Sõnapidamine

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on sõnapidamine. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Meie majandus on languses ja meie majandususaldus madal. Valitsus on andnud oma käitumisjoonise kohta meediale ja majandusavalikkusele mitu lubadust või vekslit. Üks neist puudutab seda, et valitsus on selgelt lubanud, et kui ettevõtlusele kehtestatakse uusi regulatsioone, siis [samas] mahus tühistatakse olemasolevaid [regulatsioone]. Eile arutasime kestlikkusaruande [koostamise kohustuse] kehtestamist, mille kulu ettevõtlusele on valitsuse enda esitatud seletuskirja järgi suurusjärgus üle 30 miljoni euro, ja teie kõrval olev härrasmees, rahandusminister, kinnitas, et valitsus ei kavatsegi oma sõna pidada. Ma arvan, et see on üks näide valelikust käekirjast, mis tekitab umbusaldust ja vähendab majanduse usaldusväärsust. Miks ei kavatse valitsus selles küsimuses – nagu rahandusminister osundas – sõna pidada, sest see ei olevat realistlik? Teine näide puudutab uute maksude kehtestamist. Eelarve üleandmisel ja sellele eelnenud avaldustes olete parlamendile kinnitanud, et uute maksude kehtestamist ei ole valitsusel plaanis. Samal ajal teie ministeeriumid, teie valitsuse [juhitud] ministeeriumid juba tegelevad uute maksude ettevalmistamisega. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, osundades, et valmistatakse ette jäätmetasu kehtestamist ja pakendiaktsiisi kehtestamist – uute maksude kehtestamist. Miks ei kavatse valitsus ka selles küsimuses oma sõna pidada? Need on väga põhimõttelised näiteid, härra peaminister. Ma tuletan meelde, et 40 ettevõtlusorganisatsiooni [esitatud] protesti valitsuse majandusvaenuliku poliitika jõustamise vastu tuleks suhtuda tõsiselt. Eeldus on see, et raske on usaldada valitsust, kes vaid loetud nädalad, loetud kuud pärast ametisse astumist süsteemselt ja tahtlikult oma sõna murrab.

Teie aeg!

Mis on teil enda kaitseks öelda, härra peaminister?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt, ma muidugi nõustun Riigikogu esimehe sõnumiga, et ei ole stiilne ega otstarbekohane kutsuda siia kolm valitsuse liiget ja küsida ainult peaministri käest. Ma saan aru, et peaministril on kõige paremad vastused, selles ma muidugi ei kahtle, aga sellegipoolest ma olen siin mitu korda olnud, kui Kristina Kallaselt, haridusministrilt, ühtegi küsimust ei küsitud, ja Vladimir Svetilt, taristuministrilt, ühtegi küsimust ei küsitud, ja samal ajal te räägite, et on küsimusi, millele te vastust ei saa.

Aga asume nüüd vastamise juurde.

Ma ütlen, et see kindlasti ei ole kohane ega stiilne. Küsimusest endast. Selleski oli teil suur hulk selliseid kaasaegseid eksitusi sees. Esiteks sellest, mis puudutab majandusseisu. Võib-olla te pole seda jälginud, aga majandusvaldkonnaga on seotud ka hulk lootust, positiivseid ootusi ja uudiseid. Nii kommertspankade kui ka Eesti Panga prognoos – soovite kuulata? – näitavad seda, et majandus pöördub tõusule. Ja see on kindlasti mitmete asjaolude kokkulangemise [tulemus]. Muu hulgas odavneb laenuraha. Kunagi oli see odav, [aga muutus] väga kalliks, kui keskpangad [üritasid intresside tõstmisega] piirata hinnatõusu. Euribori [langus] toob inimestele väiksemad kodulaenumaksed ja jätab peredele rohkem raha kätte, ning palju muud. Muu hulgas [aitab kaasa] valitsuse tegevus kindluse loomisel. Nüüd ma tulen nende maksude juurde. Maksude kohta olen ma nii valitsuse liikmetele kui ka parlamendi liikmetele öelnud, et see maks, mille me kehtestame, on lai julgeolekumaks, muid makse see valitsus kehtestama ei hakka. Mulle tundub, et minu kolleegid valitsuses on selle sõnumi kätte saanud. Kahjuks lugesite te ilmselt ainult ühte uudist ja teist uudist ei lugenud. Selle pakendiaktsiisi ettepaneku kohta [tuli] taristuministrilt sõnum, et seda kehtestama ei hakata. Seega, valitsuse liikmed usaldavad peaministrit. Ja peaministri sõna, mulle tundub, siiski maksab. Soovitan teilgi sellest lähtuda. Aga kui opositsioonil on huvi seda maksudebatti jätkata, segadust luua, siis mina loomulikult teid takistada ei saa, aga ma siiski soovitan teil seda mitte teha. Meie kehtestame laia julgeolekumaksu. See on meie plaan. Rohkem [makse] ei tule, edasi on maksurahu aastani 2027. Üks märkus selle kohta, mis puudutab aruandlust. Aruandlus on vajalik ettevõtete puhul, kes müüvad oma tooteid turgudel. Kahjuks oli selle täiendava koormuse loojaks hoopis üle-eelmine valitsus. Selle kohta te saaksite täpsemalt teada, kui küsiksite seda minu kõrval istuvalt rahandusministrilt, [ent] talle te ei ole ühtegi küsimust esitanud.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, täpsustav küsimus, palun!

Te ei ole eilse arutelu asjaoludega kursis, härra peaminister, aga see on ka mõistetav. Nimelt, ma küsisin härra rahandusministrilt mitu korda selle aruande [koostamise] maksumuse kohta, aga vastust ei saanudki, pidin tuginema kirjalikele vastustele. Nüüd, teie hinnang selle kohta, mis puudutab majanduse taastumist. Ma juhin tähelepanu Rahandusministeeriumi enda prognoosile ja ka Luminori panga prognoosile, [mis ütleb, et] paraku pidurdab teie valitsuse poliitiline agenda Eesti majanduskasvu, majanduse taastumist järgmisel aastal 1–2% SKP-st. Järgmise aasta poliitiline vaade meie majandusele on selline, et Eesti inimeste ostujõud ehk tegelik elukvaliteet halveneb, nii et keskmist palka teeniv inimene kaotab aastas ligi ühe kuu palga. Tegelikkuses asetab valitsus oma majandusvaenuliku maksupoliitikaga majanduse taastumisele pidurid. Mul on hea meel, et te kinnitate, et uusi maksutõuse ei tule. Ma juhin tähelepanu, et teie ja eelmise valitsuse konsolideeritud maksutõusude maht on järgmisel aastal üle miljardi euro. Niipalju siis uute maksude puudumisest! Kuid minu küsimus, konkreetselt küsimuse teine osa puudutas seda, et valitsus on andnud lubaduse, et uue regulatsiooni kehtestamisel [tühistatakse] vanu [regulatsioone]. Miks ei ole valitsus sellesama kestlikkusaruandluse projekti puhul, mis maksab valitsuse enda hinnangul ettevõtjatele üle 30 miljoni euro, oma sõna pidanud? Miks ei ole ta sellise uue bürokraatliku initsiatiiviga parlamendi ette tulles teinud ettepanekut vähemasti samas mahus tühistada olemasolevaid regulatsioone, et samas proportsioonis vähendada halduskoormust? Vastake palun, härra peaminister!

Aitäh! Eelmises vastuses oli vastus sellele tegelikult olemas. Kui te oleksite selle asemel, et pakkuda oma versiooni asjadest, kuulanud rahandusministrit – nii nagu ta siin minu kõrval ütleb –, siis oleksite saanud teada, et [just] teie valitsus, kuhu te ka ise kuulusite, oli see, kes nendele normidele ja kokkulepetele allkirja andis. Roheleppe allkiri [pärineb] mälestusväärse Jüri Ratase valitsuse ajast, mida, ma arvan, ka teie kindlasti suure soojusega meenutate. Lähme nüüd asja juurde. Asi iseenesest – aruanne kestlikkusest ja sellest, kuidas keegi teatud reeglitele vastab – on vajalik nende ettevõtete puhul, kes müüvad oma tooteid teistele turgudele. Praeguse valitsuse eesmärk on – erinevalt teie mängulustist – jõuda ikkagi selleni, et see oleks võimalikult automaatne ja võimalikult lihtne. Kui me saame selle ettevõtjatele muuta mugavamaks, lihtsamaks ja kergemaks, siis me seda kindlasti teeme. Olgu see siin välja öeldud. Nüüd majandusest. Teie sõnad on minu jaoks kerged. Teie jutust jääb mulje, justkui valitsus istuks ja mõtleks välja viise, kuidas majandust pidurdada. Ometi unustate te ära sõja, Venemaa vallutussõja Ukrainas, mis on Eesti majandusele mõjunud rängalt ja mille tõttu me investeerime täiendavalt kaitsesse. Te unustate ära need sammud, mida 2017. aastast alates on tehtud: teie erakonna liikmed lõdvendasid eelarvereegleid ja lasksid [asjadel] kergel käel minna, ei kogunud reserve, mida kriisideks on vaja. Ma soovitaks teile pikemat mälu ja nendest faktidest kinnipidamist. Üks asi on mäng, aga Eesti rahandus ja julgeolekupoliitika ei ole kindlasti mäng. Soovitan teil sellesse samamoodi suhtuda.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Alguses valitses siin mõlemas kõnetoolis segadus, miks on seekord küsitud ainult ühelt ministrilt ja kaks [istuvad] justkui jõude. Ma ei usu, [et nad jõude istuvad], sest siin saab tegeleda ka muude [asjadega], vaadata materjale. Aga sellele on lihtne seletus. Esiteks, peaminister oli eelmisel nädalal väliskomandeeringus, teid ei olnud siin. Teiseks, ega opositsioon seda niimoodi ei koordineeri, et sellelt [ministrilt] küsime ja sellelt ei küsi. Pigem on see võib-olla tõesti nii, et kuna Jürgen Ligi on olnud eelmisel nädalal ja sel nädalal siin mitmel korral tundide viisi kõnetoolis, jõudnud ületada ka uudisekünnise, siis tema käest pole soovitud küsida. Mina kaalusin, kas küsida teilt või Margus Tsahknalt, ja mingit koordineerimist või nõuannet ei olnud, et [tuleks küsida] just teilt. Aga minu küsimuse sisust – kui see küsimus nüüd tuleb – on arusaadav, et kolmest ministrist puudutab see kõige rohkem just teid. Olen ka ise ministrina olnud siin nii, et ühtegi küsimust pole esitatud. Mis siis ikka, Riigikogu tahe. Aga küsimus on mul sõnamurdlikkuse kohta. Võib ju [tõesti] käsitada ka nii, et vahepealne valitsus, mis oli aastatel 2022–2023, lasi Eesti rahanduse põhja. Valitsus eesotsas Kaja Kallasega. Aga me tõstsime õpetajate palga alammäära 24%, mis oli tarvilik tegu, sest see on toonud huvilisi õpetajaks õppima. Me teame, et meil on koolides aineõpetajate puudus. Minu küsimus on selline. Kui te olete koalitsioonileppes praeguse valitsuse puhul seadnud sihiks tõsta õpetajate palk 120%-ni võrreldes keskmisega, siis miks te seda lubadust ei täida? Teie otsuste tõttu käriseb järgmisel aastal õpetajate palga ja keskmise palga suhe õpetajate kahjuks päris kõvasti.

Aitäh, hea küsija! Kuna pool küsimusest pühendati sellele, kellelt küsitakse ja kellelt mitte, siis ma arvan, et on igati legitiimne sellele veidi vastata.

Nüüd on.

Kindlasti on valitsuse liikmetel ka muid kohti, kus teha neid muid asju, nagu te ütlesite. Selleks [kohaks] ei peaks olema parlamendisaal, et nad tulevad siia tegema muid asju. Ma siiski soovitan – kui seda varem ei ole tehtud – [omavahel suhelda]. Olles olnud opositsioonisaadik, julgen siiski öelda, et erakonnad ja poliitikud suhtlevad omavahel. Ma arvan, et see on täiesti teadlik – kuidas ma ütlen? – ebastiilne tegevus, kui valitsuse liikmete aeg pannakse kinni ja neile ei ole ühtegi küsimust. Selline taktika muidugi opositsioonile au ei tee. See ei ole etteheide teile, vaid pigem opositsiooniliidritele, kes istuvad teie seljataga. Nad võiksid veidi peeglisse vaadata ja küsida, miks see nii on. Teiseks, eelmisel nädalal olin tõepoolest Euroopa Ülemkogul. Seal olid meile väga olulised teemad. Ukraina võidule aitamine. President Zelenskõi esitles oma võiduplaani. See on meile väga oluline. Samamoodi toetame Ukraina saamist Euroopa Liitu ja NATO-sse. Sellel teemal suhtlesime. Arutasime ka rändeküsimusi, milline hakkab olema rändepoliitika Euroopas, ja palju muid küsimusi. See oli Eestile väga oluline käik. On loomulik, et peaminister ülemkogul käib, sest keegi teine sinna laua taha ei pääse, vastasel korral oleks tool tühi. Nii et mina tegin oma tööd. Mis puudutab palku, siis ka palkade [tõusuks] on tulevikus lootust, see [oleneb eeskätt] sellest, mida majanduses teha saab. Täna on meil, ma ütleksin niimoodi, õhkõrn – no mitte õhkõrn, vaid veidi enam kui õhkõrn – teadmine, et 2026. aastal on prioriteetsemates gruppides võimalik loota ka palgatõusule. See puudutab ilmselt õpetajaid, kultuuritöötajaid, politseiametnikke ja nii edasi. Aga see sõltub päris palju sellest, kas kärped saavad tehtud, ja sõltub ka sellest, kuidas majandus kasvab. Aidake sellele kaasa ja me oleme koos teinud õiget asja.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me liigume teise küsimuse juurde, Urmas Reinsalul on käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mind veidi nõutuks tegevalt puudutas peaminister kuidagi etteheitvas vormis seda, et talle on küsimusi, aga tema kolleegidele mitte. Ta nimetas seda stiilituks või stiili puudumiseks – nii vist oli see õige [väljend]. Me oleme praegu olukorras, kus parlamendi liikmetel on õigus küsida lähtuvalt sellest, millise valitsusliikmete nimekirja peaminister nädala alul teatab. Kui peaminister on sellega nõus, siis ma pakun sellise võimaluse, et me võime siin saalis saavutada kokkuleppe, et töötame välja sellise mudeli, mille kohaselt parlamendi liikmed ütlevad, milliseid ministreid nad siin parlamendi ees näha tahavad, ja peaminister saadab siis need ministrid parlamendi ette. Siis tekib ju palju sisulisem kvaliteet. Praegu on parlamendiliikmed sundvaliku ees. Enesestmõistetavalt oleks veider ette kujutada, et piirataks parlamendiliikmete õigust esitada neile huvipakkuvatel teemadel küsimusi valitsuse juhile, sest valitsuse kui sellise toimimine ongi tekitanud praegu kõige rohkem nõutust. See poleks mõeldav. Kas härra peaminister … Ma küsin kõigepealt härra Riigikogu esimehelt, peaminister saab sellele küsimusele vastata härra Helme küsimuse [jätkuna]. Kas Riigikogu esimees ei leia, et mõistlikum töövariant oleks see, kui valitsus lähetab siia neid ministreid, keda parlamendiliikmed peavad mõistlikuks, mitte nii, et see on korraldatud tagurpidi? Ootaks repliiki ka peaministrilt.

Suur tänu! Ma ei saa rääkida Vabariigi Valitsuse liikmete eest – ka nende päevakavad on väga tihedad – ja seetõttu ma ei saa öelda, kas see on sada protsenti realiseeritav. Aga ma usun, et meil on võimalik nendes küsimustes kokku leppida. Me Riigikogu juhatuse liikmetega kindlasti arutame seda olukorda ja ka seda, kuidas me võiksime ühiselt – ma rõhutan: kõik ühiselt – oma tööd paremini koordineerida, et lahendada see olukord, et Vabariigi Valitsuse liikmed ei tuleks siia istungisaali lihtsalt niisama istuma, vaid nad vastaksid ka küsimustele. Ma usun, et me suudame ühiselt selle olukorra lahendada.