NATO riikide kaitsekulutuste 2% kohustuse mittetäitmine

Tänane neljas küsimus on välisminister Margus Tsahknale. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov. Teema on NATO riikide kaitsekulutuste 2% kohustuse mittetäitmine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ministrid, peaminister! Minu küsimus on seotud solidaarse kaitsekulude maksmisega. Teatavasti Eesti riik juba maksab kõvasti üle kokkulepitud 2% kaitsekuludeks, see võib ka 5% olla, aga me saame aru, et sellest ikkagi ei piisa selleks, et tagada solidaarne kaitse. Üks kolmandik NATO riikidest ei ole täitnud seda 2%: sellised suured riigid, nagu Itaalia, Hispaania, teised ka. Kas Välisministeerium on teinud selgitustööd, lobitööd selleks, et see solidaarsus oleks täidetud ka nendes riikides, kes ei ole täitnud seda 2% nõuet või siis kokkulepet?

Aitäh, hea küsija! See on väga oluline teema, eriti praeguses kontekstis, kui Venemaa viib läbi agressiooni Ukraina vastu ja julgeolekuolukord meie regioonis on väga keeruline ja need prognoosid ei ole midagi lillelist. Uus valitsus oma koalitsioonilepinguga nägi ette seda, et me lisaks sellele, mis praegu on kokku lepitud kaitseinvesteeringute näol, lisame sinna selle suure programmi, mis puudutab eraldi eelkõige meie oma kaitsevõimekuste soetamist järgmiste aastate jooksul. Seetõttu kaitsekulude debatt on väga oluline. Nagu ei ole ka saladus, siis me teeme päris suuri kärpeid riigi enda valitsemiskuludes – järgmise nelja aasta jooksul üle miljardi euro. Samal ajal oleme sunnitud ka võtma lisamaksu, küll tähtajaliselt, Eesti ühiskonnast ja majandusest, et need eesmärgid täita. Kui me vaatame, mis see olukord on hetkel, siis 23 NATO liikmesriiki täidavad ära miinimumi 2% [SKP-st], samas 8 [riiki] ja mõned veel ei täida. Kuid kui me vaatame seda dünaamikat võrreldes 2014. aastaga, ehk kümme aastat tagasi, siis sellel hetkel oli NATO-s kolm liikmesriiki, kes täitsid [nõude] ära 2% tasemel. Ehk siis tegelikult on viimastel aastatel väga paljud riigid oma kokkulepitud eesmärgid täitnud ja veelgi enam. Eestil on moraalne alus olla eestkõneleja just nimelt kaitsekulude tõstmise vajaduste suhtes ja seda oleme ka teinud – nii Eesti valitsuse, Eesti välisministeeriumi, kaitseministeeriumi kui ka tegelikult Riigikogu tasemel. Juba eelmisel aastal NATO tippkohtumisel Vilniuses ja nüüd sellel aastal toimunud Washingtoni tippkohtumisel on Eesti välja käinud uue eesmärgi, mis võiks olla miinimum, põrand kõigi NATO liikmesriikide jaoks kaitseinvesteeringute ja kaitsekulude võtmes: et see oleks 2,5%. Eestil endal on sellel aastal kaitsekulutuste maht 3,4% ja see on viimase aasta-kahe jooksul olnud väga märkimisväärne tõus. NATO liikmesriikidest kõige rohkem SKP mõttes investeerib Poola, kellel on [kaitsekulutused] sellel aastal 4,1% – see tõus on olnud märkimisväärne. NATO liikmesriikidest on Eesti teisel kohal ja meile järgnevad Ameerika Ühendriigid, kellest me oleme olnud kõik pidevalt tagapool. Aga nüüd me võime öelda, mis ei ole küll mingi võistlus, et kes on esimesel-teisel-kolmandal kohal, kuid Eesti investeerib ja Eesti inimesed investeerivad väga palju kaitsekuludesse.

Suur tänu! Lisaküsimuse saab Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Mul tõesti on väga oluline küsimus ja teema. Ega ilma liitlasteta me kindlasti hakkama ei saa. Nüüd ongi see küsimus: kui palju meil endil või välisministril on mõju selle teemaga tegeleda, et ka teised NATO liikmesriigid ikkagi oleksid sama tublid, kui meie oleme, ehk kui me räägime eelarve kogumisest üle 2%, nii nagu meil ka plaanis on? See on erakondadeülene otsus ja selles osas meil sisepoliitikas vaidlusi ei ole. Nüüd on see küsimus: mis me saame selleks teha, et ka teised NATO liikmesriigid järgiksid meie eeskuju?

Aitäh! See on väga oluline debatt kogu Eesti ühiskonnas ka, eriti olukorras, kus mitte väga heas majandusolukorras me investeerime üha rohkem. Ja küsimus ei ole ju mitte selles, mitu protsenti me sinna paneme, sest see protsent SKP-st ei ole ju asi iseeneses, vaid selle protsendi taga on reaalne rahaline võimekus ja sellest tulenevad sõjalised võimed või kaitsevõimed. See 2% on olnud ju ikkagi suhteliselt rahu ajal kokku lepitud eesmärk, mida küll mõned riigid veel ei ole täitnud, aga üha enam riike seda täidavad. Seetõttu me peame vajalikuks, arvestades julgeolekuolukorda, et tegelikult see protsent tulevikus võiks olla kõigile miinimum 2,5%. Nüüd, mida Eesti teeb. Eesti ju tegelikult täidab seda põhimõtet ja neid kaitseplaane, mis on NATO‑s kokku lepitud eelmisel aastal Vilniuse tippkohtumisel, ja seetõttu ka meie oleme otsustanud, et mitte ühtegi millimeetrit NATO ega Eesti territooriumist ei loovutata näiteks Venemaale, kui ta peaks otsustama meid rünnata, ja et siis kuidagi hakkame veel tagasi võitlema, vaid et need väevõimed, mida oleme soetamas ja mille soetamist oleme otsustanud poliitiliselt ka rahaga tagada, peavad tagama selle, et esiteks heidutus oleks nii tugev, et Venemaa ei tahakski oma käsi meie külge panna, ja teiseks, et meil oleks võimalik koheselt reageerida nõnda, et meie territooriumi ära ei anta. Lihtsalt peame meeles pidama, et Eesti strateegiline sügavus on 200 kilomeetrit kuni mereni. Ühtlasi peame ka väga selgelt õppima sellest, kuidas Venemaa peab sõda Ukrainas: seal kasutatakse laastatud, hävitatud maa taktikat infrastruktuuri mõttes, aga ka inimeste suhtes: küüditatakse lapsi ja kõik need teemad, mille kohta me teame. See on olnud tegelikult see kontseptsiooni muutus, mis on ka NATO-s kokku lepitud. Seetõttu Eesti ongi eestkõneleja: ta näitab oma tegudega ja Eesti inimesed näitavad oma maksevõimekusega seda, et me peame ise ja ka kõik koos investeerima oma võimetesse. Mida me veel teeme koos regiooni riikidega – paratamatult Venemaa naabruses me investeerime rohkem oma riigi kaitsesse kui võib-olla mõned muud riigid, kellel ei ole piiri Venemaaga või kes ei tunneta seda ohtu otseselt. Ka Euroopa Liidu tasemel, ma loodan, et uus Euroopa Komisjon võtab tõsiselt ette teema, et emiteerida võlakirju, kaitsevõlakirju Euroopa Liidu tasemel ja jagada seda koormust ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. See oleks hädavajalik eelkõige meie ehk piiririikide jaoks, aga see annaks ka sellise koormuse jagamise võimaluse meie enda inimestele ja majandusele, ja ma näen, et selles suunas on poliitiline tahe küpsemas.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise.