Arupärimine soode taastamise kohta (nr 625)

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa, Rene Koka ja Leo Kunnase 2. aprillil 2024 esitatud arupärimine soode taastamise kohta. Kõnepulti palun ettekandeks Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitasime kliimaministrile arupärimise soode taastamise kohta. Aastaks 2050 plaanib Eesti taastada vähemalt 25 000 hektaril kuivendatud soid. Tööde maksumust ei ole ametnike väitel kokku arvutatud, kuid koos Euroopa Liiduga on paarikümne aastaga kulunud soode taastamise peale juba üle 40 miljoni euro. Sellega seoses on kliimaministrile järgmised küsimused. "Euroopa Nõukogu jättis Euroopa Liidu looduse taastamise määruse kinnitamata. Kliimaministeeriumi teatel püüab Eesti sõltumata määruse tagasilükkamisest neid eesmärke siiski täita. Milliste vahenditega on plaanis soode taastamist jätkata?" Küsimus nr 2: "Kas soode kuivendamiseks tehtud paljude põlvkondade jõupingutused ei lähe kaduma, kui kuivendatud metsamaad, heinamaad ja põllumaad uuesti soostatakse?" "Kas halvenevas julgeoleku- ja majandusolukorras ei peaks soode taastamisele kuluvaid vahendeid kasutama teistele valdkondadele, kus vajadused on kordades suuremad?" Nr 4: "Kuidas mõjutab soode taastamine süsinikubilanssi, mida arvestatakse kliimaeesmärkide metsanduse- ja maakasutuse (LULUCF) osas?" "Kui suur on olnud Eesti omafinantseering soode taastamisel?"

Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli kliimaminister Yoko Alenderi.

Aitäh, austatud juhataja! Head küsijad! Ma ei hakka küsimusi ette lugema, kuna need juba esitati. Alustuseks mõni sõna soode kuivendamisest ja kuivendatud alade taastamisest. Eestis on tõepoolest [maad] kuivendatud juba Vargamäe Andrese aegadest. Aga toonast tegevust ei maksa võrrelda selle massiivse kuivendamisega, mis Nõukogude ajal hoo sisse sai, tihtipeale ka Moskvast saabunud juhtnööride ja rahastuse abil, alates viiekümnendatest, kuuekümnendatest. Nõukogude ajal, nagu me teame, oli ka stalinlik looduse ümberkujundamise vaim ja need ulatuslikud plaanid Eestis puudutasid pea kõiki turbamaid ja märgalasid. Maaparandajatel olid tõesti kasutada suured rahasummad ja päris võimsad masinad. Eesmärgiks seati võimalikult suur kuivenduspind ja rohkem kraavikilomeetreid. Selle massiivse tegevuse tulemusena kuivendati väga edukalt nii metsi kui ka põllumaid. Kraave veeti vahel ka sügavale rabadesse. Sageli see jäigi viimaseks tegevuseks, mis neil aladel tehti. Toona tegelikult ei olnud väga [selget] plaani ja [arusaamist], kas sellel on ka majanduslik mõte või tagajärg loodusele. See oli tol ajal siiski osa Nõukogude plaani täitmisest. Kaheksakümnendatel oli päris terav vastasseis Eesti haritlaskonna ja Moskva maaparandajate vahel, mis päädis toona niinimetatud soodesõjaga. Selle tulemusel suudeti kuivendamisplaanidest välja arvata umbes 200 000 hektarit soid ja moodustada sookaitsealad. Täna võib tagasi vaadates öelda, et tänu toona kerkinud teadlikkusele ja haritlaskonna pingutustele soode säilitamise nimel meil need Eesti uhkuseks olevad sood alles on. Et sood ja rabad on meie uhkuseks, seda võib öelda täie kindlusega. [Seda näeb,] kui vaadata näiteks Eestit tutvustavaid videomaterjale ja fotosid. Ka Eesti 100. sünnipäeva puhul küsiti, millised nähtused inimestele Eestiga kõige enam seostuvad, ning Arvo Pärdi ja laulupeo kõrval nimetati just nimelt raba. Heas seisus sood ongi väga väärtuslikud. Need hoiavad maastikes vett, filtreerivad meie joogivett, kaitsevad üleujutuste eest ning annavad meist igaühele marjakohtasid ja looduses puhkamise võimalusi. Ka see ei ole ebaoluline. Kuivendusest mõjutatud rabadega on pisut teistsugused lood. Need emiteerivad kasvuhoonegaase, on sageli tuleohtlikud ja ei paku sellisel moel elupaika ega marjakohti. Ja need ei ole ka muul moel kasutuses. See on teatud mõttes raiskamine. Nõukogude ajal sisse tõmmatud kuivenduskraavide tõttu kaotame jätkuvalt palju olemasolevate sooalade suurest väärtusest, mis neil oleks, kui need oleksid toimivad ökosüsteemid. Samuti on meil Nõukogude ajast pärandiks turbamaardlad, mis on kuivad, erakordselt tuleohtlikud ja eritavad massiivselt kasvuhoonegaase. Sealt lendab tuulisel päeval turbatolmu ka ümbritsevatesse asulatesse. Igal aastal on kuumadel suvepäevadel uudised, et kusagil põleb raba. Tegu on just nende kuivendatud või kaevandatud aladega. Kahjustatud soode veerežiimi taastamine on seetõttu lisaks loodusele tähtis ka meie enda elukeskkonna vaatest. Kliimamuutuste süvenedes on veerežiimi hea tasakaal üha olulisem. Seetõttu keskenduvadki taastamistööd neile rikutud aladele. Vahel on veerežiimi terviklikust toimimisest mõjutatud ka servaalade kuivendatud metsad. Kindlasti ei minda kunagi uuesti soostama kuivendatud metsa-, heina- või põllumaid. Sellist praktikat ei rakendata. Tegevusi tehakse seal, kus tänapäevaste teadmiste valguses on selge, et kuivendus on teinud loodusele tuntavat kahju, ja ühiskonnal neid vajadusi, mida toona kuivendades [silmas peeti], enam ei ole. Igale ettevõtmisele eelneb põhjalik analüüs, modelleeritakse veerežiimi, hinnatakse erinevaid mõjusid ja tulemuslikkust. Nüüd mõned sõnad looduse taastamise määrusest. Euroopa Liidu Nõukogu kinnitas selle looduse taastamise määruse juunis 2024. Küsimused on lihtsalt esitatud juba mõni aeg tagasi. Määrus jõustus 18. augustil sellel aastal. Selle määruse eesmärgiks on üle Euroopa looduse senisest parema käekäigu tagamine. Eesti oli nende läbirääkimiste käigus kogu aeg laua taga, esitas oma seisukohti ja toetas selle määruse vastuvõtmist. Eesmärgiks on elupaikade ja liikide hea seisund, tolmeldajate ja viljakate muldade säilimine, mis loomulikult on ka toidujulgeoleku vaatest ülioluline. Eestis on looduse taastamise määruse eesmärgid väga heas kooskõlas sellega, mida me oleme juba oma looduse heaks teinud või siis nii või teisiti arengukavades teha plaaninud. Kõigi Eesti looduse heaks tehtavate tegevuste eesmärgiks on ikka meie enda tehtud kahju heastamine, meie enda liikide ja elupaikade soodne seisund. Kahjustatud soode parema seisundi saavutamiseks on olnud võimalik kasutada palju Euroopa Liidu fondide, näiteks Ühtekuuluvusfondi, Horizon Europe'i, LIFE vahendeid, ja kaasfinantseerimiseks RMK eelarvet. Veel [vastan] mõnele küsimusele konkreetselt metaani kohta, mis tulevad alati esile. Me teame, et metaan on väga tugeva toimega kasvuhoonegaas. Vahetult pärast [soo] taastamist eraldub tõepoolest rohkem metaani kui looduslikest soodest või enne kuivendamist. Kuid taastamise kliimamõju on sellest hoolimata positiivne, sest kuivendatud alad emiteerivad ka süsihappegaasi, mis püsib atmosfääris väga kaua. Need gaasid on oma loomult lihtsalt väga erinevad. Pärast taastamist muutub soo süsihappegaasi siduvaks. Ajutiselt metaani küll eritub, aga metaan püsib atmosfääris väga lühikest aega ja selle kliimamõju puhverdab sellesama soo süsihappegaasi sidumine selle taastamisele järgnevate aastakümnete jooksul. Samuti siis, kui veerežiimi oskuslikult reguleeritakse, on metaaniheidet, mis on mõnes mõttes nagu leke, võimalik minimeerida. Nüüd küsimus, kuidas võtta LULUCF‑i aruandluses arvesse taastatud soode positiivset mõju. Hetkel taastatud turbaalade andmeid ei arvestata, kuna neid alasid ei ole veel seiratud ja meil on puudunud täpsem riigisisene metoodika. Just neid andmeid me hetkel koondame ja selle metoodika arendamisega tegeleme, et me saaksime tehtud töid oma heitmete arvestuses LULUCF-i aruandluses tõepoolest õiglaselt arvesse võtta. Aitäh! Vastan hea meelega ka küsimustele.

Teile on ka mõned küsimused. Alustuseks Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh kohe alguses sõna andmast! Vaat see oli väga hea, mul tulid kohe head paralleelid. Ütlesite, et Moskvast saadud raha ja suuniste abil kuivendati maid ja kujundati loodust ümber. Nüüd Brüsselist saadud raha ja suunistega aetakse täis kuivenduskraave ja kujundatakse jälle loodust ümber, eks ole. Ega siin suurt midagi muutunud ei ole. Tõesti, meil on sood ja need on meie rahvuslik uhkus ja ilu. Aga te rääkisite turbast. Vaadake, see on hästi huvitav, et turvas on kuulutatud kliima vaenlaseks, aga suur osa maailma toidutootmisest, muuseas, põhineb turbal. Nii et see turbarabade teema, selle tähtsa tooraine vaenamine kliimaeesmärkide täitmise nimel võib tegelikult kaasa tuua hoopis üleüldise näljahäda maailmas. Rääkimata sellest, et suur osa riigi eksporditulust lõigatakse üldse ära ja vastav ettevõtlus lõpetatakse. Aga mida sa ideoloogile sellest ikka räägid? Ma lihtsalt küsin: kas te saate ikka aru, kui te nendest asjadest räägite, et te viskate tegelikult mõnes asjas – ka soode kuivendamisest rääkides – lapse koos pesuveega välja?

Aitäh, hea küsija! Austatud juhataja! Mis puudutab probleeme turba tootmisega Eestis, siis eelkõige teeb muret see, et me oma turvast ei väärinda. Väärindamata kujul saadame loodusressursi välja, kasu läheb mõnedele välismaistele ettevõtetele. Enamikku sellest ei kasutata mitte põllumajanduses, vaid siiski aianduses.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! No need numbrid on ikkagi hämmastavad. 37 miljonit eurot, mis on seotud soostamisega, on ju üüratu summa. Vaatame olukorda Eesti külades – mida kõike selle raha eest saaks! Kui palju kiigeplatse või kui palju metsa istutada, kõike, mis on mõistliku majandustegevuse ja külaelu jaoks vajalik. Ei, te uputate selle sohu. Kas need numbrid ei pane teil endal pead pööritama? Sedasama raha saaks ju kasutada mõnel teisel otstarbel, kas või tõepoolest ajalooliste koosluste säilitamiseks, karjamaade, puisniitude säilitamiseks. See on kordades mõistlikum tegevus kui millegi üleujutamine.

Aitäh! Hea juhataja! Austatud küsija! Soode taastamiseks kasutatavad vahendid pärinevad allikatest, Euroopa Liidu fondidest, mis on ette nähtud spetsiifiliselt just elupaikade taastamiseks, ja teistele valdkondadele neid kulutada ei saa. Küll aga on taastamistegevuste tarbeks Eestisse toodud raha kulunud just nimelt maapiirkonnas, see on läinud Eesti ettevõtjatele ja andnud neile tööd. Selles mõttes, ma arvan, see võib olla olulisemgi kui kiigeplatsi rajamine, ehkki kiikumine on ka meie kultuurile väga omane tegevus.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te ütlesite oma vastuses, et soode taastamisel ei raiuta või ei hävitata korralikku metsa. Samas on olemas näide minu kodukandist Tudusoo looduskaitsealalt, mis on sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõned aastad lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa, alates põlvepikkustest puudest ja lõpetades suurte mändidega. Kas ministeeriumil on ülevaade, kui palju metsa on hävitatud selleks, et taastada looduskaitsealasid, neid niite ja soid?

Aitäh! Mul Tudusoo kohta kahjuks ei ole hetkel konkreetseid andmeid esitada. Aga ma kindlasti võin vastata kirjalikult, kui on soov täpsemalt teada saada, miks, kuidas ja mis tegevusi seal tehti. Ma saadan selle kirjalikult, kui tohib.

Rain Epler, palun!

Hea eesistuja, aitäh! Hea minister! Võib-olla läks see mul kõrvust mööda, aga mulle tundus, et te ei vastanud küsimuse sellele osale, mis puudutas Eesti enda eelarvest soode taastamisele kuluvat raha. Ja kui ka läks kõrvust mööda, siis kordamine on ju teatavasti tarkuse ema. Käime veel üks kord üle need numbrid, kui palju me ise oleme [raha] pannud ja kui palju on Euroopa raha kulutatud.

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Küll on hea, et valvas silm on alati peal. Tõepoolest, omafinantseering, mis tuleb RMK eelarvest, on 935 000 eurot ja see [kogusumma] vist, kui uskuda Poolametsa, on circa 37 miljonit.

Rohkem küsimusi teile ei ole, seega saan avada läbirääkimised. Ja palun läbirääkimisteks [kõnetooli] Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti on looduslike tingimuste tõttu üsna märg maa. Kunagi katsid sood meie maa pindalast peaaegu veerandi. Tänaseks on osa neist kuivendatud ja praegu katavad toimivad sood vähem kui 10% meie territooriumist. Euroopa Liidu eesmärk on taastada loodus 30%-l Maast. Tihedalt asustatud Lääne‑Euroopas seda ilmselgelt teha ei saa. Nii loodavadki Eesti rohepöörajad eurotoetuste klaashelmeste eest meie ühist loodusvara uputada nii palju, kui kulub, et aga üleliidulised viisaastakuplaanid ära täita. Aga puud, mis praegu metsades kasvavad, hakkavad pärast soode taastamist mädanema ja süsinikku emiteerima. Sellest asjaolust rohepöörajad targu vaikivad. Metsade uputamine on mõeldud legaliseerima Euroopa elurikkuse strateegiat ning selle raames välja töötatud looduse taastamise määruse eelnõu, mille vastuvõtmine möödunud kevadel Brüsselis kaheksa riigi vastuseisu tõttu mõneks ajaks edasi lükati. Eesti riigile ei ole praegu teada, kui palju metsa on läinud ja minemas looduse taastamiseks, kui palju tootlikku, sajandite jooksul metsameeste raske tööga kasvatatud metsa on raadatud või plaanis raadata niidukoosluste taastamiseks. Seda vastust ministeerium ei tea. Soo taastamiseks puud raiutakse või kuivavad need muutunud veerežiimi tõttu ise ära. Küsimusele, kas on kokku arvutatud juba tehtud ja plaanitava looduse, sealhulgas märgalade taastamise mõju LULUCF‑i eesmärkide täitmisele, ei osanud minister vastata, vaid ütles, et uuringud alles käivad ja ülevaade puudub. Soode taastamise sildi all hävitatakse metsi suures ulatuses. Üks näide on Tudu lähedal asuv Tudusoo looduskaitseala sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõned aastad tagasi lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa, alates põlvepikkustest puudest ja lõpetades suurte mändidega. Osa puid ja enamik oksi jäeti maha vedelema. Kraavid aeti kopaga kinni. Tekitati mõõtmatu õõvastav mülgas. Seda kõike tehti Euroopa Liidu raha eest ja sildi all. Seesama Tudusoo on praegu kaetud kasevõsaga, siin-seal on tekkinud väiksemad männitaimed. Selliseid näiteid on teisigi. Üldiselt trööstitu pilt nagu monument neile, kes väidavad, et tegelevad looduse kaitsmisega. Aitäh!

Järgmisena on kõnesoov Anti Poolametsal. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head saadikud! Lugupeetud minister! Tõesti, ma küsin, kas 37 miljonit magama panna praeguses julgeolekuolukorras, kus räägitakse kokkuhoiust, [on mõistlik]? Kokkuhoiust räägitakse, samal ajal maetakse mülgaste ja soode taastamiseks sellised summad. Teate, Euroopa Liidu raha tuleks ka lugeda, mitte loopida seda lihtsalt sohu. See oleks nagu mingisugune seinast tulev raha. Aga see saab ka ükskord otsa. Ja teiseks on võimalik Euroopa Liidu raha kasutada natukenegi mõistlikumalt, valida prioriteete, äkki õnnestub. Ma olen täiesti kindel, et on võimalik. Igal juhul ei ole elupaikade taastamiseks kõige parem idee metsade ja rabade üleujutamine. Tegelikult on see tohutu töö raisku laskmine, mis tehti tsaariajal, Eesti ajal, ka kuuekümnendatel aastatel. CO2 arvestamise asemel võiks kokku lugeda need sajad tuhanded töötunnid, mida tublid saarlased igal pool Eestis tegid, ka minu vanaisa talu maadel, kus kenad kraavid sisse aeti. Võiks lugeda, mitu tundi see traktoristi raske töö võttis. Mida nad peaksid mõtlema, kui te lükkate kinni need kraavid, mille mõte oli meile kultuurmaastikku juurde luua? Oleks me siis Hollandis, kus nad otsivad oma viimast sood taga, või Belgias! Me oleme Eestis, meil on kogu seda loodusrikkust uhkesti. Te tulete ideega, et hakkame elama nagu Belgias, kus pole nähtud ei karu, pole nähtud ei hunti, pole nähtud ei ilvest. Ja siis püüame tõestada, et meil on ka erakordselt suur kriis. Lihtsalt sisse ostetud ideed, puhtakujuliselt sisse ostetud ideed – see ei ole hea mõte. Mina võrdleks olukorda Tammsaare ajaga. See oli ka meie uhkus, et me suutsime põhjamaise riigina sedavõrd suure ala endale kultuurmaastikuks teha, ehitada Eesti külasid, mis praegu tühjenevad teie poliitika tõttu. Rohepöörde tõttu on löögi all väikesed Eesti külad, sajad külad on väljasuremise piiril. Seal on võib-olla üks-kaks elanikku, kelle vanus viitab sellele, et peatselt on nad küla viimased elanikud. Kui eksport langeb nagu kivi, puidutööstused pankrotistuvad, töökohad maalt kaovad, näete, leitigi idee, et ekspordi hävingu ajal tuleks hakata soid taastama. See läheb ajalukku, kunagi satiirikud hakkavad sellest rääkima. On öeldud, et looduslik veerežiim on taastatud 20 000 hektaril erinevates sookooslustes. See ongi lõssenkism. See ongi lõssenkism! Teate, Soomes on ka soid kuivendatud, mitte ainult Eestis ja mitte ainult kuuekümnendatel. See on normaalne protseduur, et maarahval oleks ka võimalus paremini leiba teenida. Aga mulle tundub, et praegune valitsus, kes räägib kokkuhoiust, arvab, et raha tuleb seina seest. Pole vaja puidutööstust, pole vaja eksporti, vaja on soid. Mõelge, mida te õpilastele peaksite siis koolis rääkima. Äkki peaks Tammsaare [teosed] ära korjama, sest koolilapsed saavad teada, et Tammsaare ja need kraavikaevajad olid ühed konservatiivse propaganda tegijad ja rohepöörde vastased? Tuletame meelde, et Oru Pearu ajas ka igasuguseid kraave kinni, ja nüüd on meil ajastu kangelane, hakkame kraave sulgema. Kelle me siis kangelaseks kuulutame, kas kliimaministri või peaministri? Peaks siis konkureerima, kuulutama välja võistluse, kes on kõige suurem kraavide kinniajaja. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ma ei näe. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Loeme neljanda päevakorrapunkti ja selle arupärimise läbituks.