Lollus

Järgmine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsimuse esitaja on hea kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Eelmise nädala infotunnis vastasite Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimustele ja poetasite kõrvalistunud taristuminister Vladimir Svetile mõttetera, et loll on raske olla. Ei hakka siin polemiseerima, kas see oli enesekriitiline äratundmine, naabrile hinnangu andmine või saalis oleva kolleegi nahutamine. Teie ütlus leidis tugevat vastukaja nii ajakirjanduses kui ka omavahelistes vestlustes, millest võiks järeldada, et te tõstatasite riiklikult tähtsa küsimuse. Eilses Postimehes lahkas Loretta Kruusimäe oma artiklis "Loll on lihtne olla" just sama teemat ja jõudis järelduseni, et tänases maailmas on see erakordselt lihtne. Tsiteerin: "Süüdimatu on olla igati lihtsam, kui tunnistada, et inimene on teadlik sellest, mida ta teinud on. Lollil endal on vägagi lihtne ja hea elu. Ka lolli mängida on mugav." Samuti tekitas teie püstitatud teema elavat arutelu esmaspäeval Tallinna bridžiklubis, kus sõber Paul jäi eriarvamusele, väites, et vastupidi, loll on raske olla, sest nii palju on konkurente. Kuidas teile, härra peaminister, tundub, arvestades tugevat konkurentsi poliitmaastikul, kuid reeglina mitte vastutades valede otsuste põhjustatud tagajärgede eest, kas loll on raske või siiski kerge olla?

Aitäh selle väga humoorika sissejuhatuse eest! See on selline riskantne arutelu, hiljem tuleb meil mõlemal seletusi anda, mida me täpselt mõtlesime ja kelle kohta. Olgu siis ette ära öeldud – ma seda juba kirjeldasin esimesele [küsimusele] vastates –, et see oli mõeldud elulise fakti nentimisena ja edaspidi ma kindlasti kasutan väljendit, et tark on parem olla. Aga minagi panin tähele, et see oli Eesti ühiskonnas väga aktuaalne küsimus sel hetkel. Ma vaatasin Postimehe [küsitlust], kus oli ligi 17 000 vastajat. Sellel hetkel, kui ma viimati vaatasin, vastasid küsimusele "Kas loll on raske olla?" jah 26%, ei 30%, nii ja naa 18% ning 26% [vastasid, et] tark on parem olla. Kui eeldada, et see on küsitluse vastus, siis ilmselt enim levinud vastus on ei, kui me seda nii-ja-naad kuhugi ära ei jaga. Nii et kui te küsite, kas see on eneseirooniline, siis jah, küllap on. Ma hea meelega oleksin teadnud seda varem, et Keskerakond on [kunagi] esitanud selle ettepaneku, mille vastu nad nüüd kangelaslikult trummi taovad. Siis oleks mul olnud palju lihtsam sellele [küsimusele] juba varem vastata ja see debatt kindlasti varem lõpetada. Võiks öelda vanasõna siia lõppu – rõhutades, et see ei käi kellegi kohta, ei teie, minu ega ühegi kolleegi kohta –, et loll pidavat ka kirikus peksa saama. Nii et ilmselt ei ole ikka päris lihtne olla.

Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle hea ülevaate eest! Natukene tõsisem küsimus ka. 2020. aastal otsustas toonane valitsus anda Nordicale, nagu te täna ütlesite, tõrgeteta majandustegevuseks KredExi kaudu laenu. Osa sellest maksti välja ja viimane, teie valitsuse poolt 2024. aastal heaks kiidetud otsusena 1,5 miljoni eurone väljamakse tehti eelmisel kevadel juba selleks ajaks maksejõuetule Nordicale. Kas teie selline otsus oli teadlik või siis lauslollus, kuigi piinlik on seda nii nimetada, arvestades meie eelnevat kõnelust? Või lähtus otsus sellest, et Nordica pankrot ei jääks teie hingele kliimaministrina ja saaksite rahus peaministriks hakata?

Aitäh! Vot kui hea, et ma saan seda siin mitu korda selgitada. Vaatasin, et Postimehes on juba pealkiri, et ma ei kaeba Delfit kohtusse, vaid lähen hoopis nende juubelile. Täiesti vastab tõele. Infotund on jälle asja ette läinud, me oleme siin uudiseid teinud. Aga nüüd Nordica laenu juurde. Hästi lihtsalt kirjeldan. See 8 miljonit tõepoolest otsustati [anda] aastal 2020. See raha anti KredExile ja KredEx tegi lepingu, mille alusel teostas väljamaksed. Valitsus ei otsustanud teha täiendavaid väljamakseid. Kui minu juurde tuli juhtkond, kes pani kiiruga plagama pärast ettevõtte raskustesse sattumist, ja nende ainukene ettepanek oli anda sinna lisaraha, siis ma muidugi ütlesin, et me ei anna, sest meil on kärpeaeg. Ettevõte, mis 2019. aastal lõpetas Tallinnast lendamise, ei ole kuidagi [Eesti jaoks] strateegiline ettevõte. Seda ettevõtet asutades me leppisime kokku, nagu ma ka enne kirjeldasin, et selle ettevõtte mõte on Tallinnast lennata või Tallinnast lendamine tagada ja ise majanduslikult hakkama saada. Kui Tallinnast enam ei lennatud aastast 2019, siis oleks tegelikult tulnud see ettevõte aastal 2019 erastada. Selle soovituse on andnud erinevad eksperdid, näiteks lennundusekspert Sven Kukemelk, kes kommenteerib neid uudiseid. Nii et ma ei tea, võib-olla te peate seda küsima nende käest, kes aastal 2020 selle otsuse tegid, pärast seda, kui juba 2019. aastal oli otsustatud Tallinnast lendamine lõpetada. Ma arvan, et teie fraktsioonis on ka neid, kes oskavad vastata.

Ja üks lisaküsimus saalist. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ootasin teid esmaspäeval korruptsioonivastase erikomisjoni istungile. Kahjuks te ei soovinud tulla. Kui on võimalik, siis ma sooviks esitada siin ühe olulise küsimuse riigisekretäri juriidilise hariduse nõude teemal. Kui ma valmistusin istungiks, siis ma lugesin ka põhiseaduse kommentaare. See nõue pole ajalooliselt niisama kujunenud. Põhiseaduse kommentaarid toovad välja, et riigisekretär oma allkirjaga [kinnitab] ning vastutab ja tagab, et valitsuse õigusaktid oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ja eraldi toonitatakse, et riigisekretär peab keelduma oma allkirja andmisest, kui ta leiab vastuolu põhiseaduse või muude seadustega. Ja need ülesanded on ju ka siiamaani jäänud [samaks], ega neid ülesandeid ei ole muudetud. Ja tahaksingi teie nägemust nende põhiseaduse kommentaaride kohta. Kuidas me saame tagada neid nõudeid, et riigisekretäril on vastav pädevus ja vastav autonoomsus, kui ametikoht muutub poliitiliseks? Teie argument on, et nüüd on riigisekretär pigem mänedžer, tippjuht, ja analüüse hakkavad tegema juristid. Siis võib ju sammu edasi teha ja öelda, et ka õiguskantsleril ei ole varsti vaja juuraharidust, kuna tal on büroos hästi palju juriste, juuraharidusega abilisi ja nemad võivad kõiki neid analüüse teha. Ma ei tea, äkki ma võin teid paluda, et ärge [kasutage] vastuses seda 2018. aasta koalitsiooni eelnõu ja ärge rääkige Keskerakonnast. Esiteks, see eelnõu polnud tehtud kindla inimese tarbeks, ja teiseks, mis on veel olulisem, seda ei võetud ka vastu. Ja lõppude lõpuks, te ei pea vastama 2018. aastal toimunu kohta, te ei vastuta selle eest. Sooviks ikkagi teie nägemust ja teie vastust põhiseaduse kommentaaride kohta just tänase muudatuse valguses, mille teie algatasite.

Jaa, ega me ei saa sellest üle ega ümber, et Ratase valitsus – Jüri Ratas on ka hiljem kirjeldanud seda, ka hiljuti Delfis, kui ma õigesti mäletan, et tema peabki seda printsiipi õigeks, et riigisekretäri töökoht ei ole piiratud juriidilise haridusega, kuna see roll on ammu laiemaks läinud –, Keskerakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid, esitasid eelnõu, mida te praegu – minu meelest asjatult – rünnata võtate. Aga olgu. Põhiseaduse kommentaarides on ka kommenteeritud, et riigisekretäri töö iseloom ei nõua juriidilist haridust, mistõttu oleks mõistlik sellest piiravast nõudest loobuda. Riigisekretäri rolli puhul – ma ütleks niimoodi, vaadates ka lähiriike – juriidilise hariduse nõuet ei ole üheski meie naaberriigis, ei ole Soomes, Lätis ega Rootsis. Nüüd tulen tagasi sellesama Ratase ja Keskerakonna fraktsiooni eelnõu juurde. Ma seda ka ei teadnud, jälle sain targemaks – ja tark on parem olla – Meelis Oidsalu Postimehe loost, et see konkreetne muudatus jäi selle pärast tegemata, et Ratase valitsuse eelnõu ettepanek oli loobuda mis tahes kõrghariduse nõudest riigisekretärile. Nii et seal tehti sellesama eelnõuga viga. Ja põhiseaduse kommentaarides on välja toodud, et riigisekretäri töö iseloom ei nõua juriidilist haridust, mistõttu oleks mõistlik sellest piiravast nõudest loobuda. Riigisekretäri roll minu hinnangul ja Keskerakonna esitatud eelnõu kohaselt, Isamaa esitatud eelnõu kohaselt, on ajas muutunud. Kui ma vaatan ajas tagasi, siis ütleme nii, et Eesti iseseisvuse taastamise järel esimene riigisekretär oli Tartu Ülikooli lõpetanud füüsik, teoreetik ja teadusfilosoof Ülo Kaevats. Ehkki ta oli füüsik, aitas tema ju kaasa iseseisva Eesti riigi haldusstruktuuride loomisele. Nii et kui te küsite, kas tulevane riigisekretär Keit Kasemets selle töö jaoks on pädev ja kriitikameelega, siis ma kinnitan, et on. Ta on töötanud koos nelja erineva peaministriga Riigikantseleis. Tema erinevad oskused nii Riigikantseleist, Euroopa struktuuridest kui ka rahvusvahelistest organisatsioonidest kindlasti annavad talle laiema pildi, mida me vajame reformide läbiviimiseks. Selle järgi on minu hinnangul vajadus, muudatusi tuleb teha, samamoodi riigijuhtimises. Riigis on liiga palju dubleerivat toimetamist, ja arvestades seda, et on kärpeaeg, tuleb koomale tõmmata. Aga Riigikantselei loomulikult ei võta üle ministeeriumite rolli. Nii et arvestades muutunud olusid, ajastut, kõike muud, mina nõustun Keskerakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega, kes esitasid selle eelnõu, mida parlament, muuseas, mitte mina …

Aitäh!

… muutis, et riigisekretäriks võib olla kõrgharidusega inimene.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.