Eestikeelne koolikeskkond

Head kolleegid, tänane kolmas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on eestikeelne koolikeskkond. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti riigis on riigikeel eesti keel. Õigupoolest ei olegi meil kellegi teise poole vaadata – ikkagi ainult siin, sellel maalapil saame luua ja nõuda eestikeelset keskkonda ja seda peame kindlasti tegema. Haridussüsteemis on tõesti olnud viivitusi eestikeelse keskkonna loomisega, ka eestikeelse õppe sisseviimisega. Kindlasti on mõtet olla nõudlik. Praegu me oleme nende probleemide lahendamiseks välja kuulutanud eestikeelsele õppele ülemineku, mis algab sügisel. See ei ole plaanide, tegevuskava järgi veel alanud, aga algab sügisel. Mõnedki asjad selles tegevuskavas on võib-olla leidnud oma lahenduse ja rõhuasetuse, aga kodanikel on mured ja nende murede lahendamiseks on ju hariduspoliitika üks eesmärke olnud viia eesti keel senisesse vene[keelsesse] kooli selle asemel, et lasta vene keelel tulla eesti[keelsesse] kooli. Ma küsingi teilt järgmist. Eesti haridussüsteemi koolides ja lasteaedades ei ole kohtade andmisel tehtud rahvuste vahel vahet. See on igati õigustatud ja see on meie traditsioon, aga on olemas mingi ettevalmistus, et kõik lapsed saaksid rühmas ühtemoodi hakkama ja et õpetajad ja kasvatajad saaksid fokusseerida, tähelepanu suunata ikkagi protsessile, mitte nii-öelda erisuste tasandamisele. Koolides tehakse esimesse klassi katseid küll matemaatikas, küll muude oskuste puhul. Kas teie arvates uuritakse eesti keele oskust piisavalt [enne], kui pannakse näiteks vene kodukeelega perekondade lapsi eestikeelsesse kooli või lasteaeda, või jäetakse see tegemata? Kuidas nõuda seda rohkem, et [klassi või rühma] ei satuks täiesti keeleoskamatuid ja et tasandataks laste keeleoskust enne, kui nad pannakse eesti[keelsete] lastega kokku? Kui nad üldse ei ole ette valmistatud, muudavad nad õppekeskkonna ju tegelikult venekeelseks.

Nüüd, Tõnis Lukas, on küll 30 sekundit üle läinud, aga kuna meil on täna vähe küsimusi, siis ma ei hakanud märkust tegema. Nüüd tõesti, palun, proua minister!

Lugupeetud Riigikogu saadik, aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis on see ülimalt aktuaalne küsimus. Aktuaalne selle tõttu, et eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk on ju see, et tänased venekeelsed lapsed saaksid selgeks eesti keele ja mitte ainult eesti keele, vaid et nad saaksid ka hea akadeemilise hariduse. Selle eesmärgi täitmiseks – kas nad õpivad endises venekeelses koolis või tulevad õppima tänasesse eestikeelsesse kooli eesti lastega koos – on väga oluline arvestada nende keeleoskuse taset, sellepärast et keeleoskus on hariduslik erivajadus. Kui laps ei oska õppekeelt, siis see on selline erivajadus, mille pärast on vaja üldtoe raames pakkuda erituge just nimelt keeleoskuse omandamiseks. On selge – ja seda teavad ju kõik pedagoogid, koolijuhid ja koolipidajad Eestis –, et laps, kes ei valda õppekeelt, ja laps, kelle jaoks õppekeel on emakeel, ei saa õppida ühesuguse metoodika ja lähenemisega, ühesuguse tempoga. On teada, et lapsel, kes ei valda õppekeelt, läheb keskmiselt kolm kuni neli aastat aega selleks, et omandada õppekeel sellisel tasemel, et ta saab selles keeles ka akadeemilisi teadmisi omandada. Umbes kolm-neli aastat läheb aega. Ei saa teha niimoodi, et laps õpib kolm-neli aastat ainult keelt ja ei õpi muid aineid, sellepärast et siis ta jääb lihtsalt ka muus arengus maha. Selle tõttu on vaja rakendada nii-öelda lõimitud aine- ja keeleõpet ehk nendele lastele peab õpetama samaaegselt eesti keelt ja muid aineid. Meil Eestis on selleks olemas metoodika, me teame, kuidas seda teha. Seda on varajase keelekümbluse programmide raames rakendatud juba ammu, 20 aastat, ja seda metoodikat tuleb nende laste puhul rakendada. See tähendab teistsugust lähenemist. Järelikult peavad need lapsed saama kas üldtoe raames eriõpet erinevates õpperühmades või nad peavad saama eraldi eesti keele õppe tuge selleks, et nad suudaksid eestikeelsete lastega koos õppida. Ka meie haridusministeeriumis oleme korduvalt seda öelnud ja ka minu seisukoht on see, et kui see hulk venekeelseid lapsi, kes ei valda eesti keelt, on väga suur – kes tuleb esimesse, neljandasse või seitsmendasse klassi, nad tulevad erinevatesse klassidesse –, siis tuleb õppetöö korraldada eri õpperühmades. Me oleme seda koolidele öelnud. Selleks tuleb erituge paluda ja seda tuleb rahastada.

Suur tänu! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Selle ettekirjutuse täitmist peaks kontrollima, sest tõepoolest, kui eestikeelse kooli klassikomplektis on venekeelseid, vene kodukeelega lapsi, siis enamus, suur osa nendest on sellised, kes saavad esimese kokkupuute üldse eesti keelega selles protsessis, kui nad õpivad eesti lastega koos. On täiesti selge, et siin ei saa pugeda vahendite vähesuse või millegi muu taha. Ministeerium peaks ka kontrollima, kas sellist metoodilist vahet, eraldi rühmitamist tehakse. Muide, alusharidusseaduse [eelnõu kohta], mis puudutab lasteaedu, lastehoide, tegi Isamaa ka ettepaneku, et eesti kodukeelega lastel peab olema võimalus õppida valdavalt eestikeelses klassis või õpperühmas, enamgi, eestikeelses koolis. Aga nüüd, [eestikeelsele õppele] ülemineku kohta oli teie vaade, jah, võib-olla esitatud ühe nurga pealt [vaadatuna]. Kahtlemata on aga oluline kõigi inimeste võimalik eneseväljendus ja tulevik. Praktiliselt on kõigil, ka muu kodukeelega lastel, vaja tulevikus Eesti ühiskonnas edenemiseks, ka majanduslikuks edenemiseks, eesti keelt. See vaade pole aga ainult pragmaatiline, et need perekonnad panevad oma lapsed eestikeelsesse kooli sellepärast, et nende lapsed peaksid oskama eesti keelt, et neil läheks elus paremini. See, miks me läheme üle eestikeelsele õppele, on muu hulgas või isegi peamiselt selle jaoks, et eesti keele roll Eesti ühiskonnas saaks olla jätkuvalt tugev ja et eestikeelsus siin püsiks ja [eesti keelt] kasutataks kõigil momentidel. Ma küsin teilt Ida-Virumaa koolide kohta. Kas Lüganuse Kool jääb iseseisvalt ja eestikeelse koolikeskkonnana tegutsema? Kas Toila kooli lapsevanematele on teil mingi sõnum? Nad muretsevad, et nende lapsed ei saa tulevikus täiesti eestikeelset koolikeskkonda ja nad peavad mujale minema.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski natuke täpsustan ka alusharidusseaduse [eelnõu]. Ma kindlasti ei pea õigeks, et me hakkaksime koduse keele või rahvuse alusel seaduses sätestama [nõudeid] kas lasteaiarühmadele või õpperühmadele, sellepärast et eestikeelses keskkonnas eestikeelse hariduse saamise õigus on põhiseaduses kirjas kõikidele Eestis elavatele inimestele, mitte ainult eesti emakeelega inimestele. Ka vene emakeelega inimestel peab olema põhiseaduse mõttes õigus eestikeelses keskkonnas eestikeelset haridust omandada. Seda õigust neilt ära võtta ei tohi. Mis puudutab Lüganuse Kooli: Lüganuse Kool on liidetud [kahe teise kooliga ja nimetatud] Kiviõli Riigikooliks. Lüganuse Kool on õppekoht ja see õppekoht ei kao. See õppekoht on olemas ja mingit plaani seda ära kaotada täna ei ole. Mis puudutab Kiviõli Riigikooli toimimist alates 1. septembrist: kuna kõik tänasesse Kiviõli Vene Kooli potentsiaalselt õppima minema pidanud lapsed lähevad esimesse klassi tegelikult Kiviõli Riigikooli, eestikeelsesse kooli, siis seal me oleme koolipidajana teinud just nimelt selle otsuse, et lapsed jaotatakse õpperühmadesse eesti keele oskuse taseme järgi. Nad õpivad erinevates õpperühmades selleks, et eesti kodukeelega lapsed saaksid õppida eesti keelt emakeelena ja vene kodukeelega lapsed, kes väga hästi valdavad eesti keelt ja tulevad eestikeelsest lasteaiarühmast, saaksid ka õppida eesti keelt emakeelena ja need venekeelsed lapsed, kes ei valda eesti keelt piisavalt, saaksid õppida eesti keelt teise keelena ja omandada aineid lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikaga, varase keelekümbluse metoodikaga teises õpperühmas.

Nüüd lisaküsimus. Tõnis Lukase pinginaaber Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Lühidalt kokku võttes on Ida-Virumaal eestikeelsete koolide [pidamise] jätkamine hetkel hädavajalik selleks, et pidurdada maakonna jätkuvat järjest venekeelsemaks muutumist ning Venemaa mõju kasvu. Viimase rahvaloenduse andmetel on Ida-Virumaal taasiseseisvumise järel eestlaste ja eesti keelt kõnelevate inimeste osakaal järjepidevalt vähenenud. See tähendab, et nende vähenemise tempo on olnud kiirem kui maakonna elanike vähenemise tempo. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestlaste osakaal Ida-Virumaa rahvastikus 18,5%, kuid eesti keelt emakeelena kõneles üksnes 14,6% elanikest. Seda ütleb meile Statistikaamet. Nüüd, kui me räägime Toila kooli sulgemisest, on mul teile küsimus. Miks on tarvis [kinni] panna üks eestikeelne eestimeelne kool Ida-Virumaal, kui tegelikult seisavad [kooli pidamise jätkamise] taga kohalikud elanikud, eriti lapsevanemad, kes on asja ka kohtusse andnud? Me ju teame, et riigihalduse seisukohalt on just Ida-Virumaal senini mänginud võtmerolli just administratiiv- ja kooliasutused. Päevarahvastiku [osakaal] selle piirimaa peal, kus on Jõhvi, ületab praegu öörahvastiku osakaalu. Miks on tarvis see eestimeelne eestikeelne kool kinni panna? Toila piirneb ju vahetult Jõhvi vallaga ja see on justkui meie idapiir ja [eestluse viimane] kants. [Miks on vaja] sealne kool hingusele saata?

Aitäh küsimuse eest! Toila kooli ei ole mitte keegi kinni pannud. Toila kool toimib, Toila kool töötab. Toila kool töötab vallavolikogu otsusega aastast 2026 põhikoolina. Sellele põhikoolile on riik kokkuleppel Toila vallaga ehitamas ka uut koolihoonet. Mis puudutab eestikeelset gümnaasiumiharidust, siis eestimeelset ja eestikeelset gümnaasiumiharidust on Ida-Virumaal praegu võimalik omandada absoluutselt kõikides riigigümnaasiumides. Tänavu aasta kooliks valitud Jõhvi riigigümnaasium on üks eestimeelsemaid ja eestikeelsemaid õppeasutusi Ida-Virumaal. Eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse pärast Ida-Virumaal muretsema ei pea. Trend on viimase 20–30 aasta jooksul olnud sinna suunda, et eestikeelset haridust saab Ida-Virumaal rohkem, kui seda on kunagi olnud viimase sajandi jooksul. (Riina Solman kõneleb saalist.) Toila kool on alles. Toila kool on alles, selle kooli gümnaasiumiosa suletakse vallavolikogu otsusega 2026. aastal. Põhjus on õpilaste arvu vähesus: kogu gümnaasiumiosas õppis natuke alla 60 õpilase. Päris märkimisväärne osa Toila vallas elavatest gümnaasiumis käivatest õpilastest käib tegelikult juba täna Jõhvi Gümnaasiumis või teistes gümnaasiumites. Nad ei käi oma valla lähedal kodulähedases gümnaasiumis. Selles mõttes on Toila valla noorte valikud väga mitmekesised. See vallagümnaasium ei ole alati ainuke valik, Ida-Virumaal on väga palju valikuid, kus on võimalik gümnaasiumis eesti keeles haridust omandada.

Aitäh! Nii, me natuke muutsime siin korda ja minister sai [vastust] Riina Solmani küsimusele veel täpsustada. Kuna meil on täna vähe küsimusi, siis on infotunnis ka aega tekkinud ja selle pärast ma lubasin siia sisse natukene rohkem sellist debatiformaati. Head kolleegid, ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.