Arupärimine vanglakohtade väljarentimise kohta (nr 645)

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Siim Pohlaku, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Kert Kingo, Varro Vooglaiu, Anti Poolametsa, Mart Helme, Helle-Moonika Helme ja Martin Helme 11. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine vanglakohtade väljarentimise kohta. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes istungit jälgivad! Tõepoolest, 11. septembril esitasime koos kolleegidega arupärimise justiits‑ ja digiministrile. See oli ajendatud sellest, et augusti lõpus sai meediast lugeda selle kohta, et on plaan Eesti vanglakohtasid hakata välja rentima välisriikidele. Tol korral oli juttu, et Ühendkuningriik on sellest huvitatud. Ning siis me esitasimegi ministrile mõned küsimused, et teema kohta rohkem teada saada. Tausta mõttes veel mõni sõna. Kui me vaatame Ühendkuningriigi vangistatud inimeste statistikat ja seda, mis nad ise justiitsministeeriumis on analüüsinud, siis praegune tase on veidi alla 90 000 vangi, neil on plaan aastaks 2028 kinni panna 105 000 vangi, aga vanglakohtade arvu kasvatamise plaan neil nii suur ei ole. Ja nagu me uudistest oleme lugenud, on Ühendkuningriigi punane valitsus tõepoolest hakanud inimesi karjakaupa vangi panema selle eest, kui nad valitsuse tegevust kritiseerivad või näiteks kontrolli alt väljunud immigratsiooni kohta midagi halvasti ütlevad. Meie küsimused puudutavad seda, kas see on ainult Ühendkuningriik, kellega läbi räägitakse, aga need puudutavad ka neid tingimusi, mida Eesti omalt poolt seab, näiteks kas või see, kas me vangide puhul vaatame ka seda, mis alusel inimene on vangistatud, kas vangistamise alus on selline, mis ka Eestis oleks seaduserikkumine, näiteks valitsuse kritiseerimine, valitsuse poliitika kritiseerimine, ja nii edasi. Nii et põnevusega ootame, mida minister täna meile pajatab. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Vastan järjest viiele esitatud küsimusele. Esimene küsimus: "Kas läbirääkimisi vanglakohtade väljarentimiseks peetakse ka teiste riikidega peale Ühendkuningriigi? Kui jah, siis millised need riigid on?" Ma pean küll hakatuseks kinnitama, et läbirääkimisi ei ole alustatud mitte ühegi riigiga, sealhulgas ka mitte Ühendkuningriigiga. 26. septembril toimus Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamine, kus anti Justiitsministeeriumile luba pidada eelkonsultatsioone erinevate riikidega, et selgitada välja rendivõimaluse detailsemad asjaolud, võimalik tasuvus ja riigipõhiselt võimalik detailsem mõju Eesti majandusele ja julgeolekule. Need eelkonsultatsioonid ei tähenda mitte kuidagi projekti realiseerumist, vaid kinnitavad seda, et me uurime praegu projekti käivitamise võimalusi ja seda, mida see konkreetsemalt kaasa tooks. Järgmine küsimus: "Kas Ühendkuningriigiga läbirääkimisi pidades on Eesti võtnud selge seisukoha, et me ei ole nõus vastu võtma ühtegi vangi, kes on vangistatud põhjusel, mis Eesti seaduste järgi ei ole kuritegu?" Kõigepealt jällegi pean kinnitama, et mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud ei ole. Ja kui me jõuame selleni, et me mõne riigiga alustame läbirääkimisi, siis sellisel juhul tõepoolest tuleb läbi arutada kõik vangide vastuvõtmise tingimused. Üks punkt kindlasti on see, mida teha siis täpsemalt nende kinnipeetavatega, kelle toime pandud tegu ei ole Eesti seaduse mõttes kuritegu. Ent kuna praegu ei ole mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud, siis ei ole antud teemat sellisel kujul käsitletud. Aga oluline on silmas pidada seda, et juhul kui jõutakse lepinguni, mis sisaldab välisriigi vangide Eesti vanglasse paigutamist, siis selles lepingus peab olema tagatud inimväärne kohtlemine, mis arvestab Eesti põhiseadusega ja rahvusvaheliste nõuetega kinnipidamise kohta. Ja kindlasti selles lepingus on täpsustatud ka see, millistest kuritegudest me üldse räägime, millise riigi seaduse mõttes. Kolmas küsimus: "Milline on läbirääkimistel Eesti positsioon ses osas, mis puudutab karistuse ära kandnud vangide tagasisaatmist Ühendkuningriiki?" Jällegi, kuna me ei ole ühegi riigiga läbirääkimistesse asunud, siis me saame rääkida ja vastata üldiselt, et meie seisukoht on see, et mitte ükski välisriigist tulnud kinnipeetav, juhul kui me üldse hakkame välisriigist kinnipeetavaid vastu võtma, ei vabane Eestisse. Ehk väga oluline Eesti jaoks nende läbirääkimiste alustamisel saab olema see punane joon, et mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, vaid mõistlikul ajal enne vabanemistähtaja saabumist ta naaseb teda siia saatnud riiki ja tema sotsialiseerimine ühiskonda naasmiseks toimub selles riigis, mitte Eestis. Nii et selle võin küll üle rõhutada, et juhul kui see peaks realiseeruma, et me välisriigist kinnipeetavate [toomisega] Eesti eksporti suurendame ja siin töökohti juurde loome, siis igal juhul tähendab see seda, et mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane. Neljas küsimus: "Kas Eesti on võtnud selge seisukoha, et neid vange, kelle vangistamise põhjus on illegaalselt Ühendkuningriiki saabumine, ei ole nõus Eesti oma vanglasse vastu võtma?" Siin me ühtegi seisukohta selles konkreetses küsimuses kujundanud ei ole, kuna läbirääkimisi kellegagi alustatud ei ole, sealhulgas ei ole alustatud läbirääkimisi ka Ühendkuningriigiga. Küll aga võib üldiselt öelda, et juhul kui need läbirääkimised peaksid algama, me ikkagi peame silmas üksnes pikaajalisemaid karistusi. Viies küsimus: "Kas Teie hinnangul on näha, et kuritegevus Eestis võib kasvama hakata ning seetõttu tekib meil endil tulevikus vajadus täiendavate vanglakohtade järele? Millised on need kuriteoliigid, mis Teie hinnangul lähitulevikus sagenema võivad hakata?" Statistiliselt saab seda pidada tõenäoliseks, et kuritegevus Eestis võib kasvama hakata. Küll aga on väga keeruline spekuleerida, kas see juhtub [ja kui, siis] millisel ajahetkel see juhtub või millised kuriteoliigid konkreetselt oleksid kõne all. Euroopa tasandil läbi viidud analüüsid näitavad seda, et trend praegu Euroopas tervikuna, mis kindlasti ka Eestit mõjutab, on üldine kuritegevuse taseme tõus teatavate kuritegude puhul. Ja need kuriteoliigid, mis on kasvutrendis, on küberkuritegevus, organiseeritud kuritegelike võrgustike tugevnemine, vägivaldsete äärmusrühmituste laienemine, tehnoloogia arengust, eriti tehisintellektist ja plokiahela tehnoloogiatest tulenevad uut tüüpi petuskeemid ja küberrünnakud. Samuti on analüüsid näidanud, et rahvusvahelised kuritegelikud organisatsioonid muutuvad järjest keerukamaks, laienevad uutele aladele, nagu keskkonnavastased kuriteod, ja samuti on majanduslikud raskused ja poliitiline polariseerumine tekitanud tõenäosuse, et äärmusrühmitused võivad muutuda vägivaldseks. Üldiselt on olnud statistiliselt tõusuteel ka vägivald avalikus ruumis ja kasvanud on terrorismioht. Sellega ma kirjalikult esitatud küsimustele vastamise lõpetasin. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma üldiselt pean seda natuke nagu tähenärimise jutuks, et läbirääkimisi ei ole, on konsultatsioonid. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et konsultatsioon on teise riigi valitsuse esindajate ärakuulamine, nendega nõupidamine, millestki informeerimine enne tähtsaid otsuseid. Noh, kas need nüüd olid läbirääkimised või konsultatsioonid, aga me tahtsime tegelikult sisu teada. Ja sisuküsimus on väga lihtne. Kellega, milliste konkreetsete riikidega neid konsultatsioone peetakse või hakatakse pidama ja kui kaugel nendega ollakse? Teiseks tahaks teada ikkagi, mis see eesmärk on. Kas teie tahe on tuua siia neid vange ja saada selle eest raha või te, ma ei tea, lihtsalt kuulate maad? Me tahame aru saada, mis eesmärk teil on.

Aitäh! Praeguseks me oleme pidanud neid eelkonsultatsioone Hollandi ja Rootsiga. Eelkonsultatsioonid on välja näinud niimoodi, et ametnike tasemel on toimunud üksikasjade täpsustamine, mida üldse võiks silmas pidada. Hollandi puhul me omandame ka kogemusi selle kohta, et kuna Holland ise on vanglakohti välja rentinud, siis mida see on kaasa toonud ja kuidas nad on seda korraldanud. Ja teie teine küsimuse pool, et mis on tahe. Mina neid vanglaid ehitanud ei ole, [mul ei ole ka suurt tahet nendega tegeleda], ükski poliitik, ma usun, ei tõuse hommikul üles ega mõtle: "Küll ma tahaksin tegeleda tühjaks jäänud vanglakohtadele rakenduse otsimisega!" See on paratamatus, millega tuleb tegeleda. Meil on maksumaksjal küllalt oluline koormus tühjalt seisvate vanglahoonete ülalpidamisega. Ja nagu ma ütlesin, meil on ette näha seda, et meil võib neid vanglakohti vaja minna. Ka Hollandi kogemus on olnud selline, nemad kibedalt kahetsevad, et nad on vanglakohti vähendanud. Nüüd nad on jõudnud nende riikide hulka, kes ise otsivad võimalust kinnipeetavate paigutamiseks. Eesmärk on välja selgitada erinevad detailid ja asjaolud, kas see projekt oleks võimalik niimoodi, et Eesti rahva turvalisus oleks tagatud, et turvalisus isegi suureneks ja et see majanduslikult oleks ka tasuv. Rääkimata sellest, et tuleb täita kõiki muid nõudeid. Kas see on mõttekas – see on see koht, kus me praegu oleme.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ajakirjanduse vahendusel on jäänud küll mulje, et me räägime Tartu vanglast. Ma küsingi, kas me räägime Tartu vanglast, kui me räägime [vangla] väljarentimisest. Sel juhul peab ütlema, et Tartu linn ülikoolilinnana sellist aurat endale kindlasti ei tahaks. Ja isegi kui nad ei vabane konkreetselt siia, siis on selge, et siia hakatakse sokutama peamiselt kolmandatest riikidest pärit kinnipeetuid, keda ei taheta omal maal väga näha ja kelle sõpruskond hakkab neid siin aeg-ajalt vaatamas käima. See on küllaltki ebameeldiv perspektiiv. Aga ma küsin ohuhinnangute kohta. Meil praegu on suhteliselt rahulik, aga me valmistume, teeme siin reservi piiri kaitseks, et massirahutusi ära hoida, ja nii edasi. Meil on uinuvas olekus putiniste päris hulga. Kas meil selliseid ohuhinnanguid ei ole siis, mis näitavad, et meil võib mingil hetkel olla vaja oma riigisisese turvalisuse ja rahu kaitseks täiendavaid vanglakohti?

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Meil on Eestis kolm väga moodsat kaasaegset vanglat. Ja tõepoolest, jutt käib Tartu vanglast. Põhjus, miks ma rõhutasin seda, et meil on väga moodsad vanglad, on see, et seda tüüpi vanglatest ei ole põgenetud ja ei ole ka ette näha, et see kuidagi võimalik oleks. Nii et kui me räägime Tartu linna aurast, siis me ju ka täna hoiame Tartu vanglas rahvusvahelisi sõjakurjategijaid ja see ei ole küll kuidagi Tartu aurale halvasti mõjunud. Üldiselt me võiksime vaadata seda selle pilguga. See, et meil on niivõrd kaasaegne ja niivõrd hästi toimiv justiitskorrektsioonisüsteem, on tegelikult positiivne. Ka see, et meil on tühjad vanglakohad, on tegelikult väga hea, meil on kuritegevuse ennetus olnud väga heal tasemel ja Eesti inimesed saavad tunda ennast turvaliselt. Ka kohaliku kogukonna tagasiside näiteks Hollandis, kes vanglakohti välja rentis, oli positiivne, kuna see tõi kaasa hästi tasustatud töökohad. Tegelikult see, et me oleme Tartu vanglast koondanud terve rea töökohti, ei ole kindlasti ju hea Tartu inimestele. Me räägime siin umbes 400 töökohast, mis võiks kaasneda Tartu vangla väljarentimisega, ehk kohalikud inimesed saaksid hästi tasustatud tööd. Nüüd, mis puudutab külaliste kontrollimist ja külastusi, siis Eesti vanglasüsteem paistab globaalselt silma sellega, et meil on võimaldatud digivahendite kasutamine, meil on võimalik videokohtumisi kasutada, inimesed ei pea siia üldse kohale tulema. Teiseks, meil on äärmiselt range taustakontroll juba täna ja Riigikogu menetluses on ka üks eelnõu, mis muudab selle taustakontrolli veel rangemaks. Mitte keegi ei saa vanglasse siseneda külastajana, ilma et ta oleks läbinud taustakontrolli. Samuti ei näita ka senine Euroopas vanglakohtade väljarentimine, et see tooks kaasa kohaliku turvalisuse taseme langemist. Ja võimalik külastajaskond ja võimalikud ohuhinnangud on ka need [teemad], mis päris kindlasti on hõlmatud eelkonsultatsioonidel. Me ei tee kindlasti sellist [otsust], me ei liigu sellise lahenduse suunas, mis turvalisust kuidagi vähendaks. Ja viimane küsimus puudutas laiemat rahvusvahelist koostööd. Jah, nagu te näete, meil on eelistatud koostöö NATO liikmesriikidega, me vaatame ka seda kogemust, mis on Ukrainal praeguses olukorras, ja vaatame, mida me peame pikemas perspektiivis ette valmistama selleks, et Eestis oleks julgeolek, sealhulgas ka võimalik näiteks sõjavangide haldamine, väga hästi ette valmistatud ja lahendatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Lugupeetud minister! Ma väga loodan muidugi, et me kunagi ei jõua selleni, et me hakkame vange Eestisse importima. Ent tõepoolest, te küll ütlesite, et lepinguid ei ole sõlmitud, aga eelkonsultatsioone valitsuse tasandil juba peate, ühesõnaga mingisugused mõtted käivad. Aga oletame – meie saamegi siin ainult oletada, ega me ei näe teie pähe ja ammugi me ei tea valitsuse suletud uste taga räägitust. Kas te olete teinud mingisuguseidki arvutusi? Siit on läbi käinud, et riik võiks teenida sellest 30 miljonit. Aga ma küsin teilt otse, et kas see 30 miljonit tuleks sellisel juhul kõik riigieelarvesse või Eesti kui vastuvõtja riik peab kandma sellest ka kõik vangidega seotud kulud. Me teame, et vangidel on üldravi, hambaravi, psühholoogiteenus, psühhiaatriteenus – kõik kallid teenused, mis korralikele inimestele ei ole Eestis sugugi mitte kättesaadavad, on neile tasuta, ja need on päris kallid, ja kõik religioosse teenindamise kulud. Kas need Eesti potentsiaalselt kannaks sellest 30 miljonist või siis teenuse ostja maksab selle kõik kinni?

Aitäh! Sellele küsimusele on üsna lihtne vastus: jah, me läheme selle projektiga edasi ainult siis, kui eelkonsultatsioonid näitavad, et seda on võimalik teha tasuvalt. Kindlasti selle eesmärk ei saa ühelgi moel olla see, et me võtame mingisuguseid kohustusi Eesti maksumaksjale juurde. See ei ole eesmärk.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma kõigepealt ütlen kommentaariks seda, et te pugesite selle läbirääkimiste sõna taha ja rääkisite eelkonsultatsioonidest ja jätsite mitmele küsimusele sisu poolest vastamata. Tegelikult oleks võinud oma vastuses Hollandi ja Rootsi siiski ära nimetada. Oleksite säästnud mõne hea küsimuse siin saadikutel. Aga ma küsin Hollandi kohta. Umbes nädalatagune uudis Hollandist ütleb, et 20 aastaga on neil vangis olevate inimeste hulk 40% vähenenud ja Holland paneb vanglaid järjest kinni, [nende arv] on vähenemas. Mida me seal eelkonsultatsioonidel räägime? Tahaks kuidagi aru saada, mis see hollandlaste huvi on meilt vanglakohti rentida, kui neil endal on vanglad tühjad ja nad neid kas sulgevad või millekski muuks ümber kohandavad. Mis mõtted seal liiguvad näiteks Hollandi suunal?

Ma ei ole kursis Hollandi siseriikliku statistikaga. Seda ma ei oska kommenteerida. Aga tõele vastab see, et delegatsioonid on vastastikku käinud üksteise vanglaid vaatamas ja on huvi neid eelkonsultatsioone pidada.

Aitäh! Ma siin jooksvalt vaatasin Ühendkuningriigi prokuratuuri koduleheküljelt sellist informatsiooni, et 2023. aastal, nagu ma aru sain, 11 kuuga, kuni detsembri alguseni, menetleti 12 737 vaenukõne juhtumit ja nendest 12 737-st 87% puhul jõuti kahtlustusest ka süüdistuse esitamiseni ja süüdimõistmise protsent oli 85. Nii et me räägime väga suurest hulgast inimestest, kes on ühe aasta jooksul mõistetud süüdi niinimetatud vaenukõnekeelu rikkumise pärast. Kas on mõeldav, et ka sellised sisuliselt meelsusvangid võivad hakata tulema Eestisse, kui Ühendkuningriigiga see kokkulepe peaks saavutatama? Ma saan aru, et Ühendkuningriik on näidanud üles huvi Eesti vanglate kasutamise vastu. Või see oleks selline juhtum, kus te ikkagi ütlete täitsa selgelt, et niisuguseid vange me vastu ei võta, kuna see vaenukõnekeeld on neil palju avaramalt sõnastatud kui Eestis?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Ma saan aru sellest küsimuse mõttest ja sooviksin siia juurde kinnitada, et majandusliku tasuvuse huvides on mõistlik rääkida üksnes sellistest kurjategijatest, kellel on pikemaajalisem kriminaalkaristus ehk kes ei ole rahatrahvi saanud väärteomenetluses või kellel ei ole lühiajalist šokivangistust. Vaenukõne puhul me reeglina räägime väärteotrahvist. Nüüd, mis puudutab seda, missuguste kuriteoliikide puhul vangi Eestisse toomine võiks olla mõeldav, siis see on üks nende eelkonsultatsioonide teemasid. Päris ausalt oleme olnud läbipaistvad kogu selles protsessis ja täna ühtegi gruppi piiritletud ei ole. Ainukene eeldus on, et peab tegemist olema pikaajalise karistusega, sest muidu ei ole [sellel mõtet]. Noh, kogu see konvoeerimine ja kõik see on ju omakorda kulukas ja sel puuduks mõte, kui tegemist oleks väga lühiajaliste vangistustega. Nii et ma pean seda ülimalt ebatõenäoliseks, et selle karistuse alusel Eestisse keegi jõuaks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, minister! Läbirääkimisi või konsultatsioone Hollandi ja Rootsiga [peetakse] seoses sellega, et neil vanglakohti napib, ja see on ju otseselt seotud immigratsiooniga. Nendes riikides on ju immigratsioon ja kuriteod omavahel seotud. Aga mind jäi kummitama teie selline lause, et te rääkisite ekspordivõimekuse suurendamisest. Äkki oskate võib-olla lihtrahvale ja mulle kui kodanikule selgitada, millest see ekspordivõimekus suureneb, samal ajal kui meil endal pool vanglat nagu seisab tühjalt, me peame inimesi juurde võtma. Ma saan aru, et me impordime vange siia ja samas me nagu suurendame oma ekspordivõimekust. Oskate paari sõnaga selgitada, mida see tähendab?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kõigepealt selgitaksin, et Euroopa kuritegevuse statistika ja suundumused kuritegevuses on Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati lehtedel, samuti Europoli ülevaadetes kenasti näha ja kirjeldatud. Ehk kui kellelgi on huvi tutvuda, miks, mida ja kuidas kuskil toimub, siis need andmed on avalikud. Nüüd, import-eksport. Kui te lubate, ma toon selle lihtsustatud näite, mida koolidele ka tuuakse. Kui üks Eesti inimene lõikab teisel Eesti inimesel juukseid, siis see raha liigub ühelt Eesti inimeselt teisele Eesti inimesele ja eksporti ei toimu. Kui Eesti inimene lõikab juukseid välisriigist välisriigi rahaga tulnud inimesel, siis on tegemist ekspordiga. Ehk kui raha tuleb välisriigist Eestisse sisse, siis on tegemist ekspordiga. Antud juhul me räägime sellest, et raha tuleks Eestisse teisest riigist sisse.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite enne sellise lause, et vangla rajamine Tartusse pole Tartu aurale halvasti mõjunud. See on vale jutt! Juba siis, kui tuldi välja selle plaaniga, et ehitatakse Tartusse vangla, olid inimesed sellest häiritud, kuna tõenäoliselt tulevad vangidega koos ka nende lähikondlased või sõprusringkond sinna kaasa, et oleks kergem neid külastada. Siis öeldi, et seda probleemi ei teki, seda analüüsiti. Ja ometigi see tekkis! Tuli see kontingent, narkomaanide kontingent kõik kaasa sinna. Nüüd on teil plaanis hakata Inglismaalt [vange] sisse tooma ja on põhjust oletada, et need tõenäoliselt hakkavad olema moslemi pered, kelle perekonnad on 10‑, 12-liikmelised – nende kultuurimudel on juba selline. See tähendab seda, et see seltskond, kes tuleb Eestisse järgi, et oleks hea külas käia, tuge pakkuda, kes on hoopis teisest kultuuriringkonnast pärit – need uputavad sisuliselt Tartu üle. Ja mis te ise arvate, kuidas see siis Tartu aurale mõjub, kui tuleb sisse suurem kogus neid moslemi peresid, kes kõik käivad oma kurjategijast sugulast või pereliiget vaatamas? Kui hästi see Tartu aurale teie arvates mõjub?

Aitäh! Õnneks on võimalik statistiliselt jälgida või faktipõhiselt jälgida, et circa 20 aasta jooksul, mis Tartu vangla on tegutsenud, ei ole see Tartu aurale halvasti mõjunud. (Saalist räägitakse.)

Anti Poolamets, palun! (Saalist räägitakse.) Head kolleegid! Anti Poolamets esitab nüüd küsimuse. Pange Anti Poolametsale aeg nullist. Palun, Anti Poolamets!

Aitäh, juhataja! Aitäh ka lisasekundite eest või õigete sekundite eest! Mul on kahju, et justiitsministril on segane arusaam riikide suveräänsusest, mida ta väljendab väga erineval kujul. Ja nüüd tuleb ta ka sellega välja, et hakkame vanglaturismi edendama. Tundub, et te oleksite ehk tahtnud majandusministriks saada, ja nüüd te siis elate seda välja hoopistükkis justiitsministrina, et hakkate äri ajama. Tegelege oma põhivaldkonnaga, mitte, ma ei tea, kaubandusliku vanglatööstuse ülesehitamisega. Ehk siis minu mõte ja soovitus ja küsimus: kas te siis ei arutanud hoopis seda, kui teil kangesti rahahimu on ja soov majandusministri rolli võtta, et sinna hotell teha? Näiteks Soomes ma ööbisin vangla hotellis: kui maja on tühi, siis seal tõesti ei ole vaja kanda kulusid kütte ja muu eest, on mõistliku hinnaga hotell, väikeste kenade akendega. Selle asemel tahate vanglaturismi edendada üle piiride.

Aitäh selle küsimuse eest! Kinnitan teile, nii nagu ma olen mitu korda juba kinnitanud, et see ei ole teema, millega üks poliitik suure rõõmuga tegeleks. Me lahendame küsimust, mis meie ees on ja mis tuleb lahendada, ja tuleb lahendada niimoodi, et see lahendus oleks võimalikult turvaline, võimalikult tark ja Eesti inimestele võimalikult kasulik. Antud juhul hoida tühja vanglat ei ole Eesti inimestele kasulik, selle eest maksuraha korjata ei ole ka mõistlik. Nüüd, mis puudutab vanglate ümberkohandamist hotellideks, siis vastab tõele see, et umbes eelmise sajandi viimase veerandini on ehitatud seda tüüpi vanglaid, mida saab hotelliks ümber kohandada: kus on suuremad ruumid, kesksed käigud. Ja tõesti, selliseid vanemat tüüpi vanglatest ümberkohandatud hotelle on maailmas terve rida. Tartu vangla on moodne kambertüüpi vangla, kus kambrid omakorda on veel eraldatud väikeste gruppidena, et liikumist ühe vanglakongide grupi ja teise vanglakongide grupi vahel ei toimuks. Ja seda tüüpi vangla kasutuselevõtt hotellina on rohkem kui ebatõenäoline ja [vaevalt] see kasutust leiaks. Maailmas selline praktika puudub.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! No see jutt siin ei ole muidugi tõsiselt võetav. Lihtsalt jutt jookseb lobedalt, aga tegelikult informatsiooni ja selgeid vastuseid me ei saa. Ja minu küsimus on. Teie väidate, et meil on konsultatsioonid. Aga mind huvitab ja ma arvan, et see huvitab Eesti ühiskonda laiemaltki, kes on nende konsultatsioonide pidaja, missuguste volitustega, missuguse tagasisidega avalikkusele neid konsultatsioone peetakse. See on esimene küsimus. Teine küsimus on see. Te väitsite, et midagi majanduslikult kahjulikku me tegema ei hakka. Me teame väga hästi, et britid on need, kes praegu pidid meile saatma siia mingi väeüksuse. Otsus on langetatud. Britid on väga osavad väljapressijad ja käsitlevad meid poolkoloniaalse valdusena. Kui nad ütlevad: "Aga see pataljon jääb tulemata, kui me ei saa seda, mida me tahame, ja üks asi, mida me tahame, on see, et meie moslemiterroristid hakkavad teie vanglates istuma. Meie jaoks ei ole mingi probleem ka see, kui meelsusvangid tulevad teie vanglatesse istuma. Võtke heaks või pange pahaks." Ja mis siis Eesti Vabariigi valitsus teeb? Mida need konsultatsioonide pidajad teevad? Kust nad oma volitused ja otsuste langetamise õigused võtavad?

Aitäh! Konsultatsioone peab Eesti Vabariigis vanglateenistus teiste riikide vanglateenistustega. Tagasiside avalikkusele on olnud see, et see teema on üleval, me sellega tegeleme. Me oleme kinnitanud ka, mis on punased jooned ehk mis on need raamid, millistes raamides need läbirääkimised toimuvad. Kordan need punased jooned veel kord üle. Mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse. Me ei võta ühtegi kinnipeetavat, kellel oleks linnaluba. Mitte ükski kinnipeetav linnaluba ei saa. Tegemist peab olema pikaajalise karistusega. Juba olemasolev – see ei olegi punane joon – [tingimus] on see, et kõik, kes vähegi soovivad [vange] külastada, läbivad taustakontrolli. Ilma taustakontrollita keegi külastada ei saa. Järgmisena, meil on eelistatud videokohtumised ehk külastaja siia üldse ei tule. Seda näitab ka teiste riikide praktika, kes on vanglakohti välja rentinud, et tegelikult on enamasti külastajaks nuttev ema, kui seegi. Paraku ka olemasolevate kinnipeetavate puhul Eestis ei saa öelda, et oleks massiline huvi kinnipeetavaid külastada. Lisaks see, et läbirääkimistesse on võimalik minna üksnes siis, kui on välja selgitatud, et ka kõikvõimalikud turvariskid on maandatavad, et keeleküsimused on lahendatavad, et majanduslik kasu on sellest projektist selgelt tulemas. Igaks juhuks mainin veel, mida ma olen juba korduvalt siin öelnud, et Ühendkuningriigiga hetkel eelkonsultatsioone ei toimu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on teile kaks hästi konkreetset küsimust. Esimene küsimus on see, et kas välisvangide Eestisse toomise initsiatiiv on Eesti algatus või on see tulnud kuskilt mujalt, väljastpoolt Eestit. Ja kui väljastpoolt, siis mis riigi oma see on? Ja teine küsimus on selline. Eeldame, et te toote siia Briti vangid. Mismoodi hakkab nägema välja see, kui kellegi pereliige on Suurbritannias vangi pandud, ta tuuakse Eestisse, tema pereliikmetel on Briti seaduste järgi õigus käia teda külastamas, nüüd on ta siin Eestis – kas siis need pereliikmed saavad ka õiguse tulla Eestisse, elada siin, et oma pereliikmest vangi igal ajahetkel, millal see võimalik on, vaatamas käia? Palun konkreetset vastust nendele küsimustele.

Aitäh! Nagu te olete meedia kaudu jõudnud tõenäoliselt jälgida, tegemist on olnud pikaajalise Eesti initsiatiiviga. Asekantsler Priidu Kama … Vabandust, mitte Priidu. Ühesõnaga, asekantsler Kama selle initsiatiiviga alustas, ta on seda ka meedias tutvustanud. Ja selle mõte on olnud see, et tegelikult selline rahvusvaheline koostöö annab lisapädevusi ja lisaoskusi Eesti vanglateenistuse töötajatele. Veel kord, samuti mitte praeguse valitsuse initsiatiivil, vaid juba eelneva [kokkuleppe järgi] on meil Tartu vanglas rahvusvahelised sõjakurjategijad. Ehk siis meil ei ole tegemist uue teemaga. Nüüd vastus teisele küsimusele – pereliikme Eestisse tulemine. Esiteks ma rõhutan, et külastusõigus ei tähenda seda, et Eesti riik kuidagi tooks pereliikme Eestisse. Eesti riik sellega kindlasti tegelema ei hakka. Ja samuti ei muutu mitte midagi selles, mis puudutab välismaalaste seadust, ehk Eestisse elama asumise aluseid ei laiendata. See, et kinnipeetav on Eestis, ei anna pereliikmele täiendavat õigust Eesti elamisloa taotlemiseks.

Aitäh! Tanel Tein, palun!

Aitäh! Hea minister! [Minu küsimus on] ajendatud Anti Poolametsa mõttest või küsimusest. See on küllalt suur ehitis, circa 40 000 ruutu peaks olema Tartu vangla suurus. Kui me sinna ei leia mingit tegevust sisse, siis see on riigil nagu päris suur tühikulu. Mis see kulu võiks olla? Võib-olla see käis läbi, ma ei pannud tähele. Ja mis võiks olla, juhul kui ikkagi vanglateenust edasi pakkuda ei saa, alternatiivid selle suure maja ülalpidamiskulude katteks? Kas olete selle peale ka mõelnud?

Aitäh! Seda lõplikku kulu, mis tuleks tühjalt seisva hoone hoidmisest, ei ole lõpuni välja arvutatud. Ainuüksi rent Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile on umbes 8 miljonit eurot aastas. Sellele lisanduks tühjalt seisva hoone hoidmise puhul kütte‑ ja ventileerimiskulud, turvakulud, [muud] kulud. Nagu te teate, tühjalt seisev betoonhoone amortiseerub tegelikult üsna kiiresti. Aga nagu oli ka heade küsijate viies küsimus, mis puudutas kuritegevuse kasvu tõenäosust, siis me Euroopa Liidu statistika pealt näeme, et kuritegevus on kasvutendentsis, ja kahjuks võib pidada tõenäoliseks, et meil läheb seda vanglat endal vaja. Ma veel olulisemana rõhutaksin ikkagi töökohtasid. Me räägime toimiva vangla puhul umbes 400 töökohast, mis ei ole sugugi väike hulk, ja hõlmab see selliseid töökohti ja selliseid oskusi, mida meil tegelikult Eestis on laiemalt turvalisuse tagamiseks vaja. Tuletan meelde, et vanglateenistujad on meil väga hea taustakontrolliga, suurepärase väljaõppega, suurepärase relvakasutusoskusega. Ja nad on pakkunud ka praegu ju täiendavat turvamist politseile olukordades, kus seda on vaja läinud. Nii et tegelikult on Tartu inimestele kasuks see, kui esiteks, tartlastel on tööd, teiseks, rõhutan üle, seda tüüpi vanglatest ei ole kunagi keegi põgenenud, ja kolmandaks, me räägime ikkagi sellest, et Tartus konkreetselt töötaks väga hea taustakontrolliga, väga hea väljaõppega inimesed, kes saavad aidata täiendavalt turvalisust tagada ka Tartu linnas ja laiemalt selles piirkonnas. Nii et see kasu tuleb ikkagi laiemalt. Mis puudutab hoonele muude kasutusfunktsioonide andmist, siis Tartus asub vangla kesklinnast eemal. Meil on Tallinna vangla, mis on suletud, Veerenni tänava ja … Mul ei tulegi praegu selle tänava nimi meelde, igatahes väga kuumas kinnisvaraarenduse piirkonnas. Sellele ei ole aastate pikku uut kasutust leitud, vaatamata sellele, et ta asub Tallinna kinnisvaraarenduse tuiksoonel Tallinna kesklinnas. See, et vanadele, kasutusest välja läinud hoonetele leida mingit muud kasutust, on olnud tegelikult ikkagi probleem. Reeglina on tulnud nad mingisuguseks muuks funktsiooniks kas täiesti ümber ehitada või [põhjalikult] kohandada. Ja nii nagu ma heale kolleegile Anti Poolametsale vastasin, siis tõesti, ajaloolisi, niisuguseid laagri tüüpi vanglaid või koloonia tüüpi vanglaid on lihtsam muudeks asjadeks kohandada, aga Tallinna vangla puhul ei ole ka see õnnestunud aastate pikku.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Olgem ausad, sellised vanglakohtade teistele riikidele väljarentimised on enamasti läbi kukkunud projektid. Võtame või Hollandi ja Belgia näite. Mis paneb teid arvama, et Eesti saab sellega hakkama? Te tõite rea näiteid, kuidas siia toodud vangid ei saa oma lähedastega kokku ega saa nii-öelda linnaluba. Aga kuidas tagatakse, et vanglakohtade väljarentimine ei kahjusta kinnipeetavate inimõigusi, kui vastuvõtvates riikides on erinevad seadused, normid ja standardid vangide kohtlemise, rehabilitatsiooniprogrammide ja sotsiaalse reintegratsiooni osas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kindlasti ei saa nõustuda, et senine praktika on läbi kukkunud. Vastupidi! Tõsi on see, et hilisemad tagasisidestamised on näidanud kohaliku kogukonna rahulolu, ent vangid on olnud mõneti rahulolematud. Nemad on pidanud teise riiki väljasaatmist täiendavaks karistuseks ja on kurtnud selle üle, et nad on oma kultuurikeskkonnast eemal. See vastab tõesti tõele. Samal ajal seda, et selle kaudu oleks kahjustatud inimõigusi, tuvastatud ei ole. Ja nüüd ma veel kord rõhutan üle selle, et Eesti digiriigina pakub videokohtumiste võimalusi. Samuti on meil vangidel kasutada muud digitaalsed võimalused, mida varasemates projektides kasutusel ei ole olnud. Me usume, et see võiks lahendada neid küsimusi, mis on siiamaani esile tulnud. Tõesti, selle videosuhtlemisega, videosilla kaudu suhtlemisega on võimalik neid muresid, mis seniste analüüside põhjal on üles tulnud, lahendada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Postimehes on Martin Ehala hiljuti küsitlenud kunagist vanglate asekantslerit Priit Kama, kes on ju olnud vanglateenuse väljakujundaja: [praegused] vanglakambrid ja see kujundus või kogu see struktuur on tema välja mõeldud. Ja tema ütleb siin, et see, kas riik peaks raha teenima teenuse kaudu, mis ei kuulu tema hädavajalike ülesannete hulka, on majanduspoliitiline otsus ning see ei peaks teie pädevusse kuuluma, et riik saab raha teenida. Ta ütleb ka seda, et tegelikult on eelmise aasta lõpus raha kokkuhoiu eesmärgil otsustatud vangid kahekesi kambrisse kokku panna, aga see ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt hea, see ei ole nende õppetegevuse seisukohalt hea. Üleüldse on väga vähe plusse nende vangide kokkupanekul, nagu hiljuti nägime, üks inimene tapeti seetõttu. Aga mina küsin teie käest hoopis seda, et kui vanglakohti renditakse, kas siis vangide režiim vastab Eesti reeglitele. Kas inimene tuleb siia välisriigist [meie] karistusseadustiku alusel või tuleb inimene tema riigi karistusseadustiku alusel karistust kandma?

Aitäh! Esimesele küsimusele: jah, Priit Kama ka tutvustas samas intervjuus, et tegelikult mõte kohti välja rentida, selleks just, et kohapeal pädevust tõsta, on juba tema ajast. Vastus on see, et kui maksumaksja tahaks meile maksta veel palju rohkem raha ja tahaks veel suuremaid makse, et üha rohkem raha ära anda, siis me kindlasti pakuksime vangidele veel palju paremaid tingimusi, kui meil praegu pakkuda on. Aga me praegu oleme hinnanud seda niimoodi, et me ei läheks maksumaksja käest täiendavat raha juurde küsima, vaid katsuks need asjad niimoodi ära lahendada, et me suudame pakkuda paremaid töökohti. Teine küsimus, mis puudutab seda, millise riigi seadus kus kohas kehtib ja kuidas – see on üks eelkonsultatsioonide teemasid, et läbi vaadata, kus on erinevused, kas üldse on erinevusi, ja siis vastavalt sellele vaadata, kas see on lahendatav mõistlikul moel. Ma igaks juhuks rõhutan lõpetuseks üle, et meil ei ole täna otsust selle kohta, et me need kohad välja rendime. Me peame eelnevaid konsultatsioone, et vaadata, kas see on võimalik ja millistel tingimustel oleks see võimalik, pidades silmas neid punaseid jooni.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka, palun!

Aitäh! Lõpp oli nii tore, et tegelikult oli see ju kapitulatsioon. Kunagi, kui Eesti 200 tuli, rind kummis, rääkis ta pikast plaanist ja personaalsest riigist ja siis rääkis sellest, kuidas ametnikud laiavad Eestis liiga palju ja ametnike võim on liiga suureks jäänud. Ja mis me nüüd saame teada? Mis te arvate, et me ei tea, et see Priit Kama on rääkinud aastaid kõikidele ministritele, kes talle ette jäävad, kuidas hakkame nüüd neid kohti müüma. Enne seda on olnud ministreid, kellel on hoolimata kõigest olnud nii palju oidu, et nad ei ole sellesse lõksu läinud ja on lükanud selle kohe kõrvale. Aga näe, lõpuks tuli uus poliitika ja pikk plaan – ja kõigega, mis ametnikule laua peale pannakse, õhinapõhiselt hakatakse tegutsema, jooksma kohe. Ja sinna juurde tuleb muidugi intelligentsi solvav jutt sellest, kuidas muidu meil tuleb asjale peale maksta. Muide, mul on teile uudis, lugupeetud minister: riik ongi selline asi, millele tuleb peale maksta. Riik ise ei tooda mingisugust rikkust juurde, ainult kulutab seda rikkust, mida teised toodavad. Aga see on vajalik lihtsalt. Vangide kinnihoidmine müüride taga on vajalik, sellel on kulud, me kõik lepime sellega. Sõjaväe pidamine, politsei pidamine on vajalik. See on kulu, aga me lepime sellega. Tulla meile rääkima sellist juttu siin, et kas te saate aru, muidu on vaja raha maksta maksumaksjal, kui meil vangid on! See on intelligentsi solvav. Eks midagi see räägib muidugi ka selle rääkija enda intelligentsist. Oleks tahtnud saada natuke sisukamaid vastuseid. Ausalt öeldes on see, ma ei tea, see ei ole enam skolastika, see on minu arust lolli mängimine, kui me räägime, et ei, meil ei toimu läbirääkimisi, meil toimuvad eelkonsultatsioonid. Konsultatsioonid võivad ka olla läbirääkimiste osa. Nii et tegelikult selle asemel, et seletada, et konsultatsioonid on, aga läbirääkimisi ei ole, oleks võinud rääkida, mida seal konsulteeritakse, ja võib-olla ma oleksin saanud oma küsimuse asemel midagi muud küsida, kui et peaks välja pressima ilmselgeid, lihtsaid asju. Vähemalt saime teada, et konsultatsioonid käivad Hollandi ja Rootsiga. Mis on nende kahe riigi ühisnimetaja: massiimmigratsioon, koos Inglismaaga. Millal muutusid Hollandi vanglad liiga väikeseks ja enam sinna kuidagi ei mahu ära? Eks ikka siis, kui massiimmigratsiooni tagajärjel kuritegevus plahvatas ja enam ei ole võimalik Mohammedeid ja Abdullah'sid kuskile mujale toppida. Vanglad ajavad üle, pritsivad uksest-aknast välja. Ja eks nad siis otsivad lahendusi. Näete, leidsime Ida-Euroopast lollikesed, kes on nõus laskma klaashelmeste eest oma riigi ära rüüstata. Pikk plaan! Võtame aga sealt meelsusvange ja võtame sealt terroriste ja võtame sealt suvalisi muid tegelasi ja paneme siia ja sinna juurde. Ja räägime sellest, kuidas me veel raha teenime! Popsid on võimul: me teenime raha, mõtelge! Me rendime oma vanglaid välja, me teenime raha! Ja kõik, mis sellega kaasneb, sellest on ükskama, küll keegi teine pärast klaarib. Esiteks, mul on teile nihukene lihtne palve. Ärme hakkame rääkima sellest, kuidas vangla väljarentimine on majanduslik kasu, senikaua, kuni te ei ole isegi mitte võimelised aru saama, et sellega kaasnevad muud ühiskondlikud kahjud ja ka neid on võimalik rahaga hinnata. Kui me tassime Tartusse kümneid, ehk isegi sadu terrorismitaustaga moslemeid, keda hakkavad sugulased külastamas käima – teate, nad avastavad, et kuskil on riik nimega Eesti ja seal on veel võimalik tänaval kõndida niimoodi, et iga nurga peal ei proovita sind läbi otsida, kas nuga on kaasas või ei ole nuga kaasas. Seal on põhimõtteliselt võimalik kõiki tappa suvaliselt kergemini kui Inglismaal või Hollandis. Ei ole vaja neile inimestele tutvustada Eestit. Ei ole neid vaja siia kutsuda, ei ole vaja arvata, et see meile kasu toob! Lihtsalt ei ole vaja! Ei ole vaja nende sugulastes tekitada teadmist, kuidas saada Eestisse ja mismoodi siin elatakse. Ei ole vaja! See on kahju ja seda kahju on võimalik rahas mõõta, aga see kahju on ka see, kui me vaatame ükskõik millist Lääne-Euroopa riiki, eriti kui me vaatame Prantsusmaad, eriti kui me vaatame Hollandit või Rootsit või ka Inglismaad, siis see kahju on inimeludes. Seal tapetakse iga päev põliselanikke, sellepärast et me kõik oleme avatud ja sallivad. Ja eriti kriipis kõrva muidugi jutt sellest, kuidas meil ei jää mitte midagi muud üle, kui et me peame need vanglakohad välja rentima, sest meil on kulu, mida me ei suuda katta. Ma võin tuua näiteid Eesti omavalitsustest, väikestest omavalitsustest, kus pannakse koole kinni. Noh, meil on Metsküla kool ja sealsamas vallas pannakse teisi koole ka veel kinni. Ja omavalitsuse juhtidel on hirm naha vahel, et aasta pärast toimuvad valimised, võimule tulevad teised jõud, kes need koolid uuesti lahti teevad, ja nad on otsustanud, et lükkame igaks juhuks koolimaja buldooseriga pikali. Siis ei ole kooli, mida uuesti avada. Pärast meid ei saa keegi enam seda viga parandada. Kui teil on mure, et meil on liiga palju tühje vanglakohti, saatke buldooserid peale. Vähemalt ükski teine valitsus pärast teid ei saa sinna mingisugust kahtlast elementi sisse tuua. Teil ei ole ühtegi mõistlikku mõtet valitsuses olles – mitte ühtegi! Jumala eest, minge minema!

Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud valitsus! Ja õnnetu Eesti rahvas! Mitte ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust me ju siin ei kuulnud. Me kuulsime siin aga väga palju sõna otseses mõttes naiivset õhu võngutamist. No mis jutt see niisugune on, et need on konsultatsioonid? Need on ju kohtumised, kus teine pool ütleb meile, mida ta tahab ja mida me peame vastu võtma. Ja kes on andnud nendele ametnikele volitused pidada niisuguseid ühiskonna alussambaid ja Eesti riigi suveräänsust kõigutavaid läbirääkimisi? Teie andsite need volitused, minister ainuisikuliselt andis või? Või valitsus, mis on ka ajutine? Iga mõne aja tagant muutub valitsuse koosseis. Valitsus andis või? Kas rahva käest on küsitud, kas omavalitsuse käest on küsitud, kas parlamendi käest on küsitud? Ei ole küsitud. Ja siis te tulete siia ja räägite: "Meil on väga kindlad punased jooned." Teate, ma ütlen nende punaste joonte kohta elukogenud inimesena, kes on Eestist suuremate riikidega korduvalt läbirääkimisi pidanud: need meie punased jooned on vee peale joonistatud. Ma olen siinsamas majas käinud, tol ajal oli peaministriks Tiit Vähi ja me pidasime läbirääkimisi venelastega piiriteemadel. Tiit Vähi võttis kaardi ette ja hakkas sinna ka punaseid jooni tõmbama. Need punased jooned lendasid juba järgmises läbirääkimiste voorus prügikasti, seepärast et Vene pool ei aktsepteerinud neid punaseid jooni. Nad pakkusid välja oma punased jooned. Meie ka neid ei aktsepteerinud. Ja siis käiski see pingpong sedapidi, teistpidi, kolmandat pidi, voorust vooru, kuust kuusse. See on ju naiivne jutt, tulla meile rääkima siin midagi meie selgetest punastest joontest. Eriti veel olukorras – ma märkisin seda ka koha pealt küsides –, kus see riik, kellega me läbirääkimisi peame, teeb siin regulaarset õhuturvet, on siin juba sõjaväelastega, kavatseb siia tuua, ma ei tea, lisabrigaadi, lisapataljoni, mis iganes. Me oleme ju nende alltöövõtjad, me oleme ju need, kes neist sõltuvad, vähemalt nende sügava veendumuse kohaselt. Meie ei ole need, kes dikteerivad brittidele mingeid punaseid jooni. Nemad ütlevad meile, millega nemad on nõus ja mida nad ootavad vastutasuks selle eest, et nad annavad meile julgeolekut. Nii lihtne on sellest aru saada. See on geopoliitika. Seda nimetatakse rahvusvahelisteks suheteks. Aga no te ei saa sellest aru, te keeldute sellest aru saamast. Teil on ettekujutus, et maailm keerlebki siin Toompea ümber. Ei keerle, maailm ei keerle Toompea ümber, Toompea keerleb maailma ümber. Ja nüüd siis veel ka see, et meil on mõtle missugune tragöödia: meil on tühjad vanglad. No tore, et meil on tühjad vanglad! Kui meil on tühjad vanglad, siis meil on tegemist hoonetega. Ja jällegi, elukogenud inimesena, kes on tegelenud natukene ka kinnisvaraga, ma võin teile öelda: igasugune kinnisvara on mingis ulatuses likviidne. Seda on võimalik müüa, seda on võimalik ümber ehitada, seda on võimalik välja rentida, sellega on võimalik väga palju asju teha. Kas te tahate mulle öelda, et selle Tartu vangla ümberehitamise ja mahamüümisega või ka lihtsalt mahamüümisega ei ole võimalik teenida Eesti Vabariigi eelarvesse 30 miljonit või? Mis raha on üldse 30 miljonit? Meil on siin Eestis inimesi, eraisikuid, kellel on sadu miljoneid. See pole mingi raha riigieelarve vaates. Aga te räägite meile, nagu see oleks mingisugune messias. Ja samal ajal me paneme kinni rahvamaju. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Paneme kinni rahvamaju, paneme kinni koole, likvideerime igasuguseid transpordiliine ja mida iganes, sest kokkuhoidu on vaja teha. See ei ole ju tõsiselt võetav jutt. See pidi olema nüüd Eesti Vabariigi pikaajaline initsiatiiv. No ma ei tea, kui pikaajaline. Meie olime valitsuses ju mitte väga pikka aega tagasi ja siis ei olnud sellist initsiatiivi küll kuskilt kuulda ega näha. Järelikult ta ikka väga pikaajaline ei ole, ta on ikka tulnud selle aja sees, kui Eesti Vabariigi valitsus on muutunud täielikuks nukuvalitsuseks. Nukuvalitsusele on keegi öelnud, et te võiksite meile tulla sellise ettepanekuga. Ja siis nukuvalitsus on [vaadanudki], et oo, see on ju tore, see on meie initsiatiiv. Ja siis nukuvalitsusele öeldaksegi, nii nagu ma algul kirjeldasin, et nüüd võtke või jätke, asi on selline. Ärge sellist asja siin elukogenud inimestele kõrva puhuge, sest see kõik on lihtsalt vale. See kõik on lihtsalt vale! Ja kui te ütlete, et see ei ole vale, siis te ei saa lihtsalt asjadest aru. Ja kui te ei saa lihtsalt asjadest aru, siis te ei ole kompetentne. Ja kui te ei ole kompetentne, siis te ei peaks olema minister. Ja nii me võiksime öelda mitte ainult teile, lugupeetud proua, vaid nii me võiksime öelda ka väga paljudele teistele Eesti Vabariigi ministritele. Kui te ei saa aru, siis te ei ole kompetentne, ja kui te ei ole kompetentne, minge minema. Nii nagu ka Martin ütles eelmises kõnes: "Minge minema!" Jätke Eesti rahvas oma pikkade plaanidega, oma ulmeliste ettekujutustega ma ei tea millest, kliimakriisidest ja nende lahendamise viisidest. Jätke meid rahule! Laske meil elada. Laske meil normaalselt elada! Aga te ei lase. Ja see ongi kõige suurem probleem praegu Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigi valitsus on oma rahva reetnud ja ei lase rahval normaalselt, rahulikult, loominguliselt ja rõõmsalt elada. Ja kui te seda ei ole võimelised tegema, siis on kaks võimalust: kas see riik, mille etteotsa te juhuslikult olete sattunud, hävib või see riik tõuseb tagajalgadele ja kukutab selle nukuvalitsuse. Kaks võimalust! Me liigume selles suunas. Ma palun, et see lõpplahendus selles traagilises olukorras, milles Eesti Vabariigi rahvas praegu on, saabuks võimalikult kiiresti. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud saadikud! Lugupeetud minister! Sellise teema juures ma ei saa lihtsalt jätta sõna võtmata. Ma mõtisklesin, mis selle taga õieti on, et tullakse sellise plaaniga, mis on erakorraline, harjumatu, üllatav ja tundmatu. Samas esitletakse seda vangla äriplaani tohutu entusiasmiga, põlevate silmadega. Ma ei märganud, et minister oleks tõsiselt mõnda puudust esile toonud. Mu esimene mulje oli tõesti, et minister ongi meil olnud reeglina õhinapõhine. Kas ta müüb meile vanglaäri, kas ta müüb meile tsensuuriseadust või seda, et isa on mees ja ema on mees – vahet ei ole. Ikka õhinapõhiselt müüakse transinimesi, sooneutraalsust või suveräänsuse mahamüümist. Kõik käib õhinapõhiselt! Ometi ma näen siin mustrit. Ja see muster on see, et valitsuse liikmed, eriti justiitsminister ei saa aru, mis asi on riigi suveräänsus. Nad satuvad õhinasse kohe, kui kuulevad sõna "üleriigiline" või "ülepiiriline". Vaat siis löövad neil silmad särama. Muidugi on palju muid märksõnu, nagu LGBT või multikulti, ka siis neil löövad silmad särama. Nende visioon Eestist on põhiseadusvastane, täpselt vastupidine kui see, mis meil kirjas on, et Eesti on rahvusriik. Nad on õhinas ainult siis, kui saab seda lõhkuda või lammutada. Ja see vanglate projekt on samasugune. Riigil ei tohi olla suveräänsust nende meelest. Me oleme nagu üks kunagise mingi üleliidulise süsteemi osa ja see tekitab vaimustust. Mäletate, olid üleliidulised tehased, üleliidulised ministeeriumid ja olid ka üleliidulised vanglad. Meie dissidendid istusid Mordvas, meie head esivanemad istusid Intas ja kaevasid seal sütt, mida praegu Putini oligarhid varastavad enda isiklikuks kasuks või Ukraina hävitamise huvides. See oli töö, mida meie sõjavangid või represseeritud seal pidid [tegema]. Ja täiesti kriitikavabalt ei leita üles probleeme. Loomulikult, siin toodi need probleemid välja, aga ainult mõned, sest ka meie jaoks on üllatus, et see asi on nii kaugele läinud. Nii et ma loodan, et ei hakata eksperimenteerima mingi Euroopa Siberi ehitamisega siiasamasse kena Eestimaa pinnale. Tuletan ka meelde ajaloolist kogemust teistest riikidest. Kunagi vedas Suurbritannia oma vange Austraaliasse, enne seda vedasid nad oma vange USA-sse – ikka selleks, ikka samade argumentidega: oi, vanglad on täis, viime nad jalust ära, sest uued pätid tulevad ju peale, viime nad kusagile eest ära. Suveräänsus on üks põhiline argument, mille tõttu me ei saa muutuda Euroopa Siberiks. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Koka. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head saadikud ja kõik inimesed, kes te vaatate meid erinevate meediumide vahendusel! Mul ei olnud plaanis täna siia pulti kõnet pidama tulla, aga need vastused, mis minister siin andis selle arupärimise käigus, viisid selleni, et ma pidin siia tulema ja mõned oma mõtted ka teile avama. Algatuseks ütlen kohe ära, et ma olen kindlasti vastu sellele, et me hakkame oma vanglatesse välisvange tooma. Absoluutselt olen sellele vastu. Siin on päris mitmed korrad avatud juba neid nurkasid, mis tegelikult meie Eesti valitsuse poliitikat iseloomustavad. Koole me sulgeme üle Eesti ja väga tihti käib kaasas jutt, et koolihooned on kulu ja koolimajad tuleb kinni panna. Ja kui ei ole vaja, siis lammutame ära. Need on nõukogude ajast, lammutame ära. Vaadake, kui huvitav paradoks. Seda me näeme juba ette, et Eestis lapsi juurde ei sünni. Lapsi juurde ei sünni – seda me näeme, sellega on lepitud, sellega on korras kõik. Aga vangla puhul vanglahoone peab säilima, sellepärast et vange hakkab tulevikus tulema juurde väga-väga palju. Ja kui me ei hakka enam ühel päeval neid välisvange siin majutama, siis paneme enda inimesed vangi, vanglakohti läheb alati vaja. Head vanglakohta ei maksa lasta raisku minna. Nii kaua võtame raha selle pealt, toome välisvange siia. Aga lasteaedade ja koolide puhul me näeme ette: see rong on läinud. Kõik, neid pole vaja, hoone on kulu. Täna lapsi pole, järelikult lapsi kunagi ei tule – lammutame ära, paneme kinni, sest see on ju tühi hoone. Tule taevas appi, missugune on valitsuse käsitlus selle probleemi puhul! Nüüd, päris huvitav on see lähenemine, mida me näeme Euroopas, kuidas Itaalia hakkab saatma oma migrante Albaaniasse. Kui ma seda seadust vaatan, siis vägisi tekib tunne, et vaadatakse nagu seda, millised on need riigid ja valitsused Euroopas, kuhu saaks oma probleemid ära liigutada. Selle asemel, et migrante tagasi saata sinna, kust nad tulid, üritame nad ära jagada riikidesse, kes on natukene nõrgemas positsioonis ja kellele saab peale suruda või keda saab rahaga ära osta, nagu seesama migrantide jagamine. Ja täpselt sama tunne on mul selle vangide teemaga. Keegi täpselt ei tea, et üks asekantsler on kunagi seda asja ajanud siin Eestis ja aastaid soovinud, et saaks siia vange tuua. Väga õige oli tähelepanek, et minister ja ministeerium peaks sellest aru saama, et kui mingi ametnik mingit asja lükkab aastaid edasi, surub ja surub ja surub, aga mõistlikud ministrid ei ole seda lauale võtnud, siis tuleb kaaluda, et äkki on mingi põhjus, miks juba aastaid ei ole lastud ühte või teist teemat edasi. Ja seda, et te teemaga siia tulete, võib tõesti nimetada õhinapõhisuseks. Vaadake sisse ka, miks see aastaid pole siia saali jõudnud, miks ministrid on seda tagasi hoidnud! Aga ei, te tulete ja räägite. Nüüd, mul on soovitus ministrile. Te ütlesite, et valdav tonaalsus oli selline, et need piirkonnad, inimesed on väga rahul olnud sellega, et saavad uued töökohad, 400 töökohta Tartusse, ja tegelikult mingit ohtu pole sellele piirkonnale. Ja te räägite, et praegu käib kaasamine ja arutamine. Minge rääkige Tartu inimestega! Minge kohtuge, tehke nendega kohtumisüritusi, kaasake sinna ka Riigikogu liikmeid, kes on sealt piirkonnast! Minge arutage ja vaadake, kas te saate sealt tõesti niisama positiivse tagasiside, nagu te praegu püüate siin maha müüa. Tartu rahvas ootab, käed õieli, et jumala eest, tuleks ainult Briti vangid Tartusse vanglasse. Meenutage seda aega, kui Tartu vanglat üldse Tartusse tehti, mis oli siis rahva tonaalsus. Ja lõpuks lollitati rahvas siis ka ära. Nüüd, omaette teema on veel see, et te ütlesite, et Tartu vangla on turvaline. Tartu vangla on turvaline! Te ise peaksite väga hästi teadma, et te surute praegu peale seda, et Tartu vanglasse viia arestimaja ja kainestusmaja. See on hoopis teine tööstiil ja asjaajamine kui siis, kui asutus [tegutses] vanglana. Põhimõtteliselt võib öelda, et Tartu vanglakompleks on üks sissesõiduhoov. Sellepärast et tulenevalt sellest, et arestimajja ja kainestusmajja on vaja inimesi viia, käib seal oluliselt rohkem liiklust kui siis, kui see varasemalt oli vangla. Tehke mulle see põhimõte selgeks! Te räägite, kui turvaline see on, aga riik astub jõulisi samme praegu sinnapoole, et tegelikult ka turvatase oluliselt langeb Tartu vanglas. Tulles veel lõpetuseks selle juurde, kas hoonet on kasulik hoida või mitte hoida, siis praegu on riigil sihukene plaan. Palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaaega, palun!

On plaan sulgeda Vana-Vigalas asuv tehnoloogiakool. Selle kohta on teadupoolest ametnikud öelnud, et meil on vaja raha kokku hoida, raha juurde pole võimalik anda, paneme kooli kinni. Seda hoonet on miljonite eest renoveeritud, eelmine aasta, kui ma õigesti mäletan, üle 800 000 eest. Ja seal oli suusõnaline soovitus, et kui meil seda paaril korral müüa ei õnnestu kinnisvaraobjektina, siis lükkame buldooseri peale. Võib-olla peaksite rääkima oma kolleegiga haridusministeeriumist. See on muidugi ülimalt rumal ja me katsume võidelda kõikide võimalustega selle vastu, et see Vigala kool suletakse, seisame selle vastu, aga selline riigi suhtumine on, et kui meil ei lähe hoone müügiks, siis buldooser peale. Aga vangla puhul, ma tuletan jälle meelde: vangla tuleb alles hoida, sest head hoonet ei saa lasta raisku minna. Seal on hea kedagi kinni hoida tulevikus. Aitäh!

Suur tänu! Jätkame läbirääkimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Et ei läheks kogu see kõnede voor liiga maskuliinseks, siis ma mõtlesin, et ma tulen ja ütlen ka paar sõna. Tegelikult need küsimused, mis me selles arupärimises esitasime, ju tegelikult tõukusid sellest informatsioonist, mis ühtäkki nii-öelda purskus meediasse. Nagu ma juba ütlesin, ega me tegelikult – ei meie, Riigikogu liikmed, ega ka terve ühiskond – ju väga palju sellest ei tea, mis seal valitsuse suletud uste taga siis ikkagi sünnib: mis plaane seal peetakse, mis mõtteid seal hautakse ja mis otsuseid seal vastu võetakse. Riigikogu on meil tegelikult päris kõvasti elimineeritud nii otsuste vastuvõtmisest kui ka debattidest ja aruteludest. Arupärimised ongi üks vähestest võimalustest, kus me saame vastava valdkonna ministri meile siia Riigikogu ette [kutsuda] ja saame talle esitada küsimusi ning olenevalt ministrist saame siis kas rohkem või vähem ümmargusi vastuseid. Ja noh, tegelikult me oleme selles arupärimises küsinud päris konkreetseid küsimusi, aga nagu ikka tuleb vastuseks sellist ümmargust juttu. Kuid midagi siiski, mingit tõde kõikidest nendest arupärimiste käigus olevatest diskussioonidest me ikkagi saame ka välja nokkida. Ja mis me siis täna teada saime? Kuigi meediast me saime juba lugeda – noh, suhteliselt kategoorilises imperatiivis –, et Suurbritanniaga juba peetakse läbirääkimisi, Ühendkuningriik on juba esitanud oma mingisuguse nägemuse, mida nemad Eestilt ootavad seoses sellega, et Eesti võiks oma vanglaid välja rentida, siis täna me kuulsime, et oi-oi, tegelikult ei ole siin mitte midagi, meil on eelkonsultatsioonid. Aga samal ajal vastusest me kuulsime ka seda, mida kõike on tehtud, mida kõike on arutatud, ja et juba on mingid punased jooned paika pandud ja nii edasi, ja nii edasi. Jutu kokkuvõte oli see, et ega tegelikult ju midagi ei toimu ja [kokkulepet] ei pruugi tulla. Me teame, kuidas siin eelmise valitsusjuhi huuled liikusid ja nendelt võisime lugeda, aga pärast selgus, et see, mida me sealt võisime lugeda, ei olnud sugugi mitte tõde. Me siin kuulsime ka seda, et me lahendame selle vanglate väljarentimisega õige mitu probleemi. Kõige suurem probleem, mida me pidavat sellega lahendama, on see, et meil on teatavasti riigieelarve suur puudujääk, ja sellega me just nagu lahendame seda probleemi, teenime riigile tulu ja kõik on väga õnnelikud. Kas te teete nalja? Väidetavalt see suurusjärgus 30 miljonit, 10 miljonit siia-sinna, see suurusjärk on tegelikult naeruväärne, kui me räägime riigieelarve miinusest, sest me ju teame, et riigieelarve puudujääk on miljardites. Me oleme seda debatti siin erinevatel teemadel juba väga palju pidanud, et kust siis valitsus üritab seda raha kokku korjata: üritab lastega kodus olevatelt emadelt ravikindlustust ära võtta, peretoetusi ära võtta, lastetoetusi ära võtta; pannakse juurde inimestele visiiditasu, kui nad lähevad arsti juurde. Igalt poolt korjatakse niimoodi napilt kokku, siit ja sealt. Aga teate, kus raha on? Teate, kus teie raha tegelikult on? Raha on Rail Balticus, sadade miljonite kaupa, rohepöördes – miljardites on seal raha. Jätke paljud asjad ära, tõmmake pidurit, ja teil on riigieelarve puudujäägi probleemid lahendatud mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus pikkadeks aastateks. Ma paluksin lisaaega natuke.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ja üldse, ma vaatan, mis imelikud majandusmudelid sellel valitsusel välja on pakkuda. Kõigepealt me kuulutame elutähtsa CO2 mürgiks, paneme sellega õudse äri püsti ja hakkame sellega kauplema, raha muudkui liigub, aga selle läbi keerame normaalse elu täiesti pea peale, inimestega ei arvesta. Ja see vanglate teema selle kõige suure mõttetuse kõrval, mida valitsus on ette võtnud koos Euroopa Liidu teiste suurte juhtidega – tulemus on see, et inimestega absoluutselt ei arvestata. Mis puutub tühjadesse vanglatesse, võib-olla justiitsminister ei tea, aga mina olen rääkinud selliste Justiitsministeeriumi mõttes väikeste nupukestega nagu kriminaalhooldajad, kes kurdavad, et vangid, kes on vanglast nii-öelda vabanenud, on lastud nii-öelda vabakäigu vangideks, nad on seotud kõikvõimalike piirangutega, on ka seadused, mis [sätestavad], et kui nad rikuvad seadust, siis mis sellele järgneb. Aga neid ei saadeta nende rikkumiste pärast, mida nad tavaelus korda saadavad – väga paljud võib-olla on isegi meile ühiskondlikult tavainimestele ohtlikud –, vanglasse tagasi. Neid ei saadeta vanglasse tagasi, vaid öeldakse kriminaalhooldajale, et sa tegele nendega, vaata, et nad käituksid korralikult. Ja siis on vanglad tühjad ja me hakkame [vange] siia tooma. Me tõsimeeli räägime, et meil on vanglad tühjad, me hakkame [vange] välismaalt importima. Ja mis me veel kuulsime! Ma juba ütlesin, et Inglismaa tegelikult juba kategoorilises imperatiivis räägib, et need vangid tulevad, aga teie ütlete, et ei, ei tule. Ja samal ajal lobisesite välja, et vanglateenistus peab juba konsultatsioone, ja kantsler on juba isegi [öelnud], et neil on pikk plaan tehtud selles osas, kuidas neid vange Eestisse hakata importima. Mis ma ütlen lõpetuseks: ärge valetage! Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Varro Vooglaid!

Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Ma tegelikult ei plaaninud sõna võtta, aga kuulates ettekannet, kuulates küsimusi-vastuseid ja ka hiljem järgnenud kõnesid, ma mõtlesin paar omapoolset tähelepanekut siiski esile tuua. Esimene küsimus, mis minul tekib kogu seda olukorda vaadeldes, seisneb selles, et tahaks kangesti teada, miks on üleüldse Eestis nii hiiglaslikud vanglad ehitatud, millele rakendust ei ole. See ei ole ju lihtsalt nii, et keegi kusagil otsustas teha sellised tohutud kolossid. Need läksid maksma kümneid, kui mitte sadu miljoneid eurosid. Keegi, kes neid ehitas, teenis selle pealt, mingisugused ettevõtted, korporatsioonid said suurt kasu sellest ja siis mõned aastad hiljem selgub, et tegelikult neid polegi vaja. Kõigis sellistes olukordades minu meelest ikkagi ei tohiks kuidagi üle libiseda sellistest küsimustest, et vabandust, kas siin ei ole nüüd tegemist mingisuguste korruptiivsete skeemidega. Ei saa ju olla nii, et me oleme kogu oma riikliku institutsionaalse süsteemi puhul nagu niivõrd rumalad, et me ei oska ette näha seda, et meil ei ole tarvis nii meeletult palju vanglakohti välja ehitada. Mul küll tekib kangesti küsimus, et kas tõesti ollakse nii rumalad, et ei saada sellest aru, et pole vaja sellist kolossi, või on siin mingisugune varjatud huvide väljamängimise skeem. Selliseid asju peaks uurima, peaks analüüsima. Kui ongi nii, et mitte keegi kunagi selliste asjade eest ei vastuta, siis me jätkamegi pidevalt sedasama mustrit. Praegu ehitame välja meeletu Rail Balticu projekti, sajad miljonid, et mitte öelda miljardid pannakse huugama, ja siis kümne aasta pärast sügame kukalt ja mõtleme, et jah, peaks mingi rakenduse sellele leidma. Ei ole nagu kaupa, mida vedada, ja inimesi ka ei ole, keda vedada, et paha lugu, eks, mingi rakendus tuleks nüüd nagu leida. Aga seda küsimust, et miks me siis sellise asja ehitasime, kes otsustas sellise asja ehitada, kes otsustas kogu selle raha magama panna ja kes selle eest vastutab, vaat seda siis ei taheta esitada. See punkt, ma arvan, väärib ka siin allajoonimist. Teine punkt, mida ma tahaksin omalt poolt esile tõsta, seisneb selles, et just samuti, nagu kolleeg Rene Kokk osutas, pole ka minul võimalik aru saada, mille jaoks me neid siis tulevikus hoiame. Kust see vajadus peaks tekkima? Mina küll ei oska ette näha, kust peaks tekkima see ühiskondlik vajadus nende hiiglaslike vanglate kasutamise järele Eesti ühiskonna enda vajadustest tulenevalt. Ma ei näe seda ühiskondlikku dünaamikat, neid protsesse, mis peaks juhtima meid sellisesse olukorda, kus nüüd, jah, on vaja – enne ei olnud vaja, aga näete, nüüd on tõesti vaja. See on see punkt. Võib-olla keegi ütleb, et see on asjakohatu paralleel või kuidagi meelevaldne, aga ma toon uuesti esile asjaolu, millele ma osutasin ka oma küsimust esitades ministri poole pöördudes. Kuulates teie ettekannet, proua minister, leidsin lihtsalt pooljuhuslikult Briti, Ühendkuningriigi prokuratuuri koduleheküljelt sellise informatsiooni, et 2023. aastal – nagu ma aru saan, siis esimese 11 kuuga, siin on öelnud, et kuni detsembrini 2023 – esitati Ühendkuningriigis 12 737 kahtlustust vaenukõnekuritegudes. Nendest 12 737-st 87% jõudsid ka süüdistuse esitamiseni ja nendest omakorda 85% jõudsid süüdimõistva kohtuotsuseni. Ma ei oska nii kiiresti peast arvutada, mis see absoluutarv on, aga ma ütleksin, et see võiks hinnanguliselt, tunnetuse järgi jääda sinna kuskile 8000–9000 kanti. 8000–9000 inimest, jällegi sellise hinnangulise arvutuse alusel öelduna, mõisteti 2023. aastal kriminaalkorras süüdi vaenukuritegudes. Ma mõtlesin paralleelile, et minu teada praegu Eestis ei istu mitte ühtegi inimest vangis vaenukõnekuriteos süüdistatuna. Null! Number on null, lihtsalt sõna otseses mõttes null, pole ühtegi inimest. Ja see ei ole selle tõttu, et meil on puudulik regulatsioon, vaid selle tõttu, et meil tegelikult selliseid kuritegusid Eesti ühiskonnas ei eksisteeri. Täna hommikul lugesin just ajalehest, et valitsuskoalitsioon ikkagi on uuesti võtnud tõsise arutelu alla, kuidas edasi liikuda selle vaenukõne kriminaliseerimise projektiga. Mul küll neid kahte asjaolu kõrvutades tekkis küsimus, kas sealt võikski tulla see uus vajadus selle järele, et tühjad vanglakohad saaksid täidetud, ja et Ühendkuningriigi eeskujust lähtudes kriminaliseerime vaenukõne sellisel viisil, et inimesi saaks vangi panna, ilma et nad olekski kellelegi midagi kahju teinud. Vabandust, mõned minutid lisaaega.

Kaks minutit või kolm? Paneme kolm minutit lisaaega.

Paneme kolm ära, kuigi mul ei ole vaja, aga väga lahke teist. Kas sealt äkki siis tulebki see, et kehtestame Eestis Ühendkuningriigi eeskujul sellise vaenukõne kriminaliseerimise koosseisu, et inimesi saab vangi panna lihtsalt mingisuguste väljaütlemiste eest, ilma et sellega oleks kellelegi reaalselt mingit kahju sündinud? Siis võib tõesti juhtuda, et tühjad vanglakohad saavadki täidetud. Ma arvan, et selles suunas liikumine oleks loomulikult äärmiselt kahetsusväärne, aga pidades silmas, et Ühendkuningriigis ainuüksi 2023. aastal, jällegi ma siin spekuleerin, ligi 9000 inimest mõisteti süüdi – ja see on ainult ühe aasta näitaja, eks ole –, siis põhimõtteliselt ei saa seda võimatuks pidada. Tahaks igal juhul väga loota, et selleks puhuks neid tühje vanglaid ei säilitata. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Jah. Palun uuesti Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikogu! Hea Eesti rahvas! Mina neid vanglaid ei ehitanud. 5000 vangi oli meil alles veidi aega tagasi. Meil oli ka taasiseseisvunud Eestis aeg, kus keskmiselt igas päevas oli üks mõrv. Nüüd meil on tapmisi paarkümmend aastas. Meil on põhjust selle olukorraga rahul olla. 5000 asemel on meil 1685 kinnipeetavat. Ja kahjuks riigil tuleb tegeleda vanglate ja vangistusega, kui me tahame, et Eesti riigis on praegu ja ka tulevikus inimeste turvalisus tagatud ja ühiskonnale ohtlikud või sellist karistust väärivad süüdimõistetud on kinnipidamisel. See ei ole teema, millega keegi tohutult tahaks tegeleda, olen seda siit puldist juba mitu korda rõhutanud. Aga ei ole ka selle kõige taustal sugugi aus ega õiglane süüdistada meie NATO liitlasriike kuidagi selles, justkui nad suruks meile midagi peale, või näidata Eestit alaväärsena, justkui oleks meile võimalik midagi peale suruda. Ma kinnitan, et see ei ole võimalik, me teeme kõik oma otsused ise. Ja igasugune teie ässitus Eesti riigi vastu, näidates meid kellegi teise orjana või millena iganes, on täiesti kohatu ja sobimatu. Samuti ma rõhutan veel kord üle, et me praegu peame konsultatsioone selleks, et selgitada välja, kas selline tegevus oleks üldse võimalik, ja selgitame välja selle, mis on võimalikud ohud ja kas need ohud on maandatavad. Me saame minna selle tegevusega edasi ainult siis, kui pärast konsultatsioone oleme kindlad, et ohud on maandatavad ja tegevus on Eestile kasulik, Eesti inimestele turvaline ja kasulik. Kui kellegi ettekujutuses on, et seda on võimalik teha ilma konsultatsioonideta, siis see kindlasti ei ole õige. Täiesti vale, täiesti sobimatu on pidada meie häid NATO-liitlasi kuidagi ligilähedaseltki võrdseks venelastega või Venemaa Föderatsiooniga. Täiesti lubamatu, andke andeks, on võrrelda Venemaa Siberit ja vangilaagreid iseseisva Eesti Vabariigi kõiki inimõigusi austava vanglateenistusega, mis on maailmatasemel ja väga heas korras. Tuletan lugupeetud EKRE-le meelde seda, et 2018. aastast oli teil võimalik müüa Tallinna vangla. Te ei saanud sellega hakkama. (Sumin saalis.) Te ei saanud sellega hakkama, see jäi teil müümata. See on tühjalt seisev hoone siiamaani. Rõhutan lõpetuseks üle, et iseseisev Eesti Vabariik otsustab üksnes ise ja jääb otsustama üksnes ise, mida me teeme oma vanglatega, kuidas me Eestis oma asju ajame. Ja kõik selle vastu suunatud jutt Eesti Vabariigi õõnestamiseks on täiesti kohatu. Eesti inimeste turvalisust tagame me kõhklematult. Ja igasugune selle õõnestus valeväidetega on minu hinnangul lubamatu. Kahjuks jah, meil võib minna vanglaid, vanglakohti ka endal vaja. Vangistuse vajadus on raskemini ennustatav kui sündide arv. Me peame selleks valmis olema just nimelt Eesti inimeste turvalisuse huvides. Aga me loodame, et seda vajadust meil ei teki. Ja me teeme kõik selleks, et kuritegevust Eestis ennetada. Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.