Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu (324 OE) esimene lugemine

Saame minna kolmanda [päevakorrapunkti] juurde. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" eelnõu 324 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Otsuse eelnõu näeb ette moodustada rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, mille koosseisu kuulub igast fraktsioonist üks liige. Komisjoni ülesanne on kujundada Eesti rahvastikupoliitikat ja tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Statistikaameti 2024. aasta rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt elab Eestis 2085. aastal 1,18 miljonit inimest, mis tähendab rahvaarvu vähenemist umbes 145 000 inimese võrra. Kui rännet ei arvestataks, langeks rahvaarv veelgi kiiremini umbes miljonini. Eestis on rahvastiku järelkasvu puudujääk umbes 10–15%. Möödunud aastal sündis Eestis 10 949 last, mis on 697 võrra vähem kui aasta tagasi. See tähistab uut ajaloolist madalseisu Eesti rahvastikustatistikas. Madala sündimuse taga on mitu tegurit. Praegused sünnitajad pärinevad väikesearvulisest 1990. aastate põlvkonnast, kuid langus on sügavam, kui saab seletada sünnitusealiste naiste arvu vähenemisega. Eestis on sündimuse kasvuks head eeldused, kuna keskmine soovitud laste arv on tunduvalt suurem kui tegelikult saadud laste arv. Sisserännet nähakse vahel rahva kestlikkuse tagamise ja [rahvastiku] vananemise vastase meetmena, kuid pikaajaline mõju jääb sageli tähelepanuta. Sisserände abil saab mõjutada rahvaarvu kiire kasvu suunas, kuid selle kaugem mõju vanuselisele koostisele on piiratud ning Eesti kogemuse põhjal [hoopis] rahvastiku vananemist süvendav, kuna ka sisserändajad jäävad vanemaks, aga nende sündimus on Eestis põlisrahvastiku omast madalam. Statistikaameti juhtivanalüütiku Terje Trasbergi sõnul on praeguse rände puhul vanuseline koosseis teistsugune, kui [see] tavapäraselt [on olnud]. Sisse rändavad pigem keskealised [inimesed] ja meesterahvad. Sisserändel on oluline mõju ka rahvastiku etnilistele koostisele ja see omakorda [mõjutab] kultuurikeskkonda. Statistikaameti viimaste andmete põhjal on sisseränne muutnud Eesti rahvuselist koosseisu. 22% inimestest on vene rahvusest, 68% eesti rahvusest ja 5% ukraina rahvusest, 5% on muud rahvused. Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ülesanded oleksid järgmised: arutada Eesti rahvastikuprobleeme ja võimalusi nende lahendamiseks; analüüsida Eesti rahvastikupoliitikat ja rahvastiku arengut mõjutavaid eelnõusid ning kujundada nende kohta arvamusi; teha ettepanekuid riiklike poliitikate põhialuste, valdkondade arengukavade, valitsemisala arengukavade ja programmide koostamise, muutmise või täiendamise kohta rahvastikupoliitikasse puutuvates küsimustes; analüüsida kogutavat rahvastikustatistikat ühiskonna vajaduste seisukohalt ja teha vajaduse korral ettepanekuid statistika kogumise täiustamiseks; kaasata rahvastikupoliitikaga seonduvaid huvigruppe komisjoni töösse; anda vajaduse korral arvamusi olulisi demograafilisi mõjusid sisaldavate õigusloomeliste algatuste kohta. Komisjonil on õigus nõuda Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid, samuti nõuda Vabariigi Valitsuse liikme osalemist komisjoni istungil valitsusliikme võimkonda kuuluvate küsimuste kohta teabe saamiseks ning kutsuda komisjoni teavitamiseks ja nõustamiseks komisjoni istungile valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid. Komisjon esitab Riigikogule probleemide läbitöötamise järel ettepanekud ja tegevuse lõppemisel lõpparuande. Komisjoni volitused kestavad alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni Riigikogu selle koosseisu volituste lõppemiseni. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja Evelin Poolamets! Väga hea ettekanne. Kui Kaja Kallase valitsus likvideeris rahvastikuministri institutsiooni ja viis sündimust ja perepoliitikat toetava temaatika Sotsiaalministeeriumisse sotsiaalkaitseministri portfelli, siis läks sinna üle ka sündimust toetava perepoliitika visiooni [koostamine] ja strateegia lõplik kujundamine. Ma küsingi: kas teie olete kuulnud selle valitsuskomisjoni [koostatavast] sündimust toetavast visioonist või sellest, et nad oleksid üldse demograafiaküsimusi arutanud? Kas see valitsuskomisjon on algatanud mingisuguseid eelnõusid või teinud algatusi, et rahvastikukriisi probleeme lahendada?

Aitäh, Riina, väga hea küsimuse eest! Kahjuks pean tõdema, et praegune valitsus ei ole näidanud üles mitte mingit huvi laste heaolu vastu ega seisnud rahvastikukriisiga tegelemise eest. Kahjuks ei ole ka praeguse valitsuse koalitsioonilepingus ühtegi sõna, mis puudutaks rahvastikukriisi.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tsiteerin professor Ene-Margit Tiidu artiklit 5. oktoobri Postimehest, kus ta kohe alguses ütleb: "Sündimus langes läänemaailmas järsult möödunud sajandil. Valitsused on püüdnud seda tõsta. See pole kuskil oluliselt õnnestunud." Oma mitmete analüüside ja näidete varal ütleb ta – ja minu meelest on see oluline –, et rahvuse kaitse eesmärgil on Eestis perspektiivseim perepoliitiline meede maaelu soodustav regionaalpoliitika, sest statistika näitab, et maal on sündimus suurem kui linnas ja ka pered lasterohkemad. Ja lõpuks ütleb ta – sellega ma väga nõustun – nii: "Eesti riigi, rahva, rahvuse, keele ja kultuuri kaitsmine ja arendamine on riigi ja selle elanike – meie kõigi – ühine ülesanne, võimalus ja austav kohustus." Minu küsimus. Miks te arvate, et just probleemkomisjon suudab rahvastikukriisi – see muidugi on kriis – ...

Aitäh!

... just komisjonina sellesse kriisi pöörde tuua?

Aitäh, lugupeetud küsija! Esmalt ma nõustun teiega: tõepoolest, maal on sündimus kõrgem. Ja see olekski võib-olla osa selle komisjoni tööst, tegeleda nende probleemidega, et maal oleksid teenused kättesaadavamad, et noorpered saaksid maal oma elu alustada, et koolid oleksid kodu lähedal. Aga küsimuse juurde. Kas probleemkomisjon suudab seda lahendada? Siin on mitu aspekti. Me oleme siin korduvalt kuulnud, et ega igasugused toetused ei pane ju kohe kõiki sünnitama. Samas, meil statistilised [andmed näitavad], et naised soovivad rohkem lapsi saada. Kas nad ei saa lapsi majanduslikel põhjustel või muudel põhjustel – seda peakski probleemkomisjon välja selgitama. Meil ei lähe sündinud laste arv kokku selle laste arvuga, mida naised soovivad saada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatasin eelmise rahvastikukriisikomisjoni töid ja tegemisi. Üks [aspekte] oli suurperede toetamise küsimus, mille puhul [juhiti] eraldi tähelepanu suhtumise kujundamisele või nende [perede] väärtustamisele. Minul on küsimus selle kohta, kas ühiskonnas üldse saab seda suhtumist kujundada. Siin saalis on mu kõrva ilmselt kõige rohkem riivanud Siim Kallase mõnitav ütlus lasterikaste perede ja üldse emade kohta. Ta ütles umbes nii: kas te tahate meile siia tuua talebaanlust, kus igal aastal üks uus vasikas ilmale tuuakse? Kas sellist suhtumist saab tegelikult muuta, mida Siim Kallas nii reljeefselt väljendas?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kahjuks on Reformierakond tõesti võtnud sellise seisukoha, et lastesaamine on kurjast. Me oleme siin kuulnud ka ministrite suust, et kui kodus olevale emale toetusi maksta, siis need emad elavad justkui kellegi arvel. Ja sellist negatiivset suhtumist võib märgata ka ajakirjanduses. [Eesti] Ekspressi toimetaja on kirjutanud artikli sellest, et lapsesaamine on isekas tegu. Kõik need väikesed signaalid tegelikult ju kujundavad noores inimeses, noores naises seda tunnet, et lastesaamine on tõesti midagi sellist, mis ei ole valitsuse poolt kiidetud ja millesse ei suhtuta positiivselt.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kunagi oli meil selline teadlane nagu Kalev Katus, kes oli üks juhtivaid demograafia asjatundjaid. Ta on kahjuks meie hulgast lahkunud juba hulk aastaid tagasi. Ja tema, ma mäletan, ütles ühel arutelul väga selgelt välja, et iibeküsimust ei ole võimalik lahendada üksikute perede või üksikute naiste pingutuse läbi, see peab olema üldrahvalik konsensuslik pingutus. Mina saan aru, et selle probleemkomisjoni moodustamine praegu peaks väljendama just seda üldrahvaliku pingutuse tahet. Kas ma saan sellest õigesti aru?

Aitäh hea küsimuse eest! Tõepoolest, tuleb meelde ka selline väljend, et ühe lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Ehk kogu kogukond peaks toetama peresid ja suhtumist, et lapsed on olulised. Ja see ongi üldrahvalik panus.

Riina Solman, palun!

Aitäh teile! On üks ütlemine: mitte seal ei ole rohi rohelisem, kus meid ei ole, vaid rohi on rohelisem seal, kus seda kastetakse. Aga mina kuulen Riigikogus ministrite ja ka meie juhtpartei õigustusi, et ka teistes riikides on sündimus madalam, kogu maailmas on see suur probleem ja Eestis samamoodi [nagu mujal] maailmas. Aga kas see on õigustus sellele, et me mitte midagi ei tee? Ei ole ju nii. Alati on ressursse vähe ja seepärast tuleb ka külvata ja kasta seda põldu, kuhu vilja on külvatud. Ehk [tuleb] toetada neid peresid, kelle jaoks lapse[saamise] rõõm on seotud eneseteostusega, kus lapsi oodatakse ja neid tahetakse kasvatada. Aga ehk mäletate aega, [aastat] 2017, kui [loodi] peretoetus alates kolmandast lapsest. See tekkis siin saalis erakondadeülese meetmena ja pärast seda sündimus – ennäe! – tõusis. Kas te mäletate seda juhtumit ja kirjeldate meile, kui palju siis sündimus tõusis?

Aitäh, Riina Solman, selle hea tähelepaneku eest! Ma võin öelda lausa isiklikust kogemusest, et elades maal, otsustas minu naabrinaine saada kolmanda lapse just tänu sellele toetusele. Tema abikaasa töötas Soomes ja [kolmanda lapse saamine] oli talle nii eneseteostus kui ka võimalus majanduslikult paremini toime tulla, kasvatada maal lapsi. Ma arvan, et see meede oli ülioluline. Seda näitas ka statistika: kolmandate laste arv tõusis hüppeliselt. See oli tõesti väga hea meede, mis näitab omakorda, et on võimalik mõjutada. Ei ole päris nii, et kui me mitte midagi ei tee, siis äkki midagi muutub. Ei, on meede ja on tagajärg.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomine väga vajalik ja see tuleb kindlasti ära teha. Minu arust on meil riigis see probleem, et keegi ei vaata enam üldist vaadet, mis meil tegelikult toimub, ja see puudutab kõiki valdkondi, kaasa arvatud rahvastikku. Kui me vaatame, kui palju inimesi on Eestisse välismaalt sisse tulnud viimaste aastate jooksul – kümneid tuhandeid inimesi –, ja siis me loeme, kuidas üks minister teatab, et sisserände piirarvu tuleb kolmekordistada. Ilmselt ta pole kursis sellega, et tööpuudus eestlaste seas on juba 7,5% ja rohkem. Suure vaate nägemine on täiesti ära kadunud ja mul on selle pärast täiesti suur mure. Kas sina saad aru, kas keegi valitsuse tasandil ka päriselt vaatab täna kogu seda probleemi, ka rahvastikukriisi [probleemi] üle välja või nokitsevad kõik lihtsalt kuskil oma nurgas?

Aitäh! Väga hea küsimus. Praegune valitsus näib [valavat] õli [tulle], kustutab tulekahju bensiiniga, suurendades immigratsioonikvoote. Võib öelda, et lühiajaliselt läheb rahvastikupüramiidi [koosseis] paremaks, tööealisi inimesi on rohkem, aga statistika näitab, et pikas perspektiivis [see ei aita, sest] sisserännanutel on vähem lapsi kui põliselanikel. Ja oluline ei ole ju ainult rahvaarv, vaid oluline on ka rahvastikupüramiidi koosseis, et meil oleks võimalikult palju tööealisi [inimesi], et meil oleks võimalikult palju ka lapsi. See [tagab] selle normaalse [mudeli], et pensionärid on hoitud ja tööealised inimesed viivad elu ühiskonnas edasi. Seda ei ole võimalik saavutada immigratsiooniga.

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan professor Ene-Margit Tiidu tsiteerimist. Ta ütleb: "Arenenud maade [‑‑‑] kogemus on näidanud, et peresõbralikud teenused toimivad paremini kui lihtsalt raha [‑‑‑]." Ta toob ka konkreetseid arve ja ütleb, et eestlaste osakaal rahvastikus – 67,8% – on tegelikult suurem, kui oli nõukogude okupatsiooniaja lõpul. Ta ütleb, et eestlaste arv, 932 000, on hoolimata sündimuse madalseisust pisut suurenenud. Aga minu küsimus. Miks te Riigikogu kõnetoolist kritiseerite Reformierakonda ja tegelikult solvate meie fraktsiooni naisi ja emasid ja vanaemasid? Me oleme fraktsioonina ja valitsusliikmena alati rõhutanud peresõbralike teenuste vajalikkust, mitte ainult rahajagamist. Miks?

Signe Kivi, palun!

Aitäh, lugupeetud Signe Kivi! Tavaliselt me [hindame] erakonda ikkagi ka nende juhtide järgi. Kui Siim Kallas, kes on lausa Reformierakonna auesimees, on oma sõnavõtus, mis on siiamaani ka interneti teel leitav, võrrelnud paljulapselisi peresid või naisi loomadega, siis sealt tekibki suhtumine, et Reformierakonnas ei austata naisi. (Signe Kivi räägib kohapealt.) Jaa, ma otsin ja saadan teile selle väljavõtte. See on olemas teie enda erakonna, Reformierakonna [kodu]lehekülje peal, Siim Kallase isiku tagant tuleb see tekst välja. Aga teenused on olulised ja kindlasti toetavad ka laste saamist. Mis puudutab [rahvastiku] rahvuslikku koosseisu, siis tõepoolest, taasiseseisvumisajal eestlaste osakaal mõnda aega tõusis, kuid viimastel aastatel on eestlaste osakaal rahvastikus jälle langema hakanud.

Mart Helme, palun!

No siin ei ole ilmselt mõtet minna erakondliku arveteklaarimise teed. On siin ju ka endine peaminister meil plõksinud, et naine pole masin, et lased raha sisse ja laps vupsab välja. Küsimus on praegu ikkagi selles, kas meil on see üldrahvalik pingutus, mida väljendab ka see saal, ehk kõik fraktsioonid toetavad seda, et moodustatakse probleemkomisjon. Mul on sisemine tunne, et valitsuskoalitsiooni erakonnad ei kavatse seda eelnõu ja seda ettepanekut toetada. Ja siit teen ma teise järelduse, et nemad kavatsevad rahvastikukriisi lahendada sisserände teel, mis on Reformierakonna ministrite suu läbi ju ka välja öeldud. Nii et kui me räägime sellest, kas meil on fraktsioonideülene konsensus või ei ole, siis seda väljendab siin saalis ilmselt juba varsti [toimuv] hääletus. Aga mis on lugupeetud ettekandja tunnetus, kas me võime selle konsensuse poole pürgida või on see täitsa lootusetu?

Aitäh! Kahjuks on mul teiega sarnane tunnetus. Ma näen, et ma ei leia siit [saalist] toetust ja valitsus ei pea seda oluliseks, et eesti rahvas ja kultuur kestaks läbi aegade. Mõnes mõttes ma isegi mõistan Reformierakonda. Võib-olla ta tuleb oma nii-öelda kliendile ehk ettevõtjale, eraettevõtjale vastu, et [too] ei peaks panustama sellesse, et kasvatada ja õpetada töötegijat. Kolmekordistatakse sisserännukvooti, et saada kuskilt valmis toode, saada kohe küps töötegija. Samas, praegused olud näitavad, et tööpuudus kasvab ja nende spetsialistide asemel tulevad siia pigem Bolti-sõitjad.

Anti Poolamets, palun!

Jätkan sellesama probleemiga, mis meil on üleval olnud. Me [saavutasime] enne viimaseid Riigikogu valimisi tegelikult haruldase tulemuse: üleerakondliku konsensuse perehüvitiste tõstmiseks. See oli niivõrd võimas asi. Jäi mulje, et erakonnad oleksid nagu riigikaitselisel teemal kokku leppinud, et see on üleerakondlik. See oli võimas saavutus. Aga esimese asjana kriipsutati see maha, kuigi päris paljud pered tänu sellele lubadusele juba hakkasidki kolmandaid ja neljandaid lapsi muretsema. Kas on üldse lootust selle juurde tagasi jõuda või peame ikkagi [jääma] ootama järgmisi Riigikogu valimisi? Praegu, ma ei tea, ei ole neid märke minu silmis valitsuse poolt küll näha.

Aitäh! Jah, pigem püütakse demograafiakriisis mitte näha probleemi. Tuletan meelde üht viimast infotundi, kus Signe Riisalo tõi välja vananenud statistikaandmeid ja ütles, et näete, 2022. aastal oli sündimuskordaja 1,4, samas andmata endale aru, et on juba aasta 2024, vahepeal on sündimuskordaja [langenud] 1,31-ni ja kriis süveneb. Tegelikult võib ju öelda, et kriisi süvenemine on tekkinud ka praeguse valitsuskoalitsiooni otsuste tagajärjel: kärbiti perehüvitisi, nüüd hakatakse raha ära võtma ka laste huviharidusest. See kõik on justkui signaal, et Eesti inimene ei ole meie valitsuse jaoks oluline.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te kasutasite ütlust, et [läheb vaja] tervet küla inimesi, et ühte last üles kasvatada. See on väga tuntud Hillary Clintoni raamatu pealkiri, kes omakorda laenas selle Lääne-Aafrikast, sealsest kultuurist. Küsimus [on järgmine]. Rahvastiku[kriisi] probleemkomisjon on meil siin olnud. Kas sellel uuel, kavandataval komisjonil on [eelmise] komisjoni tööst mingisugust ideed [laenata] või õppust võtta, kuidas paremini tulemusteni jõuda või seda probleemi reaalselt lahendada?

Aitäh! Eelmine probleemkomisjon sai kesta väga lühikest aega. Mõnes mõttes see komisjon justkui sai hoo sisse, aga siis tuli võimuvahetus. Ma arvan, et praegune probleemkomisjon saab poolelijäänud tööd kindlasti jätkata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis [toimunud] arutelu ja otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon valmistas selle eelnõu lugemist ette juba teisipäeval, 21. novembril 2023, ja on pärast seda paar korda muutnud ettekandjat. Meile tutvustas Jaak Valge sedasama eelnõu, mis on siin juba üsna põhjalikku käsitlemist leidnud. Tema räägitut ma üle kordama ei hakka, küll aga võib-olla toon selle fakti, et Jaak Valgel oli mure, et puudub süsteemsus. Eestis ei ole ühtegi asutust, kus rahvastikuprotsesse süsteemselt käsitletaks, ja seega võiks komisjon sellist ülesannet täita. Hendrik Johannes Terras tõi seepeale välja, et ikkagi on teada, et 2020. aastal on Siseministeerium sidusa ühiskonna arengukava koostamist alustanud, mis peakski sidusalt käsitlema ka neid teemasid, mida eelnõu algataja või eelnõu tutvustaja välja tõi. Ta arvas, et võib-olla ei ole selliseid dubleerivaid tegevusi mõistlik planeerida. Jaak Valge dubleerimise osas nõusse ei jäänud ja tõi välja ikkagi selle, et rahvastikukriisi probleemkomisjon peaks lisaks [muule] tegelema ka lõimumisega läbi sidusa ühiskonna, sisserände puhul on lõimumisprobleemid hoopis teistsugused. Anti Allasel oli küsimus selle kohta, et ka varem on sellesarnane komisjon Riigikogus toimetanud, kuidas oli selle komisjoni tulemustega ja kas Jaak Valge ka ise sellega seotud oli. Jaak Valge tõi lühidalt välja, millised tulemused ja millised väljundid esimese rahvastiku[kriisi] probleemkomisjoni tegevuse tulemusena olemas on. Ta rõhutas veel kord, miks seda praegu vaja on. [Sellepärast, et] käesoleval ajal on kaks erinevust: pole enam kõrval rahvastikuministeeriumi ja rahvastiku olukord on läinud kordades hullemaks. Seepeale oli väikene arutelu, et võib-olla ei peaks olema mitte ajutine probleemkomisjon, vaid hoopis alaline komisjon, sest eelmise kahe aasta jooksul ju midagi väga põhjapanevat ei sündinud, aga selliseid arvamusi komisjonis tegelikult välja ei toodud. Siinkõnelnud on juba välja toonud erinevaid [aspekte], mis kindlasti sündimust mõjutavad. Nende hulgas on peale nimetatud toetuste ja suhtumise kindlasti ka praegu maailmas puhkenud kriisid, olgu koroona[kriis] või sõjahirmud. Komisjoni liikmed olid arvamusel, et kindlasti oleks vaja nende põhjustega tegeleda, aga [esmajoones tuleks tegeleda] mitte komisjoni loomisega, vaid [pigem] majandusliku turvatunde ja üleüldise turvatunde süvendamisega. Ja arutelu oli veel ka selle üle, et ega ükski kasv ei saa kunagi olla lõputu, teatud tsüklilisus ja ka stagnatsioon on mitmete protsesside puhul siiski paratamatu. Ka eelnõu tutvustaja ei eeldanud, et kasv on lõputu, küll aga tõi välja, et mitte ainult sündide arv ei valmista praegu muret, vaid ka sündimuse summaarkordaja ja lõpetatud sündimuse näitajad. Ka Helir-Valdor Seeder toetas seda ettepanekut. Ta tõi välja selle, et eelmise komisjoni [puhul oli tegemist pigem] poliitilise kokkuleppega, mille alusel see komisjon loodi, aga tema arvates puudus eelmisel komisjonil vajalik entusiasm. Seepeale tegi komisjon arutelu lõpus ka menetlusotsused. Toona oli ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. detsembril möödunud aastal. Sinna see kahjuks ei jõudnud. Tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6 komisjoni liiget ja vastu 4, erapooletuid ei olnud. Ettekandjaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Anti Allas. Seda [otsust] on nüüd muudetud ja siinkõneleja sai need volitused endale. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad ja kõik, kes te jälgite meid sidevahendite vahendusel! Mina olen väga tänulik, et ettekandjaks oli põhjalik Pipi-Liis Siemann. Ta tõi välja väga iseloomuliku tahu, mida rahvastikupoliitika puhul ekslikult esile tuuakse: justkui rahvastikupoliitika on kiri jõuluvanale, kuhu kõik maailma teemad peavad sisse mahtuma. Vaat see ongi tüüpiline viga. Rahvastikupoliitika on tegelikult üsna kitsas valdkond selles mõttes, et rahvastikuteadus on kitsas, demograafia on kitsas, aga sellele tuginevad kõik teised poliitikad ja harud. Kui meil ei ole rahvast, kui me nende hoobadega ei tegele riigis, siis meil ei ole ka riiki ja meil ei ole ka neid poliitikaid. Tegelikult on rahvastikuteadus suhteliselt kitsas asi. See ei ole kiri jõuluvanale, et paneme sinna sisse integratsiooni, paneme sinna kõik lõimumise küsimused ja siis me saamegi tohutult vahva rahvastikupoliitika. Ja selle nahka on ka varasemalt mindud. Ma ei nõustu absoluutselt põhiseaduskomisjonis kõnelenud inimestega, kes ütlesid, et eelmise probleemkomisjoni puhul ei sündinud midagi põhjapanevat. Sündis küll. Samal ajal tegutses ka rahvastikuministri institutsioon Siseministeeriumis. Rahvastikuküsimus ei ole sotsiaalpoliitika, see on tegelikult ränne, sündimus, siseränne, välisränne, iive, sünnid, surmad. Selline temaatika on rahvastikupoliitika. Aga ma tunnustan kõiki, kes on võtnud vaevaks rahvastikupoliitikaga tegeleda, kes on [sellega varem] tegelenud või tegelevad praegu, sest kõik teised poliitikad, nagu ma ütlesin, lõpuks sõltuvad rahvastikupoliitikast, sest ilma rahvata ei ole meil võimalik riiki pidada. Ma tänan Peeter Oleskit, Andra Veidemanni, Paul-Eerik Rummot, Urve Palot ja ka teisi ministreid, kelle portfellis on olnud rahvastikutemaatika võib-olla veidi kitsamalt. Need on [inimesed], kes on Eesti Vabariigi valitsustes [pidanud] rahvastikuministri [ametit] ja seda [valdkonda] eest vedanud. 2023. aasta on olnud rahvastiku aspektist väga halb ja kurb aasta. Eesti rahvaarv on sisserände tõttu veidi kasvanud, aga rõõmustada me selle üle ei saa, sest ühest küljest on selle taga Venemaa sõda Ukraina vastu ja Eesti abi sõjapõgenike vastuvõtmisel. Põgenike aitamine on ainus mõeldav tegu, arvestades, et Ukraina võitleb ka meie eest, toob iga päev suuri ohvreid nii enda vabaduse eest võideldes kui ka kogu vaba maailma eest võideldes. Siiski ei saa me panna eestlaste kestmise ülesannet sõjapõgenikele. Loodetavasti saavad nad sõja lõppedes koju naasta, et taasluua oma riiki ja taastoota oma rahvast. Meie enda loomulik iive oli eelmisel aastal 5000-ga miinuses. 5000 inimest sündis vähem, kui läks manalateele. 1990-ndatel sündis Eestis 25 000 beebit, eelmisel aastal 10 000. Selle aasta prognoos on, et tuleb alla 10 000. Nii me muidugi Eesti riigi pidamises väga head perspektiivi ei näe. See 5000 inimest teeb [iga] aastaga Rakvere-suuruse väikelinna jagu inimesi, kellest Eesti hakkab ilma jääma. Sündide arv oli mullu viimase saja aasta madalaim ja käesolev aasta toob ridamisi järgmisi negatiivseid rekordeid. Tõsi, meil on praegu keeruline ja ebakindlust tekitav aeg, me ei saa seda eitada, ja Euroopas käib sõda. [Hinnad] on viimase kolme aastaga kasvanud ligi 40%, lisaks on euribori tõus muutnud kodulaenud kalliks. See puudutab just noori peresid, neil ei ole turvaline. Samas on just valitsuse ülesanne tulla sellistel hetkedel peredele appi ja olla kindlaks partneriks, kes raskuste saabudes alt ei vea ja peab kinni enda antud lubadustest. Vastupidiselt on valitsus, kaks viimast valitsust, käitunud perede suhtes sõnamurdlikult, [taganenud] lubadustest ja võtnud tagasi hüvitised, [vähendades] lastega perede [turvatunnet]. Jah, peredele kindluse andmise asemel asus valitsus perede toimetulekut hoopis kahjustama. Ja kui seni on olnud poliitikas vaikiv kokkulepe ... Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh teile! ... et lastega perede puhul soodustusi ei vähendata, ainult [suurendatakse], siis praegune valitsus asus kohe laste arvel kärpima, nagu ka eelmine valitsus. Lisaks on neile lajatatud juba vastu võetud maksutõusudega, aga kavandatakse ju ka uusi maksutõuse, mis raskendavad ennekõike lastega perede olukorda, kellel on palju sundkulutusi. Kaja Kallase esimene valitsus likvideeris rahvastikuministri institutsiooni ja viis sündimust ja perepoliitikat toetava temaatika Sotsiaalministeeriumisse sotsiaalkaitseministri portfelli. Sinna liikus ka sündimust toetava perepoliitika pikaajaline visioon ja sündimust suurendava strateegia lõplik kujundamine, mis oli minu rahvastikuministriks [oleku ajal] just valmis saamas. Juba olemasoleva meetmestiku kokku pakkinud sotsiaalkaitseministri käest tahaks täna ennekõike küsida, kui kaugele on ta sündimust toetava visiooni kirjeldamisega jõudnud alates 2021. aastast. Tahaks teada, kuidas me tuleme välja sündimuse kriisist. Milline on sotsiaalkaitseministri plaan, kes ütles, et rahvastikupoliitika eksisteerib tema portfellis? Mis on tal plaanis konkreetselt ära teha laste ja perede jaoks peale selle, et ta nende turvatunde arvel kärbib ka huviringirahastust? Ma ei räägi suurperedele mõeldud hüvitiste kärpimisest, mis on juba tehtud ja mis oli väga maotu ja näotu. Augustis 2021, kaheksa kuud [pärast seda], kui Jüri Ratase teist valitsust enam võimul ei olnud, käis Signe Riisalo meile rääkimas, et ta moodustas rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni. Mis samme on see komisjon viimase kolme aasta jooksul algatanud ja mida konkreetselt ära teinud? Mina ei ole sellest kuulnud. Kaks korda aastas koos käiv komisjon ei ole madala sündimuse ja rahvastikukriisi temaatikaga tegelemiseks sugugi piisav. Aga mis on saanud näiteks riigieelarves 2021 planeeritud Euroopa Liidu rahastusest perepesade võrgustiku laiendamiseks üle Eesti? Aga mis plaan on esimese ja teise lapse toetuse suurendamisega, mida nägi ka Isamaa eelnõu ette koos peretoetuste suurendamisega? Ning mis on saanud üksikvanema [lapse] toetuse [eest] seismisest? Seda on ka vaja suurendada. Kui meil ei ole esimest, ei tule ka teist last, ei tule ka kolmandat ega neljandat. Me kuuleme igal kuul statistikat järjest madalama sündimusest. Vastuste asemel kuuleme siit saalist õigustusi: teistes Euroopa riikides on see samamoodi. Kui meil puudub sündimust toetav tegevuskava, siis võiks vähemalt olla visioon, kuidas jõuda suurema sündimuseni, mis sammud tuleks selleks astuda. Mina olen seda sotsiaalkaitseministrilt küsinud sotsiaalkomisjonis ja ta on pakkunud lahenduse: kontrollitud migratsioon ehk toome mujalt inimesi sisse. Igal juhul ei ole see rahuldav [lahendus]. Kallid Riigikogu liikmed, eriti juhtivpartei [esindajad], võtame ennast kokku! Aitäh teile!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Teema on tegelikult ju erakondadeülene. See ei ole EKRE teema, see ei ole Reformierakonna teema, see ei ole kellegi kolmanda-neljanda teema, see on üleüldine riiklik teema. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et eelnõu pealkirjas on sõna "rahvastikukriis". Rahvastik on midagi hoopis muud kui on rahvus või ka rahvas. See on rahvastik, need on inimesed, kes on Eestis alalised elanikud, põliselanikud või kes elavad siin tööloa alusel või ükskõik millisel muul põhjusel või [muu] dokumendi alusel. See on rahvastik. Ja rahvastikukriis tähendab seda, et meil on vaja analüüsi, teaduslikku analüüsi, aga ka poliitiliste otsuste langetamiseks vajalikku teavet selle kohta, kuidas me neid poliitikaid kujundame. Meil on vaja teaduslikku analüüsi selle kohta. Väga lihtne on emotsionaalselt öelda, et raha ei pane kedagi sünnitama. Võib-olla paneb kedagi, aga võib-olla ei pane kedagi, ühtesid paneb ja teisi ei pane. Aga statistika on see, mis annab meile selge teadmise. Teatud segmendi puhul on ilmselge, et raha on aidanud kaasa kolmandate, neljandate või viiendate laste sündimisele, ja teatud rahvastikusegmendis ei ole ta seda efekti omanud. Aga selleks on meil vaja teaduslikku analüüsi, statistikat, ja teaduslikku analüüsi mitte mingi lühikese ajalõigu kohta, vaid pikema ajalõigu kohta. Ja see informatsioon, see analüüs – rahvastikuprotsessid, sisseränne, väljaränne, tööhõive, tööhõive erinevates sektorites – on see, mille põhjal me saame kujundada poliitikat ja peame kujundama. Ja selle poliitika [kujundamisel] saab oma sõna sekka öelda ja peab ütlema Riigikogu. Ei saa olla nii, et valitsus üksi otsustab. Valitsus peab otsustama koos Riigikoguga. Ja siit jõuame loomulikult ka riigieelarve juurde, riigieelarve planeerimise juurde ja riigieelarveliste eraldiste tegemise juurde rahvastikukriisi lahendamiseks, perede toetamiseks, rände suunamiseks ja paljudeks muudeks protsessideks. See ongi selle komisjoni mõte. Selle komisjoni mõte ei ole poliitilise punkti korjamine, vaid selle komisjoni mõte on teadusliku analüüsi, huvigruppide ja poliitiliste jõudude kaasamine, ühe mütsi alla toomine selleks, et need probleemid leiaksid optimaalse lahenduse. Vaadake, kui me läheme tagasi 1990-ndate algusesse, siis oli meil tohutu entusiasm, et nüüd me ehitame rahvusriiki. Ei läinud väga palju aega mööda, kui selgus, et me rahvusriiki ikka ei ehita, et meil on vaja integreerida Nõukogude ajast siia jäänud muukeelset elanikkonda – kasutame seesuguseid eufemisme –, et meil on vaja vaadata, kuidas me lahendame oma tööjõuprobleeme. Rahvusriik nagu vajus fookusest välja, tagaplaanile. Ja nüüd, 30 aastat hiljem või 25 aastat hiljem, inimpõlv hiljem, on meil väga tõsised probleemid. Kas Eesti jätkab rahvusriigina või ei jätka rahvusriigina? Kas tööjõud lahendab meie majandusprobleemid? Aga kas tööjõu sissevool lahendab ka meie demograafilised probleemid? Need on üliteravad küsimused, mis kumuleerudes – kui me natukene projitseerime tulevikku – ähvardavad meid riigina viia olukorrani, kus meil ühel hetkel ei ole enam mõtet rääkida sellest, et Eesti riigikeel on eesti keel, et Eesti on rahvuspõhisena loodud riik, et ta on rahvuspõhisena kestev riik. Need on need teemad, küsimused ja probleemid, millele tuleb otsa vaadata. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja mul on tunne, et nendele ei taheta otsa vaadata. Tahetakse jätkata nii, nagu siiani on jätkatud. Toome aga sisse 100 000 ukrainlast, 10 000 bangladeshlast, 5000 hindut, ja lahendame sellega justnagu kõik probleemid. No ei lahenda. Ja kui keegi räägib siin, et kogu arenenud maailm on silmitsi nende probleemidega, siis see on just see koht, kus me peame tegema järeldused. On jah! Aga kas me tahame nende probleemidega silmitsi seistes sisuliselt samamoodi kapituleeruda, nagu me Lääne-Euroopas juba näeme mitmeid riike sisuliselt kapituleerumas nende rahvastikuprobleemide mittelahendamise ees, või me tahame siiski nendega rinda pista ja need lahendada meile vastuvõetavatel tingimustel? Mul on tunne, et vähemalt koalitsioonierakonnad tahavad endiselt sellest kõigest mööda vaadata ja arvavad, et järgmise 25–30 aasta jooksul ei juhtu mitte midagi. Aga juhtub küll. Juba praegu juhtub. Ei ole võimalik enam venitada. Kummivenitamise aeg on lõppemas, see kumm läheb kohe katki. Ja kui sellest [endale] aru ei anta, siis ta lähebki katki. Ja siis ühel hetkel ei ole enam niimoodi, et siin riigis mingisugune rahvuslik vähemus ajab asju eesti keeles, aga ümberringi lainetab täiesti teine maailm, mille eesmärgid, probleemid, tagamaad on absoluutselt teised ja mis ei haaku selle väikese seltskonna murede ja soovide ja poliitilise esindatusega, mis siin saalis on. See ei kesta kaua, sõbrad. Enam ei ole võimalik kummi venitada. Ja kui te ei taha sellest aru saada, siis te maksate selle eest, kogu Eesti rahvas maksab selle eest ülivalusat hinda. Nii et mul on ikkagi väga tõsine ettepanek. Ma muidugi ei ole liialt optimistlik, et uskuda, et te saate sellest kõigest aru, aga mul on siiski ettepanek, et te hakkaksite tõsiselt mõtlema ja toetaksite selle komisjoni moodustamist ega põhjendaks selle komisjoni mittemoodustamist mingisuguse peenraha eraldamise keerulisusega: "Oi, see läheb maksma. Oi, see läheb palju maksma." Ei, see ei maksa mitte midagi. See on peenraha, see on sandikopikas võrreldes sellega, mida see komisjon võiks lahendada ja peaks lahendama. Nii et, sõbrad, katsuks nüüd nii, nagu meil põhimõtteliselt on riigikaitse küsimustes – viimasel ajal mitte vist küll enam nii väga välispoliitika küsimustes, aga vähemalt riigikaitses on meil veel endiselt üsna suur konsensus –, ka selles küsimuses, rahvusriigi säilitamise, eestlaskonna säilitamise, eesti keele säilitamise küsimuses konsensuse leida, ühe mütsi alla kokku tulla ja muuta see komisjon instrumendiks, mida me saame kasutada väga tõsiste probleemide lahendamiseks. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised on avatud fraktsioonide jaoks, ma eeldan ... Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 324 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 324 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 324 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane päevakord on ammendatud, istung on lõppenud. Kena päeva jätku teile!