Eesti majandusest

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti majandusest. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma ei küsinud ühtegi sellist asja, mis sa just üles lugesid siin, mitte midagi. Ma küsisin hoopis teist asja. Sellele vastust ei saanud, sealt tuli lihtsalt loetelu asjadest, millest sa ise tahtsid rääkida. Mina oma vastust ei saanud. No sissejuhatus majandusse juba oli ning tohutu hulk libauudiseid ja valenarratiive pandi kohe püsti. Ma ei hakka seda kõike torkima, mis oli 2017. või isegi 2019. aastal, ilusad ajad olid. Aga fakt on ikkagi see, et Eestis on olnud kümme kvartalit järjest majanduslangus. See on ka fakt, et tegemist on Euroopa pikima majanduslangusega või negatiivse kasvuga. Ka maailma mõistes paistame me silma ühe pikima ja sügavaima majanduslangusega. Illustreerin seda. Mina küll ei ole suurte globalistlike rahandusorganisatsioonide kõige suurem fänn, aga mingeid numbreid nad kokku korjavad ja neid meiega jagavad. IMF käis suvel siin ja tegi ka meie kohta kriitikat. Nad panid 2024. aastal kokku maailmamajanduse pildi ja ütlesid, et maailmas on ainult seitse riiki, kus on negatiivne majanduskasv. Eesti on nende hulgas ja me oleme põhimõtteliselt samas klubis, kus on Sudaan, Jeemen ja Haiti, pluss Argentiina. Argentiina rõõm on muidugi see, et nendel hakkab majandus juba paremuse suunas liikuma. Seda me oleme kümme kvartalit [näinud] alates sellest, kui Reformierakonna lendav tsirkus tuli eelarvet korda tegema ja majandust kasvatama maksutõusudega. Mina küsin teilt – enne olid kõik need ilusad jutukesed [vastuseks] küsimusele, mida ei esitatud –, mis see teie suurepärane plaan on. Te teete nüüd uue ringi maksutõuse. Te ei kavatse mitte midagi ette võtta elektrihindade tõusuga, sest te kavatsete edasi minna nii-öelda roheenergiaga, mis toob meile veel kallima elektri. Millistest riikidest me veel mööda läheme teie majanduspoliitika tagajärjel ja kas me muutume veel hullemaks kui Haiti ja Sudaan või jääme neist ikkagi natuke ettepoole?

Aitäh! Mitu märkust. Küsimus on enam-vähem vist arusaadav: milline on majanduspoliitika Eestis tulevikus? Kui ei ole, saate veel küsida, ei ole kahtlust. Ilmselt järgmistes infotundides me jätkame [seda arutelu]. Kõigepealt selline märkus. Mulle väga meeldis, kui rõõmsalt te meenutasite, et aasta 2017 oli ilus aeg. Ilusatel aegadel vastutustundlik peremees nagu rahandusminister või mis iganes teises rollis olev inimene üldiselt mõtleb ja muretseb ka selle pärast, et võivad tulla mitte nii ilusad ajad. Sellel hetkel, kui eelarvereegleid lõdvendati, ilmselt ei jäänud midagi Eesti elus seisma, kellad ei seiskunud, trammid ei seiskunud, nagu me oleme tuvastanud. Suurt midagi ei juhtunud. Ainult asjatundjad, nagu ma juba viitasin, Mart Laar, Ülo Kaasik ja paljud teised juhtisid tähelepanu, et see Isamaa ja tollase valitsuse samm ei pruukinud olla tuleviku huvides. Ja nad ei eksinud. Vahel on hoiatused asjatud, aga see hoiatus tabas märki ja tulemus oli see, et järgnevatel aastatel, kui oli reserve vaja, puhvreid vaja, polnud neid ju enam sellisel määral võtta. Tulid kriisid – kriisid tulemata ju ei jää –, kriis kriisi otsa tegelikult, ja Eesti sai päris palju pihta. Eesti on nagu kogu muu maailmgi pihta saanud sellest, et on olnud perioode, kus rahal ei ole hinda. Raha on nüüd saanud reaalse hinna. Pangad tõmbavad koomale. Inflatsiooni piiramine ja pärssimine loomulikult jahutab majandust, see mõjutab. Meie lähiregioon on pihta saanud erinevatest kriisidest. Ja see kõik on kutsunud esile selle, mida te juba kirjeldasite, et Eesti majandus on olnud üheksa või kümme kvartalit languses. See kehv olukord kindlasti päris palju [tuleneb] objektiivsetest asjaoludest, võib-olla ka veidi subjektiivsetest. Subjektiivsete asjaolude ehk riiklike tegevuste alla ma liigitaks ka selle, kas riigil endal on puhvreid, et selles olukorras käituda võimalikult palju vastutsükliliselt. Eelarvemiinus on muidugi oma olemuselt – Eesti Pank on ka mitu korda kirjeldanud suhteliselt lihtsate sõnadega, et tänane olukord on see, et riigile tuleb 100 eurot ja sa kulutad 110 eurot – ka majanduse stimuleerimise viis. Aga miinusel on siiski objektiivsed piirid. See nüüd on esimene osa sellest, kuidas me sellesse situatsiooni sattusime. Ja ilmselt, kui küsite veel, räägin teises osas, kuidas me edasi lähme.

Tõepoolest, küsija saab esitada ka täpsustava küsimuse. Martin Helme, palun!

Reformierakonna võime enese müüte uskuda ja neid korrata on muidugi hämmastav. Vastutsüklilisust olete te teinud ju kõik need kümme kvartalit, alates sellest ajast, kui Kaja Kallas astus valitsusse ja hakkas riigi rahandust korda tegema. Esimese asjana tegi see uus valitsus lisaeelarve, mille kohaselt ta kulutas võrreldes vastuvõetud riigieelarvega üle 700 miljoni võrra rohkem raha. See oli Kaja Kallase valitsuse esimene asi, mis nad tegid 2021. aastal – puhas vastutsüklilisus. Kõik aastad, mil on olnud Reformierakond valitsuses pärast seda, kui olid Jüri Ratase valitsused, on olnud riigieelarve ülekulu vahemikus poolteist miljardit, natuke rohkem või vähem – no suurusjärgus poolteist miljardit igal aastal. Kas need olid puhvrid, mida te kulutasite? Ei, te laenasite raha turult. Mis vahe sel on, kas te kulutate töötukassa puhvreid, nagu mina kulutasin või meie kulutasime koroonakriisi ajal, [või võtate laenu]? Me ei võtnud laenu, vaid võtsime töötukassa reservist raha, et tööturg käimas hoida. Teie võtsite laenu. Laen on kallim kui see reserv. Aga te olete seda teinud ja majandus ikka langeb. Ja siis me kuuleme juttu sellest, kuidas kõigil teistel on ka raske. Aga näe, ei ole! Ei ole Lätil nii raske kui meil, ei ole Leedul nii raske kui meil, ei ole Soomel, Rootsil ega Saksamaal [nii raske] – neil kõigil on ka majanduses keerulised ajad, aga mitte nii raske kui meil. Millal ükskord reformierakondlased peeglisse vaatavad ja ütlevad "Pekki keerasime, ise keerasime, ja hakkama ei saa parandamisega"?

Teie küsimustes alati peegeldub see, et Eestis on kõigi maailmast tulevate murede [eest vastutus] Eesti valitsuse, eeskätt Reformierakonna kanda. Samamoodi on EKRE küsimustes ja vastustes julgeolekuolukorra [teemal] tihti see, et süüdi [ei ole] mitte Putin, vaid Reformierakond ja Eesti riik, kohtusüsteem on erapoolik, julgeolekuasutused nuhivad kõigi järgi. Raske on see elu. Raske on see elu teil. Pidage vastu! Seda esiteks. Teiseks, tuleme tagasi majandusolukorra juurde ja nende küsimuste juurde, mis teil olid. Mis puudutab energeetikat, siis energeetika üle me oleme pidanud päris hulga debatte ja ilmselt saame pidada neid ka tulevikus. Vaadake, kui te küsite, kas eelistada roheenergeetikat või fossiil[kütustel põhinevat energeetikat], siis on ju loogiline, et kogu maailm liigub selles suunas, et energia oleks puhtam. See on soodsam ning inimestele ja planeedile tervikuna ka kergem kanda. Põhjus, miks põlevkivielekter turule ei pääse, mis on mõjunud ka lõppkokkuvõttes SKP numbritele, on see, et ta on lihtsalt kallim. Ta on kallim kui puhas energia. Puhas energia annab ka aluse ekspordiks, annab ettevõtetele võimaluse oma tooteid turustada nendel turgudel, kus seda kaupa on võimalik võimalikult kõrge lisandväärtusega müüa. Selline [energia] on vajalik nii kodumajapidamistele, meie elukvaliteedi jaoks kui ka ettevõtlusele. [See on] odavam ja mõistlikum sisend, puhtam ka. Seda näidet toob tihti ka terviseinstituut ka või on toonud varasematel aegadel: ilmselt ei ole mõistlik olukord, kus Ida-Virumaal sündiva lapse oodatav eluiga on viis aastat lühem, kui see on Tallinnas või Tartus. Ma ei usu, et see on hea olukord. Me kindlasti ei saa minna selles suunas, et öelda, et tossutame ennast tulevikku. Seda kindlasti ei juhtu. Nüüd tuleme riigi rahanduse ja majanduse juurde. Eile näitas Eesti Panga prognoos nagu ka kommertspankade ja Rahandusministeeriumi prognoosid ikkagi seda, et majandus on pöördepunktis. See tähendab seda, et aeglaselt, vaikselt, aga siiski lootusrikkalt hakkab majandus kasvama. Ja nagu Eesti Pank ütleb, sõltub riigi rahanduse kordategemisest Eesti ja Eesti majanduse pikaajaline väljavaade. Ütlen lihtsamalt ja tsiteerin täiesti vabalt Eesti Panga presidenti Madis Müllerit. Ta ütles eile uudistes, et see kibe rohi tuleb vahel ära võtta, et tulevik oleks parem ja tervis korras. Samamoodi on riigi rahanduse kordategemisega. On hulk meetmeid, mis mõjuvad ühekordselt ja võivad olla sellel hetkel ebameeldivad, aga kui me tahame, et majandus kasvaks, see oleks jätkusuutlik ja inimesed saaksid tulevikus jõukamaks, on needsamad asjad vaja korda teha. Selle algpunkt pärineb headest aegadest, ilusatest aegadest, nagu te ütlesite, kui otsustati lodevalt elada.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus, Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eesti Pank toob oma värskes majandusprognoosis välja konkreetsed arvud ja väidab, et valitsuse kavandatavad majandusotsused põhjustavad lähiaastatel Eesti kodanike heaolutaseme languse. Maksusüsteemi muudatused tähendavad panga hinnangul kõrgemat inflatsiooni, suuremat tööpuudust, aeglasemat majanduskasvu ja madalamat reaalpalka. Palun teie kommentaari.

Aitäh! Kohtusin ise eile Eesti Panga presidendi Madis Mülleri ja asepresident Ülo Kaasikuga. Arutasime selle positsiooni ja Eesti Panga prognoosi läbi. Sedasama [prognoosi] tutvustasid nad hiljem põhjalikumalt avalikkusele. See materjal on kõigile kättesaadav. Isegi minul on see suurepärase, võib-olla veidi kokkuhoidlikuma lüümiku näol olemas. Võin hiljem jagada, kui soovi on. Eesti Panga mõttekäik lühidalt kokku võttes või püüdes konservatiivselt kokku suruda, on see, et Eesti riigi rahanduse kordategemine, isegi kui ta on aasta jooksul veidi ebameeldiv ja raske, on möödapääsmatu, kui me tahame tulevikus riigina hakkama saada. Kärped, mida me teeme avalikus sektoris, jätavad ju vähem raha tarbimisse, see on paratamatu. Aga kärbeteta me ei saa eelarvet korda teha. Samamoodi, kui me tahame julgeolekukulusid kasvatada – üldiselt parlament ja Eesti rahvas on öelnud, et kaitsekulud peavad kasvama, me peame olema iseseisvad, teist Eestit meil kuskil kellelgi ei ole, naaber on agressiivne, Euroopas käib sõda ja Ukraina poolt me oleme kuni võiduni –, siis sellesse tuleb panustada. See tähendab seda, et kõik osapooled alates esimesest eurost saavad sellesse panustada, pagarist ettevõtjate ja pankuriteni, ja seda panust me palume. Nii et see, mida me teeme ja mida Eesti Pank oma analüüsis kirjeldab, on riigi rahanduse kordategemine. [Ja see on] riigi rahanduse kordategemise hind ja mõju. See on lihtsamalt öeldes tõesti nii, et kui sa pead midagi korda tegema, siis sellel hetkel see võib olla keeruline. See võib nõuda energiat, aega, olla isegi veidi ebamugav, aga kui sa selle korda oled teinud, siis sa saad jälle minna elus edasi. See on inimeste tervisega, maja parandamisega või auto remondiga samamoodi. See, ma arvan, on Eesti rahvale täiesti arusaadav. Asjad tuleb korda teha ja tulevikus on selle võrra lihtsam.

Suur tänu, härra peaminister! Ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.