Jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (461 SE) esimene lugemine

Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 461. See on selle esimene lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Vladimir Sveti. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meel on näha, et peale nii pingelist ja emotsioonirohket päeva on huvi jäätme- ja romuteemade vastu Riigikogu saalis endiselt suur. Vabariigi Valitsus esitas Riigikogule jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 461. Selle eelnõu keskmes on liiklusseaduse muudatused, millega vähendatakse oluliselt niinimetatud kadunud sõidukite hulka. Konteksti andmiseks: Euroopa Liidus läheb aastas kaduma umbes 35% sõidukitest ehk ligikaudu 4 miljonit sõidukit aastas. Eesti liiklusregistris oli selle aasta 1. mai seisuga peatatud kandega sõidukeid kokku 225 305, [nende hulgas nii] M1‑ kui ka N1‑kategooria mootorsõidukid. Suur osa nendest on tõenäoliselt teadmata kadunud mootorsõidukid. Üks suurimaid muudatusi on see, et eelnõuga kaotatakse alates 1. jaanuarist 2025 registrikande peatamise regulatsioon. See tähendab, et sõiduk registri mitteaktiivsesse ossa automaatselt enam ei satu. Seaduse jõustumisel tekib sõiduki omanikul motivatsioon sõidukiga tegeleda ka selle mittekasutamise korral. Sõiduki mittekasutamise korral tuleb omanikul otsustada, kas see võõrandada või viia lammutuskotta või kui sõidukit ei planeerita mingil ajaperioodil kasutada, kuid on soov sõiduk millalgi uuesti kasutusele võtta, siis see ajutiselt registrist kustutada. Et ajutisest kustutamisest ei kujuneks peatatud registrikande aseainet ja seda ei hakataks ära kasutama, kehtestatakse ajutise kustutamise pikendamise puhul kohustus tõendada sõiduki olemasolu infotehnoloogilise lahenduse kaudu või Transpordiameti büroos kohapeal, kui sõidukiga ei ole viimase kahe aasta jooksul käidud tehnoülevaatuspunktis. Teine oluline muudatus on see, et registrijärgsel sõidukiomanikul või tema pärijal võimaldatakse taotluse alusel kustutada liiklusregistrist sõiduk, mis on hävinenud või nii-öelda kadunud. See tähendab seda, et sõiduk ei ole registrijärgse omaniku valduses ja on müüdud, kuid uus omanik ei ole omaniku vahetust nõuetekohaselt vormistanud ning müüjal ei ole ka müügileping säilinud. Nagu mainitud, Eesti liiklusregistris on autosid, mis võivad langeda selle kriteeriumi alla, üle 223 000. Selleks, et vähendada Transpordiameti administratiivset koormust sõidukite kustutamise taotluste menetlemisel, kustutatakse 1. novembril 2026 registrist automaatselt sõidukid, mille registrikanne on sama aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat. Puudutatud sõidukite registrijärgsetele omanikele saadetakse enne kustutamist vastav teavituskiri, et omanik saaks juhul, kui sõiduk on olemas, teha vajalikud toimingud, et sõidukit registrist alusetult ei kustutataks. Lisatakse ka sanktsioonimehhanism juhuks, kui isik jätab automaatsele kustutamisele mineva peatatud registrikandega sõiduki olemasolust registrit teavitamata ehk laseb sõiduki alusetult registrist kustutada. Lisaks, Transpordiamet kustutab edaspidi ise ajutiselt registrist sõidukid, mille omaniku surmast on möödunud vähemalt üks aasta. Kui tegemist on juriidilise isikuga, siis toimub see sellel hetkel, kui juriidiline isik on olnud äriregistrist kustutatud vähemalt üks kuu. Kui eelnimetatud sõidukite registrikandeid ei ole vahepeal muudetud, kustutab Transpordiamet sõiduki registrist, kui omaniku surmast on möödunud vähemalt seitse aastat või juriidilise isiku [registrist] kustutamisest vähemalt üks aasta. Selle eelnõuga täpsustatakse ka vanasõiduki ehk ajaloolise väärtusega sõiduki regulatsiooni. Et vanasõidukina tunnustamisel ehk niinimetatud musta numbri omistamisel oleks ka edaspidi kõrge väärtus, suurendatakse vanasõidukina tunnustamisega [tegeleva] asjatundja määramiseks vanasõidukiklubide kvoorumit viielt kümnele ning määratletakse, mida käsitletakse vanasõidukiklubina. Põhjus on see, et kehtivas seaduses on see regulatsioon sätestamata. Et oleks võimalik veenduda, kas vanasõidukiklubi ka reaalselt eksisteerib, sätestatakse, et klubiks loetakse vähemalt viis aastat tegutsenud juriidiline isik, mille eesmärk on vanasõidukikultuuri edendamine ja ajaloopärandi säilitamine ning millel on vähemalt kümme liiget. Ka jäätmeseaduses tehakse muudatused teadmata asukohaga sõidukite hulga vähendamiseks. Muudatuste peamine eesmärk on luua parem arusaadavus õigusnormidest ja üheselt mõistetavus. Parem õigusselgus aitab nii jäätmevaldajal kui ka jäätmekäitlejal täita jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi, vähendada teadmata asukohaga sõidukite hulka ning suurendada romusõidukite tagastamist üksnes isikutele, kellel on luba [neid vastu võtta]. Jäätmeseaduse muudatusega täpsustatakse mootorsõiduki mõistet ning tuuakse selgelt välja, et mootorsõiduk on M1‑, N1‑ ja L2e‑kategooria sõiduk ning mootorsõiduki mõiste alla ei kuulu liiklusseaduse §‑s 83 määratletud vanasõiduk ja selle osa. Sätte muutmine toob õigusselguse. Jäätmeseaduse muudatused sisaldavad peamiselt tehnilisi täiendusi, mis aitavad selgemalt mõista olemasolevaid reegleid ega muuda seaduses juba olevaid põhimõtteid. Need muudatused on tingitud jäätmeseaduse rakendamisel ilmnenud probleemidest. Seetõttu täpsustatakse romusõidukite üleandmise, kogumise, vastuvõtmise ja sellest tekkinud kulude katmise nõudeid. Näiteks, erinevatest aruteludest on selgunud, et sõidukite omanikud, keskkonnalubade väljastajad ning ka järelevalve [tegijad] on tõlgendanud romusõidukite vastuvõtmise nõudeid erinevalt ning omanikud ei ole julgenud, kartes lisakulu, või ei ole saanud anda jäätmekäitlejatele üle osaliselt lammutatud sõidukeid. Kuna mootorsõidukite tootjatele kohaldatakse laiendatud tootjavastutust, siis on mootorsõidukite maaletoojatega lepingu [sõlminud] jäätmekäitlejad kohustatud võtma vastu kõik romusõidukid, olenemata nende seisukorrast ja turuväärtusest. Sõidukiomanikud peavad olema teadlikud sellest, et nad võivad jäätmekäitlejale tasuta anda üle ka mittekomplektse või turuväärtuseta romusõiduki. Just seetõttu toome uues seaduses selgelt välja, et mootorsõiduki tootjaga lepingu [sõlminud] jäätmekäitleja peab võtma vastu kõik sõidukid, sealhulgas sellise sõiduki, millel puudub turuväärtus või millel on negatiivne turuväärtus, ka osaliselt lammutatud sõiduki ja liiklusregistrist kustutatud sõiduki. Lisame jäätmeseadusesse ka romusõiduki mõiste, et vähendada ja vältida olukordi, kus romusõidukid kahjustavad mittenõuetekohase lammutamise tulemusel keskkonda ja inimeste tervist. Jäätmeseaduse muudatuses tuuakse selgelt välja, et mootorsõiduki tootja peab tagama romusõidukite tasuta kogumise ja kuludeta üleandmise [võimaluse] vähemalt üks kord aastas. Kord aastas toimuva kogumise eesmärk on koguda kokku pikalt seisnud romusõidukid ja pakkuda võimalust sellistele sõidukiomanikele, kellel endal ei ole mingil põhjusel võimalik romusõidukit kogumispunkti viia või kelle romusõiduk on osaliselt lammutatud ning selle hind võib olla väiksem kui tasu selle transportimise eest. Et kehtestatud nõuded oleksid selgemad, oleme osa sätteid toonud jäätmeseadusesse üle kehtivast mootorsõidukite kogumise ja vastuvõtmise määrusest, näiteks lammutustõendi väljastamise ja romusõidukite kogumiskohta puudutavad nõuded. Samuti toome välja, et lammutustõendi väljastamine on tasuta ja lammutustõendi põhjal kustutatakse romusõiduk liiklusregistrist tasuta. See tähendab, et sõiduki üleandmisel jäätmekäitlejale väljastab jäätmekäitleja lammutustõendi, mille alusel kustutatakse romusõiduk liiklusregistrist tasuta, ning omanikule ei tohi see kaasa tuua kulusid. Austatud Riigikogu liikmed! Ma saan aru, et see teema on äärmiselt spetsiifiline ja mitmetahuline. Seetõttu lubage veel kord ülevaatlikult selgitada, mida saab teha viies kõige sagedamini ette tulevas olukorras seoses nende sõidukitega või romusõidukitega, millest me räägime. Eelnõu näeb ette, et uus regulatsioon rakendub 1. jaanuarist. Sellel hetkel on peatatud registrikandega sõidukite omanikel kaks tegutsemisvarianti. Esimene variant on siis, kui sõiduk on alles ja see soovitakse uuesti kasutusele võtta. Sellisel juhul tuleb minna tehnoülevaatusele, läbida ülevaatus ja hakata uuesti sõidukit kasutama. [Teine variant:] kui sõiduk on omanikul füüsiliselt alles, aga see soovitakse mingil põhjusel registrist ajutiselt kustutada, see tähendab, et lähiaastatel seda ei kasutata, näiteks eksponeeritakse seda mõnel näitusel, siis tuleb tõendada Transpordiametile selle sõiduki olemasolu. Selleks tehakse spetsiaalne infotehnoloogiline lahendus, mis võimaldab inimestel selle asemel, et iga kord Transpordiametisse kohale minna, tõestada sõiduki eksisteerimist riigile oma telefoni abil. Ning kolmas variant: kui tegemist on peatatud registrikandega sõidukiga, mis on ka füüsiliselt olemas, [saab] anda selle üle jäätmekäitlejale. Sellisel juhul kustutatakse sõiduk registrist jäätmekäitleja väljastatud lammutustõendi alusel. Ja siis on veel kaks [varianti], mis puudutavad sellist situatsiooni, kus sõiduk on peatatud registrikandega ja omanikul seda ei ole, ehk niinimetatud kadunud sõiduki olukorda. Üks variant on see, et sellisel juhul kustutatakse see registrist omaniku või pärija taotlusel. Selleks kehtib meil nii-öelda üleminekuperiood. See tähendab seda, et järgmise aasta vältel tehakse selline kustutamine, kui see toimub [sõiduki] omaniku või pärija taotlusel, täiesti tasuta. 2026. aastal tuleb omanikul või pärijal selle kustutamise eest maksta 15-eurone riigilõiv, sümboolne tasu. Alates aastast 2027 tuleb selle sõiduki eest, mida ei ole füüsiliselt olemas ja mis on peatatud registrikandega, maksta 800 eurot keskkonnalõivu. Selline olukord tähendab seda, et isikul on sõiduk ja ta on seda lammutanud kuidagi ise, ilma et ta oleks pöördunud ametliku lammutusfirma poole, kellel on olemas vastav keskkonnaluba. Olgu öeldud, et nende firmade nimekiri on avalikult leitav Transpordiameti veebilehel. Olukorras, kus sõidukit ei ole füüsiliselt olemas ja see on peatatud kandega, on ka variant, et Transpordiamet kustutab selle registrist automaatselt selle mudeli järgi, mida ma teile kirjeldasin, aastal 2026. Siis kustutatakse registrist automaatselt sõidukid, mille registrikanne on sama aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat. Mõistagi tehakse ka sel puhul eelnev elektrooniline hoiatus. Austatud Riigikogu liikmed, ma loodan, et ma suutsin seda regulatsiooni teile natuke selgemaks teha. Hea meelega vastan teie küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Esimene küsija on kolleeg Mart Võrklaev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus. Seletuskirjas on [kirjas] ja te ka mainisite, et automüüjale või ‑tootjale pannakse vanade autode kokkukorjamise kohustus ja siis kord aastas hakkab olema kogumisring. Kas te selgitaksite seda natuke täpsemalt? Sel suvel oli teatavasti Kliimaministeeriumi eestvedamisel romude kogumise ring, mis oli väga tänuväärne. Kas see hakkab olema iga aasta? Ja mida tähendab see automüüja või autotootja poolt rahastamine? Ma arvan, et sellel on väga oluline mõju, et me romudest lahti saaksime. Aga võib-olla te saate seda natukene selgemalt avada.

Aitäh, härra Võrklaev, selle küsimuse eest! See on äärmiselt oluline aspekt, millele te tähelepanu pöörate. On vaja teadvustada, et romusõidukil või mõnel teisel, näiteks pooleldi lammutatud sõidukil, mida isik soovib utiliseerida, on tegelikult väärtus. Enamasti on tegemist vanametalliga, mida on võimalus taaskasutada – see loob lisandväärtust. Aga tihti me räägime osadest, sõiduki komponentidest, mida käitleja saab rahaks pöörata. Just seetõttu on tegelikult nende sõidukite utiliseerimine käitlejate enda huvides. Ja see kampaania, mida Kliimaministeerium on läbi viinud koos erinevate käitlejatega, on näidanud, et on olemas päris suur nõudlus sellise – kui me saame nii öelda – teenuse järele. Küsimus on selles, et edaspidi ei pea seda kampaaniat vedama riik, vaid seda on kohustatud tegema käitlusettevõtted ise, kellel on lepingud nendega, kes sõidukeid maale toovad. See on seesama laiendatud tootjavastutuse kontseptsiooni rakendamine. Praegu me näeme, et riigi eestvedamisel on suudetud ühe aastaga kokku korjata circa 400 romusõidukit, aga edaspidi, kui tootjavastutust kandvad organisatsioonid ise neid kogumisringe korraldavad, suudavad nad tõenäoliselt veelgi rohkem romusõidukeid kokku korjata, see tähendab ka seda, et lõppkokkuvõttes veelgi rohkem materjale majandusse tagasi tuua. Neil on meie teada – ma mõtlen maaletoojaid – juba olemas lepingud käitlejatega ja käitlejatel on tänaseks kogemus kampaaniate läbiviimisega. Olgu öeldud, et kampaaniate raames ei pea inimesed ise maksma selle eest, et nende sõidukid utiliseeritakse. Ja ma võin öelda enda isiklikust kogemusest, et kui mina utiliseerisin mõned aastad tagasi enda esimese auto, mis oli Škoda Fabia aastast 2004, siis teenisin ma selle utiliseerimise pealt 250 eurot. Lõppkokkuvõttes, selle regulatsiooniga me pigem fikseerime juba väljakujunenud praktika ning paneme selgema vastutuse maaletoojatele ja vanametalli käitlejatele.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et jäätmekäitleja võtab romusõiduki vastu ja siis edastab tõendi Transpordiametisse, kes kustutab vastava sõiduki registrist. Küsimus on see: kas jäätmekäitlusettevõte kontrollib ka sõiduki omandivormi või võib viia jäätmekäitlusettevõttesse ükskõik mis sõiduki ja see kustutatakse automaatselt registrist?

Aitäh küsimuse eest, härra Aller! Muidugi, kui käitleja võtab mõnda sõidukit vastu, siis ta kontrollib, et sel inimesel, kes talle sõiduki üle annab, on selleks õigus.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus tuleb vaatega aastasse 2027, kui jõustub keskkonnalõiv 800 eurot. Eestis on kombeks, et kui omatakse teise ringi autot, siis üks auto jäetakse aia kõrvale seisma, et [selle osi] varuosadena kasutada. Tõepoolest, sellele ei teki lammutustõendit, see on siis justkui kadunud või mittekomplektne sõiduk. Mida te ütlete nendele inimestele, kes elavad täna nii, et hoiavad varuosade [võtmiseks] ühte, teist või kolmandat sõidukit kuskil aia ääres või garaažis? Kas nende elu muutub aastast 2027 võimatuks, sest see kulu, 800 eurot, juba ilmselt dikteerib, et sellisel tegevusel puudub suur sügav mõte?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Metsoja! Meie eesmärk on tagada, et võimalikult palju romusid suunataks jäätmekäitlejatele. Lõppkokkuvõttes ei hakka riik käima inimeste kodudes kontrollimas, mis neil seal toimub. Ainult isik, kes reaalselt autot ei oma ja soovib seda peatatud registrikandega sõidukite registrist kustutada, peab hiljem maksma selle eest, et see auto registrist kustutatakse. Kui doonorautot tahetakse peale aastat 2027 alles hoida, tuleb selle eest maksta automaksu, nii nagu tuleks maksta selle eest siis, kui see auto oleks kasutuses. Tuleb möönda, et meie eesmärk on liikuda selles suunas, et meil oleks Eestis vähem selliseid jäätmeid, mida me kutsume romuautodeks. Aga keelama doonorautosid keegi ei hakka. Kui keegi otsustab sellist autot endal pidada, siis alates aastast 2027 tuleb sellise auto eest maksta automaksu. Küsimus on valikus, mille üks või teine inimene otsustab teha. Doonorautode puhul on oluline panna meile kõigile südamele, et me peaksime meeles, et kui auto seisab kuskil niisama, ükstapuha, kas eramaal või avalikul maal, siis ta võib kujutada endast teatud keskkonnaohtu, kui seda ei käidelda õigesti. Igasugused õlid ja vedelikud nii soojussüsteemist kui ka jaotussüsteemist võivad kahjustada keskkonda. Ja mis siin salata, me ju teame ka, et ükskõik kui osav üks või teine inimene autode kokkupanemises ja lahti[võtmises] on, tema võimekust ei saa võrrelda professionaalse jäätmekäitlejaga, kellel on [oskus] tagada nende jäätmete reeglitekohane utiliseerimine sellisel viisil, et need loodust ei kahjusta. Aga veel kord: Eesti Vabariik ei hakka kellegi garaaži ronima. Doonorauto omanikul hakkab olema valik.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te tõite oma jutus välja viis põhilist varianti kasutatud autode utiliseerimiseks, millest kaks viimast olid [juhuks], kui autot ennast enam ei ole, aga see on seni peatatud [kandega] liiklusregistris. Põhjuseid, miks see nii on, võib ilmselt olla palju. Aga nüüd on nende registrist kustutamiseks, ma saan aru, limiteeritud aeg, enne kui hakkab peale see suurem keskkonnamaks. Seetõttu ma tunnen huvi, kas on plaanis neid autoomanikke kuidagi ka teavitada. Mingil põhjusel ei ole nad seni seda kustutanud ja võib-olla nad ei teagi, et nüüd on limiteeritud aja jooksul võimalik seda tasuta teha.

Aitäh selle küsimuse eest, härra Jaanson! Olen teiega täiesti nõus. Siis, kui see seadus saab sellisel kujul vastu võetud, hakkab Transpordiamet koheselt teavitama peatatud registrikandega sõidukite omanikke sellest üleminekuperioodist, sellest, kuidas nad saavad need sõidukid registrist tasuta kustutada, või kui tegemist on [olemasoleva] sõidukiga, [siis sellest], kuidas see uuesti registreerida, muuta aktiivseks, ajutiselt kustutada või anda üle jäätmekäitlejale ja sellega raha teenida. Lõppkokkuvõttes see number, mida ma siin varem nimetasin, circa 223 000, on märkimisväärne. Selleks, et jõuda kõikide nende inimesteni, kellele see tegevus võib huvi pakkuda, on [vaja teha] päris palju pingutusi. Ma ei hakka tegema saladust ka sellest, et kui see seadus saab vastu võetud, siis me oleme tänulikud ka teile, kes te osalete, ütleme nii, elanikega kohtumistel, kus te pidevalt näete oma valijaid erinevates Eesti piirkondades ja aitate meil seda sõnumit edasi viia. Ja muidugi, Transpordiamet ja Kliimaministeerium teevad kõik endast oleneva ja saadavad ka ametlikke teavituskirju selleks, et inimesed teadvustaksid, mis toimuma hakkab.

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Transpordiamet töötab välja fotorakendust, mis on asukohapõhine ja templiga, [mis kinnitab], et see on õige asi. [Sõidukiomanik] teeb pildi [tõestamaks], kas on auto olemas või ei ole, ja saadab selle sealt võltsimiskindlalt edasi. See toimib ainult Eesti territooriumil ja see rakendus maksab hinnanguliselt 60 000 eurot. Et selle rakendusega võiks digitaliseerida registrist kustutamist või registrisse kandmist, isegi sellest oli juttu. Aga ma küsin selliselt. Enamus asju hakkab juhtuma siis, kui on vaja registrist [kanne] maha võtta. See registrist mahavõtmine võib põhimõtteliselt olla vanemaealistele inimestele probleemne. Kui ta telefon ei ole selline, mis võimaldab teha asukohapõhist, asukohamääranguga pilti koos võltsimiskindlusega, kuidas siis toimida? Kes kontrollib seda, et foto tegija on selle auto omanik?

Arvo Aller, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Reaalses olukorras võib mõne digioskuseta isiku puhul olla selle foto tegija ka selle inimese naaber, poeg või pojapoeg. See hakkab olema Transpordiameti kohaliku esinduse ülesanne teha kindlaks, et tegemist on õige isikuga. Ma pean tunnistama, et ma ei oska praegu vastata sellele, kuidas hakkab selles süsteemis toimuma vajadusel näiteks volitamine, kui tegemist on laste või lastelastega või, vastupidi, vanemate või vanavanematega. Meie teada on meil ka päris palju väärikas eas inimesi, kellel on tegelikult väga tugevad digipädevused. Aga alati on variant minna lihtsalt Transpordiametisse kohale. Noh, ma loodan muidugi, et Eesti elanikud, kes Riigikogu otseülekandeid vaatavad, ei võta seda soovitusena, aga kõige halvemal juhul saab vajaduse korral kohalik Transpordiameti ametnik minna kohale ja verifitseerida, et see sõiduk on päriselt olemas. Muidugi, kui me seaks selle reegliks, siis me suurendaks äärmiselt palju bürokraatiat Transpordiametis ja paneks neile väga suure halduskoormuse. Meie eesmärk on vastupidine, seetõttu hakkab reegel olema sarnane lahendus, mida kasutavad ka kindlustusseltsid. Aga kui see digilahendus mingil põhjusel ei toimi, siis terve mõistuse abil leiame sellise lahenduse, mis võimaldab ametnikul verifitseerida, et jah, sellel inimesel on olemas auto, auto on päriselt kuskil tema hoovis, garaažis või kuuris, ja siis saab edasi teha neid toiminguid, mis on vaja teha.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Ma jätkan doonorauto ja keskkonnatasu [teemal]. Kui omanik peatab oma sõiduki registrikande aastal 2026, siis seitsme aasta pärast tekib tal vajadus tõestada selle sõiduki olemasolu, ja teha seda tehnoülevaatusel. Kui ta seda ei tee, siis see sõiduk registrist kustutatakse. Kui me mõtleme, et automaks võib vanal autol olla 50 eurot aastas, siis kokku võib tulla see kulu seitsme aasta jooksul 350 eurot. Selleks, et seda registrist maha saada oma avalduse alusel, tuleb maksta 800 eurot. Äkki te natukene selgitate seda loogikat? Kas ma saan õigesti aru, et võib juhtuda selline olukord, et inimesed maksavad automaksu oluliselt vähem, [kui on see keskkonnalõiv]: auto seisab aia taga, lõpuks see kustutatakse registrist ja 800 eurot ei olegi vaja maksta? Kas see loogika on õige?

Aitäh küsimuse eest! Ehk ma sain sellest probleemi kirjeldusest õigesti aru. Kui inimesel tekib küsimus, kas maksta automaksu või saada sõidukist juriidiliselt lahti niimoodi, et ta maksab keskkonnalõivu, siis teatud valikuvõimalus talle jääb. Aga automaatne kustutamine toimub üks kord ja see toimub aastal 2026. Edasi peab [sõidukiomanik] teatud regulaarsusega Transpordiametile, riigile tõendama, et sõiduk on tal olemas. Ütleme niimoodi, ma arvan, et iga inimene hakkab ise otsustama, mis on talle kasulikum või kahjulikum. Aga minu sõnum on see, et kõige odavam on lasta oma auto romulasse viia, teenida selle pealt raha ja mitte mõelda selle peale, kas selle romu eest [on targem] maksta automaksu või riigilõivu. Õnneks on siis Eesti inimestel kaks aastat selleks, et otsustada, milline neist variantidest on neile sobilikum ja kuidas nad tahavad käituda. Tuletan meelde, et esimese aasta jooksul on [registrikande kustutamise] lõivu summa null, seda saab teha tasuta, ning teisel aastal, 2026. aastal, 15 eurot. Me leiame, et see on piisavalt pikk üleminekuaeg, et need otsused vastu võtta.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natukene hüpoteetiline, nõuab teilt oletust. See puudutab romuautode arvu. Siin selles eelnõus on arv 224 000, komisjonis oli meil juttu isegi kuni 300 000-st. Mis te arvate, kui paljud inimesed romusõidukitest lahti saavad selle minu meelest suhteliselt hea seaduse mõjul?

Aitäh selle küsimuse eest! Nii palju kui ma olen saanud järeldada nendest aruteludest, mis mul on olnud selle valdkonna spetsialistidega, oleks siiski vale arvata, et need 223 000 [sõidukit], millest me räägime, on eranditult, ainult romusõidukid, mis kohe esimesel võimalusel romulasse [viiakse]. Arvestades sellega, et romude kogumise kampaaniaid on läbi viidud aastaid ja seda pole teinud mitte ainult riik, vaid ka kohalik omavalitsus, on minu tunnetus, et keskmine Eesti autoomanik – kui tohib niimoodi väljendada –, kellel on romu tekkinud, on selle ka ära andnud. Tõenäoliselt ei ole seda praegu teinud need inimesed, kellele ei ole mõjunud selle kampaania nii-öelda mittekohustuslikkus. Võib-olla ei ole mõjunud neile asjaolu, et neil ei ole mitte mingit ajalist perspektiivi, [millal tuleks] seda teha. Võib-olla ei ole mõjunud asjaolu, et praegu sisuliselt puuduvad kohalikel omavalitsustel hoovad, et teha midagi sõidukiga, mis seisab linna maal, aga millel ei ole mitte mingit kahjustust, millel on peatatud registrikanne ja millega omanik juba aastaid ei tegele. Ma arvan, et see seadus motiveerib just neid, keda ei ole varem motiveerinud sellised massimeediale toetunud kampaaniad. Lõppkokkuvõttes mina isiklikult arvan, et selle reaalse numbri kasvamine ei ole probleem, vaid see on tegelikult võimalus meie majandusele, sest iga romuga, mis jõuab käitlejate kätte, suureneb see potentsiaalne materjalide hulk, mis jõuab meie majandusse ja millest on võimalik midagi toota. Me tegelikult teame, et kui romusõidukid on juba käitlejate käes, on üpris suurt protsenti nende materjalist võimalik taaskasutada ja Eestis ka praktiliselt taaskasutatakse. See kõlab võib-olla natuke liiga ambitsioonikalt, aga ma arvan, et mida varem, seda parem. Ja mida rohkem romusõidukeid meie tänavatelt ära liigub, mida vähem on meie tänavatel peatatud registrikandega sõidukeid, seda turvalisemad on meie tänavad ja seda rohkem on – vähemalt kui me räägime linnadest – seal parkimiskohti.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kindlasti on käesoleval seaduseelnõul väga palju plusse: saame romusõidukitest osaliselt lahti, registrid korda. Aga minule isiklikult teeb väga muret just see, et kustutatud registrikandega autod lähevad ikkagi kõik automaksu alla. Eriti teeb hinge haigeks, et see puudutab ka vanasõidukeid ja ajaloolise väärtusega sõidukeid. Kui vaadata seda mujal maailmas, siis [näeme, et] ikkagi väga paljud ajutiselt kustutatud sõidukid on mujal automaksust vabastatud. Miks Eesti tahab veidi karmim olla? Ja kas te näete, et siin oleks võimalik seaduseelnõu menetlemise käigus viia sisse veel mingeid muudatusi, mis liidaks meie riigi ja kogukonna kokku, et me kõik, erinevate huvidega inimesed, tunneksime end siin riigis hästi?

Aitäh selle küsimuse eest, härra Allas! Ma toon esiteks välja, et automaks hakkab peatatud registrikandega sõidukitele, kui mälu mind ei peta – ja kui mälu petab, siis äkki härra Võrklaev saab mind aidata –, kehtima alates 2027. aastast. Mina isiklikult usun, et selle eelnõu menetluse raames Riigikogus saame selle küsimuse juurde tagasi tulla ja arutada seda edasi ka komisjonis. Arvestades sellega, et me täpsustame oluliselt niinimetatud vanasõidukite regulatsiooni, ongi Riigikogu õige koht selle küsimuse käsitlemiseks. Aga jah, ma pean tunnistama, et automaks kui selline õnneks või kahjuks ei ole minu vastutusvaldkonna osa.

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen veel kord tagasi selle teema juurde, et nüüd algab kaheaastane aken nende autode utiliseerimiseks, mida, ma saan aru, on hüpoteetiliselt arvel 223 000. Me ei tea ju, kui palju neist on tegelikke autosid, kui palju on juba hävinenud ja kadunud autosid. Puhthüpoteetiliselt, kui ma arvutan selle kaheaastase akna kohta, siis see teeb ju – oletame, et kõik need viiakse ära – üle 300 auto päeva kohta. Ma küsin lihtsalt, kas jäätmekäitlejad on valmis sellises ajaaknas toimuvaks utiliseerimise kampaaniaks.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh selle küsimuse eest, härra Jaanson! See on igati asjakohane. Ma esiteks väljendan tugevat kindlust, et kõik need autod ei ole romud. Kindlasti on nende hulgas päris palju fantoomsõidukeid. Paraku on väga palju selliseid sõidukeid, mis on omal ajal maha müüdud, illegaalselt lammutatud, aga registrist kustutamata jäetud. Me tegelikult teame, et neid on viimase 30 aasta jooksul tekkinud meil päris palju. Aga ma võin teile kinnitada, et see eelnõu ei sündinud Kliimaministeeriumi kabinetivaikuses. Konsulteerisime selle koostamisel Eesti Vanatehnika Klubide Liiduga, AMTEL‑iga, MTÜ-ga ELV ehk Autolammutuste Liiduga, Kuusakoski AS‑iga, aga ka Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, Eesti Ringmajandusettevõtete Liiduga – [endise nimega] Eesti Jäätmekäitlejate Liit –, Eesti Kaupmeeste Liiduga, Eesti Kaubandus-Tööstuskojaga, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooniga, Eesti E‑kaubanduse Liiduga ja kümnete ettevõtetega, tegelikult isegi mitmesaja ettevõttega, mis tegelevad nende sõidukite [sisse]toomise ja lammutamisega. Ja see võimaldab meil öelda, et see sektor on selleks valmis. Mina isiklikult arvan, et kõige suurem häda, vabandust, kõige meeldivam häda, mis meil võib tekkida, on see, et lammutusettevõtetel hakkab olema järjekord inimestest, kes tahavad oma sõidukit ära anda. Ja kui see järjekord tekib, siis see tähendab, et võib tekkida ka teatud konkurents, mis inimeste silmis võib isegi tõsta nende auto väärtust, vabandust, romu väärtust, kui me räägime romudest. Kui üks ettevõtja ei ole valmis seda vastu võtma, küllap siis turg pakub järgmist. Õnneks me räägime kümnetest ettevõtetest, kellel on olemas keskkonnaluba selleks, et tegeleda nende autode lammutamisega. Nii et siin kindlasti ei ole meil tegemist mingi monopoliga või paari-kolme-nelja ettevõttega. Me teame, et sellega tegeletakse üle kogu Eesti. Seetõttu ma julgen väita, et nii riik kui ka ettevõtlussektor on selleks ülesandeks valmis.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjonis toimunud arutelu tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Mait Klaasseni. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistus toimus keskkonnakomisjonis esmaspäeval, 9. septembril sellel aastal. Osa võttis seitse keskkonnakomisjoni liiget, kolm liiget puudus. Kutsutud olid taristuminister Vladimir Svet, taristuministri nõunik Alina Ader, Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason ning teede‑ ja raudteeosakonna veondus‑ ja liiklus[valdkonna] juht Margus Tähepõld. Minister ja kutsutud külalised tegid ettekanded ning toimus ka arutelu. Arutelus esitati mitmeid küsimusi. Küsiti, kui palju maksab sõiduki üleandmine jäätmekäitlejale. Piret Otsason vastas, et kui omanikul pole enam sõidukit, siis on sõiduk võimalik esimesel aastal pärast eelnõu jõustumist liiklusregistrist kustutada tasuta, ja romusõiduki eest maksavad jäätmekäitlejad sümboolse summa. Oli ka küsimus liiklusregistri sissekannete ajaloo kohta. Küsimus oli nimelt, kas eelnõu lahendab tänavale seisma jäänud autode probleemi, mille peale Margus Tähepõld vastas, et liiklusregistrit uuendati 2002. aastal ja uude registrisse ei kantud üle sõidukeid, mille registreerimistunnistus oli väljastatud enne 1993. aastat. See tähendab, et osa sõidukeid võivad olla veel vanemad. Ta märkis ka, et tänavatel seisvate autode probleemi lahendamiseks on plaanis teha eelnõu menetlemise käigus vastavasisulised muudatusettepanekud, millega me saame puhastada oma linnu. Piret Otsason lisas, et eelnõu jõustumise järel on valdajal võimalik anda omanikuta sõiduk üle käitlejale, elik kas linn või eraettevõte, kelle pinnal sõiduk on, saab anda selle käitlejale tasuta ära. Uuriti ka, kui palju sõidukeid jäi 2002. aastal liiklusregistri uuendamisel välja. Selle kohta lubati saata eraldi vastus. Samuti uuriti, kuidas peaks toimima sõidukiga, mida pole registris, kuid millel registrinumber on olemas. Margus Tähepõld vastas, et registreerimata sõiduk tuleb Transpordiametis uuesti registreerida, et sellega oleks võimalik liigelda. Kui sõiduk antakse üle jäätmekäitlejale, siis saadab käitleja numbrimärgid ise Transpordiametile. Küsiti ka, kas sõiduki ajutisele kustutamisele hakkab kehtima riigilõiv ja millest sõltub sõiduki puhul tõendamiskohustus. Margus Tähepõld vastas, et kui sõiduki[omanikul] puudub tõendamiskohustus, siis on sõidukit võimalik ajutiselt liiklusregistrist kustutada riigilõivuvabalt. Tõendamiskohustus on sõiduki puhul, mis pole viimase kahe aasta jooksul läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Oli veel rida teisi küsimusi, millest väga mitmeid käsitleti ka täna siin. Näiteks, [siin juba] kõlas vastus järgmisele küsimusele. Sõidukite kustutamine liiklusregistrist on hetkel keeruline ja uuriti, kas kahe aasta pärast hakkab sõiduki kustutamine liiklusregistrist maksma 800 eurot. Selle peale vastati, et sõiduki kustutamine liiklusregistrist peaks toimuma lammutustõendi alusel pärast seda, kui jäätmekäitleja on selle lammutanud. Peale eelnõukohast üleminekuperioodi maksab ilma lammutustõendita sõiduki kustutamine liiklusregistrist tõepoolest 800 eurot. Pigem käsitleti seda kui keskkonnamaksu. Küsiti ka, millal kustutatakse sõiduk automaatselt registrist. Sellele olete te täna juba osaliselt vastust kuulnud. Ja see kõlas nii: kustutatakse sõidukid, mille registrikanne on 2026. aasta 1. juuli seisuga olnud peatatud kauem kui seitse aastat. Samuti [avaldati arvamust], et illegaalsete jäätmekäitlejate probleemi on võimalik lahendada ilma 800‑eurose riigilõivuta. Eelnõu eesmärk on suunata romusõidukeid utiliseerima, kuid sõidukid, mis tuleb 800 euro eest kustutada, jäävad alles. Küsija märkis ka, et mitu korda omanikku vahetanud sõidukid jõuavad vähem maksejõuliste inimeste kätte ja neil tekib kohustus sõiduk registrist kustutada. Küsija arvas, et kui tulevikus tekib sõidukeid, mida on vaja registrist kustutada, siis hakatakse selle kõrge maksumuse tõttu otsima alternatiive. Margus Tähepõld vastas, et kustutamine peaks tulevikus käima ainult lammutustõendi alusel. Samuti oli küsimus, tegelikult pigem märkus, illegaalsete käitlejate kohta. Öeldi, et illegaalsete käitlejate käsitlemine on pigem kommunikatsiooniküsimus ja võib-olla veidi vales kohas selle seaduse kontekstis. Küsiti ka, kes on illegaalsed jäätmekäitlejad ja kuidas nad on tekkinud. Selle peale tõi Piret Otsason näite karistada saanud illegaalsest jäätmekäitlejast ning [ütles, et] Keskkonnaamet teostab nende tegevuse üle kontrolli ja rikkujatele esitatakse väärteoteated. Veel uuriti, kas eelnõu puudutab ka mootorrattaid, haagiseid ning rollereid, mille peale Margus Tähepõld sõnas, et lammutustõendi kohustus on ainult M1‑ ja N1‑kategooria sõiduautode puhul. Piret Otsason lisas, et romusõidukite direktiiv laieneb M1‑ ja N1‑sõiduautodele ning sellest tuleneb lammutustõendi ja liiklusregistrist kustutamise nõue. Ka küsiti, kui palju neist 300 000 sõidukist võiks olla pärast selle eelnõu jõustumist ja pärast 2027. aastat lahenduse leidnud. Eelnõu esitajad olid väga lootusrikkad ja arvasid, et kõik. Täna me paraku kuulsime, et päris kõik ilmselt mitte, sest osa on lihtsalt mingis muus kategoorias, kas kasutusel või niinimetatud kadunud. Viimaks küsiti tootjavastutuse kohta. Piret Otsason ütles, et laienenud tootjavastutuse kohaselt peab sõiduki maaletoojal olema võimekus vanasõiduk käitlemisele suunata. Vastavad lepingud on ka jäätmekäitlejatega sõlmitud. Nii. Tehti ka menetluslikud otsused, neid on neli. Esimene otsus: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18.09, konsensusega. Teine otsus: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, konsensusega. Kolmas otsus: määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, ka konsensusega. Ning neljas [otsus]: küsida majanduskomisjonilt arvamust eelnõu §‑de 2–4 kohta hiljemalt 3. oktoobriks käesoleval aastal. Ma tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kõik oli nii põhjalik, et ühtegi küsimust ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen lühidalt. Iseenesest on see eelnõu automaksu järelkäru, aga ju seda on vaja teha selleks, et tõepoolest anda inimestele võimalus need sõidukid, mis registris on, sealt maha saada. Täna on see tõesti üle mõistuse keeruline. Aga sellel eelnõul on üks väga selge kitsaskoht, kui me räägime keskkonnaaspektist ja jäätmekäitlusest. Tegelikult on meil paslik mõelda selle peale, et me üleminekuperioodil justkui hirmutame inimesi selle 800 euroga. "Kui te nüüd seda ei tee, vaat siis tuleb 800 eurot, ja nii ongi!" Seal on see üleminekuaspekt, et seitsme aasta jooksul tuleb sõiduk uuesti ette näidata. Automaksu tuleb küll maksta, aga see on pääsetee 800 eurost. Ja veelgi enam, tegelikult tuleb uus probleem asemele. Inimesed maksavad automaksu ära, seitse aastat läheb mööda, autot nad ei ette näita, see auto kustutatakse registrist ära, aga päriselus jääb see kuskile aia äärde või tänavaruumi alles. Lammutustõendit ei ole, ent kuhugi peab selle sõiduki lõpuks panema. Meie eesmärk on tegelikult – ka härra minister rõhutas seda korduvalt – võtta need romud päriselt [taas]kasutusse. Aga see hirmutusmeede võib ühel hetkel kujuneda hoopis takistusmeetmeks. Ma soovitan selle menetluse käigus mõelda ikkagi selle peale, et kasutud romud läheks päriselt ringlusesse, mitte ei tekiks trots, nii et automaks makstakse ära, aga päeva lõpuks see ressurss vedeleb nurgas või tänavapildis. Ja kuskile peab selle lõpuks andma. Ma ei tea, [kuhu], kui see enam mittekomplektne ei ole ja lammutustõendit ka ei ole. Siis me arutame järgmine kord, mida me sellega nüüd teeme. Olmejäätmed need ei ole. Mis asi see siis on ja kuhu me selle paneme? Nii et ma arvan, et see on selle eelnõu nõrk koht, mille peale maksaks mõelda. Aga selge on see, et keskkond on oluline nii visuaalselt, materiaalselt kui ka hingeliselt – eks ta selles kontekstis lihtsustub. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Soovib. Härra minister, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lühidalt kommenteerin seda viimast probleemi, millele osundas härra Metsoja. Kui inimesel on doonorauto, millest ta soovib lahti saada, siis saab ta tegelikult ka kahe aasta möödumisel teha seda tasuta, kui ta ei lammuta sõidukit ise, vaid annab selle jäätmekäitlejale üle. Ja kui sellesse doonorautosse on jäänud veel midagigi väärtuslikku, siis ei ole välistatud, et inimene saab isegi mingit raha selle eest. Seega, selles eelnõus on see kitsaskoht adresseeritud ja meie sõnum on see, et korralikult käituv inimene, kes ei soovi hoida enda hoovis mingit vana romu, saab sellest lahti kas täitsa tasuta või jäädes isegi kasumisse, kui niimoodi saab öelda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 461 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. oktoober kell 17.15.