Tööjõu massiline sisseränne

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on tööjõu massiline sisseränne. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Eesti on olnud viimastel aastatel sisserändemaa ja näiteks eelmise aasta näitajate järgi võib öelda täiesti selgelt, et sellest sisserändest on olnud kasu ka meie tööhõivele. Eelmisel aastal oli 20 000 täidetud töökohta rohkem kui sellele eelnenud perioodil. Kindlasti suure osa sellest moodustavad Ukraina põgenikud, keda kiiduväärselt on suudetud suhteliselt suure protsendi ulatuses tööturul rakendada. Meil on ka praegu küllaltki liberaalne riiklik töörändepoliitika. Meil on küll aastane kvoot, mis selleks aastaks on vist 1303 inimest, aga sellel on 13 erandit. Nende erandite alla kuulub kogu Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, veel [kokku] miljardi elanikuga lääneriikide hulka loetavad riigid. Siis on meil IT-valdkonnale, idusektorile ja perekondade sissetoomisele tegelikult täiesti vaba voli. Nüüd muidugi ka õpperändel. Nüüd on valitsuse liikmed hakanud toonitama, et oleks vaja sisserändekvooti tõsta kuni kolm korda. Mis te arvate – tingimustes, kus on kõigil inimestel, kes siia püsivalt tulevad, küllaltki kiiresti võimalik omandada valimisõigus kohalikel valimistel ja kus ka valitsus, muide, kõigis valdkondades eesti keele nõudeid ei taha tugevdada –, kas Eesti rahvale on see jõukohane või äkki käib see üle jõu, kui me kavatseme lähiaastatel massiliselt tööjõudu sisse tooma hakata?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt mõned faktid, et seda debatti pidada. Sisserändetrendid on alates eelmisest aastast muutunud, ütlevad mulle antud faktid. Seadusliku rände taotluste arv, eelkõige lühiajalise töötamise osas on muidugi olulises languses. Samamoodi on sisseränne Eestisse kordades vähenenud. Kui vaadata numbreid ja võrrelda, siis 2022. aastal rändas Eestisse sisse 49 414 inimest ja 2023. aastal oli see näitaja 26 399 inimest. Nii palju siis trendidest. Ukraina kodanike kohta võin öelda, et 2024. aasta alguse seisuga elab Ukraina kodakondseid Eestis 60 414. Neid on 4% rahvastikust, veidi peale. Neist 44 480 ehk 73% on Eestisse saabunud alates 2022. aasta algusest. Nüüd erandite arvust. Vot, nüüd ma pean teid kurvastama – ma ei tea, kas te ütlesite, et erandeid on 11 või 13 –, sest minule antud materjalides on [erandeid] lausa 22. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, muidu me saaksime selle infotunni ammendada. Ja tõepoolest, eks teil on nendele eranditele viitamisega selles mõttes õigus, et ligi kaks kolmandikku pikaajalisest töörändest Eestisse tuleb väljaspool piirarvu arvestust. See tähendab seda, et aastas antakse välja umbes 3400 elamisluba töötamiseks ja 1300 suurusjärguna on piirarvu [arvestuses]. Miks seda debatti piirarvu üle üldse peetakse? Ma veidi kirjeldan. Kutsekoda on OSKA [raportis] andnud hinnanguid, kellest me üldse räägime. Meil jääb aastas tasemeõppe lõpetajatest üle saja puudu näiteks mehhatroonikute, masinate ja seadmete tehnikute, puittoodete ja konstruktsioonide valmistajate ning töömasinate ja tõsteseadmete operaatorite puhul. Tegemist on oskustöötajatega. Samamoodi üle 50 inimese jääb puudu metalltoodete ja konstruktsioonide valmistajate, tekstiili-, rõiva- ja jalatsitootjate, muude tööstusoperaatorite, sealhulgas keemiaprotsesside operaatorid, ja tööstuse töödejuhatajate puhul. Toiduainetööstuses on puudus toidutehnoloogidest ning kvaliteedi- ja tootearendusjuhtidest. Nii et eks see debatt sinna taandub. Sellel aastal, olgu veel öeldud enne vastuse lõppu, ei ole kvoot isegi mitte täis. See debatt taandub sinna, et kui majandus hakkab kasvama, siis majanduse järgmine struktuurne probleem on nendesamade inimeste puudus. [See probleem tuleb lahendada,] et meie inimesed saaksid oma jõukust kasvatada.

Suur tänu, härra peaminister! Ja järgnevalt Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh selle vastuse eest, härra peaminister! Nagu te ise ütlesite, ei ole sellel aastal piirarv veel täis tulnud ja taotlusi on isegi vähem. Selle tõttu ei saagi ma aru, millise loogika järgi te soovite piirarvu tõsta. Seda enam, et tegelikult peaks neid erandeid kasutades olema [meie riik] avatud, nagu ma juba rääkisin, miljardi inimesega tagamaale, riikidele, kellega meil on otseselt suhted, ja tegelikult nende eranditega võrreldes ka kogu maailmale. See erand, millele te viitasite, et tahetakse sisse tuua tööjõudu mingites sektorites – seal võiks siis palka maksta nendele inimestele, kes siia tulevad, ja võiks ka oma inimestele palka maksta. Muide, tihti on teema ju selles, [kui küsitakse,] miks oskustöölisi puudu on, et siin kutsehariduses valmistatakse neid küll piisavalt ette mitmes valdkonnas, aga nad on läinud ära, kuna see palk, mis siin pakutakse, pole neile piisav. Ja nüüd soovivad tööandjad hankida madalapalgalist tööjõudu muudest riikidest, peamiselt kolmandatest riikidest. See mind just kurvastabki, sellepärast et neis teie nimetatud sektorites on praegu tavalistel oskustöölistel palgad niikuinii pooleteistkordsed Eesti keskmisega võrreldes. Nii et selleks kvooti ja erandeid muuta ei ole vaja. Seda enam, et tööandjate esindaja viitas tegelikult soovile tuua sisse odavat tööjõudu, sest ta ütles, et kriteeriumi ei ole vaja siduda mitte keskmise palgaga, vaid hoopis mediaanpalgaga või lausa palga alammääraga. See tähendab, et soovitakse alla keskmise palgaga [tööle] inimesi tuua. See võtab meie inimestelt töö ning surub eestlasi [tööturult] välja. Kas te ei arva, et odava tööjõu, kes kindlasti tuleb sooviga siia [jääda] alaliselt …

Teie aeg!

… ja oma perekond kaasa tuua, sisse tassimine on Eesti riigile koormaks, nii sotsiaalses kui ka julgeolekulises mõttes tulevikus? Minu meelest on see koormaks. Miks te seda teete?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No ei tee! Sellele kaheminutilise [jutu] lõpuosas [esitatud küsimusele saan vastuseks] öelda, et ei ole ka kavatsenud. Üldjoontes olen ma ise samal arvamusel. Mulle tundub, et te murrate lahtisest uksest sisse, [öeldes,] et parem oleks anda Eesti inimestele paremad oskused asjade tegemiseks ja kõrgema lisandväärtuse tootmiseks. Tootmissisendid, näiteks ka puhas energia, et sellest oleks võimalik toota midagi ekspordivõimelist, ja nii edasi – seda kõike me ju oma majanduspoliitikaga teeme. Nüüd see, mida me arutame, on ju tulnud just ettevõtjatelt, Kutsekojalt ja erinevatest raportitest. Jutt on ikkagi keskmisest palgast, mitte millestki muust, ja keskmine palk oli siin hiljuti juba 2000 euro kandis. Me ei räägi lihtsast mopiga tööst, vaid me räägime siiski nendest inimestest, kellest on puudu. Veel kord, ma ei taha kogu seda loetelu ette lugeda, aga olgu siiski öeldud, et kui sul on puudu mehhatroonik, masinate ja seadmete tehnik, puittoodete, metalltoodete ja konstruktsioonide valmistaja, toidutehnoloog või kvaliteedi-, tootearendusjuht, siis see ei ole midagi sellist, mis oleks kuidagi häbenemist väärt. Tegemist on oskustööjõuga, mida on vaja, et hulk inimesi saaks toota kõrgema lisandväärtusega asju. Neid inimesi on meil vaja. Loomulikult on kena, kui me suudame neid kohapeal harida ja ise ette valmistada või oma tootmise viia väiksema tööjõu peale. Selle vastu ei ole keegi. Ja tõepoolest, sellel aastal, nagu ma ütlesin, ei ole kvoot isegi mitte täis tulnud ja enamik tuleb kvoodiväliselt nii või teisiti. Ma arvan, et selles teemas on võib-olla emotsionaalselt laetuse potentsiaali palju rohkem, kui siin [tegelikult] on. Aga majanduse jaoks on vaja oskustöötajaid. Selleks et kümme inimest saaks midagi vajalikku teha, on vahel vaja ühte inimest, kes oskab seda teha, mida neil on vaja. Nii et meie lähtume seda debatti pidades julgeolekukaalutlustest, sellest, et Eesti inimestel oleks võimalik kõrgema lisandväärtusega endale jõukust toota, Eestile ka, ja sellest, mida ettevõtlus vajab, et see saaks kasvada. Kui me kindlustame riiki, hangime kaitsevajadusi, teeme eelarve korda, siis järgmine eesmärk peabki olema majanduse kasvatamine. Majanduskasv paistab ees, esialgu lauge, tulevikus loodetavasti suurem.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! Juba õige mitmendat korda me oleme siin infotunnis uue valitsuse ja uue peaministriga. Ja ütlen ausalt, et muidugi võib Riigikogu liikmetele rumalat juttu ajada või täitsa mööda juttu ajada, aga sellel on selline kõrvalmõju, et võib jätta endast rumala mulje. Kui te räägite siin, et julgeoleku kaalutlustel te teete Eestis massiimmigratsiooni, siis see on ju täielik absurd, sest viimastel aastatel on Eestis massiimmigratsioon peamiselt slaavi riikidest, üle 150 000 inimese on tulnud Venemaalt ja Ukrainast. Suur osa neist räägivad vene keelt ja nende hulgas on meile teadmata arv, ütleme, viiendat kolonni. Nii suurt massiimmigratsiooni, kui on olnud viimase kolme-nelja aasta jooksul, pole Eestis mitte kunagi varem olnud, nii et selles mõttes on selle kvoodi ümber tantsimine täielik asendustegevus. Nagu te isegi räägite, ei tule kvoot täis. See ei tule täis sellel põhjusel, et kõik, kes tulla tahavad, saavad mingi erandiga siia tulla. Nad ei vajagi seda kvooti, tegelikult ei vaja. Kõik me teame, et taga aetakse odavtööjõudu – odavtööjõudu sellepärast, et see nihutab jõukust töövõtjatelt tööandjatele ehk kapital saab sellest rikkamaks ja töövõtja jääb sellest vaesemaks. See on lihtsalt ühiskondliku jõukuse nihutamine ühele grupile. Sellest piirarvust minu meelest ei oleks meil vaja üldse rääkida. Meil oleks vaja praegu rääkida sellest, et meie silme all toimub eestlaste vähemusse jäämine oma kodumaal ja meie silme all toimub Eesti venestamine ehk vene keele massiline pealetung. Mina küll arvan – me võime seda nimetada emotsionaalselt laetud teemaks, aga rahvusriigi püsimine ongi emotsionaalselt laetud teema –, et teie olete valel pool. Teie valitsus on valel pool, te lammutate Eesti rahvusriiki ja võtate eestlastelt nende kodumaa ära. Ma arvan, et me keegi ei saa sellega nõus olla.

Aitäh! Faktid siiski väärivad korrigeerimist. Nagu ma heale küsijale Tõnis Lukasele juba kirjeldasin, kui tema küsis küsimuse, ei ole see teie jutt massilisest sisserändest, ma kahtlustan, päris eluga kooskõlas. Võib-olla oleks inetu seda päris kelpa ajamiseks nimetada, aga sinna kanti ta tüürib. Kui ma vaatan sisserände trende, siis on need alates eelmisest aastast muutunud. Seadusliku rände taotluste arv, eelkõige lühiajalise töötamise osas, on languses. Sisseränne Eestisse on ka kordades vähenenud. Tõin juba needsamad numbrid välja, aga kordan. 2022. aastal rändas Eestisse 49 414 inimest, 2023. aastal oli see näitaja 26 399 inimest. Kui te tahate ukrainlaste numbreid, siis võin neid veel kord kirjeldada. 2024. aasta alguse seisuga elab Eestis Ukraina kodakondseid 60 414, neid on 4,4% rahvastikust. Neist 44 000, [täpsemalt] 44 480 ehk 73% on Eestisse saabunud alates 2022. aasta algusest. Nii et teie jutt massilisest sisserändest ja kõigest sellest, mis saabub, rahvusriigi lõpust ei vasta tõele. Kõige selle muu vasakpoolse majandusnägemuse kohta jätan sotsidele või kellelegi teisele hinnata.

Suur tänu! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.