Lihula monumendi konfiskeerimine PPA poolt

Nii. Head kolleegid, tänane seitsmes küsimus on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on Lihula monumendi konfiskeerimine PPA poolt. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsimuse alguseks ütlen kohe ära, et minu täiesti kindla veendumuse kohaselt on see, mida selle Lihula monumendi kõrvaldamisega tehti 2004. aastal ja mida tehti nüüd, augustikuu viimasel päeval, sügavalt häbiväärne. See on sügavalt häbiväärne käitumine toonase valitsuse poolt, mille peaks oli Juhan Parts, ja nüüdse valitsuse poolt, mille peaks olete teie, härra peaminister Michal. Miks see on häbiväärne? Kellele on selle monumendi originaal püstitatud? Ja nüüd, koopia kavatsetakse püstitada kellele? Nendele vapratele Eesti meestele, kes kasutasid olemasolevaid võimalusi, peaminister Jüri Uluotsa üleskutset järgides, et seista vastu Nõukogude okupatsioonile ja kaitsta Eesti rahvast kuritegeliku okupatsiooni ja agressiooni eest, võideldes Sinimägedes 1944. aastal. Need mehed, kelle hulka kuulus muuseas ka minu vanaisa, hoidsid rinnet selleks, et Eestist Nõukogude okupatsiooni eest saaksid põgeneda kümned tuhanded naised ja lapsed, kes seda ka tegid, [põgenedes] Rootsi ja mujale. Need mehed vääriksid sügavat austust meie riigi poolt, ometi ei ole riik siiamaani mitte ühtegi monumenti ega mälestusmärki nende austamiseks püstitanud. Nüüd, kui kodanikud ise on koopereerunud, et täita see tänuvõlg riigi eest, riik, selle asemel et neid toetada ja tänada, sekkub ja surub selle püüdluse maha. See on sõna otseses mõttes häbiväärne. Minu küsimus on see: miks te sellisel viisil käitute, võimendades Venemaa ajaloonarratiivi, nagu oleksid need mehed võidelnud mingi fašismi eest või millegi muu sellise eest, mis peaks selle narratiivi kohaselt olema keelatud? See on Venemaa ajaloonarratiiv. Miks te seda võimendate?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud küsija! Kõigepealt ma ütlen ära, et hoolimata sellest, et on püütud näidata – ka teie siin seda ütlete –, nagu valitsus oleks selle otsuse teinud, siis ei, valitsus seda otsust ei teinud. Selle otsuse langetas politsei. Ka seaduse järgi ei ole valitsusel õigust keelata politseil seaduse täitmist. Sellist asja Eesti Vabariigis teha ei tohi. Minu arvates oleme me selles ühte meelt. Mis puudutab teie küsimust, siis ajalugu selles mõttes ongi keeruline. Ma arvan, et ei politsei ega ka Vabariigi Valitsus ei soovi kuidagimoodi vähendada ega pisendada nende inimeste [panust], kes toona sõdisid. Vahet ei ole, kummal poolel või kuhu neid värvati: osa värvati Vene sõjaväkke, osa võeti Saksa sõjaväkke. Minu vanaisa, muide, oli täpselt samamoodi nagu teie vanaisa Saksa sõjaväes. Ta elas mitte kaugel Sinimägedest. Olen lugenud neid raamatuid ja mälestusi, kuidas ta toetas metsavendi ja kõiki teisi, kui ta oli veel väike poiss. Aga need on inimesed. Küsimus on nüüd selles, mida toona sõdinud inimesed tundsid. Inimestena arvatavasti, ka seal lahingus, nad tegid suure tõenäosusega seda, millest teie rääkisite ja mille kohta küsisite. See on nüüd see inimeste pool. Aga lõppkokkuvõttes me oleme Eesti riigina öelnud, et vahet ei ole, kumb okupatsioon ja kumb sõjavägi oli, kas Natsi-Saksamaa või Nõukogude Liidu oma. Need mõlemad olid režiimid, mis okupeerisid Eestit, ja kummagi sõjaväkke eestlased ei oleks pidanud minema. Kui me mälestame Eesti inimesi ja peame neid meeles, siis siiamaani on olnud meil Eestis ju tava, et me kasutame Eesti sümboolikat, milleks on Eesti lipp, Eesti vapp, Eesti hümn, ma ei tea, Eesti luuletajate värsiread, aga me ju ei pea Eesti sümboliteks ei Natsi-Saksamaa vormi, ei Nõukogude Liidu sõjaväevormi ega ühtegi [sellist] sümbolit. Selles mõttes me ei tee seda, mida te väitsite või mille kohta küsisite, seda, mida teeb Venemaa propaganda. Me vaatame seda Eesti perspektiivist. Politsei peab seadust täitma. Politsei seaduse täitmise kohta: see oli probleemide ennetamine, seaduserikkumiste ennetamine. Politsei teeb analüüsi ja lähtuvalt sellest on võimalik teha kindlaks, kas selle kiviga probleeme on või mitte. Ta on praegu hoiule võetud.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Alustame sellest, et sellel monumendil ei ole kujutatud ühtegi Natsi-Saksamaa sümbolit. See ei ole küsimus, millele peaks ekspertiisi kaudu hakkama vastust otsima, sest see ekspertiis on ju juba läbi viidud. Tuletame meelde, et Tartu Ülikooli semiootikaprofessorilt Peeter Toropilt telliti ekspertiis. Ma tsiteerin seda, mida ta ütles oma ekspertiisis: "Kõikvõimalik SS-sümboolika on summutatud. Bareljeefil on küll rinnas rist, aga haakristi pole. Peas on mehel universaalne Saksa armee kiiver, mille kuju pole aga kaugeltki põhjus seda kohe natslikuks tunnistada. Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt. Näiteks käisel on trikoloori kujutis ja Vabadussõja risti südamiku kujutisega kraeembleem." See on Tartu Ülikooli semiootikakeskuse professori Peeter Toropi antud eksperdihinnang. Me juba teame, mida sellest asjast arvata. Nii. See oli selle originaali kohta. Kui originaalil ekspertiisi kohaselt ei ole mingisuguseid natsisümboleid, siis kuidas saavad need olla koopial, mis on originaali suhtes identne, mis on tehtud täpse koopiana sellest? Ei ole ju neid. Teie teate, et ei ole, mina tean, et ei ole, kõik teavad, et ei ole. See on ainult ettekääne selleks, et takistada selle püstitamist austusavaldusena. Seda esiteks. Neid sümboleid ei ole. Teiseks, isegi kui oleks, siis, vaadake karistusseadustiku § 1511 teksti. Seal on ju selgelt öeldud, koosseisulise tunnusena, et selliseid sümboleid ei tohi eksponeerida avalikult, neid toetaval ja õigustaval viisil. Aga täiesti selge on ju see, et neid sümboleid seal ei ole. Lisaks, monumendi mõte ei ole toetada mingeid sümboleid, vaid austada nende meeste mälestust, kes kaitsesid Eesti maad ja rahvast Nõukogude okupatsiooni eest. Ma ikkagi kokkuvõtlikult küsin: siin on tegemist ilmselge õigusrikkumisega ja kes selle eest vastutab?

Aitäh! Muidugi, Eesti lipu panemine ükstapuha millisele vormile ei muuda seda [vormi] kuidagi patriootlikult eestimaiseks. Kas te tahate öelda, et kui me paneme Nõukogude Liidu vormile Eesti lipu, siis võib seda sama loogika järgi eksponeerida? Mina arvan, et ei. Okupatsioonirežiim on okupatsioonirežiim. Teine asi on seesama probleem, mis teil on ja mis, ma vaatasin, ka Carri Ginteril oli. See on see, et te räägite karistusseadustikust, aga politsei tegutses ju korrakaitseseaduse alusel. (Hääl saalist.) Jaa, politsei tegutses korrakaitseseaduse alusel. (Juhataja helistab kella.) Teate, ma vahele ütlen ühe asja ära: mina tahaks Varro Vooglaiule vastata, aga Moonika Helme pearaputamine on nii [tugev], et mul on sihuke tunne, et tal tuleb pea otsast. (Naer saalis.) Mul on lihtsalt raske keskenduda. Jah, ma vaatan Varro Vooglaiule otsa, aga teie pea käib nagu edasi-tagasi niimoodi, et lihtsalt … (Hääl saalist.) Ma lihtsalt ütlesin, et väga raske on rääkida. (Juhataja helistab kella. Hääled saalis.)

Lugupeetud minister ja lugupeetud Riigikogu liikmed! (Hääl saalist.) Katsume selle küsimuse menetlemise lõpetada viisil, mis oleks mõlematpidi lugupidav! (Mart Helme kohalt: "Mis lugupidamisest …") Palun, härra minister! (Solvunud hääled saalist.) Palun, palun, lugupeetud Riigikogu liikmed, palun saalis vaikust! Härra minister vastab küsimusele. Palun!

Mina soovingi Varro Vooglaiu ees vabandada, et iga kord, kui ma soovin Varro Vooglaiule sisuliselt, päriselt vastata, siis härra Mart Helme rikub selle ära. See oli ka EKRE fraktsioonis korduvalt nii. (Mart Helme protesteerib kohalt: "Ärge nüüd valetage, ärge valetage!" Juhataja helistab kella.) Seni, kuni erakonnakaaslased teid minema toimetasid, seni ma ju rääkida ei saanud.

Palun, lugupeetud Riigikogu liikmed ja lugupeetud minister! Palun vastame sellele küsimusele ära ja peame üksteisest lugu ja kuulame üksteist ära! Palun!

Ehk siis, korrakaitseseadus … (Hääl saalist.) Ei, minister ei nõudnud, et lugupeetud Moonika Helme lahkuks. Minister ütles: "Te raputate pead nii kõvasti. Te olete täpselt Varro Vooglaiu taga. Teil nagu kukuks pea otsast ära. Väga raske on rääkida." (Hääled saalist.)

Lugupeetud minister ja lugupeetud Riigikogu liikmed, ma palun korraks vaikust, sest ma katkestan praegu selle arutelu. (Hääled saalist.) Martin Helme ka! Palun!

Vabandust, ma vastan.

Palun, üks hetk! Ma annan teile, lugupeetud minister, selle aja tagasi.

Aitäh!

Aga, head Riigikogu liikmed ja lugupeetud minister, ma palun teil kinni pidada mõlematpidi lugupidavast diskussiooniviisist ja headest tavadest. Ma palun teil üksteist austada ja palun ka mitte vahele hüüda, sest nii ei ole võimalik küsimustele vastata. Kui me suudame sellest kinni pidada, siis me suudame selle infotunni ka lõpetada viisil, mis on vastastikku lugupidav. Palun, härra minister, ma annan teile praegu minuti vastuse lõpetamiseks ja siis on selle küsimuse raames võimalik esitada ka veel üks lisaküsimus. Palun, härra minister!

Suur tänu! Korrakaitseseadus annab politseile võimaluse sekkuda ohu tõrjumiseks, et mitte lasta sündmustel eskaleeruda, vaid saab tegutseda olukorras, kus esineb suur tõenäosus, et korrarikkumine on algamas, või see leiab juba aset. See oli see põhjendus ja loogika, mille alusel politsei tegutses. Nüüd sellest kivist. Jah, tõesti võib niimoodi olla, nagu te ütlete, et see ekspertiis oli varasemalt tehtud. Väide oli, et tegemist on koopiaga, aga keegi polnud seda koopiat näinud. Selle tõttu politsei selle hoiule võttis. Ta hindab selle ära, ta fikseerib selle ära. Ma saan öelda, et kui sellel monumendil ei ole keelatud sümboolikat, siis see vallasasi tagastatakse, kui asjaolud on ära langenud. See ka juhtub. Selles mõttes riik kedagi ei ahista. See pole olnud kunagi eesmärk, nagu ma ütlesin. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, mida ma olen väga palju kuulnud, et Natsi-Saksamaa vorm olevat kuidagi nagu Eesti vabadussõja sümbol. Ei ole seda ka Nõukogude Liidu vorm. Mina austan ja Eesti politsei austab ka neid inimesi ja nende head tahet. Aga nagu politsei on öelnud, nende isikutega on varasemalt korduvalt suheldud, ka praegu ju ennetavalt suheldi seal.

Nüüd on aeg täis.

Aga soovi nii-öelda kuulda võtta neid probleeme, millele politsei osundas ja kohalik omavalitsus osundas, ei olnud. See võib-olla poleks pidanud selleni välja minema.

Aeg! Aitäh! Lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kõigepealt, lugupeetud istungi juhataja, ma pöördun teie poole, et paluda … Õigemini, ma tuletan meelde Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 146 lõiget 8: "Kui istungi juhataja leiab, et valitsusliige on Riigikogu liikmele andnud piisava vastuse, siis ta lõpetab selle küsimuse käsitlemise." Seetõttu ma paluksin, et te jälgiksite põhimõtteliselt ka minu küsimust, mille ma esitan ministrile. Lugupeetud siseminister! 2004. aasta 15. septembril saabus Eesti politsei tellitud ekspertiis selle kohta, kas Lihula monumendil on natslikke sümboleid või mitte. Vastus oli eitav. Minu küsimus: miks see ekspertiis enam ei kehti?

Aitäh! See ekspertiis kehtib, kehtib selle monumendi puhul, mille kohta ta tehti. Seda ekspertiisi ei tehtud aastal 2024. Teate, politseil ei ole veel selliseid erivahendeid, nagu teie arvate olevat, et oleks võimalik näha läbi seinte ja kuskile teise Eesti paika, et kas väidetav koopia on täpselt samasugune. Seda ei olnud, ei olnud võimalik seda teha. Selle kindlakstegemiseks, [kas koopia on samasugune,] on vaja seda näha. See monument võeti hoiule, tehakse ekspertiis, mis kinnitab, kas ta on täpne koopia või mitte. Patrullpolitseinik, kes seda operatsiooni läbi viis, tavaline patrullpolitseinik, ei oma sellist pädevust, et seda kuskil tee ääres teha. Seda ei ole võimalik niimoodi teha. Jätkuvalt ma ütlen niimoodi, et Eesti politsei ei tegutse ühegi Eesti inimese vastu Eesti Vabariigis, vaid selle poolt, et avalik kord oleks hoitud, nii nagu seadusandja on ette näinud, [politsei teeb seda] seadusi täites ja seaduste täitmist ka nõuab. Eesti politseil on ka ülesanne vältida ja ennetada selliseid olukordi, nagu, me ju mäletame, oli toona: see monument pandi [paika] ja kui seda ära [viidi], siis tuli ikka päris suur rahvamass sinna kohale. Me kõik teame, et see suure tõenäosusega korduks täpselt samamoodi. Et seda ennetada, et neid probleeme ennetada ja osaliselt ka nende inimeste enda pärast seda asja tehakse. Jätkuvalt, see, mida inimesed ise kunagi tundsid teises maailmasõjas sõdides – vahet ei ole, millises vormis, Eesti, Nõukogude Liidu või Saksamaa vormis –, ongi täpselt nii, nagu nad tundsid ja oma mälestustes rääkinud on. Aga meie suhtumine režiimidesse, mille [käsul] need inimesed olid sunnitud tegutsema, ei pruugi samasugune olla, sest need olid režiimid, mis leppisid kokku Eesti okupeerimise. Natsi-Saksamaa leppis tegelikult kokku Eesti andmise Venemaale. Venemaa või Nõukogude Liit leppis kokku selle, et ta saab Eesti vabaduse võtta. Kumbki režiim ei ole mitte kunagi režiimina olnud Eesti jaoks hea. Seda, mida tegid vormis inimesed nendes sõjavägedes, on teine asi, ja kahjuks on need asjad mõnikord vastuolus.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kaheksanda küsimuse juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Martin Helme, palun!

Aitäh! Siin kõlas Riigikogu istungi juhataja palve jääda lugupidavaks. Lugupidamist ei ole võimalik saavutada, kui meil on ministrid, kes irvitades valetavad näkku Riigikogu saadikutele ja avalikkusele, nagu just praegu juhtus. Ei ole võimalik ka istungit lugupidavalt pidada, kui meil on ministrid, kes keelduvad vastamast ja hakkavad siin mingisugust ahistavat hurjutamist tegema, et Riigikogu saadikuid saalist välja peletada, kuna need, ma ei tea, vangutavad pead või teevad vale grimassi või võib-olla on sel päeval valet värvi lipsu ette pannud. Sellises olukorras, lugupeetud Lauri, on vaja istungi juhatajal sekkuda ja kutsuda korrale selle režiimi esindajad seal.

Aitäh, hea kolleeg! Kui te panite tähele, siis ma sekkusin, kui härra minister võttis sõna, aga ka Riigikogu liikmed hüüatasid koha peal ja saali tekkis lärm. Selleks, et seda olukorda lahendada, ma katkestasin korraks diskussiooni, et me saaksime üksteisest lugu pidades jätkata. See on see viis, kuidas, mina leian nii, parlamendis peaks viisakas debatt toimuma. Riigikogu liikmetel peab olema võimalik küsida oma küsimusi ja samal ajal peab valitsuse liikmetel ja kõigil vastajatel olema võimalik ka nendele vastata. See on see viis, kuidas võiks lugupidav debatt toimuda, niimoodi, et inimesi ei segata ka nende vastuste andmise hetkel näiteks vahelehüüetega. Nii. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma olen taas selles punktis, kus ma tahan küsida, kas meil on infotunni formaat muutunud. Me oleme juba selle koosseisu ajal näinud, eelmiste valitsuste ajal nägime, kuidas peaminister siis nõudis, et peab huultelt lugema, ja kommenteeris siin ebasobivalt, kui iga asi teda segas ja takistas. Nüüd me näeme järjekordselt valitsuse loožis istuvaid inimesi, keda häirib, kuidas keegi midagi liigutab või kes mida teeb, ja uus peaminister irvitab kaasa. Kas meil enam küsimusi ja vastuseid ei olegi, vaid me hakkamegi kõik kritiseerima ja arutama, kes mida liigutab, kas liigutab, kas see on õige ja kas see on sobiv?

Aitäh, hea kolleeg Kert Kingo! Infotunni formaat on jätkuvalt küsimused ja vastused.