Проект закона об изменении закона о чрезвычайных ситуациях и об изменении других законов в связи с этим (426 СЕ) – третье чтение.

Teine päevakorrapunkt, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme siis hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu] kolmanda lugemise juures. Ja nagu näha, praegu on see [eelnõu] toodud meie ette selle mõttega ja selles kontekstis, et me võtame üle Euroopa Liidu CER‑direktiivi, millega laiendatakse elutähtsate teenuste osutajate ringi. Aga ma keskenduks peamiselt kohaliku omavalitsuse rollile ja toidujulgeolekule, mis on mulle sellised südamelähedased ja ka olulised teemad eelnevate kontekstide tõttu. Selle uue seadusega pannakse kohalikele omavalitsustele ja ka riigile kohustus koostada riskianalüüsid. Sinna seadusesse tuleb kolm täiesti uut paragrahvi, mis [puudutavad kohustust]. Seal on selline huvitav lähenemine ajalises mõttes, et tähtajad on pandud selliselt, et kohalik omavalitsus koostab riskianalüüsi 30. juuniks 2025, siis riik peab koostama enda analüüsi 31. detsembriks 2025. Samas, selle ajakava kohaselt, kui vaadata seadust, kohalik omavalitsus koostab riskianalüüsi, võttes arvesse riigi koostatud riskianalüüsi, ja riik peab tegema oma analüüsi, võttes arvesse kohalike omavalitsuste analüüse. Siin on selline segapuder, millest keegi aru ei saa: mis kuupäevadeks ikkagi keegi peab lõpuks omad analüüsid ära tegema? Ja selliselt võttes, kui kohalik omavalitsus peab ise hakkama välja mõtlema oma riskianalüüsi, teadmata, mida riik on oma riskianalüüsis juba välja toonud, siis see suurendab kohalike omavalitsuste koormust. Ja selleks vajatakse ka lisaressursse. Paraku, nagu näha, kohalikule omavalitsusele selle seaduse kehtima hakkamise korral lisaressursse ei anta. Seletuskirjas põhjendatakse raha mitteandmist sellega, et tegemist ei ole uute riiklike ülesannete andmisega, vaid täpsustatakse seniseid ülesandeid. Samas tehakse täiesti uued paragrahvid ja riik paneb ka täiesti uued kohustused kohalikule omavalitsusele. Lisaks on siin öeldud, et see eeldab ühte kuni kahte töökohta ja suurusjärgus 50 000 – 100 000 eurot palgafondi. Ja selle palgafondi raha tuleb kohalikul omavalitsusel leida sisemiste ressursside arvel. See järjekordselt näitab seda, et riik suunab oma kohustused kohalikule omavalitsusele, aga raha kaasa ei anna. Samas on riigiametite eelarvete osakaal välja toodud, milleks on kogu selle rakendamise peale eraldatud 2024. aastal 520 000 eurot, aastal 2025 on 2,6 miljonit, aastal 2026 on 3 miljonit ja siis hakkab ühes taktis minema, nii et 2027. aastal on 2,3 miljonit. Järgmisena tahaks rääkida toiduga varustamisest. Muidugi on hea, et nüüd see toiduga varustamine tuli hädaolukorra seadusesse sisse, milleks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ettepaneku teinud, ma arvan, kaks-kolm korda vähemalt. Varem on meile põhjendatud, et tuleb uus hädaolukorra seadus, kus kõik muudetakse kompaktselt ära, ja siis läheb toiduga varustamine sisse. Kuid siin on üks väga eriline nüanss: elutähtsa teenuse osutajatena on kirjas ka toidukäitlejad. Me räägime käitlejatest. Ja valdkonnad on välja toodud: teravilja, pagari- ja makaronitoodete tootmine, liha käitlemine ja piima käitlemine. Aga [eelnõust] ei tule välja, kes käitlejaid toorainega [varustavad]. Paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma saan aru, et esmatootjad on täiesti sellest seadusest välja jäetud. Käitleja aga saab käidelda ainult siis, kui tal on toorainet. Kui esmatootjaga midagi juhtub, tähendab see seda, et toidukäitlejal ei ole mitte midagi ümber töödelda. Nii et see [eelnõu] oleks pidanud kajastama ka toidu esmatootjaid. Sellega oleks antud kindlus, et põllumajanduse esmatootjad on hädaolukorra ajal riigile olulised partnerid. Tegelikult on [mängus] ressurss, on kütus, on generaatorivõimekus, kuid kahjuks [eelnõu] seda ei kajasta. Nüüd, käitlemise puhul on [küsimus] veel see, et on teadmata, kui pikaks ajaks ja mitu käitlejat elutähtsa teenuse osutajaks määratakse. Välja on toodud müügitulu. Kõige rohkem müügitulu teeninud käitlejad saavad elutähtsa teenuse osutajateks. Aga kui me tahame, et kodumaised tootjad – esmatootjad ja kasvatajad – oleksid hõivatud elutähtsa teenuse osutamisega, siis oleks pidanud neid seal ka ära mainima. Samas on kogu sellest nimekirjast välja jäänud nii kartuli-, muu köögivilja kui ka puuviljakasvatajad, [kuigi just neilt ehk põllult] me lõpuks saame oma algse tooraine. Paraku pole neid seal nimekirjas esmatootjatena ära näidatud. Ometi me kõik teame, et kui oli koroonaaeg, siis mindi [pakku] maapiirkondadesse, kus oli olemas toiduvaru ja ka võimalus ennast viiruste eest kaitsta. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me saa sellisel kujul seda eelnõu toetada, kuna praegu on põhirõhk pandud direktiivi ülevõtmisele. Ja selle ülevõtmisega on nüüd kiirustatud, ehkki [juba] 2023. aastal oli juttu [eelnõu] väljatöötamisest. Paraku selle väljatöötamise ajal ei jõudnud Riigikogu liikmed oma ettepanekuid teha. Esmatootjad ja töötlejad ja muud huvitatud osapooled said küll oma ettepanekud tehtud, aga neist väga paljusid ei arvestatud ning mindi ikkagi seda teed, et CER‑direktiiv üle võtta. Seega saan öelda seda, et meie fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kaheksa minutit, palun!

No mis sa teed, tuleb veidikene toriseda selle eelnõu kvaliteedi üle. Isamaa lähtekoht on enesestmõistetavalt, et kui me kõneleme meie julgeolekukeskkonnast, meie pikast vaatest ka siseriikliku laiapindse julgeolekustrateegia elluviimisel, siis vajab see enesestmõistetavalt süsteemset tööd nii avalikus sektoris valitsussektori poolt kui ka loomulikult elutähtsat teenust osutavate ettevõtjate poolt. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Küsimus ei ole mitte Euroopa Liidu direktiivis kui niisuguses, küsimus on meie enda julgeolekuhuvide realiseerimises ja meie oma inimeste kaitses, seda ka kõige kriitilisemas keskkonnas. Kuid on mitu asjaolu, mis meid põhimõtteliselt ja olemuslikult häirivad ja millele ei ole relevantset vastust andnud valitsuse esindajad ei seda eelnõu esitades ega ka tegelikult arutelus riigikaitsekomisjonis. Ma pean tunnistama, et selle arutelu kvaliteet Riigikogu riigikaitsekomisjonis ei olnud piisav, [pidades silmas olukorda], kus võetakse peale lisakohustusi. Kuid alustame laiemast kontekstist. Vabariigi Valitsus, Kristen Michali valitsus, mis on ametisse astunud, andis lubaduse, armsad koalitsiooniesindajad, kes te saalis olete: kui tuleb üks uus bürokraatlik reegel meie ettevõtjatele, siis me tühistame ühe samas mahus bürokraatliku reegli. Kas oli nii? Ma lasen teie silmadest üle käia – teie silmades valitseb nõutus. Te ei ole seda kuulnud, armsad koalitsiooniesindajad. Ma annan teile infot ... Oli küll, ütlevad siin inimesed, hõikavad saalist. Õige! Võtate omaks! Ja nüüd selle eelnõuga milline lisakoormus meil tekib? Ma loen valitsuse enda analüüsis antud hinnanguid. 400 elutähtsa teenuse [osutajaks] määratud ettevõtet peavad tööle võtma ühe poole kohaga või täiskohaga töötaja. 200–400 täiskohaga töötajat tuleb tööle võtta selle seaduse alusel kehtestatava bürokraatia haldamiseks erasektoris. Sõbrad, meil on üldse üle 600 000 täistöökohaga töötaja ja kõneldakse tööjõu [puudusest]. Ja nüüd me ütleme – ütleb valitsus ise ja ütleb koalitsioon, kes on seda siiani toetanud –, et kuni 400 inimest hakkab tegelema selle bürokraatiaga! Mahult kaks Kaitseväe kompaniid! Minu küsimus, põhimõtteline küsimus on: millise reegli te praegu kehtivas keskkonnas tühistate? See on loomulikult retooriline küsimus, sest tegelikkuses ootab meid müriaad uusi bürokraatlikke initsiatiive, mis on praegu eelnõude infosüsteemis kooskõlastusringil. Eelmise eelnõuga seoses ma kõnelesin Ketsemani aia kukest, kes ei jõudnud kireda. Nüüd on tulnud informatsioon uuest koormisest, mis kehtestatakse planeeritavalt 100 miljoni euro ulatuses ettevõtjatele ja Eesti inimestele. Samamoodi on selle lubadusega, et bürokraatia tase ei tõuse, vaid langeb: paraku me selle otsusega tekitame juurde täiendava ja uut tööjõudu nõudva halduskoormise. Ettevõtlusorganisatsioonid ja huvirühmad saatsid ligi 110 leheküljel selle eelnõu kohta ettepanekuid, millest suurt osa ei arvestatud. Ja kahetsusega ma kuulsin arutelust teise lugemise eel riigikaitsekomisjonis: see arutelu ei olnud sisuline, vaid oli nominaalne. Pakuti vaid võimalust sõna võtta. Ettepanekuid, kuidas seda asja ratsionaalsemalt, paindlikumalt lahendada, nende ettevõtlusorganisatsioonide ja erialavaldkonna ekspertiisi [tulemusi] ei võetud kahjuks kuulda. Võtame avaliku sektori täiendava koormuse, mis sellega kaasneb. Härra peaminister ei suutnud juba teist nädalat järjest anda artikuleeritud vastust, kui palju riik nominaalsummas valitsemiskulusid järgmisel aastal vähendab. Selle eelnõuga me näeme ette, et järgmisest aastast tuleb riigisektoris tööle võtta 30 uut ametnikku ja 46 omavalitsuses üks kuni kaks täiskohaga töötajat selle halduskohustuse menetlemiseks, paberitega tegelemiseks, ja täiendavalt 33 omavalitsuses üks poole kohaga või täiskohaga töötaja. Nii et võtame kokku: kuni 400 inimest erasektoris täistööajaga ja riigi hinnangul, riigi enda analüüsi kohaselt palgafondiga aastas kuni 50 000 eurot, ning lisaks siis avalikus sektoris 30 uut ametnikku juurde – täpsemalt 29, kui ma liidan need kohad erinevates asutustes kokku – ja siis 46 omavalitsuses üks kuni kaks töötajat täiskohaga ning 33 omavalitsuses üks poole kohaga või täiskohaga töötaja. See on väga suur täiendav koormus. Kui kõneldaks valitsemiskulude kärpest, siis oleks valitsusel olnud aus öelda, et me täiendavaid kulusid selle [seaduse] kehtestamisega ei tekita, kuid valitsus on läinud vastupidist teed. Te teate seda. Valitsus on otsustanud, et need kulutused kaetakse mitte valitsemise tõhustamise abil, kohustuste ja tööülesannete ümberkorraldamisega, vaid täiendavalt rahastatuna. Nii et nominaalselt, võtame kokku, te vähendate suurusjärgus, nagu me eeldame avalike allikate põhjal, [summasid] 100 miljoni euro jagu, makse panete järgmisel aastal – konsolideeritult Kallas ja Michal – peale miljardi jagu. Ja samal ajal, kui te väidate, et te nominaalselt vähendate valitsemiskulusid, siis tegelikult te elementide kaupa erinevates eelnõudes, milles on kokku lepitud ka lisarahastus, valitsemiskulusid suurendate. Praegu käivad optilised manöövrid, et jätta muljet, et riik hoiab ressurssi, energiat, aega oma tegevuses kokku. Tegelikkuses see aset ei leia. Nii et veel kord: Isamaa toetab enesestmõistetavalt laiapindse julgeoleku käsitlust ja sealhulgas ka neid eesmärke, mida taotleb see direktiiv, mille ülevõtmiseks me seda seadust formaalselt muudame. Kuid me ei toeta seda viisi, kuidas seda tehakse, ja seda meetodit, mis toob erasektoris kaasa täiendava halduskoormuse: [tuleb tööle võtta] kuni 400 täistööajaga inimest. Tulge ja lükake ümber! Kas vastab tõele või ei vasta tõele? Ja veel ligi sada pluss valitsemissektori töötajat, kes hakkavad täiskoormusega tegelema dokumentidega, paberitega, protseduuridega. See ei ole ratsionaalne asjade seadmise viis! Ja seda ei ütle mitte Isamaa, ei ütle mitte mina, vaid lugege 110 leheküljel erinevate erialaliitude seisukohti ja organisatsioonide hinnanguid sellele paatosele, millisest loogikast lähtudes on see bürokraatlik skeem üles ehitatud. Nii on lood. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Mõistagi ma soovin valitsuserakonna esindajana oponeerida sellele, mida opositsioon just äsja ütles. Ma kavatsen lükata ümber Urmas Reinsalu argumendid. Kõigepealt ma tuletan teile meelde, et selle seaduse eesmärk on tõepoolest laiapindne julgeolek – see on Eesti inimestele elutähtsate teenuste tagamine. See tähendab seda, et hädaolukorras, näiteks suurõnnetuse või – jumal hoidku meid selle eest! – sõjalise kallaletungi olukorras oleks Eesti inimestele tagatud nende elu ja tervise hoidmiseks vajalikud teenused. Puudutab see siis veevarustust, ilma milleta elu on võimatu, puudutab see siis energiaga varustatust, sidet, et oleks võimalik saada ühendust oma lähedastega, oleks võimalik saada riigilt infot selle kohta, mida teha, näiteks et on tarvis evakueeruda teatud aladelt. See on erakordselt tõsine teema, mis tegelikult võiks olla väljaspool tavalist sisepoliitilist kemplust. Aga see selleks. Jah, see nõuabki lisapingutusi kõigilt nendelt organisatsioonidelt, kes on elutähtsate teenuste osutajad. Eile toimus näiteks Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosolek, kus käsitleti täpselt sedasama küsimust: valmistumist võimalikeks kriisiolukordadeks. Me tuleme selle juurde veel lähikuudel tagasi, aga juhatus andis ülevaate väga ulatuslikest töödest, mis on tehtud selleks, et tagada Eesti Rahvusringhäälingu hukukindlus näiteks sõjaolukorras. Kas härra Reinsalu või härra Aller kujutavad ette, mis juhtuks siis, kui neid ettevalmistusi ei tehtaks ja me oleksime tõepoolest sõjaseisukorras ja meie rahvas oleks täielikult ära lõigatud tõesest teabest selle kohta, kuidas kaitsta ja hoida oma elusid, kus piirkonnas on ohutu olla, kus on ohtlik olla? Kas see on teie eesmärk, et neid pingutusi ei tehtaks, et me ei paneks neid kohustusi näiteks Eesti Rahvusringhäälingule? Ma arvan, et see oleks vale eesmärk. Nüüd härra Arvo Alleri välja toodud etteheidetest. Ma küsin, kus oli EKRE esindaja komisjonis. Millal te esitasite oma muudatusettepanekud? Mina neid muudatusettepanekuid ei mäleta. Ei mäleta ma ka seda, et Isamaa või EKRE esindajatel oleks olnud menetlusliku külje kohta mingisuguseid etteheiteid. Ei meenu mulle, et oleks nõutud täiendavaid arutelusid. Võin teile, käsi südamel, kinnitada ja ma olen sada protsenti kindel, et härra Kalev Stoicescu, komisjoni esimees, ja härra Leo Kunnas, aseesimees, on minuga nõus: me oleksime olnud kõigiti valmis kulutama ükskõik kui palju lisaaega, et teie tõstatatud küsimustega süvitsi tegeleda. Riigikaitsekomisjon on alati seda teinud. Kunagi ei ole vahet tehtud, kes on koalitsioonis, kes on opositsioonis. Kui muudatusettepanek on laua peal, teema on laua peal, siis seda alati arutatakse. Sellist praktikat pole meil kunagi olnud, nagu on võib-olla mõnes teises, sisepoliitilisemas komisjonis, kus tõesti opositsiooni ettepanekud lükatakse kõrvale. Meie oleme alati valmis sisuliselt arutama. Miks te neid ettepanekuid siis ei teinud? Sõbrad, see ongi populism, mis siin just praegu toimus. Tööd sisuliselt ei viitsita teha, sisuliselt ei viitsita asjas osaleda, aga tullakse kõige lõpus ja öeldakse: aga meile ei meeldi, meile ei sobi, ei ole ikka valitsus seda tööd nii hästi teinud, kui võiks. Teate, see on väga ebaaus. Ma toon sellesama Eesti Rahvusringhäälingu näite. Eesti Rahvusringhäälingut ei olnud selles eelnõus algselt sees, kui valitsus selle Riigikogule esitas. See oli teatud riigikaitsekomisjoni liikmete initsiatiiv, kes koostöös ERR-iga sõnastasid vajalikud muudatusettepanekud. Selle arutelu tulemusel pidasid Eesti Rahvusringhääling, Riigikantselei ja Kultuuriministeerium pikki nõupidamisi, otsisid õigeid lahendusi, kuidas täpselt Eesti Rahvusringhääling lülitatakse sinna elutähtsa teenuse osutajate süsteemi. Juhatus, nagu ma ütlesin, teeb suuri pingutusi, et tagada vajalik valmisolek. Kõik pingutavad, et Eesti inimeste julgeolekut tagada. Aga teie ainult õiendate. Minu meelest see ei ole õiglane. Nüüd, bürokraatia vähendamine, millest rääkis härra Urmas Reinsalu. Kas ma tohin paluda juurde kolm minutit? See on nii oluline teema, tahaks sellest pikemalt rääkida.

Jaa, loomulikult, kolm minutit lisaks.

Ma olen härra Reinsaluga südamepõhjani nõus, et bürokraatiat tuleb vähendada. Me oleme oma riigis pannud ettevõtjatele seljakotti väga raskeid kive ja siis ajame neid piitsaga taga, et nad mäest üles läheksid, ja ütleme, et meil on siin vaja rahvamajandusele tulu teenida. Ma olen absoluutselt sellega nõus. Sotsiaaldemokraadid on absoluutselt ebavajalike piirangute, bürokraatiavastane erakond. Selles mõttes me võiks Isamaaga teha, ma arvan, väga head sisulist koostööd. Ma ei tea, miks mõned liberaalsed erakonnad on sellelt teelt eksinud ja kehtestavad hooga igasuguseid uusi nõudeid aina juurde, tuues siia Riigikokku suuri, pakse seadusi, mis löövad ettevõtjatele vastu pead. Aga riigikaitsekomisjoni selles süüdistada on alusetu ja alatu, härra Reinsalu. Sellepärast et meie komisjoni menetluses on praegu relvaseaduse muudatused, mis vähendavad kaitsetööstusettevõtete jaoks bürokraatiat ja kõikvõimalikke regulatsioone ja nõudeid ning seda just nimelt selleks, et kiirendada selle sektori arengut. Näiteks, kui me räägime relvasüsteemidest, siis me vabastame relvasüsteemide platvormide, näiteks mehitamata maismaasõidukite või õhusõidukite tootjad tervest reast nõuetest, kuni nad ei pane nende platvormide peale relva. Kui nad toodavad ainult platvorme, siis ei ole vaja täita mingisuguseid väga rangeid turvanõudeid. Samamoodi me teeme leevendusi näiteks selles osas, kellele peab tegema taustakontrolli. Kui keegi kaitsetööstusettevõtte aia tagant niidab muru, siis selle inimese tausta ju ei pea kaitsepolitsei kontrollima. Ega ta selle muruniidukiga väga suurt kahju ei saa sellele kaitsetööstusettevõttele põhjustada. Me ikkagi nõuame kontrolli läbimist neilt, kes puutuvad otseselt kokku tehnoloogia või teadmistega, mis on tundlikud. Ühesõnaga, selles relvaseaduses on ridamisi selliseid asju. Ja nüüd on minu üleskutse teile, austatud kolleegid Isamaast ja EKRE-st: lõpetage see populism, hakake tööle! Võtke see seaduseelnõu lahti! Ma olen selle juhtivmenetleja, ma olen avatud kuulama absoluutselt kõiki teie sisulisi argumente, kuidas veelgi näiteks kaitsetööstuse jaoks bürokraatiat vähendada, Eesti inimeste jaoks bürokraatiat vähendada. Arutame seda päriselt ja jõuame selle eelnõuga sellise tulemuseni, et kui me oleme siin kolmandal lugemisel ja on lõpphääletus, siis tulevad siia härra Reinsalu ja härra Aller ja ütlevad: "Teate mis, meil olid sellised sisulised ettepanekud, me tegime tööd ja neid arutati. Okei, võib-olla kõiki ei arvestata – parlament tähendab alati kokkuleppeid –, aga suurt osa arvestati. Me tegime kõik koos – opositsioon ja koalitsioon – Eesti riigi julgeoleku nimel hea seaduse. Võtame selle koos vastu, see on hea asi!" Vaat sinna tuleb välja jõuda. Aga antud juhul ei ole lati alt läbi jooksnud mitte valitsus, vaid teie olete lati alt läbi jooksnud, teie poole sooritust teinud. Aitäh teile!

Suur tänu! Kõne oli selge, aga sama selge oli ka üleskutse vastusõnavõtuks. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Lugupeetav eelkõneleja! Te väga suurepäraselt teate, et Isamaa vaade on enesestmõistetavalt kõiki neid elutähtsate teenuste ja laiapindse julgeoleku plaane tingimusteta ellu viia. Ja ma olen väga tähelepanelikult [jälginud], kuidas meil on üle aasta valitsus oma saba taga ajanud ja pole suutnud leida lahendust kaugmaamoona probleemile, millele oma sõjalises nõuandes juhtis eelmise aasta juunikuus tähelepanu Kaitseväe juhataja. Aasta on lastud kohapeal [tühja joosta]. Nii et ei maksa siin koalitsiooni poolt poose võtta, kui asi puudutab võimekust langetada kriitilises julgeolekuolukorras relevantseid otsuseid, lähtudes objektiivsest sõjalisest nõuandest. Kuid minu küsimus oli meie erakonna poolt suunatud just nimelt sellele silmakirjalikkusele, ükskõik millise epiteediga seda siis iseloomustada. Valitsus või valitsusliit on andnud lubaduse – eeldatavasti ka teie kirjutasite sellele leppele alla –, et täiendava bürokraatia realiseerimisel – paljudel juhtudel on täiendav bürokraatia vaieldamatult objektiivselt vajalik – te tühistate olemasolevaid bürokraatlikke reegleid. Ja minu küsimus on, et mitte ühtegi [märki] sellest ei leidu ei seaduseelnõu seletuskirjas ega leidunud ka teie esitatud kommentaaris. Küsimus on, et täiendav bürokraatia tuleb peale, aga olemasolevat bürokraatiat ei vähendata. Ja paraku ma olen nõus, et valitsusest tulevad klotside kaupa nii-öelda kriitilises situatsioonis asendustegevuslikud õigusaktid. Ees ootab kliimaseadus, nagu on tormihoiatusena ...

Aitäh!

... erinevad organisatsioonid öelnud. Ja siin ma olen valmis, me oleme valmis koostööks selle tõkestamiseks ...

Aitäh, hea kolleeg! Tänud! Kui Peeter Tali on nõus, siis ma annan ka Arvo Allerile, EKRE fraktsiooni esindajale, võimaluse vastusõnavõtuks. Palun, Arvo Aller!

Aitäh! Kuna mind ka nimeliselt nimetati, siis et eespool esinejale ka kohe vastata, [ma ütlen], et ega keegi ei ole ju küsimärgistanud selle seaduse vajadust, vaid just seda teekonda, kuidas sinna jõuti. [Ma pean silmas] neidsamu kohalikke omavalitsusi ja toidujulgeolekut. Minu arust sotside jutupunktides [iseloomustati] siin kujundlikult väga ilusti: nad laovad aga ettevõtjatele kive seljakotti ja siis annavad veel piitsa ka, et nad mäest üles läheks. Aga meie ei taha seda ja me toomegi siin välja, mida võiks muuta. Ja kui nüüd selle hädaolukorra seaduse muudatused tulevikus tulevad, siis saame seda alati parandada. Selles mõttes nüüd lahmida siin populismisüüdistustega – minu arust sellega tegelevad praegu just sotsialistid, kes valitsuses karjuvad, et nemad on ettevõtjate poolt ja inimeste poolt, aga samas lajatavad maksud selga. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav härra juhataja! Head ametikaaslased! Ma ei plaaninud üldse sõna võtta, aga jälle lasin ennast provotseerida. Mulle teeb väga muret, et selline ülioluline, eluline ja eksistentsiaalne valdkond nagu riigikaitse ja eriti laiapindne riigikaitse kuidagi üritatakse poliitilises debatis keerata ärapanemiseks. Ja riigikaitse kipub olema poliitilisel mängulaual mingi peenraha ja väike panus. Ma ei saa sellega mitte kuidagi leppida. Ma siin alles noorpoliitikuna õpin, kuidas parlament töötab. Aga meil on ju suurepärane nii-öelda kollane raamat, seaduste menetlemise kord, ja seal on täpselt kirjas, mida teha. Ja ma siin väga palju Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ühel nõul ei ole, aga riigikaitse küsimustes siiski. Härra Aller, kus te siis olite, kui oli parandusettepanekute tegemise aeg? No ei olnud teid! Ja ma ei võta üldse vastu kriitikat, et riigikaitsekomisjon on töötanud kuidagi ebakvaliteetselt. Vastupidi, me alati võtame nii palju aega, kui on vajalik, ja kaalume asju erinevate vaatenurkade alt, nagu selle saali sisekujundus meile ka õpetab. Asjal ei ole kaks külge, vaid on palju rohkem külgi. Kõik saavad teha oma ettepanekuid. Ja meil ei ole vahet, kas ettepanek tuleb valitsusliidu esindajatelt või poliitiliselt vastasrinnalt. Julgeolek ja Eesti rahva edasikestmine üle aegade, nagu on öeldud põhiseaduse preambulis, on väga kallis. Ja me peame sellesse panustama mitte ainult raha ja ametikohtadega, vaid ka oma tegemiste ja pingutamistega iga päev. Ja ma palun, et ärme teeme nüüd riigikaitsest mingisugust, ütleme niimoodi, poliitilist mängulauda. Arutame asjad rahulikult läbi ja ärme tegeleme siin populismiga. Tänan ja ma palun lõpphääletusel kõigil kolleegidel seda eelnõu toetada.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 426 lõpphääletus. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 63 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid oli 0. Eelnõu 426 on seadusena vastu võetud.