Õiguskantsleri seaduse ja prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (524 SE) esimene lugemine

Ja nüüd saame minna tänase päevakorra juurde. Nimelt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õiguskantsleri seaduse ja prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 524 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa.

Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Kannan ette EKRE fraktsiooni nimel eelnõu. Eelnõu eesmärk on muuta õiguskantslerile ja riigi peaprokurörile seadusega ette nähtud esinduskulude väljamaksmise põhimõtteid, et esinduskulud makstakse välja esitatud kuludokumentide alusel. Esinduskulude väljamaksmise korra ja alused kehtestab Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. Õiguskantsler ja riigi peaprokurör on kõrgeima riigivõimu esindajad, kelle ülesanne on kaitsta põhiseaduslikku korda ning seaduslikkust. Nende ametite moraalne ja juriidiline autoriteet põhineb usaldusel. Avalikkuse usalduse kasvatamiseks on oluline, et nende [ametiisikute] kulutused oleksid läbipaistvad ja põhjendatud. See aitab tagada, et maksumaksja raha kasutatakse õiglaselt. Kui esinduskulude kasutamine on reguleeritud ja avalikkusele kergesti jälgitav, on põhjendamata kulutusi raskem varjata või õigustada. Maksumaksjatel on õigus teada, kuidas ja milleks nende maksuraha kasutatakse. Kui õiguskantsleri ja peaprokuröri kulutused on läbipaistvad ja täpselt reguleeritud, on tagatud, et avalikke vahendeid kulutatakse kooskõlas avalike huvidega. Läbipaistvus ja täpne regulatsioon on ka osa heast valitsemistavast. Demokraatlikus ühiskonnas on kõik riigiametnikud, sealhulgas õiguskantsler ja peaprokurör, aruandekohustuslikud kodanike ees. Selge aruandlus ja regulatsioonid aitavad tõhustada kontrolli [nimetatud] ameti[isikute] tegevuse üle ja tagada, et [see vastaks] avalikkuse [ootustele]. Lisaks on enamikus arenenud demokraatiates selge suund: esinduskulude tõendamine ja avalikkuse juurdepääs teabele on oluline standard. Riigid, kus kulutusi ei pea tõendama, on kogenud kriitikat ja mõnel juhul ka suuri skandaale. Seetõttu liiguvad paljud süsteemid rangema kontrolli ja auditeerimise poole. Eestis oleks mõistlik järgida Põhjamaade eeskuju, kus läbipaistvus ja kulude tõendamine on riiklik norm. See aitaks tagada õiguskantsleri ja riigi peaprokuröri ametikohtade usaldusväärsuse ning tugevdaks Eesti mainet ka rahvusvaheliselt. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja Evelin! Tegemist on väga mõistliku eelnõuga. Küsingi, et kuidas sulle tundub, kas võib äkki seekord juhtuda pretsedent, et [kõik] saadikud toetavad ettepanekut. Ma ise küll ei näe mingisugust põhjust, miks ei peaks siin saalis toetama seda, et tippametnike kulud oleksid selgelt läbipaistvad ja maksumaksjale oleks selgelt aru saada, kuhu raha kulub. Kuidas sinu tunnetus on?

Aitäh! Kui vaadata üldiseid arenguid, siis vaevalt siit mingit toetust tuleb, kuigi võiks ju arvata, et riik on raskes olukorras, kui me kärbime nii koduste emade toetust kui ka laste huvitegevuse toetust ja erinevate maksude abil püütakse riigis raha kokku hoida. Oleks väga tervitatav, kui ka riigiametnikud aitaks riigil kärpimisega kuidagi toime tulla. Seda enam, et ka meie, Riigikogu liikmed, just näitasime eeskuju ja kärpisime oma kuluhüvitisi 30%‑lt 25%‑le. See oli selline erakondadeülene, fraktsioonideülene [otsus], kõik olid selle poolt. Sellele [tagasi] vaadates võiks ju mõelda, et äkki tõepoolest ka seda [ettepanekut kõik] erakonnad, fraktsioonid toetavad. Ehk siis lootus sureb viimasena.

Riigikogu liikmete kuluhüvitiste realt vaatab aasta lõpul tihtipeale vastu märkimisväärne ülejääk. See ju läheb riigile, kantseleile tagasi. Kuidas on olukord nende ametnikega, kellest täna juttu on? Kas on teada nende ülejääkide kohta?

Anti Poolamets, palun!

Jah, aitäh küsimuse eest! Seesama teema tekkis meil ka põhiseaduskomisjoni [istungil], kus [üks] esindajatest oli Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Kaidi Meristo. [Küsimusele], kas on olnud juhtumeid, et õiguskantsler või peaprokurör on kandnud tagasi esinduskuludeks [makstud summasid, mis on jäänud] kasutamata, [vastas] ta, et tema ei tea, et selliseid olukordi oleks olnud. See panebki mõtlema, et kui esinduskulud ei ole avalikud, siis ei ole ka mingit kontrolli nende üle. [Esinduskuludeks makstud summa] pigem mõjubki palgalisana, millelt ei maksta ei tulumaksu ega sotsiaalmaksu. Samuti ei ole eluliselt usutav, et täpselt sendi pealt kulutatakse esinduskuludeks [makstud summa] ära.

Aitäh, härra eesistuja! Evelin, kas see võiks olla nüüd ikkagi üks niisugune initsiatiiv selles suhtes, et meil hakkaks üleüldine salastamismaania Eestis vaibuma ja lõppema? Me teame, et meil produtseeritakse tohututes kogustes kõikvõimalikke koosolekute pabereid, otsuseid, mida iganes, millele pannakse peale [märge] "AK" ehk "ametkondlikuks kasutamiseks", rääkimata kõrgema [tasemega], rahvusvahelise [terminiga] "grifiga" saladustest. Meil on kõik nii salastatud-salastatud, Eesti riik on peaaegu nagu salaettevõte. Kui me nüüd võrdleme – meil ikka armastatakse rääkida võrdsest kohtlemisest –, siis rahvasaadikutega võrreldes ei ole ametnike tulude ja raha kasutamine läbipaistev. Rahvasaadikutel on kõik läbipaistev, aga nendel ei ole. Ja siin on minu meelest – ma loodan, et sa nõustud – esimene märguanne: "Sõbrad, lõpetame salastamise!"

Mart Helme, palun!

Aitäh küsimuse eest! Demokraatlikus riigis me peaksime ju kõik liikuma avalikustamise suunas, läbipaistvuse suunas, et me saaksime aru, kuhu kulub maksumaksja raha ja mida me selle eest saame. Salastamine ja varjamine on pigem omane ebademokraatlikele riikidele. Kui me järjest enam salastame, siis me järjest enam liigume nende ebademokraatlike riikide suunas. Võrreldes eraettevõtlusega … Kahjuks on meil olukord selline, et väga vähesed valitsuse liikmed on kokku puutunud eraettevõtlusega ja neile jääb arusaamatuks, mida tähendab või kuidas nimetatakse tööandja makstud palgalisa, millelt ei ole makstud tulumaksu ega sotsiaalmaksu. Seda nimetatakse ümbrikupalgaks. Me oleme loonud kõrgetele riigiametnikele olukorra, mis on mõnes mõttes isegi alandav – nad saavad palgalisa, saavad raha, millelt ei maksta makse, mille kohta ei nõuta kuludokumente. Minu meelest peaks praegu siin minu asemel olema hoopis Ülle Madise ja nõudma, et Riigikogu võtaks vastu seaduse, mis [sätestaks] kuludokumentide [esitamise kohustuse]. Sest kui on kulud, on vaja ka aruandlust. Paraku me oleme seda olukorda väga pikalt talunud. Ma leian, et on viimane aeg see lõpetada. Meie kõrged riigiametnikud ei pea olema sellises alandavas olukorras, kus nad justkui saavad palgalisa, ilma et sellelt oleks maksud makstud, või teevad kulutusi, ilma et neil oleksid kuludokumendid.

Aitäh, härra eesistuja! Evelin, mul on sulle selline küsimus. Kas sa oled kursis sellega või oli komisjonis arutelu käigus juttu sellest, et kuigi peaprokuröril ja õiguskantsleril ei ole kohustust tšekke iga kulu puhul niimoodi jooksvalt esitada ja nii ajakirjandusel kui ka avalikkusel puudub võimalus neid kontrollida, siis kas on võimalik seda kontrolli teostada sellisel viisil, et küsida uue aasta alguses näiteks õiguskantslerilt, et ta annaks ülevaate, kuhu kulusid temale esinduskuludeks [makstud summad] või kuluhüvitised – või kuidas neid täpselt nimetatakse? Siis me saaksime Riigikogus sellise tabeli, arvete numbrid juures, ja vaataksime, kui palju läks veinile, kui palju läks infomaterjalidele, ja nii edasi. Oled sa kursis, kas selline võimalus on Riigikogu liikmetel olemas?

Rain Epler, palun!

Jah, järelikult see peaks toimuma … Ma vastan ausalt, et ma ei tea, kas selline võimalus on, sest need esinduskuludeks [makstavad summad] laekuvad eraarvele. Järelikult peab siis kogu oma eraelulise tegevusega [seotud dokumente] ka avalikustama või neid kontrolli käigus näitama. Aga meil, Riigikogu liikmetel, oleks tõepoolest õigus teada, kas neid esinduskuludeks [makstavaid summasid] kasutatakse sihipäraselt või mingil muul [otstarbel]. Seda enam, et meil tekkis põhiseaduskomisjonis arutelu ka selle üle, kas juhul, kui neid esinduskuludeks [makstavaid summasid] vähendatakse, saab riigi esindaja oma ametkonda või riiki väärikalt esindada. See küsimus on siiamaani üleval. Oletame, et kui riigi peaprokurör ei kasuta talle esinduskuludeks [makstud summasid] sihtotstarbeliselt, ütleme, et ta raiskab need ära ja tal ei jätku piisavalt vahendeid, et väärikalt esindada, siis võib kannatada ka riigi maine, ametkonna maine.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tegemist on tõepoolest väga olulise seadusemuudatusega ja seesama riigi läbipaistvus ja inimeste õiguskindlus ja ausus on riivatud, sest praegu läheb 20% [palgast] lihtsalt täienduseks. Kui Riigikogu liikmed peavad oma kuluhüvitiste [saamiseks] tšekke tooma ja käivad kuluhüvitiste eest ka välislähetustes, siis õiguskantsler, prokurör ja ministrid, kes ka Eesti riiki esindavad ja välislähetustes käivad, minu andmetel seda [kuluhüvitiste eest ei tee]. Neil on välislähetuste raha eraldi, pluss veel päevaraha, mida on uuest aastast 75 eurot päeva kohta, varasemalt oli 50 eurot päeva kohta. Milline ikkagi oleks see sõnum koalitsioonipartneritele, mis teeks läbipaistva riigi[valitsemise] ja maksumaksja raha õiglase kasutamise [põhimõtte] neile arusaadavamaks?

Aitäh! Jah, ministritel on ministeeriumid, mis kannavad välis[lähetuste] kulud ja esinduskulud. Ka õiguskantsleril on kantselei, mis kannab need kulud. Ka põhiseaduskomisjonis ei saanud me vastust [küsimusele], milleks siis täpselt võivad õiguskantsler ja peaprokurör neid esinduskuludeks [saadud summasid] kasutada. Tegu on ju märkimisväärse summaga. See summa on 20% ametipalgast, see on ligilähedaselt 2000 eurot kuus ja 25 000 eurot aastas. See on väga suur raha ja see on mõnes mõttes ka kokkuhoiukoht. Meil on teisigi riigiameteid, kus esinduskulud [hüvitatakse] – Vabariigi Valitsuse liikmetel on see võimalus –, aga kuludokumentide esitamise kohustus on ainult Riigikogu liikmetel. Riigikogu liikmete puhul me näeme, et kuludokumentide esitamine distsiplineerib, vahendeid jääb üle. Nähtavasti jääks vahendeid üle ka õiguskantsleril ja peaprokuröril, kui nad oleks samamoodi distsiplineeritud ja mõtleks iga oma kulutuse läbi. Nähtavasti oleks ka see kokkuhoiukoht.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sisuliselt on antud eelnõu raames tegemist isikutega, kes tegutsevad avalikes huvides. Ja avalik huvi on ju ka see, et ametnik teostaks võimu viisil, mis on läbipaistev ja arusaadav, ning ametnik peab selgitama ja põhjendama oma tööalaseid otsuseid. Vaadates seda olukorda siin saalis, jääb mulle arusaamatuks, mispärast ainult Riigikogu liikmete vastu peab olema selline avalik huvi ja miks saavad ajakirjanikud siin nagu rotid viljasalves ringi joosta ja kõike närida, aga teatud gruppide vastu, sealhulgas Vabariigi Valitsuse ministrid, sellist avalikku [huvi] ei ole.

Jah, on loogiline ja õiglane, et Riigikogu liikmete kuluhüvitiste süsteem, mille järgi on Riigikogu liikmed kohustatud oma esinduskulusid tõendama, on kooskõlas standarditega, mida järgivad teised kõrged ametnikud, nagu õiguskantsler ja peaprokurör. Ilma tõendamiskohustuseta võib avalikkusele näida, et kõrged ametnikud võrreldes teiste riigiametnikega on eelis[seisundis]. Riigikogu liikmetena me saame seda olukorda muuta. Me oleme endale kehtestanud korra, et me tõendame kuluhüvitisi kuludokumentidega, ja me saame samamoodi kehtestada korra kõrgetele riigiametnikele, nagu riigi peaprokurör ja õiguskantsler, et ka nemad tõendaksid oma esinduskulusid kuludokumentidega. See oleks demokraatlikule riigile väga kohane.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen kindlasti nõus teie eelnõuga, kuid samas tahaks väga loota, et nii nagu rahvaesindajad peaksid olema ausad, on ka ausad needsamad riigi poolt seatud ametnikud, kohtunikud, prokurörid ja õiguskantsler. Ühest küljest me ei peaks tahtma neid kontrollida. Teisest küljest on mul küsimus. Kui see seadus vastu võetakse, peavad nii prokurörid kui ka kohtunikud hakkama esitama kuluaruandeid. Aga [mis saab siis], kui selgub, et nad on esitanud mingi dokumendi, mis ei vasta nõuetele? Kes neid hakkab uurima? Näiteks praegu meil on siin Riigikogu liikme kohta algatatud kriminaalasi. Aga kui nemad eksivad, [siis kes seda uurib]? Kes näiteks prokuröri vastu algatab kriminaalasja uurimise, kui ta ise on ju tegelikult selleks seatud? Kas te olete kaugemale mõelnud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Riigikogu kuluhüvitisi kontrollib, kehtestab ja normeerib Riigikogu juhatus. Selle seaduse järgi on kontrollorgan peaprokuröri ja õiguskantsleri puhul Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. Me võime seda seadust veel täiendada, [võime] lähtuda Põhjamaade standarditest ja vaadata, kuidas nendel on reguleeritud. Mõnes riigis on vastavad komisjonid, mis sellega tegelevad – erapooletud, sõltumatud komisjonid. Kui on häid ideid, võib see eelnõu vajaduse korral täiendust saada. Võib-olla me vajamegi sellist üleüldist sõltumatut komisjoni, mis ennetab neid olukordi, et Riigikogu liige teeb vale kulutuse ja tekib selline väga kriitiline olukord. Tegelikult võiks selliseid olukordi ennetada, et need asjad ei läheks nii kaugele. Ja nendes komisjonides, kus on ühtsed standardid, nähtavasti ka ei tekiks selliseid eksimusi.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Arutelu juhtivkomisjonis, otsuseid palun tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme, hea kolleegi Katrin Kuusemäe. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja andis väga põhjaliku ülevaate Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud õiguskantsleri seaduse ja prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõust ja vastas eelnõu puudutavatele küsimustele samuti väga põhjalikult. Seetõttu piirdun mina lühiülevaatega komisjoni istungil toimunud arutelust ja tehtud menetlustoimingutest. Päevakorras oli antud eelnõu põhiseaduskomisjoni 3. detsembri istungil. Pikka arutelu ei olnud. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et esinduskulusid ja nende kasutamist seadus ei reguleeri ja seetõttu ei ole [esinduskuludeks makstud summade] kasutamine läbipaistev ning kohati puudub teadmine, mille peale raha kulub. Komisjoni istungil viibinud Vabariigi Valitsuse esindaja tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohti. Valitsus otsustas 14. novembri istungil antud eelnõu mitte toetada, põhjendades, et kui eesmärgiks on ennetada korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist, tuleks vastavad muudatused ette näha tervikuna kõigis seadustes, kus on esinduskulude [hüvitamine] sätestatud. Ainus seadus, mis kohustab kuludokumente esitama, on Riigikogu liikme staatuse seadus. Ka ei ole eelnõule lisatud rakendusakti või selle kavandit ja seetõttu ei ole võimalik hinnata [hüvitiste] väljamaksmise korra aluseid, mõistmaks, kuidas muudatus [aitaks] oluliselt võidelda korruptsiooniga. Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused. [Esiteks], teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. detsembril 2024. Komisjoni liikmed toetasid seda otsust konsensuslikult. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 4 komisjoni liiget. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea kolleeg! Ma saan aru, et arutelu oli lühike ja asja olemuse üle kuigi pikalt ei arutatud. Kuulati ära valitsuse selline, ma ütleksin, võrdlemisi tehnokraatlik ja pastakast imetud seisukoht, miks ei peaks seda läbipaistvuse suurendamist toetama. Aga kuna juhatus on olnud meie vastu leebe ja selle [istungjärgu] esimese [töö]nädala päevakord ei ole liiga tihe, et saaks koguda hoogu töö tegemiseks, siis meil on tegelikult täna aega. Ma küsiksin teie arvamust. Kas olemuslikult peaks olema niimoodi, et Riigikogu liikmed peavad iga väiksema kulu kohta esitama tšeki, mida siis pikalt analüüsitakse avalikkuses, ja see kõik ongi läbipaistev – see on ju hea –, aga ministrite ja antud eelnõus toodud riigi [pea]prokuröri ja õiguskantsleri puhul peaks olema teisiti? Kuidas te enda jaoks olete selle lahti mõtestanud?

Kuna ma olen komisjonipoolne ettekandja, siis ma vastan teile nii, nagu ma õigeks pean. Komisjonis me minu isiklikku arvamust ei arutanud, aga me võime pärast koridoris sellel teemal diskuteerida.

Väga professionaalne vastus igal juhul. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te mainisite, et [sätteid, mis puudutavad] esinduskulude aruandeid, peaks kõigis seadustes ühtlaselt muutma. Ma saan aru, et komisjon niimoodi väljendus. Miks siis ainult Riigikogu on see erand? [Miks on] Riigikogu liige erilise tähelepanu all võrreldes teiste riigiettevõtete või riigi palgal olevate inimestega? Kas komisjon seda natuke laiemalt ka põhjendas? Miks ei saa härjal sarvist haarata nii, et ükshaaval võtta ette teatud valdkonnad, nii nagu seda on tehtud Riigikogu kuluhüvitiste puhul, ja hakatagi neid kuluhüvitisi ja esinduskulusid järjest luubi alla võtma? Nii saaksime ju tegelikult kogu meie riigi asjaajamise läbipaistvamaks.

Ma tänan selle küsimuse eest! See, mille ma välja tõin, oli Vabariigi Valitsuse esindaja põhjendus. Komisjon seda ei arutanud. Vabariigi Valitsuse esindaja sõnul peaks sellele [teemale] lähenema kompleksselt ja muutma kõikides seadustes korraga need asjad ära.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kuulan teie selgitusi, õigemini selle komisjoni selgitust, ja mulle on täiesti arusaamatu, miks Riigikogu liikmete kuluhüvitised peavad olema absoluutselt läbipaistvad, aga õiguskantsleri, prokuratuuri ja ministrite kuluhüvitised on täielikult salastatud. Mitte keegi ei tea, milleks seda raha kasutatakse. Ma ei eelda, et seda kuritarvitatakse. Aga kui ei kuritarvitata, siis poleks ju ka mingit alust, ütleme, karta [avalikustamist]. Seega, ma ei saa aru, miks osa avalikkuse huviorbiidis olevaid institutsioone on sisuliselt kontrolli all, aga teatud grupp ei ole – nagu India kastisüsteem. See küsimus on väga oluline. Paluks selgitust!

Jaa. Taas: komisjonis seda väga põhjalikult ei arutatud. Kui [komisjonis] küsiti täpselt samasugune küsimus, nagu teiegi, hea kolleeg, [praegu] küsisite, siis vastas Vabariigi Valitsuse esindaja Kaidi Meristo, et temale teadaolevalt ei ole õiguskantsleri ja riigi peaprokuröri esinduskulude kasutamise kohta ülevaadet, aga [ta lisas], et seda võib küsida Riigikontrolli käest.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mulle tundub, et meil on tegemist fundamentaalse probleemiga: ei Vabariigi Valitsuse liikmed ega ka teie komisjoni liikmed ei saa aru sellest, et Riigikogu on Vabariigi Valitsuse tööandja. Kui Riigikogu tahe on muuta ühte või teist seadust, et seda paremaks teha, siis tööandja annab selle ülesande töövõtjale ehk Vabariigi Valitsusele. Ja ma saan aru, et need rollid on arusaamatud osale inimestele, tõenäoliselt ka sellele esindajale ja Vabariigi Valitsuse liikmetele. Aga kas valitsuse esindaja käis ka välja selle ajakava, millal tervikpakett ette võetakse? Ma sain teie jutust aru, et saadi aru, et probleem on ja läbipaistvust on vaja [suurendada]. Millal siis tuleb eelnõu ja millal tuleb väljatöötamiskavatsus, et olukorda parandada? Ma loodan, et teil ikka oli mingi arutelu selle üle, mitte te ei lükanud teemat lihtsalt laualt maha.

Ma tänan selle küsimuse eest, aga komisjoni istungil seda teemat ei käsitletud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea komisjoni ettekandja! Jätkuks Rene Koka küsimusele, tõepoolest, Riigikogu on ju nii valitsuse, õiguskantsleri kui ka peaprokuröri tööandja. Ja kui nüüd Riigikogu otsustab, et võiks [seadust] muuta, siis … Tegelikult jääb minule ka arusaamatuks, millega tegeles komisjon. Valitsusest tuli seisukoht, aga komisjoni seisukohta tegelikult ju ei ole. Komisjoni seisukoht on see, et valitsusel on väga hea seisukoht. [Komisjonil] ei olegi mingit seisukohta – läheme edasi nii, nagu on, ja teeme selle valitsuse liikmete, õiguskantsleri ja peaprokuröri esinduskulude [hüvitamise korra] veel pimedamaks. Aga milline ikkagi konkreetselt oli komisjoni seisukoht [võrreldes] valitsuse seisukohaga, mis oli, et [seda muudatust] ei tehta? Kas komisjonil oli ka mingi seisukoht?

Komisjoni seisukoht oli antud eelnõu tagasi lükata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Me kuulsime siin ikka naljakat juttu praegu sellest, kuidas komisjon otsustas [eelnõu] tagasi lükata, sest valitsuse põhjendused olid nii head. Valitsuse põhjenduste üle oleks pidanud ikkagi debateerima, kui leiti, et probleem on olemas. Aga seda ju ei tehtud. Ja siin me nüüd oleme. Siin me nüüd oleme! Meil on üks põhiseaduslik institutsioon – õiguskantsleri institutsioon –, mis just nagu tõstetakse [teistest eraldi]. Me oleme ka põhiseaduslik institutsioon siin, iga viimane kui üks meist 101‑st, aga meie oleme täiesti teistsuguse kohtlemise objektid. Või subjektid, kuidaspidi võtta. Meie peame kõigest aru andma, meid võib kõikides asjades süüdistada, kahtlustada, risti lüüa, mõne puhul võib isegi kriminaalasju algatada. Mõne puhul ei algatata mitte kriminaalasju, vaid lihtsalt asju. Aga [lisaks] meile on ka teised institutsioonid, kelle puhul kõik see ei kehti, lihtsalt ei kehti. Ma mäletan, et aastaid tagasi – see oli vist eelmise Riigikogu koosseisu ajal – oli mul üks töölõuna. Eesti põllumajandustootjad, konkreetselt seakasvatajad, olid väga mures oma sektori toimetuleku pärast. Jälle olid teatud hinnad kerkinud ja mingid muud probleemid olid neil [veel] ja nad palusid minuga kokkusaamist. Ma sain nendega kokku ja me otsustasime pärast kokkusaamist jätkata vabamas vormis vestlust ja suhtlust ja me läksime ühte restorani, kus ma maksin kuluhüvitiste eest, nii nagu põhimõtteliselt kuluhüvitiste [kasutamise kord] ka ette näeb. Ja kui üks inimene küsis, kas ta võib söögi kõrvale ka ühe õlle võtta, siis mina [vastasin]: "Loomulikult, milles küsimus." Sellest tehti pärast kuluhüvitiste kontrollimisel issand missugune jaskar! Helme tegi ei tea mida, laual oli ka alkohol! Tüüpiline Eesti ajakirjandus tegi sellest ühest õllepudelist [uudise]: "Laual oli ka alkohol!" Ja nii edasi ja nii edasi. No vaat siin see nüüd on. Ma ei ütle, et see kõik on ebaõige. Okei, valgustame kõik läbi, selgitame kõik asjaolud välja, teeme selgeks, kas laual oli alkohol või üks pudel õlut, aga selline [kord] peaks kehtima ka teiste institutsioonide puhul. Õiguskantsleri ja peaprokuröri puhul on ju asi veel eriti pikantne selles tähenduses, et nemad justiitssüsteemi kõrgeimate juhtidena peaksid näitama eeskuju, et neil ei ole midagi, mida peaks varjama, mida peaks salastama, mida ei peaks tahtma avalikkusele näidata. See on selles mõttes ikkagi väga põhimõtteline küsimus. Ja valitsuse liikmetel ei ole siin midagi otsustada. Kui Riigikogus kas või üks fraktsioon selle teema algatab, peab valitsus reageerima ja ütlema, et jah, probleem on, me algatame seadusemuudatused, toome need seadusemuudatused komisjoni, kui vaja, siis komisjonidesse, ja seejärel suurde saali. Vaat nii peab see asi käima! Aga mitte nii, et tuleb mingi ametnik veel kõigele lisaks ja ütleb, et teie seal, sõitke pikale lainele, teil pole õigust, teil pole vajadust ja teie olete üleüldse kummitempel. Vaat täpselt nii võib seda praegust [olukorda] tõlgendada. Aga asi on ju palju hullem. Nagu ma ka oma küsimuses mainisin, meil on ju totaalne salastamismaania. Meil on kõik vähemalt "AK" – ametkondlikuks kasutamiseks. Täiesti absurdne. Täiesti absurdne! Ja see teema on siin saalis olnud korduvalt arutelu all. Mitte midagi ei ole muutunud! Mitte midagi ei ole muutunud, välja arvatud see, et asi on hullemaks läinud: [lühendit] AK on veel rohkem juurde tulnud. Mitte midagi ei ole paremaks läinud. Ja siis on meil tohutu hulk nii pimedaid asutusi, et me üldse ei tea, mis seal sees toimub. Mustad kastid, välisluure … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… Kaitsepolitsei. Ega me tegelikult ei tea ka väga täpselt Kaitseväe rahakasutuse kohta. Seal ka mingisugused isandad ise otsustavad, kuidas nad raha kasutavad. Raha mingi asja jaoks eraldatakse, aga [kes otsustab], kas me tellime kalleid asju ja vähe või tellime odavaid asju ja palju. Viimase kolme aasta sõjakogemuste [põhjal näeme], et tehnikat läheb rindel nagu leiba: iga päev [läheb] sinna kümnete kaupa küll tanke ja soomukeid, küll igasuguseid õhutõrjekomplekse, neid lihtsalt hävitatakse, purustatakse. Eestis me paneme linnukese kirja, et me oleme ostnud kõige paremad ja kõige kallimad [asjad] – kaks tükki! –, aga need kaks tükki peavad rindel vastu võib-olla kaks päeva. Aga meil siin ei ole ülevaadet. Isegi Riigikontroll ütleb, et tal ei ole ülevaadet, ta ei saa aru. Ta ei saa aru! Ja siis on meil loomulikult veel tohutu kari ametnikke, kellel on ka oma rahakott. Võtame kas või ministeeriumide kantslerid. Neil on ka oma kulud. Me ei tea mitte midagi nende kulude kohta. Jällegi, on sisekontroll, mis just nagu peab kontrollima, aga sisekontroll teab, et kui ta tõsiselt kontrollib, siis ta varsti enam sisekontroll ei ole. Meil on Riigikontroll, kes ütleb, et ta ei saa ju neid kõiki, iga viimast kui tšekikest ja kulukest ja taksoarvet ära analüüsida – tal ei ole selleks tööjõudu, tal ei ole selleks võimalusi –, kas see oli tööasjade huvides või ei olnud. Ja nüüd tulebki välja niimoodi, et ainsad tolad on Riigikogu liikmed, kelle puhul on kõik avalik ja kõik kritiseeritav ja kõik maha materdatav ja kahtluse alla seatav. Meil on 101 potentsiaalset riigivarast ja suli, samal ajal kui meil tuhanded riigiametnikud ja muud asjapulgad on just nagu kristallpuhtad ja laitmatult ausad inimesed, kelle puhul lihtsalt mitte mingit kontrolli ei ole vaja. Kulla inimesed, see ei ole ju normaalne õigusriik! Meil on ju pikaajalise riigivarguse, korruptsiooni, raha kantimise, hoolsuskohustuse mittetäitmise näide Nordica näol. Me ennustasime seda ette. Kui Nordica loodi, siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud ennustasid ette, et sellega läheb samamoodi või hullemini kui Estonian Airiga. [Öeldi, et] ei lähe, ei lähe, me oleme õppinud! Mida te õppisite? Paremini õppisite varjama seda kantimist. Värbasite tagasi samad inimesed, kes olid juba üks kord põhja lasknud ühe asja. Jah, head sõbrad. Teate, Georg Ots pidi ükskord andma hinnangu ühele väga viletsale lauljale. Ta läks lavale ja [kuna] ta ei tahtnud öelda, et, kulla sõber, ära rohkem laula, siis ta surus selle [laulja] kätt – see oli Moskvas – ja ütles: "Net slov." Ei ole sõnu. Ja ma lõpetan praegu täpselt samuti: ei ole sõnu.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 524 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 524 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu oli 14, erapooletuid 0. Eelnõu 524 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane [istung] on lõppenud. Aitäh!