Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sulgemine

Neljas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teema on Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sulgemine. Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma pean ütlema, et peaministrist see praegu ilus polnud. Vaadake ja kuulake täpselt üle, mis jutt oli, ärge spinnige! Te ise toote kogu aeg siin välja, kuidas tuleb rääkida asjadest nii, nagu asjad on. Vaadake siis ise ka see üle! Aga nüüd tulen selle teema juurde. Väga kahetsusväärne on see, et me peame täna teie käest küsima Vana-Vigala Tehnika- ja Tööstuskooli sulgemise kohta. See on kool, mis saab järgmisel aastal 105-aastaseks. Teie erakond räägib väga palju pikast plaanist. Mis see siis on, kui mitte pikk plaan, et kool, kes on nii kaua meie haridusmaastikul panustanud ja panustab väga oluliselt, ei leia enam raha selleks, et jätkata? Te olete ise ka möönnud, et meil on täna pehmelt öeldes natukene küsimärke selles, kas me peaksime doteerima kümnete miljonitega tuuleenergiat ja seda protsessi olukorras, kus see on juba tegelikult kasumlik sektor ja saab ise endaga hakkama. Ja samas koolile, kelle eelarve on suurusjärgus 1,6 miljonit eurot ja kes väga suures osas koolitab meie HEV kallakuga õppureid, me raha ei leia. Lisaks sellele on tegemist väga suure probleemiga üleüldse, ka regionaalses vaates. Meil ei ole Eestis niimoodi, et on üks riik ja selle sees on teine väiksem riik, et paneme kooli kinni, saame ühes ministeeriumis selle laualt maha, lükkame kogu selle kuluprobleemi ja muud probleemid, ma ei tea, regionaalministrile ja kohalikele omavalitsustele. See ei ole mõistlik lähenemine, riik peab siin ikkagi vaatama tervikuna neid aspekte. Ma loodan, et te olete kätte saanud või saate peagi kätte Raplamaa Omavalitsuste Liidu kutse tulla Vigalasse kohtuma Raplamaa omavalitsuste esindajatega ja kooli esindajatega. Meie palve on ka see, et lisaks teile haridusministrina oleks seal ka regionaalminister, et me saaksime neid teemasid arutada, vaadata ja leida lahendusi. Ja siit tulebki küsimus. Kas te tõesti arvate, et me ei leia vahendeid selleks, et seda kooli lahti hoida olukorras, kus me doteerime riigis maksumaksja raha eest oluliselt üle mingeid tegevusi, mida me tegema ei peaks?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest ja võimaluse eest Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli tegevusest siin teiega korra rääkida! Minul on ka väga kahju, et me peame sellise otsuse tegema. Kindlasti ei tee seda otsust mitte keegi rõõmsalt. Ja kindlasti keegi ei arva, et see regionaalpoliitiliselt on kuidagi Eestile väga kasulik, kui me neid koole sellises ulatuses peame kinni panema. Aga – nüüd on see suur aga, ehk mis on põhjus, et on tulnud praegu otsus Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli tegevuse lõpetamiseks. Meil on siin erinevaid stsenaariume, mille alusel me seda tegevust lõpetame, neid on praegu läbirääkimistes, aga see aluspõhi, miks me selle otsuse oleme teinud, tuleneb järgmisest. Jah, peamine põhjus on selles, et sellisel kujul, nagu see kool seal toimetab, ei ole ta jätkusuutlik. Ehk rahaline vajadus sellel koolil on suurem kui reaalne kasu, mis selle kooli pidamise puhul meile tuleb. Meil on väga suur, aina kasvav õpilase kulu. Ühe õpilase kulu selles koolis on Eesti keskmisest kutsehariduse kulust mitu korda kõrgem. Me teame, et meil on võimalik täpselt sama kvaliteediga haridust nendelesamadele õppuritele võimaldada ka teistes kutsehariduskeskustes, kus meil kulu ühe õppuri kohta on oluliselt madalam. Vana-Vigala tehnikakoolis on tõepoolest ühe õppuri kohta kulu 5623 eurot aastas ja see tõuseb prognooside kohaselt lausa 8000 euroni aastas. See on kordades rohkem kui keskmiselt kutsehariduses, kus õppuri kulu on 4000 eurot aastas. Vana-Vigalas on lihtsalt ühe õppuri kulu väga kõrge. Teiseks, te ütlesite, et seal on väga suur hulk haridusliku erivajadusega kutseõppureid. Jah, meil on vaja Eestis laiendada võimalust haridusliku erivajadusega kutseõppuritel haridust saada, ka kutseoskusi saada. Aga Vana-Vigalas, selles asukohas, kus see teeninduskool asub, ei ole suudetud tegelikult pika aja jooksul tagada piisaval hulgal tugispetsialiste, kes neid HEV lapsi seal õpetaks. Me ei näe ka, et jätkusuutlikult oleks võimalus tagada, et lapsi võetakse vastu. Nad ei ole tegelikult lapsed, need on noored, keskmine vanus on seal üle 25, isegi 35 osal õppekavadel. Aga meil ei ole võimekust seal kohapeal tegelikult haridusliku erivajadustega laste koolitust pakkuda. Kolmas suur probleem on seotud selle hoone amortisatsiooniga. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts on öelnud, et kompleks on mitterahuldavas seisus, ja meil ei ole võimekust sinna kompleksi investeerida selleks, et me suudaksime seal pikas plaanis järjekindlalt haridust pakkuda. Küll aga on meil võimalik kõikidele nendele õppuritele, kes praegu Vana-Vigalas õpivad, anda võimalus jätkata õpinguid kas Kehtnas, Pärnus, Haapsalus või ühesõnaga, selle raadiuses.

Suur tänu! Rene Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No ma pean osa asju kohe ümber lükkama. See ei vasta tõele, et teil on võimalik pakkuda kõikidele nendele lastele või noortele õppekohti. Kehtna näiteks kindlasti ei võta vastu ühtegi HEV last. Eks te siis saate sellel kohtumisel teada ja küsida neid asju lähemalt. Ja teine asi: muidugi see loogika ei pea ka paika, et te ütlete, et tugispetsialiste seal ei ole. Ma võiks vastu küsida, et kui meil parasjagu tekib kuskile Türile üks seltskond spetsialiste, kas me kolime siis koolid selle järgi, kus piirkonnas spetsialistid on. Loogika ütleb seda, et pigem läheme arsti juurde ikka sinna, kus haigla on. Hea on, kui haigla ka maal on. Aga samamoodi on õppega: me ei hakka ju koole selle järgi kolima, et kui Tallinnas on tugispetsialistid, siis kolime kooli sinna ära. Ministeeriumil tuleks pingutada selle nimel, et leida need inimesed. Aga mulle tundub – see ilmselt ei ole teis kinni –, et tõenäoliselt on HTM-is mingisugune ametnik, kelle unistus on selle [kooli] kinnipanemine, sest mul tuleb meelde, et kui EKRE oli valitsuses ja Mailis Reps oli haridusminister, siis käis see [teema] korra läbi. Mailisega sai arutatud seda asja ka valitsuses, see kool jäi avatuks ja tehti investeeringuid sinna edasi. Järgmine katse seda kinni panna oli siis, kui Tõnis Lukas oli haridusminister. Ka Tõnisega arutati neid asju, vaadati ministriga ja saadi aru, et see kool on vajalik ja need õpilased on seal hoitud. Ja ka keskkond on väga oluline aspekt. Sellele HEV õppijale on väga oluline vahe, kas ta õpib piltlikult öeldes Tallinna kesklinnas või kuskil, kus on rahulik keskkond ja kus ka ruumi on rohkem. Me teame, et HEV õpilasel on ruumivajadus hoopis teine kui tavaõpilasel. Neid aspekte on päris mitmeid. Nendega, mis te ütlesite, ma ei ole päris nõus. Siin ikkagi on tunnelnägemisega tegemist. Kusjuures, sihukene natuke üleolev on kogu see protsess olnud. Ma ei hakka neid nüansse kõiki välja tooma, eks te saate seda siis kuulda, kui kohtumine on. Aga kas ma väitsin väga valesti praegu, et hakkame siis koole õpetajate järgi või spetsialistide järgi kuskile mööda Eestit kolima?

Aitäh! Me ei koli koole spetsialistide järgi. Kui kool selles asukohas, kus ta asub, ei suuda tagada kvaliteetset õpet ja vastavaid tugispetsialiste nendele lastele, kes seal koolis õpivad, ja ei ole suutnud seda pikka aega tagada, siis ei ole õpe tegelikult kvaliteetne. Need haridusliku erivajadusega lapsed vajavad tugispetsialiste. Neid tugispetsialiste täna seal koolis ei ole piisaval hulgal, arvestades laste hulka, kes seal koolis õpivad. Mis puudutab haridusministeeriumi ametnikke, siis need inimesed, kes praegu kutsehariduse osakonnas seda reformi läbi viivad, ei töötanud seal ei Tõnis Lukase ega Mailis Repsi ajal, nii et kindlasti ei saa süüdistada ja [näha] selle taga ametnikke. Tegemist on ratsionaalsete otsustega, koolivõrgu korrastamise otsustega, selleks et me saaksime kutsehariduse reformi läbi viia ja tagada kvaliteetse kutsehariduse. Nüüd, mis puudutab seda, et Kehtna ei võta vastu haridusliku erivajadusega õpilasi: seni ta neid vastu võtnud ei ole, sest nad on valdavalt koondunud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli, aga 2026. aastast, kui meil rakendub kohustuslik õpikohustus, peavad kõik õpilased, kes põhikooli lõpetavad, saama võimaluse õppida edasi, [omandada] kas keskhariduse või kutsehariduse. Selle võimaluse tagab neile riik nende õppekohtadega, mis on riigikoolides, kas riigigümnaasiumides või riigi kutseõppekeskustes, nii et kõik koolid, nii riigigümnaasiumid kui ka kutseõppekeskused, peavad vastu võtma nii haridusliku erivajadusega lapsi kui ka mitte haridusliku erivajadusega lapsi ja vastavad õppeprotsessid neile seal välja töötama. Ei saa ükski kool Eestis öelda, et nemad ei võta vastu haridusliku erivajadusega lapsi.

Suur tänu! Ja järgnevalt lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kahtlemata, hariduse kättesaadavus on regionaalpoliitika lahutamatu osa ja tegelikult teeb kurvaks see stsenaarium, mis ikka ja jälle [käivitub] Eestis aasta-aastalt, et mingid koolid on löögi all. Samal ajal me loodame, et seal koolis läheb kõik paremaks, sinna tulevad uued õpetajad, tulevad õpetama sinna keskkonda, kuigi tegelikult on teada, et pikas perspektiivis on riigi ootus [see kool] sulgeda. See teeb murelikuks. Ja murelikuks teeb tegelikult ka see, et kui sellised otsused sünnivad, siis samal ajal me koostame hariduslepet. Me püüame leida lahendust haridusvõrgule tervikuna, me saame aru, et me toimetame piiratud ressursside oludes. Aga kindlasti on ka kutseharidus teatud mõttes haridusleppe lahutamatu osa, sest need noored Eesti kontekstis on üks tervik ja majandusarengu kontekstis täpselt samamoodi, sest tööjõud, haritud tööjõud on selle lahutamatu osa. Vaatame kas või sedasama väljundit Pärnumaa kutsehariduse kontekstis. Me teame, et tegelikult on alles pooleli see reform, mille käigus täiskasvanute gümnaasium liideti kutsehariduskeskuse juurde ja lubati selleks vajalikud investeeringud teha. Nüüd on juba järgmine etapp seljas, kus öeldakse, et üks tehnikum läheb kinni. Ja jällegi Pärnumaa Kutsehariduskeskus on valmis justkui midagi lahendama, kuigi eelnev etapp on alles lahenduseta ja seesama koolihoone, mis kuulub linnale, on jätkuvalt riigi kasutuses, et seal seda õpet siis toimetada. Aga ka linnal on puudus, sest maapiirkonnast koonduvad põhikooliõpilased üha enam maakonnakeskusesse. Tegelikult strateegiline vaade on puudu. Miks nii?

Teie aeg! Aitäh!

Aga mis see küsimus oli?

Miks nii?

Proua minister, palun!

Kas ma sain küsimusest nüüd õigesti aru? Mis see küsimus oli? Et miks läheb Vana-Vigala teeninduskool kinni? (Andres Metsoja täpsustab kohalt.) Ma vaidleksin vastu. Meil on olemas strateegiline vaade. See strateegiline vaade on sõnastatud hariduse arengukavas 2035, kus on väga selgelt sõnastatud üldhariduse koolivõrgu kava ja täpselt samamoodi on ära sõnastatud kutsekoolide koolivõrgu kava. Me oleme öelnud, et tulevikus ehk siis aastaks 2035 on Eestis orienteerivalt 100 gümnaasiumi, 100 akadeemilist gümnaasiumi, ja 30 hariduskeskust, mis pakuvad lisaks akadeemilisele gümnaasiumiharidusele ka kutseõpet. Ehk siis 130 õppeasutust, põhikoolijärgset õppeasutust, mis pakuvad õppuritele põhikoolijärgselt õpet. Me oleme strateegilise vaatena ka ära sõnastanud selle, et põhikoolijärgne õpe ei peaks enam olema hästi piiritletud, kas ainult gümnaasium või ainult kutseharidus, vaid nad oleksid meil rohkem liidetud, et õppuritel oleks võimalik teha üleminekuid ühest kohast teise. Nii et Pärnumaa Kutsehariduskeskus on tulevikuperspektiivis aina suureneva mahuga ja [laienev] hariduskeskus, sellepärast et see ootus, et ta kujuneks mitte ainult kutset andvaks õppeasutuseks, vaid igasugust põhikoolijärgset haridust andvaks õppeasutuseks, on aina suurenenud. Pärnumaa Kutsehariduskeskuse arengupotentsiaal on väga suur ja seda riik nii-öelda omanikuna tegelikult ka näeb. Nüüd, Vana-Vigala on maakonnas, kus on kõrval olemas teine kutsehariduskeskus. Teadupärast meil on seaduse järgi kohustus, et igas maakonnas regionaalselt peab kutseharidus kättesaadav olema, ja Vana-Vigala teeninduskooli kinnipanemisega on kutseharidus seal maakonnas jätkuvalt kättesaadav. Ei saa öelda, et regionaalselt mingis maakonnas kaob kutsehariduse andmine ära. Seda kindlasti ei juhtu, vaid pigem on küsimus selle kvaliteedi tõstmises. Hea meelega hoiaks kahte kutsehariduskeskust Raplamaal. Probleem on päriselt selles, et Vana-Vigalas toimuv õpe on muutunud aastatega niivõrd kalliks, et meil ei ole enam võimalust nii kallist õpet seal sellisel kujul pidada, ja sarnast haridust me saaksime anda nendele õppuritele teistes kutseõppeasutustes. Vana-Vigalas on praegu Rapla maakonna õpilasi vaid 25% ligi. 75% neist, kes Vana-Vigalas õpivad, ei ole piirkonna noored, vaid on üle Eesti ja valdavalt Tallinnast tulnud täiskasvanud.

Suur tänu! Tõmbame tänasele neljandale küsimusele joone alla.