Hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (426 SE) teine lugemine

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on päevakorrapunkt nr 5, Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 426 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mul on väga hea meel siin hädaolukorra seaduse muutmise seadusega olla. Ma arvan, et tänane päev on õige selle arutamiseks. Ma arvan, et Riigikogu toimepidevus on ka teema, mida me peaksime arutama. Aga nüüd seaduse juurde. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus selle aasta 6. mail. Eelnõu esimene lugemine lõpetati selle aasta 4. juunil ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, selle aasta 18. juuniks kella 17.15‑ks esitati eelnõu kohta üks muudatusettepanek, [mille esitajad on] Riigikogu liikmed Enn Eesmaa, Raimond Kaljulaid, Meelis Kiili, Leo Kunnas, Alar Laneman ja Peeter Tali. Nimetatud muudatusettepanek sisaldab mitut sisuliselt omavahel seotud muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut. Aga muudatusettepanekutest täpsemalt hiljem. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 6. juuni ning 10., 12. ja 16. septembri istungil. 6. juuni istungil osalesid Riigikantselei esindajad, Eesti Rahvusringhäälingu esindajad, AS‑i Levira esindajad ja Kultuuriministeeriumi esindajad ning arutelu keskendus sellele, kas laiendada Eesti õigusesse ülevõetavat CER-direktiivi, lisades elutähtsa teenuse osutajate ehk ETO-de hulka ka Eesti Rahvusringhääling ja AS Levira. Selle aasta 10. septembril toimus meil väga põhjalik [arutelu]. Mul oli väga suur rõõm pidada riigikaitsekomisjonis seda kaasamiskoosolekut, kus oli 35 kaasatut pluss ministeeriumid ja ka Riigikantselei. Väga viljakas arutelu oli meil. Ma ei hakka kogu seda arutelu protokollist ette lugema, kuna see võtaks kogu aja ära, aga sellega on võimalik tutvuda riigikaitsekomisjoni protokollide abil. Esimese ja teise lugemise vahel küsis riigikaitsekomisjon selle seaduseelnõu kohta arvamust ka teistelt komisjonidelt. Küsisime arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt ja põhiseaduskomisjonilt. Riigikogu majanduskomisjon toetas arvamuses eelnõu ilma kommentaarideta ja Riigikogu põhiseaduskomisjon loobus arvamuse andmisest, sest eelnõu ei reguleeri enam põhiseaduskomisjoni valdkonda puudutavaid seadusi. Lisaks märgin siinkohal, et riigikaitsekomisjoni 10. septembri istungil osalenud Eesti Perearstide [Selts] ja mitteosalenud Eesti Proviisorapteekide Liit saatsid oma täiendavad ettepanekud reedel, 13. septembril peale tööpäeva lõppu. Paraku olid selleks ajaks menetlusotsused riigikaitsekomisjonis tehtud. Sama käib Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu kohta, kes saatis oma seisukoha ning palve olla kaasatud 16. septembril toimuva riigikaitsekomisjoni istungi ajal. Aga teatavasti oli arutluse all olev eelnõu juba lülitatud Riigikogu tänase istungi päevakorda ning teise lugemise dokumendid olid pärast seda riigikaitsekomisjoni istungit kättesaadavaks tehtud. Veel pean juhtima tähelepanu, et arutluse all oleva eelnõuga ülevõetava direktiivi kohaselt peab eelnõu seadusena jõustuma 18. oktoobril, nagu [ütles] ka Eesti endine peaminister Kaja Kallas, kui ta selle eelnõu Riigikogule üle andis. Just sellest ajalisest piirangust lähtuvalt ei oleks mõeldav eelnõu täiskogu päevakorrast tagasivõtmine või teise lugemise katkestamine. Pean mainima ka, et selle direktiivi järgi on tervishoiusektori [teenused] elutähtsad teenused ning riigisiseselt on võetud suund, et haiglate kõrval peaksid elutähtsa teenuse osutajad olema ka perearstikeskused. Hädaolukorra lahendamise plaan ning elutähtsa teenuse toimepidevuse riskianalüüs ja plaan koostatakse hiljemalt 2026. aasta 31. detsembriks. Seejuures kinnitasid meile Riigikantselei esindajad, et need arvamused, mis tulid meile Eesti Perearstide [Seltsilt], Eesti Proviisorapteekide Liidult ja Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidult, võetakse arvesse, kui ministeeriumid kui elutähtsa teenuse korraldajad koostavad konkreetsed rakendusaktid elutähtsa teenuse osutajatele. Aga nüüd muudatusettepanekute ja keeleliste ning normitehniliste täpsustuste juurde. Kokku on muudatusettepanekute loetelus neli muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, nagu ma eelnevalt viitasin, on kuue Riigikogu liikme esitatud. Selle sisu on see, et laiendatakse eelnõuga ülevõetavat CER-direktiivi ning loetakse elutähtsa teenuse toimepidevuseks Kultuuriministeeriumi korraldatavat ringhäälingu toimepidevust. Lisaks loetakse elutähtsaks teenuseks ringhäälingu transleerimist. Riigikaitsekomisjon arvestas juhtivkomisjonina seda muudatusettepanekut sisuliselt, [pidades silmas] muudatusettepanekut nr 2. Ehk täielikult me arvestasime muudatusettepanekut nr 2, mis teeb ettepaneku lisada sellesse eelnõusse Eesti Rahvusringhääling ja AS Levira, muuta need elutähtsa teenuse [osutajaks] ning panna neile ühine elutähtsa teenuse korraldaja, milleks siis, kui austatud Riigikogu seda toetab, saab Kultuuriministeerium. Täpsemalt, rahvusringhäälingu seadust täiendatakse sättega, mis määrab talle elutähtsa teenuse osutaja staatuse. Avalik-õiguslikku meediateenust osutab rahvusringhäälingu seaduse alusel ERR. Ja tehnilise võimekusega ringhäälingu võrguteenust osutab AS Levira. Lisaks on muudatusettepanekud nr 3 ja nr 4, mis täpsustavad eelnõu ja on tehtud riigikaitsekomisjoni poolt. Neisse panustasid peaasjalikult keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja, et viia seaduseelnõu keeleliselt ja normitehniliselt [nõuetega] kooskõlla. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas 10. septembri istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks, 18. septembriks. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon 12. septembri istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh! Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu väga selge ettekande eest! Teile on kolm küsimust. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kristo! Vaadates tänast Riigikogu istungit, võib-olla tuleks [arvata] ka digiteenus ja küberjulgeolekuteenus elutähtsate teenuste hulka. Meil äkki jälle midagi katkeb. Igatahes see kord, kuidas siis hääletust teha, oleks vist vaja [kindlaks määrata]. Äkki meil tuleb mingisugune õlilamp panna siia? Tuleb ikkagi läbi mõelda, kuidas see hääletus hakkab käima, kui meil on siin õlilamp. Aga see selleks. Mul on – ma saan aru, et me enam muudatusi ei saa teha – täpsustavad küsimused. Punkt neli: üleriigiline riskianalüüs koostatakse iga nelja aasta tagant ja selle ajakohasust hinnatakse kord aastas. Kord aastas on täitsa sobilik, aga kust see neli aastat tuli? Kas on mingi direktiiv või kust see tuli? Kas praegu, turbulentsel ajal …

Aitäh, hea kolleeg!

… ei ole see liiga suur vahe?

Aitäh, auväärt Vladimir, selle küsimuse eest! Esiteks küber‑ või digivõimekusest. Mul on hea meel, et selles direktiivis on väga selgelt määratletud ka saartalitluse kohustus kõikidele elutähtsa teenuse osutajatele. Kui nüüd riskianalüüsist rääkida, siis see on väga suur osa sellest eelnõust ja direktiivist. Iga elutähtsa teenuse osutaja peab koostöös oma elutähtsa teenuse korraldajaga koostama riskianalüüsi. Need riskianalüüsid peavad valmima selle eelnõu kohaselt järgmise aasta 1. juuliks. Siis tõesti iga nelja aasta tagant koostatakse need uuesti ja iga aasta vaadatakse need üle. See on ka direktiivis nii kirjas, direktiivis on plaan need iga nelja aasta tagant üle vaadata. Nelja aasta jooksul juhtub väga palju asju. Ma arvan, et see ajavahemik on üsna optimaalne. Mõtleme tänase päeva peale ja sellele, mis oli 2020. aastal, neli aastat tagasi. Siis oli meil akuutne täiesti teistsugune kriis, kui on meil praegu. Oli ülemaailmne pandeemia. Ma arvan, et see andis kindlasti sisendit, kuidas tagada toimepidevus pandeemia olukorras ja võib-olla ka praegu, kui meile väga lähedal toimub täiemahuline sõda, küberründed ja kõik muu. Ma arvan, et ajakohastamine iga nelja aasta tagant on tegelikult vajalik, sest maailm meie ümber muutub, ja ma arvan, et elutähtsate teenuste osutajad peavad samamoodi muutuma.

Ma korra eksitan, et vastata kolleegi vihjele ja ka teistele kolleegidele. See kord, kuidas sarnases olukorras, nagu meil tekkis siin mõned tunnid tagasi, Riigikogu istungit läbi viia, on meil tegelikult kenasti olemas. On 19 lehekülge pikk [juhend], mis on vaja teha. Sellest on vaja teha üks-kaks lehte, mida saab sarnases olukorras laiali jagada. See on see toiming, mis jäi ette valmistamata, tegemata. See kord, millised need toimingud on, on olemas juba 10. juulist 2017. Aga veel kord, see oli esmakordne ja 19 lehekülge on natuke liiga pikk [paljundada]. Sellest peaks tegema väljavõtted, siis oleks olemas see olulisem osa. Ja seda, mida on vaja juurde küsida, saab siis juurde küsida. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa nimetasid meie komisjoni arutelu viljakaks. Mul on sellest veidi teistsugused mälestused. Seal, tõsi küll, nagu sa õigesti viitasid, oli väga palju kaasatuid. Aga mina mäletan, et alaliitude püstitatud probleemid või erinevad käsitlused said Riigikantseleilt enamasti vastuse, et neid küsimusi me püüame lahendada kriisireguleerimise käigus. Selle CER-direktiivi ülevõtmisega me kehtestame erinevatele organisatsioonidele, asutustele nõuded. Ettepanekud ja ideed, mis nendel olid, olid arusaadavad nii meile kui ka Riigikantseleile, aga neid me ei hakanud arutama, vaid hakkame arutama kunagi tulevikus, siis, kui tegelikult kehtivad juba uued reeglid. Minu küsimus on konkreetselt ITL-i kohta, kes tõi seal esile probleemi inimeste tuvastamisega. Mis sinu meelest mõistlik lahendus on?

Aitäh, Priit! Minu arust oli küll see arutelu väga viljakas, ja just selles mõttes viljakas – nagu me kõik ju sellel arutelul nentisime –, et loodetavalt tuleb kohe varsti ka valmisoleku seadus Riigikokku menetlemiseks. See on direktiivi ülevõtmine ja üldiselt on selline suund, et direktiivi ülevõtmisel laiendatakse direktiivi võimalikult vähe. Aga kõik need küsimused, mis üles jäid, on protokollitud ja neid on meile kui seadusandjatele paremini tutvustatud. Me saame seda sisendit kasutada selleks, et valmisoleku seaduses, mis meile tuleb, neid punkte adresseerida ja leida normaalsed lahendused. Nüüd konkreetsetelt ITL-i tõstatatud küsimuse juurde. Nende kõige suurem mure oli tõesti taustakontroll, see, kuidas taustakontrolli tehakse. Toodi välja, et konkreetselt selles eelnõus on taustakontrolli tegemine ära määratletud, aga ei ole määratletud, mille alusel kedagi välja jätta, sest ta ei läbinud taustakontrolli. Oli paar ettepanekut, mille puhul tuli nentida, et ega see ei ole elutähtsa teenuse korraldaja pädevuses. Kui taustakontrolliga väga kaugele minna, siis peaks ikkagi pöörduma pädevate riigiasutuste poole. Ma viitan nendele asutustele, mis tegelevad sisejulgeolekuga. Arutelu kokku võttes tõi ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kriisijuht Kerli Zirk välja, et selle tulemusel toetati igas mõttes Riigikantselei seisukohta, et see vajab pikemat ja põhjalikumat arutelu VOS‑i raames. Loodetavalt on see selles eelnõus sees juba enne, kui see Riigikokku tuleb. Kui ei ole, siis võib-olla meie saame selle sinna sisse kirjutada.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Istungi juhataja ütles küll, et kolm küsimust on ettekandjale, aga nüüd on neid juurde tulnud.

Arvo Aller, palun!

Alguses oli.

Siis oli kolm registreeritud küsimust. Ma loodan, et ma saan järgmise ka [esitada]. Ma küsin sellesama üleriigilise riskianalüüsi kohta. Tegelikult see on ju kõige alus, selle alusel tuleb nii kohaliku omavalitsuse riskianalüüs kui ka kõik sealt allapoole. Ma kuulsin, et mingi kuupäev on vist järgmise aasta juulis. Nüüd on mul selline küsimus, et kuna seadus ja need punktid hakkavad kehtima üldises korras, siis mis on tegevusplaan ja millal saavad kohalikud omavalitsused hakata seda riskianalüüsi tegema. Ja sellest tulenevalt: millal Vabariigi Valitsus annab erinevatele asutustele analüüsi koostamiseks [vajalikud] andmed või kas see töö juba taustal käib?

Aitäh! Väga õigustatud küsimus. Lühike vastus on, et see töö juba taustal käib. Aga pikem vastus on, et ilmselgelt saab see protsess konkreetselt alata siis, kui see seadus on jõustunud, ehk siis, kui Riigikogu on menetluslikud otsused ära teinud ja Vabariigi President on selle välja kuulutanud. Siis on õiguslik alus Riigikantseleil, aga ka paljudel teistel riigiasutustel, mis on elutähtsa teenuse korraldajad elutähtsa teenuse osutajatele. Nemad saavad siis hakata koostöös seda riskianalüüsi tegema. Muidugi, jah, Riigikantselei teeb üleriigilise [riskianalüüsi], aga ka kõik elutähtsa teenuse [osutajad], keda on peale selle seaduse vastuvõtmist 21, vabandust, 22, kuna Levira tuli ka, teevad veel eraldi riskianalüüsi. Mingit elutähtsat teenust osutab võib-olla mitu asutust, mitu ettevõtet. Siis tehakse igale ettevõttele eraldi riskianalüüs ja need kooskõlastab siis elutähtsa teenuse korraldaja.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea Kristo! Sa oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesid õigesti, et püüame direktiive üle võtta ilma võimalike lisanditeta. Seda te seal koalitsioonis armastate kõik korrutada, ometi teete peaaegu vastupidi. Selle eelnõuga lisas Riigikantselei direktiivi perearstid ja sellesama esmaste tervishoiuteenuste teema. Tundub, et neid ei kaasatud ka, eks ju, kuivõrd nad reageerisid meile alles pärast arutelu komisjoni istungil. Nii et mulle tundub, et Riigikantselei lihtsalt lisas nad sinna, ilma et oleks nendega suhelnud. Kas sa tead, mis põhjusel sedasi tehakse? Me ju eeldame, et tervishoiutöötajad nii või teisiti kriisides [tööd jätkavad] ja neil on seal roll. Ja siis me ise lisasime komisjonis kolleegide ettepanekul sinna rahvusringhäälingu, aga ka ei suhelnud meediaettevõtetega. Ei räägitud meediateenusest kui sellisest, vaid otsustati lihtsalt rahvusringhääling lisada.

Aitäh! Ma alustan teie teisest küsimusest, mis puudutab rahvusringhäälingut. Oli tõesti [ettepanek], nagu oli ka tähtajaks [esitatud] muudatusettepanek, muuta rahvusringhäälingu töö elutähtsaks teenuseks. Selle tulemusel tuli kokku töörühm, kus ka mina osalesin suve jooksul ning millele anti ülesanne teha rahvusringhäälingu teenuse kohta analüüs, kas see vastab selle direktiivi alusel nendele tingimustele, et olla elutähtis teenus. See analüüs sai valmis juuli lõpuks ja see ütles väga selgelt, et rahvusringhäälingu teenus vastab selle direktiivi mõttes igale elutähtsa teenuse kriteeriumile. See andis kindluse ka meile, otsustajatele, et siis on mõistlik lisada siia direktiivi elutähtsa teenuse [osutajatena] ERR ja Levira. Mis puudutab perearstide pöördumist ja esmatasandi tervise[keskuste] liidu pöördumist, siis tõesti, Riigikantselei tegi koostöös Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti ja Ravimiametiga ettepaneku laiendada seda ringi kohe alguses ja tuua elutähtsa teenuse [osutajatena] sisse ka perearstid. Kui me selle eelnõu saime, siis meil ei olnud riigikaitsekomisjonis kordagi arutelu, et see ei ole mõistlik ettepanek. Meile kõigile tundus see kohe alguses normaalne ja ilmselge, et ka perearstid on kriisiolukorras elutähtsa teenuse osutajad. Mingisugune ravi peaks jätkuma, eriti selleks, et kogu ravi ei oleks erakorralise meditsiini [osakondade] vastutada. Selle tulemusel tundus see meile riigikaitsekomisjonis mõistlik ja meil ei olnud mingit põhjust seda sealt välja võtta. Ma arvan, et need kaks asja, millega seda direktiivi laiendatakse, on väga hästi ja põhjendatult tehtud. Ja see kaasamise küsimus. Kui need pöördumised riigikaitsekomisjoni tulid, siis vastasime neile viisakalt, et tõesti, kahjuks on menetluslikud otsused riigikaitsekomisjonis juba tehtud. Aga ka mina juhtivmenetlejana saatsin personaalselt selle kõik nii Sotsiaalministeeriumile, Terviseametile kui ka Ravimiametile edasi, et neid kaasata. Sealt kinnitati, et seda tehakse. Ja nüüd, kui seda riskianalüüsi tehakse, nagu me kolleeg Arvo Alleriga just debateerisime, see koostöö seal kindlasti toimub ja perearste kaasatakse. Mitte mingil juhul ei tehta riskianalüüsi ilma perearste kaasamata.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Juttu oli juba asutustevahelisest koostööst, teavitajast ja aruandlusest. Need jätame vahele. Aga elutähtsa teenuse toimepidevust korraldav asutus või käesoleva seadusega tema määratud asutus … Neid auväärseid asutusi on siin väga palju: [Riigi] Infosüsteemi Amet, Päästeamet ja nii edasi. Kas peaks looma mingisuguse spetsiaalse koordinatsioonimehhanismi, et elutähtsa teenuse [osutamist] kriisiolukorras sujuvalt ellu viia? Või kes konkreetselt koordineerib kõigi nende ametite tööd? Riigikantselei, ministeerium, minister – kes?

Jah, väga hea küsimus. Kõige laiemas mõttes koordineerib seda tööd Riigikantselei, tema on kriisis juhirollis. Aga sealt allapoole minnes tuleb järgmisena elutähtsa teenuse korraldaja, vastav ministeerium. Elutähtsa teenuse korraldajad vastutavad oma valdkonnas olevate elutähtsate teenuste eest ning juhivad seda protsessi. See lähebki allapoole. Aga lihtne vastus on see, et üleüldiselt juhib seda protsessi Riigikantselei.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen nüüd natukene segaduses. Kuidas siis saab selleks elutähtsa teenuse osutajaks? Kas kuskile tuleb nimekiri, kellele [see staatus] antakse, on see siis valitsuse või kohaliku omavalitsuse poolt? Samas ma loen, et elutähtsa teenuse osutajate üle peetakse arvestust tsiviiltoetuse registris. Siit selline laiendatud küsimus: kas see register on avalik, nii et kõik seda näevad, ja kas selle registri pidamine maksab riigile midagi? Ja millal saab [asutus] elutähtsa teenuse osutajaks, kas siis, kui see kantakse registrisse? See tähendab seda, et tal peab olema riskianalüüs ja kõik muu juba eelnevalt tehtud. Või saab elutähtsa teenuse osutajaks siis, kui kohalik omavalitsus, Vabariigi Valitsus või Päästeamet, kes iganes, määrab ta elutähtsa teenuse osutajaks?

Aitäh! Ma jään vastuse võlgu, kas see register on avalik. Ma pigem arvan, et ei ole avalik. Aga pean seda täpsustama ja saan sulle peale istungit sellest teada anda. Mis puudutab seda, kuidas saada elutähtsa teenuse osutajaks, siis need konkreetsed valdkonnad on seadusega määratletud. Aga nagu ma ka enne viitasin, näiteks toiduga varustamine elutähtsa teenusena – seal võib olla pea 100 ettevõtet, kes mingil moel pakuvad seda teenust, mis on elutähtis. Need konkreetsed teenused [määratakse] rakendusaktiga elutähtsa teenuse korraldaja ehk vastava ministeeriumi poolt. Need tulevad peale seda, kui see seadus on jõustunud. Siis tehakse ministeeriumides täiendavad määrused ja rakendusaktid.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Loomulikult ei ole see asi päris nii ilus ja vahva, nagu me siin rääkisime. Aga ega meil vist suurt pääsu ka pole, kuna tegemist on direktiivi ülevõtmisega. Mure või probleem on selles, nagu ma ütlesin ka küsimuses ettekandjale, et koalitsioon armastab rääkida bürokraatia vähendamisest ja seda, et direktiivi ei laiendata, aga tegelikult tehakse kõike vastupidi. Pärast selle direktiivi ülevõtmist, selle seaduse vastuvõtmist on praeguse 14 teenuse asemel hädaolukorra seaduses kirjas 21 teenust ja nende ettevõtete arv, kes hakkavad neid teenuseid osutama, kasvab 315 võrra ehk 422-ni. See vajalik revisjon, mida oleks pidanud tegema, isegi mitte siin parlamendi tasemel, vaid Riigikantselei tasemel, jäi meil tegemata. Ma mäletan [üsna menetluse] algusest ühte arutelu selle eelnõu üle, kus üks ametnik kirjeldas selle sõnastust niiviisi: see on sõnastatud niimoodi sellepärast, et seda sõnastust on Brüsselis lihtsam kaitsta. Mitte sellepärast, et meil on seda siis lihtsam rakendada või see on hädaolukorras vajalik, vaid sest sellist sõnastust on Brüsselis lihtsam kaitsta. Minu arust on see kogu selle eelnõu tegelik sisuline paatos ka. Rääkimata sellest, et perearstid ja – mulle jäi küll selline mulje – ka proviisorite esindajad said teada sellest siis, kui meil oli teiseks lugemiseks ettevalmistamine, nii nagu hea komisjoni ettekandja ilusti ütles. Aga mulle jäi mulje, kuna nad pöördusid pärast seda meie poole, et nad tahtsid olla rohkem kaasatud, ka tervisekeskuste liit. See näitab, et kui kaasamine on ka olnud, siis täpselt ei tea, milline. See, mida Kristo Enn ütles, ma arvan, on kõige parem näide sellest, et me räägime selle eelnõu puhul täiendavatest koormistest perearstidele, mitte sellest, mida ja kuidas nad tegema peavad. Ettekandja rääkis, et loomulikult me tahame, et perearstid oleks kriisides kaasatud. Loomulikult tahame! Nagu istungi juhataja ütles, meil on alates 2017. aastast [juhised], kuidas viia läbi istungit, kui tekib kriis. Aga mida me tegime? Mina polnud sellest kuulnud, ma ei tea, võib-olla ülejäänud kolleegid olid ja ma olen 101-st ainuke, kes sellest ei teadnud. Aga tegelikult me olime suhteliselt abitud. Ma ei ole kindel, et see, et meil tuleb juurde analüüse ja kohustusi erinevatele ettevõtetele, meid kriisides väga palju aitab. Selles kontekstis, kui me räägime direktiividest, on minu meelest õige nii, nagu me retooriliselt kõik räägime ja õigeks peame, et sinna võimalikult vähe omalt poolt lisaks panna. Meediaettevõtete puhul oli nii, et osa kolleege tuli [ettepanekuga], ja loomulikult on meil kõigil õigus ettepanekuid teha. Aga ka seal oli probleem. Kultuuriministeeriumist saab elutähtsat teenust korraldav asutus, eks ju. Ma küsisin, kas käis arutelu ka teistega. Me ei rääkinud teenusest, me ei rääkinud meediateenusest. Kui komisjonis oli arutelu, ütles üks kolleegidest õigesti, et Ukrainas täna ju ka ei ole seda. [Teine] kolleeg ütles, et vot, kui ERR‑ist enam piiksugi ei tule, siis järelikult meie riiki pole enam olemas. Aga Ukraina puhul me teame, et Telegram on põhiline vahend, mille kaudu info liigub. Kahjuks me selle direktiivi puhul ei räägi teenusest ja teenuse olemusest endast, vaid kuskil keegi saab ETO-ks, arvates, et see on mingi voorus. Tegelikult kaasnevad sellega loomulikult kohustused ja peamiselt bürokraatia. Eelnõu kokkukirjutajad on kirjutanud, et järgmise kuue aasta jooksul on ainult elutähtsa teenuse asutustele, kes korraldavad seda teenust, järgnevateks aastateks planeeritud kulu 15 miljonit eurot. Sinna ei kuulu kohalikud omavalitsused, kellele tuleb täiendav kulu ja asutuse kohta vähemalt üks ametnik, kes sellega peab tegelema hakkama. Rääkimata nendest organisatsioonidest, 422 ettevõttest, kellel tekib halduskoormus seetõttu, et [tuleb] seda plaani teha. Nüüd on meie jaoks kõige olulisem, et kui kriisid tulevad, siis keegi on neid plaane lugenud – tahaksin loota –, et me teaksime, mis seal kirjas on ja suudaksime [kriisidele] reageerida. Sellel arutelul, millele eelnõu eestvedaja viitas, oli üks hea näide veel. Palun igaks juhuks lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaks.

See oli pangandus. Me teame, et ka esmatasandi puhul kõik arstid loomulikult teavad, kuhu ja kuidas panustada. Küsimus on, kes ja kuidas seda koordineerib. Panganduses on ka erinevate kriiside jaoks omad reeglid olemas. [Pangad] alluvad Euroopa Keskpangale, seal on terve plejaad ametnikke, kes ka Eesti pankadega tegelevad [ja määravad], millistele kriteeriumidele Eesti pangad peavad vastama. Meil tekkis komisjoni arutelu käigus küsimus, kas Rahandusministeerium on sellest teadlik, kas seda arutati direktiivi [arutamise] käigus. Me tegelikult ei saanud komisjonis vastust. Ja siis öeldi, et esitagu seesama plaan. Aga ükski pank ei saa esitada sama plaani, kui tegelikult on uued formularid ja vormid. Ükski pank ei saa endale lubada, et ta esitab lihtsalt suvaliselt ühe plaani, mille ta on pidanud Euroopa Keskpangale esitama, ka Eesti Pangale. Ma ei tea, kui palju Eesti Pangas on inimesi, kes seda jälgivad. Me räägime bürokraatia vähendamisest, räägime kulude kokkuhoiust, aga tegelikult selle eelnõuga töötame nendele eesmärkidele kõvasti vastu. Ja see on põhjus, miks Isamaa fraktsiooni liikmed seda eelnõu toetada ei saa. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan tänada kolleege komisjonis ja ka kaasatuid, et me oleme jõudnud selle eelnõuga nii kaugele. Aga minu küsimus juba komisjonis oli, ja see küsimus ei ole retooriline, kas meil oli selleks vaja eurodirektiivi, et me tuleks selle peale, et toit, ravimid, sadamad, lennuväljad … Me panime 6 + 1 valdkonda siia juurde, meie muudatusettepaneku põhjal, ütleksin niiviisi, ka kõige olulisema, riikliku meedia – kas selleks oli vaja eurodirektiivi? Kas me ise selle peale kuidagi ei suutnud tulla? Järelikult oli vaja. Hea seegi, et see tõuge tuli ja pani meid tegema asju, mida me oleks pidanud tegema juba aastaid tagasi. Jah, elutähtsaid teenuseid on meil nüüd 21. Küsin nii: kas ükski neist on selline, mida meie riik ja rahvas kriisi ja sõja ajal ei vajaks? Vastus on, et ma küll siin ühtegi sellist teenust ei näe. Loomulikult, siin on palju tehnilisi detaile ja küsimusi, kuidas neid asju kõige paremal viisil korraldada. Aga me saame kõige sellega edaspidi tegeleda ja teatud detaile võib-olla parandada. Ma ise pean seda laiapindses riigikaitses suureks edasiminekuks, et me oleme saanud enam-vähem kõik valdkonnad – nii palju, kui me praegu suudame näha –, mida riigil ja rahval oleks kriisi ja sõja ajal toimimiseks vaja, elutähtsate teenuste hulka pandud. Kuidas seda tehniliselt paremini korraldada ja teha? Loomulikult, selle direktiivi ülevõtmise aeg surus peale, mistõttu me ei saanud võib-olla kõikide detailide puhul piisavalt süviti minna. Ka kaasatute puhul oli näha kahte tüüpi suhtumist: oli neid, kes soovisid ise rohkem teha, sisuliselt palusid, et pange meile need ülesanded, mida me niikuinii teeme, ja oli teisi, kes olid kõhklevad või lausa palusid, et ärge meile pange. Kõige hämmastavam oli minu jaoks see, et toidutootjad – toitu me niikuinii vajame – tulid ka meie käest sisuliselt paluma, et võib-olla ei peaks neid sinna panema. Aga on selge, et toitu meil on vaja. Ka seesama perearstide küsimus – ega kriisi ja sõja ajal ei saa perearstiteenus lakata olemast. Küsimus on selles, mis mahus ja kvaliteediga me suudame [seda osutada]. See küsimus on vaja siin ära lahendada, ja nende tehniliste detailidega me kindlasti läheme siit edasi. Ma arvan, et me oleme õigel teel. Kutsun üles seda eelnõu toetama. Ja ma arvan küll, et nii komisjon kui ka meie siin suures saalis – nii see koosseis kui ka järgmine – oleme edaspidi suutelised nende tehniliste üksikasjadega edasi minema ja neid parandama, kui selleks vajadust näeme. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, auväärt Riigikogu esimees! Head kolleegid! Esiteks, Arvo Allerile ka: ETO-de register on avalik, sellega saab ilusti tutvuda. Ja Priidule, kes on nüüd küll juba ära jooksnud elutähtsat teenust osutama: tegelikult perearstid olid meil sellele komisjoni istungile ilusti kaasatud. Nad olid seal kohal, aga seal ei küsinud nad ühtegi küsimust ega teinud ühtegi ettepanekut ja alles hiljem tuli nende pöördumine. Aga lihtsalt räägin üle, mis on üldse selle seaduse sisu ja eesmärk. Selle eelnõu peamine eesmärk on tagada elutähtsa teenuse osutajate toimepidevus igas olukorras ning seeläbi elanike elu ja tervis ning ühiskonna ja riigi toimimine erinevat laadi kriisides tervikuna. Eesti on Euroopa Liidus tegelikult igas mõttes teerajaja, meil on elutähtsa teenuse regulatsioon juba mõnda aega olemas olnud. Nüüd me vaid laiendame seda. Kuid väga mitmes Euroopa Liidu riigis ei olnud enne selle direktiivi ülevõtmist sellist regulatsiooni üldse. Hea meel on tõdeda, et Eesti on laiapindset riigikaitset juba aastaid väga tõsiselt võtnud. Nüüd siis tõesti täiendame ka elutähtsate teenuste ringi. Riigikogu tasemel tõime sisse veel rahvusringhäälingu ja Levira, kuna me ju saame aru, et info kättesaadavus, eriti just usalduslikust allikast, on kriisiolukorras ülimalt oluline. Võib-olla isegi veel olulisem kui rahuajal. CER-direktiiv on osa üleeuroopalisest kriisikindlusest. Meie asi on igas mõttes tagada, et meie kriisikindluse suurendamine nii erinevate Euroopa Liidu mehhanismide kui ka riigisiseste mehhanismide abil jätkub. Seetõttu on mul väga hea meel, et varsti tuleb Riigikokku valmisoleku seadus, mis määratleb paremini kogu kriisijuhtimise mehhanismid. Selle eelnõu rakendamine on samm Eesti ettevõtete suurema kriisikindluse suunas. Seni on elutähtsa teenuse toimimise õigusruum asümmeetriliste ohtude ja sõjalise kaitse kontekstis olnud liiga kitsas ja nüüd seda laiendame. Eelnõu rakendamine rõhutab ka sellisteks ohtudeks valmistumise tähtsust. Kõik elutähtsate teenuste osutajad saavad kriisiplaanid. Neid kriisiplaane on niikuinii vaja, on ka rahuajal vaja. Hea Riigikogu, see on väga hea eelnõu, läheme menetlusega edasi. Palun toetage seda kolmandal lugemisel, mis loodetavalt peatselt tuleb. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali.

Austatav härra juhataja! Head kolleegid! Ma ei plaaninud üleüldse rääkida, aga hea kolleeg Priit Sibul ikkagi provotseeris mind. Ma olen natukene temas pettunud ja natukene Isamaas ka. Paar asja. Esiteks see, et me olime täna siin saalis abitud. Minu meelest ülemäära abitud me saalis ei olnud, me ikkagi langetasime targa otsuse istungit jätkata ja see läbi viia, [hoolimata] sellest, et poliitiline vastasrind tegi ettepaneku: "Teate, seal vist üks juhe läks katki, lähme koju ära." Aga mis me siis teeme, kui on päriselt kriis, mis me siis teeme, kui on päriselt küberrünnak, kui päriselt ei ole elektrit? Riigikogu roll on olla kohal, olla koos ja toimetada. Me saame tänast päeva võtta nagu õppust. Kui soovite, siis nagu õppust Pärnu pataljonis – see oli tegelikult kompanii – Kaitseväe algpäevadel: kui ei olnud paukmoona, kasutati taktikaõppusel kõva moona, mille peale keegi ei julge täna mõeldagi. Aga noh, ütleme siis, et oli õppus päris tulega. See läks meil hästi. Hea küll, tehniline staff taastas elektriühenduse ja side ka, aga me ei löönud põnnama ja Riigikogu toimib kõigest hoolimata. No mis siis, nagu kolleeg Kivimägi ütles, et kuskil sahtlis on see juhend ka. Väga hea, tulebki juhend üles otsida, läbi lugeda ja harjutada, et me oleks igasugusteks olukordadeks valmis. Sellepärast et tegelikult meil on, no päriselt ja mitte tegelikult, vastutus oma rahva ees. Kui Riigikogu toimib, siis on ka Eesti riik olemas. Ja kriisi või sõja korral on meie töö ja kohustus mitte evakueeruda, ära joosta, vaid olla siin, olla koos, olla valmis võtma vastu otsuseid. Täna me tegime koos targalt täitsa nagu esimese sammu ja mul on ülihea meel selle üle. Nüüd edasi. Mina olingi see üks kolleeg, kes ütles, et kui ERR‑ist ei tule piiksugi, siis tõenäoliselt ei ole ka Eesti riiki. Eesti riigi kriisikommunikatsioon on täna suures osas üles ehitatud selle peale, et sul on raadio, kus on mingi generaator sees, ja käega [väntad], või on patareid – kuula, mis toimub. Ja kui sealt raadiost ei tule ühtegi piiksu, siis tõenäoliselt hakkad juba kahtlema, mis värvi lipp Toompeal lehvib. Sellepärast et, nagu ma olen ka siin mitu korda rääkinud, moodne sõda, ka [sõda] Ukrainas, käib ikkagi kuues lahinguruumis korraga: maal, vees, õhus, küber[ruumis], kosmoses ja inforuumis. Kui me inforuumi ei kontrolli, kui meil ei ole inforuumis elanikkonnale juurdepääsu, oleme me kaotanud. See on ka põhjus, miks riigikaitsekomisjon tegi ettepaneku Euroopa Liidu direktiivi täiendada. Meil on väga pikalt räägitud, et kohe tuleb üks seadus, VOS, valmisoleku seadus või rahu‑ ja kriisiaja seadus, et ta kunagi tuleb ja siis Riigikogu menetleb seda, see on väga mahukas, see on kõigi seaduste isa, ema, vanaema ja vanaisa. Aga see seaduseelnõu ei ole Riigikokku jõudnud, ministeeriumid veel arutavad seda. Selles mõttes me oleme riigikaitsekomisjonis natukene läbematud, et meil ei ole aega seda oodata, meil on mingid asjad vaja kohe ära teha. Ja seepärast me otsustasimegi teha koos seaduseparanduse, et teha Levira ja ERR ka ETO‑ks. Küll hiljem, järgmiste seadustega on meil aega [üksikasju] parandada. Aga teeme selle kohe ära, sellepärast et kui me seda ei tee, siis me võime kriisiolukorras olla tõesti hädas. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Me läheme nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on selle eelnõu kohta esitatud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Peeter Tali, Meelis Kiili, Leo Kunnas, Raimond Kaljulaid, Enn Eesmaa ja Alar Laneman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt. Järgmise muudatusettepaneku juures tuleb ka see sisu välja. Teine muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjoni enda seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja neljas muudatusettepanek, esitanud riigikaitsekomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 426 teine lugemine lõpetada. Selle eelnõu teine lugemine on lõpetatud.