Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu (469 SE) teine lugemine

Neljas päevakorrapunkt, head kolleegid: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu, number 469, teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teie ees oleva eelnõu esimene lugemine lõpetati 25. septembril käesoleval aastal. Muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjonis seda kahe lugemise vahepeal loomulikult arutati ja annan teile kerge ülevaate, kuidas meil seal asi sujus. Kõigepealt, kolleeg Kingo märkis, et minister ei ole tõtt rääkinud, tegelikult kaasnevad Eestile kohustused, kõik vastavad seadusemuudatused tuleb Eesti õigusesse sisse viia ja ettekirjutusi peab järgima kümme aastat. Kuna ministrit kohal polnud, siis jäi see küsimus vastuseta. Kert Kingo sõnas veel, et Euroopa Liidust tuleb iga päev uusi ettekirjutusi ja ei saa väita, et kümne aastaga ei muutu meie jaoks mitte midagi, ning samuti on MKM-i laual soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu, mis väga oluliselt mõjutab ettevõtete ja töötajate tegevust. Kolleeg Joller palus selle peale Kingol tuua konkreetseid näiteid, mille peale Kert Kingo vastas, et nimetatud soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu käis juba kooskõlastusringil. Sellega meie lühike diskussioon komisjonis piirdus. Komisjoni esimehena panin hääletusele menetluslikud otsused. Otsustati järgnevalt: esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril – konsensusega –, teiseks teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – poolt 4, vastu 2, erapooletuid 1 – ja kolmandaks kinnitada eelnõu menetlusdokumendid. Sellega meie komisjoni töö lõppeski selle eelnõu raames. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun küsimus!

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Me siin esimesel lugemisel arutasime pikalt ja laialt seda. [Konventsiooni] artiklis 1 on need mõisted kirjas. Ja siin on kirjas, et mitte ainult inimeste bioloogilised sood ei lähe siin arvesse, vaid ka sotsiaalsed sood, ja nendega tuleb hakata arvestama. Minister Pakosta siin arutas pikalt ja laialt meeste ning naiste suguelundite teemal ja kirjeldas kõik detailselt lahti. Kas komisjonis ka vastavateemaline arutelu oli? Mida keegi siis rääkis või asjast arvas? Ja kui tohib küsida, siis mis teie enda arvamus on erinevate sotsiaalsete sugude osas?

Aitäh! Ei esimese ega ka teise lugemise [eel] teie poolt tõstatatud küsimusi ei tõusetunud. Ja enda arvamuse ma jätan enda teada, kuna vastavalt meie tööd reguleerivale korrale räägib kaasettekandja siin seda, mida komisjonis arutati, mitte seda, mis ta ise arvab.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrvu see, et [muudatus]ettepanekuid ei esitatud. Ma hakkasin mõtlema, et kuna see on konventsioon, siis mille kohta oleks [võinud] ettepaneku teha, kas selle konventsiooni kohta, mis on tõlgitud inglise keelest, või siis konventsiooni lisa kohta, mis on soovitus. Ja kuna need on mõlemad autentsed, nii inglis‑ kui ka prantsuskeelne versioon, tekkis mul küsimus, et mis versiooni kohta annab selle konventsiooni puhul ettepanekuid teha.

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Seda küsimust me ei arutanud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ma tõesti austan teie soovi jääda neutraalseks või erapooletuks ja oma arvamust mitte avaldada. See on teie õigus, tõepoolest. Aga komisjoni protokollis peaks see ju ometi olema. Ma tean, et see teema tõstatati. Tavaliselt protokollist loetakse ette, eks ole, kes mida ütles, kes mida küsis, vastu- ja pooltargumendid kõik. Seda te komisjoni ettekandjana meile üldse ei avanud praegu. Palun avage natuke seda laiemalt. Ma tean, et Kert Kingo tõstatas selle sotsiaalse soo teema. Ja seal [protokollis] on ka ilmselt vastused, millest te meile midagi ei rääkinud. Äkki te toote protokollist siiski ka avalikuks, mida seal arutati sel teemal ning kes mida rääkis.

Aitäh! Jaa, meie komisjonis, nagu arvatavasti ka teistes komisjonides, on niimoodi, et kui istung saab läbi, siis tehakse protokoll. See saadetakse kõikidele kinnitamiseks, kui on mingeid muresid. Ei täheldanud seda probleemi, mida te tõite, et oleks seda arutatud komisjonis.

Aitäh, hea istungi juhataja. Härra ettekandja! Jõle huvitav sõnastus oli teil, et ei täheldanud seda probleemi, et komisjonis oleks arutatud. Ma tean, et aeg-ajalt Riigikogu komisjonides on see probleem, et arutatakse asjade üle. Aga kui protokolli see arutelu ei jõudnud, siis võib-olla teil on mingigi mälupilt sellest, kas selle üle arutleti ja milline see argumentatsioon oli. Noh, ma saan aru, et te oma arvamust ei taha avaldada. Aga otseselt see komisjoni arutelu tutvustus võib ju tugineda ka sellele … Noh, te ilmselt teete tublisti tööd komisjonis, sest saalis on teid harvem näha. Võib-olla teil mingi mälupilt on sellest, mida seal komisjonis sellel teemal arutati, sellel sotsiaalse soo teemal.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma kindlasti ei ole nõus, et mind on saalis harvem näha. Ma arvan, et ma ei ole siin puudunud eriti või üldsegi mitte. Aga mälupilt on selline, et teise lugemise [eel] seda komisjonis kindlasti ei arutatud.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Ma pean tunnistama, et mina ei saa aru, miks on Eesti Vabariigil vaja sellise konventsiooniga liituda. Ma mõtlen väga praktilises plaanis, mida see Eesti Vabariigile reaalselt annab. Kui Riigikogu tahab kehtestada teatavad standardid nende seonduvate küsimuste reguleerimiseks, siis tal on ju alati võimalik seda teha, võttes ise vastu vastavad seadused või seadusemuudatused. Nüüd, kas te oskate mulle selgitada, palun, sotsiaalkomisjoni esimehena, kas te sotsiaalkomisjoni istungil arutasite selle üle, mida Eesti Vabariik reaalselt võidab sellest, kui me liitume selle konventsiooniga?

Aitäh! Mul on tunne, et teil on küsimuse adressaat vähe vale. [Adressaat] oleks pidanud olema minister, kes seda esimesel lugemisel ette kandis. Minu ülesanne on teha ülevaade sellest, mida komisjonis räägiti enne teist lugemist. Ja seal see teema ei tõusetunud. (Saalist öeldakse midagi.) Ei.

Kalle Grünthal, palun! Kalle.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Komisjonis me tahtsime … Tähendab, õigemini te tahtsite seda konventsiooni vastu võtta. Aga küsimus on selles, et meie oma seadusandluses on kõik need küsimused juba ära reguleeritud. Mis põhjusel siis on vaja seda konventsiooni veel vastu võtta? See küsimus oli arutusel komisjonil.

Aitäh, härra Grünthal! Ma igaks juhuks ütlen, et teise lugemise [eel] teid komisjonis ei olnud. Esimese lugemise [eel] tõepoolest need küsimused tekkisid, kui mu mälu mind ei peta. Ja minu mälu mind ei peta, ma arvan. Seal ka minister vastas nendele küsimustele.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Te hetk tagasi ütlesite, et komisjoni istungil ei arutatud küsimust, mis kasu Eesti Vabariik saab selle konventsiooniga liitumisest. Noh, ma selle pinnalt küsin teie käest, kas teie arvates peaks komisjoni istungil arutama, mis mõtet on Eesti Vabariigil sellise konventsiooniga liituda. Sõltumata sellest, mida te sellele küsimusele vastate, ilmselt te komisjoni esimehena ise olete selle küsimuse põhjalikult läbi mõelnud. Võib-olla aitate meil kõigil ikkagi paremini aru saada, mis mõtet on Eesti Vabariigil sellega liituda selles mõttes, et mis kasu me sellest päriselt saame.

Aitäh! Loomulikult. Neid küsimusi oli teil kaks. Esimene oli see, kas peaks arutama. Loomulikult peaks. Seda ka tehti esimese lugemise [eel] ja seda sai ka siis, kui minister oli puldis, küsida. Mina siin praegu kannan ette seda, mis on toimunud kahe lugemise vahepeal, ja seal see [küsimus] sellisel kujul ei tõusetunud. Ja isikliku arvamuse, veel kord, ma jätan enda teada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tundub, et see komisjon oli üksmeelne. Kahe lugemise vahel, kuna ettepanekuid ei tulnud, ei olnud ka midagi arutada, käidi lihtsalt kergelt üle. Aga selguse huvides [küsin], mitu riiki on selle organisatsiooniga liitunud ja paljud on juba ratifitseerinud selle nõndanimetatud vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni.

Aitüma! Ma lihtsalt tõe huvides ütlen, et kõik ikkagi ei olnud selle eelnõu lõpphääletuse poolt, nagu ma siin ka ette teile kandsin. Lihtsalt protokolli huvides [ütlen]. Mitu riiki on sellega ühinenud? Esimese lugemise [eel] oli see arutelu, kuid teise lugemise [eel] ei olnud. Ma jään teile praegu numbrilise vastuse võlgu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra ettekandja! Eks te olete varemgi siin üht-teist käinud ette kandmas ja peab ütlema, et te tõepoolest ei avalda oma isiklikku arvamust. Aga minu hinnangul te täna ikkagi eksisite selle põhimõtte vastu. Kui härra Vooglaid küsis, kas teie arvates peaks arutama neid asju, siis see, et te arvasite, et peaks, oli minu arvates küll täiesti teie isiklik arvamus. See ei olnud ju komisjoni arutelust tulenev mõtteavaldus. Ma sellest tulenevalt küsin. Võib-olla te avaldate isiklikku arvamust ka selle konventsiooni vajalikkuse osas, arvestades, et Eesti seadustes on tegelikult kõik need asjad kaetud. Ja teine asi: rääkige ikkagi seda sotsiaalse soo põhjal ahistamise teemat Eesti inimestele lahti. Ma mõtlen just eriti selles valguses, et Tallinn on moodne linn, aga võib-olla Viljandi inimestel oleks huvitav kuulata, mida sealt pärit saadik arvab nendest asjadest.

Aitäh! Võib-olla ma ei olnud jah täpne, [kui ütlesin,] et peaksime. Küsimus oli see, kas peab arutama. Loomulikult peab arutama, kui on küsimusi. Selles mõttes võib-olla jah [see oli] isiklik arvamus. Aga ma arvan, et see ei ole isegi isiklik arvamus, vaid see on Riigikogu liikme kohustus komisjonis tõstatada küsimusi, mis neid huvitab. Aga selle teise küsimuse puhul ma siiski [ütlen], et teise lugemise [eel] seda teemat ei tõstatatud. Ja kui ma tahan Viljandi valijatele rääkida oma isiklikust arvamusest, küll ma seda siis teen valimiskampaania käigus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie vastusest jääb mulje, et selle eelnõu puhul on tegu siiski millegi väga ebameeldivaga. Te ebalete, andes hinnanguid. Kuidas meeleolu komisjonis oli? Kas komisjoni liikmed rõõmustasid selle eelnõu üle või oli seal samasugune, natuke ebameeldiv ja ebalev õhkkond?

Aitäh! Ma ei oska öelda, kas ma olen jätnud mulje, et see on ebameeldiv eelnõu. Kindlasti mitte. Komisjoni meelsus kujuneb, nagu te teate, hääletuse käigus ja hääletuse tulemused ma kandsin ette.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea eelnõu tutvustaja! Täpsuse huvides [küsin] niimoodi, et kas te kinnitate, et minister, kui ta tuli komisjoni seda eelnõu tutvustama, ütles, et see on kõigest formaalne protsess ja selle kinnitamisel me oleme teistele eeskujuks.

Aitäh küsimuse eest! Vastan mälu järgi. Minister ütles, et see eeskuju asi, kui mul õigesti on meeles … See eeskuju näide, mille te tõite, on mul nagu mälupildis olemas küll. Aga teise lugemise [eel] seda enam ei käsitletud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Kert Kingo, palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitlev konventsioon. Siiani seletatakse meile, et selle konventsiooni vastuvõtmine on lihtsalt formaalne protsess, ja rõhutatakse, et sellega seoses mingeid seadusemuudatusi Eesti seadustes tulemas ei ole ning meie seadustes on kõik selles konventsioonis nõutu juba olemas. Vaatame siis täpsemalt. Konventsiooni tekstist võib lugeda järgnevat: "Liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks." Ja juhuslikult on Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil valminud soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste seaduse eelnõu. See eelnõu pole veel Riigikogusse jõudnud, aga see on eelnõude infosüsteemis leitav ja juba selle aasta maikuus käis ka kooskõlastusringil ära. Eelnõus täpsustatakse nii-öelda õigusselguse huvides põhiseadusega kaitstud tunnuste loetelu ja lisatakse sellesse muu hulgas tunnused, nagu sooline identiteet, sooline eneseväljendus, sootunnused, etniline kuuluvus ja seksuaalne sättumus. Eelnõu eesmärkide saavutamiseks sätestatakse seaduses tööandjatele ehk ka ettevõtjatele muu hulgas soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamise kohustus. Näiteks on eelnõus punkt nimetusega "Tööandja mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendajana", kus on kirjas, et selle kohustuse täitmiseks peab tööandja – tähelepanu, ettevõtjad! – soolist võrdsust ja võrdseid võimalusi aktiivselt, süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Töötajate soolisel identiteedil, soolisel eneseväljendusel, seksuaalsel sättumusel, sootunnustel ja etnilisel kuuluvusel põhineva mitmekesisuse väärtustamiseks peab tööandja looma töötajate erinevusi ja nende vajadusi arvestava, turvalise, toetava ja kaasava töökeskkonna ning tingimused kõigi töötajate panuse tunnustamiseks ja potentsiaali rakendamiseks. [Samuti peab] võtma eri töö‑ ja ametikohtadele võimalikult võrdsel määral naisi ja mehi ning tagama neile soost ja vanusest sõltumata tööalaseks arenguks võrdsed võimalused ning kujundama töötingimused sobivaks eri soost töötajatele. Tekib muidugi küsimus, et kui on sooline eneseväljendus ja sooline identiteet, kuidas seda siis praktikas oleks võimalik teha. [Veel peab] tagama andmete olemasolu, mis võimaldab asjaomastel institutsioonidel saada vähemalt kahe viimase kalendriaasta kohta soo lõikes statistiline ülevaade organisatsioonis töötavate naiste ja meeste võrdsuse ning võrdsete võimaluste olukorrast, eelkõige seoses värbamise, tööalase edenemise, juhtimis‑ ja otsustustasandil esindatuse ning kaitsega ahistamise, ka seksuaalse ahistamise eest, ja andma regulaarselt, kuid mitte harvem kui kord kahe aasta jooksul töötajatele ja nende esindajatele ülevaade töötajate soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste olukorrast organisatsioonis ning mitmekesisuse, soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste edendamiseks kasutusele võetud meetmetest. Eelnõu kohaselt loetakse tööandja tegevus diskrimineerivaks, kui ta jätab töötaja näiteks soolise identiteedi, soolise eneseväljenduse, sootunnuse, etnilise kuuluvuse või seksuaalse sättumuse tõttu ebasoodsamasse olukorda, kehtestades värbamisel valikukriteeriume või töölevõtu tingimusi, kavandades värbamisprotsessi, juhtides tööd, jaotades tööülesandeid või kehtestades töötingimusi. Viimane tähendab põhimõtteliselt seda, et etnilise kuuluvuse alusel diskrimineerimine on see, kui näiteks araablaselt, hindult või somaallaselt [nõutakse] eesti keele oskust. See on diskrimineerimine etnilise kuuluvuse alusel. Need olid ainult mõned näited plaanitavast eelnõust, aga nendest piisab, et aru saada, et vastupidiselt meile väidetule on valitsusel kavatsus seadusi muuta ja hakata riiklikul tasemel reguleerima ettevõtjate personali puudutavaid otsuseid ning ühtlasi kehtestada neile sellega seoses täiendavaid kohustusi. Selleks ongi vaja seda nii-öelda formaalsust, konventsiooni vastuvõtmist, et pärast saaks öelda, et me peame seadust muutma, sest konventsioon kohustab. Mäletate, oli jutuks, et konventsiooniga võtame selle kohustuse endale kümneks aastaks ja sellest kohustusest ei saa loobuda enne kümne aasta möödumist. Ja kõige selle tõttu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu ei toeta ja hääletab selle konventsiooni vastuvõtmise vastu. Ma tänan.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja tubades ekraanide taga! Praegu teisel lugemisel olev ja ka lõpphääletusele minev 469 SE Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni ratifitseerimiseks – küsimus on ikkagi selles, milleks on seda Eestile vaja. Kolleeg Varro Vooglaid küsis seda ja tegelikult ei ole vastust, milleks seda vaja on. Kui palju konventsiooniga liitujaid on või kui palju ILO-s liikmeid on, seda vastust me ka ei saanud. Kuid vaatasin kiiresti, et esimese lugemise seletuskirjas oli, et praeguseks on liitunud sellega 43 riiki ja jõustunud on see konventsioon 31 riigis. Ikkagi on arusaamatu, miks me võtame 2019. aastal vastu võetud konventsiooni viis aastat hiljem Eestis kasutusse. Konventsioon on inglise keeles. Ja kui muudatusettepanekuid paluti teha, siis oligi segadus, et mille kohta me muudatusettepanekuid teeme. Kas me teeme konventsiooni enda kohta, seaduseelnõu kahe paragrahvi kohta või siis teeme ettepanekuid konventsiooni lisas olevate soovituste kohta. See oli arusaamatu. Loeme selle konventsiooni põhimõtet. Seal kinnitatakse üle, et igal inimesel tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata on õigus püüelda materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamise poole vabaduse, väärikuse, majandusliku turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes. See kõik on ju Eesti Vabariigi põhiseaduses must valgel kirjas ja mitte mingit vajadust ei ole seda konventsiooni rakendada. Konventsiooni ja soovitusi tuleb käsikäes vaadata. Ja tõepoolest on siin mõistete all väga täpselt kirjas selline mõiste nagu "sooline vägivald ja ahistamine" ja [selle taga on] sõnastus: "[…] inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo tõttu suunatud vägivald ja ahistamine […]". Kui nüüd sotsiaalselt keegi otsustab olla keegi teine, kui ta on bioloogiliselt, siis välja toodust lähtuvalt tema ahistamine … Kui keegi otsustab olla kass, siis tuleb talle kassiliiv tuua. Selles mõttes on see hästi totter. Ja seda peab tegema tööandja. Selle konventsiooniga on liitunud valitsused, tööandjad ja ametiühingud. Praegu, ma saan aru, on Eestist liitunud sellega Sotsiaalministeerium. Tööandjate poole pealt ma ei tea ja ametiühingute poole pealt ma ei oska öelda, kas Eestist on keegi liitunud. Aga Eesti kui riik on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga liitunud. Ja eriti totter on see, et kuna soovitust tuleb käsitleda koostoimes konventsiooniga, siis soovituste, juhendamise ning teadlikkuse suurendamise all on välja toodud selline asi, et tuleb teha kampaaniaid soolise vägivalla ja ahistamise lubamatuse kohta – väga õige! –, millega käsitletakse diskrimineerivat suhtumist ja ennetatakse ohvrite, kaebuste esitajate, tunnistajate, rikkumistest teatajate häbimärgistamist. Seda viiakse läbi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad riigis elavad võõrtöötajad. No tule taevas appi, tuleks selle kohta öelda! Kui me hakkame kõikides keeltes tegema teavitust, siis see tähendab seda, et me võime eesti keele üldse ära unustada. Eesti keel ei ole enam mitte mingi keel, kui me liitume selle konventsiooniga. See tähendab seda, et võõrtöölised võivad tulla ja [öelda], et kuna ma ei ole teadlik sellest, minu keeles pole [koolitust] tehtud, siis ma ei pea sellega arvestama. Ning juhendamise ja koolituste juures on veel see, et tuleb [koostada] sooaspekti arvestavaid õppekavasid ja juhendmaterjale. See asi hakkab juba toimuma varases koolieas. Nii et lähtudes kõigest eeltoodust, ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond antud eelnõule oma heakskiitu anda.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

No nii, üha huvitavamaks läheb see Eesti inimeste elu siin maailmas. Igasuguseid jaburdusi tuleb siia peale. Võib-olla polekski see jaburdus, aga meie enda elu on väga hulluks läinud. Seesama konventsioon tahab tunnistada igaühe õigust vägivalla ja ahistamiseta, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamiseta töömaailmale. Selleks, et jõuda edasi, peaks nagu defineerima ära, millised on siis inimeste sood. Kui mina käisin koolis, siis meile vähemalt õpetati, et on olemas meessugu ja naissugu. Vähemalt niimoodi räägiti. Aga Riigikogus ma sain teada, kui Pakosta, justiitsminister, tuli saali ja rääkis, et on olemas veel sotsiaalne sugu. Väga huvitav. Sotsiaalne sugu! Mina ei ole kõrghariduskooli päris lõpuni läbi käinud, aga meile ei õpetatud sellist asja nagu sotsiaalne sugu. Minu taga on Riigikogu [ase]spiiker, lugupeetud härra Kivimägi. Tahaks küsida, kas teie olete õppinud koolis sellist asja nagu sotsiaalne sugu.

Mina käisin nii ammu koolis, et sel ajal ei olnud sellist …

Aa, sa käisid ammu koolis. No vot, siin me olemegi. Tegelikult jaburdus on see, mis siin Eestimaa peal tehakse. Kert Kingo ja Arvo Aller tõid näiteid sotsiaalsest soost. Selle selgitas Pakosta justiitsministrina lahti nii, et sotsiaalne sugu on see, kellena inimene end tunneb. Arvo Aller tõi siin muidugi väga lihtsa ja leebe näite, et kui inimene kujutab tööl ette, et ta on kass, siis tööandja on kohustatud talle kassiliiva tooma ja võib-olla ka mõne hiire vahetevahel. No sellel veab. Aga kui tegemist oleks näiteks sellise sotsiaalse hälbega – ma nimetan seda siiski selliselt, mitte sooks –, et [inimene] tunneb ennast hundi või lõvina, vot siis on jama. Nõuab portsu kellegi, neegri või valge inimese liha, selleks et saaks edasi normaalselt raamatupidamise dokumente trükkida. Püha jumal, Eestimaa rahvas, kuhu me jõudnud oleme?! Ma ei tea, millises koolis õpetatakse sotsiaalset sugu. No ei ole olemas, kurat! Aga võib-olla mul on haridust vähe, nagu Jürgen Ligi ütleb. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu, juhataja! Täna on jällegi üks mõtlemise päev. Öeldakse, et poliitikas loeb inimestele erakordselt palju just väärtuse teema. Me võime arutada maksude üle, võime vaielda, võime kokku leppida, kas maksude määr on pisut kõrgem või pisut madalam, tülitseda, jälle ära leppida. Aga on teatud väärtused, mille puhul inimesed üle piiri ei saa minna. On selge, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijad peaks meid väga kummalisteks rahva esindajateks, kui me sellise teksti läbi laseksime ja mitte midagi ei ütleks. Nad küsiksid, mille eest te palka saate. Aga tõsi, mul on sama küsimus lugupeetud reformierakondlastele, kellega me ju võiks vaielda maksuprotsentide üle: kuhu te meid tegelikult tüürite? Eriti ma küsin siin istuvate arstide käest, millal te mässu tõstata või millal piir vastu tuleb. Millal te ütlete, et ma ei ole enam nõus? Millal Eesti arstid [ütlevad], et ma ei ole enam nõus? Ma ei ole oma hinge ja vaimu alandamisega nõus, see ei ole enam lihtsalt poliitiline survestamine, see on teadlik ühiskonna alandamine. Põlvitage! Meie nimetame siin sotsiaalsed sood, meie ütleme, mis toimub! See on midagi sellist, mida mu hea tuttav Sven Kivisildnik nimetaks satanistlikuks. Nii et lugege ise! Lugege siis moodsa maailma dokumente. Sotsiaalne sugu, sotsiaalse soo vastane vägivald! Loen siis ette teilegi, lugupeetud arstid, ehk te mulle kuluaarides seletate, millega on tegu ja miks te ei protesteeri. Tervitan ka uut teaduste akadeemia presidenti. Tema loomulikult ei protesteeri, sest kui poliitikud on nimetanud, et on sada sotsiaalset sugu, mida tuleb kaitsta, siis teaduste akadeemia president paneb käe kõrva äärde ja kiidab heaks. Meil ei ole ilmselt teaduste akadeemiat sellisel kujul enam vaja. Milleks siis? Milleks? Loen ette põhimõisted [veebilehelt] transinimesed.ee. Transsooline mees või lühidalt transmees on inimene, kelle sooline identiteet on mees, kuid kelle sünnil määratud sugu ei olnud mees. Paiksooline mees ehk siis cis-mees on seevastu inimene, kelle sooline identiteet on mees ja kelle sünnil määratud sugu on samuti mees. Transmehel ja cis-mehel on sama sooline identiteet, kuid erinev sünnil määratud sugu. Hakkate siis võitlema usinalt, ma loodan, koos teiste vaprate liberaalsete saadikutega cis-meeste õiguste eest ja mittebinaarsete inimeste õiguste eest töökohal. See ongi Eesti suurim probleem, mitte see, kas me tuleme toidupoes toime. Ja muide, nende cis-meeste ja mittebinaarsete inimeste ees … Mittebinaarne inimene, muide – ma arvan, et te ei tea, proua Everaus kindlasti ei ole saanud seda koolitust, ma siis aitan –, võib kirjeldada oma sugu näiteks naise ja mehe vahel asetsevana, mõlemana korraga, sootuna, muutuvana või mitmest soost koosnevana. Nii et teil on kõvasti areneda, enne kui te siin oma sõrme alla panete. Aga ausalt öeldes mina lõpetataks selle nalja ära. Ma astuks erakonnast välja. Ausalt! Kui minu erakond sunniks seda tegema, siis ma teeks ükskõik mis muud tööd, ma ei jätkaks sellega enam. Säilitage väärikus, head inimesed! Inimväärikus! Eesti põhiseaduses on kirjas muide, et igaühel on õigus säilitada oma inimväärikus. Säilitage see siis! Te ei pea parteis olema, kui te peate mittebinaarsete inimeste lahingut pidama normaalsuse vastu. Ei pea! Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

See ei olegi nii keeruline. Tuleb saata äriregistrile avaldus ja öelda, et ma ei ole enam nõus. Siin on minu piir! Me võime maksude üle vaielda, aga mulle aitab, eks ole! See on juba inimväärikuse ja meheliku või naiseliku väärikuse alandamine, mida te mulle kaela määrite siin. Minu valijad ei ole mulle mittebinaarsete inimeste eest võitlemist kohustanud, sest ma ei teagi, kes nad on, ja ma ei taha ka teada. Aga samal ajal need, kes mittebinaarsete inimeste eest võitlevad, häbenematult toovad Euroopasse keskaja: miljoneid moslemeid, kes sunnivad naisi kandma mingisuguseid maske. Miljoneid inimesi, kes tunnistavad šariaati ja ei tunnista meie reegleid. Miljoneid inimesi, kes irvitavad meie üle, kui me sööme sealiha. See pidi olema räpane. Nad nõuavad meie koolides, lasteaedades ja mujal reeglite kehtestamist, mida siin ei ole kunagi olnud. Jälle on need inimkonna headuse ja kliimapõrgu eest meid kaitsvad inimesed käpuli ja toovad neid miljoneid sisse, kes ahistavad naisi eurooplaste mõistes. Paljudes riikides käib võitlus siiamaani, kas naised võivad neid kotte peas kanda või ei või. Mõnes riigis on need keelatud, Eestis mitte. Ei ole naiste väärikusega või naiste kaitsega enam mitte mingit pistmist. Te teete seda jälle, ja teete seda oma erakonnas. Ja ma ei tea … Ma ei tea, ma arvan, et kunagi valijad tuletavad seda teile meelde, sest ka Reformierakonna valijad märkavad ükskord, mida siin saalis tehakse, milliseid asju vaikselt libistatakse naiste õiguste kaitse sildi all, milliseid hullusi peab taluma. Ja see on juba tõesti meie väärikuse, meheliku, naiseliku, inimliku väärikuse vastane, mida meile kaela määritakse. Ma loodan muidugi, et Euroopa ärkab enne, kui ta keskaega paisatakse ja kõikidele naistele, vähemalt islami usku naistele püütakse see kartulikott pähe tõmmata. See on julm, häbematu, naistevastane survestamine, kui neid kohustatakse seda tegema mingisuguse šariaadi survel. Kaitske neid! Miljonid naised on kaitsetud. Tuhandete naiste suguelundeid moonutatakse. See teema on ka Soomes. Kaitske neid selle eest, mida mingisugune islami norm nõuab! Tehke midagi! Aga te olete vait. Teie abiga on kümnekordistunud islamiusuliste arv Eestis. Te ei tee mitte midagi, vaid toote neid juurde ja ütlete, et immigratsioon on hea. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid ekraanidelt jälgivad veel nii hilisel õhtutunnil! Siin me tõepoolest arutame liitumist, seda, et Eesti Vabariik ratifitseeriks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni. Ja iseenesest see võib esialgu tunduda selline … No me oleme nii harjunud, et me oleme ja tahame olla demokraatliku maailma osa. Ja sealt [tuleb] see konventsioon. See kõikehõlmav konventsioon on meile siia kuidagi ringiratast nüüd lõpuks kohale jõudnud. Me tahame olla selle maailma osa, me oleme harjunud pidama seda vabaks maailmaks, õiglaseks maailmaks, heaks maailmaks, milleks iganes. Ja nüüd me arutame siin, et Eesti peaks ratifitseerima selle konventsiooni. Iseenesest mul on tunne, et ka siin lugupeetud koalitsioonisaadikute radari alt on väga paljud asjad nagu läbi jooksnud. Ma saan aru, nad istuvad komisjonides, ja tegelikult koalitsioonisaadikute tööd opositsioonisaadikute tööst eristab see, et koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt ka komisjonides jooksutavad läbi kõiki neid asju, mis valitsuse poolt ette saadetakse, laua peale tuuakse, tõstavad kätt, hääletavad [saatmise poolt] suurde saali, hääletavad ka suures saalis kõik need asjad läbi. Aga opositsiooni töö on teha päriselt ka – päriselt ka! – kõik need seadused lahti ja vaadata, mis on seal päriselt kirjas, vaadata, mis on sinna võib-olla ära peidetud. Sest me teame, et praegune valitsus toob meile selliseid Brežnevi pakikesi, mille sõnaseletus on see, et heade asjade sisse on ära peidetud ka midagi ebavajalikku või suisa vastikut, mida muidu elu sees ei tarvitaks, ei ostaks ja millega ei tahaks üldse tegeleda. Selle konventsiooniga on juhtunud täpselt seesama asi: pealkiri on tal ilus ja esimesel lehel, kui hakkad lugema, on ka kõik tore. Ega me keegi ju tegelikult ei tolereeri vägivalda, ei tolereeri ahistamist. Vähemalt ei peaks tolereerima. Ja ammugi on meil kõigil kohustus seista selle eest: meestel [kohustus seista selle eest], et naised oleksid igatepidi kaitstud, et naised oleksid lugupeetud, ja naistel on samamoodi kohustus ikkagi tunnustada ja tunnistada, et mees on mees ja ka mehel on oma õigused, oma tunded ja oma väärikus. See on see, millises ühiskonnas me tegelikult tahaksime kõik elada. Aga siis, jõudes teisele leheküljele … Ka esimesel lugemisel tuli see väga selgelt välja. Mul oli esimesena küsimus kohe kirjas, sest ma tegin selle lahti, kuna opositsioonisaadikuna olen harjunud neid materjale lugema, mis töölauale tulevad. Ja tõepoolest hakkad siit lugema ja leiad, et meil ei olegi enam kaht bioloogilist sugu, vaid neid on siia juurde tekkinud. Selle konventsiooni järgi me peame hakkama arvestama ka sotsiaalse sooga. See diskussioon on meil läbi käinud siit korduvalt ja korduvalt. Me oleme küsinud ministrite käest, mis on see sotsiaalne sugu. Ja tegelikult ühiskonnas, me juba teame, sel teemal arutletakse, on kõik MTÜ-d olemas, ideoloogilised MTÜ-d, eks ole, kelle kodulehelt võib lugeda, et ongi juba 100 sugu. Ja meil on ka abieluvõrdsus vastu võetud, mis ütleb, et me oleme ikkagi teatud traditsioonidest juba hälbimas. Ja nüüd on meile toodud siia ratifitseerida dokument, mis ütleb, et tegelikult riik selle konventsiooni kohaselt paneb tööandjatele kohustuse arvestada … Ma paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea eesistuja! … kõige selle hullumeelsusega, mis iganes keegi maailmas välja on mõelnud. Siin on juba toodud näiteid, et noh, kui keegi arvab, et ta on kass, eks ole, kas tööandja peab talle kassiliiva tualetti viima ja nii edasi. Need võivad ajada naerma, need võivad tunduda kuidagi absurdsena, aga mujal maailmas see kõik juba nii käib. Me siin esimesel lugemisel minister Pakostaga ka läksime diskussiooni. Minister Pakosta siitsamast puldist hakkas defineerima meile meessuguelundeid ja naissuguelundeid. See asi läks tegelikult üsnagi lappama, sest ebanormaalsust ei saagi ära seletada, see ei ole lihtsalt võimalik. Ja tõepoolest, need näited on juba olemas, et tööandja peab kõike seda hakkama [tegema]. Mujal maailmas on juba kõik need seadused vastu võetud. Kui tööandja peab hakkama kõike seda jälgima, vabandust, siis minul on küsimus, et no kui lolliks lõpuks võib minna ja kui suure ressursi peab siis tööandja panema sellele, et kõigega arvestada. Rääkimata sellest, et me võime siit välja lugeda, et artikkel 6 ütleb, et liikmed ehk riigid, kes [konventsiooni] ratifitseerivad, võtavad vastu [sellesisulisi] õigusakte ja põhimõtteid, pärast seda, kui nad on selle ära ratifitseerinud. Siin on ka artikkel 4, kus on kirjas, et riikidel ehk liikmetel saab olema kohustus võtta vastu kõikvõimalikke asju ja laiaulatuslik strateegia, kuidas neid teemasid käsitleda. Sanktsioonid tuleb sätestada. Vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine – tegelikult meil on ju praegu ka see olemas. Me ju teame, mis on vägivald, mis on ahistamine. Kriminaalseaduses on see kõik olemas. Meil on õigusriik tegelikult, me saame kõige sellega selles vallas toimetada. Aga tegelikult ma ütlen tänase päeva valguses, kui me [rahandus]minister Ligit siin umbusaldasime, et selle umbusaldamise põhjus oli tegelikult see, tunnistagem ausalt, et ta on korduvalt ja korduvalt siinsamas Riigikogu puldis, oma tööandja juures kasutanud verbaalset vägivalda ja ahistamist Riigikogu naisliikmete vastu. See kõik on [konventsioonis] kirjas, sellepärast ma võib-olla isegi mõtlen, et peaks seda toetama. Selle konventsiooni kohaselt tegelikult Jürgen Ligi läheks vangi. Aga ma arvan, et kui Reformierakonnal oleks piisavalt südametunnistust, siis nad ei oleks legitimeerinud Jürgen Ligi ametisse jätmisega sedasama naistevastast vägivalda ja verbaalset ahistamist siinsamas Riigikogu puldis, tööandja juures. Siis meil ei oleks vaja üldse rääkida, et me peame siin mingisuguseid konventsioone rakendama hakkama. Kas need aitavad meid kuidagi? Kas see konventsioon aitab meid selle vastu, mind isiklikult selle vastu, et minister solvab mind ja ahistab verbaalselt siin tööandja juures, Riigikogu puldis? Ma arvan, et ei kaitse, sest liberaalidele on kõik lubatud. Ja selle kõige pärast, mis ma siin eelnevalt niivõrd kirglikult kokku rääkisin, mina isiklikult selle konventsiooni ratifitseerimist ei toeta. Meie erakond ka ei toeta seda, me oleme seda juba ütelnud. Kurb, aga see läheb koalitsiooni häältega siiski läbi.

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh sõna andmast, härra istungi juhataja! Tänan selle pärast, et meil see (Juhataja ütleb midagi.) sajaprotsendiliselt alati nii ei lähe, aga täna …. (Naerab.)

See ei olnud liiga suur pingutus minu poolt.

See teema tõepoolest on meie justiits- ja digiministri sõnul selline tehniline: ratifitseerime siin ühe rahvusvahelise koostöökokkuleppe ja lähme eluga edasi. Ta ise ka puldist tunnistas, kui siin küsiti, et tegelikult Eesti seadustes on tõepoolest kõik need teemad kaetud, aga et ikkagi on vaja ratifitseerida. No ma päris nõus sellega lõpuni ei ole, et teemad sada protsenti kaetud on. Just nimelt see sotsiaalne sugu. Räägitakse, et sooline ahistamine ja edaspidi, kui see deklaratsioon on ratifitseeritud, on sooline ahistamine nii soopõhine kui ka sotsiaalse soo põhine. Et teema enda jaoks paremini selgeks saada, vaatasin ka selle ratifitseeritava dokumendi ingliskeelset versiooni. Seal räägitakse kahest terminist: sex ja gender. See gender on eestikeelses versioonis tõlgitud kui sotsiaalne sugu. Ja ma otsisin, kuidas Euroopa siis defineerib seda sotsiaalset sugu. Selline auväärt institutsioon nagu Euroopa Nõukogu on pika lehekülje sellele teemale pühendanud, et neid asju defineerida. Ta ütlebki, et sotsiaalne sugu ei ole ilmtingimata defineeritud bioloogilise soo kaudu, see võib sellele vastata, aga ei pea. See sotsiaalne sugu on rohkem meie identiteediga seotud, on seotud sellega, kuidas me ennast tunneme. Inimesed võivad ennast ise identifitseerida kas mehe, naise, transsoolise või muusoolisena või jätta see defineerimata. Ja selle definitsiooni lõpp on veel selles mõttes eriti huvitav, et seal öeldakse, et sotsiaalse soo põhise identiteedi skaala on tegelikkuses piiramatu. Minu arvates on praegustes Eesti seadustes kõik need klauslid sees, et soo alusel ei tohi kedagi diskrimineerida. Aga kui me selle soo nüüd laiendame selliseks, et selle skaala on piiramatu, siis me tegelikult enam päris täpselt ei saa aru sellest ega kontrolli seda, mis on ahistamine ja mille alusel võib seda teha või ei või. Euroopa Nõukogu ka ütleb, et see võib ajas muutuda. Täna tunned end nii. Kuidas see Liisa Pakosta meile siin rääkis? Et tööandjal tuleb duširuume juurde ehitada või siis võimaldada seal kordamööda käimist. Aga vot, kui sulle öeldi eile, millal sa võid sinna minna, aga täna tunned ennast teisiti, siis lähed sinna teisel ajal. Nii et minu arust me avame siin Pandora laeka. Huvitav, ma mõtlen, et see võib olla jällegi seotud USA valimistega, sest hirm selle pärast, et Donald Trump võimule saab, on kestnud juba aastaid. Sel aastal tundub, et ta saab. Tundub ka demokraatide tegevuse ja käitumise järgi, et nad on leppinud sellega, et Donald saab [presidendiks]. Mina küll loodan, et ta saabki, ja usun, et ta hakkab seda woke-agendat jõuliselt laiali peksma. Ja noh, see deklaratsioon on selgelt ikkagi woke-agenda edasiarendus. Aga siin öeldakse, et riik saab [konventsiooni] denonsseerida siis, kui ta on kümme aastat selle raamistiku sees tegutsenud. Siis tal on aasta aega denonsseerida. Ja kui aasta jooksul jääb denonsseerimata, siis ei saa enam denonsseerida ja tuleb jälle kümme aastat oodata. Mul on küsimus, et milleks selline klausel pannakse ja kuidas see suhestub riikide iseseisva otsustamise õigusega ja iseseisvusega. Nüüd sellest agentuurist, rahvusvahelisest tööagentuurist. See on ÜRO agentuur. Ja vot, Eesti on üks huvitav koht, kus see woke'ism ja putinism segunevad sellistes kohtades, kus ei oskaks seda oodatagi. Nagu me teame, saabus ÜRO juht Guterres eile, 22. oktoobril Venemaale BRICS-i koosviibimisele. Ja meie Riigikoguna, muuseas, kuulutasime Venemaa … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… terroristlikuks režiimiks. Nüüd siis selle suure katusorganisatsiooni juht lendab Venemaale nõu pidama. Raske arvata, mille üle nõu pidama. Söövad seal Putiniga kaaviari ja arutavad, kuidas terroristlik režiim hakkab ÜRO‑ga koostööd tegema, või arutavad mingisugust Ukraina rahu plaani. Muuseas, näiteks Leedu välisminister on väga jõuliselt – Leedust on meil täna siin seoses majandusseisuga juttu olnud – ja väga otsekoheselt mõistnud selle hukka. Meil käis siin täna näiteks Läänemets ja rääkis sellest, et küll see Vene režiim on halb ja Kirilliga ei tohiks keegi rääkidagi, aga ta pole sõnagi maininud ÜRO juhi käitumist. Välisminister Tsahkna, kes on meil käinud välismaa lavadele kargamas, on võtnud erinevaid jõulisi seisukohti ja muutnud jõuliselt Eesti välispoliitilist kurssi, vaikib. Peaministri puhul pole ka kuulnud, et ta oleks selle kohta midagi öelnud. Nii et selles osas ma ütleksin, et ÜRO käitumine on selline, et võib-olla ei maksa liiga hoogne olla tema agentuuride toodud asjade ratifitseerimisega. Vaatan, kui palju mul aega on. Jah, sugude teema ja soode teema Eestis. Minu kodukandis taastatakse ühte sood. Ma jõuan selle teemani ringiga tagasi. Seda sood taastatakse niimoodi – see on tõesti üks huvitav moodus riigi raha varastamiseks –, et sinna pannakse nii riigi kui ka Euroopa raha, et piltlikult öeldes traktori taga oleva sõnnikulaoturiga sammalt vanasse turbamaardlasse külvata. No külvatigi, see sammal kuivas ära selle suve jooksul. Siis istutati sinna kaskesid, mitte sookaskesid, vaid arukaskesid. Need kuivavad ka ära. Kraavid aetakse kinni, et ümberringi ilmselt ka mets upub. Aga siis külastasid teadlased ümbruskonna külaelanikke, sealhulgas mind. Nad ilmselt ei teadnud, kes millega tegeleb, ja külastasid ka mind. Nad ei oleks osanud oodata, et see nende külastus jõuab ka siia Riigikogu kõnetooli. Nad küsisid, kuidas suhtuvad külaelanikud sealse soo taastamisse, et kuidas tundub ja mis te arvate. Ma vastasin nendele soo taastamise küsimustele seal. Ja siis see noor dotsent oli kuidagi kohmetunud. Tal oli kaks, ma ei mäleta, belglast või hollandlast kaasas, kellega nad koos seda rahvusvahelist soo taastamise projekti tegid. Ja siis ta ütles, et nüüd on tal üks viimane küsimus. Ta oli jah kuidagi hästi kohmetunud ja ütles, et meil on ankeet rahvusvaheliselt välja töötatud ja ma pean selle viimase küsimuse ka ikkagi küsima: kas te olete mees või naine? Ka soo taastamise puhul tuleb see sotsiaalse soo teema juba teadusesse sisse. Ma näen, et kolleeg Toomast seal hoiab peast kinni. See on näide selle kohta, kuidas see sotsiaalne sugu tungib ka teadusuuringutesse, mis on teemal, mida arvate füüsilise soo taastamise kohta, eks ole. Aga see on väike asi, natuke nagu amüsantne detail. Aga see ei ole amüsantne detail, et me lõpmatu skaala sotsiaalseid sugusid paneme seadusesse nii, et me peame neid kõiki lõpmatul skaalal asuvaid inimesi ahistamise eest kaitsma. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 469 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seaduse eelnõu 469. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid oli 1. Eelnõu 469 on seadusena vastu võetud.