Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi" eelnõu (331 OE) esimene lugemine

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi" eelnõu 331. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on teha esimene samm selles suunas, et teatud hulk reservväelasi saaks isiklikke relvi kodus hoida. Loomulikult peaks pihta hakkama sellest: esimese asjana tuleks ära teha see, et reservväelased võiksid kodus hoida isiklikku varustust. Selleks ei ole vaja Riigikogul otsuseid või seadusi vastu võtta või valitsusel teha otsuseid, see on tehtav olemasoleva õigusruumi ja kehtiva õiguse raames ehk toimiva mobilisatsioonisüsteemi raames. Seepärast me isikliku varustuse küsimust siin ei käsitle. Aga see on esimene asi, mis tuleks teha, et liikuda kiirema ja tõhusama mobilisatsioonisüsteemi suunas. Nüüd, meil on pretsedent juba olemas, kaitseliitlastel on kehtiva õiguse järgi õigus võtta isiklikke relvi kodusele hoiule. See süsteem on meil toiminud juba 30 aastat. Üheksakümnendatel aastatel oli küll mõningaid intsidente nende relvade kasutamisega, aga ajapikku intsidentide hulk vähenes. Ja me võime kindlalt väita, et viimase aastakümne jooksul ei ole kaitseliitlastel kodusel hoiul olevate isiklike relvadega mingeid märkimisväärseid intsidente aset leidnud. Ehk siis pretsedent on olemas. Maailmas on ka vähemalt kaks riiki, kus säärast süsteemi rakendatakse. Üks on Iisrael, keda ohustavad tema araabia riikidest naabrid, ja teine on tegelikult Šveits, keda ei ohusta keegi, aga kellel see on olnud pikaajaline ajalooline traditsioon. Nüüd vaatame, keda see otsus peaks puudutama. Kõigepealt üks täpsustus: sellel eelnõul oleks ehk võinud olla parem sõnastus, sest me peame siin silmas loomulikult sõjaaja ametikohtadele määratud reservväelasi ehk konkreetselt neid reservväelasi, kellel on sõjaaja ametikoht. On kaks võimalust, kuidas hakata valikuliselt järk-järgult seda eelnõu täitma. Esimene võimalus on see, et Kaitseväe juhataja määratleb teatud üksused, mis oma valmisoleku poolest peaksid olema tasemel, mille puhul relvade kodus hoidmine oleks eeldus, see oleks vajalik, ja siis näiteks kaitseminister kinnitab sääraste üksuste loetelu oma määrusega. See on üks võimalus. Teine võimalus on see, et tulenevalt Välisluureameti ja kapo ohuhinnangutest me looksime reservväelastele tingimused relvade kodus hoidmiseks, aga relvad jagataks neile välja ohutaseme tõustes. See on teine praktiline võimalus, kuidas sellele teemale läheneda. Me küsisime komisjonis ka Kaitseministeeriumilt hinnangut, kas kehtiva õiguse kohaselt oleks võimalik seda teha, ja nende vastus oli, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole seda võimalik teha, see eeldaks kehtiva õiguse ulatuslikku muutmist. Nüüd, missugused eeldused oleks veel vaja täita, et hakata säärast süsteemi järk-järgult üldse looma? Loomulikult oleks vaja palju põhjalikumat taustakontrolli juba ajateenijatele. See tõenäoliselt eeldaks seda, et Kaitseväe luurekeskusest peaks [saama] kolmas julgeolekuasutus, kuna mida suurem on sõjaaja kaitsevägi, seda rohkem tööd tuleks ka kaitsepolitseil teha. Ehk selleks, et seda eelnõu ellu viia, oleks vaja ka see muudatus teha. Üleüldisest taustakontrollist veel. Mida on siis vaja rohkem ja põhjalikumalt kontrollida? Vähemalt kolme aspekti: vaimset tervist, kriminogeenset tausta ning lojaalsust põhiseaduslikule korrale. Kõigis nendes küsimustes me vajaksime palju suuremat taustakontrolli kui seni. Kaitseliitlastel on teatavasti üsna põhjalik taustakontroll ja Kaitseliidu puhul eeldatakse ka kahte soovitajat, et inimene üldse saaks Kaitseliitu astuda. Ja loomulikult ei toimu seal relvade andmine kodusele hoiule kohe pärast seda, kui inimene on Kaitseliitu astunud, vaid ta peab oma usaldusväärsust tõestama. Selle kõige tegemine eeldaks Kaitseväe, Kaitseressursside Ameti ja ka Kaitsepolitseiameti laiaulatuslikku koostööd, et neid tingimusi täita, ja praktikas ei oleks see loomulikult lihtsalt teostatav. Sel juhul on tähtis küsimus ka vastutuse jaotus, see, kes hakkab mille eest vastutama. Veel üks lahtine küsimus on see, kes teeks relvade hoiustamise üle järelevalvet. [Kaitseliitlaste] puhul teeb seda Kaitseliit ise, politsei ka muidugi, aga kes hakkaks Kaitseväes seda tegema: kas luurekeskus, kes saaks ka vastuluurefunktsiooni kasutada, või teeks seda sõjaväepolitsei? Selge on see, et see peaks toimuma analoogselt kaitseliitlastega. Need on mitmed eelduslikud aspektid, mis on vaja täita, et hakata seda otsuse eelnõu praktikas järk-järgult ellu viima. Ma möönan, et selle eelnõu sõnastus ei ole iseenesest võib-olla kõige parem, sest ta käsitleb nagu expressis verbis kõiki reservväelasi. Kõigi suhtes see sellisena ei ole rakendatav, aga on selge, et me peame tegema esimesed sammud, et edasi liikuda. Ja ma ei arva ka, et Riigikogu liikmed – ütleksin nii otse – kardavad veel nii piisavalt olukorra eskaleerumist, et nad oleksid valmis sellele [vähemalt] 51 toetushäält andma. Ma arvan, et selle eelnõuga on samamoodi nagu Ottawa konventsioonist lahkumise ehk jalaväemiinide keelustamise [lepingu] denonsseerimisega, et lihtsalt aeg ei ole veel küps. Aga ma olen kindel, et see aeg peagi tuleb, kas poole aasta, aasta või mingi [pikema] aja pärast, ja siis me saame sellega edasi minna, sest lihtsalt julgeolekuolukorra edasine teravnemine sunnib meid lahendusi leidma. Ja loomulikult, kui reservväelaste isiklik varustus ja ka relvad lähevad nende kätte, siis vabaneb märgataval hulgal laopinda, mida saab kasutada näiteks laskemoonavarude hoidmiseks, mis on ka oluline. Kui nüüd Kaitseväe soov, väga mõistetav ja õige soov, on laskemoonavarusid suurendada, siis on ju küsimus selles, et meil on vaja laopinda, kuhu me hakkame seda laskemoonavaru paigutama. Ja näiteks kas või isiklik varustus ja käsirelvad võtavad ära hulgaliselt laopinda. Täpsustan veel seda, et analoogselt Kaitseliiduga see puudutaks isiklikke relvi ehk püstoleid, automaate ja snaipripüsse ning see ei puudutaks meeskondlikke relvi, näiteks kuulipildujaid ja tankitõrjerelvi. Et kõigil oleks algusest peale selge, millest me räägime, mis relvad käiksid selle alla ja mis ei käiks. Need on kõige olulisemad selle eelnõuga kaasnevad aspektid. Selle rakendamine eeldaks väga suurt tööd, aga loomulikult on see võimalik. Pretsedent on meil Kaitseliidu puhul juba olemas. Küsimus olekski selle pretsedendi laiendamises esialgu teatud üksustele või teatud ohutaseme korral. See on minu poolt kõik, olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni liikme Enn Eesmaa, et tutvustada riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu. Enn Eesmaa, palun!

Suur tänu! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda otsuse eelnõu esimest korda juba eelmise aasta 4. detsembri istungil, kuid eelnõuga ei olnud võimalik edasi minna, sest täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka nende kohta esitatud legaalsete obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekutega. Eelnõu esitajaid esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman. Toona olid nad mõlemad riigikaitsekomisjoni liikmed. Riigikaitsekomisjoni istungi järel eelmise aasta 7. detsembril võttis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon arutuse all oleva eelnõu kohta esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi. Teist korda arutas riigikaitsekomisjon eelnõu käesoleva aasta 5. veebruari istungil, kus lepiti kokku, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon otsustab, kas eelnõu võetakse Riigikogu menetlusest tagasi või ei võeta. Eelnõu ei võetud tagasi. Seejärel arutas riigikaitsekomisjon eelnõu oma käesoleva aasta 15. veebruari istungil. Lähemalt eelnõu sätetega seonduvast, millele juhiti riigikaitsekomisjoni istungil tähelepanu. Reservis olevaid isikuid, kaitseväekohustuslasi on mitteametlikel andmetel suurusjärgus 250 000. Kaitseväeteenistuse seaduse § 2 lõike 4 kohaselt on reservis olev isik kaitseväekohustuslane, kes ei ole kutsealune ega teeni asendus- või kaitseväeteenistuses. Küsitav on, kas kõik reservis olevad isikud vastavad relvaseaduses ettenähtud relvaloa saamise nõuetele ja nende hulgas ei ole neid, kelle puhul on välistatud relvaloa või soetamisloa saamine, ning kõigil on võimalik tagada näiteks automaatkäsitulirelva hoiustamise tingimused. Kui aga eelnõus peetakse silmas reservväelasi, mis on ka sõnaselgelt eelnõus sätestatud, siis [tasub märkida, et] kaitseväeteenistuse seaduse § 5 lõike 3 kohaselt on reservteenistus reservis oleva isiku poolt kaitseväeteenistuskohustuse täitmine õppekogunemisel ja lisaõppekogunemisel ning reservteenistuses olev isik on reservväelane. Ei oleks mõistlik, kui reservväelane saaks õppekogunemise või lisaõppekogunemise ajaks talle väljastatud tulirelva hoiustada koos laskemoonaga kodus. Eelnõu esitajaid esindanud Leo Kunnase sõnul olnuks eelnõus täpsem sätestada, et tulirelvad koos isikliku varustusega antakse kodusele hoiule nendele reservis olevatele isikutele, kes on määratud sõjaaja ametikohale. Riigikaitsekomisjoni aruteludes juhiti ka tähelepanu, et lisaks termini "reservväelane" valele kasutusele on eelnõus isiklikust varustusest mainitud ainult tulirelva ja laskemoona. Tegelikult aga koosneb isiklik varustus rohkematest elementidest, [sealhulgas] näiteks kiiver, killuvest, rakmed ja nii edasi. Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonidele juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuselt seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob nende hinnangul kaasa seaduse muutmise [vajaduse]. Arutuse all olev eelnõu puudutab ka Siseministeeriumi valitsemisala. Tulenevalt eeltoodust palus riigikaitsekomisjon Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi seisukohta, kas eelnõu 331 vastuvõtmisega ja rakendamisega kaasneks vajadus algatada seaduseelnõu ning muuta seadust. Kaitseministeeriumi vastuse kohaselt on vaja muuta kaitseväeteenistuse seadust ja relvaseadust. Siseministeeriumi hinnangul vajaks eelnõus esitatud ettepaneku realiseerimine põhjalikku analüüsi ja õigusloome ümberkujundamist terviklikult. Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Käesoleva aasta 15. veebruari istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutuse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu [6. märtsi] istungi päevakorda. Mitmel põhjusel teeme seda koos teiega praegu. Eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest selle rakendamiseks tuleb muuta mitmeid seadusi. Tänan teid väga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 331 lõpphääletus. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Ei, ootame ära. (Saalis räägitakse.) Härra Pohlak tuli, ootame kaks minutit ära. (Saalis räägitakse.) Kaks minutit on kohe läbi. Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kohustada kõiki reservväelasi hoidma kodus alaliselt tulirelvi koos arvestatava laskemoona kogusega ning anda reservväelastele selleks ka vajadusel finantsabi" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 13 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 331 on tagasi lükatud.