Haldusalas veetav poliitika

Tänane kuues küsimus on samuti sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on haldusalas veetav poliitika. Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Kuulan teid ja mõtlen, et pidada 1050 koduse ema ravikindlustuse eest maksmist luksuseks on päris hoolimatu ja nendega [mittearvestav] seisukoht, kuna kõik lapsi kasvatavad pered teavad, et laste kasvatamine on lapse rõõmu kõrval suur töö lisaks suurtele kuludele. Me kasvatame üles ju tuleviku maksumaksjaid, see on riigile kasulik. Poliitika ongi aga signaalide andmise kunst ja teie kunsti näide 3. septembri "Aktuaalses kaameras" oli klassivaenu tekitav, mõte jääb samaks siin saalis öelduga, te ütlesite: "See on põhimõtte küsimus, sest kõik ülejäänud inimesed teevad tööd selleks, et tagada endale ravikindlustust, ja meie ühiskonnana maksame siis avaliku raha eest kinni neile, kelle peres on jõukust sedavõrra palju, et üks vanem võib jääda koduseks ja ei peagi tööl käima." Tekitab hämmeldust, mis jõukusest saab lasterikaste perede näitel üldse rääkida ja kust tuleb selline justkui jaga-ja-valitse-õpikunäide, mille järgi te üritate taas eri suuruses peresid üksteise vastu ässitada, et oma poliitikaid õigustada. Täpselt samamoodi toimus avalik kommunikatsioon perehüvitiste vähendamise põhjendamisel. Miks te tekitate eri peretüüpide vahel vaenu oma väljaütlemistega?

Proua minister, palun!

Suur aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kõik pered ja lapsed on olulised. Olen seda ka korduvalt verbaalselt väljendanud. Ma olen täiesti veendunud, et keerukam on nendel peredel, kus on üks vanem või puudega vanem. Keerukam on nendel peredel, kus on puudega lapsed, ja kindlasti ka nendel peredel, kus on rohkem lapsi, sest see elukorraldus kujutab endast teistsugust igapäevaelu: sõltuvalt laste arvust on rohkem toiminguid. Sellele vaatamata ei saa öelda, et Eesti pere- ja lastetoetuste süsteem oleks kuidagi lasterikaste perede vaenulik, võrreldes ka teiste riikide ja sündimuskordajaga. 2021. aastal oli Soomes sündimuskordaja 1,46 ning lapsetoetus kolmelapselisele perele 333 eurot ja 51 senti, Eestis on see nüüd juba paar aastat olnud 710 eurot. Ma ei hakka teiste riikide näiteid siin ette lugema, aga me näeme igalt poolt seda, et on seesama murekoht – madal sündimus –, kuid samal ajal on Eestis siiski väga suured [toetused], me oleme selle poolest esirinnas ja tegelikult oleme eeskätt lasterikaste perede toetuse poolest esirinnas. Kui me vaatame seda ka laste arvu järgi peres, siis ühe- ja kahelapseline pere saab lapse kohta 80 eurot ning kolmelapseline pere 237 eurot. Jah, ta kahaneb kuni seitsmenda lapseni lapse kohta, olles kuuenda lapse puhul 168 eurot, kuid tõuseb uuesti seitsme ja enama [lapse] puhul, sest seal toetuse määr uuesti suureneb. Ma ei usu, et need numbrid kinnitaksid kuidagi just seda poolt, et me oleme olnud lasterikaste perede või puuetega laste suhtes vaenulikud, kelle toetusi me tõstame alates 1. jaanuarist. Samamoodi oleme puuetega lastele järjepanu pakkunud uusi ja mugavamaid teenuseid. Ma lugesin täna ette ka selle, mida oleme teinud last üksi kasvatavate vanemate heaks, mis puudutab elatisabi, toitjakaotuspensioni muutmist toetuseks ja nii edasi ja nii edasi.

Suur tänu! Järgnevalt Riina Solman, täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud sotsiaalkaitseminister! Mis puudutab haavatavaid sihtgruppe, siis siin me oleme teiega ühel meelel, aga seda signaalide kunsti, kuidas te tegelikult eri peretüüpe üksteise vastu ässitate selleks, et õigustada oma poliitikaid – selles ma teiega nõus ei ole. Demograafia ja sündimuse küsimuses peaksite andma inimestele enam valikuvabadust, sest osa inimesi – emasid – soovivad laste kõrvalt tööl käia, karjääri teha, kuid teised tahavadki paremaid võimalusi oma töö- ja pereelu ühildamiseks ning kolmandad tahaksid võimalikult kaua oma lapsi kodus ise kasvatada, sest see on efektiivsem. Kui on neid lapsi palju, siis on see ka laste jaoks tervislikum, ning logistika ja muu vaev sinna juurde. Kui me räägime paljulapselisest perest, siis on neil kahtlemata suuremad kulud ja emal ongi kasulikum kodus olla. Miks teie koalitsioon ajab kõik emad tööle ja võimalikult ruttu? 3. septembril rahvusringhäälingule räägitut ma juba tõin esile. Te võidate kodus last kasvatavatelt emadelt ravikindlustuse äravõtmisest 1,5 miljonit eurot. Aga kõik emad ei taha ruttu tööle minna, ja mis on laste jaoks tervislikum, see on ka riigi jaoks kasulikum. Ravikindlustusega jätkamine on riigi jaoks palju kasulikum. Eesti riigi huvides on nende perede teelt takistused kõrvaldada, kes soovivad lapsi kasvatada. Aga nüüd ravikindlustust ära võttes te võrdsustate kodus lapsi kasvatavad emad kodututega, kes ei saa riiklikku [ravi]kindlustust. See on väga kurb ja piinlik. Ja ma küsin: miks te ajate kõiki emasid tööle võimalikult ruttu? Kas see poliitika on Sotsiaalministeeriumi poliitika, kusagilt üle võetud poliitika või Reformierakonna poliitikasoovitus? Miks kujundab Sotsiaalministeerium jäigalt sellist emade ja laste soove arvestamata poliitikat, kui see on riigi jaoks pikas perspektiivis kasulikum, rääkimata lastest, kes saaksid ema enda tahtel tema hoole all kasvada?

Aitäh! Kuni 1,5 aasta möödumiseni on vanem, kes on lapsega kodus – ema või siis isa – ravikindlustatud. Me räägime lapsest kuni 8. eluaastani või siis vähemalt kolmest lapsest, kes on alla 16-aastased. Me räägime üsna erilisest olukorrast. Vaadake, riigi vaates on nii, et need maksud, mille eest me inimestele hüvesid pakume, tulevad tööl käivatelt inimestelt, ehk riigi jaoks loomulikult on oluline, et võimalikult palju inimesi tööl käiksid. Sellele vaatamata – 1,5 aastat vanemahüvitist on Eestis ülihelde ajaperiood, mil vanem saab rahuliku südamega kodus oma lapsi kasvatada. Veel kord – põhiseadus ütleb, et vanemad peaksid oma lapsi ülal pidama. Põhiseadus ütleb meile ka, et [nad] on riigi erilise hoole all – täiesti nõus. See riigi eriline hool väljendub laste- ja peretoetuste süsteemis, millest ma varasemalt rääkisin ja mis on võrdluses teiste riikidega helde, nagu on ka helde vanemahüvitise periood – 1,5 aastat –, mil ema või isa saab lapsega kodus olla. Aga me vajame neid tööl käivaid inimesi selleks, et oleks maksumaksjaid ja et me saaksime neid hüvesid jätkusuutlikult [pakkuda]. Teise poole pealt tuleb ka öelda seda, et mõlemal vanemal on võrdne kohustus oma lapsi üleval pidada, mida täpsustab perekonnaseadus detailselt. Kui perekond valib selle mudeli, et üks vanematest jääb koduseks, siis teine, tööl käiv vanem peaks ka selle kompenseerima, et see valitud eluviis oleks võimalik. Ja ma väga kahtlen selles, kas ühiskond tervikuna peab seda tegema, sest kui me räägime üksikvanemast, kellel ei ole seda valikut, tal ei ole kõrval kaaslast, kes aitaks tal sellist elustiili viljeleda ja olla lastega kodus kuni nende 8. eluaastani või kolme lapse puhul kuni nende 16. eluaastani, siis tema peab käima tööl selleks, et teenida elatist lapsele ja endale, maksta maksu, millest [pakutakse] muu hulgas sedasama hüve, mille äravõtmist te hukka mõistate. 1050 (Hääl saalist.) inimest on need inimesed, keda see muudatus puudutab, ja kordan – see on õigluse küsimus, sest kõik inimesed ei saa valida endale sellist elustiili ja… Ma ei saa rääkida.

Lugupeetud minister! Lõpetage see lause ära, meil on selle [teema] kohta üks lisaküsimus.

Ei, mul ei ole midagi öelda.

Selge, siis ma annan järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvartile võimaluse esitada lisaküsimuse. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Täna hommikul ilmus uudis, kus Eesti 200 juht Kristina Kallas andis teada, et tuleks üle vaadata pensioniindeksid. Tema sõnul tuleb kaaluda pensionide indekseerimisest lahtisidumist. Praegu pensionide kallale minemine oleks ju täiesti vastutustundetu, sest Eesti pensionid on Euroopa Liidu riikide arvestuses niigi väikesed ning kiire hinnatõus ja uued maksud on pannud meie kõige nõrgemad ühiskonnarühmad, kaasa arvatud pensionärid, palju keerulisemasse seisu. Nende vaesusesse langemise risk on oluliselt suurenenud, ja muide – pensionide indekseerimise mõte ongi ju alati olnud see ja see kokkulepe seisnes alati selles, et just kaitsta pensionäre elukalliduse ja hinnatõusu kasvu eest ning kompenseerida seda. See on muidugi hämmastav, et haridusminister, kes ei suuda oma valdkonnas hakkama saada ja on juba teatanud, et õpetajate palgatõusuks raha ei leia, soovib nüüd teiste valdkondadega hakata tegelema ja lisaks õpetajatele ka pensionärid streikima saada. Öelge palun, kas see on Eesti 200 haridusministri soolo või see on reaalselt valitsuse uus plaan ja suund, mida hetkel arutatakse.

Proua minister, palun!

Aitäh! Tänan küsimuse eest! Koalitsioonilepet tehes lepiti kokku ka selles, et pensionides muudatusi ei tehta. Kõik see, mida te kirjeldasite, on absoluutselt õige. Eesti pensionid on Euroopa Liidu ühed madalamad, Eesti pensionärid on Euroopa Liidu ühed töökamad. Nii nagu ma olen varem öelnud – see töökus ei pruugi tulla mitte tööarmastusest, vaid väikesest pensionist. Ja tõepoolest – ligi kolmandik 65–74-aastastest Eesti vanaduspensionäridest on tegelikult tööturul aktiivsed, jah, kõrgemas vanuses see protsent loomulikult langeb. Just sellepärast, et Eesti pensionäridel on sissetulekud olnud väikesed, oleme ellu kutsunud hooldereformi, et suure abivajaduse korral oleks neil võimalik väärikalt vananeda. Kuigi pensionid on viimastel aastatel väga oluliselt tõusnud – 2024., käesoleval aastal 10,6% ja aasta varem 17,6% –, siis jätkuvalt ei ole me Euroopa võrdluses edasi tõusnud või ülespoole nihkunud ja sellepärast pensionide indekseerimise [lõpetamine] ei ole Reformierakonna plaan. Poliitikutel, kõigil on alati õigus kaasa rääkida, mida nad arvavad ja mõtlevad. Kõigepealt järgmine sügis tulevad kohalikud valimised, aga siis ei ole ka väga kaugel parlamendivalimised. Ma usun, et iga erakond saab teha need valikud, et milliste lubaduste ja mõtetega nemad valimistele vastu lähevad. Aga Reformierakonna plaan see ei ole.

Suur tänu! Lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.