Pidevad ümberkorraldused

Üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on pidevad ümberkorraldused. Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Aga siin härra Vooglaiul oli käsi püsti, ehk annad talle enne sõna.

Hea Mart Maastik, küsimuse esitamise õigus on teil. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Viimaste aastate ajalugu on näidanud, et iga uue valitsusega moodustatakse järjest uute nimede ja sisuga ministeeriume. Ka teie juhitud valitsuses on sarnane tendents. Kui me vaatame Eesti Vabariigi ajalugu, siis vähemalt valdkonniti on ministeeriumid olnud üsna samadel alustel. Kui me toome näite majandusministeeriumist, siis 1929. aastal loodi rahandusministri ning kaubandus- ja tööstusministri ametikohtade liitmisel majandusministri ametikoht, mis säilis kuni aastani 2003. Edasi jätkati majandus- ja kommunikatsiooniministri ametikohaga, sealt edasi majandus- ja taristuministri ametikohaga. Kuigi iseenesest on ka nimevahetused alati kulukad, siis valdkonna mõttes olid nad üsna sarnased. Kuid praeguses, teie valitsuses on loodud … Juba eelmises tegelikult. Kaja Kallase valitsuses loodi hüperministeerium, Kliimaministeerium, mida teie juhtisite ja kuhu poogiti imelikul kombel pool majandusministeeriumi haldusalast. Praegu on jätkunud seesama asi. Nüüd on loodud majandusvaldkonna baasil ja Justiitsministeeriumi baasil kolm uut ministeeriumi, mida juhivad justiits- ja digiminister, taristuminister ning majandus- ja [tööstus]minister. Ja minu küsimus on, kas te peate mõistlikuks järjepidevalt ministeeriumide nimede, aga eriti valdkondade kunstlikku kokku liitmist, arvestades ministri isiklikke eelistusi või erakondlikke huve.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ütlen alguses ära, et minu märkus magistritöödest ei olnud mõeldud kuidagi pahatahtlikult, vastupidi, tulevikus saab paremini, nagu küsija kirjeldas ja ütles, et ta tegi ära ja kõik on korras. Olgu see ilusti ära öeldud. Teiseks, mis teie küsimust puudutab, siis vaadake, elus vajadused muutuvad. Te ütlete, et kunstlikult on loodud. Ma ei oska öelda, milline on täpselt teie ideaalmaailmas see ministeeriumide loetelu, mis on sobiv. Iga valitsus, muuseas, on vaba seaduses ümber kujundama valdkondi vastavalt sellele vajadusele, mis on. Eesti üks suur väljakutse, miks meie valitsuse disaini ümber tegime, oli majanduse ja tööstuse areng, [täpsemalt] planeerimisvaldkonna areng. Seetõttu sai loodud majandus- ja tööstusministri [ametikoht], just selle kavatsusega ja kindla teadmisega, et me teeme ümber planeerimisprotsessi, teeme selle kiiremaks, vähendame erinevate lubade küsimist, tulevad erinevad võimalused investormeetmeteks, meile tuleb inimene, kes võtab ettevõtjatel Eestis sees või siia tulla soovijatel Eestist väljas nööbist kinni, või nemad võtavad tema nööbist kinni, ja küsib, millega ta saab abiks olla, et asjad juhtuksid. Sellepärast on seda disaini muudetud. Ja minu meelest on väga kaasaegne igas riigis – võib-olla see kaasaegsus igaühele ei pea meeldima, saan aru, maailmavaateid on erinevaid – teha ka muudatusi, sest üldiselt on suhteliselt värskendav, kui inimesed vaatavad valdkonnale uue pilguga ja küsivad, mida saab kiiremini teha, eriti arvestades tänast kärpeaega. Mingeid protsesse on võib-olla võimalik teha väiksemate kuludega, väiksema inimeste arvuga, suurema automatiseeritusega. Erinevate valdkondade ümbervaatamine on riigis täna pigem seotud just nende prioriteetidega: kaitse, eelarve, majanduse konkurentsivõime, inimeste toimetulek. Ja sellest lähtuvalt valdkondade huvides ja valdkondadega kooskõlas need ümbervaatamised on tulnud. Ministrid, kes neid valdkondi veavad, uusi ühendatud valdkondi, on see siis justiits- ja digiminister või majandus- ja tööstusminister, saavad kindlasti oma aktiivse suhtumisega ja nende ümberkorralduste tulemusena sellele valdkonnale täiendavat kasu luua. Nii et see on põhjus, miks me neid ümberkorraldusi teeme. Ja mina [ei] soovitaks harjuda ettekujutusega, et Eesti riik on kuidagi kivistunud olekus kogu aeg ja muutusi ei tule. Muutusi tuleb. Muutusi tulebki teha, kui me tahame maailma kaasajas püsida ja ise edukad olla.

Suur tänu! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Iseenesest võib teile see tunduda värskendavana, et eri valdkonnad kokku liita ministeeriumide näol, kuid kuidas see mõjub töötajatele, kes iga uue valitsuse tulekul peavad ümber orienteeruma ja võib-olla ka hoopis teises hoones tööle hakkama? Teatavasti maksis teie juhitud Kliimaministeeriumi kokkuklopsimine endisest keskkonnaministeeriumist ja suurest osast majandusministeeriumi haldusalast üle kahe miljoni euro. Need kolm uut ministeeriumi, mis luuakse – kui palju need muudatused lähevad riigi rahakotile maksma? Ma ei pea silmas ainult nimevahetusi, nimekaartide vahetusi ja igasuguseid muid ümberkorraldamisi, aga üleüldiselt. Kas te olete [selle summa] ka hinnanguliselt kokku löönud?

Aitäh! Ma kardan, et teie numbrid, isegi Kliimaministeeriumi puhul – see sündis küll enne minu sinna ministriks minekut, aga jah, mina olin selle loomise juures –, ei ole täpsed. Aga seda kõike saab hiljem vaadata ja kontrollida, ei ole hullu midagi. Teiseks, mis puudutab ministeeriumide või valdkondade omavahelist liitumist, me oleme elu selliselt korraldanud, et suur hulk valitsusest, vist juba pea üle poole või pool valitsusest on meil superministeeriumi nime all tuntud majapidamises. Seda võiks ka säästumajaks nimetada, sest aken seal lahti ei käi ja ventilatsioon kell 19 [lülitatakse välja]. On, nagu on. Selles majapidamises inimesed töötavad ja kui keegi vahetab korrust, nagu juhtus näiteks Rahandusministeeriumiga, kes kolis ühelt korruselt teisele, siis võin kinnitada … Näiteks, kui mina läksin sinna kliimaministrina, siis see nägi välja nagu – vabandan võrdluse pärast – hüljatud IKEA kaubamaja: igaüks toob endale laua, tooli, ühendab arvuti ära ja asub tööle. See ei ole tänapäeval üldse nii keeruline. Iseasi, kas see päris nii peaks olema, aga ühest osakonnast teise [liikuda] on üsna lihtne. Valdkondade omavaheline koostöö on ka lihtsaks tehtud. Nii et mina pigem soodustaks seda tulevikus rohkem, et erinevad valdkonnad omavahel koos töötavad ja vaatavad asju värske pilguga, sest lõppkokkuvõttes meil tööealine elanikkond väheneb ning eelarvet tõmbame koomale ja me tahame, et avalik sektor oleks tõhus, mitte üleküllane, et maksuraha kasutataks parimal võimalikul moel. Aga kuidas me seda siis saavutame, kui me asju värske pilguga ei vaata? Te ütlete, et see on vahel ehmatav või kuidagi keeruline. Mina ütleksin, et võib-olla ongi keeruline, aga see on ka värskendav. Tuleb valdkonda vaadata uue pilguga ja hinnata, kuidas [midagi] teha saab. Ja kui küsida, kas kõik muudatused alati sada protsenti õnnestuvad, siis kindlasti iga juht teab ja iga ettevõtja teab, et kõik muudatused sada protsenti ei õnnestu, polegi sellist kindlust, aga neid tuleb teha, kui sa tahad kaasajas püsida. Seetõttu ma julgustan sellele vaatama kui võimalusele, mitte kui probleemile.

Aitäh! Lisaküsimuse küsijat teiste Riigikogu liikmete seast ei ole. Mart Maastik, ka lisaküsimus teile, palun!

Suur tänu! See on väga kena, et te ütlete, et aeg-ajalt tuleb katsetada ja hiljem selgub. Seda oli näha ka ilusasti Nordica puhul, kui kaks korda katsetati rahvuslikku lennukompaniid ja siiamaani vastutajaid ju tegelikult ei ole. Sisuliselt peaksid vastutama just needsamad poliitikud, kes siis, kui juba üks kord oli ämbrisse astutud, astusid veel teist korda ämbrisse, aga kahjuks meil sellist poliitilist vastutust Eestis ei ole. Aga mis puudutab seda, et te ütlesite, et aeg-ajalt ongi mõistlik panna kokku ja praegu on selline aeg, kui tulebki kokku hoida, ma ei saa aru, kust on tekkinud teie arvates kokkuhoid sel juhul, kui te ühe ministeeriumi, majandusministeeriumi olete sisuliselt jaganud ära kolme ministeeriumi vahel ehk loonud juurde vähemalt ühe ministeeriumi, kui jätta ära see, et Justiitsministeerium on niikuinii ministeerium, kuhu on millegipärast digimaailm juurde liidetud. Milles te näete kokkuhoidu?

Aitäh, hea küsija! Selle teie ettekujutuse peale, et ettevõtet Estonian Air juhtis Juhan Parts näiteks, poliitik, või Nordica laienemist korraldas minister Taavi Aas või palkas minister juhtkonna sinna, ma ütleksin, et ilmselt teie kogemus riigi juhtimises on vähene. Mina ei arva, et minister juhib ettevõtet, olnuna nii majandusministrina kui ka kliimaministrina päris mitmete ettevõtete üldkoosolek. Selleks on inimesed, kes juhivad. Minister täidab omaniku rolli. Sellest, ma arvan, tasuks pilt ette saada. Eraettevõttes see võib olla teistmoodi, omanik käitub teistmoodi. Teie oma ettevõttes käitute teistmoodi. Aga riigiettevõtte juhtimine on hoopis teistpidi korraldatud. Selleks on nõukogu. Me oleme loonud ka tollal Isamaasse kuulunud rahandusminister Sven Sesteri eestvedamisel nominatsioonisüsteemi, mis nimetab sõltumatuid nõukogu liikmeid. Neid enam ei nimeta valitsus sellisel kujul, vaid sinna tulevad nõukogu liikmed, kes tegelevad ettevõttes järelevalvega, ja nii edasi. Niimoodi see käib. Seda nüüd esiteks. Teiseks, kokkuhoid tuleb ikkagi sellest, kui vaadatakse [asjad] värske pilguga üle ja küsitakse lihtne küsimus: kas kõik see, mida me teeme, on sellisel kujul ikkagi vajalik, või kui meil on vähem raha, siis mida me tegemata jätame? Ma olen neid näiteid toonud, toon neid veel. Selgub, et Kuressaare pargis, aga ka Tartu pargis – eelmine nädal käisin Tartus – toimuv kontsert [tuleb] kooskõlastada Keskkonnaametiga. Minu meelest on see selgelt aja ja ressursi raiskamine. Kujutame ette, et see viiuldaja Kuressaares, või siis ta tahab minna Tartusse, tahab korraldada kontserdi. Ta kirjutab Keskkonnaametile, Keskkonnaamet vastab ja kõik saavad tööd mitu päeva. Samamoodi oleme me siin arutanud – siseminister on olnud siinsamas loožis –, kuidas politsei aega, kvalifitseeritud inimeste tööaega kulutatakse selle peale, et vormistada plekimõlkimisi. Miks? Miks me peame politsei ja riigi ressurssi selle peale kulutama? Seda saab erasektor ka hästi teha. Nii et kõikide selliste asjade ülevaatamine värske pilguga annab võimaluse maha tõmmata teatud hulga igasugust bürokraatlikku asjaajamist ja reegleid, mida ei ole vaja. Selles suunas peaks riik tegelikult täna mõtlema. Kui me tahame olla edukad, me tahame olla nõtked, lõpuks jõuda madalama maksukoormuseni ja olla teistest riikidest paremad konkurentsis, siis need on need asjad, mida me tegema peame.

Suur tänu! Me lõpetame üheksanda küsimuse käsitlemise.