Fosforiidi kaevandamine

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on fosforiidi kaevandamine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Paljud inimesed Eestis on tõsiselt mures selle uudise pärast, mida vahendas teiste seas 26. septembril Eesti Rahvusringhääling ning milles anti teada, et Lääne-Virumaal Aru-Lõuna karjääris tehti eelmisel nädalal algust fosforiidi testpuurimisega ning et novembris plaanitakse maapõuest välja tuua juba suurem kogus fosforiiti, kuni 25 tonni. Ettevõtmisse on kaasatud ka Saksa päritolu rahvusvaheline ettevõte. Seejuures asutakse juba tegema mitte ainult tavapäraseid väikeseid, kuni 10-sentimeetrise läbimõõduga puurauke, vaid ka suuri, lausa 1,2-meetrise läbimõõduga puurauke, mis ulatuvad koguni kuni 30 meetri sügavusele ehk läbistavad ka põhjaveekihte. Seejuures on oluline, et uuringud ei lähtu üksnes eesmärgist saada parem ettekujutus olemasolevatest ressurssidest. Selgelt on tegu juba kaevandamisuuringutega ehk siis uuritakse kaevandamise võimalusi. Paljud inimesed pelgavad, et selget vahetegu kaevandamisuuringute ja kaevandama asumise vahel ei olegi. Ehk kui juba kaevandamisuuringuid läbi viiakse ja masin käima tõmmatakse, ju siis ka kaevandama asutakse. Natuke samamoodi on Nursipalus see protsess kulgenud, et alguses räägitakse, et me ainult uurime, kavandame ja mõtleme, aga siis, kui tegemiseks läheb, siis tegelikult ükski vastuväide enam mingit tähtsust ei oma. Nüüd jõuan küsimuse juurde. Pidades silmas, kui tõsise küsimusega on fosforiidi kaevandamise näol tegu, ja võttes arvesse näiteks 1980. aastate fosforiidisõdu ja ka võimalikke väga ulatuslikke keskkonnakahjusid, siis kas teie nõustute minu hinnanguga – mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste hinnanguga –, et selle küsimuse kaalu arvestades oleks kohane langetada otsus selle kohta, kas asuda fosforiiti kaevandama või mitte, rahvahääletusel, eriti pidades silmas, et üle 20 aasta ei ole Eestis kui põhiseaduse kohaselt demokraatlikus riigis saanud rahvas osaleda ühegi riigielu küsimuse otsustamisel?

Aitäh! Tagantpoolt alustades, vot, sellega ma küll nüüd nõus ei ole, et rahvas ei ole saanud osaleda ühegi riigielu küsimuse otsustamisel. See paneb mind mõtlema, millise mandaadiga inimesed siin saalis istuvad ja mida nad seal valitsuses teevad. Küll see mandaat ikkagi valimistel on saadud, isegi kui teile e-valimised parajasti ei meeldi. (Naerab.) Aga selle üle jõuame jälle edasi debateerida, see debatt siin on äärmiselt nauditav. Nüüd, mis puudutab sedasama fosforiidiprotsessi ja üldiselt haruldaste kriitiliste muldmetallide protsessi, siis see on ju Eesti Geoloogiateenistuse, mis on riiklik teenistus, vedada ja kontrolli all. See ei ole kellegi teise aetav, nurga taga [tehtav] protsess. Tean, et isegi majanduskomisjonis käisid nad mitu korda, kui mina olin majanduskomisjonis erinevas rollis. Nad käisid kirjeldamas, milliste sammudega nad neid protsesse teevad. Nad on seda kirjeldanud ka kõigile huvilistele. Alati võite minna – võtta aega ka fraktsiooniga – ja tutvuda sellega, millega nad tegelevad, minna neile külla Arbaveresse. See esiteks. Nüüd, geoloogiateenistus loodigi just selleks, et Eesti riigil oleks ülevaade oma maavaradest. Ma meenutan, et aastatel 2015–2016, kui keskkonnaminister oli Marko Pomerants ja mina olin majandusminister, leppisime kokku, et maavarade majanduslik ülevaade [läheb] majandusministeeriumi alla. Ja hiljem, aastal 2018, kui ma jälle õigesti mäletan, sündis Eesti Geoloogiateenistus, kes tegelebki sellega, et hindab, millised on Eestis olevad kriitilised maavarad. See ei puuduta ainult fosforiiti. On palju erinevaid metalle, haruldasi muldmetalle, milleks meil on võimalusi tulevikus. Ja me uurime seda enda jaoks, Eesti jaoks, et me teaksime, millised varad meil on, milliseid varasid me saame enda jaoks kasutada. Ja selle ümber, ma arvan, on võimalik loomulikult tekitada paanikat. Mina siiski arvan, et oma riigis tuleks teada, millised varud sul on ja kas neid varusid on võimalik ühel või teisel viisil ka päriselt kasutada, nii et hoitakse keskkonda ja hoitakse inimeste elukeskkonda samamoodi. Nüüd, geoloogiateenistus, nagu on üldteada ja nagu nad on ka korduvalt kõikides kanalites ja uudistes kirjeldanud, annab 2025. aasta lõpuks oma uuringutest teada ja siis on võimalik avalikkusel, parlamendil, kõigil teistel langetada otsuseid, mis saab edasi: kas on vaja täiendavalt uurida, kas osa alasid läheb uurimisest välja, sest seal ei ole potentsiaali, või mida me teeme edasi. Enne seda ju mingeid otsuseid kaevandama asuda või kuidagi kaevandamist planeerima asuda ei ole. Aga te küsite veel ja siis ma saan jätkata selle muu jutuga.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Te jätsite sujuvalt vastamata minu küsimuse. Alustasite küll lõpust ja ütlesite, et ei saa nõustuda, et 20 aasta jooksul pole rahvas saanud osaleda ühegi riigielu otsuse langetamisel, sest et millise mandaadiga siis Riigikogu ja valitsus on ametis. Muuseas, see on väga oluline küsimus, tõesti. Kuna Eestis on selline läbipaistmatu ja selgelt ebausaldusväärne valimissüsteem, siis ongi igati põhjendatud küsida, millise mandaadiga on Riigikogu ja valitsus ametis. Aga te jätsite vastamata mu küsimuse sellest, kas teie hinnangul ei oleks küsimuse kaalu silmas pidades kohane langetada vastav otsus referendumil rahva enda poolt? Fakt on ju see, et valimistel ei osale rahvas mitte riigielu otsuste langetamiseks, vaid otsustab ainult selle üle, kes peaks saama kõik otsused langetada rahva eest nende esindajatena. Aga päriselt demokraatlikus riigis, päriselt demokraatia ideaalist lähtuvas riigis oleks normaalne, et rahvas saab ka ise erilise kaaluga riigielu küsimuste otsustamisel kaasa rääkida, osaleda ise otsustajana. Rahvas on ju peremees põhiseaduse kohaselt. Ja kui on väga oluline küsimus, siis peabki selle langetama peremees. Nagu ettevõttes, eks ole, kus juhatus tegeleb igapäevase manageerimisega, aga põhimõttelise tähtsusega [otsused] langetab nõukogu. Fakt on see, et üle 20 aasta pole Eestis ühtegi referendumit korraldatud. Ainult Riigikogu saab referendumi korraldada ja siiani pole 20 aasta jooksul kordagi peetud vajalikuks rahvale otsustamises kaasarääkimise võimalust anda. Ja seetõttu ma kordan oma küsimust: kas te olete seda meelt, et fosforiidi kaevandamise näol on tegemist sedavõrd põhimõttelise ja suure kaaluga otsusega, et oleks kohane nüüd, pärast 20 aastat, üks kord anda võimalus rahval endal otsustada selle üle, kas me hakkame seda tegema või mitte? Ja kui võimalik, siis ma küsiksin teilt veel täiendava küsimuse ka siia otsa. See esimene [küsimus] oli põhiline. Kui läheb fosforiidi kaevandamiseks, kas te saate meile kinnitada, et põhiliseks kasusaajaks sellisel juhul, teie parima veendumuse kohaselt, oleks Eesti rahvas, mitte mingisugused kodumaised või välismaised korporatsioonid?

Jah, sellele lisaküsimusele [vastan, et] minu veendumuse kohaselt see peakski nii olema. Mina olen andnud soovituse – ma jõuan selle referendumi jutu juurde tagasi –, et kui uuringud, mida viivad läbi geoloogid, teadlased, näitavad, et nende varudega on võimalik midagi teha ... Meile täna tundub, et nende varudega on võimalik midagi teha, aga võib-olla aasta või kahe pärast me teame, et nende varudega ei olegi midagi teha, et nad ei ole nii unikaalsed, kui me arvame, ning teistes riikides on paremad varud või neid materjale pole üldse sellisel kujul vaja või võimalik töödelda. Sellisel juhul ei ole sellest mingit kasu sündimas ega isegi selle potentsiaali. Aga kasusaaja ikkagi, jah, peab olema Eesti rahvas. Minu soovitus on [tulu] pigem panna tulevikuks endale reservi, isegi mitte kasutada jooksvateks kuludeks. Analoogselt ma olen toonud selle näite – ma ei tea, kas see tingimata parim on –, et Norral on rahvusliku rikkuse fond, kuhu nad investeerivad tulevaste põlvede jaoks. Nii et minu meelest selline võiks olla selle asja käik, et me käituksime veidi targemalt. Seda esiteks. Ja teine [on see, et] kasu peaks olema kohapeal. Kohapeal ei peaks olema kasu mitte ainult selles mõttes, kuigi seda me siiski teeme ka, et inimesed saavad talumistasu, mis kaevandamist puudutab, aga sinna regiooni peaks tekkima ka väärindamise ja teadusarendusega seotud töökohti. See võiks olla asjade potentsiaalne käik, nii et kasu oleks Eesti rahvale ja kohapealsele rahvale samamoodi. Sellest oleks nagu tolku ja siis on seda mõistlik teha. Nüüd jõuan selle referendumijutu juurde. Vaadake, referendumiarutelu on antud hetkel täiesti kõrvaline, sest seda uurimist või uuringuid viivad läbi teadlased ja geoloogid, kes hindavad varude kvaliteeti. Kui nad hindavad, et nende varudega on midagi teha, siis me saame otsustada, millisel viisil me otsustame või kas me uurime edasi. Täna meil ei ole seda teadmist. Ma saan aru, et kõik tahavad poliitilises tuhinas vastu kohalikke valimisi hakata korraldama kampaaniat sellele: ei või jaa. Aga sõbrad, las geoloogid ja teadlased uurivad ära ja seejärel on võimalik otsuseid langetada.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul jäi enne küll niisugune mulje, nagu te arvaksite, et me ei poolda seda, et meil on geoloogiateenistus, või me ei tahagi teada, mis meie maapõues on. Ikka tahame! Täiesti nõus, et me peame teadma, mis seal on. See peab olema avalikkusele teada ja valitsusele teada. Selles osas meil küll mingit vaidlust ei ole. Ja kindlasti tuleb üle rõhutada, et vähemalt printsiibis meie erakond ei ole ka sellele vastu, et maavarasid väärindada. Me ju oleme väga suured põlevkivi edasise väärindamise pooldajad. Aga nüüd me jõuame konkreetselt fosforiidini ja siin on asi väga keeruline. Te peate aru saama ühest lihtsast asjast: Reformierakonnal on tõsine ja väga ränk tõe ja aususe puue, eks. Me keegi ei usu, et te ei hakka varastama. Me keegi ei usu, et te ei hakka susserdama. Lihtsalt ei usu, elu on õpetanud. Ja kui Reformierakond lasta meie fosforiidi kallale, siis on katastroof. Me oleme selles veendunud. Ja see on see põhiiva. Te võite siin meile uinutusjuttu rääkida, et praegu uurime, pärast vaatame ja midagi ei ole otsustatud, aga me teame juba, et te olete otsustanud vasakule panna asjad. Lihtsalt praegu ei ole veel välja mõeldud, kuidas. Nii et selles mõttes on see referendumi teema väga oluline. Te ju ei vastanud [küsimusele], kui ühel hetkel ... Ja siin on ju väga suured tagajärjed, eks ole. Me ei pea siin isegi minema Nauruni, aga inimestel on põhjendatud mure ja hirm, et see teeb pöördumatut kahju Eesti looduskeskkonnale ja teeb meile ka suurt finantsilist kahju, sest reformikad teevad meile fosforiidiga midagi sarnast, mida nad on teinud meile lennundusega, mida nad teevad meile Rail Balticuga või mida tehti rahapesuga. Me kõik teame, kes te olete! Ja me ei usu teid! Mis sa ütled?

Nii. Aitäh, hea küsija! Teie kolleegi Varro Vooglaiu küsimusest jäi igati mõistlik mulje, et inimene muretseb, millisel viisil seda mandaati hakatakse küsima. Teie ütlesite, et teie olete juba ära otsustanud, et kaevandada tuleb. Te peate oma pinginaabriga kokkuleppele saama, kas on vaja mandaati küsida või tuleb kaevandama asuda. Ja teie küsimuse ainukene retooriline element või sõnum oli see, et teile ei meeldi Reformierakond. No aga sellepärast te oletegi EKRE-s!

Aitäh! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.