Regionaalne tasakaal

Nii. Edasi läheme neljanda küsimuse juurde. See on samuti peaministrile, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on regionaalne tasakaal. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõepoolest, kuna me [ennist] arutasime siin korralduslikke asju, siis [ütlen, et] üks motiiv, kui ma [kaalusin], milliselt ministrilt küsida, oli see, et kui peaministrilt küsida, siis [pannakse sind] tavaliselt sinna registri etteotsa ja jõuab oma küsimuse ära esitada. Võib-olla on selline kaalutlus ka. Kunagi – teie olite siis opositsioonis – olen ka mina siin ministrina olnud, ilma [et mulle küsimusi oleks esitatud]. Eks te ise teate, kuidas need kokkulepped siis olid. Aga mul on küsimus regionaalse tasakaalu kohta. On ju teada, et praegu elab Tallinnas ja selle lähiümbruses selgelt üle poole Eesti elanikkonnast, ja üks põhjusi, isegi peamine põhjus, on see, et üle poole töökohtadest on Tallinnas ja Harjumaal. Selle tendentsi vastu saab võidelda. Me ju ei taha, et Eesti [vajuks] ühele poole kaldu, me tahame, et kogu Eesti elaks. On vaja elavdada majandust ja võimaldada muid seesuguseid asju, aga on ka administratiivseid meetmeid. Vahepeal on olnud koalitsioone, vist kaks korda järjest, kes on pannud oma koalitsioonileppesse kirja, et luuakse väljaspool Tallinna või viiakse pealinnast välja 1000 töökohta. Selliseid tegevusi püüti siin teha, edukamalt või [vähem] edukalt. Aga teie koalitsioonileppes ja põhitegevussuundades me praegu midagi sellist ei näe. Ma võin öelda, et näiteks rahvaraamatukogu seaduses, mis Kultuuriministeeriumist teie poole liigub, on nii, et kui praegu on maakonnaraamatukogudes, selleks et teenindada piirkonna muid rahvaraamatukogusid, igas maakonnas neli riiklikku töökohta, siis need kaotatakse ära, tuuakse Tallinnasse. Ja sarnaseid tendentse on mujal ka. Ma tahaksin teada, kas teie peaministrina võtate regionaalse tasakaalu taotlemise ikkagi enda personaalse kontrolli alla, et Eesti ei [vajuks] Tallinna poole kaldu?

Aitäh, hea küsija! Kui ma ükskord varem tunnustasin siin Lauri Laatsi selle eest, et ta pani küsimuse väga selgelt kirja, siis teid ma tunnustan aususe eest, selle eest, et te kirjeldasite, miks küsida peaministrilt, mitte teistelt ministritelt. Kuulajad ja vaatajad said sellest aru. Aitäh selle eest! Loomulikult, regionaalne tasakaal on väga tähtis. Ma ei hakka pikka loetelu tegema. Uus koalitsioonilepe, nagu ma olen siin varem kirjeldanud, on täiendus eelmisele koalitsioonileppele, need kaks käivad koos. Sellest koalitsioonileppest ma võin [esile tuua] paar märksõna. Me oleme kokku leppinud, et suur hulk ehk 40% erinevatest toetustest, ettevõtlustoetustest, -meetmetest, läheb väljapoole Tallinna ja Tartu regioone. Seda poliitikat me järgime. Ka valitsuses raha jaotust üle vaadates me [jälgime], et see printsiip oleks täidetud. See on päris oluline. Ma meenutan, et uues koalitsioonileppes oli neli põhisuunda. Kaitsekindlus ehk Kaitseväele vajalike võimete hankimine, mis lubab meil võimaliku konflikti puhul ennast kindlamalt tunda ja vaenlase mõjutamise viia tema territooriumile. Teiseks, rahaasjade kordategemine ehk eelarve raamidesse tagasisaamine, kärped. Kolmandaks, majandus, majanduse kasv, majandustegevused. Ja neljas oligi inimeste toimetulek üle kogu Eesti. Seega, see on prioriteet nii uues koalitsioonileppes kui ka eelmises. Jälle näiteid praktilisest elust – praegusest valitsusest, aga eelmisest rollist. Oleme teinud erisusi ja vähendanud omaosalust väga vajalikus meetmes, mis puudutab inimeste kodude kordategemist, kortermajade renoveerimist või majade renoveerimist. Sealgi oleme neid samme astunud. Hästi lühidalt vastates: loomulikult on regionaalareng prioriteet, olgu see liikuvusreform, olgu see rahajaotus. Need ongi need otsused, mis aitavad uutel tegevustel, ettevõtetel, tootmistel üle Eesti sündida ja inimestel hästi toime [tulla], ükskõik millises [kohas] Eestis asutakse.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh vastuse eest! On hea kuulda, et regionaalpoliitika on peaministri isikliku jälgimise all. Aga praegu ma siiski näen tendentse, et need otsused, mis tehakse, mõjuvad piirkonniti erinevalt. Otsuseid tehes peab mõtlema, kuidas need eri piirkondi [mõjutavad]. Mootorsõidukimaksu puhul me oleme palju rääkinud sellest, et maal, kaugemates piirkondades elades on teenusteni [jõudmiseks] vaja autot. Ja me ei saa soovitada ainult kehvemaid autosid, vaid ikka selliseid, mis vahemaid läbivad, [aga samas] väga ei saasta. Ei saa tekitada elanikkonna seas eri kategooriate vahel või inimeste toimetuleku mõttes vahesid. Või näiteks õpetajad. Kui omavalitsustel riiklikku palgaeraldist ei tõsteta, siis on täiesti selge, et tugevad omavalitsused, kelle eelarvesse laekub – siin on ka päris palju riigipalgalisi, kes makse maksavad – palju raha, saavad ka omalt poolt toetada, [näiteks] pealinn ja selle naabervallad, aga väikestes ja kaugemates valdades selliseid võimalusi ei ole, et nad saaks õpetajate palkadesse lisavahendeid panna. Seega võivad kvalifitseeritud õpetajad koonduda ühte piirkonda ja teistes [piirkondades] on samasugust taset raske hoida. Otsuste tegemisel tuleks seda jälgida. Praegu on näha, et mediaan- ja keskmise palga vahe Tallinna ja Harjumaa ning teiste maakondade vahel käriseb väga tõsiselt. Mida on teil kavas teha, et süsteemselt jälgida regionaalpoliitilise tasakaalu taotlust, selleks et kogu Eesti elaks, kõigis valdkondades, ja mitte ainult retooriliselt?

Aitäh! Tehakse konkreetseid otsuseid, nagu te kirjeldasite. Ma mõnda mainin. Kultuuriranitsa toetus näiteks, kui me räägime kultuurist ja haridusest. Kui te küsite haridusvaldkonna kohta, millised seal need printsiibid on, siis on käivitatud väikeste kodulähedaste maakoolide toetusmeede, et omavalitsustele väikekoolide pidamisel tuge pakkuda. 18 maakooli üle Eesti on saanud 1,3 miljonit eurot toetust, sest vähemalt kuuenda klassini peaksid lapsed saama käia koolis oma kodu lähedal. Kohalike omavalitsustega peetakse läbirääkimisi koolivõrgu üle, tehakse erinevaid tegevusi, arutatakse läbi ühistranspordi valikuid. Ja nagu ma mainisin, mis puudutab suuremaid [rahaeraldisi] – ettevõtlustoetusi, välisrahastust –, siis nende puhul on valitsus võtnud prioriteediks ja leppinud kokku, et 40% sellest läheb väljapoole Tallinna ja Tartut, ehkki, kui lüüa kokku, siis tõenäoliselt on nendel piirkondadel Eesti majandusele suurem mõju. Nii et tegelikult suunab valitsus rohkem raha väljapoole neid jõukamaid piirkondi, just selsamal eesmärgil, et elu oleks seal kvaliteetsem. Loomulikult, linnastumine on mõneti paratamatu protsess. Nagu me näeme, teatud tehnoloogilised lahendused muutuvad, teatud tehnoloogilised valikud muutuvad. Ühel päeval tõenäoliselt on paberkirjade saatmine eeskätt emotsioonitegevus, mitte igapäevane kommunikatsioonivahend. On [asju], mis muutuvad, aga seda, mis puudutab haridust, kultuuri, erinevaid ühendusi, töövõimalusi, kõrgema lisandväärtusega uusi teenuseid, tootmisi, me püüame jõudumööda hoida.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Regionaalse poliitikaga on meil lood ikka väga halvad. Nii nagu te mainisite, erinevused on palgas, teenuste kättesaadavuses. Kuigi te mainisite, et prioriteediks on piirkonnad, mis on väljaspool tõmbekeskusi, väljaspool Harjumaad ja Tartut, siis viimased näitajad, mis puudutavad keskmist palka, erinevad ikka drastiliselt, [kui võrrelda] näiteks Kagu-Eestit ja Harjumaad. Aga ma küsin pigem riigimajade kohta. Alles hiljuti oli üks uudis, mis puudutas Põlvat. Põlvas on osa riigiasutusi kinni pandud. Ma tuletaks meelde, et 28.02.2007 toimus valitsuse kabinetinõupidamine, kus arutati riigimajade kontseptsiooni koostamise vajadust ning kiideti heaks selle tegevus- ja ajakava. 2018. aasta veebruarikuus sai see kontseptsioon valmis ja vastavalt sellele kontseptsioonile ja tegevuskavale alustati tööd. Milline on praegu teie valitsuse ideoloogia? Kas te liigute nende riigimajadega edasi või ei liigu või vastupidi, hakkate Põlva näitel igalt poolt, eri piirkondadest riigi teenuseid tagasi tõmbama? Milline on praegu teie strateegia ja kui palju see erineb sellest riigimajade strateegiast, mis töötati välja aastal 2018?

Aitäh! Ma püüan seda kuidagi lühemalt kokku võtta. Ma ütleks, et oluline on see, et teenused oleks inimestele kättesaadavad, mitte need kinnisvara ruutmeetrid. Te teate – see ei ole varjatud saladus –, et riik tõmbab oma kulutusi kokku. Esimest korda pärast 2009. ja 2010. aasta majanduskriisi riigi osa üldises majanduses väheneb. Esimest korda pärast sedasama majanduskriisi aastaid tagasi riigis tööjõu- ja majandamiskulud vähenevad. Seetõttu me [tõmbame] kokku ka riigimajade ehitamist, riigimajade ehitamine ja renoveerimine on teatud ulatuses pandud pausile. Mis tulevik toob? Eks me seda hindame, aga oluline on teenuste kättesaadavus, mitte kinnisvaraportfell. Sellest lähtuvalt me püüame teenused võimalikult kättesaadavaks teha – võimalikult paljudele inimestele, võimalikult kvaliteetselt, automaatselt ja kus võimalik, seal ka elektrooniliselt. Selle nimel me loomulikult pingutame. Aga kui te küsite konkreetsete riigimajade kohta, siis seda on ka avalikult välja öeldud, et nende ehitust ja arendust me oleme praegu kärpe huvides koomale tõmmanud. See on ka loogiline, kui me samal ajal otsime raha haridusele, sisejulgeolekule ja kaitsele. Küllap need riigimajad võivad veidi oodata.

Suur tänu! Lõpetan neljanda küsimuse käsitlemise.