Valitsuse tegevus

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on valitsuse tegevus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Segadust on erinevates valdkondades, kuid ma arvan, et kriitilisel ajal segadusest kehvem on argus. Esmaspäeval rahvusringhääling andis teada, et koalitsioon on saavutanud võimukokkuleppe selles, et mittekodanike valimisõiguse küsimuses säilitatakse kodakondsuseta isikutele valimisõigus. Olukord on selline, et te isiklikult olete pidanud vajalikuks langetada sisuline otsus mittekodanikelt valimisõigus ära võtta. [See otsus] vastab Eesti julgeolekuhuvidele. Sama on avalikes seisukohtades väljendanud Eesti 200 esindajad ning ka koalitsioonis on selgelt Reformierakonna esindajad seda väljendanud. Opositsiooni esindajad on esitanud muudatusettepaneku, millega sisuliselt oleks võimalik selle eesmärgini jõuda. Üle nelja viiendiku parlamendi koosseisust ja ülekaalukas Eesti ühiskonna avalik arvamus toetab selle sammu langetamist, mis vastab Eesti julgeolekuhuvidele. Kuid võimuliit on jätkuvalt sotsiaaldemokraatide [pantvangis] ja koalitsioonipoliitikud ütlevad, et sotsiaaldemokraatidest ei tohi üle sõita, muidu laguneb valitsus ära. See on näiline hirm. Ma kutsun teid üles loobuma sellisest võimuloogikast põhiseaduse ja Eesti julgeoleku küsimustes ja langetama sisulise kvaliteediga otsuse, mida te ise peate asjakohaseks, nagu te olete mitu korda rõhutanud, ja mille kohta on meil olemas nii uuringud kui ka julgeolekuasutuse hinnang, mis puudutab tegutsemise vajadust. Härra peaminister, kuidas on võimalik parlament sellest pantvangikriisist vabastada ja saavutada sisulise kvaliteediga otsus?

Aitäh! Hea küsimus. Ma ütleks nii, et parlamendis põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks, nagu te teate – ei ole saladus, me oleme seda debatti siin eelmisel aastal pidanud, küllap peetakse seda igal pool mujalgi, ka avalikkuses –, on vaja suurt üksmeelt. See suur üksmeel on ainukene viis, kuidas parlamendis saavutada põhiseaduse muutmine kiireloomulisena. Ja kui seda suurt üksmeelt ei ole, siis tuleb seda teha kahes koosseisus, mis iseenesest pole ka midagi traagilist, nagu ma olen öelnud, aga see on aeglasem ja minu isiklik eelistus oleks kiirem [viis]. Nüüd tuleme selle olulise juurde. Veel natuke aega tagasi ei olnud me selles kohas või selle võimaluse juures, et me lõpetame agressorriikide kodanike ehk Vene ja Valgevene kodanike kaasarääkimise meie asjades. Venemaa Föderatsiooni kodanikke on Eestis ligi 80 000, Valgevene kodanikke veidi alla 3000. Kui me võrdleme neid halli passi omanikega, lihtsustatult öeldes, siis neid on tänaseks juba oluliselt vähem. Eelmise aasta lõpu seisuga on neid 57 000. Vanuselist gruppi vaadates pea pooled ehk 46% neist on vanemad kui 60 aastat. Ja võib-olla pole ilus nii öelda, aga tegemist on ajas paratamatult väheneva grupiga. Jah, kui te küsite minu arvamust – minu arvamus on samamoodi, et kõik, kes tahavad meie asjades kaasa rääkida, võiksid oma valiku kodakondsuse suhtes teha. Sama hoiaku on tõepoolest võtnud ka Eesti 200. Sotsiaaldemokraatidel on koalitsioonis ja siin parlamendis teistsugune vaade, nagu ka Keskerakonnal on teistsugune vaade. Selleks on igal poliitilisel erakonnal õigus. Positiivne on see, et Riigikogu liikmed ühiselt algatasid eelnõu, mille üle ka parlamendis debatt käib. Ma tean, et Reformierakonna fraktsioonis käiakse koos. Ma loodan, teiegi olete sellesse tegevusse kaasatud, kus arutatakse erinevaid võimalusi, kuidas neid muudatusi teha. Aga seda debatti pidades ma soovitaks siiski mitte unustada peamist. Peamine selle juures on lõpetada agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanike kaasarääkimine Eesti asjades. Kõik muu seal juures on, nagu ütlevad britid, nice to have, aga kõige olulisem on selle kõige suurema rühma ja kodakondsuse kaudu agressorriikidele lojaalsusete inimeste kaasarääkimise lõpetamine Eesti asjades. Peame seda meeles!

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus, palun!

Eesti Vabariigi julgeolekuhuvid ei ole nice to have. Teie enda Riigikantselei uuring detsembrikuust juhib tähelepanu sellele, mis puudutab teise emakeelega inimeste toetust Venemaa Föderatsiooni sõjale Ukraina vastu, ülekaalukalt eitavat suhtumist sanktsioonipoliitikasse ning paraku enamiku eitavat ja vähemiku toetavat seisukohta Eesti kuulumisele NATO-sse. Venemaa Föderatsiooni strateegiline huvi on poliitiliselt kasutada ära Vene kogukonnaga manipuleerimist, et õõnestada Euroopa riike, sealhulgas Eestit. Te viitasite, et parlamendis tuleb saavutada ülekaal kiirkorras põhiseaduse muutmiseks. Kui ma tõlgendan teie sõnu, siis te ametisoleva peaministri ja Reformierakonna juhina ütlete, et peate seda tarvilikuks, kuid samas ei ole seda võimalik teha. Üle nelja viiendiku parlamendi koosseisust sellisel juhul, kui ma tõlgendan teie kui Reformierakonna esimehe seisukohta ka Reformierakonna poliitilise seisukohana, on avaldanud toetust sellele, et mittekodanike valimisõigus ära võtta. See ei ole nice-to-have‑küsimus. Minu küsimus on konkreetne. Erinevatel parteidel on erinevad seisukohad, mis puudutavad selle küsimuse lahendamist. Paraku koalitsiooniga meil ei ole tekkinud dialoogi. Te viitasite, et Reformierakonnas töö käib ja meid on sinna kaasatud. Ei, ei ole kaasatud! Me oleme avalikest allikatest – nagu viimati ERR-i esmaspäevasest uudisest – saanud nende koalitsiooni seisukohtade kujunemisest teada. Minu [küsimus] on: kas teie kutsute üles Reformierakonna fraktsiooni töötama selle nimel, et mittekodanike valimisõigus Eestis põhiseaduse muutmise kaudu lõpetada?

Aitäh! Loomulikult, julgeolek ei ole nice to have. Ma meenutan siiski teele asudes, et kõige olulisem – millest see debatt algas, mida mina ka parlamendis ütlesin ja mis on ka koalitsiooni printsiipides sõnastatud – on agressorriikide kodanike hääleõiguse lõpetamine meie siseasjades. Kõike sinna juurde, seda sõnasalatit lisades, dramaatikat luues, me võime teha. Minu isiklik arvamus on samamoodi, et mittekodanikud ei peaks omama valimisõigust. Absoluutselt sama! Aga kui mul on valida, kas ma suudan võtta agressorriikide kodanikelt hääleõiguse või me tammume kohapeal ja räägime kangelaslikult üksteisele sellest, kui kangelt me tegutseks, aga meil ei ole parlamendi koosseisus [piisavalt] hääli, et teha ühiselt see otsus, siis see jääb ainult sõnamulinaks. Täna me oleme esimesel korral selle koha peal, kus parlamendis on olemas hääled. Teie peate otsustama. Teie peate siin saalis tegema otsuse, kas te toetate agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist või mitte. See on teie jaoks väga kaalukas otsus. Ja noh, eraldi lapsus linguae oli tõepoolest "teie enda Riigikantselei". Riigikantselei ei ole minu enda oma, see on Eesti riigi oma.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on lisaküsimus, palun!

Aitäh! Siin tekib loomulikult mitu küsimust. Kolleeg Urmas Reinsalu ütleb, et neli viiendikku parlamendist toetab tema ideed. Kui see oleks nii, siis poleks vaja üldse sellest rääkida, siis oleks neli viiendikku koos ja nii palju ongi vaja selleks, et põhiseadust muuta. Mis puudutab pantvangikriisi, siis kuna ühtegi sotsiaaldemokraati praegu saalis ei ole, ütlen mina nende eest, et [ei ole õige] nimetada [pantvangikriisiks] olukorda, kus üks fraktsioon või üks erakond käitub oma veendumuste või põhimõtete järgi – nii palju, kui neid on sotsiaaldemokraatidel üldse alles jäänud –, see on ikkagi täiesti tavapärane ja tervitatav tegevus. Mul on kuidagi keeruline aru saada, kuidas see tähendab, et meie parlament siin on pantvangiks võetud. Mina küll ei tunne ennast pantvangina siin parlamendis. Mis puudutab seda, kuidas seaduseelnõu peaks edasi minema. Esmaspäeval oli meil siin Riigikogus põhiseaduskomisjoni istung, avalik istung, ja erinevad osapooled olid seal esindatud, kaasa arvatud õiguskantsler, Eesti Juristide Liidu esindajad, Tartu Ülikooli politoloog ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult peab ütlema, et nende suhtumine ideesse võtta ära valimisõigus Eestis inimestelt, kellel on see olemas olnud rohkem kui 30 aastat, oli, et see on tegelikult vale. Nad olid kriitilised selle suhtes, sest mitte mingit julgeolekuohtu nemad selles õiguses ei näe. Õiguskantsler on mitu korda seda väljendanud ka eelnevalt ja juristide liit ütles, et kuna ei ole mitte mingit analüüsi läbi viidud, kuidas see mõjutab olukorda, kui selline samm tehakse, siis ei ole see väga hea idee. Mis teie sellest positsioonist arvate? Kuidas teie suhtute sellesse hoiakusse?

Aitäh! Mina olen oma arvamuse korduvalt öelnud. Minu soovitus oleks, et Eesti asjades räägivad kaasa Eesti riigi kodanikud. Vabal maal vabad kodanikud teevad otsuseid. Selline on minu ettekujutus, kuidas Eestis asjad peaksid käima. Kogu see protsess on mõneti ju võrreldav eestikeelsele haridusele üleminekuga. Ma meenutan, et 2017. aastal, kui ma selle debati kevadel Tallinnas tõstatasin, ma kahtlustan, et Keskerakonnast öeldi, et see on märatsev rahvustevaheline vaen. Isamaast öeldi, et see peaks olema vabatahtlik. Neid arvamusi on väga palju. Hääletati vahepeal vastu, räägiti suure sõnavahuga igasuguseid asju, aga nüüd me läheme eestikeelsele haridusele üle. Mul oleks hea meel, kui parlament ühes koosseisus suudaks põhiseaduse muudatuse ära teha – see on minu arvamus – ja agressorriikide kodanikelt hääleõiguse ära võtta. See on kõige olulisem selle juures. See on ka kõige suurem grupp, kes on identifitseeritav lojaalsuse kaudu teisele riigile teise riigi kodanikuna.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.