Поддержка Украины

Viies küsimus, ikka peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on Ukraina toetamine. Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! Minu küsimus on jah Ukraina abistamisest. Kui me vaatame neid rindeteateid ja kõike seda, mis seal Ukraina ümber toimub, siis on väga üheselt selge, et ainult finantsabist ja materiaalsest abist Ukrainale ei piisa. Ukraina kõige põletavamaks küsimuseks on saanud elavjõupuudus. Erinevatel hinnangutel on Ukraina sõjas kaotanud – ma ütlen, erinevatel hinnangutel – 700 000 kuni poolteist miljonit meest. On täiesti selge, et ka seesuguse suhteliselt suure rahvaarvuga riigi jaoks on see ikka väga ränk kaotus. Ja seetõttu on päevakorda kerkinud teistes Euroopa riikides, ja peaks olema päevakorda kerkinud ka Eestis, küsimus nendest meestest, kes on Ukrainast lahkunud ja otsinud sõjapõgenikuna või rahvusvahelise kaitse saajana või mis tahes muul viisil sõjaväest ja sõjakoledustest pääsemist teistes riikides. Mu küsimus ongi: kas Eesti valitsusel on praegu väga selge nägemus sellest, mida teha nende 5000–7000 mehega, kes peaksid olema Ukrainas rindel ja võitlema oma riigi eest, mitte nautima siin rahvusvahelist kaitset, saama toetusrahasid ja hoidma kõrvale võitlemisest oma riigi eest? Kas meil on seesugune plaan või kava? Mis te selle kohta kostate?

Aitäh! Mul on hea meel, et te toetate Ukraina toetamist. Minu arvamus on sama. Eelmisel nädalal kohtusime Euroopa Ülemkogul ka president Zelenskõiga, kes kirjeldas oma võiduplaani, mis on suuresti ka avalikkusele [teada]. Sel nädalal, täpsemalt eile, kohtusin ka Ukraina parlamendi esimehega, kellega teiegi siin ilmselt kohtusite, ja tema kirjeldas seda plaani, viiest osast koosnevat plaani, mis annab nagu käe rusikasse panna ja, ütleme, venelastele vastu astuda. Mis puudutab Ukraina toetamist, siis jah, Eesti on võtnud sõjalisi kohustusi, me [toetame] sõjalise abiga, püüame seda teha oma kaitsetööstuse abil. Teiseks, me püüame aidata – ja mitte ainult ei püüa, vaid ka aitame – näiteks energeetika ja kütte valdkonnas, kuna see talv tuleb väga raske. Venelased on täiesti sihikindlalt ja metoodiliselt hävitanud Ukraina kütte- ja soojamajanduse taristut – see on selge –, et nõrgestada Ukraina vastupanuvõimet. Olgu siit öeldud: nii nagu Eesti rahvas tervikuna toetan ka mina Ukraina toetamist kõigega, mis võimalik, sellepärast et see on sõda meie vabaduse eest. Nüüd, mis puudutab siin olevaid ajutise kaitse saajaid, rahvusvahelise kaitse taotluste esitajaid, siis seda on erinevates valitsustes korduvalt arutatud. Ei ole meile tulnud sellist palvet ja ei ole meil ka soovi hakata siit kedagi selle alusel välja saatma.

Järgnevalt palun, Mart Helme, täpsustav küsimus.

No tegelikult on Ukraina väga hädas. Ma ei oska öelda, aga diplomaatiliste kanalite kaudu tegelikult saaks ju seda teemat käsitleda, seda teemat kuidagi paigast liigutada. See on ju päevselge. Kui ma vaatan praegu Ukraina uudiseid, siis seal on päevakorras väga tõsine arutelu selle üle, et alandada mobilisatsiooniiga 18. eluaastale. Ma ei ole päris kindel, kas see praegu on alates 25. eluaastast, aga kuskil nii see on. See tähendab ikkagi seda, et meeleheide on väga suur. Võetakse ära vabastused nii üliõpilastelt kui ka teistelt sotsiaalsetelt gruppidelt, kes on siiani olnud kaitse all. Meil on võimalik siin ühepoolselt initsiatiivi näidata ja mitte pikendada ajutise elamise lubasid, mitte pikendada ajutise kaitse saamist ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult ma ei arva, et me peaksime Ukraina valitsusele sellega kuidagi jõhkralt ja tagaselja sisse sõitma, aga diplomaatiliste kanalite kaudu oleks võimalik seda kooskõlastada, [anda teada,] et me hakkame astuma samme selleks, et Ukrainat nende väga tõsises elavjõupuuduses rindel abistada. Ja küsimus ei ole ainult rindel töötavates inimestes. Kuna nende energiasüsteem on väga tõsiselt pihta saanud, siis on vaja ka insenere, on vaja igasuguseid remonditöölisi alates keevitajatest ja lõpetades mingite muude tööde tegijatega. Tegelikult Ukraina vajab praegu oma inimesi. Kuna sõja esimene šokk on möödunud, siis peaks ratsionaalselt lähenema ka sellele küsimusele, kuidas me saame siin olevate inimestega, nende tagasipöördumisega Ukrainat aidata.

Aitäh! Jah, üldjoontes, ma arvan, on see hinnang ju kohane: Ukrainal on ees väga raske talv ja väga raske aeg. Euroopa on Ukrainat rahaliselt ju väga palju aidanud ja aitab ka tulevikus. Erinevaid otsuseid on praegugi tehtud, neid ilmselt ei ole vaja üle korrata. Teised partnerid ja demokraatlikud, reeglipärasest maailmakorrast lugupidavad riigid aitavad neid samamoodi. Meie samamoodi. Me oleme kindlasti esimeste hulgas ja püüame seal ka tulevikus püsida, sellepärast et me [tunneme] oma naabrit, me teame, mis on Venemaa huvi: hübriidselt või otseselt teistes riikides [rünnakuid] korraldada. Nüüd sellest, mis puudutab Ukraina inimesi, kes siin on. Välisminister, kes siin on, võib seda täpsemalt kirjeldada. Lihtsalt märksõnana võin öelda, et Ukraina palve ja soov on anda väljaõpet ja erinevaid oskusi ning võimalusi nendele inimestele, et inimesed saaksid ise minna ja olla Ukrainale toeks, kui selle järele vajadus tekib.

Aitäh! Martin Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Teema on habemega. See teema on [üleval olnud] ju sellest ajast saadik, kui puhkes sõja aktiivne faas 2022. aastal. Ja kohe algusest saadik on meie seisukoht olnud ju see, et ei saa lasta juhtuda kahel asjal: ei saa lasta juhtuda sellel, et Ukraina jookseb inimestest tühjaks, sest see oleks demograafiline katastroof, neil on neid inimesi vaja, ja ei saa lasta juhtuda ka sellel, et Eesti muutuks demograafiliselt väikeseks Ukrainaks. Me ei saa oma rahvastiku väiksust arvestades – Eesti rahvaarv on Euroopas rahvusriikide hulgas üldse kõige väiksem – piiramatult pakkuda inimestele võimalust siia tulla ja siin olla. Ja on välja kukkunud nii, et need kaks kõige negatiivsemat stsenaariumi on saanud tõeks. Esiteks on Ukraina rahvast tühjaks jooksnud ja teiseks on sealt tulnud inimeste hulk Eestis üks suuremaid, kui arvestada meie suurust. See on olnud massiline sisseränne, mis Eestisse on toimunud viimastel aastatel. Ja siinjuures me kõik loomulikult teame, et kuna tulijad on suures osas pärit Ida-Ukrainast, siis on nad venekeelsed. Nüüd, Eesti paistab Euroopas kõikides võrdlustes silma selle poolest, et me ei võta mitte midagi ette, et aidata siinsetel väejooksikutel kuidagi sinna tagasi minna. Küll aga kuuleme me täiesti rutiinseid jutte sellest, kuidas võib-olla Eesti ise hakkab saatma oma vägesid või oma inimesi Ukrainasse. Nüüd ma ütlen küll – ma ei tea, mida rääkis siin teile täna NATO peasekretär –, et mul tõusevad juuksed püsti, kui ma kuulen plaane, kuidas me hakkame, kuidas Eesti hakkab oma vägedega minema Ukrainasse appi, sest see tähendab sisuliselt Eesti sõtta astumist Venemaa vastu. Selle asemel, et oma inimesi sinna saata ja seda niimoodi möödaminnes arutada, tuleks alustada sellest, et saata ukrainlased oma riiki kaitsma. Ma tahaksin, et te kinnitate üle, et niisugune prioriteet meil riigis ikka on.

Aitäh! Hea küsija, siin me oleme ilmselt faktoloogiast tulenevalt ja võib-olla ka suhtumiselt nii-öelda pooluste erinevates otstes. Minu arvamus on, et me peame aitama Ukrainat kõigega, mis meil on. Mulle tundub, et see ei ole teie positsioon. Teiseks, faktoloogia. See ei olnud küll eelmises infotunnis, siis ma olin Euroopa Ülemkogul sedasama Ukraina teemat arutamas, aga võib-olla üle-eelmises infotunnis, kui me arutasime seda [teemat] ja siis ma korduvalt lugesin teile neid numbreid ette. Otsin need numbrid taas välja ja loen ette. Rändetrendid teie väiteid muidugi ei kinnita. Rändenumbrid näitavad, et Eestisse on vähem tulijaid. Needsamad rändetrendid seda teie ettekujutust – no te kunagi väitsite, et Eestis on rohkem venekeelseid inimesi kui nõukogude ajal – [ei kinnita], seegi number ei vasta tõele. Kõik need faktikontrollid on tehtud ja see väide ei vasta tõele. Ja kui te küsite, kas me peaksime hakkama tõmbama mingeid punaseid jooni, ütlema, kes [siia] ei saa või kuidas me ei aita, siis seda me kindlasti ei tee. See olukord on umbes selline, nagu me peaksime iseendaga läbirääkimisi, mida me täpselt Venemaaga ei tee. Venemaa ei ole meie sõber, Venemaa ei ole meie liitlane. Ukraina kindlasti on. Ukrainat tuleb aidata ja ma soovitan ka teil ennast samamoodi häälestada.

Aitäh! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.