Maakoolide sulgemine

Tänane üheksas küsimus on samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on maakoolide sulgemine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Ma mõtlen selle Hiiumaa Ametikooli peale. Küllap seal oleks ka teisi erialasid avatud ja küllap põhikoolijärgne õpe toimuks ka, kui selleks oleks tingimused. On katsutud igasuguseid asju teha, aga pidama on jäänud need erialad, mis praegu on. Illusiooni luua, et sellelt baasilt, kui seda veel vähendada, saab hoida kutseharidust seal ja luua uusi erialasid ... See võib olla illusioon, sest ma ütlen, kõiki variante on proovitud, ja eks ole seal ka teatud kriitilise massi küsimus. Kutsehariduse hoidmine Hiiumaal on tõesti niisugune kroonijuveel, milleks tuleb eraldi pingutada. Aga ma küsiksin väikekoolide toetuse kohta. Väikekoolide toetuse pani valitsus välja selleks aastaks ja see meede on suurepärane. See oli alguses orienteeritud sellele, et väiksed koolid saaksid piirkondades säilida. Nüüd, ma saan aru, on järgmise aasta eelarves vähendatud planeeritud raha selle toetuse edasimaksmiseks. Põhjendusest, miks seda toetust vaja on, oli ära kadunud see, et väikekoolid saaksid säilida, [asemele] oli tulnud rõhutatult ainult see, et meetme eesmärk on koondada kolmas põhikooliaste [tervenisti] piirkonnakeskustesse. Ma arvan, et eraldi väärtus on praegu kahaneva [rahvaarvu juures eesmärgil] katta kogu maa mingigi elanikkonnaga ka väikekoolide säilimine. Aga öelge, mille taha on jäänud need omavalitsuste taotlused ja miks see maht on tulevikus väiksem, kui te alguses planeerisite. Mis probleemid seal on?

Aitäh küsimuse eest! Tegemist ei ole mitte meetme eelarve vähendamisega, vaid jääkide mahakandmisega. Meil Eestis on selline eelarvehügieen, et iga aasta jääb mingitest kuludest suur osa tegemata ja me kogu aeg kanname neid pidevalt üle. Mina isiklikult leian, et see hügieen tuleb korda teha. Ja väikekoolide toetusmeede on just nimelt see meede, mille puhul me praktiliselt teist aastat järjest, kui ta on rakendunud, näeme, et meil jääb kogu aeg raha üle. Ehk esialgne arvestus oli oluliselt suurem kui see, mis on realiseerunud. Ja küsimus ei ole mitte selles, et omavalitsused ei leiaks väikeseid maakoole, mida toetada, vaid selles, et neid väikeseid maakoole lihtsalt ei ole tõenäoliselt rohkem kui need, mis seal praegu taotlusvoorus on olnud. Selle tõttu need jäägid me tegelikult oleme otsustanud siiski riigieelarves nii-öelda maha kanda, me neid jääke ei kanna aastast aastasse üle, vaid me kärbime selle jäägi maha. Eraldi teema, mis on minu jaoks ka väga südamelähedane ja mida ma pean väga oluliseks lisaks nende väikeste maakoolide, nende kuueklassiliste koolide säilitamisele, on teatud regionaalsete eripäradega väikeste koolide säilitamine. Need on saartel, kus toimivad väikesed koolid, mis saavad eritoetust ja saavad oluliselt suuremas määras eritoetust, kui saavad muud väikesed maakoolid. Aga mina pean oluliseks ka Setomaa vallas setokeelse õppe arendamist väikestes õpperühmades, mis minu vaatest on sarnane nii Kihnu, Ruhnu kui ka Vormsi õppeviisiga, sest seal ei saa eeldada väga suuri laste hulkasid. Nii et otsime praegu haridusministeeriumis võimalust toetada näiteks Obinitsa õppekohta, kuigi tema väikeste maakoolide toetusmeetmele ei kvalifitseeru, sest ta on oluliselt väiksem, aga see kultuuri eripära, mis sellise kooli ja õppekoha pidamisel on, on Eesti vaatest väga oluline. Sellepärast on oluline, et me leiaksime veel lisavahendeid, et toetada ka teistsuguseid ja kultuurilise eripäraga väikekoole, milleks on valdavalt meil Setomaal olevad väikekoolid.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma arvan, et me oleme mõnes mõttes uues olukorras, kui siin veel paar aastat tagasi räägiti, nähes, et meie rahvastiku kahanemine on järsk ja me peame oma regionaalpoliitikasse hakkama teisiti suhtuma. Nii et see nii-öelda eesmärgistatus, et koondada ka kolmas aste ainult konkreetsetesse kohtadesse ja suruda piirkondi oma väikseid koole kinni panema, oli haridusökonoomika seisukohalt võib-olla põhjendatud mõni aeg tagasi, aga nüüd me peame oma regionaalpoliitikat mõtestama nii, et kuigi meil rahvastik väheneb, jätkaksid inimesed ikkagi elamist kõikjal Eestis. Mul on küsimus selle leppe kohta, mis on valitsuses heaks kiidetud ja millele on saadud haridustöötajate liidu poolne kinnitusallkiri ning mille peaksid kinnitama omalt poolt ka omavalitsused. Seal on üks niisugune punkt, et kooli pidaja püüdleb selle poole, et suunata jooksvatest üldhariduskuludest vähemalt 60% õpetajate palgafondi. Analüüsid on näidanud, et kohalikel omavalitsustel on sellega raskusi ja palkadeks läheb proportsionaalselt vähem, muude kuludega võrreldes vähem, kui riik seda eeldaks või ootaks. Nüüd, selline punkt tingimustes, kus koolivõrk on välja kujunenud, võib tähendada ju tegelikult seda, et omavalitsused vaatavad, et neile on antud riiklik suunis nende koolide sulgemiseks, mis praegu on, et siis [täita] seda kokkulepet ja liikuda palgafondi vastava proportsiooni poole. Ja haridustöötajad on sellele alla kirjutanud. Kas omavalitsused ei saa kohapeal nüüd põhjendada koolide sulgemist sellega, et haridustöötajad seda ise nõuavad?

Tegemist ei ole kindlasti koolide sulgemise punktiga. Tegemist on jooksvate kuludega, ehk siis tööjõukulud pluss majandamiskulud. Nende kulude sisse ei arvestata amortisatsiooni ja investeeringuid. Jaak Aaviksoo raportis on analoogne võrdlus väga sarnase koolivõrguga riigiga, Soomega, kellel on täpselt samamoodi hajaasustus, väga väikesed koolid väga suure territooriumi peal. Seal on jooksvates kuludes ehk tegevuskuludes õpetajate palga osakaal üle 60%, meil on see keskmiselt 58%. Meil on omavalitsusi, kellel see on kõvasti üle 60%, aga meil on ka omavalitsusi, kellel [päris suur osa] tegevuskuludest läheb nii-öelda muude kuludena muude tegevuste katteks, ehk siis piltlikult öeldes hariduskulu ei kulu mitte inimeste peale, vaid hariduskulu kulub millegi muu peale. Ja üldine põhimõte, milles me võiksime Eestis kokku leppida, on see, et kui meil on hariduskulu, siis see hariduskulu läheb prioriteetselt inimestesse, kes haridust annavad. Meie kõige suurem vara üldse haridussüsteemis ei ole koolipink, vaid on ikkagi õpetaja. Tema on kõige suurem vara, temasse on vaja kõige rohkem investeerida. See peab olema prioriteetne, ehk siis absoluutne prioriteet ja [põhiline] investeeringu[objekt] hariduskuludes peaks olema õpetaja, ja sealt edasi koolikeskkond ja tugiteenused, mis sinna juurde tulevad. Aga kui õpetaja ei ole prioriteet, siis, me ju saame kõik hästi aru, meil tegelikult haridusele kulub küll 6,5% SKP-st riigis, aga ta kulub kuhugi mujale, ta ei kulu õpetajate palkadele. See on see põhjus, miks me oleme soovinud kõigi kohalike omavalitsustega kokku leppida, et võtame endale eesmärgiks, et me liigume sinna suunda, et õpetaja on meil prioriteet, kui me hakkame hariduskulusid planeerima. Ja see on ka Aaviksoo raportis. Riik ise ehk riik kooli pidajana ei ole siin hea eeskuju. Haridusministeerium kooli pidajana ei pane 60% oma tegevuskuludest õpetajatesse. Meie see protsent on 52. Ka haridusministeerium võtab endale selle sihi, et me hakkame oma hariduskulusid ümber struktureerima ja absoluutse prioriteedina kõigepealt investeerime õpetajatesse ja seejärel vaatame muid tegevuskulusid, mis meil hariduses on, mis õpetaja tööd toetavad ja õpilase õppimist toetavad. See on see põhjus.

Aitäh! Ja jõuame võtta veel lisaküsimuse. Mart Helme, palun!

Aitäh! Hiljaaegu sattusin lugema ühte appihüüdu, mille esitasid mõisakoolide esindajad. Kurtmine oli kaheplaaniline. Üks oli see, et just nimelt mõisakoolid on enamasti need väikesed maakoolid, mille sulgemise oht on päevakorral, ja oleme näinud ju, et neid ka kinni pannakse. Teiselt poolt on siin loomulikult puht kultuurilooline pärand nende mõisakoolide näol meil olemas. Ma olin ise kunagi asja juures, kui Norra valitsus toetas meie mõisate, mõisakoolide renoveerimist oma rahaga, ja me olime äärmiselt õnnelikud, et me sellise abi saime ja terve hulga hooneid koolideks – sest koolidel on oma nõudmised, need ei ole lihtsalt arhitektuuripärlid – korda saime teha. Kuidas nüüd sellega on? Ma saan aru, et ma sõidan teile praegu sisse, te pole võib-olla valmistunud sellele küsimusele vastama. Aga nagu ma ütlesin, küsimus on kaheplaaniline: üks on kool kui kohalik hariduse, kultuuri ja elu keskus ja teine on arhitektuuriline mälestis, mille saatus võib osutuda väga-väga kurvaks, kui kool seal kinni pannakse.

Aitäh küsimuse eest! Ma tõesti ei ole selles mõttes ette valmistanud, ma täpselt ei tea, kui palju meil selliseid mõisakoole Eestis veel jätkuvalt on. Aga neid on. Ja see, et me mõisates, mis [kuuluvad] kultuuripärandi hulka, haridust anname, on ju iseenesest Eesti eripära ja väga suur väärtus, et Eestis just niimoodi need asjad on. Ma arvan, et keegi sellele vastu ei vaidle. Ja selle tõttu ma arvan, et me peaksime selle pildi endale selgemini ette saama, kas on omavalitsusi, kellel on tõsiseid probleeme nende mõisakoolide pidamisega, ja milline olukord nendes mõisakoolides rahaliselt on. Mul tõesti ei ole praegu lihtsalt seda ülevaadet, mis see seis on omavalitsuste vaatest, kas leiab seal ikkagi mingid lahendused. Ma olen teiega täiesti nõus, et iseenesest on kohaliku omavalitsuse kooli pidamine, üldhariduskooli pidamine mõisakoolis väga mõistlik. Kui te küsisite vihjega Suuremõisa mõisale, siis kutsehariduses on, ma siiski leian, oluline see taristu, mille peal seda haridust pakutakse. Kui aianduse eriala Hiiumaal tulevikus enam koolitustellimusena ei tellita, siis [tuleks arvestada, et] Suuremõisa lossi väärtus praegu haridusasutusena on ju valdavalt aianduseriala õpe. Me peaksime otsustama, kas me jätkame aiandusõppekeskusena seal eraraha peal või siis leiame Suuremõisa lossile mingi muu funktsiooni. Hiiumaa Vallavalitsusega käivad praegu läbirääkimised Suuremõisa lossi funktsionaalsuse teemal.

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja siinkohal peame tänasele infotunnile panema punkti, sest meie aeg on läbi saanud. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja kõiki kolleege tänases infotunnis aktiivse osalemise eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.