Õigusriik

Esimene küsija on Riigikogu liige Martin Helme, küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on õigusriik. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Lugupeetud ministrid! Liberaalidele meeldib hirmus palju rääkida õigusriigist. Euroopa Liidus on õigusriik alati väga tähtis teema, kui on vaja tümitada mõnda liikmesriiki, kes ei ole sõnakuulekas. Õigusriigiteemat meil armastatakse. Mina näen küll, et me läheme liberaalse režiimi valitsemisajal õigusriigist järjest kaugemale, väga pikkade sammudega, ja vabadusi jääb järjest vähemaks. Parim konkreetne näide viimasest ajast on seotud Lihula sambaga. 20 aastat tagasi trambiti jalgade alla inimeste õigused ja riik käitus põhimõtteliselt mafioossena. Nüüd on juhtunud täpselt samamoodi: meil on valitsus, kes trambib jalgade alla kõik õigusriigi põhimõtted, trambib jalgade alla inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused ning teeb, mis tahab. Ma tahaksin peaministri hinnangut siseminister Läänemetsa käitumisele ja ka politsei käitumisele, ja konkreetsetes aspektides. Eesti Vabariigi põhiseadus [tagab] inimestele eraomandi puutumatuse. Seda [puutumatust] rikuti, kui suvalisel hetkel võeti Lihula ausammas inimeste käest ära, ilma igasuguse kohtuotsuseta, ilma igasuguse korraliku protseduurita. Inimestel on põhiseaduse järgi arvamusvabadus, südametunnistusevabadus. Me kõik võime arvata ja väljendada Sinimägede või 1940. aastate kohta seda, mida me tahame. Seda ei saa ja ei tohi keelata. Kolmandaks, loomulikult süütuse presumptsioon. Kui politsei tuleb ja hakkab inimesi karistama selle jutuga, et politsei arvab, et kavatsetakse mingit seadust rikkuma hakata, siis selle asja nimi on mõtteroim ja see rikub põhiseaduses ettenähtud süütuse presumptsiooni. Võimu on kuritarvitatud, seadusi on rikutud politsei ja valitsuse poolt. Ma tahaksin peaministri hinnangut sellele, mis toimus.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, austatud küsija! Kõigepealt, jah, veel kord kena hooaja algust kõigile asjaosalistele, Riigikogu liikmetele, kuulajatele-vaatajatele! Võib-olla selline nagu palve, mis ei ole loomulikult kohustus, sest Riigikogu on valitsuse tööandja, aga kui te tahate teinekord abstraktsele teemale täpsemat vastust, siis tasub ka küsimuses võib-olla sõnastada see, mille üle me arutlema hakkame. Aga see on teie otsustada, kuidas te küsite. Mina püüan selle ühe sõna "õigusriik" raames jõudumööda vastata. Aga saab täpsema vastuse, kui küsida täpsemalt. See on lihtsalt sõnum. Nüüd õigusriigist. Jah, põhiseadus ütleb paljusid asju. Põhiseadus on, ma arvan, kõigile südamelähedane ja kõigil läbi töötatud. Seal pole üllatust. Ta siiski mainib ka erinevaid asju. Näiteks ütleb § 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, aga ütleb ka seda, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Paragrahv 32 räägib omandist, et omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud, aga mainitakse ka ühe lausega, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. [Karistusseadustik] jälle määratleb, kuidas käitutakse, kui tegemist on rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamisega. Selle alla käib agressiooniakti, genotsiidi, inimsusvastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine. Siis öeldakse, millised on võimalikud karistused, kui selline tegu on [toime pandud]. Nüüd tulen selle Lihula monumendi koopia juurde. Saan öelda seda – eks siseminister hiljem saab täpsustada, ma näen, et temalegi on erinevatel teemadel küsimusi, ta saab kindlasti vastata, jah, Lihula monument on seitsmes küsimus –, et Lihula monumendi koopia puhul on teada, et korraldajad ei teinud politseiga koostööd, monumendi püstitamiseks puudus luba. Politsei sai selle kohta vihje ja otsustas selle monumendi hoiule võtta. Kuju kohta on tellitud ka vastav eksperdihinnang. Lühidalt võib-olla selline kirjeldus, mis siis toimus. Politsei hakkas varakult selle Lihula ausamba 20. aastapäeva tähistamiseks valmistuma. Korraldajad viivitasid avaliku koosoleku loa taotlemisega ja tegid seda ebakorrektselt. Kõik see viis selleni, et PPA võttis selle monumendi koopia hoiule ja saadab selle ekspertiisi, hindamaks, kas seal leidub keelatud sümboolikat. Eks järgmiste küsimuste ajal saame seda debatti jätkata.

Suur tänu! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ei, põhiseadus ei ole meile mitte lihtsalt südamelähedane. Põhiseadus on täitmiseks. Põhiseadust peab täitma ka valitsus ja põhiseadust peab täitma ka politsei. Selles mõttes see südamelähedane [olemine] ei puutu siin võib-olla isegi praegu asjasse. "Kõik on seaduse ees võrdsed," § 12. No ei ole ju! Mitte keegi ei võta maha pronkssõdurit, millel on Nõukogude totalitaarse režiimi sümbolid peal. Ei ole seaduse ees võrdsed – on võrdsemad. Antud juhul kuritarvitab valitsus karistusseadustiku § 1511, mis meile siin Riigikogus müüdi maha jutuga, et nüüd me saame hakata takistama Georgi lintide ja z‑[märkide kasutamist ja] pronkssõduri juures pidutsemist. Sellega mindi nüüd aga nende inimeste mälestuse kallale, kes takistasid Eestisse z‑märkide ja Georgi lintidega sissetungijaid: täpselt vastupidist kasutust sellele, mida meile siin müüdi, leidis see paragrahv. Milliseid üldiseid huve siis rikub see, kui me mälestame Eesti Vabariigi järjepidevuse kaitsjaid ja Eesti territooriumi kaitsjaid 1940‑ndatel? Millist üldist huvi see rikub? Millist rahvusvahelist kuritegu see õigustab ja toetab? Kui Eesti viimane legitiimne peaminister Uluots kutsus Eesti mehi Eestit kaitsma, siis millist rahvusvahelist kuritegu see toetas? Siin on teil kõik sassi läinud. Kõik on sassi läinud! Peale selle, et te ei kohalda mingit võrdset kohtlemist ja rikute jälle ka seda paragrahvi, mida te mulle siin tsiteerisite, te kohaldate teisi paragrahve valikuliselt ja rikute inimeste põhiõigusi. Mul on ikkagi küsimus, mida te võtate ette sellise siseministriga, kes niimoodi käitub.

Nii, aitäh! Nüüd saame jätkata. Jätkan. Politsei‑ ja Piirivalveamet hakkas varakult Lihula ausamba 20. aastapäeva tähistamiseks valmistuma. Nagu öeldud – viitan [uuesti] –, korraldajad viivitasid avaliku koosoleku loa taotlemisega ja tegid seda ebakorrektselt. PPA sai vihje, et korraldajad plaanivad Lihulasse paigaldada sealt teisaldatud monumendi koopia. PPA võttis selle [koopia] enne paigale asetamist hoiule ja saadab selle ekspertiisi, hindamaks, kas seal leidub keelatud sümboolikat. Eksperdiarvamusi küsitakse Tartu Ülikooli semiootika rakenduskeskuselt ja Eesti Mälu Instituudilt. Politsei tegevus, minule teadaoleva informatsiooni ja minu veendumuse kohaselt, on korrakaitseseadusega kooskõlas. Politsei sai piisavalt täpse vihje ning tegutses vallast ja mälestusürituse korraldajatelt saadud info alusel. PPA [pidas] sõiduki kinni korrakaitseseaduse alusel. Korrakaitseseadus tõepoolest, nagu [öeldud], annab politseile õiguse sekkuda enne korrarikkumise toimepanemist ja enne, kui oht realiseerub. Politsei ennetas õigusrikkumise toimepanemist ja avalikule korrale ohu tekkimist. Sarnaselt on politsei käitunud ka teie viidatud Georgi linte inimestelt ära võttes. Mis puudutab suhtlust, siis suhtlus korraldajatega toimus, Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindajatega saadi kokku. 1. septembril toimus Lihula kalmistul ja parklas mälestusüritus. Hoiatustele vaatamata kasutati avalikul koosolekul ka Natsi-Saksamaa sümboleid. PPA tuvastas rikkumisi ja algatas ühe väärteomenetluse. Praegu me räägime maa-[alast], mis asub tee ääres, see on nähtav koht. See tähendab, et keelatud sümboolikaga mälestusmärk oleks nähtav inimestele, kes seal liiguvad, ehk see oleks nähtav avalikus ruumis. Agressiooni pooldava sümboolika avalik eksponeerimine on aga keelatud. See maa-[ala] asub Pärnu-Lihula tee kaitsevööndis. Tööde tegemiseks on vaja tee omaniku, sealhulgas Transpordiameti luba. See ongi enam-vähem kogu kokkuvõte, informatsioon selle teema kohta.

Suur tänu! Järgnevalt lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra peaminister! Oma viimases vastuses te hakkasite inimesi päris korralikult eksitama. Te hakkasite rääkima sellest koosolekust, mis toimus ja kuhu inimesed kogunesid. Seal käis politsei kohal ja keegi kasutas politsei sõnul seal natsisümboolikat. Aga see ei puutu tegelikult üldse selle ausamba konfiskeerimisse. See ausammas on koopia 2004. aasta sambast, mis praegu asub muuseumis, ja selle samba kohta telliti omal ajal ekspertiis Tartu Ülikoolist. Seal on väga selgelt öeldud, et sümboolikat sambal ei ole. Nii et see teie jutt praegu sellest, kuidas 1. septembril ikkagi rahvakogunemine toimus ja seal keegi kasutas sümboolikat, tegelikult sellesse sambaloosse ei puutu. Teine on see õiguslik aspekt. Martin Helme siin juba puudutas seda, et kui see seadus siia saali toodi, siis räägiti vajadusest punasümboolikat kõrvaldama hakata. Aga nüüd on mindud kõrvaldama ausammast, mis on püstitatud Eesti sõjameestele, kes on võidelnud Eesti vabaduse eest. Kusjuures on mindud seda kõrvaldama, ma ütleksin, sellisel põhjusel, et keegi kusagil eeldas mingisugust mõtteroima. Pretsedendina on nüüd selline asi toimunud. Kas meil hakkabki olema nii, et kui mina sõidan või teie sõidate kuskile ja pagasiruumis võib midagi olla, aga võib ka mitte midagi olla, siis politsei niimoodi eelduse pealt saab kas midagi konfiskeerida, meid peatada, võib-olla viia meid koguni kusagile vestlusele? See kõlab nagu jutt ühest vanast ulmeraamatust, mis hakkab muutuma meie elu tegelikkuseks. Rääkige ikkagi veel korra lahti, mis õigustab selle ausamba konfiskeerimist, ja ärge õigustage seda tagantjärele kusagil koosolekul või mujal ilmnenud asjaoludega.

Aitäh, hea küsija! Eks ma saan seda pilti samamoodi üle kirjeldada, nagu kirjeldasin teie kolleegile. Korrakaitseseadus, millele teiegi viitate, annab politseile õiguse sekkuda enne korrarikkumise toimepanemist ja enne, kui oht realiseerub. Politsei ennetas õigusrikkumise toimepanemist ja avalikule korrale ohu tekkimist. Sarnaselt käitus politsei juba mainitud Georgi linte ära võttes, nagu öeldud. Nii et politsei tegevus minul oleva informatsiooni ja minu veendumuse kohaselt on olnud korrakaitseseadusega kooskõlas. Selle praktilise poole kohta, kuidas ürituse korraldajad politseiga koostööd ei teinud ja kuidas tuli selle kohta vihje, saate juba täpsemalt küsida siseministrilt või Politsei‑ ja Piirivalveametilt. Ülejäänud olulise informatsiooni olen ma edastanud.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.