Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu (329 SE) esimene lugemine

Liigume tänase päevakorraga edasi. Meie üheksas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 329 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Nii nagu [eesistuja] juba ütles, oleme sisse andnud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja selle sisu on lihtne: perehüvitiste seaduse § 4 lõige 11 tunnistatakse kehtetuks ehk kaotatakse ära õigus ajutiselt Eestis viibivatel isikutel saada riigilt vanemahüvitist. Seaduse eesmärk selle eelnõu seletuskirja järgi on see, et lõpetada ema vanemahüvitise määramine ja selle maksmine ajutise viibimisalusega Eestis viibivale ja töötavale isikule, kelle eest on sotsiaalmaksu maksja kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel. Vanemahüvitise eesmärk on tõsta sündimust ja see on üks abinõu rahvastikukriisi lahendamiseks. 2022. aastal aga hakkas kehtima perehüvitiste seaduse [säte], mille alusel vanemahüvitist määratakse ja makstakse ka ajutise viibimisalusega Eestis seaduslikult viibivale ja töötavale isikule, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes ise enda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, nagu ma juba ütlesin. Seda me tahaksimegi nüüd muuta. Üks põhjus muu hulgas on see, et kuna kolmandates riikides enamasti vanemahüvitist ei maksta, siis võib riiki sisenemise eesmärgiks olla otseselt vanemahüvitis. Ja selliselt kasutatakse ära Eestis kehtivaid sotsiaalseid hüvesid, mille tegelik eesmärk on lahendada Eesti rahvastikukriisi. Eelnõu ei sisalda uusi, vähetuntud ega võõrkeelseid termineid. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega. Ja seaduse mõju, mis ongi väga suures osas selle eelnõu esitamise eesmärk ja põhjus, on see, et seadus aitab vähendada riigieelarvelisi kulusid. Meile igapäevaselt siin räägitakse, et riigi kulud on väga-väga suured. Seetõttu palun seda ettepanekut toetada, sest nii saame riigi kulusid [vähendada]. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsiks natuke näiteid mujalt Euroopast. Kas teistes riikides on selliseid negatiivseid kogemusi seoses ülemäära suurte sotsiaaltoetustega sisserändajatele, migrantidele? On teil mingeid negatiivseid näiteid tuua, mida need toetused kaasa on toonud, kui neid on mujal Euroopas ülemäära heldelt [makstud] kolmandatest riikidest pärit isikutele?

Mul ei ole siin mingisuguseid ametlikke või statistilisi andmeid, aga me teame, et Põhjamaades on väga helded sotsiaaltoetused, eriti Rootsis ja meie kõige lähemas riigis Soomes. Ja me kõik ju tarbime meediat ja tegelikult näeme, mis seal riikides toimub ja kuidas suur sisseränne on väga paljuski tingitud üliheldetest sotsiaaltoetustest, mida siis nii tarvitatakse kui ka väga suures osas kuritarvitatakse. See on viinud tegelikult ühiskonnas palju laiemalt kõikvõimalike muude probleemideni. Ei ole ainult see probleem, kas me maksame riigieelarvest raha välja, kui palju me maksame või kui suuri kulutusi me teeme. Nii Eesti kui ka teised riigid, kõik ägavad praegu, kuidas ma ütlen, liiga suurte kulutuste all, mis lähevad sotsiaalvaldkonda. Soome ja Rootsi näitel me võime öelda, et [toetused] lähevad väga suures osas immigrantrahvastikule. See on omakorda kaasa toonud selle, kui me vaatame, milline on sündimus põliselanike hulgas või immigrantrahvastiku hulgas, et nemad, kes on tulnud väljastpoolt sisse ja väga suures osas [kasutavad] neid kõikvõimalikke perehüvitisi ja erinevaid sotsiaaltoetusi, taastoodavad rahvastikku rohkem. Aga see ei ole põlisrahvastik ja see omakorda viib tasakaalust välja ju, ütleme, riikide rahvastiku koosluse. Need on sellised negatiivsed näited, mida me võime lähiriikidest tuua. Ja ma arvan, et kõik inimesed, kes suudavad analüüsida seda, mis toimub nendes riikides, võivad selle automaatselt ju meie keskkonda üle tõsta. Kõik see, mis on toimunud mujal, saab varem või hiljem toimuma ka Eestis. See perehüvitiste seaduse muutmise seadus on selline esimene pääsuke, mille tegelikult võiks ju ära teha. Me saadaksime välja selge signaali, vähemalt nendele inimestele, kes tulevad siia riikidest, kus … Ütleme, kas või mõned sellised toetused, mille kohta meie inimesed ütlevad, et need on väikesed, ja mida võiks veel suurendada, kuna meie inimesed ei tule nendega siin toime. Siis vähemalt nende, äsja tulnute arvelt, kes tulevad ja viibivad esialgu ajutiselt Eestis, me võiksime riigi raha kokku hoida. Ja tegelikult võiks siit edasi juba sammukese astuda ja palju suuremaid samme astuda. Tegelikult peaksid – minu isiklik arvamus on see – kõik sellised sotsiaaltoetused ja üldse riiklikud toetused olema ainult kodanikele.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõik vähegi tõsiseltvõetavad uuringud – ja neid on tehtud palju – näitavad seda, et immigratsioon on lääne ühiskondadele, arenenud ühiskondadele kulu. Ja lisaks sellele, et ta on ühiskonnale kulu, on ta ühiskonnasisese rikkuse ümberjagamise mehhanism, kuna tööjõu hinna allasurumine toob kasu väiksemale omanikuklassile ehk siis suurettevõtjatele, kes selle võrra saavad suuremat kasumit. Töötav elanikkond selle võrra kaotab. Ja lisaks sellele, mis teeb selle veel eriti võikaks, see töötav elanikkond vähenenud sissetulekute kaudu subsideerib oma rahvusriigi kadumist. Ma küsingi, kas me peaksime seda vaatama ka selle nurga alt, et kogu see sotsiaaltoetustega immigratsiooni soodustamine on eestlaste seisukohalt lihtsalt ebaaus.

Aitäh! Ma olen absoluutselt nõus selle kõigega, mis sa, Martin, ütlesid. Jaa. Ja tegelikult [veel üks] aspekt, mida mina veel ei puudutanud, on see nii-öelda tööturu solkimise aspekt. Meie inimesed on juba kogu oma elu kujundanud, sisse seadnud ja arvestanud oma tulusid ja kulusid selle baasilt, mis keskkond meil siin Eestis on. Aga nemad, kes [riiki mujalt] sisse tulevad, tulevad hoopis teisest keskkonnast ja on tihtipeale nõus, nagu me kõik teame, töötama meie tööturul ka poole väiksema tasu eest kui põliselanikud. Sealt saab alguse järjekordne selline spiraal, mis meile riikliku eksistentsi mõttes kuidagi kasuks ei tule, vaid pigem kahjuks. Loomulikult, ega see perspektiiv ei ole ka selles osas ilus. Kõik see tegelikult haakub sellega, mis on siin perehüvitiste seaduse muutmise seaduses kirjas. See on küll väga-väga kitsalt võetud seadusemuudatus, aga nagu ma juba ütlesin, võiks see olla selline esimene mõttepojuke selles suunas, kuidas me tahame riigina, rahvusriigina, meie eestlaste riigina edasi kesta.

Karmen Joller, palun!

Minul tekkis selline küsimus, et mis probleeme me täpselt ikkagi lahendame. Kui ma vaatan 2022. aasta Statistikaameti andmeid sisserännanute kohta, siis ma näen, et sisserändajaid oli 40 000. Nendest 67% on Ukrainast, mis on igati arusaadav, miks see juhtus. Kolmandatest riikidest, mille pärast te siin muretsete, on 7% ehk 2800 inimest. Ja kui me räägime nüüd, et nemad saavad väga palju lapsi ja nende sündimus on väga suur, siis mul on tunne, et kuna sisserännanutest, sellest vähem kui 3000 inimesest kõik kindlasti ei ole naised, sünnitusealised naised, siis on see probleem nagu palju väiksem, kui te esile toote. Kas mul on äkki õigus?

Jaa, vaat, oleneb, kust vaatepunktist vaadata. Sina vaatad seda hästi kitsast vaatepunktist, eks ole, 2022. aasta vaatepunktist, sa opereerid nende numbritega. Aga ma rääkisin tegelikult pika jutu ära sellest, mida see pikas perspektiivis võib kaasa tuua. Jah, 2022. aastal oli see number vot selline, aga muude riikide, teiste riikide näitel ikkagi, kuidas ma ütlen, [on näha, et] annad sõrme, võtab terve käe. Need numbrid olid ka teistes riikides algul väikesed ja see mõju tundus, et oh, mis see siis on, see mõju ei ole ju nii suur, see ei ole mingi probleem, me kindlasti suudame sellega [toime tulla]. Aga vaatame ikkagi asju pikas perspektiivis. Selles mõttes see, kas kellelgi on õigus või mitte, oleneb vaatepunktist. Mina rääkisin ja räägin, et see seaduseelnõu on esimene samm, vaatamaks pikas perspektiivis, mis meid võib ees oodata. Ja teiste riikide näitel [võib öelda, et] tõepoolest, see kõik võib nii minna. See võiks mitte nii minna, ma oleksin selle üle väga õnnelik. Ma arvan, et ka sina oleksid selle üle õnnelik, me kõik oleksime. Aga reaalne elu on tegelikult teistsugune.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri. Palun!

Aitäh! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 11. detsembril eelmisel aastal. [Eelnõu pandi] korduvalt päevakorda, aga võeti sealt maha EKRE algatusel. Eelnõu tutvustas Arvo Aller, kes rääkis umbes sarnast juttu, aga palju lühemalt kui proua Helme. [Komisjoni] oli kutsutud Sotsiaalministeeriumi esindaja Kadri Raid, kes selgitas, et tegelikult perehüvitiste seaduse järgi määratakse ja makstakse ema vanemahüvitist ka ajutise viibimisalusega Eestis viibivale ja töötavale isikule, kelle eest on tasutud sotsiaalmaks. See säte sai loodud siis, kui rasedus- ja sünnitushüvitis toodi üle ravikindlustuse seadusest perehüvitiste seadusesse. Tegelikult see ei ole nii-öelda pikaajaline vanemapalk, vaid siin on räägitud 100-päevasest hüvitisest, mis kuulub ravikindlustuse alla. Kuna ravikindlustus laieneb ka eelnimetatud sihtgrupile, siis nad seda saavad. Eelkõneleja rääkis natuke teisest toetusest. Miks see ületoomine toimus? See oli siis, kui erinevad vanemapuhkused ja -hüvitised liideti ühiseks vanemahüvitise süsteemiks. Tegelikult on selle aluseks ka Euroopa Liidu direktiivid, mis näevad ette võrdse kohtlemise. Kui inimestel on ikkagi ravikindlustus olemas, siis ravikindlustuse hüvitisi saavad kõik võrdselt. [Komisjonis] tekkis veel paar küsimust, mille järel ikkagi Kadri Raid selgitas, et see paragrahv käib ainult ajutise viibimisalusega inimeste kohta, aga mitte nende inimeste kohta, kes siin elamisloaga on. Põhimõtteliselt 100 kalendripäeva ulatuses on see hüvitis. Rohkem [küsimusi] ei olnud. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. detsembril, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Õnne Pillak ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Kaks esimest ettepanekut olid konsensuslikud ja kolmanda, tagasilükkamise ettepaneku poolt oli 8 ja vastu 2 saadikut. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 329 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 329 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 42 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 329 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Järgnevalt tänane kümnes päevakorrapunkt, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 388. Nüüd ma peaksin siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks paluma Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi, aga vaatan saalis ringi ja ma ei näe Vadim Belobrovtsevit. Seega on meil tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava.