Arupärimine mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta (nr 643)

Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Henn Põlluaasa, Ants Froschi ja Leo Kunnase 9. septembril 2024 esitatud arupärimine mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta, nr 643. Arupärijatepoolne ettekandja on Riigikogu liige Henn Põlluaas. Henn Põlluaas?

Ahsoo! Ega vahet pole.

Selge! Kui teil on kokku lepitud, et Jaak [teeb ettekande] arupärijana, siis palun!

Aitäh! Lugesin veebist, et minu nimi oli seal esimesena, ja mulle tundus, et mina peaksin seda esitama. Aga Hennul on õnneks [hiljem] kõnepidamise võimalus. Jaa, lähen asja juurde. Hea [ase]esimees! Head kuulajad! Härra minister! Nendele varasematele samateemalistele arupärimistele olete minu arust natukene segaselt vastanud. Kõigepealt tuleks vahe sisse teha ajutise kaitse ja rahvusvahelise kaitse vahel. Rahvusvaheline kaitse antakse pikemaks ajaks ja põhjalikuma kontrolli tulemusena. Ja kui numbrite juurde minna, siis rahvusvahelist kaitset omavad Eestis 30. juuni seisuga – mul värskemaid andmeid ei ole – kokku 6500 isikut. Neist 6000 on Ukraina kodanikud ja neist omakorda 18–60‑aastasi mehi on üle 4000. Ehk selgub jälle, et kõigist Ukraina kodanikest, kes on rahvusvahelise kaitse saanud, on mobilisatsiooniealisi mehi ligi 70%. Ja kahtlemata, osal neist on tõenäoliselt luba Ukrainast lahkuda. Ja veel selle aasta esimesel poolaastal omandas rahvusvahelise kaitse kokku 405 Ukraina kodakondset, neist 305 Ukraina meest vanuses 18–60. Nüüd, kui neid arve vaadata ja võrrelda ajutise kaitse saanud isikute arvuga, siis lihtsalt peavad küsimused tekkima. Vaadake, sellises vanuses meeste osakaal rahvusvahelise kaitse saanute hulgas Eestis ületab kohe mitmekordselt nende esindatuse populatsioonis. Iga inimene, kes numbreid tunneb ja arve oskab vaadata, näeb, et siin on midagi lahti. On väga loogiline arvata, et seal taga peaks olema mingi poliitiline otsus, miks just nendele meestele võimaldatakse rahvusvaheline kaitse anda, ja neil meestel peab olema mingi eriline motiiv just rahvusvahelist kaitset saada. Kahjuks pole härra siseminister meile seda varem veenvalt ära seletanud, mis see põhjus on. See olukord on täiesti erinev Läti ja Leedu [olukorrast]. Tänan Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonda, kes mul aitas neid numbreid leida, nii palju kui võimalik on. Ja muide, vähemalt Leedus ja Lätis on nii ajutise kui ka rahvusvahelise kaitse andmisel küsimuste hulgas ka see, mis suhted on taotlejal oma päritoluriigi, see tähendab Ukraina sõjaväeteenistusega. Eesti küsimustikus aga niisugust otsest küsimust ei ole. Ja nii pole imestada, et sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjad eelistavad just Eestit. Toonitan üle veel, et Lätis ja Leedus ei ole sellist olukorda, et rahvusvahelist kaitset tahavad just mobilisatsiooniealised mehed. Seal antakse rahvusvahelist kaitset ka hoopis vähem kui Eestis. Nüüd, Euroopa Komisjoni definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline kaitse riiklik kaitse, mis antakse juhul, kui leitakse, et kaitse taotleja ei vasta pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamisele, kuid keda sellest hoolimata peetakse erilistel humanitaarsetel põhjustel kaitset vajavaks. Seega tuleb välja, vabandust, härra siseminister, et just need 18–60‑aastased Ukraina kodakondsusega mehed vajavad erilistel humanitaarsetel põhjustel kaitset. Nii. Kas see on loogiline? Edasi. Politsei‑ ja Piirivalveameti definitsiooni kohaselt saavad rahvusvahelist kaitset taotleda välismaalased, sealhulgas Ukraina kodanikud ja elanikud, kes kardavad kodumaal tagakiusamist rassi, rahvuse, usu, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu. See kehtib ka inimestele, kes leiavad, et nende tagasipöördumine Ukrainasse võib kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise, piinamise, inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistusviiside kohaldamise või vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Nüüd, jälle väga loogiline küsimus: kas meil on tõesti alust arvata, et just need mehed ei saa Ukrainasse tagasi pöörduda, kuna neid võib ähvardada tagakiusamine rassi, rahvuse, usu või poliitiliste vaadete tõttu? Ja miks just peamiselt mehi, mitte naisi? Või siis ähvardab neid vägivalla rakendamine relvakonflikti tõttu? Aga jälle, miks see vägivald ähvardab just mobilisatsiooniealisi mehi, mitte naisi ega lapsi? Ja ma jätan jälle need küsimused ette lugemata. Küllap te olete nii kena ja loete need ise ette. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Ja arupärimisele palun vastama siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Siseministrile tõesti edastati arupärimine mobilisatsiooniealistele Ukraina kodakondsusega meestele rahvusvahelise kaitse andmise kohta ning esitati viis küsimust. Esimene küsimus: "Miks just mobilisatsiooniealised Ukraina mehed vajavad Eestis kõige pikemaajalisemat ehk rahvusvahelist kaitset? Miks just nende arv ja osakaal kasvab pidevalt?" Ukraina kodanikele antava kaitse ja elamisloa liik ei sõltu sellest, kas nad on mehed või naised ja mis vanuses isikutega tegemist on. Muu hulgas ei sõltu elamisloa liik ega pikkus asjaolust, kas inimene on mobilisatsiooniealine. Ajutine kaitse on erandlik elamisloa liik, mis on sätestatud Euroopa Liidu ajutise kaitse direktiivis ning mida saab kohaldada ainult juhul, kui Euroopa Komisjon teeb sellekohase ettepaneku, mille kiidab heaks Euroopa Nõukogu, see tähendab liikmesriigid vastava rakendusaktiga. Ajutise kaitse aluseks on Euroopa Nõukogu rakendusotsus, mille alusel kohaldatakse ajutise kaitse direktiivi. Sama otsusega määratakse kindlaks, millistele Ukraina päritolu välismaalastele Euroopa Liidus ühetaoliselt ajutise kaitse elamisluba antakse. Selle otsusega on antud automaatselt ajutine kaitse kõikidele Ukraina kodanikele, kes elasid Ukrainas enne 24. veebruari 2022. Seega on Ukrainas elanud isikutele ajutine kaitse olemas automaatselt kogu Euroopa Liidu territooriumil. Ajutise kaitse andmisel ei saa seada lisatingimusi lähtuvalt vanusest, soost ega muudest täiendavatest asjaoludest. Ainuke ajutise kaitse [andmisest] keeldumise alus on konkreetse inimese puhul tuvastatud julgeolekuoht või asjaolu, et inimene ei elanud püsivalt Ukrainas sõja puhkemise ajal. Seega saavad kõik ajutise kaitse ja elamisloa saamiseks kvalifitseerunud Ukraina päritolu inimesed praegu Eestis ajutise kaitse elamisloa kuni 4. märtsini aastal 2026. Rahvusvaheline kaitse on reguleeritud Euroopa Liidu tasemel ja seda rakendatakse püsivalt. Rahvusvahelisel kaitsel on kaks alaliiki: pagulase staatus ja täiendava kaitse staatus. Eestis saavad pagulase staatusega inimesed kolmeaastase kehtivusega tähtajalise elamisloa. Täiendava kaitse saajad saavad esimesel korral üheaastase kehtivusega tähtajalise elamisloa ning pikendamisel kaheaastase tähtajalise elamisloa. Rahvusvahelise kaitse andmise õiguslikud alused on erinevad ajutise kaitse andmise [alustest]. Ühine on elamisloa tähtajalisus. Ajutise kaitse puhul sõltub elamisloa maksimaalne tähtaeg Euroopa Nõukogu rakendusotsusest. Rahvusvahelise kaitse puhul sõltub tähtaeg Eesti seaduses kehtestatud elamisloa pikkusest. Täiendavat kaitset antakse isikutele, kelle suhtes on alust arvata, et nende Eestist väljasaatmine tagasi päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Kuna Ukrainas toimub käesoleval ajal relvakonflikt, siis kvalifitseeruvad need Ukrainast pärit isikud, kes elasid enne sõja puhkemist Eestis ja seetõttu ei saa ajutist kaitset, täiendava kaitse saajateks. Eesti on liitunud Genfi konventsiooniga ja Euroopa Liiduga ning peab järgima Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi õigusnorme. Ainuüksi mobilisatsioonikohuslaseks olemine ei ole ajutise kaitse ega täiendava kaitse andmisest keeldumise aluseks. Ja teine küsimus: "Kelle eest neid mehi kaitstakse, kas Ukraina riigi eest?" Ukraina inimesi kaitstakse Venemaa täiemahulise sõja eest Ukrainas. Täiendav kaitse antakse isikutele riigis toimuva relvakonflikti tõttu, mille läbi nende elu võib ohtu sattuda, kui nad selles riigis viibivad. [Neid ei kaitsta] koduriigi Ukraina eest. Sõja tõttu tekkinud ohu eest kaitsmine on rahvusvahelise kaitse üldpõhimõte ja seal ei nähta ette erisusi seoses võimaliku mobilisatsioonikohustusega. Kõik Euroopa Liidu riigid rakendavad seda ühtemoodi. Kolmas küsimus: "Miks pole neil võimalik oma kodumaale tagasi minna, nagu te 1. aprillil väitsite?" Ukraina on jätkuvalt sõjas. Eesti riik ei saa teha otsuseid teise riigi elanike eest, see tähendab üksikisiku eest. Igaühel on erinevad põhjused, näiteks laste ülalpidamine, haige ema hooldamine või maailmavaatest tulenev keeld tappa. Mehed viibivad Eestis seaduslikult. Neljas küsimus: "Miks need mehed tulevad jätkuvalt üle idapiiri, nagu Te väitsite? Kuidas nad on Venemaale sattunud?" Enamus Ukraina kodanikke on tulnud või tulevad teistest Euroopa Liidu riikidest, aga idapiiri ületamine on üks vähestest võimalustest pääseda sõja eest neil, kellel ei õnnestunud rindejoone tõttu liikuda Euroopa poole või kes enne sõja algust juba olid Venemaal. Hetkel sellist statistikat kasutada ei ole, kuid Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul on praegu Venemaalt lahkumine väga piiratud. Eestisse jõuavad ainult üksikud kaitse taotlejad. Ma toon kohe näiteks, et 2023. aastal tuli Eestisse keskmiselt 73 Ukraina põgenikku nädalas, aga hetkel on see arv 24 inimest nädalas. Ja suurem osa neist ei tule üle idapiiri, vaid liiguvad siia teistest Euroopa riikidest. Ja nüüd järgmine küsimus, viies: "Kas te ei leia, et võimalikele desertööridele massiliselt rahvusvahelist kaitset pakkudes õõnestate te Ukraina kaitsevõimet?" Eesti ei paku võimalikele desertööridele massiliselt kaitset. Kõik Eestis esitatud ajutise kaitse ja rahvusvahelise kaitse taotlused vaadatakse läbi individuaalselt. Eesti ei õõnesta Ukraina kaitsevõimet, vaid toetab igakülgselt Ukraina võitu. Kindlasti on iga Ukraina kodaniku kohus võidelda oma kodumaa eest. Iga Ukraina kodanik peab tegema otsuse individuaalselt. Eesti riik ei saa Ukraina kodanike individuaalsetesse otsustesse sekkuda. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, kes panustab Ukraina võitu Euroopa Liidu ühtsete meetmetega. Kui Euroopa Liidu tasandil otsustatakse koostöös Ukrainaga kaitse ja elamisloa andmise tingimusi muuta, siis rakendab Eesti ka neid ühtseid norme ja kokkuleppeid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Jaak Valge, palun!

Suur tänu nende püüdlike vastuste eest! Aga ma jälle pean ütlema, et ei olnud need vastused veenvad. Seda juriidikat võime ise ka igalt poolt lugeda. Ma ei ole veendunud ka selles, et Eesti ei saa midagi teha selleks, et mobilisatsiooniealised mehed ja võimalikud desertöörid vähem Eestist rahvusvahelist kaitset paluksid, sellepärast et, nagu ma enne ütlesin, isegi taotleja ankeet on Eestis teistsugune kui Lätis ja Leedus. Lätis ja Leedus fikseeritakse paremini ära see, missugune on suhe sõjaväeteenistusega. Aga küsimus on ikkagi selles, et te ju kuidagimoodi ei seletanud ära seda, miks just rahvusvahelise kaitse saanute hulgas on 70% mobilisatsiooniealisi mehi ja miks ajutise kaitse saanute hulgas on neid ainult 20%. Ma paluks seda vastust.

Jah, ma seletasin tegelikult, aga ma võtan lühidalt selle uuesti kokku. See nüüd erineb. Need, kes tulid täieulatusliku sõja puhkemisel põgenikuna, liikusid Ukrainast välja, olid enamjaolt naised, on ju. Sellepärast on [ajutise kaitse] puhul meeste osakaal väiksem. Need isikud, kes viibisid Eestis tööl sellel hetkel, olid pigem mehed kui naised. Neile isikutele ei anta ajutist kaitset, neile isikutele antakse rahvusvahelist kaitset. See ongi see põhjus. Lihtsalt sellel hetkel Eestis viibinud isikud ei saa ajutist kaitset. Ukrainast oli tulnud töö pärast Eestisse rohkem mehi kui naisi. See on ka põhjus, miks rahvusvahelist kaitset saavad mehed rohkem kui naised. Kui neil näiteks lühiajaline tööluba lõppes, siis neil on võimalik viibida siin mitte ajutise kaitse raames, vaid rahvusvahelise kaitse raames või siis [peavad nad] tööluba kuidagi pikendama, kui see võimalik on. Aga rahvusvaheline kaitse on neile antud seetõttu, et on sõda. Me toetame seda, et kui nad peavad oluliseks või vajalikuks viibimist väljaspool Ukrainat, näiteks on nende kodu okupeeritud, hävitatud, mis iganes, siis need isikud saavad siin ajutise kaitse asemel rahvusvahelist kaitset. Ja siin oli lihtsalt rohkem mehi [täieulatusliku sõja puhkemise ajal]. Eestisse tööle ei olnud tulnud mitte nii palju naisi, vaid mehi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Noh, see vastus on veidi kummaline, sest kui vaatame statistikat, siis tekib küsimus, miks just 2023. aastal alles hakati niivõrd suurel hulgal rahvusvahelist kaitset andma, kui nad olid siin [varem]. Ja väide, et see ei õõnesta Ukraina kaitsevõimet, ei vasta üldse tõele. Nende president ja muud riigitegelased on ju korduvalt öelnud, et nad vajavad igat inimest. Nii et paluks selgitada. Sihuke suur dissonants valitseb teie vastustes.

Aitäh! Ei valitse. Põhjus, miks 2023. aastal, mitte 2022. aastal: elamisload töötamiseks lõppesid 2023. aastal, 2022. aastal need veel kehtisid. See on see põhjus. Nagu ma ütlesin, tänu rahvusvahelisele kaitsele on võimalik neil viibida siin Eestis veel ja seda tööd jätkata. Ja vastus, kuidas me Ukrainat toetame: peale diplomaatilise toetuse, peale relvastuse andmise, peale varustuse andmise ja kõige muu on see, et me hoiame Ukraina inimesi, me anname võimaluse neil elada Eestis seni, kuni see sõda kestab. Nii nagu ma olen öelnud, Ukraina riik, Ukraina president, Ukraina parlament ei ole avaldanud soovi ega ole palunud abi teistelt Euroopa riikidelt, kaasa arvatud Eesti, et neid isikuid, Ukraina kodanikke, kes siin on, Ukrainasse saata. Tõsi, vastab tõele, et Ukraina president on öelnud seda Eestis parlamenti ja peaministrit külastades, et loomulikult on nende jaoks tähtis, et võimalikult palju nende kodanikest Ukrainasse läheb. Aga me teame ju ka seda, et Ukraina ei mobiliseeri kõiki Ukrainas elavaid mehi sõtta. Ta teeb seda teatud protsendi osas vastavalt oma vajadusele ja võimekusele. Ju neil on ka rohkem põhjuseid, mis meile ei ole teada, miks nad ei palu … Või ei kohusta, ma ütlen. Palunud nad on, aga nad ei ole kohustanud mobilisatsiooniealistel meestel tagasi riiki minna.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on selline spekulatiivne [väide], palun kummutage või nõustuge, vähemalt selle narratiivi raames. Seda, kas ukrainlased, Ukraina mehed, mobilisatsiooniealised mehed saavad Eestis varjupaika ja võimaluse jääda eemale oma kodanikukohuse täitmisest, võib mõjutada Eesti valitsuse ja ettevõtluskogukonna arusaamine, et tegemist on Eesti majandusele vajaliku tööjõuga. Siin on kaalukausil kaks asja: Ukraina kaitsevõime ja Eesti majanduse hakkamasaamine. Kumma peaksime me valima?

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Jätkuvalt, me kindlasti selles küsimuses, mis puudutab ukrainlasi ja sõda Ukrainas, toetame Ukraina kaitsevõimet nii palju, kui saab. Loomulikult vastab ka tõele, et Eestis on tööhõive Ukraina sõjapõgenike osas üks Euroopa suurimaid. Ja kindlasti on sel positiivne mõju Eesti majandusele, ka see vastab tõele. Aga Eesti valitsus ei paku ajutist kaitset ega ka rahvusvahelist kaitset selle pärast, et küsimus oleks Eesti majanduses, vaid eelkõige selle pärast, et toetada Ukrainat ja Ukraina võitlust.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! No ausalt öeldes kohe mitte ei saa olla nõus ega rahul nende vastustega, mis me saime. Ja et siin hajutada igasugused võimalikud eksitavad väited, siis ma rõhutan kohe alguses, et me ei räägi sõjakoleduste eest Ukrainast põgenenud lastest, naistest ja vanuritest, vaid neist, kes hoiavad kõrvale oma kodumaa kaitsmisest Vene agressori vastu. Kõrvalehoidjatest, kellele Eesti annab ajutist ja rahvusvahelist kaitset. Ligi 98 000 üle idapiiri saabunud Ukraina põgenikku on deklareerinud, et nad jäävad Eestisse. Enam kui 34 000-le on antud elamisluba ajutise kaitse alusel ja rahvusvahelise kaitse alusel ligi 6000 ukrainlasele. Kui lähemalt vaadata, siis kõigist ajutise kaitse saanutest on umbes 6800 meest vanuses 18–60. Meeste osakaal ajutise kaitse saanute hulgas on veidi üle 20%. Rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina kodanikest on 18–60-aastasi mehi lausa 70% ehk umbes 4200. Seejuures nende osakaal kogu aeg suureneb. Kokku on sõjaväeealisi circa 11 000, see on umbes ühe diviisi jagu. SITKE andmetel on umbes 51 000 taotlust menetlemisel ja ilmselt need ka rahuldatakse. Nende kohta puudub siinkõnelejal täpne info, kuid eeldades, et nende seas on mehi samas proportsioonis, siis räägime veel vähemalt 10 000 – 20 000 mehest vanuses 18–[60], veel üks, kaks diviisi. Kui palju neid üldse on tulnud, ei tea keegi, sest idapiiri ei kontrollita. Ukraina vajab igat meest. Seadusega alandati uue mobilisatsiooni korral kutsutavate vanuse alampiiri 27 aastalt 25-le. Ukraina seadused keelavad 18–60-aastastel meestel riigist lahkuda. Piirid on kinni. Ebaseaduslikku piiriületust mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks karistatakse 2–5-aastase vangistusega. Kõigele vaatamata pole probleemid lahenenud, rindeväeosad on alamehitatud ning võitlejate keskmine vanus on kasvanud. Ukraina president ja valitsus on korduvalt kutsunud sõjaväekohustuslikke Ukraina mehi koju tagasi ja nad hea meelega teeksid koostööd riikidega, et näha, kus kõrvalehoidjad redutavad. Oleme selle kohta korduvalt küsinud eelmiselt peaministrilt Kaja Kallaselt, kuid vastu oleme saanud vaid laest võetud süüdistusi, justkui oleksime Ukraina vastu. Ka siseminister Läänemets ei ole kahjuks sisulisi vastuseid andnud. Me ei ole Ukraina vastu, see ei vasta tõele. Just nimelt Ukraina aitamiseks ja toetamiseks on vastav arupärimine esitatud. Ukraina vajab kodumaa kaitseks igat meest. Postimees kirjutas hiljuti, et kahe aasta jooksul on Ukrainast mägede varjus Rumeeniasse põgenenud enam kui 40 000 meest, kellele kehtis kohustus riigist mitte lahkuda. Nende eesmärgiks oli jõuda pinnale, mis jääb riigi ja tema kodanike ellujäämise nimel pingutavate Ukraina võimude käeulatusest välja. Nad on enda sõnul nõus enne surema riigist lahkudes kui seda kaitstes. Lehes tõdeti, et Rumeenias on lihtne varjupaika taotleda ja taotluse esitamise järel õnnestub enamikul sõja eest pakku läinud meestel vormistada nii elamis- kui ka tööluba. Kas Eestisse põgenenud Ukraina sõjaväekohustust omavate meestega on asjad kuidagi teisiti? Kahjuks mitte. Eestis on neil ülilihtne vormistada endale nii elamis- kui ka tööluba, saada nii ajutist kui ka rahvusvahelist kaitset. Piir on valla. Loomulikult ei ole kõik põgenikest mehed desertöörid, nende seas on kindlasti teatud hulk neid, kes on sõjaväekohustusest vabad. Kuid erinevalt paljudest riikidest ei küsita Eestis millegipärast, kas tegemist on desertööri või sõjaväekohustusest vabastatuga – see polevat justkui meie asi. Aga on küll! Kujutame ette, et meie oleme järgmised Vene agressiooni ohvrid. Me hakkame vastu, meie kaitseväelased, Eesti mehed ja poisid lähevad sõdima ja vaenlast tagasi lööma. Me eeldame ja peame loomulikuks, et iga meie kodanik on valmis Eesti riigi, rahva ja iseseisvuse eest sõdima, eeskätt need, kes saavad mobilisatsioonikutse. Vastupidine ei tule kõne allagi. Me mõistame kõik kõrvalehoidjad ja desertöörid karmilt hukka ning keelaksime Ukrainaga sarnaselt neil riigist põgeneda. Oma riigi kaitsmine ühel või teisel viisil, relv käes või muul kombel, on igaühe vaieldamatu kohus. Kuidas me suhtuksime meie liitlasriikidesse, kes oleks lahkelt valmis meie riigi kaitsmisest kõrvalehoidjaid ja desertööre vastu võtma, andma neile rahvusvahelist kaitset või ajutist kaitset, neid majutama ja majanduslikult toetama? Ma ei usu, et see meile meeldiks. Võib-olla valitsusele meeldib. Iga jalga lasknud sõduri pärast valatakse ju rohkem teiste kaitsjate, aga ka tsiviilelanike, meie naiste ja laste verd. Taoliste riikide, kes meie desertööre vastu võtaksid, usaldusväärsus ja eesmärgid sattuksid meie silmis kahtluse alla. Nad ju kahjustaksid otseselt meie kaitsetahet ja kaitsevõimet. Liitlased nii ei käitu. Meie aga käitume. Miks peetakse meie valitsusringkondades loomulikuks, et me peame laskma Ukraina [kaitsmisest] kõrvalehoidjatel vabalt Eestis redutada ja maksame neile toetusi, samal ajal kui kümned tuhanded inimesed hukkuvad Ukrainas jõhkrate ja ebainimlike Vene rünnakute all ning rindel on karjuv puudus meestest? See on vesi Kremli veskile. Ja peamine: millist eeskuju me sellega anname enda inimestele? Seda, et Ukraina ootab oma mehi pikisilmi tagasi ja neid tuleb selles aidata, kuuleb üha enamatest riikidest. Eesti peaks näitama eeskuju ja pakkuma nende tagasi [saatmisel] oma abi ja koostööd. Ukraina vajab seda. Aitamaks veelgi enam, võiksime pakkuda naasvatele meestele näiteks sõduri baasväljaõppe kursust. Kindlasti ei pruugi neist suur hulk rindele jõudagi, aga sõjaväes on ka muid vajalikke teenistuskohti. Sõdurioskused on igas kaitseväe ametis vajalikud. Kahjuks ei kuulnud me siseminister Läänemetsalt mitte midagi: kuidas või kas üldse seda probleemi kavatsetakse lahendada? Kuulsime vaid õigustusi, miks me peame kaitsma Ukraina sõjaväekohuslastest põgenikke justkui Ukraina eest. Me teame, et Ukraina sõdurid, kõik sõdurid on rindele oodatud, eriti nüüd, kui Venemaa, kelle inimressurss on kordades suurem, eriti nüüd, kui Venemaa on toomas Ukraina vastu isegi põhjakorealasi. Ukraina kaitsmisest kõrvalehoidjate vastuvõtmine ja toetamine on lubamatu ja see toimub ka vastu ukrainlaste enda ja nende presidendi tahet. Lõpetagem Ukraina kaitsevõime õõnestamine! Aitäh!

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Leo Kunnase. (Leo Kunnas küsib lisaaega.) Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Loomulikult on nendel, kes parajasti ei sõdi, üpris raske õpetada teistele, kes sõdivad, kuidas võiks seda paremini teha. Aga eks see ole meie kõigi mure, kuidas Ukraina võiks sõja võita ning mida riik ja tema de facto liitlased, kelle hulgas ka meie oleme, peaksid selleks tegema. Võib ju tunduda, et ei ole erilist vahet, kas Venemaa okupeerib 18,2% või 18,4% Ukraina territooriumist, aga on ilmne, et selle aasta jooksul on olukord rinnetel olnud tasavägine ja Ukraina ei ole liikunud edasi oma territooriumide vabastamise ehk võidu suunas. Ei ole ka näha, et Ukraina lähiajal või järgmisel aastal suudaks seda teha. Ja ongi küsimus, et miks see ei ole võimalik, kui Ukraina ise nii palju pingutab ja Ukraina liitlased annavad pidevalt nii majanduslikku kui ka sõjalist abi Ukrainale. Mis on puudu ja mida on vaja teha? Ukraina kõige suurem probleemide kompleks on praegu seotud personali, mobilisatsiooni ja väljaõppega. Ilma väga põhjalike muudatusteta [nendes asjades] ei ole Ukrainal sõda võimalik võita, sest see sõda on Ukraina jaoks totaalne, kuigi paljud ukrainlased ise ega ka Ukraina liitlased võib-olla seda ei mõista. Mida siis Ukraina peaks tegema? Ukraina eesmärk, et sõjaaja kaitseväes oleks 1 miljon [inimest], on saavutamata. See eesmärk seati 2023. aasta kevadel. Ukraina on paraku jäänud 700 000 ja 800 000 vahemikku. Ma ei oska öelda, kui palju see täpselt on. Nii palju, kui avalikest allikatest lähtuvast infost võib järeldada, suudab Ukraina praegu ainult kaotusi asendada. Ehk siis Ukraina ei ole suutnud oma sõjaaja kaitseväge piisavalt suurendada. Tegelikult vajaks Ukraina võiduks hoopiski sõjaaja kaitseväge, mille suurus on 1,5–2 miljonit [inimest], selleks et luua vastupealetungideks vajalikku ülekaalu ja samal ajal ka rindel üksusi roteerida. Ukraina probleem on olnud selles, et üksused on kaua olnud rindel, kaotused on olnud suured ja neid ei ole suudetud välja vahetada, mis on ka nende lahingulist efektiivsust ja moraali alla kiskunud. Ukraina on teinud teatud otsuseid ja püüdnud olukorda parandada, näiteks sõjakomissariaatides on korrumpeerunud kaadrit välja vahetanud, aga see kõik ei ole piisav. Ukraina püüab, aga mida siis meie saaksime teha? On ju selge, et Ukraina ei saa või ei suuda pidada totaalset sõda ilma välisukrainlasteta ehk ilma nende ukrainlasteta, kes on emigreerunud välismaale. Kuidas võiksid riigid seda korraldada? Loomulikult, Eestis ei ole need arvud väga suured, kui me räägime, et siin on kahes kategoorias kokku laias laastus 10 000 mobilisatsiooniealist meest. Ukraina paraku ka ei kutsu teenistusse 18–25‑aastasi mehi, noori mehi, mis oleks loogiline iga sõdiva riigi puhul. Paratamatult ühel hetkel Ukraina ikka sinnani jõuab ja seda vanusemäära alandab. Loomulikult, Eestis või mõnes teises välisriigis ei saa keegi teine kui Ukraina riik ise kutsuda välisukrainlasi teenistusse. Aga selleks peaksidki kõik NATO riigid, kuhu Ukraina inimesi on emigreerunud pärast sõja algust, esitama Ukrainale nimekirjad inimestest, kes nendes riikides on, et Ukraina ise saaks määrata, kes nendest nende seaduste järgi on mobilisatsioonikohuslased, ja meid siis sellest teavitada, et me saaksime koostöös Ukrainaga Ukraina riigi nimel need vajalikud protseduurid läbi viia. Meil on üsna efektiivne väljaõppesüsteem, me suudame praegu näiteks korraliku baasväljaõppe anda seitsme kuni kaheksa nädalaga, nii nagu meie Kaitseväe noorte aeg praegu kestab. Me suudaksime Eestis mobiliseerida sellest kontingendist täpselt nii palju, kui Ukraina nõuab. Kui ta sooviks kümnendikku, me suudaksime seda teha. Kui viiendikku või kolmandikku, siis me suudaks aastate jooksul seda ka teha. Anda neile baasväljaõppe, üksuse põhilise käsirelvastuse ja varustuse ning saata nad juba osalt valmis kujul üksustena Ukrainasse, kus nad saaksid edasise üksuse- ja erialaõppe ja neid oleks suhteliselt lihtsam rindel rakendada. Me tajume, et Eesti panus sellisena oleks arvuliselt väike. Aga kui me võrdleme seda näiteks Saksamaa ja Poola võimalustega, siis niiviisi … Kust see Ukraina armee siis nagu tuleks, see 1,5–2 miljonit, mis on vaja? On selge, et samal ajal kui Ukraina sõdib ja tema põhijõupingutus rinnetel on vaenlase tagasilöömine, siis ta ei suuda korralikult ja efektiivselt uusi üksusi juurde toota. Seda peaksid Ukrainal teha aitama liitlased. Ja kui seda abi liitlastelt ei tule, siis ainuüksi sõjaline abi, relvad ja raha siin ei aita. Ukraina võidu võti on tegelikult personalisüsteemi ümberkorraldamises ehk siis tõhusam mobilisatsioon, tõhusam väljaõpe ja tõhusam üksuste ettevalmistamine. Ja loomulikult eri relvaliikide koostöö harjutamine, mis on keskmiselt iga sõjaväe nõrk koht. Loomulikult, Ukraina peab ka ise tegelikult oma liitlastelt seda küsima ja tahtma, meie ei saa seda Ukrainale peale suruda. Aga on ju selge, et me saame Ukrainale anda nõu [ja öelda], et seniste meetoditega ei ole seda sõda võimalik võita ehk neid territooriume tagasi saada, tagasi võita, vallutada, vabastada, mis Venemaa kui agressorriik on Ukraina käest haaranud. Pigem lühiajaline jõuline pingutus kui see, et see sõda jääb kestma ja vinduma aastateks ja aastateks. Selline kartus meil praegu tõsiselt on, kui Ukraina neid ümberkorraldusi, millest ma rääkisin, ette ei võta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan tänase viienda päevakorrapunkti arutelu.