Olukord riigis

Me läheme kaheksanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun! Vabandust, Helle-Moonika Helmel ei ole mikrofoni. Palun, nüüd on!

Ja paluks nüüd aega ka tagasi. Ühesõnaga ...

Paneme stopperi nulli Helle-Moonika Helme jaoks.

Paneme algusest peale.

Palun! Aga palun nüüd uuesti mikrofon! Head kolleegid!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkan tegelikult Varro Vooglaiu teemaga. Ta pidas debati maha justiitsminister Liisa Pakostaga. Tegelikult vastuolu justiitsminister Pakosta ja meie igapäevase tegevuse vahel Riigikogus on juba väga-väga suur. Siin saalis me kuuleme iga nädal, et seadus ütleb küll niimoodi, aga meil on siin mingi kommenteeritud väljaanne. Ehk keegi nimetu jurist või lihtsalt ametnik on kusagil seadust ja ka põhiseadust kommenteerinud ja selle algset ideed tundmatuseni moonutanud, ilma et seadusandja konsensuslikult oleks Riigikogus näiteks põhiseadusesse mingi ametliku muudatuse sisse viinud. Ehk et kommentaar on üle kõige ja annab valitsusele õiguse teha, mida iganes nad tahavad. Nüüd me näemegi, eks ole, et reformierakondlane Yoko Alender ja sotsialist Vladimir Svet läksid kompamise ja testimisega veel kaugemale ja tegidki täiesti tõsimeeli ettepaneku, et seaduste väljatöötamisel ei peaks enam arvestama, et need oleks vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega, ja seda analüüsi peaks piirama. Mina küsin, kus see piir siis on. Ja need inimesed tuleks tegelikult ainuüksi sellise ettepaneku eest vastutusele võtta, sellepärast et riigi karistusseadustiku § 231 ütleb, et põhiseadusliku korra kukutamise püüdluste eest on ette nähtud karistus. Aga andke hinnang, mida siis tähendab ministrite soov, et põhjalik analüüs tuleks teha vaid väga intensiivseid riiveid sisaldavate eelnõude puhul. Me ju kuulsime siin õiguskantsleri suust, et tema on ka põhimõtteliselt nagu teie poole üle astunud, sedastades, et näiteks kliimaeesmärkide täitmiseks võib piirata kodanike põhiseaduslikku õigust kasutada oma eraomandit, samuti teisi põhiseaduslikke õigusi [võib piirata]. Ta küll ei täpsustanud ega loetlenud neid, aga [see on] seda ohtlikum. Kas selline ongi teie valitsuse plaan? Ma näen, et minister Pakosta seda ideed küll ei toeta, aga mis on teie seisukoht? Ja mis on sellel pistmist üldse põhiseadusliku korra järgimisega, demokraatiaga ja ka põhiseaduslike inimõiguste järgimisega?

Nüüd on teie aeg! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Selle eelneva debati kohta ütlen kaks märksõna lihtsalt. Kui küsimused on punkti all, mis on sõnastatud kui "Majandusolukorrast riigis", ja tegelikult küsitakse hea õigusloome tava kohta, siis no ärge solvuge, kui te ei saa väga detailset vastust. [Teine märksõna] puudutab Mart Helme seisukohavõttu, et 2017. aastal polnud sõda, unustades Gruusia ja Ukraina. Ajalugu tuleks tunda. Nüüd tulen selle hea õigusloome tava juurde. Õigusloome puhul on teatud reeglid. Ma olen olnud nende loomise juures ja isiklikult pooldan seda, et mõju on enne õigusakti loomist hinnatud. Selleks on olemas ka väljatöötamiskavatsus ja erinevad võimalused, et hinnata õigusakti loomisel, kas seda konkreetset probleemi on just sellisel viisil vaja lahendada, kas seda õnnestub lahendada kuidagi teistmoodi ja kas just see õigusakt sellisel viisil selle lahendab. See tähendab seda, et iga õigusakti loomisel tuleb ära hinnata selle mõju, muu hulgas ka riived, kokkupõrked teiste valdkondadega. Nagu me oleme siin ka varasemates infotundides üle käinud, ei ole ükski õigus iseenesest absoluutne, ükskõik millisest õigusest [räägime]. Need kõik puutuvad kohtumenetlustes ja erinevates kaalutlustes servapidi kokku. Siin on küsitud omandiõiguse vabaduse kohta. Seda on põhiseaduses kirjeldatud ja on öeldud, et seadusega saab sellele teha kitsendusi. See tegelikult tähendab seda, et meil kõigil on siiski õigus elada puhtas ruumis, hoolimata sellest, et kellelgi on õigus omada midagi, mis väga koledasti tossab, lihtsustatult öeldes. Nii et kõiki neid [asju] tuleb omavahel kaaluda. Sellega, ütleme, riik, omavalitsused, inimesed ja vajadusel ka kohtusüsteem jõudumööda tegeleb. See on üsna abstraktne arutelu. Nüüd, mis puudutab kolleegide ettepanekut, siis niipalju, kui ma olen aru saanud, on nende ettepanek kärpe kohta selline, et võiks saada odavamalt läbi, kui tõmmata koomale vähem oluliste või väiksema mõjuga õigusaktide puhul võimalike riivete analüüsi. See on kärpeettepanek, mille kohta justiits- ja [digi]minister siin kõrvalt ütles, et tema seda ei toeta. Talle see ettepanek on saadetud ja kui ta ei toeta seda, siis ma ei ennusta sellele ettepanekule väga pikka iga.

Suur tänu! Järgnevalt registree... Aa, Helle-Moonika Helme, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh! Jõudsin. No tõepoolest, ma ei tea, enda meelest ma ei küsinud üldse keerulist küsimust. Lisaks sellele kordasin üle seda teemat, millest siin ka eelnevalt juttu oli. Ma siis [küsin], kas oli tõesti liiga keeruline aru saada. Lugege mu huultelt, kui teisiti ei oska. Küsimus ei ole ju ainult riigikaitses, kui me räägime siin mingite põhiseaduslike õiguste piiramisest, ning häda- ja sõjaolukorras. Siin ei ole ju tegelikult mingit arutelu teemal, milline on liigne tossamine või mitte liigne tossamine. Kas võib põhiseaduslikke õigusi kellegi otsustamisel piirata või mitte? Ja kui te ütlete, et see nii võib olla, siis mina küsin, mis riigis me siis elame. Aga ma küsin edasi. Mul on selline tunne, et te olete omavahel nagu kokku leppinud, et teie valitsuses teatud persoonid testivad ühiskonda – kui kaugele selle piiriga võib minna või kui kaugele saab ühiskonda nihutada, nügida –, et vaadata, millega [inimesed] nüüd nõus on ja millega nad lepivad. Nad – Yoko Alender ja Vladimir Svet – tegid ka ettepaneku salastada eelnõude koostajad, põhjendades seda sellega, et sagenenud on isiklikud solvangud eelnõu seletuskirjas koostajana märgitud ametnike suhtes. Vaadake, ministeeriumi ametnikud järjest ja järjest koostavad seadusi, mis drastiliselt halvendavad inimeste igapäevast toimetulekut, Eesti majandust, lisaks kõigele piiravad inimeste põhiseaduslikke õigusi kasutada eraomandit ja veel kõik [muu], mida ma siin ka enne rääkisin. Kas tõesti on demokraatlikule õigusriigile sellised ettepanekud kohased ja sobilikud valitsuse liikmete, ministrite poolt? Teie valitsuse liikmetest ma räägin. Ma palun ka sellekohast hinnangut.

Aitäh! Minu märkus oli pigem seotud selle etendusega, mida Urmas Reinsalu siin korraldas, küsimus majandusest. Teie küsimus oli olukorrast riigis. Kui te tahate täpsemat vastust head õigusloomet puudutavate kärpeettepanekute kohta, siis minu tagasihoidlik soovitus oleks panna see ka küsimusse. Oleks lihtsam. Nüüd tulen selle küsimuse juurde. Tõepoolest on tehtud ettepanek, aga mitte salastada, vaid on tehtud selline ettepanek, et eelnõu väljatöötamise eest vastutaja nimetada ministeeriumi täpsusega ja koos ministeeriumi üldiste kontaktandmetega. On viidatud, et selline praktika on kasutusel ka teistes riikides. Selle põhjenduseks on toodud asjaolu, et eelnõu koostaja on ministeerium, mitte ametnik. See oma olemuselt, ma arvan, ei ole kellelegi üllatus ja see on ka tõsi, sest ametnik ei tule hommikul tööle ja ei asu koostama eelnõu, mis talle südamelähedane tundub, ehkki vahel võib ka nii olla, et töö ja südamelähedane [tegevus] langevad kokku, aga tihemini teeb ta seda siiski tulenevalt Vabariigi Valitsuse tööplaanist või Riigikogu palvestki. Põhjusena on toodud seda, et tegemist on praktikas järjest teravamaks muutuva probleemiga. Sagenenud on otsesed, isiklikud solvangud ja isegi ähvardused. Raske öelda, kui tihe see on, aga kindlasti ei saa pidada heaks olukorda, kus ametnik saab oma Eesti riigi huvides [tehtud] töö pärast solvanguid ja ähvardusi. See kindlasti ei ole kohane. Aga kõiki neid kärpeettepanekuid, nagu ma varem ütlesin, kogub justiits- ja digiminister, kes on siin kõrval. Temalt oleks võinud selle kohta pikemalt ja rohkem küsida. Temalt te saate veel edaspidi küsida. [Minister] annab hinnangu ettepanekutele ja otsustab, millised neist tulevad valitsusse.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Mul on küsimus just olukorra kohta riigis. Värske uuringu kohaselt usub 84[%] Eesti elanikest, et nende ostujõud on viimase aastaga langenud. 24[%] vastajatest on sunnitud igapäevaste kulude katteks laenu võtma. Maksude tõstmine vist teeb olukorra ainult hullemaks. Ütelge palun, kas valitsusel on plaan, kuidas inimeste elatustaseme langust peatada.

Aitäh! Hea küsimus! Vastus on: jah, valitsusel on plaan. Nagu ma olen kirjeldanud, on sellel valitsusel plaan, mis võiks olla kokkuvõetav lühilausega "Kindlus kasvuks". Ebakindluses ei tule kasvu, selles ei sünni ettevõtlus, selles ei kasva pered. Selle valitsuse plaan on luua kindlust ka eelarvepoliitikas. Eelarvepoliitika on riigi, meie kõigi ühise riigi rahaasjade pilt. Kui see on korras, siis on kodulaenud mõistliku hinnaga ja ettevõtete laenud samamoodi mõistliku hinnaga. Kui riigi rahaasjad on korras, on võimalik ka maksukoormust alandada ja kõiki muid samme astuda. Kui riigi rahaasjad on korras, on võimalik ka kriisides kasutada puhvreid, reserve, mida on vaja, et majandust elavdada või toetada oma riigi ettevõtteid või kodanikke selles kriisis. Ja ma ei lähe enam tagasi selle juurde, kuna me oleme täna päris mitmel korral seda käsitlenud, mis hetkest see käest lasti, aga ma nendin fakti, et see, mis tollal käest lasti, tuleb täna korda teha. Nii et loomulikult, meie pingutused keskenduvad täna sellele, mida Eesti Pank ka eile kirjeldas, riigi rahaasjade kordategemisele, millele saab toetuda Eesti majanduskasv. Prognoosid on optimistlikud – kergelt optimistlikud võib-olla oleks kohane öelda –, sest Eesti Panga kirjeldus nagu kommertspankade ja Rahandusministeeriumi kirjeldus on see, et majandus on pöördepunktis, majandus hakkab kasvama. Kui keerulised otsused ära teha riigiasjades, siis edasi on lihtsam. Meie järgmine pingutus nüüd, kui riigi rahaasjades on selgus olemas ja maksufestival on lõpetatud, ongi majanduskasvule suunatud. See tähendab seda, et meil on tulemas hulk erinevaid tegevusi. Majanduskabinet alustab kooskäimist. [Tegevuste hulgas] on planeeringute ülevaatamine, keskkonnalubade [menetluse] lühendamine, eurorahade ja välisrahade arukam ja kiirem kasutamine, investeeringute siia toomine, investeeringute toetamine, kaitsetööstuse kiires tempos kasvatamine just selle eesmärgiga, et me toodaksime seda, mida Ukraina vajab, et Vene tankidesse ja Vene vahenditesse auke sisse lasta. Eesti tööstus saaks sellest hoogu. Riigihangete seadust muudame, et vastuostude printsiipi rakendada, et siiagi tuleks uusi tööstusi, ettevõtteid ja arenduskeskusi. See kõik on selline poliitika ja tegevus, mis annab inimestele kõrgema lisandväärtusega ja kõrgema palgaga töö ja paremaid võimalusi tulevikuks. Nii et vastus on, et jah, meil on selline plaan. Ja mitte ainult plaan, vaid me hakkame seda ka ellu viima.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.