Hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (671 SE) esimene lugemine

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimene lugemine. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma esitlen teile Vabariigi Valitsuse eelnõu, mis muudab hoiu-laenuühistu seadust. Praegune hoiu-laenuühistu seadus on jõus alates 1999. aastast. Viimati tehti temas muudatusi aastal 2010. Meenutan, see oli vähemusvalitsuse aeg. Ja tänased probleemid, mida me nüüd proovime klaarida, tulenevad kahtlemata sellest muudatusest. Ühistud said selle muudatusega oma tegevust laiendada ilma territoriaalsuse või [ühise] kutseala põhimõtteta. Inimesed said liituda [lähtudes] vaid majanduslikest huvidest. Aga meenutan, et hoiu-laenuühistute mõte oli ikkagi kogukondlikkus, hoiustamine ja laenu saamine usalduse pinnalt. Peale neid muudatusi hakkas ühistute liikmete vara suurus kiiresti kasvama, tekkis juurde ka mitmeid uusi ja suure liikmeskonnaga ühistuid. Hoiuste maht kasvas. Kui 2010. aastal olid ühistud eraisikutelt kaasanud 2 miljonit eurot, siis praegu on see number 87 miljonit. Kuid liikmete hoiustatud raha ei lähe ühistu liikmetele, vaid valdavalt erinevatele ettevõtetele laenuks. Valdavalt ei lähe liikmetele, aga osaliselt kindlasti läheb. Äriühingutele laenatud summa on 76 miljonit eurot sellest 87 miljonist. Kogukondlik kontroll peale neid muudatusi ei ole toiminud, hoiuste kasutamise üle on adekvaatne riiklik järelevalve puudunud ja probleemid ei ole lasknud ennast oodata. ERIAL-i ja Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu maksejõuetuse tõttu on hoiustajad kaotanud mitukümmend miljonit eurot. Kaotajateks on olnud olnud eelkõige vanemaealised inimesed, kes olid nendesse ühistutesse pannud oma elu säästud lootusega saada kõrget intressi. Probleeme on olnud ka teiste ühistutega, näiteks info kättesaamisega ühistut juhtivate isikute kohta. Mitmed ühistud ei ole esitanud õigeaegselt isegi majandusaasta aruandeid. Ei saa olla küsimus, kas hoiu-laenuühistud tegutsevad praegu nii, nagu on olnud nende moodustamise ajalooline idee. Algne idee seisnes ikkagi selles, et isikud, kes elavad samas piirkonnas või peavad sama ametit, saaksid omavahel raha laenata lihtsustatult, omavahelise usalduse pinnalt, olles kursis üksteise taustaga ja pääsedes ka otsustajatele lihtsalt juurde. Praktiline elu on sellest vaatest väga teistsugune. Suurimatel hoiu-laenuühistutel on Eestis üle 2000 või isegi üle 3000 liikme. Nende ühistute liikmed ei ela ühes piirkonnas, ei ole seotud ametialaselt ega tunne üksteist. Ükski liige ei ole üldjuhul ka kursis, kellele tema hoiustatud raha laenatakse, ja enamasti ollakse huvitatud üksnes oma hoiustatud raha pealt intressi teenimisest. See on võrreldes kommertspankadega üksjagu kõrgem intress. Kui see on ainuke motivatsioon olla hoiu-laenuühistu liige, siis pole ühistu liikmel ja mõnel väiksema kommertspanga tavakliendil olulist vahet. Küll aga on hoiu-laenuühistu kulud mastaabi tõttu suhteliselt suuremad, neist laenamine on kallim ja ärimudeli risk kõrgem. Kommertspangad on seejuures allutatud rangele finantsjärelevalvele, hoiu-laenuühistud mitte. Rahandusministeerium on aastaid proovinud leida sobilikke lahendusi. Täna kontrollisin seda. Näiteks ka 2020. aastal oli eelnõu selleks valmis, oli üks eelnõudest. Ja mõistagi on pingutatud, et kaasata ühistuid endid. Paraku on nood ükskõik millistele muudatustele vastu seisnud, sealhulgas nendele, mis annaksid liikmetele rohkem õigusi ühistu tegemistes kaasa rääkida. Ühistud on küll selle üritamise peale välja pakkunud keskühistu variandi, kuid selline enesekontrollimudel ei taga efektiivset järelevalvet. Sellega kaasneb huvide konflikt ja puuduvad riiklikud sunnivahendeid, kui nõuete vastu jätkuvalt eksitakse. Hoiu-laenuühistud on kurtnud, et neil ei ole pankadega võrdseid võimalusi. Seejuures jäetakse aga lisamata, et erinevalt pankadest ei kontrolli neid Finantsinspektsioon, samuti ei kehti nendele ranged kapitali likviidsuse nõuded. Hoiu-laenuühistu peab omama küll Rahapesu Andmebüroo luba, kuid Rahapesu Andmebüroo järelevalve piirdub rahapesu tõkestamisega. Kokku võttes on ainuke lahendus see, et need ühistud, kes soovivad jätkata hoiuste kaasamist, peavad edaspidi saama Finantsinspektsioonilt pangaloa. Ühistud võivad ka koonduda ja moodustada ühiselt ühistupanga. Pangana tegutsemine annab ka Tagatisfondi kaitse, nii et iga hoiustaja hoius on tagatud kuni 100 000 euro ulatuses.

Üks hetk, ettekandja! Härra Reinsalu, need pastakaklõpsud kostavad mikrofoni. Kuulame ettekandjat! Aitäh!

Ja mitte ainult pastakaklõpsud, peab ütlema. Seega, eelnõu põhiline eesmärk on lõpetada kontrollimatus vormis avalikkuselt raha kaasamine ning tagada, et ühistute hoiustajad enam raha ei kaotaks. Et anda piisavalt aega hoiu-laenuühistutele oma tegevuse kooskõlla viimiseks uute nõuetega, jõustuvad muudatused kolmes etapis, kui see plaan teostub. Esimene etapp on seni plaanitud [algama] tänavu 1. novembril, aga peale kõige muu on Riigikogul muidugi õigus kaaluda – ja on põhjust kaaluda –, kas seda tähtaega on mõistlik edasi lükata, kuna see on kohe saabumas. Teisalt ei saa eitada, et sellise signaali andmine, selle eelnõu enda esitamine ise on üsna klaar [sõnum] ühistutele. Nii et tingimata ei ole see ehk ka vajalik. Peale seda tähtaega ei saa asutada uusi ühistuid. Keelatud on intresside reklaam. Ühistu liikmed peavad saama kätte kogu vajaliku info nii enda hoiuse kui ka kogu ühistu laenutegevuse kohta. Ühistu liikmed saavad lisaõigusi, näiteks võivad nad nõuda erikontrolli läbiviimist. Teises etapis, plaani järgi 1. juulist tuleval aastal, hakkavad kehtima rangemad nõuded hoiu-laenuühistu juhatuse ja nõukogu liikmete usaldusväärsusele ja kohustustele. Piiratakse laenu andmist juhatuse liikmetele ja nendega seotud ettevõtmistele. Osakapitali nõue tõuseb 31 950 eurolt 125 000 euroni. Rakenduvad täiendavad nõuded audiitorkontrollile ja revisjonikomisjonile. Ei saa sõlmida uusi hoiuselepinguid ega pikendada olemasolevate kehtivust. Kolmandas etapis alates 1. jaanuarist 2029 saab hoiu-laenuühistu tegutseda edasi üksnes panga või ühistupanga vormis, juhul kui ta soovib hoiuseid edasi kaasata. Need ühistud, kes ei soovi hoiuseid kaasata, ei pea oma tegevust tingimata lõpetama. Nad võivad osutada muid finantsteenuseid, näiteks makseteenuseid või anda eraisikutele laene. Selle tarvis on samuti vaja Finantsinspektsiooni tegevusluba, kuid sel juhul on nõuded vähem koormavad kui panga puhul. Lõpetuseks. On väidetud, et teistes riikides ei ole ühistud nii rangelt reguleeritud, kuid Eestis kehtivad nõuded hoiu-laenuühistutele on tegelikult äärmuseni liberaalsed. Kui võrrelda, siis sisuliselt toimub enamikus Euroopa riikides ühistulises vormis raha kaasamine mitte hoiu-laenuühistute vormis, nagu meie neid mõistame, vaid ühistupankade vormis. Nii on see ka näiteks Leedus, Soomes, Iirimaal ja Saksamaal. Neid näiteid on meile toodud justkui kriitika vormis, aga tegelikult me järgime neid mudeleid. Kokku võttes saab eelnõu kohaselt ühistulist finantstegevust jätkata ühistupanga vormis ja tunduvalt turvalisemal moel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Toomas Uibo, kahjuks jäid hiljaks, saad küsida juhtivkomisjonis toimunud arutelu põhjal. Ja juhtivkomisjoni liige, rahanduskomisjoni liige Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Rahanduskomisjonis arutasime seda eelnõu 10. juunil. Rahandusminister andis põhjaliku ülevaate, nagu ta tegi ka praegu. Ja tegelikult ta hetk tagasi kõlanud sõnavõtus puudutas sisuliselt ka seda komisjonis peetud debatti. Ma ei hakkaks seda üle seletama, sest need punktid said juba kaetud. Komisjon tegi konsensuslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Kõik need otsused, nagu ma ütlesin, olid konsensuslikud. Aitäh!

Seekord on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Suur paks üllitis jälle, küsimusi millegipärast ei ole. Aga mul on üks küsimus või õige mitu küsimust. Miks hoiu-laenuühistute arvamused on lihtsalt võetud teadmiseks, ja kogu moos? Mis on see põhjus, et tahetakse ära kaotada mitmekesisus? Ka rahanduses ja pangandussfääris võiks olla pigem rikkus kui vaesus. Oskad sa seda seletada? Ja kust selline kindel [seisukoht], et 1 miljon ei tohiks see kapital olla, peab 5 miljonit olema, ja nii edasi?

Aitäh! Esiteks on ekslik arvamus, et hoiu-laenuühistuid ei ole kaasatud. Minister enne selgitas seda ajaraami: seda eelnõu on koostatud mitmes versioonis ja korduvalt avalikustatud, korduvalt on ka hoiu-laenuühistutega kohtutud. Kui mina minister olin, kohtusin ka mina, kuulasime ja kaalusime nende ettepanekuid, et luua keskühistu, kes siis hakkab nende ühistute üle järelevalvet tegema. Saime aru, et see mudel ei toimi, sest seal suure tõenäosusega tekib huvide konflikt. Ei ole tagatud see, et riskid oleksid maandatud, ei ole tagatud see, et hoiustajate raha on kaitstud. Ja põhiprobleem – see teie küsimuse teine pool – ongi see, et hoiu-laenuühistud võtavad eraisikutelt hoiuseid. Kui algselt on olnud idee see, et see on näiteks regioonipõhine või mingi tegevuse põhine, siis need põhimõtted on praeguseks kadunud. Ehk siis sisuliselt on hoiustajatel mulje, nagu see oleks pank. Ja nad reklaamivad ennast väga kõrgete intressidega, lubavad head tootlust. Aga nagu elu on näidanud, seda tootlust sealt lõpuks ei pruugi tulla. Mitmed on lõpetanud pankrotiga, hoiustajad kaotavad oma raha. Ja probleem ongi selles, et kui pangahoiustele on tagatud Tagatisfondi tagatis 100 000 eurot ehk et kui midagi pangaga juhtub, siis hoiustaja saab oma raha tagasi vähemalt 100 000 euro piires, mis on võrdlemisi suur summa. Hoiustaja ei kanna suuri kahjusid. Aga hoiu-laenuühistus ta oma raha kaotab. Ja valdavalt on need hoiustajad ikkagi, võiks öelda, pensionärid, sellised tublid tööinimesed, kes on oma säästud sinna pannud. Ja kui nad sellest ilma jäävad, siis see on nende majanduslikule hakkamasaamisele ikkagi väga suur [löök]. Mis me nüüd teeme? See ühistuline vorm võib jääda, aga selle nelja aasta jooksul, 2029. aastaks, kui on soov jätkata, peavad nad ennast kujundama pankadeks ehk et nad liiguvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla ja nende hoiused saavad seeläbi tagatud. Need inimesed, kes seal oma raha hoiavad, teavad, et see on kindlas kohas, see on kontrollitud, ja kui midagi peaks juhtuma, siis nad oma raha ei kaota.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Jaa, ma olen väga nõus sellega, et kui hoiu-laenuühistud on pangandusturule liikunud, siis tuleb mängida nende reeglite järgi, mis seal on. Aga mu küsimus on selline. Kui nüüd, ma ei tea, paarkümmend põllumeest soovivad teha laenuühistu ja koos osta ühe kombaini või anda üksteisele laenu – ma mõtlen liikmeid –, mitte avalikku pakkumist ei teha, kas selline võimalus jääb alles? Hoiu-laenuühistutel on ikkagi oma ajalooline roll alati olnud. Kas see nüüd kaob siis täielikult ära või jääb ikkagi võimalus sellistel tingimustel ka üksteisele laenu anda?

Aitäh! Hoiu-laenuühistuid ikkagi, kui see eelnõu seaduseks saab, järgmisest aastast enam asutada ei saa. Elu on näidanud, et selliseid ühistuid, nagu teie kirjeldasite, enam järele ei ole jäänud. Nende arv on sealt 20 pealt viimase paari aastaga kukkunud 10 peale. Ja need laenu-hoiuühistud, mis on alles jäänud, ongi ikkagi sellised, kes kaasavad hoiuseid avalikult. Ka Euroopa Liidu reeglid ütlevad, et kui sa avalikult raha kaasad, siis sa peaks ikka olema pank. Meie seadusandlus on selles mõttes natukene liiga [vabad] käed praegu andnud. Tegelikult see, mida mitmed hoiu-laenuühistud teevad, ei ole ühistuline tegevus, kui nad avalikkuselt hoiuseid kaasavad ja sellel puudub järelevalve, puuduvad tagatised. Ja ma julgen ka arvata, et needsamad põllumehed, kes meil on ikkagi päris suureks kasvanud ja kelle põllutehnika maksab väga suuri summasid, võrreldes kas või tavalise autoliisinguga – vahest nende rahastamine käib praegu läbi pankade ja liisingufirmade, mitte enam läbi hoiu-laenuühistute. Elu on ju ka näidanud, et neid ühistuid tegelikult kasutatakse muudeks otstarveteks, kinnisvaraarendusteks, millest mõned kipuvad hapuks minema ja millel kuigi palju kogukondliku tegevusega seost ei ole. On hoopis see, et suure hulga inimeste käest kaasatakse raha, pakkudes kõrget intressi, võetakse suured ärilised riskid ja kui siis need riskid realiseeruvad, siis tegelikult hoiustaja, kes on tahtnud oma raha hoida ja [kasvatada], kaotab oma raha.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siit kooskõlastusringi tabelist ma leidsin ka õiguskantsleri seisukohad. Ja siin on üks, kus ta küsib, mis õigustab seda, et ka need hoiu-laenuühistud, kes on aastaid tegutsenud ja kellega ei ole olnud probleeme, peavad oma tegutsemise senisel kujul lõpetama, ja kas eelnõu autorid ise möönavad, et uutele nõuetele suudavad vastata üksnes kõige rohkem kolm hoiu-laenuühistut. Teie prognoosisite ka sellist arvu vähenemist. Kas te tahate teha sellise täpsema prognoosi, kui palju nendest siis järele jääb? Kas see on kaks kuni kolm, nagu ütleb õiguskantsler, või kümmekond?

Urve Tiidus, palun!

Kümmekond on neid juba praegu. Ma arvan, et õiguskantsleri prognoos võib osutuda tõeseks, kui mõned hoiu-laenuühistud otsustavad ennast pangaks ümber kujundada. Võib-olla toimub ka mingi liitumine nendel omavahel. Aga loomulikult on see teatud riive, kui me ütleme, et sellises vormis enam edasi tegutseda ei saa ja tuleb [muutuda] pangaks. Aga kõige teine pool ongi see, et me soovime kaitsta nendesamade hoiustajate raha. Teisel pool on tuhanded või kümned tuhanded hoiustajad, kes on oma raha kaotanud või võivad kaotada. Ikkagi, kui sa hoiuseid kogud, siis sa pead alluma järelevalvele ja sel juhul on hoiused ka tagatud. See on see probleem. Praegu need hoiu-laenuühistud, kes raha laialt kaasavad, loovad sellise mulje, et hoiustajal on tunne, et see on pank, raha [seal hoidmine] on usaldusväärne. Ja kui nad piisavalt ei süvene, siis võibki olla, et nad oma raha kaotavad, sest see ei ole pank, sa oled seal ise omanik, sul on õigus seal kaasa rääkida. Tihti seda kaasarääkimist ühistu aktiivsete liikmete poolt ei soosita. Ja tulemuseks ongi see, et võetakse liiga suuri riske ja lõpuks kaotatakse raha. Selle seadusega me anname ühistu liikmetele rohkem õigusi nõuda kaasamist, nõuda informatsiooni.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Võrklaev! Kuulan teid ja mõtlen. Mu küsimus on nüüd selles, et meil on praegu kehtiva õiguse alusel hoiu-laenuühistutega tekkinud probleeme, mis puudutavad heausksete liikmete, hoiustajate raha tagasisaamist, nende sisse pandud vara tagasisaamist. Ja siin uuritakse neid asju tõsiselt. Ja nüüd on küsimus selles, et keskmes peab olema ju hoiustajate, heausksete inimeste vara väärtuse kaitse. Mu küsimus on teile – siin on mitme aasta perspektiiv –, selline. Kas täna, kui me vaatame tagasi, võib [järeldada], et see oli mingisugune järelevalve viga, et sellised asjad said võimalikuks hoiu-laenuühistute majandustegevuse opereerimisel ja inimesed kaotasid oma vara? Ja teiseks ma küsin nõnda. See seadus näeb ette lõpetada ümberkujundamine 2029. aastal. Kas täna inimesed saavad nende hoiu-laenuühistute puhul olla kindlad, et nende vara väärtus, säilimine on tagatud, nii nagu ühistute juhtorganid vähemalt deklareerivad?

Aitäh! Eks järelevalve puudulikkus tuleneb sealt, nagu minister ütles. Ma nüüd aastaarvu peast ei mäleta, millal tegelikult neid reegleid lõdvendati. Häda ongi selles, et hoiu-laenuühistud ei allu järelevalvele, see ongi selline suhteliselt vaba turg. Ja järelevalvet peaksid tegema needsamad ühistu liikmed enda ühistu sees. Kui nad lepivad kokku, et nad sinna raha panustavad, siis toimub selline sisemine reguleerimine ja järelevalve. Ja siin ongi tulnud ilmsiks probleemid, et liikmed ei saa piisavalt infot, neid piisavalt ei kaasata. Väga suur hulk liikmeid võib volitada ühe või kaks inimest enda eest otsuseid tegema. Kahjuks ma arvan, et ei ole ka harvad juhtumid, kus inimesed isegi ei saa aru, mis asjas nad oma õigusi edasi andes kedagi volitavad. Tegemist ei ole pangas raha hoiustamisega, vaid tegemist on hoiu-laenuühistuga, kus sa ise pead riske maandama ja vastutama. Ja sealt on need probleemid tekkinud. Puudulik järelevalve ja raha kasutamine pigem riskantseteks tegevusteks, ja riskid realiseeruvad. Kas need inimesed saavad kindlad olla? Kui sa kuhugi hoiu-laenuühistusse oma raha paned, siis sa pead astuma selle liikmeks, olema selle liige. Ainus kindlus saab olla see, et sa täidad oma liikmekohustusi korrektselt ja uurid välja, kas riskid on maandatud, kas revisjonikomisjon töötab, kas aruanded on esitatud. Ja pead olema ka aktiivne liige küsima, kuhu raha läheb ja millal tagasi tuleb. Ehk liiga palju seal kellelegi teisele loota pole. Ja see on ka põhjus, miks me seda seadust ümber kujundame, et hoiu-laenuühistud saaksid jätkata soovi korral ühistupankadena, järelevalvet teeks Finantsinspektsioon ja hoiused oleksid tagatud Tagatisfondiga. Praegu, tõsi, nad peavad Rahapesu Andmebüroolt saama tegevusloa, aga nende järelevalvetegevus ongi mõeldud sisemiseks järelevalveks, kuna see on ühistuline tegevus. Ise otsustatakse, ise vastutatakse.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas ma saan nüüd õieti aru, et teie väide oli selles, et 2010. aastast võeti järelevalve kohustus maha? Ja nüüd siis selle tulemusena, kuna järelevalve võeti maha – toona oli rahandusministri ametis härra Ligi ja järelevalve võeti maha –, ta tuleb 15 aastat hiljem ettepanekuga, et hoiu-laenuühistud tuleb sellisel kujul likvideerida, kuna järelevalve, vastutus on võetud maha. Mu küsimus on, et kas siin on ka teisi, vähem invasiivseid teid, mis puudutab järelevalve taastamist. Kas oleks mõeldav seda arutada ja kas komisjonis arutati ka järelevalvemenetluse tagamist? Ja teiseks: mind huvitab ikkagi see, et no mitu aastat jääb asi maa ja taeva vahele. Mu küsimus on selles, kuidas anda hoiustajatele kindlus. Selles prognoosis te ütlesite ka, et see võib sõltuda väga paljudest tehioludest, mis siis järgmistel aastatel toimub. Ja kas selles loogikas komisjonis see arutelu oli, et kas see 2010. aasta otsus oli viga valitsuse meelest?

Aitäh! Võib-olla ma väljendasin ennast valesti. 2010. aastal, nii nagu härra minister selgitas, muudeti, mina saan aru, neid regionaalsuse nõudeid. Enam ei pidanud hoiu-laenuühistud kaasama ühes regioonis tegevusteks raha, vaid sai minna kaasamisega laiemaks. Võib-olla väljendasin mina ennast valesti. Aga neid järelevalvetegevusi pole olnud ka enne 2010. aastat. See vajaks ülekontrollimist, kuna komisjonis me seda ei arutanud. Me natukene lähme tegelikult sellest teemast kaugemale ja mul ei ole konkreetseid andmeid. Võib-olla oli siin väike möödarääkimine. Seda, mida 2010 muudeti, minister avas ja see oli regionaalsuse nõue minu teada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ma mingis mõttes jätkan kolleeg Reinsalu mõtet oma küsimusega. Ma küsin selle kohta, kas te komisjonis arutasite ka selle üle, et teatavasti põhiseaduslikke õigusi võib piirata üksnes juhul, kui selleks olemas seaduslik alus. Ja üks olulisi kriteeriumeid on ka see, et kui sama eesmärki on võimalik saavutada vähem õigusi riivavate meetmetega, siis ei tohi kasutada neid õigusi rohkem riivavaid meetmeid. Nüüd küsimus seisnebki selles, et kas ei oleks võimalik sama eesmärki – ehk siis teie poolt korduvalt nimetatud eesmärki tagada hoiustajate hoiuste turvalisus – saavutada tõhusama järelevalvega, selle asemel et põhimõtteliselt ära keelata hoiu-laenuühistute tegevus. Põhiseadus ütleb §‑s 31 täiesti selgelt, et Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja liitudesse. Ja nüüd see eelnõu tahab ära keelata teatud ettevõtlusvormi, teatud tulundusühingu vormi, olgugi et sama eesmärgi saaks saavutada vähem riivavate meetmetega. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Komisjonis me täpselt nii seda teemat ei arutanud. Küll käis seal läbi, kuidas teistes riikides on see korraldatud. Praktika ongi see, vähemalt Rahandusministeeriumi esindaja nii [selgitas], et teistes riikides toimubki selline ühistuline tegevus, kus toimub hoiuste kaasamine, ühistupanga näol. Mida meiegi praegu teeme. Me [allutame] sisuliselt hoiu-laenuühistud, kui nad ühistupanga või panga vormis töötavad, järelevalvele ja hoiustele on tagatud tagatisfondi raha. Kui hoiu-laenuühistud ei soovi hoiuseid kaasata enam või ei plaani kaasata, siis nad ei pea ennast pangaks muutma. Ka see on seaduses kirjas. Siin me otsimegi tasakaalu hoiustajate õiguste kaitse ja järelevalve osas ja need on need sammud, kuidas seda teha. Keegi ei käsi tegevust lõpetada, lihtsalt tuleb siin päris mõistliku ja pika aja jooksul oma tegevus ümber kujundada.

Varro Vooglaid, palun!

Aga kas te põhimõtteliselt nõustute minuga, et sedasama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivavate meetmetega ehk tõhusama järelevalve abil? Ja kui te nõustute sellega, et sama eesmärki oleks võimalik saavutada vähem riivavate meetmete rakendamise abil, siis kas te nõustute ka sellega, et rohkem riivavate meetmete kasutamine ei ole reaalselt põhiseadusega kooskõlas?

Aitäh! Ei, ma ei nõustu teiega, sellepärast et kogu selle eelnõu menetlusprotsessis on seda tasakaalupunkti pikalt otsitud. Ka minister selgitas, et me oleme koostanud mitu versiooni ja need on korduvalt kooskõlastusringil käinud. Olen ise ministrina hoiu-laenuühistutega kohtunud, otsinud lahenduskäike ja kokkuvõttes jõudnudki järeldusele, et see, mida me praegu teeme, ongi ilmselt see tasakaalupunkt, kui meil kolme või nelja aasta jooksul hoiu-laenuühistud, kui nad soovivad hoiuseid kaasata, kujundavad ennast ümber kas pangaks või ühistupangaks. Nad saavad jätkata oma tegevust, aga samal ajal on hoiused kaitstud. Nad alluvad Finantsinspektsiooni kontrollile ja samal ajal on hoiustajate õigused kaitstud ning hoiustajatele on tagatud Tagatisfondi kaitse. See ongi see mehhanism.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Varro Vooglaid, sa oled pannud kirja ennast kõneks. Kas oli väike apsakas? Võta maha! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Hoiu-laenuühistutel on seni olnud päris oluline roll Eesti rahanduses, panganduses, Eesti majanduses ja ma ütleksin ka, Eesti regionaalses elus või maaelus. Vastab küll tõele, et nende hoiu-laenuühistutega on olnud ka probleeme ja nende arv on märkimisväärselt vähenenud. Aga täna on olukord, kus valitsus soovib sundkorras hakata neid sisuliselt likvideerima, kuigi seadus võimaldab justkui ümber kujundada. Reaalset olukorda teades ja tundes me võime aga öelda, et ilmselt mitte ükski hoiu-laenuühistu ennast pangaks ümber ei kujunda. Ja kui peaks mõni ümber kujundama, kui peaks see ime juhtuma, siis tegemist ei ole enam seni tegutsenud hoiu-laenuühistuga, vaid hoopis millegi muuga. Ja sellest on väga kahju, sest probleemide kõrval on hoiu-laenuühistute panus kohalikus elus olnud märkimisväärne. Mina näiteks tean ajalooliselt Leie Hoiu-laenuühistut, kes on tegutsenud väga asjalikult, mõistlikult, usaldusväärselt ja kelle liikmed kõik on ka selle tegevusega väga rahul. Komisjoni esindaja kolleeg Võrklaev tõi näiteid, et hoiused võivad hapuks minna. No võrdleme siis seda mastaapi, millised probleemid on meil olnud Eestis hoiu-laenuühistutega! Kui paljusid inimesi on see puudutanud? Ja kui suured on olnud tegelikult need rahalised kahjud ja ebaõnnestumised võrreldes pankadega? See maksimaalselt kaheksa minutit, mis minu kõneaeg on, ei võimalda rääkida seda, mis Eesti panganduses 35 aasta jooksul toimunud on ja kui palju on tekkinud kahjusid. Aga lahenduseks ei ole ju Eesti panganduse likvideerimine. Ja siin ei ole ka mingisugust vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidus, nagu öeldakse, on asjad reguleeritud mitmetes riikides teistmoodi. Jällegi, härra Võrklaev ütles, et meil on siin justkui laiem tegevusväli hoiu-laenuühistutel. Ma arvan, see on väga hea, et see nii on olnud. Nii et see suund, mis võeti juba 2010. aastal – nii nagu varem juttu oli, rahandusminister oli siis reformierakondlane Jürgen Ligi –, et hoiu-laenuühistute tegevust laiendati või võimaldati laiemat tegevust, lisaks ametialasele ja regionaalsele ühtekuuluvusele võimaldati lihtsalt majanduslike huvide baasilt hoiu-laenuühistuid arendada – see andis neile teatud suurema tegevusvabaduse. Aga nüüd oleme jõudnud olukorda, kus astutakse täiesti vastupidine samm, ja väga radikaalselt. See ei ole kuidagi mõistlik. Kui on vaja järelevalvet tõhustada, siis ma olen igati nõus. Seda tuleb teha seadusega, järelevalvet tuleb tõhustada nii, et hoiu-laenuühistute osanike, raha hoiustajate raha oleks kontrollitud ning selle säilimine ja mõistlik, vastutustundlik kasutamine oleks igati tagatud. Nii et järelevalve tugevdamisele jah. Aga sellega, et me ümberkujundamise abil sisuliselt kohustuslikus korras likvideerime ühe ettevõtlusvormi Eestis, me vähendame ka konkurentsi selles sektoris. Ja teeme seda, ma julgen öelda, ka põhiseadusega vastuolus olevalt või vähemalt põhiseaduse mõttega vastuolus olevalt. Me ebaproportsionaalselt piirame ettevõtlusvabadust – no see ei ole kuidagi mõistlik, seda teed me ei tohiks siin mitte mingil juhul minna. Ja me ju teame, et hoiu-laenuühistud suudavad väga paljusid teenuseid osutada siiski oluliselt odavamalt, kiiremini ja mugavamalt, kui seda teevad täna ülebürokratiseerunud pangad, kelle mahud on suured, kelle teenused on tihtipeale kallid ja kus tegevus ei ole nii paindlik kui hoiu-laenuühistutel. Nii et jätkuvalt, meie arvame, et kui seadust on vaja täiendada ja muuta selles plaanis, et järelevalvet tugevdada, siis jah, seda me toetame. Küll aga sellisel kujul, nagu selle eelnõu põhiidee praegu on, et hoiu-laenuühistute tegevus likvideeritakse tulevikus ja juba järgmisest aastast ei saa ühtegi uut hoiu-laenuühistut asutada … Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… sellisel kujul seaduseelnõuga Isamaa saadikurühm kuidagi nõustuda ei saa. Meie ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimesel lugemisel tagasi lükata ja valitsusel tulla välja uue eelnõuga, mis keskendub hoiu-laenuühistute järelevalvele ja nendele sisulistele probleemidele, ühistute tugevdamisele, mitte nende likvideerimisele. Aga nüüd, oma sõnavõtu lõpus ma tahaksin teha kaks protseduurilist ettepanekut või märkust. Siin on korduvalt juhatajal juhtunud niimoodi, et saalis on küsija jäänud hiljaks. Ma möönan, et ongi jäädud hiljaks, ka täna oli selline juhtum. Aga kui minister on puldist kahe meetri kaugusel, kui ta on olemas ja valmis vastama, siis on igati mõistlik anda võimalus küsida. Seda on korduvalt tehtud. Ka täna minister Pevkur käis puldist ära vahepeal, kui olid protseduurilised küsimused, ja tuli tagasi pulti. See ei ole midagi enneolematut. Meil ei ole siin sõjaväeline režiim. Meil on kodukord, mis sellist käitumist võimaldab, haamrilöök ei lõpeta esinemist, kui minister on saalis ja valmis vastama. Ma olen nõus, et kui juba järgmine ettekandja on asunud pulti ja vastamas, siis loomulikult ei ole võimalik. Aga niisugusel puhul, mida on varem korduvalt olnud, võiks meil olla paindlikkust ja võiks tulla vastu saadikutele, kes ühel hetkel on puldi nupuvajutamisega kaks sekundit hilinenud. Ta võiks saada oma küsimuse esitada. Ja teiseks. Meie kodukorras on tegelikult väga selgesti välja loetav põhimõte, et minister oma ettekantud punkti ajal viibib saalis arutelu lõpuni. Peaks olema väga erandlik põhjus, kui seda ei tehta. See on olnud ka varasemalt meie parlamentaarses kultuuris alati aktsepteeritud. Täna lahkus kaitseminister, keda ei huvitanud, mis arutelu siin edasi toimus, ja lahkus rahandusminister. Neil mõlemal on arutelu lõpus võimalik ju ka sõna võtta, nii nagu ka arupärimisel, mis esitatakse Riigikogus ministrile. Minister kuulab ka läbirääkimised ära ja saab lõppsõnaks sõna, kui ta seda soovib. Ühelt poolt väljendab [selline käitumine] lugupidamatust parlamendi vastu, aga teiselt poolt see tegelikult halvendab ka arutelukultuuri. Minu arvates istungi juhataja peaks sellele tähelepanu juhtima ja olema nõudlik selles küsimus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 671 esimene lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 671 tagasi lükata ja seda me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud hoiu-laenuühistu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 671 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 23. september kell 17.15. Oleme läbinud teise päevakorrapunkti ja istung on lõppenud.