Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu (521 AE) esimene lugemine

Kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Annely Akkermanni, Mati Raidma, Kalle Laaneti, Karmen Jolleri, Kalev Stoicescu, Maria Jufereva-Skuratovski, Mart Võrklaeva, Marko Mihkelsoni, Mait Klaasseni, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Lauri Hussari, Andre Hanimäe, Meelis Kiili, Igor Taro, Jaak Aabi, Anti Allase, Luisa Rõivase, Tiit Marani, Peeter Tali, Tõnis Möldri, Toomas Kivimägi, Enn Eesmaa, Madis Timpsoni, Helir-Valdor Seederi, Eduard Odinetsi, Marek Reinaasa, Maris Lauri, Anti Haugase, Andres Suti, Priit Sibula, Hendrik Johannes Terrase, Ando Kivibergi, Margit Sutropi, Helmen Küti, Valdo Randpere, Jüri Jaansoni, Õnne Pillaku, Timo Suslovi, Mario Kadastiku, Alar Lanemani, Kristo Enn Vaga, Urmas Kruuse, Hele Everausi, Urve Tiiduse, Katrin Kuusemäe, Andrus Seeme, Mihkel Leesi, Kristina Šmigun-Vähi, Aivar Sõerdi, Urmas Reinsalu, Henn Põlluaasa, Tõnis Lukase ja Züleyxa Izmailova esitatud Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu numbriga 521 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mati Raidma.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen algatajate esindajana teie ees, tutvustamaks Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu. Meie kolleegid Ukraina raadast pöördusid maailma parlamentide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole selle aasta esimeses pooles üleskutsega, mälestamaks 80 aasta möödumist sellest traagilisest sündmusest ja tunnistamaks see genotsiidiaktiks. Selle üleskutsega on juba liitunud ja seda on teinud Läti, Leedu, Poola ja Kanada. Eestis me korraldasime 25. septembril Eesti-Ukraina parlamendirühma initsiatiivil videosilla Ukrainaga. Ukraina poolt esinesid raada esimene asespiiker Oleksandr Kornijenko, Ukraina presidendi eriesindaja Krimmis Tamila Taševa ja krimmitatarlaste esindusorganisatsiooni Medžlis inimesed. Seejärel otsustasime 54 [Riigikogu] liikmega algatada selle avalduse, mis [võeti] 8. oktoobril menetlusse. Sisust. Meie avaldus puudutab kolme teemat. Kõigepealt genotsiidiakt. Krimmitatarlastel on olnud traagiline ja kurb saatus läbi sajandite, olla Krimmi põlisrahvana rõhutud, välja saadetud ja olla Vene impeeriumi mõistes kustutatud. Läbi sajandite on toimunud mitmeid laineid selle rahva väljasaatmist Krimmist ja hävitamist. Üks traagilisemaid toimus 1944. aastal, kus praktiliselt kõik krimmitatarlased – üle 200 000 – väga lühikese ajaperioodi jooksul küüditati kodudest minema, peamiselt Kesk-Aasia piirkonda. Selle küüditamise käigus ja esimestel aastatel hukkus neist hinnanguliselt 46%. Sama saatus tabas ka neid krimmitatarlasi, kes naasid Teise maailmasõja rinnetelt. Neil ei olnud luba naasta kuni 1986. aastani, kui Nõukogude Liit lagunes. See on karm, kuidas ühte rahvast lihtsalt hävitatakse. Teine meie avalduse punkt puudutab tänapäeva. 2014. aastal, kui Venemaa taas hõivas Krimmi poolsaare, genotsiidipoliitika jätkus: taas tagakiusamised, vangistamised, piinamised, krimmitatarlaste identiteedi hävitamine, keelamine kasutada oma keelt ning kultuuri ja ajaloopaikade hävitamine. Ja see kestab tänaseni. Ehk siis see genotsiidipoliitika, mis on aastasadu kestnud ja pole saanud rahvusvaheliselt kriitilist hinnangut, jätkub. Mitte mingil juhul ei saa me seda tolereerida, me peame reageerima. Ja kolmandaks, me kinnitame, et Krimm kuulub Ukraina koosseisu. See peab nii olema ka tulevikus, et oleks võimalik põlisrahval, kelle kodu seal on, taas naasta oma kodumaale ja olla rahvas kõigi vabade rahvaste seas. Seega kutsun teid üles seda Riigikogu avaldust toetama ning olema solidaarsed nii Ukraina kui ka krimmitatarlastega. Ja kutsume üles ka rahvusvahelist üldsust neid tegusid tunnistama ja kinnitama, et Krimm on üks osa Ukrainast. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni arutelu ja seisukohti tutvustab väliskomisjoni liige, kolleeg Henn Põlluaas. Palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Räägin lühidalt Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu 521 menetlemisest väliskomisjonis. Kõigepealt, Riigikogu juhatus võttis käesoleva aasta 8. oktoobril 54 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. oktoobri kell 15. Ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud. Ja väliskomisjon otsustas konsensusega oma 8. oktoobril toimunud istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta avalduse eelnõu 521 kolmapäeva, 16. oktoobri päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Ja siin me nüüd olemegi. Juhtivkomisjoni esindajaks nimetati samuti konsensusega väliskomisjoni liige Henn Põlluaas. Ma loodan ja usun südamest, et Riigikogu liikmed toetavad seda avaldust ja me võtame selle vastu, sest tegemist on tõepoolest kustumatu ja aegumatu inimsusvastase kuriteo ja genotsiidiga, millele ei ole mingisugust õigustust. Ükskõik, kas see toimus minevikus või toimub tänapäeval, tegemist on täpselt ühesuguse kuriteoga, mille me peame hukka mõistma. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Tunnustus Mati Raidmale selle initsiatiivi eest. Isamaa saadikurühm toetab [avalduse eelnõu] ja kutsub üles kõiki parlamendiliikmeid seda toetama. On teatud väärtusbaas, mis on meile oluline: hoida ühtsust, seda rahvuslikku ühtsust. Ja see on üks sellistest avaldustest. Tegelikult on maailmas viis riiki parlamendi tasemel selle genotsiidi deklareerimise otsuse vastu võtnud. 2015. aastal tegi seda Ukraina ise oma parlamendi avaldusega, 2019. aastal Läti ja Leedu. Tegelikult see ongi nii-öelda minevikust meie regiooni riigi poolt siin otsuse langetamine. 2024. aastal kutsus raada üles maailma parlamente seda tegema. Seda on praeguseks [teinud] Kanada ja Poola. Nii et me oleksime selles uues laines kolmas parlament, [kes teeb] selle avalduse. Ma arvan, et meie rahva jaoks on sellel eriline tähendus, kui me mõtleme tagasi nendele genotsiidiaktidele, mis langesid meile osaks Nõukogude okupatsiooni all. Ka ainult mõte, et etnilise puhastusena on võimalik kogu rahvas oma asualalt likvideerida … Ma arvan, et meid kõiki, ka tänase avalduse langetamisel saadab kuklas see teadmine, et minevikus oleks võinud see tabada Stalini aja repressioonidena ka kogu meie rahvast. See osutub totalitaarses režiimis üksnes logistiliseks ja geopoliitiliseks ülesande püstituseks. See oleks olnud täiesti mõeldav. Ja niisuguse dramaatilise kontekstina saavad kokku siin kommunistliku režiimi genotsiid ja tänasel päeval toimuv Putini režiimi genotsiid. Meie ülesanne on avaldada igakülgset toetust vaprale Ukraina rahvale, avaldada lugupidamist krimmitatarlastele [ja pidada meeles] nende kannatusi ning kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes kaotasid oma elu selles genotsiidis ja kes praegu seisavad silmitsi annekteeritud ja okupeeritud Krimmis Putini režiimi koledustega. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun! (Anti Poolamets küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhataja! Antud avaldus on hädavajalik, aga minu ettekandes tuleb juttu ka sellest, kuidas me peame selle teemaga edasi minema, sest meil on palju tööd tegemata seoses teiste Nõukogude genotsiidikuritegudega. Meil on palju tööd tegemata seoses Eesti rahva vastu suunatud genotsiidikuritegudega. Olgu see tähtis avaldus üheks järjekordseks tõukeks, et me märkaksime, mida kujutas endast Nõukogude Liit, ja et me märkaksime, mis juhtus meiega. Ma eeldan, et see on alles mingi tähtsa etapi algus, kui me võtame praegu käsitlusele need kuriteod, mis kipuvad juba unustuse hõlma vajuma ja mis ka Eesti avalikkusele on vähetuntud. Kui holodomori on paljud parlamendid juba kuriteona, genotsiidikuriteona hukka mõistnud, siis krimmitatarlastevastane genotsiid tunnistati genotsiidiks aastatel 2015–2024 peale Ukraina ka Leedu, Läti, Kanada ja Poola poolt. Nii et on aeg ka meil see tähtis tegu ära teha. Me oleme olnud eeskujuks teistele, kaasa arvatud praegu toimuvate genotsiidikuritegude hukkamõistmisel. Selle pärast on Riigikogul väga tähtis roll, mida võimendab meie koostöö Läti, Leedu ja Poolaga. Siis me oleme eeskujuks väga paljudele teistele riikidele. Seega just nimelt ka taganttõukeks on tänane avaldus väga oluline. Ühtlasi on selle avalduse teine roll teha seda, mida me kogesime ise okupeeritud olles: rõhutada, et ükski okupatsioon ega anneksioon ei tohi saada õigustust ega tunnustust ja kuriteod peavad saama heastatud. Tõsi, ühtegi genotsiidi heastada enam ei saa. Küll aga saab taastada õiguslikku olukorda, nagu Eest Vabariik taastati. Ja me tegeleme miinimumiga siinkohal, kui me teadvustame genotsiidi olemasolu – see on absoluutne miinimum, millega peab tegelema. Nimetame asju õigete nimedega, kuigi ajaloolased ja suur osa avalikkusest teavad ju niikuinii, et tegu on olnud ühe ajaloo jõhkraima inimsusvastase kuriteoga. Aga on õige hetk sellele tähelepanu osutada. Nüüd sellest kuriteost endast. Kui iga genotsiid rahvusmõrvana kuulub kõige raskemate kuritegude hulka, siis Nõukogude Liit suutis teha raskematest kuritegudest veel raskemaid. Nende hulka kuulus kogu etnose deporteerimine või hävitamine. Just nii juhtus krimmitatarlastega, paljude teiste Kaukaasia rahvastega, aga ka meie heade naabrite ingerlastega. Ma loodan, et see avaldus võiks olla meile tõukeks, et tuletada meelde ingerlaste vastu suunatud genotsiidi. Me teame ju, et see maa-ala Narvast kuni Peterburini on miskipärast soome keeles kõnelejatest tühi. Miks? Sest ingerlaste vastu viidi läbi täiemahuline genotsiid. Ja neil ei lubatud samamoodi koju naasta nagu krimmitatarlastel. Kes siis peab nende eest kõnelema kui mitte nende naabrid? See rahvas ja nende asuala hävitati. See on Eesti rahva ülesanne, kes on vastu võtnud kümneid tuhandeid ingeri põgenikke. Aga meie ise? Meil peaks olema missioon jätkata. 132 000 Eesti kodaniku represseerimine kohustab meid kuritegude uurimist jätkama. Ma leian, et on hädavajalik justiits‑ ja digiministeeriumi juurde luua aegumatute sõja‑, inimsusvastaste ja genotsiidikuritegude uurimise büroo. Miks ei piisa ajaloolaste tööst? Sellepärast et tegu on aegumatute kuritegudega. Ja nagu me näeme, neid viiakse tänagi ellu uues vormis Ukraina territooriumil. Nii et ma leian, et Eesti ja Ukraina ajaloolased peaksid tegema koostööd kommunistlike genotsiidikuritegude uurimisel. Eestil on võimalus pakkuda abi arhiivide digitaliseerimisel ja meil on kindlasti omavahel jagada väga olulist juriidilist infot, et need teemad tõstatada rahvusvahelisel tasemel. Kommunismi tribunale on peetud, aga see töö on kuidagi soikunud. Me näeme selle avalduse raames, kui tähtis see töö peaks olema tänapäeval. Ajalootöö ei saa jääda justkui ühe eriala tööks, vaid see on meie kõigi töö. See on ka meie isiklik ülesanne, meie mälu töö, sest 132 000 represseeritud Eesti kodaniku hulgas on meie kõigi suguvõsadest keegi ja meil on kohustus mäletada. Ja loomulikult peab jälgima, et meie lubadus teha Patarei vangla hoonesse rahvusvaheline kommunismi kuritegude uurimise keskus saaks täidetud. Siiani on lubatud see valmis teha 2026. aastaks. Jälgigem siis, et see ka õnnestuks. Ja sellel olulisel päeval hääletame me avalduse poolt.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja loodetavasti volituse alusel Ester Karuse. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Täna seisab meie ees avaldus, millega tunnistame krimmitatarlaste 1944. aastal toimunud suurküüditamise genotsiidiaktiks. Massiküüditamine, mida juhtis totalitaarne Nõukogude režiim, ei ole pelgalt minevikku jäänud kuritegu, vaid tragöödia, mis on mõjutanud tuhandeid peresid ja jätnud neile püsiva jälje. 1944. aasta märtsis algas massiline küüditamine, mille käigus sunniti oma kodust lahkuma ligikaudu 200 000 krimmitatarlast. Nende teekond Kesk-Aasiasse tähendas paljudele nälga, haigusi ja surma. Aga genotsiid ei ole üksnes füüsilise hävitamise akt, vaid see hõlmab ka rahvuse, kultuuri, ajaloo ja identiteedi hävitamise katseid. Krimmitatarlaste õigusi on rikutud, nende keelt ja kultuuri on survestatud ja hävitatud ning nende ajalooline pärand on sihilikult kustutatud. Kahjuks näeme ka täna, et Venemaa Föderatsioon jätkab seda poliitikat, okupeerides Krimmi 2014. aastal ja pidades juba kolmandat aastat Ukraina vastu täiemahulist sõda. Mina olen sündinud vabas Eestis, me elame vabas Eestis, aga me teame ja ei unusta, et ka Eesti rahvas on pidanud taluma sarnaseid repressioone. Meie inimesi saadeti massiliselt Siberisse, sadu tuhandeid süütuid inimesi represseeriti, küüditati ja hukati. Meie esivanemad kogesid valu ja kannatusi. Nad teadsid, mida tähendab kodumaalt vägivaldselt äraviimine, sunnitöö, nälg, külm ja surm. Need kogemused on sügavalt juurdunud meie rahva mällu ja ajalukku. Nõukogude režiimi terrori all elamine oli hävitav nii meie kultuurile kui ka rahvuslikule identiteedile. Seetõttu me mõistame hästi, mida krimmitatarlased on pidanud läbi elama. Meie ülesanne on seista nende rahvaste kõrval, keda on represseeritud. Me ei saa ega taha olla vaikivad tunnistajad. Krimmi on tunnustatud kui lahutamatut osa Ukrainast ja me kõik peame toetama Ukraina võitu ja territoriaalset terviklikkust. Venemaa Föderatsiooni algatatud sõda ning Venemaa tegevus Krimmi annekteerimisel ja okupeerimisel on rahvusvahelise õiguse räige rikkumine. Toetame Ukraina üleskutset maailmale tunnistada krimmitatarlaste küüditamine genotsiidiks ja kutsume üles rahvusvahelist üldsust kindlalt seisma nende kõrval, kes on ajaloo ülekohtu all kannatanud. Antud avaldus seisab õiguse, vabaduse ja inimväärikuse eest. Meie enda ajalugu tuletab meile meelde, kui oluline on mitte unustada neid kannatusi. Seega seisab Eesti alati vabaduse ja inimõiguste eest. Sotsiaaldemokraadid toetavad Riigikogu avaldust ja kutsume üles kõiki saadikuid selle poolt hääletama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Krimmi [poolsaar], mida vanasti kutsuti Tauria poolsaareks, on erakordselt pika ja rikkaliku ajalooga paik. Krimmi asustasid 2500 aasta vältel erinevad rahvad, alates kreeklastest ja sküütidest. Krimmitatarlased kujunesid välja põlisrahvana 13. ja 17. sajandi vahel ja nad moodustasid poolsaare elanikkonna suurima etnilise grupi 19. sajandi lõpuks, umbes 130 aastat ehk neli-viis inimpõlve tagasi. Vaatamata sellele kutsus Tsaari-Venemaa esile, loomulikult jõuga, 100 000 – 300 000 krimmitatarlase lahkumise ajalooliselt kodumaalt alates Krimmi vallutamisest 1783. aastal kuni umbes 19. sajandi alguseni. Mida Katariina Suur ja järgnevad tsaarid ei suutnud oma kuritegeliku poliitikaga teostada, viis ellu verine diktaator Jossif Stalin, kelle käsul küüditati 18. ja 20. mai vahel 1944. aastal kõik krimmitatarlased, vähemalt 191 000 inimest, Usbekistani. Nagu ikka, loomavagunites. Küüditati isegi Punaarmees võidelnud krimmitatarlaste pered. Punaarmees võitles 40 000 krimmitatarlast. Kõik see toimus kuulsa timuka Lavrenti Beria soovitusel. Krimmitatarlaste 80 000 majapidamist jäi tühjaks. Nendesse imbusid nagu prussakad niinimetatud vabastajad. 8000 küüditatud krimmitatarlast suri enne küüditamise sihtkohta saabumist, kümned tuhanded surid Usbekistanis ja mujal Kesk-Aasias. Kuidas seda õudust tekitavat poliitikat ja selle tagajärgi nimetada? Lisame siia juurde ka tsaariajal toimunud massilise krimmitatarlaste jõuga lahkuma sundimise. Seda saab nimetada ja peab loomulikult nimetama genotsiidiks, mis on rahvuse või etnilise grupi hävitamine, vahendeid valimata, alati väga jõhkrate meetoditega. Alles 45 aastat hiljem, 1980. aastate lõpus said krimmitatarlased loa ajaloolisele kodumaale Krimmi tagasi pöörduda. Tagasipöördujaid oli umbes 260 000. Nõukogude võim, mis toona veel eksisteeris, ei kompenseerinud kuidagi nende inimeste tagasipöördumist ega ka ära võetud vara. 15 aastat hiljem, 2004. aastal moodustasid krimmitatarlased iseseisvas Ukrainas 12% poolsaare elanikkonnast. Krimmitatarlaste elu edenes, kuni neid tabas järjekordne Moskva-poolne õudus: Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa poolt veebruaris ja märtsis 2014. Nende nagu ka teiste mitte vene rahvusest elanike, sealhulgas ukrainlaste jaoks algas uus õõvastust tekitav ajastu. Toimub ilmselge sundvenestamine ja krimmitatarlaste kui põlisrahva kultuuri hävitamine. Head kolleegid, tänavu möödub 80 aastat totaalse küüditamise kohutava kuriteo toimepanekust, mida meiegi Eestis oleme kogenud korduvalt, õnneks mitte terve rahva ulatuses. Seetõttu on Riigikogule esitatud avalduse vastuvõtmine, millele ma andsin samuti oma allkirja, igati õigustatud ja vajalik moraalselt …

(Kalev Stoicescu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

… eetiliselt ja poliitiliselt. Samuti suur tänu Matile, heale kolleegile, selle algatuse eest! Ükskord naaseb Krimm Ukraina koosseisu ja siis pöörduvad ka krimmitatarlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi. Kutsun üles avaldust ühehäälselt toetama! Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Mati! Reformierakond loomulikult toetab seda ülimalt olulist ja vajalikku sammu, mida me Eesti rahvaesindusena praegu siin tegemas oleme. See on absoluutselt vähim, mida me saame teha, tunnistades ühe rahvakillu vastu toime pandud kuriteo genotsiidiaktiks. Ma tuletan meelde, et tegelikult oli Riigikogu juba 1990. aastate alguses üks esimesi, kui mitte esimene parlament maailmas, kes pööras tähelepanu Ukraina rahva väga raskele saatusele Nõukogude impeeriumi koosseisus, tunnistades holodomori genotsiidiks. Samuti 2022. aasta kevadel arutasime siin eelmises koosseisus käimasoleva suure sõja kontekstis neid kuritegusid, mida Venemaa jätkuvalt paneb toime Ukraina rahva kallal, ja samuti tunnistasime sõjakuriteod, mis on toime pandud, genotsiidi mõõtmetega kuritegudeks. Mis on oluline tänast sammu astudes? Mitte ainult pöörata oma pilgud minevikku ja, nagu ma ütlesin, teha vähim, mis meie võimuses on, tunnistades toimunu genotsiidiaktiks, aga sellega me tegelikult ikkagi loome ruumi, ka õigusruumi selle laiemas tähenduses. Kui see sõda, mis praegu Ukrainas käimas on, Venemaa algatatud agressioonisõda, saab võiduka lõpu – ainult nii tegelikult on võimalik lõpuks jõuda selleni, et nii ajaloos kui ka praegu toimepandud kuritegude eest nende toimepanijad ka reaalse vastutuse võtaksid või need [kurjategijad] saaksid mingisuguse karistuse –, siis selle sammuga me tegelikult loome seda keskkonda. Karistamatus ei tohi päädida võiduga. Loomulikult anname me täna eeskuju teistele oma kolleegidele, parlamentidele Euroopas, mujal, kes võiksid sarnaselt järgida nii meie kui ka meie partnerite eeskuju, kes juba on teinud sarnase sammu. Kindlasti saame sellel teemal rääkida juba järgmisel nädalal ka Riigikogu külastava Ukraina parlamendi esimehe Ruslan Stefantšukiga. Ja kindlasti on ka meie parlamendi esimehel siis hoopis jõulisem positsioon minna kuu lõpus, järgmisel nädalal toimuvale Krimmi platvormi parlamentaarsele tippkohtumisele meie lõunanaabrite juurde Riiga. Nii et veel kord, on väga hea näha seda üksmeelt, mis oli selle avalduse ettevalmistamisel Mati Raidma juhtimisel. Kutsun tõesti kõiki üles väga tõsiselt suhtuma selle avalduse eelnõusse ja andma oma hääle selle toetuseks. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Loomulikult saab Marko Mihkelsoniga ainult nõustuda selles osas, et see avaldus on vähim, mida me saame teha. Samuti Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sooviks tunnustada Mati Raidmat, kes algatas selle avalduse. Siin on ajaloost palju räägitud. 1944. aastal tõesti küüditati ligikaudu 200 000 krimmitatarlast Kesk-Aasiasse. Ja nii nagu ajalooürikud räägivad, 47% nendest inimestest, kes küüditati, suri küüditamise ajal või siis kohale jõudes. See on loomulikult suur tragöödia ja ega muudmoodi seda ei saagi nimetada kui rahva hävitamiseks. Mul endal õnnestus Krimmi poolsaart külastada vist aastal 2012, kui ma käisin krimmitatarlaste külades. Mul õnnestus nende inimestega rääkida, nii vanema kui ka noorema põlvkonnaga. Ma nägin, et võitlustahe on nendel inimestel olemas. Nad tulid tagasi. Nendel lasti tulla tagasi, kuigi suure viitega, alles aastal 1989. See, mis nad tegelikult selle lühikese aja jooksul oma asumites, külades suutsid üles ehitada, oli märkimisväärne. Tol ajal, enne Venemaa okupatsiooni, nad kindlasti tõstsid krimmitatarlaste kultuuri seal poolsaarel uuele tasandile. Ma loodan, et nendel jagub – ja ma tean, et nendel jagub! – jõudu, et ka praeguses olukorras enda eest seista. Loomulikult Eesti Keskerakond toetab seda avaldust ja me kutsume üles kõiki teisi Riigikogu saadikuid seda avaldust toetama. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 521 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, kui te lubate, siis ma ei loe teist korda ette 54 Riigikogu liikme, selle avalduse eelnõu algataja nime. (Saalist vastatakse jaatavalt.) Kui te olete päri, siis panen lõpphääletusele Riigikogu avalduse "Krimmitatarlaste 1944. aasta suurküüditamise genotsiidiaktiks tunnistamine" eelnõu 521. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 521 on avaldusena vastu võetud.