millist infot peaks sisaldama riigieelarve ning kas eelarvet menetledes peaks olema tuvastatav eraldatava raha kasutamise otstarve, on siin-seal nimetatud ka teisejärguliseks vormiküsimuseks. Lausa tühikargamiseks või pseudoteemaks, mis juhib tähelepanu kõrvale riigirahanduse tõsiselt olukorralt. Ma ei ole sellega nõus. Kindlasti ei ole see ei teisejärguline, see ei ole pseudoteema ega ka vormiküsimus. See, kellele, kui palju ja mille jaoks raha riigieelarvest antakse, on sisuküsimus. Eriti kitsamatel aegadel, aga mitte ainult, on vaja aru saada, millele raha kulutatakse. Riigieelarve peab seda võimaldama. Praegu ei võimalda. Sisuküsimus on see ka seetõttu, et avalikkusel peab olema ülevaade sellest, milleks maksuraha kasutatakse. Ja ka seetõttu, et just riigieelarve seab piirid täitevvõimule raha kasutamiseks ning annab hiljem võimaluse kontrollida, kas raha selleks otstarbeks ka kasutati. Sisuliseks küsimuseks ei ole ainult see, kuidas riigieelarve tulusid suurendada, vaid ka – ja vahest isegi eelkõige – see, kuidas maksudena laekunud raha kasutatakse. Riigikogu liige Valdo Randpere küsis minult siin kolm aastat tagasi, kui tutvustasin aastaaruannet koroonakriisiga toimetulekust, kas mul on midagi head ka öelda. Ikka on. Ja alati on. Riigikontrolli loomuses on ikka ja jälle otsida ka positiivset. Tõsi, praegusest riigieelarvest on seda keeruline leida. Küll aga leiab lootuskiire valitsusliidu leppest, kus on selgesõnaliselt eesmärgistatud riigieelarve suurema arusaadavuse ja läbipaistvuse vajadus. Esimene katsetus riigieelarve raamseaduse muutmiseks on küll aia taha läinud, sest kavandatavad muudatused on täiesti kasutud – kui pidada silmas suurema läbipaistvuse ja arusaadavuse saavutamise eesmärki – ning ei muuda sisuliselt midagi võrreldes senisega. Aga loodan siiski, et eesmärki võetakse tõsiselt ning tehakse uus sisukam katse riigieelarve raamseaduse muutmiseks. Ja head saab öelda ka meie riigi raamatupidamise kohta. Riigi raamatupidamine on korras. Olgugi et meil puudub piisaval tasemel ülevaade sellest, kuhu riigieelarvega raha suunatakse, saame sellest, kuhu raha tegelikult läks, tänu heale raamatupidamisele eelarveaasta lõppemisel teada. Nagu eelmistel aastatel, saan ka täna kinnitada seda, et riigi 2023. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit. Samuti annab riigi 2023. aasta eelarve täitmise aruanne usaldusväärset teavet kulude-tulude, investeeringute ja finantseerimistehingute kohta, kui mitte arvestada märkust Kaitseministeeriumi eelarve täitmise kohta. Märkuse põhjustas see, et Kaitseministeerium ei lähtunud osa majandustehingute kajastamisel Eesti finantsaruandluse standardist. Äsja Jürgen Ligi sellest ka pikemalt rääkis. Ministeeriumil tuleb kõvasti pingutada, et hoida suureneva eelarve tingimustes korrektset ülevaadet tehtud kuludest ja soetatud varadest. Ja lõpetuseks, mis siis teha? Eelkõige tuleks riigieelarvet, eelarvestamist ja raha kasutamist käsitleda sisu-, mitte vormiküsimusena. Riigikogul oleks tarvilik uuesti mõtestada ja otsustada, millist infot ta riigieelarve üle arutlemiseks vajab ning millistest põhimõtetest lähtudes ja millises detailsuses rahakasutuse limiidid valitsusele riigieelarvega kehtestab. Aruteludes tuleks sealjuures eristada riigieelarve läbipaistvust ja Riigikogu otsustusõigust. Seejärel tuleks edaspidi riigieelarve koostamisel lähtuda Riigikogu uuest otsusest ning sellest lähtuvalt tuleks eelarveinfot ministeeriumidelt ka päriselt nõuda ja kasutada. Kolmandaks peaks Rahandusministeerium tagasi võtma riigieelarve kulude nõudliku analüüsija ülesande ja küsima alati kriitiliselt, miks üht või teist kulu on vaja teha. Kui me nüüd, kriitilisematel aegadel ja riigi jaoks kitsamatel aegadel oma riigieelarvet ja eelarvestamist korda ei saa, siis muul ajal me seda kindlasti korda ei saa ning maksame tegevusetuse raskete tagajärgedega kinni. Praeguses riigieelarves on sellele omaselt ka lennuka, kauni ja mõneti äraspidise nimega programm otsustamatuse ja ükskõiksuse kinni maksmiseks, nimelt "Rahatarga riigi programm". Selle kuludest moodustavad 95% finantskulud, mis sisaldavad riigi võetud laenudelt makstavaid intresse. Tänan kuulamast!

Suur tänu ettekandjale! Ja teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud riigikontrolör! Esiteks, suur aitäh teile teie töö eest, mida te teete, ja aitäh ka selle raporti eest, mida te täna esitasite! Te käisite ka korruptsioonivastase komisjoni istungil, kus me samuti arutasime eelarve läbipaistvuse probleemi, ja ütlesite seal välja väga olulise mõtte: Rahandusministeerium on järjest kaotamas kontrolli selle üle, mis toimub ministeeriumides. Ka oma tänases kõnes te ütlesite – ma panin selle ka kirja –, et Rahandusministeerium on ennast eelarve sisulisest ettevalmistamisest ja kulude põhjendatuse hindaja rollist taandanud ning muutunud põhimõtteliselt ministeeriumide tehniliseks teenindajaks eelarveprotsessis. Kas te saaksite seda mõtet natuke täpsustada – kuidas selline olukord tekkis ja millised ohud sellega kaasneda võivad?

Mul on keeruline kirjeldada seda, miks see niimoodi läinud on. Olen ise olnud ministeeriumi kantsler ja mäletan neid kohtumisi Rahandusministeeriumis – aastaid tagasi –, kus me pidime ka seletama juba varasemalt baasis olevaid kulutusi. Tuleb tunnistada, et see vestlus oli alati väga asjatundlik ja Rahandusministeerium oskas juhtida tähelepanu asjadele, millest meie ministeerium võib-olla nii väga rääkida ei tahtnud. Ja tõepoolest, kui me nüüd intervjueerisime oma aruande tegemise käigus ministeeriumeid, siis öeldi, et enam mingeid selliseid kohtumisi klassikalisel viisil ei toimu. Antakse lihtsalt informatsioon edasi, kuid küsimusi juba baasis olevate kulude kohta ei esitata, vaid keskendutakse peamiselt lisataotlustele. Kuna aga lisataotlusi ei ole viimastel aastatel saanud esitada, siis ei ole ka sisulist arutelu väga palju olnud. Miks see on halb? Selle pärast, et kusagil peab riigis olema, nagu ma ka oma kõnes ütlesin, rahandusosakond, kes küsib ka juba varem otsustatu kohta, kas see on sellisel viisil põhjendatud või mitte.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ka mina soovin teid tänada teie tehtud töö eest, mis puudutab seda aruannet. Teate, selline tunne on, et see kõik on nagu halb unenägu. Te olete siin erinevate aruannetega käinud, olgu energiavaldkond või Rail Baltic, nüüd siis riigieelarve olemus, ülesehitus ja kõik selle puudused. No see on tegelikult masendav. See on masendav! Selles mõttes ikkagi suured tänud selle eest, et meil on olemas vähemalt teie näol institutsioon, kes seda kõike meie ette toob ja avalikkust ka valgustab, kui halvasti meie asjad siin riigis tegelikult on. Samas võib ju süüdistada erinevaid jõude, kes koalitsioonis istuvad – siin Eesti 200 pidi tooma uued tuuled, ja endine rahandusminister on siin, enne istus saalis. Aga ma saan aru, et kõik need näpukad on suuresti ikkagi ametnike tehtud. Ja kuna Rahandusministeeriumi näol ei ole kontrolli kogu selle asja üle, siis see on põhiprobleem. Või milles see ikkagi seisneb?

Kui ma sain täpselt aru, siis küsimus oli selle kohta, miks need probleemid tekivad. Ma arvan, et täiesti objektiivne on see, et eelarvega seonduvalt jäävad otsused ka tegelikult päris lõpuhetkesse. Ja eelarve seletuskiri on võrdlemisi keeruliselt koostatud – selles mõttes, et eelarvet selgitavad andmed, nagu ma ka oma kõnes viitasin, kahjuks ei ole ühes kohas, vaid on eelnõus laiali. Ehk päris keeruline on viimasel hetkel enne Riigikogule esitamist valitsuses tehtud kokkuleppeid järgides kõiki kohti seletuskirjas korda teha. Ma arvan, et siin on mõistlik mõelda ka selle peale, kuidas selles mõttes elu lihtsamaks teha ja esitada infot kompaktsemalt. Ma arvan, et tegelikult on see üks peamisi põhjuseid, miks tekivad vastuolud seletuskirja ja eelnõu vahel. Ja ma arvan, et seda on võimalik lahendada. Mis puudutab ülevaate omamist, siis ma ei taha öelda seda, et Rahandusministeerium ei tea, kui palju meil raha on, või et tal ei ole ülevaadet sellest, kuhu raha läheb. Nagu ma ütlesin, raamatupidamine on meil suurepärane – see on ka Rahandusministeeriumi vastutada – ja seda kõike on võimalik selgeks teha. Nii et raamatupidamine on tõesti väga hea ja selle kogemuse pealt, mis sealt tuleb, selle info pealt on võimalik ka eelarvestamist oluliselt paremaks teha. Lihtsalt see probleem keskendus sellele, et meil on vaja ka seda institutsiooni, kes küsiks baaskulude põhjendatuse kohta.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea riigikontrolör! Aitäh selle põhjaliku ettekande eest! Ühtepidi on väga kurb kuulda, et me oleme riigina sellisesse seisu jõudnud. Aga siiski, olles kuulanud ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis mitmel korral arutelu sellel teemal, küsin, kas teie arvates peaks tulevane riigieelarve olema puhtalt kulupõhine või on ikkagi midagi positiivset ka sellest eksperimendist kaasa võtta.

Kohe oma kõne alguses ma rõhutasin, et tegelikult ei ole ju küsimus selles, kas eelarve peaks olema klassikaline või peaks see olema tegevuspõhine. Kui me vaatame näiteks Soome riigieelarvet, mida peetakse klassikaliseks, kulupõhiseks, siis me leiame sealt tegelikult hästi palju neid momente, mis haaravad tegevuspõhisuse. Võtame kas või aasta 2009 – kui me riigieelarve seaduse lahti võtame, siis me leiame isegi sealt väga palju tegevuspõhiselaadseid kirjeid. Nii et küsimus ei ole selles, et kas on üks, teine või kolmas. Ja see, mis ma siin räägin, ei ole mitte tegevuspõhise eelarve kriitika, vaid kriitika selle kohta, et meie eelnõust ei ole teada, kuhu, kellele, mille jaoks ja kui palju raha läheb. Lahendus on minu meelest ikkagi see, et tuleb võtta tegevuspõhisest lähenemisest positiivne osa. Ehk kui on võimalik teenuste põhiselt [eelarvet koostada ning see eesmärkide ja] tulemustega siduda, siis tuleb seda kindlasti teha, see on parem. Aga kui seda ei ole võimalik teha – üsna paljudel juhtudel seda ei ole võimalik mõtestatult teha –, siis tuleks teha seda klassikalisel viisil, nii nagu teevad teised riigid. Ma arvan, et see oleks kõige mõistlikum tee.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Ma olen ka täielikult teiega nõus, et tegevuspõhise eelarve projekt viieaastase praktika käigus on ilmselgelt täiesti läbi kukkunud. Ma arvan, et ma ei liialda. Ma võin ka oma kogemuse põhjal öelda, et tulemusinfo seos praktikaga on puudulik ja ministeeriumid ise ka ei kasuta oma eelarvepoliitiliste otsuste tegemisel tegevuspõhist tulemusinfot. Aga kogu selle tegevuspõhise eelarve süsteemi ülesehitamine ja selle käigus hoidmine on ju päris suur kulu maksumaksjale. On vaja välja töötada kulude jaotusmudelid, valemid ja tohutu hulk juhendmaterjale ning on vaja sisustada mõõdikud, mille väärtushindamiseks on vaja tellida uuringuid. Kogu see mõttetu toredus läheb maksumaksjatele maksma päris suure summa. Eelkõige on seal muidugi kümnete ja sadade ametnike töötunnid. Kas keegi on hinnanud, kui palju see mõttetus maksumaksjale maksma on läinud?

Selle reformi maksumust ei ole mulle teadaolevalt hinnatud. Üks pool küsimusest on see, mis on need kulud, mida tehakse aruannete jaoks, mida keegi ei kasuta – tegelikult ka ei kasuta. Teine küsimus on, kas see natuke varjus olev eelarve ilusate märksõnade ja puuduvate summadega ei tekita sellist olukorda, kus me võime kogemata anda raha sinna, kuhu me ei taha anda. Tegelikult meil ei ole ülevaadet sellest, kuhu raha kasutatakse. Minu hüpotees on see, et kui saaks natuke täpsemini lahti kirjutada seletuskirjas vähemalt selle, kuhu raha läheb, siis oleks meil äkki paljudel juhtudel võimalik küsida: miks, miks, miks? Ja need vastused võivad viia selleni, et on võimalik riigieelarve kulusid kokku hoida ja suunata seda millelegi, mis on tegelikult vajalik. Nii et ühest küljest reformi maksumus ise, aga teisest küljest see, et ülevaate puudumine ise võib midagi maksma minna.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Minu hinnangul – minu hinnangul – te lõhkasite praegu siin saalis taktikalise tuumapommi, paljastades ametlikult kontrolli käigus, milliste – ma ütlen ikkagi välja – sigadustega on hakkama saadud. Kui tegemist oleks olnud eraettevõtjatega, nende raamatupidamise korraldamisega, siis oleksid nad juba ammu kohtupinki taritud. See on järeldus. Ei teostata järelevalvet, läbipaistvus puudub. Need teie näited, mida te siin eelnevalt oma kõnes tõite – neid kuulates vajub lihtsalt suu lahti, [kui saame teada,] mis tegelikult on selle ilusa fassaadi taga, mida meile serveeritakse siin saalis, mida serveeritakse rahvale ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma tahaksin teie käest küsida, kas te oskate vastata küsimusele, mida meile serveeritakse kogu aeg: riigirahandus ja -eelarve tuleb korda teha. Kuidas teie seda mõistet sisustate selle kontrolli valguses?

Ma arvan, et kogu selle viie aasta jooksul ei ole me tuumaheidutust viljelenud ega ole ka praegu ühtegi pommi lõhanud, sellepärast et tegelikult on sellest juttu olnud ju mitmete aastate jooksul, et on asju, mida saaks riigieelarves oluliselt paremini teha. Nii et nagu ma ka oma kõnes ütlesin, see ei tohiks ju olla kellelegi üllatus, et me sellisesse olukorda oleme sattunud. Aga kuidas riigieelarve või riigirahandus korda saada? Riigirahanduse korda saamine on väga suur küsimus. Aga mis riigieelarvet puudutab, siis ma arvan, et võiks ju võtta eesmärgiks, et aastal 2026 saab vähemalt mingi osa nendest probleemidest ära lahendada, nii et me saaksime palju selgema ülevaate sellest, kuhu raha läheb, kui palju, kellele ja mille jaoks. Seda tuleks teha seletuskirja täpsustamise kaudu, aga ka seaduse enda täpsustamise kaudu.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Tänan kena ettekande eest. Kui ma teie ettekannet kuulasin, siis ma sain aru, et tegevuspõhine eelarve on surnud. Aga kui ma teie vastuseid kuulasin, siis ma sain aru, et see ei ole nii mustvalge. Tõesti, ma olen hoolega vaadanud just terviseministeeriumi eelarvet. Kui neid mõõdikuid vaadata, siis on näha, et mõned asjad selle ajaga ei olegi saavutatavad. See mõõdik on väga vale. Minu küsimus on, kas teie ka leiate, et kui me vaataksime oma mõõdikud üle ja teeksime need paremaks, [otsustaksime,] mida me saame mõõta, [siis olukord paraneks]. Kui me paneme mingi hulga raha tervise edendamisse, siis me ei saa ju aasta pärast vaadata, kas elanikkonnas on 2% või 3% ülekaalulisi inimesi vähemaks jäänud. Asjad ei toimi nii. See kõik ei sõltu ainult rahast. Kui me oma mõõdikud ringi [teeksime, siis kas see toimiks]? Sest lõpuks on ju ikkagi nii, et kui me raha kuhugi paneme, siis me tahame sealt midagi saada. Kui me paneme raha tervishoidu, siis me tahame, et inimesed oleksid tervemad. Kui me [oma tähelepanu] sinna suunaks[, kas sellest oleks abi]? Mis on teie vaade sellele?

Aitäh! Tegelikult, alustades küsimuse esimesest osast, ma selle pärast, et mitte kuulutada ühe või teise vormi surma, kohe alguses ütlesin, et ma ei räägi sellest, kas eelarve peaks olema tegevuspõhine, klassikaline kulupõhine või mingi muu põhine. See ei ole peamine. Küsimus on selles, et me peaksime saama seal, kus on vähegi võimalik, kasutada sobivamat varianti. Mingitel juhtudel sobib tegevuspõhine vaade, mingitel juhtudel klassikaline kulupõhine vaade. Tõepoolest, see, et me tahame siduda raha tulemustega – nii peabki. Ka sellest on Riigikontroll aastaid rääkinud. Aga see ei saa olla kuidagi juhuslik, nii et me külvame seletuskirja täis indikaatoreid, mõõdikuid ja sihttasemeid, mille puhul ka ministeeriumid ise ütlevad, nagu selle aruande tegemise käigus selgus, et nad ei oska alati luua seost rahaga, sest lisaks rahale on väga palju muid aspekte, mis mõjutavad tulemuse saavutamist. Ma arvan, et kui me leiame hulga mõttekaid mõõdikuid, millega me päriselt saame raha kasutamise otstarbekust hinnata või selle kaudu tulemusi saavutada, siis on see ääretult mõistlik. Ääretult mõistlik! Aga see peab olema mõtestatud tegevus ja seal peab olema seos rahaga.

Aitäh! Väga austatud härra riigikontrolör! Ma ei küsigi meie eelarve kohta, sest see on täiesti absurdne, groteskne ja lausa katastroofiline. Aga te mainisite seda, kuidas meie vaprad Rahandusministeeriumi ametnikud käisid Lätis propageerimas sedasama tulemuspõhist eelarvet ja [leidsid,] et lätlased võiksid selle üle võtta. Mulle tundub, et nad on käinud ka Euroopa Komisjonis, sest alles hiljuti Keit Pentus-Rosimannus ühes intervjuus mainis, et Eesti eeskujul arutatakse sealgi samasugusele eelarvele üleminekut. Mis te sellest arvate?

Henn Põlluaas, palun!

Jah, viide lätlastele oli see, et nad innustusid sellest, kui nad tajusid, et Eesti lugu on edulugu. Aga mis puudutab seda tulemuspõhist eelarvestamist, siis see ei ole mitte midagi uut. See ei ole ju Eesti enda välja mõeldud asi. OECD on pidevalt rõhutanud selle lähenemisnurga otstarbekust ja mõistlikkust ning soovitanud tulemuspõhist eelarvestamist kasutada. Tõepoolest, olen ka ise hiljuti Keit Pentus-Rosimannusega rääkinud ja selline suund seal on, et tahetakse raha kasutamine siduda tulemustega kõigis aspektides. Seal on oma riskid – needsamad, millest me siin räägime. Kas see päriselt lõpuks aset leiab, seda mina ei oska öelda. Seda ei tea kindlasti ka siin saalis keegi. See selgub Brüsselis. Nii et seda ma täpsemalt kommenteerida ei oska, mis saab, aga võin kinnitada, et see mõtteviis kui selline, et raha tuleks jagada tulemustest lähtuvalt, ei ole sugugi ebatavaline.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mälu värskendamiseks tutvusin ma eile 2000. aasta riigieelarvega. Tookord olin ma kultuuriministrina ise Riigikogu ees ja tutvustasin eelarvet – siis tegid ministrid seda eraldi. Ja see oli aeg, kui iga asutuse juht pidas väga suureks asjaks, kui tema asutuse nimi oli eelarves kirjas, rääkimata sellest, et seal olid tööjõukulud, majandamiskulud, investeeringud ja nii edasi. Täna on meie ees neli korda tuumakam materjal ja mulle tundub, et siin on tegelikult väärtuslikku lugemist. Aga mu küsimus on see. Mida te arvate, kas oma seaduse alusel, Riigikogus vastuvõetud seaduse alusel tegutsevate avalik-õiguslike kultuuriinstitutsioonide – ma mõtlen siin rahvusooperit, rahvusringhäälingut, rahvusraamatukogu, kes on tüvikultuuri kandjad – eelarved võiksid olla Kultuuriministeeriumi eelarves põhjalikumalt välja toodud? Seda soovivad juhid. Me kohtusime kultuurikomisjonis. Ja teine lühikene küsimus …

Teie aeg!

Millise ministeeriumi eelarve võiks olla teistmoodi meile esitatud, nagu selle ettepaneku tegi akadeemik Jaak Aaviksoo?

Aitäh! Seda, missugune on eelarve detailsus ja kellele raha jagada, ei saa kindlasti mina öelda. Selle üle on siin ju ka debatt käinud. Liigne detailsus ei ole mõistlik, aga liigne üldistus ei ole ka hea. Ma arvan, et tegelikult see tulebki Riigikogul endal ära otsustada ja valitsusel kokku leppida, missugune on mõistlik riigielu juhtimise detailsus. Aga milline eelarve ette võtta? See on valiku küsimus. Kindlasti on mõistlik alustada nendest, mis on lühemad, konkreetsemad ja kompaktsemad. Aga jah, ma ei oska sellele täpselt vastata. Eks see valik tuleb teha siis, kui see protsess käima läheb.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ma alustan siis hea uudisega. Ma saan aru, et riigi raamatupidamine on korras. Kui see on nii, siis see on juba tugev baas, mille pealt liikuda. Nüüd, ma selles koosseisus ei ole rahanduskomisjonis, küll ma olen vaadanud mõningaid osi sellest eelarvest ja seletuskirjast. Samamoodi käib eelarve ju vastavatest valdkondlikest komisjonidest läbi. Näiteks meie majanduskomisjonist on läbi käinud Rail Baltic. Kui nüüd vaadata seda riigieelarve seletuskirja, siis mina julgen küll väita, et Rail Balticu kohta käiv lisa on üsna detailne juhtimisotsustest ja olukorrast ülevaate saamiseks. Võtame teiseks näiteks Tervisekassa. Eelarve on suurusjärgus 2,4 miljardit või isegi natuke rohkem. Selle kinnitab Tervisekassa nõukogu. Ja siin on seesama küsimus, mida kolleeg Signe Kivi juba küsis, nimelt, kuidas need seosed omavahel jooksevad. Äkki saate just seda teist poolt, Tervisekassa teemat kommenteerida?

Aga ma kommenteeriksin ka Rail Balticut, sest sellega ma pidin tegelema, kui ma käisin põhiseaduskomisjonis. Ma otsisin seda summat, kui palju on Rail Balticu jaoks sellel aastal riigieelarvest kulusid ette nähtud ja kui palju tegelikult ära kasutatakse. Ma pean teid kurvastama, et lisa on olemas, aga see vajaks täiendavat infot, lisaks tuleks seletuskirja täiendada. Sest kui ma vaatasin riigieelarve eelnõu seletuskirja koos lisaga, siis mitte ükski number – mitte ükski number! – ei kattunud. Neid oli vähemalt (Loendab.) üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa – üheksa numbrit. Mitte ükski ei kattunud. Sellest ma räägingi. Kindlasti on ka neid, nagu ma kuulnud olen, kes saavad ikkagi aru, mis see kõik lõpuks maksma läheb. Aga ma julgen väita, et selle dokumendi põhjal ei ole võimalik sellest aru saada. Mina valisin kõige suurema, see on kõige väiksema riskiga. Mis selle küsimuse teine pool oli? (Saalist vastatakse.) Tervisekassa eelarve esitamine riigieelarves. Tervisekassa on keerulisem asutus, selles mõttes, et üks on see raha, mida eraldatakse Tervisekassale riigieelarvest, ja teine on see raha, mida Tervisekassa sellel aastal kasutab. Ma arvan, et siin tuleks neid asju eristada. Ma arvan, et kindlasti on mõistlik see kõik ka seletuskirjas täpsemalt lahti kirjutada. See küsimus tekkis meil ükskord ühes kogus täpselt samal viisil, nagu te esitasite. Kindlasti on mõistlik seda täpsustada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Nüüd avan fraktsioonidele läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisa[aega].

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Head kolleegid! Riigieelarve on nagu veerev lumepall – sellist tabavat väljendit kasutas riigikontrolör meie eelarve kohta. See aina veereb ja veereb, kulud suurenevad, aga keegi ei saagi täpselt aru, kuhu see raha läheb, kust tuleks kärpida ja kuidas efektiivsust parandada. Ma arvan, et see debatt on täna jõudnud sinnamaani, kus me peaksime tunnistama – ma nõustun siin kolleeg Aivar Sõerdiga –, et tegevuspõhise eelarve reform on läbi kukkunud. Iga aastaga on olukord läinud ainult halvemaks ja läbipaistmatumaks. Ja ma ei räägi seda Riigikogu liikme seisukohast vaadatuna. Selline olukord on ju ka ministeeriumide vaatest. Ka ministeeriumid on muutunud pealiskaudseks. Kui te lubate, siis ma tooksin pealiskaudse suhtumise kohta ühe näite, mis oli hiljuti uudistes. Seal olid ministeeriumide vastused minu kolleegi Andrei Korobeiniku kirjadele. Ta saatis igale ministeeriumile eraldi kirja, paludes lahti kirjutada, kus kui palju kärbitakse, sest eelarvest lihtsalt ei olnud võimalik seda välja lugeda. No mis vastused siis tulid? Justiitsministeerium vastas, et nemad lihtsalt pole viitsinud kärpeid sisustadagi, nemad teevad seda pärast, kui eelarve on vastu võetud, milleks seda praegu teha. Taristuminister Vladimir Svet, kes iga päev palub raha juurde Rail Balticule, mille kohta keegi siiamaani ei tea, kui palju sinna raha kulub – tema vastus oli järgmine: nemad koondavad igast osakonnast pea ühe inimese. Kultuuriministeerium ütles, et nemad koondavad lausa ühe ametikoha oma ministeeriumist. Nüüd parim moment: Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumilt tuli vastus, et nemad kärbivad kaheksa ametikohta – sellega, et nad viivad need ametikohad teise ministeeriumi. Aga minister Erkki Keldo ütleb uhkelt riiklikus televisioonis, et me räägime ikkagi poole miljoni euro suurusest kärpest. Töötajatest, kes lihtsalt lähevad teise ministeeriumi üle, nimelt Justiitsministeeriumisse, kes siiamaani ei suuda isegi oma kärpeid sisustada. Mul on küsimus: kas te teete nalja? Kas meie üle reaalselt naerdakse? Nähes seda saamatust, mis viimasel ajal on, seda segadust, pealiskaudsust, neid probleeme, millele riigikontrolör on juba mitu korda viidanud, on Keskerakond esitanud oma eelnõu riigieelarve seaduse muutmiseks. See oleks jällegi kulupõhine, arusaadav, aga tulemusnäitajad võiksid olla ära toodud seletuskirjas. Kusjuures, selline kombineeritud praktika on näiteks Hollandis, kes samamoodi testisid eraldi tegevuspõhist eelarvet, aga siis tulid ikkagi tagasi kulupõhise eelarve juurde. Kahjuks rahanduskomisjoni esimeest ei ole saalis. Kahjuks pole rahanduskomisjoni esimees siiamaani seda päevakorda pannud. Menetletakse valitsuse alternatiivset eelnõu riigieelarve baasseaduse muutmiseks, aga vähe sellest, et see mitte midagi ei muuda – riigikontrolör on samuti selle kohta öelnud, et see on sisutühi –, kirjutatakse sinna sisse veel selline asi, et ministril oleks võimalik ükskõik mis ajahetkel oma kuluridasid muuta. Ehk siis näiteks Riigikogu liige esitab muudatusettepaneku, see läheb poolthäälteenamusega läbi, aga hiljem saab minister teha mingi muudatuse ehk siis ta lihtsalt sõidab sellest muudatusettepanekust üle. Siin ongi koalitsioonil on põhiseadusest teistsugune arusaam: mitte Riigikogu ei otsusta meil eelarve üle, vaid koalitsioon arvab, et eelarve üle otsustavad ministrid. Ma kutsusin tõesti erakorraliselt kokku ka korruptsioonivastase erikomisjoni istungi, kus samuti sai arutada riigieelarve läbipaistvust, täpsemalt MTÜ-de toetamise temaatikat. Kohal olid ka rahandusminister Jürgen Ligi ja riigikontrolör Janar Holm. Toon ka sellest kohtumisest esile mõned olulisemad momendid. Esiteks, muidugi rahandusminister ütles, et tema ei saa üldse aru, mida ta seal komisjoni istungil teeb, sest see kõik heidab ju eelarvele negatiivset varju. Aga praegusel eelarvel ja sellel, kuidas seda koostatakse, on juba negatiivne vari. Ja kui pole läbipaistvust, on alati suurem oht kuritarvituseks. Üks huvitav moment veel. Rahandusminister ütles, et me ei pea eraldi arutama seda tabelit juriidiliste isikute toetamise kohta, nad juba saatsid meile selle, sellest peaks ju piisama. Vabandust, aga kui sa lihtsalt kopeerid ühe tabeli seletuskirjast ja paned juurde pressiteate, et eelarve on varasemast palju läbipaistvam – no see ei muutu sellega läbipaistvamaks. Proovi palju tahad, aga see tabel on ikka sama. Veel üks huvitav näide. Probleemid, mille üle arutati korruptsioonivastases komisjonis aastal 2019, samuti need, mida Riigikontroll nimetas eelarve kohta, mis puudutas 2023. aastat – kõik need probleemid on jäänud samaks. Üks näide: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Vähe sellest, et ministeeriumiametnikud ei saa ise ka aru, mis toimub ühistranspordi dotatsiooniga, mis numbrid neil seal figureerivad, esitavad nad isegi vastuses Riigikogu liikmetele valeandmeid. Sama on juriidiliste isikute toetustega. Näiteks on eraldi rida: tegevustoetus valdkonna organisatsioonidele, 23 miljonit. Aga pole kirjutatud, mis organisatsioonid, ja mis kõige tähtsam, pole kirjutatud, mis alusel raha jagamine toimub. Lihtsalt selles lahtris seisab kriips. Ja nii on mitmete ministeeriumide puhul. Põhimõtteliselt on ministeeriumidel arusaam, et kui seletuskirjas on mingi juriidiline isik, mingi MTÜ või muu organisatsioon nimetatud, siis see ongi automaatne heakskiit toetuse saamiseks. Rahandusministeerium kahjuks tunnistas, et juba pikemat aega ongi olnud probleemiks see, tegelikult keskseid reegleid pole ja juba ajalooliselt on välja kujunenud nii, et mõnel ministeeriumil on rahaasjad paremini korras kui teistel. Ja oluline moment. Nagu ma ütlesin, et Riigikontroll on pööranud nendele probleemidele tähelepanu juba eelmises auditis, mis puudutas 2023. aasta eelarvet. Seal seisab rahandusministri vastus, et nemad lubavad seda olukorda parandada. Aga istungil vastas Rahandusministeeriumi esindaja mulle, et viimasel aastal ei ole neil olnud võimalik selle teemaga tegeleda, nad ei ole jõudnud sellega tegeleda. Teine riigikontrolöri oluline lause, mida ma enne juba eraldi mainisin, on see, et Rahandusministeerium on järjest kaotamas kontrolli selle üle, mis toimub ministeeriumides. Nad ise ka ei näe seda ja tihti isegi ei huvitu sellest, kuidas ministeeriumid oma rahaasju korraldavad. Istungi tulemusena läks meil välja kiri kõikidele ministeeriumidele palvega täiendada isikute toetamise nimekirja, et oleksid välja kirjutatud alused, kuidas neid toetusi jagatakse. Nüüd olen ma saanud tagasisidet ja kirju. Loodame, et vähemalt see osa muutub läbipaistvamaks, ehkki palju tööd on muidugi veel ees. Muidugi hästi oluline: suur aitäh Riigikontrollile! Suur aitäh riigikontrolör Janar Holmile selle töö eest, mida ta on teinud! Aitäh selle raporti eest! Sest riigieelarve on see dokument, kus peabki aja maha võtma.

Teie aeg!

Riigikogu liikmed peavad saama küsida, rääkida, muudatusettepanekuid esitada. See oleks aus ja riigimehelik ka meie valijate suhtes, kes meilt seda ootavad. Aitäh!

Järgmisena Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid saalis! Lugupeetud riigikontrolör! Kõigepealt aitäh Riigikontrollile põhjaliku aruande eest! See annab päris palju mõtteainet meile kõigile siin saalis ja minu arvates sisaldab ka selget vihjet tegutsemiseks Vabariigi Valitsusele ja ministeeriumidele. Kindlasti tuleb nõustuda Riigikontrolliga selles, et olulisim küsimus selle teema käsitlemisel on see, kas üleminek traditsiooniliselt kulupõhiselt riigieelarvelt tegevuspõhisele on suurendanud selgust, miks ja millele maksuraha planeeritakse ja kasutatakse, või mitte. Tõeliselt kurb on auditist lugeda Riigikontrolli järeldust, et [kuigi eesmärk oli, et] tegevuspõhise eelarve puhul kulude taotlemisel ja otsustamisel keskendutakse tulemustele, ei ole see – pehmelt öeldes – läinud nii, nagu loodeti. Minu arvates sõltub tegevuspõhises eelarves sõnastatud tulemusmõõdikute täpsusest ja ebatäpsusest väga palju, sest kokku võttes võib see luua kohati väga väära pildi olevast ja tulevast. Samuti ei ole Riigikontrolli arvates läinud ellu tegevuspõhise eelarve seatud sihid, rahakasutuse efektiivsus ja lihtsam jälgitavus. Pigem vastupidi, segadust on rohkem kui varem. Saladus pole seegi, et reaalses elus peetakse ministeeriumides paralleelselt tegevuspõhise eelarve kõrval ka kulupõhist eelarvet. Ja nagu me nüüd siin erinevate arutelude käigus oleme teada saanud, on tegevuspõhise eelarve pidamine ühtlasi kulukam, kui võrrelda kulupõhisega. Olles kuulanud ka Riigikontrolli ja Rahandusministeeriumi esindajate diskussiooni riigieelarve kontrolli erikomisjonis sellel teemal, julgen väita, et Riigikontrolli ja teiste arvamust avaldanud valdkonna asjatundjate kriitika on põhjendatud. Minu arvates aga ei tohiks järgmisi samme astuda huupi, kõike viimase viie aasta tööd nurka visata ning taas kiirustades ja ummisjalu kulupõhise eelarve juurde tormata. Nüüd tuleks vastutustundlikult teha plaan, mis arvestab saadud kalli kogemusega. Minu isiklik arvamus on see, et õige variant oleks kulupõhise ja tegevuspõhise eelarve kombinatsioon, rõhuasetusega kulupõhisele, kuid samas võiks teatud rahakasutuse tulemustele orienteerituse seos siiski säilida. Oluline on, et me kõik saaksime aru, kui palju, miks ja kuhu raha läheb. Väga tõsine küsimus on see, miks me siia oleme jõudnud. Kas põhjuseks on valed eeldused või reaalne võimetus esmapilgul innovatiivset plaani tegelikult ellu viia? Aitäh!

Järgmisena Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun! (Maris Lauri küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikontroll! Meil on olnud viis aastat tegevuspõhine eelarve. Ja viis aastat on ilmselgelt [paras] aeg selleks, et hinnata, kas asjad õnnestusid või mitte. Kui tegevuspõhisele eelarvele üle mindi, siis oli põhjus ju selles, et kulupõhise või raamatupidamisliku eelarvega ei oldud rahul. Sellest ei saadud aru, kurdeti selle üle, et see ei ole seotud arengukavade, eesmärkide ja sihtidega. See oli see põhjus, miks [tegevuspõhisele eelarvele üle] mindi. Diskussioon oli olemas. Ja tundus, et see oli väga õige mõte, sest me peaksime ju mõtlema ka strateegiliselt. Nüüd, tegevuspõhisele eelarvele üleminekul ilmselgelt ei tehtud piisavalt ettevalmistustööd, ei hinnatud asju korralikult, ei mõeldud neid läbi ega nähtud ette riske. Osalt ei julgegi öelda, milles oli asi. Kas see oli suur optimism, kas see oli liigne naiivsus või oli see tähelepanematus – ka Riigikogu oli tähelepanematu – ja selle asja peale väga ei mõeldud? Tõsiasi on see, et tegevuspõhisuse põhjendus oli seotud arengukavade ja strateegiatega, mida tollel hetkel oli vist üle saja. Tollal loodi neid selle põhimõttega, et igaüks tahtis saada oma arengukava, sest siis ta oli justkui pildil, oli tähtis, ja siis sai minna küsima raha riigieelarvest ja nõuda mingisuguseid asju. Need arengukavad ja strateegiad ei olnud sealjuures omavahel üldse seostatud, vaid oli ka soovunelmaid. Nii et see tegevuspõhisus võib-olla natuke seda strateegiate ja arengukavade maailma korrastas, aga samas tekitas sinna juurde terve hulga formaalsusi. Nii et meil on kummalised programmid ja tegevused ning naljakad eesmärgid ja mõõdikud. Kulupõhisel eelarvel on oma väärtus. See tuleneb otseselt raamatupidamislikust arvestusest. Ja raamatupidamislik arvestus on kiire ja lihtne: seda on eelarveliselt lihtsam koostada ja ka tema täitmist on lihtne jälgida. Nagu me kuulsime, on meil riigis raamatupidamisega kõik korras. Kulupõhine eelarve sobib lühiajaliseks finantsjuhtimiseks. Põhiseaduse järgi koostatakse riigieelarve Eestis üheks aastaks. Seega, põhimõtteliselt tuleneb siit see, et meie riigieelarve, kui me teeme selle üheks aastaks, lähtudes põhiseadusest, peaks olema just nimelt kulupõhine, sest selline sobib üheaastaseks ja operatiivseks juhtimiseks. Nüüd küsimus tegevuspõhisusest ja tegelikult ka tulemuspõhisusest – need ei ole päris üks ja seesama asi, muide. Strateegiline juhtimine eeldab tulemuspõhisust ja strateegiline juhtimine on see, mida meie Eesti riik vajab ja mida ilmselt viis aastat või tegelikult mõnevõrra rohkem aastaid [tagasi], kui valmistati ette tegevuspõhisele eelarvele [üle]minekut, loodeti, et juhtub. Tõsiasi on see – ja ma olen siin täiesti nõus riigikontrolöri hinnanguga –, et [meil] puudub huvi strateegilise juhtimisega tegelemiseks nii Riigikogus, ministeeriumides kui ka laiemalt. Pisikesi tükikesi paiguti on ja aeg-ajalt neid kasutatakse. Aga mõelge, kui Riigikogu ette või ka komisjoni ette tuleb mõni minister tutvustama oma tegevust arengukavade täitmisel, siis kas ta räägib sealjuures eelarve kuludest, kas ta räägib sellest, et ma kasutasin selliseid vahendeid selleks, et teha sellist ja sellist tegevust, ning ma sain sellise ja sellise tulemuse. See on see koht, kus tuleks kasutada tulemuspõhist eelarvet. Ma kahtlustan – ehkki ma ei julge seda sada protsenti öelda –, et ei üheski komisjonis ega ka siin suures saalis sellist diskussiooni kahjuks ei ole toimunud ja sellekohast analüüsi pole tehtud. Nii et natuke on Riigikogu ka ise süüdi selles, et tegevuspõhist poolt eelarvest ei ole kasutatud. Kuidas edasi? Ma olen selles mõttes nõus eelkõnelenud kolleegiga, et niimoodi tempokalt tagasi minna kulupõhisele eelarvestamisele, seejuures läbi mõtlemata kulupõhise eelarvega seotud riske, [ei tasu,] sest siis kaob suur pilt ära. See oli see, mis juhtus kunagi varem ja mis oli põhiline. Tuleb läbi mõelda, kuidas seda teha. Ja tulles nüüd baasseaduse muudatuste juurde, ütlen, et tõesti, seda ei saa teha niimoodi, et juba järgmisel aastal oleks meil [eelarve] kulupõhine. No nii ei ole võimalik. Praktiliselt ei ole see võimalik. Ka kulupõhisele eelarvele tagasiminek eeldab korralikke ettevalmistusi ja läbimõtlemist, kus kohas ja kuidas kasutada tulemuspõhisust ja kus kasutada tegevuspõhisust või mismoodi tuua midagi sisse. Näiteks selline asi, et eelarves oleks toodud nii Rail Balticu kulutused korrektsel viisil kui ka see, mis on mõeldud haigekassale, et oleks näha, mida me teeme ühel konkreetsel aastal. Näiteks on eestikeelsele haridusele üleminek väga konkreetne projekt, väga konkreetsed kalkulatsioonid on kuskil olemas, aga need ei ole konkreetselt ära toodud 2025. aasta eelarves. Juppide kaupa on seda eri programmides olnud, aga sellisena ei ole. Nii et me peame tulema kokku ja omavahel diskussiooni pidama. Selle tõttu mul on tõesti suur palve, et opositsioon võtaks seda asja tõsiselt, mitte ei ütleks lihtsalt, et kõik on pimedamaks [ja ebaselgemaks] läinud. Olen pikalt olnud rahanduskomisjonis ja ilmselt üks väheseid Riigikogu liikmeid, kes on kõik eelarved siin Riigikogus olles ka läbi lugenud – võib-olla mitte päris iga numbrit, tunnistan üles –, seega ma julgen väita, et kõige pimedam eelarve oli 2020. aastal. Seletusi oli kõige vähem, asjad olid kõige segasemad. See oli esimene aasta, [kui meil oli tegevuspõhine eelarve,] seega on see teatud mõttes põhjendatud. Aga see pimedus ja segadus oli see, mis võimaldas tegelikult teha ka neid asju, mida praeguseks on esile toonud erinevad uurimised – on olnud kohtuasju näiteks kõrvalekantimiste tõttu. Nii et tõesti, selgust on tulnud juurde, ehkki vaidlusi ja hämamist on väga palju. Ma loodan, et opositsioon lööb edaspidi sisuliselt kaasa ja me saame asjade paremaks muutmise nimel teha reaalselt koostööd. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Head kolleegid! Austatud juhataja! Aja vaimust lähtuvalt oleks väga kohane öelda, et sooviksin kärpida oma kõnet ühe minuti võrra, sellepärast et väga paljuski on siin kõnetoolis juba kõik öeldud. Aga näitaksin siiski, mida Eesti 200 arvab Riigikontrolli raportist. Väga paljuski võib olla nõus sellega, mis seal kirjas on, sest tõepoolest, kui numbrid kokku ei lähe, siis on [häda] majas. Kindlasti on võimalik eelarve ja selle loomise juures asju paremaks teha. Muidugi peab ütlema, et Riigikontrolli raport on natukene nagu tahavaatepeeglisse vaatamine, sellepärast et nii mõnedki probleemid, mis seal ära tuuakse, on praegu järgmise aasta eelarvet silmas pidades kas lahendatud või hakatakse neid lahendama baasseaduse paranduste järgi. Aga nagu ma ütlesin, väga paljuski võib Riigikontrolli järeldustega nõus olla. Samas peab ütlema seda, et kui keegi teeb tehte, et ruutjuur üheksast on neli, siis tõepoolest numbrid on valed, aga see ei tähenda, et matemaatika oma olemuselt ei kehtiks. Nii et põhimõtteliselt käib diskussioon selle üle, kas [peaks olema] tegevuspõhine eelarve või kulupõhine eelarve – ja me teame, et siin saalis on väga palju ortodoksseid kulupõhise eelarve fänne –, aga Eesti 200 seisukohalt ei ole üks parem kui teine või teine parem kui esimene, vaid mõlemad on vajalikud selleks, et me saaksime pildi ette nii sellest, kuhu raha planeeritakse, ja sellest, kuidas raha kulutatakse, kui ka sellest, kustkohast on võimalik kokku hoida. Aga mis väga tähtis, me peaksime teadma ka, mispärast seda kõike tehakse. Riigikontrolör lõi siinsamas puldis pool tundi tagasi näpuga vastu lauda ja küsis kolm korda: miks, miks, miks? See on ka minu lemmikküsimus, sellepärast et riigieelarve puhul on seda ülitähtis küsida. Ja kui see ei ole tegevus- või tulemuspõhiselt kirjeldatud, miks üks või teine euro kuhugi kulub, siis ei ole eriti võimalik ka selle kohta küsida. Austatud professor Irja Lutsar küsis minu arust väga õige küsimuse ja ma olen temaga täiesti nõus. Olles rahanduskomisjoni liige ja tutvunud väga paljude ministeeriumide järgmise aasta eelarve planeerimisega, igasuguste programmide ja mõõdikutega, [leian, et] väga oluline osa nendest on jaburad. Päriselt ka! Need eesmärgid on täiesti mõttetud ja mitte mingil juhul investeeritav eelarveraha ei garanteeri seda, et [soovitud] tulemus saavutatakse. Aga jällegi, see ei tähenda veel seda, et see formaat või see nii-öelda tulemuspõhisus selles eelarves oleks iseenesest vale. Matemaatika ei ole halb, strateegiline planeerimine ei ole halb, aga kui selleks on suhteliselt ajuvabad mõõdikud, siis ilmselt jätab see naeruväärse mulje. Ja vot see on halb. Veel võib olla üks põhjus, miks tegevuspõhine, või õigemini, tulemuspõhine eelarve on väga tähtis Eesti 200 seisukohalt. Nimelt, Eesti 200 üks põhimõttelisi lubadusi on nulleelarve ehk eelarverevisjon. Ja seda ei ole võimalik teha üksnes kulupõhise eelarve järgi. No ei ole võimalik öelda, kas näiteks ühe ministeeriumi tegevuskulud moel või teisel on numbrina õiged või halvad. Me saame öelda, kas see tegevuse eesmärk, mida tahetakse saavutada, on üldse vajalik. Tegevuspõhisuse kaudu tulevad aga välja need dubleerimised, mis meie riigis siiski üsna tihti ette tulevad. Seepärast on Eesti 200 arvates väga oluline tegevuspõhise eelarve juurde jääda. On väga oluline viia läbi see nulleelarve või eelarverevisjoni protsess ja sealt leida võimalikke kokkuhoiukohti ning kindlasti küsida enda käest kogu aeg: miks me seda teeme, miks me seda teeme ja miks me seda teeme? Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Riigikontrolli esitatud raport on kiretu, objektiivne ja ratsionaalne käsitlus sellest, millises seisus on meie raha juhtimine eelarvepoliitiliselt ja poliitiliste valikute puhul. Ja küsimus ei ole mitte selles, härra Reinaas, kas eelarvetehniliselt tegeleda protseduuridega või mõõdikutega, vaid küsimus on selles, kuhu läheb raha, ja mille puhul valitsus on esitanud seisukoha, et maksutõusude poliitikale ei ole alternatiivi. Tsiteerin Riigikontrolli dokumenti: "Valitsus maadleb eelarvepuudujäägi vähendamisega, kuid puudujäägiga samal ajal on suurenenud ministeeriumide aasta jooksul kasutamata jäänud raha hulk." Eelmisel aastal jäi ettenähtud rahast kasutamata 2,5 miljardit eurot. Ja ma tsiteerin Riigikontrolli hinnangut: "Seda on rohkem kui näiteks Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi mullused kulud ja investeeringud kokku." Punkt. Ja milline on riigi välisaudiitori hinnang, härra Reinaas? "Täpsemaid põhjusi, miks sellises ulatuses raha kasutamata jäi, kas seda raha polnudki ministeeriumidel tarvis ja milline on ellu viimata investeeringute mõju riigi toimimisele ning arengule, ei teata." Punkt. Peataolek! Kõneletakse nulleelarvest. Naljanumber! Võtame ette riigi eelarvestrateegia, mille puhul öeldakse: nulleelarve mõju eelarve positsioonile on null – SKT protsentide mõõdikus. Nulleelarve tähendabki, et mõju on null – selle projekti puhul. Samamoodi on tegemist hookuspookusega riigivalitsemiskulude vähendamise seisukohast. Meile kõneletakse valitsemiskulude vähendamisest [ja öeldakse, et sellega hoitakse kokku] 132 miljonit eurot. Kuid vaatame konsolideeritult faktidele näkku. Võtame valitsemiskulude mehaaniliseks lähtekohaks majandamis- ja tööjõukulud, järgmisel aastal on, nagu me näeme, selleks planeeritud 2,58 miljardit eurot. Vabandust! Ja kui me vaatame selle aasta raha, siis me näeme, et sellel aastal on planeeritud – kui kokku liita – 2,61 miljardit eurot. Tundub mõnekümne miljoni eurone vahe. Kas see on siis paarkümmend miljonit eurot kokkuhoidu? Kuid ka see tegelikkuses seda ei ole, sest valitsuse rahajuhtimise võime või õigemini võimetuse tõttu jääb ka sellel aastal – Rahandusministeeriumi septembrikuise prognoosi alusel – kasutamata 2 miljardit eurot. Küsimus ei ole mõõdikutes, olgugi et me oleme jõudnud absurdisituatsiooni, kus ülistatakse neid mõõdikuid ja [tahetakse] selle alusel midagi juhtida. Näiteks haridusvaldkonda juhib meil juba sada mõõdikut. Ja see ei ole mitte kujund, sümbolina, suurusjärguna, vaid see on relevantne mõõdikute arv. Saja mõõdikuga opereerida ühte tulemusvaldkonda!? Meie probleem on selles, et poliitilist juhtimist riigi rahaasjade ajamisel see eelarvetehniline joonis ei võimalda. See ei ole kellegi süüdistamine. Aga eelarve tegevuspõhisus, tulemuspõhisus – ja me teame, et äriorganisatsioonides on see väga laitmatult ja kvaliteetselt ning vältimatult kasutatav loogika – praeguses olukorras ei ole realiseerunud. Ambitsioon oli hea, kuid praeguses eriti kriitilises olukorras, juhtimislikult väga turbulentses keskkonnas on see viinud selleni, et meil on tegelik elu, reaalsus, ja kogu see peale ehitatud karkass eesmärkidest ja tegevusprogrammidest omavahel lahutatud. Ja need, kes ütlevad, et nad selle tegevusprogrammide karkassi alusel juhivad riiki, on kas irdreaalsuses elavad ebakompetentsed inimesed või valetavad. Kuid milles on probleem? Põhiprobleem on selles, et mõõdikuid võib olla ükskõik kui palju ning ka seda nii-öelda virtuaalset retoorikat – kõrgstiilis, barokses stiilis, kirjanduslikus stiilis kirjutatud retoorikat – ideaaleesmärkide ja selle kohta, kuidas elu läheb ilusamaks, võib olla, aga kui see ongi kogu tekst, siis selle varjus on tegelikkus parlamendi kontrolli alt väljas. Ja ma väidan, et see on ka valitsuse kui poliitilist juhtimist teostava põhilise piloodi kontrolli alt väljas. Eelarve täitmine, riigi kulupoliitika – ma püstitan siin teesi – juhib ennast ise. Me oleme kaotanud kontrolli, piloodisüsteemis oleme kaotanud kontrolli liikumisaparaadi üle. See on väga põhimõtteline strateegiline probleem. Ja ma arvan, et see eeldab meilt paradigma muutust, avameelselt. Aga see peab algama millest? See peab algama olukorra ratsionaalsest kvalifikatsioonist. Kui me poliitilisest või juhtimisinertsist ei söanda seda endale tunnistada, siis me jõuame juba meile tuntud eksisammude teele. Kuid meie eesmärk peaks olema vastupidine: nendest sammudest taganemine. Minu üleskutse on ka äriinvesteeringute loogikas see, et kui sa oled kuhugi sisse investeerinud, siis uute investeeringute ja investeeringu jätkuvuse kontseptsioonis ei saa põhjendus olla selline, et aga me oleme sinna juba nii palju raha sisse pannud, vaid mingil hetkel tuleb ausalt öelda, et see investeering on võib-olla meie valitsemiskultuuri inerts. Võivad olla ka mingid muud põhjused, mis seonduvad selle üldise riigi haldusstressiga, mida ka ametnikud ju heauskselt tunnistasid – kogu aeg on tulnud teha lisaeelarvet ja kõike muud, mis on võimendanud seda nii-öelda tegelikkuse ja planeeritava retoorika lahknevust. Tuleb tunnistada, et sellises olukorras on meil ratsionaalne teha nii, nagu Isamaa on seda ette pannud. Me oleme esitanud alternatiivse kontsepti, mis puudutab eelarve ülesehitust, me oleme selle ekspertidega koos välja töötanud. Ja veelgi enam, me leiame, et nii nagu erasektoris tuleb taastada kõigepealt juhtimine – alul juhtimine ja siis ressursid, see peab olema praegu baasprintsiip. Me peame olema juba võimelised tegema ehedat pingutust, lugupeetavad parlamendiliikmed, ja me peame taastama selle reaalset tegelikkust juhtida võimaldava eelarve kulukirjete süsteemi – andke mulle andeks, ma tean, kui valusalt see paljudele teist kõlab – juba järgmise aasta eelarve puhul. Sest kui me seda ei tee – härra riigikontrolör on meid juba selle eest hoiatanud –, siis jutt sellest, et me hoiame midagi kokku, on realiseerimatu, sest meil ei ole võimalik anda ministeeriumidele ette õiguslikult siduvat juhtimisjoonist, ja veelgi enam, meil ei ole tegelikult võimalik tuvastada, kas siis hoiti valitsemiskulusid kokku või ei hoitud. Näivusega ei ole võimalik riiki [juhtida,] eriti nii majanduslikult kui ka rahanduspoliitiliselt raskes olukorras. Näivuslik juhtimine toodab ainult segadust. Sõbrad! Võtame ennast kokku, olgu see Riigikontrolli üle aastate strateegilise ohu hoiatusena kõlav raport meile äratuskellaks. Aitäh!

Aitäh ettekandjatele! Rohkem kõnesoove ei ole. Anti Allas, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma olen seda mitu korda soovinud siin küsida, aga nüüd ma küsin selle ära. Mis härra eesistuja arvab, kas on viisakas kõnelejal siin saalis pidevalt inimeste peale näpuga näidata, otse? Ma olen sellise [minu] peale näitamise [kombega leppinud,] olen selle nagu alla neelanud. Aga kui seda tehakse endast eakama naisterahva suunas, siis kas see on viisakas?

Vaat näpuga näitamist oli jah saali poole. Kui siin mainiti ka härra Reinaasa, siis oleks saanud [talle anda] vastusõnavõtu võimaluse. Ja kuna koalitsiooni poole pöörduti, siis oleks saanud koalitsioon ka vastusõnavõtu teha. Aga jah, ega ei tundu korrektne, kui näidatakse otse kellegi peale. Võib-olla üldistavalt oleks arusaadavam. Nii, aga nüüd on läbirääkimised lõppenud. Urmas Reinsalu tahab protseduuriliselt küsida. Urmas Reinsalu, palun!

Oluline on, et parlamendisaalis peab toimuma ehe dialoog. See peab olema tagasisidekeskkond. Nii et ma ei osutanud ühelegi naisterahvale, vaid hoopis härra Reinaasale, kelle poliitiline platvorm paratamatult nõudis reageeringut. Nii et see on poliitilise dialoogi kvaliteedi tunnustus, mitte hukkamõistu märk. Võtame selle lähtekohaks.

Jah. Protseduurikaga see vist eriti seotud ei olnud, pigem selgitus sellele tegevusele. Aitäh! Oleme üheksanda päevakorrapunkti tänases päevakavas ammendanud.