Arstiabi kättesaadavus

Järgmine küsimus on terviseminister Riina Sikkutile. Enne, kui ma annan sõna Vladimir Arhipovile, ma repliigi korras tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes on taganud, et küsimusi on kõikidele infotunnis osalevatele ministritele. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud terviseminister! Räägime jälle Eesti inimeste tervisest. Eestis on terav arstide puudus, eriti perearstide seas. Pensioniealiste perearstide osakaal on viimasel ajal pidevalt kasvanud. Samas on eriarstide vastuvõtule pääsemise ooteajad sageli pikemad, kui inimene talub oodata, mis viitab jällegi spetsialistide puudusele. Tervishoiuteenuste tsentraliseerimine on viinud selleni, et maapiirkondades on teenuste kättesaadavus vähenenud, mis on eriti problemaatiline eakate inimeste jaoks, kes ei saa kergesti liikuda tervisekeskusesse, mis asub sageli 20 kilomeetri kaugusel. Eriarsti vastuvõtu pikad ooteajad võivad ulatuda kuni poole aastani. See sunnib patsiente pöörduma erakorralise meditsiini osakonda, mis suurendab sealset koormust. Palun vastake, milliseid meetmeid kavatseb valitsus rakendada, et parandada arstiabi kättesaadavust ja vähendada ooteaegu eriarstide vastuvõtule. Kuidas plaanitakse lahendada perearstide järelkasvu probleemi, arvestades [perearstide] kõrget keskmist vanust ja pensioniealiste [perearstide] arvu kasvu? Kas on kavas võtta meetmeid, et parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust maapiirkondades, et eakad ei peaks reisima pikki vahemaid elementaarse tervishoiuteenuse saamiseks?

Aitäh, hea küsimuse esitaja! Mõne minutiga vastuse andmine on erakordselt keeruline, aga proovin [sisu]tihedalt vastata. Perearstide puudus, millest te alustasite, on tõesti kõige suurem mure, sest perearstid ja pereõed on need, kelle poole inimene esmajärjekorras pöördub. Viimased, ma ütleksin, kuus-seitse aastat on eraldi tähelepanu pööratud esmatasandile, on pikendatud perearstide õpet kolmelt aastalt neljale aastale, et nad tuleksid toime laiema ringi tervisemuredega, ja on suurendatud koolitustellimust, ka sellel aastal. Viimasel sügisel alustas 35 noort perearsti. Kümne aastaga, kui me suudame neid kõiki Eesti tervishoius hoida, on 350 noort perearsti. Selline maht võimaldab asendada pensionile siirduvaid perearste. Inkubatsiooniperiood, et pensionile siirduv arst saaks sujuvalt nimistu üle anda noorele. Mentorlusprogrammid, sest tõepoolest, noorena, eriti maapiirkonnas, alustada on raske. Et [arste] motiveerida, on tegelikult asendajatasud suhteliselt kõrged, lisaks kaugusetasu, [mida makstakse], kui perearst töötab kohalikust haiglast eemal. Kaugusetasu oluliselt tõusis, et motiveerida maapiirkondades töötamist. Järjest on astutud samme, et perearsti amet oleks atraktiivne ja perearstid saaksid oskused, et laia ringi tervisemuredega toime tulla. [Tehakse] investeeringuid tervisekeskustesse, et kaasaegne töökeskkond luua ja et esmatasandil saaks järjest suurem meeskond koos perearstiga töötada. Tasustame kolmanda õe ehk täiendava õe palkamist tervisekeskustes ka sellel aastal. Koolitame toitumisnõustajaid ja sõltuvusnõustajaid, kes saaksid tervisekeskustesse tööle minna, et perearsti koormust vähendada. Selliseid samme on astutud. Ja õdedest saaks täiesti eraldi rääkida. See, et meil on õdede iseseisvad vastuvõtud, meil on eriõed, meil on õdedel retseptiõigus, mida plaanime laiendada, kõik võimaldab perearstidelt koormust maha võtta. Kokku on meil ligi 800 perearsti nimistut ja asendusarst on umbes 70‑l ehk tõepoolest, 10%-l Eesti inimestest on kas pensionile siirdunud või valdkonda vahetanud perearst ja nad peavad toime tulema asendamise tingimustes. Selleks, et eriarsti juurde jõuaksid ainult inimesed, kellel on päriselt eriarstiabi vaja, on vaja meediku otsust. Meediast on läbi käinud ettepanek, et e-konsultatsioon võiks olla põhiline viis, kuidas patsiendid perearsti kaudu jõuavad eriarsti vastuvõtule. Ka mina toetan seda, et perearst ei anna patsiendile saatekirja ja ei saada teda registratuuridele helistama, vaid ise vormistab konsultatsiooni eriarstiga. Eriarst saab anda kas ravisoovitusi, kuidas patsiendi [ravimist] jätkata esmatasandil, või võtab patsiendi üle ja patsiendile pakutakse vastuvõtuaega eriarsti juurde.

Aitäh! Vladimir Arhipov, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest! EMO-des on ju järjekorrad kuni 10 tundi! Kas sellega on teha midagi kiiremas korras, sest see on inimestel väga suur mure?

Aitäh! EMO-d tõepoolest tajuvad seda kõige esimesena, kui inimesed ei saa kas perearsti või eriarsti vastuvõtule, sest ega tervisemure kuidagi ära ei kao. Nüüd, EMO-de järjekorrad on probleem Tallinnas. Ülejäänud Eesti inimeste jaoks on EMO tegelikult see koht, kus saab suhteliselt kiiresti oma tervisemurele lahenduse. Võib-olla suure ürituse puhul või hooajati, näiteks Pärnus või Saaremaal, võib esineda teistsugust olukorda, aga kui me räägime EMO järjekordadest, siis me [üldiselt] räägime Tallinna murest, kus ongi väga palju inimesi, kes soovivad nädalavahetusel või töövälisel ajal arsti poole pöörduda. Tallinnas me rahastame EMO-s täiendava triaažiõe vastuvõttu, et oleks tuge välja valida patsiente, kes peavad abi saama kiiremini, ja anda nõu neile, kes saavad kodus hakkama või peaksid pöörduma perearsti juurde. Perearsti nõuandetelefon töötab. Ja tõesti, üldarsti või perearsti kasutamist EMO-s, valveperearsti teenust on pikalt arutatud. Järgmise aasta jooksul plaanime leida lahenduse, aga ka siin me räägime pigem Tallinnast, võib-olla ka Tartust, et EMO-le lisajõudu anda, mitte ülejäänud Eestist. Aga ülejäänud Eesti inimeste puhul, kes tunnevad, et arsti juurde ei saa, haiglavõrgu arengusuunad, mida ma käisin ka teie fraktsioonis tutvustamas, tegelikult adresseerivad seda muret. Kui praegu on see pigem haigla enda, ma ei tea, vastutus või [otsus], kui palju eriarsti vastuvõtte mitmel päeval nädalas kohalikele inimestele võimaldada, siis järgmise aasta lõpuks saame palju selgemalt selle paika. Tervisekassa hakkab ostma eriarsti vastuvõtte vastavalt piirkonna inimeste vajadusele. Kui me näeme, et on eakaid patsiente, kellel on vaja kardioloogi vastuvõttu, siis tekib haiglal kohustus näiteks kolmel päeval nädalas pakkuda kardioloogi vastuvõtu [teenust] oma piirkonna inimestele. Eriarsti vastuvõtud kohalikes haiglates peaks olema palju selgemalt juhitud ja pigem peaks neid olema rohkem, kui neid seni on olnud.

Ja üks lisaküsimus saalist, Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 17. jaanuaril ilmus Kärt Anveltilt üks lugu jällegi Eesti Ekspressis: "Rahapuuduse tõttu ei saa südamekirurgid tööd teha ja tipptehnoloogiaga operatsioonitoad seisavad tühjalt". Ma loodan ja tean, et ministrina olete te kindlasti selle looga tutvunud. Tegelikult on see ju muret tekitav olukord. Palun selgitage. Siin loos on välja toodud, et meil on olemas tipptehnoloogia, meil on olemas operatsiooniruumid, mis seisavad tühjana, meil on arstid, kel piltlikult öeldes näpud sügelevad, kes tahaks lõigata, aga miskipärast seda teha ei saa, ja inimesed on järjekorras seetõttu, et operatsioon maksab. Nüüd, nii-öelda talupoja mõistusega [küsiks, et] kui kõik asjad on olemas ja ainult [raha]numbri taga seisab see asi, siis milles on küsimus. Me oleme siin pikalt ehitanud süsteemi, moodustanud meie riigi süsteemis eraettevõtluse. Need haiglad on ju aktsiaseltsid, nemad tõenäoliselt toimetavad oma hinnakirja järgi, mis on kooskõlastatud ja mille järgi peaks Tervisekassa seda raha ka väljastama. Kas te näete, et süsteemis on viga? Arstid ütlevad, et nemad on valmis, tehnoloogia on olemas, süsteem on olemas, ruumid on olemas, nad tahavad lõigata, aga nad ei saa luba seda [teha], kuna ei ole rahastust tagatud. Kuidas teie seda olukorda praegu lahendaksite? Kaalul on ju inimeste elud.

Aitäh! See oli tõepoolest väga hea lugu, mis viis inimeste teadvusesse kohale olukorra, mis meie tervishoius on ja on olnud aastakümneid: me ei suuda rahastada 100% inimeste tervise vajadusi. Tervisekassa prognoosib vastavalt vanusestruktuuri muutusele, ravivõimalustele ja diagnoosidele, mis inimestel on, milline on ravivajadus näiteks südamekirurgias või ka, ma ei tea, endokrinoloogi vastuvõttude puhul. Me eelmisel aastal suutsime ja sel aastal suudame ligi 95% ravivajadusest katta. Olenevalt aastast see kõigub vahemikus 94%–96%. See tähendab, et iga 20. inimene aasta jooksul ravi ei saa. See on olukord, mis meil tervishoius on olnud eelnevatel aastatel, on sel aastal ja on ka järgmistel aastatel. See on ka põhjus, miks mina räägin palju lisarahast. Lisaraha ei lahenda kõiki muresid. Aga nagu seal kirjeldatud juhtumis oli, on meil enamikul erialadel olemas koolitatud arstid. Kui me suuname sinna lisaraha, siis on võimalik vastuvõttude, protseduuride või operatsioonide arvu suurendada 100%-ni hinnatud vajadusest aasta jooksul, lühendada ravijärjekordi ja tõepoolest katta see vajadus, mis inimestel on. Nüüd, kõigil erialadel rahast ei piisa. Näiteks psühhiaatrias, eriti lastepsühhiaatrias on meil spetsialiste puudu. Me võime küll raha juurde panna, aga vastuvõttude arvu suurendada ei saa. Nii et erialati on seis erinev. Jah, on terve hulk erialasid, kus on võimalik lihtsalt mahtu tõsta, aga on erialasid, kus tuleb spetsialiste juurde koolitada. Selle kõige kõrval ei saa ära unustada, et maksumaksja raha tuleb kulutada vastutustundlikult ja iga täiendava raha[summa andmine] peab hõlmama ka süsteemi ülevaatamist, et raha kasutataks tõhusalt, et abi saaksid need patsiendid, kes seda eelkõige vajavad, et arstid oleksid optimaalselt hõivatud oma erialase tööga ja tugiteenuste puhul saavutataks hea tulemus või head hinnad. Nii et maksumaksja raha kohta saame kindlalt öelda, et see läheb õigesse kohta. (Keegi kõneleb saalist.) Selline seis oli meil Eesti arstiabis eelmisel aastal, on sel aastal ja on järgmisel aastal: 100% hinnatud vajadusest ei ole me suutnud rahastada 13%-ga sotsiaalmaksust.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.