Arupärimine hooldusreformi kohta (nr 649)

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Vladimir Arhipovi 17. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine hooldusreformi kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! 17. septembril Eesti Keskerakonna fraktsioon andis üle arupärimise sotsiaalminister Signe Riisalole. Nimelt, teema on väga oluline, puudutab hooldusreformi. Nagu teada, 1. juulil 2023. aastal jõustus hooldereform, millega riik võttis endale kohustuse tagada kohalikele omavalitsustele täiendavad rahalised vahendid pikaajalise hoolduse korraldamiseks. Käesoleva aasta suvel, mil reformist on möödunud aasta, leidis Riigikohus, et kui reformiga lisakohustusi saanud omavalitsusel ei jätku oma ülesannete täitmiseks raha, saavad nad seda riigilt kohtu kaudu nõuda. Nüüd kaaluvadki mitmed omavalitsused kohtusse pöördumist, sest nende ülesandeks on saanud tasuda vähemalt osaliselt kõigi klientide hooldusarved, kuid riik selle lisakohustuse tarbeks lisaraha ei ole ette näinud. Oluline on mainida, et hooldekodud on tasusid märkimisväärselt tõstnud. Paljude pensionäride pensionid on aga väikesed, mistõttu lisandub omavalitsuse kuluna ka väiksema sissetuleku hüvitise kulu. Sellest lähtuvalt Keskerakonna fraktsioon esitaski lugupeetud ministrile Signe Riisalole kuus küsimust, millele me sooviksimegi täna vastuseid saada. Loomulikult tahame esitada ka lisaküsimusi. Loodame, et tuleb konstruktiivne dialoog, debatt. Aitäh teile!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Alustan tänusõnadega, sest minu jaoks on see teema hästi oluline ja minu meelest me peame sellest teemast ka rääkima. Tegelikult ei ole sotsiaalkaitse valdkonnas, õigupoolest kui täpne olla, siis hoolekande valdkonnas taasiseseisvunud Eestis mitte kunagi tehtud nii suurt riigipoolset rahalist kulutust, kui seda on tehtud hooldereformiga. Meenutuseks ka ajalugu. 1995. aastal, kui meil sotsiaalhoolekande seadus taasiseseisvunud Eestis esmakordselt vastu võeti, lepiti kokku ka ülesannete jaotus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Ja kui riigile jäid katta erivajadustega inimeste, puuetega inimeste teemad, psüühikahäirega, vaimupuudega inimeste teemad, siis kohalikele omavalitsustele jäi see osa sotsiaaltööst, mis on kohaliku omavalitsuse igapäevaeluga kõige rohkem seotud, nende hulgas ka eakate hoolekanne. Olen siit puldist ka korduvalt rääkinud, et kahetsusväärselt eakate hoolekande puhul inimeste rahaline vastutus aastatega kasvas ebamõistlikult suureks, mille tõttu juba 2018. aastal hakkas Sotsiaalministeerium mõtlema, milline võiks olla pikaajalise hoolduse lahendus Eesti Vabariigis. Pikaajaline hooldus arusaadavalt on oluliselt laiem teemade ring, kui seda on ainult üldhoolekanne. Üldhoolekande puhul tuleb seal kõrval näha kindlasti ka koduteenuseid samale sihtrühmale ehk vanemaealistele, aga pikaajaline hooldus hõlmab endas ka erinevas vanusegrupis laste, tööealiste, erivajadustega pereliikmete vajaduste rahuldamist, sealhulgas nende igapäevase hoolduse tagamist. Me jõudsime olukorda, kus inimesed maksid sisuliselt 100% teenuse hinnast ja vaid nendel juhtudel, kus inimesel endal ja tema lastel sissetulekud puudusid, varasemalt ka lastelastel – see muudatus on minu poolt tehtud üsna hiljaaegu, et me piirdume alanejate sugulaste puhul ühe põlvkonnaga –, tuli katta üldhoolekande kulud. Kuskil paarikümne protsendi juures kogu üldhoolekandest oli see osa, mille kattis kohalik omavalitsus vaid nendele inimestele, kellel sissetulekuid ega lähedasi ei olnud või ei olnud neid piisavalt. Ja nüüd siis vastuste juurde. Kõigepealt väike kommentaar sissejuhatavale tekstile lisaks, et ei jääks valet muljet väite pärast, et riik ei ole uue lisakohustuse tarbeks lisaraha ette näinud. Hooldereformiga anti omavalitsustele, nagu juba öeldud, läbi aegade kõige suurem hulk raha. Tõsi, 2023. aastal oli see 39,2 miljonit, kuid see oli siis pool aastat, ettevalmistav aasta ja juba 2024. aastal oli see 59,9 miljonit. 2025. aastal, järgmisel aastal, on see 66,1 miljonit. Kui me reformi ette valmistades prognoose tegime, siis oli summa, mis 2025. aastal riigilt kohalikele omavalitsustele [pidi minema], 59,3 miljonit, mis on siis tänase summaga võrreldes 11% vähem. Üldhoolduse korraldamine, nagu öeldud, on omavalitsuse ülesanne ja riigi rahaline tugi on täiendav. Omavalitsuste seniste kulutuste vähendamine kindlasti ei ole selle muudatuse ja reformi eesmärk. Kui rääkida selle reformi eesmärkidest, siis need on inimestele teenuse kättesaadavuse tagamine, taskukohasuse tagamine, kvaliteedi tagamine ja üks olulisimaid eesmärke on koduteenuste osakaalu kasvamine. Saldoandmike järgi olid 2023. aasta kulud üldhooldusele 32,5 miljonit. Riik eraldas 39,2 miljonit, mis tähendab seda, et 2023. aastal oli kohalikel omavalitsustel võimalik kasutada 7 miljonit muudeks teenusteks. Ja need muud teenused olid, nii nagu seadus ka ette näeb, koduteenused samale sihtrühmale. Reformi mõju on loomulikult erinev erinevates omavalitsustes. Omavalitsused on autonoomsed ja neil on õigus teha iseseisvaid otsuseid kohaliku elu korraldamisel, sealhulgas sotsiaalhoolekande korraldamisel eakatele. Üheksal omavalitsusel ületasid kulud teisel poolaastal riigi poolt eraldatud vahendeid ja see puudujääk kokku oli 0,45 miljonit ehk 450 000 eurot. 2024. aastal võib tekkida puudujääk pooltel kohalikel omavalitsustel, kuid valitsuse reservist anti leevenduseks ressurssi selleks, et see puudujääk ei saaks tekkida. Kvaliteetne hooldusteenus on midagi, mida saab tagada riigis ühiselt, valitsuse ja kohaliku omavalitsuse koostöös. Ja see on ka põhjus, mille pärast riik on kohalikele omavalitsustele enneolematult suurte summadega appi tulnud, kui me vaatame sotsiaalhoolekande valdkonda ja kroonilist rahavajadust erinevatele sihtrühmadele teenuste pakkumiseks. Reformi eeldus on, et omavalitsusel tuleb hoolduskulusid hüvitada inimesele, aga ka muud teenusega seotud kulud nendele, kellel on sissetulek keskmisest vanaduspensionist madalam. "Millises mahus täiendavaid vahendeid planeerib riik 2025. aasta eelarvesse, et katta kohalike omavalitsuste lisakulusid seoses hooldereformiga?" Kõigepealt, üksikisikute tulumaksust 1,88% läheb teist aastat järjest kohalike omavalitsuste tulubaasi. 2024., käesoleval aastal oli see summa 49,7 miljonit, järgmisel, 2025. aastal on see 58,8 miljonit. Tasandusfondi kaudu läheb täiendavalt 7,3 miljonit selleks, et iga kliendi kohta oleks minimaalselt 379 eurot igakuiselt kohalikele omavalitsustele tagatud. Kokku on see 66,1 miljonit eurot 2025. aastal. "Kas sotsiaalministeerium on prognoosinud, milliseks kujunevad hooldereformist tingitud kulud kohalikele omavalitsustele ja riigile järgnevatel aastatel?" Loomulikult me oleme neid prognoose teinud. Täpsed prognoosid on hetkel tegemisel. Aga ma tulen tagasi oma sissejuhatuse juurde ja ütlen, et kui me 2022. aasta sügisprognoosi kohaselt saime öelda, et 2025. aastal on riigipoolne osa kohalike omavalitsuste tulubaasi 59,3 miljonit, siis reaalsus – selle ajaga muutub palju – on 66,1 miljonit. Teadupärast tehakse riigieelarvet iga aasta ja seda on võimalik ka iga aasta täpsustada. Prognoose on võimalik teha vastavalt erinevatele stsenaariumidele ja neid erinevaid stsenaariumeid me praegu ministeeriumis ka vaatame, et sinna oma võimalikud prognoosid tulevikuvaates taha tuua. Samal ajal on oluline öelda ka seda, et 2026. aastaks on planeeritud kogu reformi tulemuslikkuse analüüs. Tulenevalt sellest analüüsist on võimalik teha ka kohandusi. Kui rääkida nüüd 2025. aasta kuludest ja tuludest, siis üldhoolduse kogukulu on 205,3 miljonit. 2022. aastal, kui me reformi alustasime, oli see kogukulu kuskil 110 miljoni juures. See tähendab seda, et tõesti kulud on kasvanud, aga ka teenust saavate inimeste hulk on oluliselt kasvanud, mis räägib omakorda sellest, et osas kohalikes omavalitsustes – me näeme seda ka piirkonniti – ei olnud inimestele teenus kättesaadav. Seda kahel põhjusel: esiteks ei olnud inimestel endal ega nende lastel ja lastelastel piisavat sissetulekut, et seda teenust osta, ja selle tulemusena ei olnud ka kohalikel omavalitsustel ega ka erasektoril põhjust nendes piirkondades piisavalt üldhooldusasutusi luua. Aga jah, 2025. aastal on [üldhoolduse] kogukulu 205,3 miljonit, kusjuures inimeste enda osalus selles on jätkuvalt üsna suur: 114,2 miljonit, mis moodustab 51% kogu kulust. Kohaliku omavalitsuse kulu, mida kohalik omavalitsus protsentuaalselt ka varasemalt tegi, on 29,5 miljonit. Nüüd, see täiendav ressurss, mis antakse kohalikele omavalitsustele, on 66,1 miljonit. Kokku on kohaliku omavalitsuse panus – see riigi antav ressurss on ju tulubaasis, me ei loe seda enam riigi rahaks – 80,6 miljonit ja klientide panus 114,2 miljonit. Ja kui me võrdleme seda, kui palju on kasvanud kahe aasta võrdluses, käesoleva ja järgmise aasta võrdluses, kohaliku omavalitsuse täiendav kulu ja riigi antav ressurss, siis kohaliku omavalitsuse kulu on tõusnud 1,6 miljoni võrra, kokku 29,5 miljonini, ja riigipoolne on tõusnud 6,2 miljoni võrra, kokku 66,1 miljonini. Prognoosime järgmiseks aastaks ülejääki selliste keskmiste arvutuste kohaselt 4,5 miljonit. 2024. aasta ülejääk on 7,9 miljonit. Need on need vahendid, mida kohalikud omavalitsused võivad kasutada koduteenuste pakkumiseks, mis on selle üldhoolduse juures ülioluline. Me nägime analüüsides, et praegu üldhooldusele jõudnud inimestest umbes 10% on üldse saanud varasemalt koduteenuseid. Seega kohalikel omavalitsustel tuleks rohkem pingutada, et inimesed saaksid kauem kodus elada ega peaks kallile ja inimeste poolt mitte nii väga oodatud teenusele minema. "Miks ei ole riigi poolt kohalikele omavalitsustele piisavalt rahalisi vahendeid eraldatud, et hooldereformist tingitud täiendavaid kulutusi katta?" Selgitasin numbriliselt, nüüd selgitan ka tekstiliselt, et need rahalised vahendid on eraldatud. Eesmärk oli luua kohalikes omavalitsustes võimalikult ühetaolised võimalused, et inimesed seda teenust, mis on ekstreemne teenus, ööpäevaringne teenus ja mida püütakse sotsiaalhoolekandes vältida, saaksid võimalikult ühetaoliselt erinevates kohalikes omavalitsustes. Eesmärk on tõsta kõikide omavalitsuste võimekust. Raha eraldati kõikidele võrdsetel alustel, mis tähendab seda, et arvesse võeti 65 ja vanemate inimeste osakaalu konkreetses kohalikus omavalitsuses. Tegime seda just seetõttu, et tõenäoliselt vajavad üldhooldusteenust just vanemad elanikud. Üldhooldusel on 90% inimestest kas 65‑aastased või vanemad. Rahajaotusvalemit katsetati väga erinevate näitajatega ja see praegune mudel oli kõige õiglasem erinevate kohalike omavalitsuste lõikes. Küsisime ka enne reformi kohalikelt omavalitsustelt, millised võiksid olla või peaksid olema need näitajad, mida kasutada. Püüdsime läbi rääkida, kuid teistsuguseid ettepanekuid kui see, mis riigi poolt toona välja pakuti, tegelikult ei olnud. Hooldereformi rahastus ei ole pearahapõhine ehk hooldereform ei ole üles ehitatud viisil, et kui on klient, kes vajab teenust, siis riik maksab selle kliendi pearaha. See on vastupidiselt mitmele teisele riigi korraldatavale teenusele, mida riik on kohustatud rahastama. Sellised teenused on näiteks need, [mida osutatakse] kohtumääruse alusel kinnises lasteasutuses [olijatele] või täisealistele kas kohtumääruse alusel või vajaduspõhiselt [osutatavad] ööpäevaringsed erihoolekandeteenused. Sotsiaalabi korraldamine on omavalitsuste põhiülesanne. Kas mul lõpeb aeg või?

Jah, aeg on paraku otsa saamas. Kui nüüd keegi ei protesti, siis ma kolm kuni neli minutit olen valmis erandina andma. Sellest ei saa reeglit, aga … Kõik on nõus. Annan neli minutit juurde.

Aitäh! Kohalikud omavalitsused saavad ressursi selleks, et korraldada vanemaealiste hoolekannet tasakaalustatult koduteenustega, mis kahtlemata on inimsõbralikumad ja ühiskonnale tegelikult ka odavamad. Samas aitavad need inimestel, kes on omastehooldajad, tööturule jõuda. Milline on minu strateegia, kas ma soovin omavalitsustega kohtus käia? Ei, kindlasti ei soovi ja see on ka põhjus, mille pärast ametnikud nii Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist kui minu ministeeriumist kohtuvad erinevate kohalike omavalitsustega. Praegu on üks ühele kohtumised Peipsiääre, Järva, Paide, Häädemeeste, Kanepi ja Jõgeva kohalike omavalitsustega, samamoodi Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, selleks et rääkida läbi ja otsida ühiselt paremaid lahendusi. Ootame ka Riigikontrolli auditi tulemusi, mis peaksid selle aasta lõpus avalikuks saama. "Kas Sotsiaalministeerium on märganud hooldekodude teenusepakkujate poolt tõstetud hindasid hooldusteenusele?" Jah, loomulikult oleme märganud. 2022. ja 2023. aasta võrdluses näeme, et hinnakasv oli 21,8%, aga tuletan siinkohal meelde, et absoluutselt igal aastal enne seda oli hinnatõus täpselt samamoodi keskmiselt 10%. Selles ei ole mitte midagi uut. Ja see, et ta reformi tulles oli suurem, on ka tegelikult üsna loogiline, sellepärast et ka palgad on tõusnud 15%. Igas viiendas hooldekodus on hooldajate palk tõusnud 40% või rohkem. See on taganud meile teenuse osutamise võimalikkuse, et meil on püsivad töötajad, kes on kompetentsed, et inimestega toimetada. Ja viimane küsimus: kas reform on õnnestunud? Jah, reform on õnnestunud. Inimeste kulutused üldhooldusteenusele on vähenenud, omaosalus langes 81%-lt 49–51%-le. Hetkel on see 50%, järgmine aasta 51%. Täpsema ülevaate saame 2025. aastal aruandluse pealt teile anda. Teenuse kättesaadavus on paranenud. Meil on 2023. aastal lisandunud 940 teenusesaajat, kellest 80% hakkas teenust saama pärast reformi. Meil on 715 uut teenuskohta ja neid lisandub lähiaastatel veel 300. Teenus on rahaliselt kättesaadavam, kohatasu keskmine on 1328 eurot, hoolduskulu sellest, kohaliku omavalitsuse vastutus 645 eurot. Keskmine pension hooldekodus viibijatel on 753 eurot, mis tähendab seda, et enamasti on inimestel võimalik saada pensioni eest teenust ja jääb kätte veel circa 25 eurot igakuiselt. On erandeid, nõustun. Hoolduskoormus on vähenenud ja 1400 inimest on omastehooldajatest tööle saanud, kelle hoolduskoormus oli rohkem kui 20 tundi nädalas. Teenuse kvaliteedi tõstmiseks on loodud ka eeldused, mis on [teatud] suhtarv töötajate ja klientide vahel, ja kuigi need jõustuvad alles 2026. aastal, on praeguseks juba 68 hooldekodus see kvaliteedinõue täidetud. Ja lõpetuseks. Omavalitsused saavad tuge ka välisvahenditest 33,3 miljonit, selleks et arendada elamist toetavaid teenuseid kodus ja ka teenusmaju. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, nagu te ütlesite, hooldusreformi käigus on riik enneolematult suurte summadega appi tulnud. Aga vaadates, kuidas need asjad on läinud, võib vabalt küsida, kellele. Lubadus oli ju hooldekodukoht pensioni eest ja see pidi olema kergenduseks eakatele endale ja eakate lähedastele. Aga mida me näeme? Inimeste rahaline omavastutus suurenes hüppeliselt ja nii muutus tegelikult väga paljudele hooldekodukoht pigem kättesaamatuks. Pered pidid oma lähedase hooldekodust ära võtma, nad ei jaksanud maksta. Suur osa hoolekandeasutusi kuulub teatavasti reformierakondlastele, see on see Südamekodude kett. Ministrina on teil kindlasti olemas statistika, kui palju on Südamekodude keti tulubaas tõusnud seoses riigipoolse rahastusega. Te ütlesite, et see on kõige suurem [selle teenuse kindlustamiseks] riigieelarvest läinud kulu ajaloos. Ja ka omaste käest saadud tulu on meeletult tõusnud.

Aitäh!

Kas te olete oma erakonnakaaslastelt seda küsinud ja on nad teile siis vähemasti tänulikud?

Aitäh teile küsimuse eest! Esiteks, on täiesti eksitav väita, et inimeste kulud on suurenenud. Ma tuletan meelde, et kui vanasti inimesed maksid 82% teenuse kuludest, siis nüüd, käesoleval aastal 50% teenuse kuludest. Vaatamata teenuse hinna tõusule on inimestel võimalik keskmise pensioni eest saada hooldekodukoht ja keskmise pensioni eest hooldekodukohta mina ka lubasin. Me jääme nende lubaduste juurde, mida on antud, mis on seatud eesmärgiks ja mis on tegelikult ka faktid. Mis puudutab igat üksikut kohalikku omavalitsust, siis sõltumata sellest, kas [hooldekodu] kuulub kohalikule omavalitsusele, erasektorile või siis konkreetselt ühele ketile, millele te viitasite, siis seda tuleb küsida kohalike omavalitsuste käest, kui palju nad on neile tulubaasi eraldatud ressursist eraldanud erinevatele teenuseosutajatele.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Kahjuks eelmisel nädalal läbis esimese lugemise eelnõu, millega te soovite võtta üksi elava pensionäri toetuse ära nendelt pensionäridelt, kes on hooldekodudes. Esiteks küsimus: kas see raha, mille te peaksite täiendavalt sellega saama, läheb omavalitsustele hooldusreformi toetamiseks? Ja teiseks. Praegu, nagu arupärimises sai mainitud, omavalitsused mõtlevad, kas minna kohtusse riigilt raha nõudma või mitte. Nad pidid jõudma järeldusele oktoobri jooksul. Te mainisite, et praegu ministeeriumi ametnikud kohtuvad usinalt omavalitsuste esindajatega, linnade ja valdade liiduga. Kas te saate täna meile kinnitada, et me varsti ei kuule uudist, et omavalitsused siiski otsustavad pöörduda halduskohtusse, et riigilt raha välja nõuda? Ma usun, et te nõustute minuga, et selline kohtus käimine ei ole proportsionaalne ressursi kasutamine ei riigi ega ka kohalike omavalitsuste jaoks.

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan kinnitada, et täpselt nii, nagu seadus ütleb: 1,88% üksikisiku tulumaksust läheb kohalike omavalitsuste eelarvesse, läheb nende tulubaasi selleks, et üldhoolekande teenust pakkuda, sealhulgas hooldekoduteenust ja ka kodus elamist toetavaid teenuseid. Lisaks on tasandusfond, mis tagab selle, et igal kohalikul omavalitsusel oleks igakuiselt ühe kliendi kohta vähemalt 379 eurot. See on täiendavalt 7,3 miljonit, kokku 66,1 miljonit, mis on 11% rohkem, kui me prognoosisime reformi alguses 2022. aasta sügisel, kus me leidsime, et 2025. aasta summa on 59,3 miljonit. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja nende otsuseid pöörduda kohtusse või mitte pöörduda kohtusse, siis nii nagu teenuse korraldamisel, on kohalik omavalitsus ka selle üle vaba otsustama. Ja saage aru, see on meie rikkus, et meil on kahetasandiline valitsussüsteem, kus kohalikud omavalitsused on vabad otsustama, vabad ise oma reegleid kehtestama. Nii on nad ka üldhooldusteenuse puhul omad reeglid kehtestanud. Nad ise saavad hinnata inimese abivajadust, nad ise saavad määrata ka teenuse hoolduskomponendi hinna, mis, tõsi, on omavalitsustes erinev, kuid keskmiselt on see 590–600 eurot ühe kliendi kohta kuus. Nii et see, mida kohalikud omavalitsused teevad, on ja peabki olema nende oma vaba valik ja otsus. See, et Sotsiaalministeeriumi inimesed ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi inimesed suhtlevad kohalike omavalitsustega, on tavapärane praktika. Me teeme seda kogu aeg.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et 2023. aastal jäi üheksal kohalikul omavalitsustel seda raha puudu summas 450 000 eurot ja selle te neile ka tagasite, vist reservist. Küsimus: mis see prognoos on, kui palju siis kohalikel omavalitsustel jääb 2024. aasta lõpuks seda raha puudu ja kas te tagate selle summa? Ja kui ma jõuan selle suurema küsimuse juurde tagasi, siis nii nagu me [märkisime], Riigikohus leidis, et kui reformiga lisakohustusi saanud omavalitsustel ei jätku oma ülesannete täitmiseks raha, siis saavad nad seda riigilt küsida. Teie praegu väidate, et tegelikult seda kohta ei ole, et raha jääb puudu ja oleks nagu põhjus küsida seda riigilt. Aga punkt üks: miks siis Riigikohtu poole üldse pöörduti ja miks Riigikohus sellise otsuse tegi?

Suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, 2024. aastaks on prognoositud mitte puudujääk, vaid ülejääk 7,9 miljonit. Samamoodi 2025. aastaks on prognoositud ülejääk: 4,5 miljonit. Ma ei julge öelda järgnevate aastate kohta, sellepärast et ka majandusprognoosid muutuvad. Ma väga loodan, et selle reformi teine ja väga oluline pool, mis on koduteenuste laiaulatuslikum pakkumine, hakkab ka oma mõju avaldama ja inimesed ei pea ilmtingimata minema üldhooldusteenusele. Samamoodi [mõjub] teenusmajade rajamine, mida me praegu Euroopa vahenditest aitame kohalikel omavalitsustel [ellu viia]. Pluss see, et koduteenused saavad täiendavalt 33,3 miljonit, mida kohalikud omavalitsused saavad projektipõhiselt taotleda. Nüüd see, miks kohalikud omavalitsused pöördusid kohtusse. Ma isiklikult arvan seda, et tollel hetkel, kui kohtusse pöörduti, oli arusaam reformist veel vähene. Need detailid olid keerulised ja konkreetsed kohalikud omavalitsused vast ei võtnud arvesse kõiki nii seaduses kui seletuskirjas olnud nüansse. Aga nagu me teame, Riigikohus tegi otsuse, mis ütles, et tegemist on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesandega ja tegelikult vaidlusküsimust ei ole. See, et Riigikohus osundas, et kohalik omavalitsus võib pöörduda kohtusse – see on nii või teisiti nii. Selleks ei ole tarvis eraldi Riigikohtu osundust. Miks Riigikohus teeb selliseid otsuseid, nagu ta teeb, seda mina küll põhjendada ei saa. Seda peab Riigikohus ise põhjendama.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Suvel 2022 tuli Sotsiaalministeerium välja uudisega, millega lubati keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Teie olete oma lubaduse täitnud, nagu te ennist ütlesite, et see on fakt. Aga kokkuvõttes ei saa see ju olla fakt, kui see lubadus päriselt inimesteni ei jõudnud, või kõigi inimesteni. Te ütlesite, et seaduses ja seletuskirjas olnud nüanssidega ei osanud kohalikud omavalitsused arvestada, sest eelnõu sisu oli keeruline. Ja te ütlesite ka seda veel, et üksiku omavalitsuse või erasektori eest teie vastutada ei saa. Teie oma lubaduse olete täitnud. Minu küsimus puudutab hinnatõusu, mis on vahepeal toimunud. Alates 2022. aastast, kui te oma lubaduse andsite, on olnud hulk maksutõususid. Osa on jõustunud, osa ootab alles ees. See puudutab kindlasti ka hooldekodude hindasid. Kas teil on plaanis sättida hinnalagi hooldekodude teenusele? [Ilma selleta] te ei saa ju enam meie ees rääkida, et see on fakt, et keskmise pensioni eest saab hooldekodukoha?

Aitäh küsimuse eest! Tänaseks on muidugi olukord palju selgem ja kohalikud omavalitsused on ka harjunud muutunud seaduse raamistikus toimetama. Eraettevõtlusele kehtivad täpselt samad reeglid, mis kohalikule omavalitsusele kuuluvatele hooldekodudele. Siin erisust ei ole. Mis puudutab lage, siis olen seda siin puldis ka varasemalt selgitanud. Kui tegemist on kohaliku omavalitsuse ülesandega, siis ei saa riik kehtestada väga rangeid reegleid, ammugi mitte hinnalagesid. Kohe, kui riik sellise sammu astuks või kui see oleks varasemalt nii olnud, siis Riigikohtu lahend oleks hoopis teistsugune. Kohalik omavalitsus on vaba tegema otsuseid, milline inimene millist teenust vajab. Kas [keegi vajab] ilmtingimata üldhooldusteenust, milline on kohaliku omavalitsuse piirmäär, milleni ta kompenseerib hoolduskomponendi kulu. Seadusest tulenevalt, kui inimesel ressursse ei ole, peab omavalitsus nii või naa teenuse tagama. Selles pole küsimus. Nüüd, mis puudutab teenuse hinna tõusu, siis nagu ma ütlesin, teenuse hind on tõusnud alati ja umbes 10% aastas. Selles ei ole midagi uudisväärset. Muidu me poleks jõudnud selliste summadeni, mis inimestele üle jõu käivad. Aga ka ootus teenuse kvaliteedile on tõusnud ja ma arvan, et need kaks asja on käsikäes käinud. Samal ajal on meil tõusnud oluliselt pensionid ja vähemalt 5% aastas keskmiselt tõusevad need ka kuni 2028. aastani. Siia kõrvale saab mainida neid suuremaid pensionitõuse, mis on olnud käesoleval ja eelmisel aastal: eelmisel aastal koos 20-eurose erakorralise tõusuga ja seda erakorralist tõusu aprilli alguses ka indekseeriti. Tõusevad pensionid ja kindlasti tõuseb ka hooldekodude tasu. Lage me kehtestada ei saa. Aga ma arvan, et kui meil vajadus ja nõudlus tasakaalustuvad – praegu me oleme veel olukorras, kus need omavalitsused, kes ei olnud seni endale hooldekodusid üldse loonud, kuna inimestel puudus ostujõud, hakkavad inimestele teenust pakkuma ja lähedased saavad tööle minna –, kui see kõik tasakaalustub, siis hakkavad tegelikult ka hinnad stabiliseeruma ja selle kõrval koduteenuse pakkumine suurenema.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Hiljuti otsustas valitsus Reformierakonnaga eesotsas – põhimõtteliselt võib öelda, et see on teie ministeeriumi kätega tehtud otsus –, et järgmisest aastast hakatakse maksustama tulumaksuga ka keskmist pensioni. Pensionide tulumaksuvaba piir jääb püsima 776 eurole kuus, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt rohkem kui 120 eurot on juba järgmisel aastal see summa, mida pensionärid kätte enam ei saa. Järgmistel aastatel see summa ainult suureneb teatavasti eelkõige indekseerimise tõttu. Kas on tehtud arvutusi selle kohta, kuidas see mõjutab pensionäride võimalust maksta oma pensionist kinni need kohad hooldekodudes?

Aitäh küsimuse eest! Ma muidugi pean meenutama, et meil oli kahjuks liiga lühike periood, kus keskmine vanaduspension oli tõepoolest riigi poolt maksustamata. Varasemalt enne seda oli see maksustatud. Aga pensionärid jäävad paremasse olukorda kui töötav inimene, sest töötavatel inimestel on tulumaksuvaba määr 700 eurot, pensionäridel 776 eurot. Selles mõttes pensionärid jäävad paremasse olukorda. Ma oleksin õnnelikum, kui seda muudatust ei oleks tulnud teha. Kuid ilmselt kõik siin saalis saavad aru, et neid valusaid muudatusi – olgu see siis üksi elava pensionäri toetuse mittemaksmine, kui inimene on üldhooldusteenusel, olgu see siis keskmise pensioni tulumaksuvabastuse külmutamine paremateks aegadeks, kui oleks võimalik see piltlikult öeldes lahti sulatada, või mõni muu muudatus – ei tehtaks, kui me ei oleks selles olukorras, kus on sõda Euroopas ja muud majanduse ja riigieelarve murekohad. Eksperdid teevad praegu [meie majas] täpseid arvutusi, sest et stsenaariumid ja prognoosid järgnevateks aastateks tuleb paika saada. Ja tegelikult selle teenuse hinda me võimegi vaid prognoosida, kuna me ei saa lage teha. Tegelikkust me tõenäoliselt, nii nagu ka enne reformi, näeme igal aastal 1. aprilli paiku. Nii on see alati olnud ja tõenäosus, et see muutub, on väike. Meie asi – nii riigil kui ka kohalikul omavalitsusel – on leida need vahendid. Ja nii nagu te näete, need riigi vahendid on igal aastal suurenenud. Reformi eesmärk oli see, et me ei anna seda raha toetusfondi, kus ta ei kasva, vaid anname selle tulubaasi, kus see sotsiaalmaksu laekumise protsendi kaudu kasvab igal aastal. See on olnud eesmärk omaette, et kindlustada kohalikele omavalitsustele parem positsioon.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Ma ikkagi küsin natuke rohkem detaile selle hea kolleegi küsimuse peale. Keskmise [pensioni saaja] kaotab 15 eurot ja sellest vaid osa laekub tagasi omavalitsusele. Te ütlesite, et teie prognooside järgi on järgmisel ja ülejärgmisel aastal nende teenuste puhul [raha] ülejääk. Samas te vastasite eelmisele küsimusele, et teil ei ole veel [täpseid] prognoose. Kas te oskate täpsustada, kas senistes prognoosides, kus see ülejääk on plaanitud, on juba arvestatud see, et pension väheneb 2% võrra? Ja kui ei ole, siis millal seda korrektuuri on plaanis teha?

Aitäh! See on arvesse võetud. Ja ma olen rääkinud aastast 2024, käesolevast aastast, ja võrrelnud seda järgmise aastaga. 2026. aasta kohta olen ma täna öelnud, et neid prognoose tehakse. Nii et ma ei ole eksinud. 2024. ehk käesoleva aasta ülejääk on 7,9 miljonit ja järgmisel aastal 4,5 miljonit. 2026. aasta kohta ma ei oska öelda. 2025. aasta puhul on arvesse võetud keskmine pension sellises suuruses, nagu inimene selle kätte saab. Ehk jah, me oleme arvesse võtnud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, lubage küsida hooldekodude ehk taristu kohta. Me teame, et neid inimesi, kes vajavad seda teenust, on väga palju ja järjekorrad on pikad. Näiteks Narva Linnavolikogu otsustas rajada uue hooldekodu, mis läheb maksma peaaegu 8 miljonit, ja neist 6,6 miljonit on linna eelarve. Kas riigil on plaanis toetada kohalikke omavalitsusi, et nad võiksid rajada rohkem neid kodusid, mida läheb vaja – me teame seda hästi – tulevikus aina rohkem?

Aitäh küsimuse eest! Vaat ma enne ei nimetanud konkreetseid piirkondi ja teie nimetatud kant on ka just nimelt see murekoht, kus inimestel ei olnud teenuse jaoks raha tulenevalt keskmisest madalamast sissetulekust. Ja ka lastel ja lastelastel varasemalt ei olnud seda ressurssi, mistõttu ei olnud ärisektoril ja kohalikul omavalitsusel samamoodi piisavalt huvi neid kohti rajada. Neid tuleb teha nüüd. Aga riik ei toeta üldhooldekodude rajamist. Riik toetab projektipõhiselt teenusmajade rahastamist ja ehitamist. See on selline kogukonnas elamise viis, mis ei ole täishooldus 24/7, vaid inimene on iseseisev ja ta saab väiksema toe. Riik toetab koduteenuste arendamist kohalikes omavalitsustes, üldhoolduse rajamist mitte. Ja nagu ma varasemalt ütlesin, meil on kokku juurde tulnud 715 uut teenuskohta pärast selle reformi käivitumist ja vähemalt 300 kohta me näeme veel, mis on kohe-kohe lähiaastatel juurde tulemas. Ma väga loodan, et Ida-Virumaa piirkonnas need kohad ka tekivad. Aga nii on.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu meelest on väga tänuväärne, et ometi kord on riik tulnud omavalitsustele appi elukaare selle osa teenuste pakkumisel – ma mõtlen just kõige raskemal ehk üldhooldusteenuse pakkumisel. See on olnud kogu aeg omavalitsuste kohustus, aga kanda on selle võtnud pigem sugulased ja muud lähedased, samuti inimene oma pensioniga. Ja üle Eesti on omavalitsused sellesse väga erinevalt suhtunud ja omaosalust määranud. See on täiesti õige, et osalus on vähenenud. Kergem on nendes piirkondades, kus omavalitsusel on siiski oma hooldekodu, mitte ei pea teenust ostma eraettevõtlusest. Jah, kui on nõudlus, siis on ka teenuse pakkumine. Mida rohkem omavalitsused ise seda teenust osutavad ja ka hankeid korraldavad selle ostmiseks, nagu mujal maailmas käib, seda kergem inimestel on. Te tõite välja teenusmajade projekti. Kas te saaksite öelda, millal avaneb uus voor ja millised need summad on? Kui seda praegu teada ei ole, sest [arupärimises] seda teilt ei küsitud, siis ma palun vastust kirjalikult.

Kahjuks on nii, et üks voor avati ja tung oli suur. Meil ei ole võimalik järgmist vooru avada. See voor sai täis. Kurb ühtpidi, aga väga positiivne teise poole pealt. Kui ma siin Riigikogus olen olnud ja kohalike omavalitsustega ja nende ühendusega olen suhelnud, siis on mul varasemalt olnud kogu aeg mure, kas kohalikel omavalitsustel on julgust keerulises majanduslikus olukorras oma võlakoormat suurendada, et sotsiaalobjekte juurde ehitada. Aga see julgus on olnud ja selle eest ma väga tänan kohalikke omavalitsusi. Ja tegelikult ma soovin tänada ka Riigikogu. Selle seaduse võttis vastu küll eelmine koosseis, aga paljud teist olid siin kohal. Ma usun, et see reform on olnud näoga inimeste poole. Ja need raskused, mis on riigil või kohalikul omavalitsusel, tuleb ühiselt lahendada, mida me püüamegi teha. Aga oluline siin on see, et inimesed pääseksid teenustele.

Suur tänu ministrile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Väga oluline teema, mida me täna käsitleme: üldhooldusteenus, hooldereform. Jah, loomulikult on selles valdkonnas väga palju murekohti. Räägime kas või sellest, et kui jutt on koduhooldusest, siis loomulikult koduhooldus on selline esimene etapp. Kui inimesel tekib mure ja ta ei saa üksi hakkama, siis koduhoolduse kohalik omavalitsus võiks tagada. Aga on ka selliseid näiteid, ja tegelikult on neid väga palju, kus see teenus jääb mitmel põhjusel osutamata. Näiteks personalipuudus on väga suur probleem kohalikele omavalitsustele, ja tihtipeale ka eelarve. Loomulikult iga kohalik omavalitsus püüab seda lahendada erineval viisil, vastavalt oma jõudlusele. Siin juba mainiti, et meil on hooldekodukohti puudu. Ka see mure on ju olnud pidevalt. Seda muret on pidevalt kajastatud ja erasektor on ka pidevalt seda auku täitnud, aga see ei ole olnud piisav. Ehk siis potentsiaali on palju. Muidugi need teenused lähevad iga aastaga kallimaks. Riigi ja kohaliku omavalitsuse panus vastavalt suureneb ja kuskilt seda raha tuleb saada. Ja loomulikult saadakse seda riigieelarvest. Kui rääkida hooldereformist, siis minu arust, kui see algatati, oli hästi palju arusaamatusi. Ma arvan, et siiamaani on arusaamatused, kuidas see täpselt toimib. Võib-olla oli info jagamine puudulik. Ma ise kohtusin inimestega just siis, kui seda hooldereformi alustati, ja ka peale seda ning ikkagi hästi palju küsimusi jäi õhku nii elanikel kui kohaliku omavalitsuse töötajatel. Mida selgemad sõnumid ministeeriumist tulevad, seda parem on, ja mitte ainult kohalikele omavalitsustele, vaid ka inimestele, et täpselt aru saada, kuidas hooldereform toimib: millise osa peavad tasuma inimesed, millise osa kohalikud omavalitsused ja kas kohalikul omavalitsusel on alati olemas vahendid kogu üldhooldusteenuse pakkumiseks. Neid küsimusi on endiselt väga palju üleval. Ma kutsungi siin kohaliku omavalitsuse ametnikke üles pöörduma selles küsimuses Eesti Keskerakonna fraktsiooni poole. Meie vahendusel saab neid küsimusi siin saalis konstruktiivselt arutada. Mina tänan omalt poolt ministrit, kes oli selle [arupärimise] puhul väga hästi ette valmistatud. Ma arvan, et sellist laadi debatid, diskussioonid võiks siin Riigikogus saalis ollagi. Aitäh teile! Jõudu!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud, saame minna järgmise juurde.