Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu (409 OE) esimene lugemine

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu 409 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust! Saalis on lärm. Aitäh! (Helistab kella.) Hea ettekandja, vabandust! Me ei saa hetkel alustada, saalis on jätkuvalt liiga suur lärm. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõuga me tuleme tegelikult parlamenti teist korda, sellepärast et esimesel korral otsustati siduda eelnõu menetlemine Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõudega], mis polnud meie hinnangul põhjendatud. Seetõttu me võtsime eelnõu tagasi (Juhataja helistab kella.) ja esitasime selle uuesti. Õnneks jõudis see nüüd ka siia suurde saali enne, kui istungjärk läbi saab. Eelnõu sisu, nagu te teate, on väga lihtne. See ongi pealkirjas kokku võetud: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga". Sel korral ei ole see seotud Riigikogu koosseisu häälteenamusega, mistõttu ma väga loodan, et kõik saadikud, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad opositsiooni- või koalitsioonierakonda, hääletavad selle eelnõu poolt. Nüüd, mis on asja sisu? Asja sisu on väga lihtne. See seisneb selles, et Eestis kehtiva õiguse kohaselt ei tohi pornograafilisi materjale teha alaealistele vabalt kättesaadavaks. Täpsemalt ütleb pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 3 punkt 1, et pornograafilise sisuga teoste pakkumine peab olema korraldatud viisil, mis ei võimalda alaealistel selliste teostega tutvuda. Nagu eelnõu seletuskirjas on ka esile toodud, niisuguse piirangu põhjendust ei ole ju keeruline mõista. Ma arvan, et me kõik nõustume, et pornograafilised materjalid ei ole midagi niisugust, mida peaks tegema lastele vabalt kättesaadavaks. Ma ei usu, et siin saalis on ükski inimene, kes arvab vastupidist. Kui on, siis tõstkem käsi, andkem endast märku. Paraku on aga reaalsus selline, et paljudel veebilehtedel, mis pakuvad pornograafilisi materjale, piirdub kogu vanusekontroll sellega, et tuleb vajutada nupule "Jah, ma olen 18-aastane või vanem". See ei ole reaalne vanusekontroll, eks? Kui samasugust vanusekontrolli rakendataks näiteks poes, kui alaealine läheb pudelit viina ostma, siis see tähendaks seda, et müüja küsib: "Vabandage, kas te olete 18-aastane või vanem?" ja laps või teismeline ütleb: "Jah, olen küll," ning ilma et ta peaks mingeid dokumente näitama, loetakse see nõue rahuldatuks. See ei ole tõsiselt võetav. Sellepärast olemegi teinud selles eelnõus Vabariigi Valitsusele ettepaneku: kuna Eestis kehtiv seadus ütleb, et pornograafilisi materjale ei tohi teha alaealistele vabalt kättesaadavaks, ometi need on Eesti Vabariigis reaalselt tehtud alaealistele massiliselt vabalt kättesaadavaks, siis tuleb mõelda, mida teha annab, et seda olukorda parandada, et reaalne olukord vastaks sellele, mida seadused nõuavad. Eri riikides on võetud kasutusele erinevaid meetmeid. Ma ei hakka neid siin ettekandes täpsemalt kirjeldama. Kui soovite, võime küsimuste voorus nendest eraldi rääkida. Aga ilmselgelt saab olukorda parandada. Peab nõustuma, et ei ole võimalik luua sellist olukorda, kus ühelgi alaealisel ei ole võimalik saada kätte mingisuguseidki pornograafilisi materjale. Loota sellist olukorda saavutada oleks ebarealistlik. Aga täpselt sama selge on see, et olukorda saab parandada. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa luua olukorda, kus ükski alaealine ei saa Eesti Vabariigi territooriumil kätte pudelit õlut, pudelit veini või isegi pudelit viina – me ei ole suutelised sellist olukorda tekitama –, rakendame me sellest hoolimata meetmeid selleks, et alkoholi kättesaadavus alaealiste seas oleks nii piiratud kui võimalik. Milliseid meetmeid täpselt oleks mõistlik rakendada, seda peaks hakkama arutama. Minu meelest oleks mõistlik, kui ministeeriumideüleselt kutsutaks kokku töörühm, kes kaardistaks ära meetmed, mida on rakendatud teistes riikides, ja vaataks, mida Eestis oleks kõige mõistlikum rakendada. Aga kahtlust ei saa olla selles, et selles suunas tuleks tegutseda. Komisjonis ma kuulsin nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindajalt kui ka ministeeriumi esindajalt, et Euroopa Liidu tasandil püütakse leida sellele probleemile mingisugust lahendust. Aga nemadki tõid esile, et see ei saabu kindlasti enne 2026. aastat, võib-olla saabub isegi hiljem. Noh, kui Eestis kehtiv seadus ütleb, et alaealistele ei tohi pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks teha, aga ometi need on tehtud, siis me ei saa ju sellist olukorda veel aastaid tolereerida lootuses, et Euroopa Liidu tasandil mingisugune lahendus välja mõeldakse. Nii et tuleks omalt poolt rakendada vähemalt esialgseid meetmeid. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti esindaja tõi veel esile, et Euroopa Liidu Kohus on langetanud otsuse, mille kohaselt liikmesriigid justkui ei tohi eraldiseisvalt piirata ligipääsu mingitele veebilehtedele, seda tohib teha ainult üleeuroopalises korras. Mina ütlesin ka sellel komisjoni istungil, et ma tahaksin näha, et Eesti oleks selline riik, kes ütleb väga selgelt: "Teate, meie käsitleme alaealiste kaitsmist sellise laga eest prioriteetsema kohustusena kui tegutsemist selle Euroopa Kohtu otsuse kohaselt. Kuniks Euroopa Liit ei ole ise leidnud probleemile lahendust, võtame meie kasutusele oma meetmed. Ja kui te ütlete, et me ei tohi seda teha, et me ei tohi kaitsta oma lapsi kokkupuudete eest pornograafiaga, alustage siis meie suhtes menetlust ja eks me siis vaatame seda asja." Ma tahaksin ausalt öeldes näha, kuidas Euroopa Liit teeb sellise käigu, et ütleb: "At-at-at-at-at, ei hakka siin niimoodi iseseisvalt lapsi kaitsma kokkupuudete eest pornograafiaga! Kuni meie ei ole lahendust leidnud, teie ei tohi ka midagi teha." See oleks jabur. Veel kord, ma usun küll, et see eelnõu on nüüd selline, mis võiks tõepoolest pälvida kõikide Riigikogu liikmete toetuse. Ma jään lootma, et see nii ka läheb. Rõõmuga vastan kõigile teie võimalikele küsimustele, olles säästnud rohkelt teie aega. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest. Teile on küsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on võib-olla natuke retooriline. Huvitava kokkusattumusena oli täna keskkonnakomisjonis arutlusel selline asi, kuidas inimesed saaks rehve tagasi anda. Tahetakse liikuda selles suunas, et mitte ainult kaheksa tükki aastas, vaid ükskõik kui palju rehve saab tagasi anda. Aga üks probleem, mida seal arutati, oli see, et kui inimesed ostavad näiteks veebipoest rehve, siis veebipoel peaks olema Eestis volitatud esindaja, kes tagab, et käitlustasu on makstud ja nii edasi. Kui ma küsisin komisjonis, aga mis siis saab selle veebipoega, kui tal ei ole volitatud esindajat, siis Kliimaministeeriumi ametnik täitsa kõhkluseta vastas, et siis pannakse see veebisait kinni. Formuleerin selle küsimuseks: kas sa oled nõus, et me peaks nüüd välja uurima, kas valetas Kliimaministeeriumi ametnik, kes täitsa kõhkluseta ütles, et rehve müüva veebisaidi saab kinni panna, või valetas TTJA ametnik, kes ütles, et seda tohib teha ainult üleeuroopaliselt või muidu üldse [mitte]? Kas sa nõustud, et me võiksime selle asja välja uurida?

Suur tänu küsimuse eest! Ma loomulikult nõustun sellega. Aga ma laiendusena ütlen, et kui me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus me kuulume mingisugusesse poliitilisse süsteemi, mille ettekirjutuste kohaselt me ei tohi kaitsta oma lapsi kokkupuudete eest sellise lagaga, siis ma pean ütlema, et meil ei ole enam riiki. See on nii lihtne. Kui me tõstame käed ja ütleme, et me ei saa, meil ei lubata, me ei tohi kaitsta oma lapsi – aga mis riik meil siis veel alles on? Mida me üldse tohime või ei tohi [teha]? Kuidas me sellisesse olukorda oleme jõudnud? Nii et ma küll kutsun üles sellele, et täiesti sõltumata sellest, mida Euroopa Liit ütleb või ei ütle, me ütleme, et see on meie riikliku, rahvusliku väärikuse küsimus ja me tegutseme lihtsalt vastavalt oma parimale arusaamisele. Jaa, me otsime lahendust, mis oleks kooskõlas Euroopa Liidu regulatsioonidega, me loodame ka sellele, et Euroopa Liit ise otsib probleemile lahendust, aga kuniks seda leitud ei ole, tegutseme me vastavalt oma parimale arusaamisele. Ma ei kõhkleks üldse selles küsimuses, kui ma oleksin peaminister, mida ma muidugi ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Vaat, me siin enne menetlesime ühte umbusaldus[avaldust], mille sisu üks osa oli huvigruppide lobi ning nende võimalus mõjutada poliitikat ja poliitikuid. Me ju teame, et selles valdkonnas liiguvad tegelikult globaalselt väga suured rahad täpselt nagu inimkaubanduses ja kõiges [sellises]. Me teame ka, et poliitikud on kõik äraostetavad, küsimus on lihtsalt hinnas. Kas võib karta, et ka selles olukorras hakatakse protsesse pidurdama Euroopa tasandil ja võimalik, et ka siin Eestis, kui me ükskord jõuame selle hetkeni, kui me tahame hakata seda küsimust lahendama?

Suur tänu küsimuse eest! No ma siiski tahaksin loota, et poliitikud ei ole tingimata äraostetavad. Püüame tegutseda sellisel viisil, et näitame enda puhul, et see nii ka on. Aga tõsi ta on, et selles sektoris liiguvad meeletult suured rahad. Kogu pornograafiatööstus on väga tihedalt seotud inimkaubandusega. Väga paljud inimesed, kes astuvad nendes niinimetatud teostes üles, ei tee seda sugugi mitte vabatahtlikult. Maailma suurimatele pornolehtedele laaditakse sageli üles videoid, kus osalevad alaealised. Samuti laaditakse sinna üles materjale, mis sisaldavad reaalset vägivalda, sealhulgas vägistamist ja muid selliseid asju. Nii et tegemist on hiiglasliku tööstusega, kus liigub hiiglaslik raha, ja kahtlemata on sellel päris suur mõju ka poliitiliste otsuste langetamisele. Ma tahaks väga loota, et see mõju Eesti parlamenti ei ulatu.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Hea Varro! Ilmselgelt on see vajalik eelnõu ja ega ma ei kujuta päris hästi ette, kes peaksid olema need inimesed, kes on selle eelnõu vastu. Kui ma nüüd pahatahtlikult mõtleks, siis [ma ütleks, et] need on võib-olla pedofiilid. Mis siin salata, teinekord on poliitiline loogika ka väga imelik, suuremalt jaolt ei olda mitte sisu vastu, vaid selle vastu, kes eelnõu esitas. Aga mu küsimus on muu kohta. Nimelt, kas sul on ettekujutust sellest, missugused tehnilised lahendused selleks põhimõtteliselt võiksid olla? Ma tean, et näiteks Prantsusmaa kas otsib neid lahendusi või on need juba leidnud. Ja mu soovitus on selline: kui keegi hakkab ütlema, et selleks ei ole tehnilisi lahendusi, siis [vastata, et] need kindlasti on olemas. Jäi sulle küsimus meelde, jah?

Jaa. Suur tänu küsimuse eest! Esiteks, mina ka ei oska ette kujutada ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks olema selle otsuse vastu. Me ei ole täna ju olukorras, kus me parlamendina arutleme selle üle, kas kehtestada selline seaduslik kord, et alaealistele ei tohi teha pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks, või mitte kehtestada. Selline kord on juba ammu kehtestatud, see on juba aastaid tagasi kehtestatud ja küsimus on lihtsalt selles, et süstemaatiliselt ei ole seda jõustatud. See peaks olema meile kõigile vastuvõetamatu. Mida iganes parlament on otsustanud, selle valitsus peab jõustama. Ei ole nii, et valitsus valib, kas ta tahab jõustada või ei taha, ta on kohustatud seda tegema. Nii et see on tehniline pool. Aga sisuline, moraalne pool: ma tahaks ka tõesti näha seda inimest, kes ütleb, et ei, me ei peaks hoolitsema selle eest, et alaealistele ei saaks vabalt kättesaadavaks teha kõige rõvedamaid mõeldavaid või isegi mõeldamatuid materjale. Millised võiksid olla need mehhanismid? On erinevaid mehhanisme, mis on välja mõeldud ja mida on mitmel pool juba ka rakendatud. Ameerika Ühendriikides on mitmetes osariikides näiteks kirjutatud pornograafilisi materjale pakkuvatele veebilehtedele ette, et kui nad ei kohalda sellist mehhanismi, mille kohaselt inimene peab tõendama, et ta on vähemalt 18-aastane või vanem, siis lihtsalt ei võimaldata osariigi territooriumil neid veebilehti külastada. Siis blokeeritakse need lihtsalt ära, kõik. Milline see mehhanism täpselt on? See on ilmselt spetsiifiline ühele, teisele või kolmandale konkreetsele poliitilisele süsteemile. Siin on ka nüüd mõtlemiskoht. Kõige lihtsam on muidugi see, mida meil igal pool kasutatakse, et lihtsalt identifitseerid ennast. Siin kolleegid Reformierakonnast alati ütlevad, et Eesti on selline eesrindlik riik, et meil on ju ID-kaart kõikidel inimestel kohustuslikus korras olemas. Nii et, noh, tehniline lahendus on olemas, kui tahetakse seda kasutada. Ilmselt, ma saan aru, oleks anonüümsuse tagamise huvides võimalik mõelda sinna vahele mingi täiendav kiht, et ei tuvastata isikut, küll aga tuvastatakse nii palju, et saadakse veenduda, et ta on piisavalt vana. Põhimõtteliselt e-valimistel rakendatakse mingit pidi sarnast tehnoloogiat, nagu ma aru saan, et identifitseeritakse isik, aga samal ajal krüpteeritakse informatsioon sellisel viisil, et ei ole võimalik siduda hääletajat konkreetse häälega. Noh, kui seal on see võimalik – väidetavalt, eks –, siis peaks olema ka siin see võimalik. Kindlasti on seda võimalik teha, kui tahtmine on. Aga ma tean, et Islandil – ma ei tea, kui kaugele nad sellega on jõudnud – kavandati juba aastaid tagasi sellist lahendust, et vaikimisi lahendusena on kõik pornograafilisi materjale pakkuvad veebilehed [riigi] territooriumil suletud, aga igaühel, kes on täisealine, on võimalik teha oma internetiteenuse pakkujale avaldus ja öelda, et palun minu jaoks need lehed avada. See süsteem tegelikult tagab ka selle, et alaealistele need materjalid vabalt kättesaadavad ei ole, aga neile, kes tõesti tunnevad, et nad tahavad neid kasutada, see võimalus säilib. Nii et lahendusi on mitmesuguseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te pakkusite ka ise praegu mingisuguseid lahendusi välja, aga vaadake, Eesti on selline meeletu tiigrihüppe [teinud] IT-riik, kus kõik andmed on kõigile teada. Näiteks terviseandmed on meil mööda maailma laiali ja muud andmed ka. Aga ma kahtlen, kas ID-kaardi või avalduse alusel tehtud isikutuvastus on kõige mõistlikum, sest ID-kaardi võib ju keegi ära näpata. Mis sa arvad, hea Varro, kas oleks võimalik hoopis niimoodi, et biomeetrilised andmed on need, mille abil on võimalik siseneda ja vaadata? Siis kaoks see näppamise moment ära.

Tänan küsimuse eest! Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, mis see kõige mõistlikum lahendus on. Ma arvan, et sellepärast olekski mõistlik üks töögrupp kokku panna, kaardistada erinevaid võimalikke lahendusi, vaadata, mis on nende plussid ja miinused. Kindlasti on oluline ka eraelu puutumatuse aspekt, mida tuleb arvesse võtta, tuleb vaadata, kuidas sellega maksimaalselt arvestada. Aga samal ajal mina olen küll seda meelt, et laste kaitsmine kokkupuudete eest sellise lagaga on olulisem eesmärk kui kellegi eraelu puutumatuse maksimaalne tagamine. Absoluutselt, jah! Loomulikult! Või teie, härra Mario Kadastik, arvate, et pornograafia tarvitamine on mingisugune inimõigus, et teile peab see tingimata kättesaadav olema ja teile ei tohi mitte mingisuguseid piiranguid olla seonduvalt teie eraelu puutumatusega? Ma arvan, et see ei ole nii. Pornograafia tarvitamine, esiteks – alustame sellest –, ei ole üldse mingi inimõigus. See ei ole ka sõnavabaduse küsimus, eks ole, et peab olema võimalik vabalt levitada sellist asja. Põhimõtteliselt riik võib sellise asja ka üldse ära keelata. See on [kogu] ühiskonnale kahjulik, mitte ainult lastele, mitte ainult noortele, ja põhimõtteliselt võib selle ära keelata, kui riik seda tahab. See ei ole inimõigus. Meil on ühel kaalukausil see, et me tahame kaitsta lapsi selle laga eest, millega kokkupuuted on nendele väga kahjustavad. Selle kohta on maailmas palju uuringuid tehtud. Ma võin teiega jagada materjale, kus on viited erinevatele uuringutele. See on väga-väga kahjustav laste moraalsele ja sotsiaalsele arengule. Te võite õpetajatega rääkida sellest, kui levinud see igal pool Eesti koolideski on. Kui poisid vanuses 10, 11, 12 või juba 8, 9 vaatavad kõige rõvedamaid võimalikke materjale, jagavad omavahel informatsiooni nutitelefonides ja lähevad, ma ei tea, näiteks 16-aastaseks saanuna kohtingule, siis millisel moel üleüldse hakatakse tüdrukutega suhtlema? Millisel moel hakatakse looma perekonda? Millisel moel hakatakse looma abielu? Millistel eeldustel on üleüldse sellistes tingimustes võimalik toetada hilisemat perekonnaelu ja abielu? Ma arvan, et see on katastroof nende inimeste jaoks, kelle tunnetus ning suhtumine naistesse ja ootused naiste suhtes on sellisel viisil moonutatud. Rääkimata igasugustest sõltuvusprobleemidest, terviseprobleemidest, mis selle asjaga kaasnevad, ja nii edasi. Nii et kui ühel kaalukausil on tõesti see, et meil on vaja kaitsta lapsi, ja teisel kaalukausil on see, kas kõigile on täiuslikult ja sada protsenti tagatud nende anonüümsus, siis mina arvan, et esimene kaalukauss on palju olulisem. Kui teie leiate vastupidist, siis argumenteerige vastu.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma üritan aru saada, kas lugupeetud ettekandja tõepoolest üritas väita, et me peaksime võtma põhimõtteliselt Hiina totalitaarse režiimi järgi juhendid [kasutusele] ja hakkama täies mahus kontrollima, mida keegi võib või ei või internetist vaadata: täna on see teema, homme on teine teema, ülehomme on järgmine teema. See ei kõla väga ratsionaalse argumentatsioonina, samamoodi see, et hakkame nõudma, et kõik maailmas hakkavad autentima Eesti identifitseerimisvahenditega, ja kõik muud sihukesed asjad. Võtame nüüd ikkagi realistlikult kokku, et see ei ole tehnoloogiline probleem, vaid tegemist on sellega, et kui keegi tahab sel teemal [midagi ära teha], siis õige on lastega rääkida, tutvustada neile, kuidas maailmas asjad käivad. See on koht, kus see [probleem] tekib. Loomulikult, kui keegi lastega 16 aastat ei suhtle, siis see on hoopis teine teema.

Aitäh teile ka! Ma ei ole teiega absoluutselt nõus. Teie vaatepunkt on selline, mida ma ei saa jagada. Asi on selles, et rääkimine on kahtlemata oluline, laste kasvatamine on oluline, nende hoiatamine erinevate ohtude eest on oluline, aga see ei ole piisav. Samamoodi me võiksime ju öelda alkoholi ja tubaka kohta, et seal on ka eraelu puutumatuse probleem. Teie puhul ilmselt ei teki küsimust – teil on habe ees, mul samamoodi, teie käest ei hakata poes ID-kaarti küsima –, kas te olete 18-aastane või vanem või mitte. Aga kujutage ette, et te olete 20-aastane ja näete välja selline, et võiks rahulikult olla ka 16, või ütleme, olete 21-aastane. Ma ei tea, mis astme ja piiriga see täpselt seotud on, aga 21[-aastaselt] peaks saama kõike osta, eks. Lähete poodi ja müüja ütleb, et ta ei müü teile pudelit õlut, kui te ei näita oma ID-kaarti – eraelu puutumatuse riive. On? Nüüd, teie loogikast lähtudes võiks öelda, et ei, me ei tohi ei kehtestada sellist seadust, mille kohaselt pead näitama isikut tõendavat dokumenti, kui soovid osta pudelit õlut, sest see riivab eraelu puutumatust. Parem on lastega rääkida, selgitada neile, et alkohol on neile kahjulik ja nii edasi. Minu arvamus on see, et kui me oleme riigina, parlamendina näidanud, et selline eraelu puutumatuse riive kõrgemast hüvest kantuna, milleks on laste kaitsmine kokkupuudete eest nende kahjulike substantsidega, on meile vastuvõetav, siis printsiibis on küsimus juba lahendatud. Siin on analoogia väga otsene. Vastupidi, ma ütleksin, et kui lapsed puutuvad kokku tõesti erakordselt rõvedate materjalidega, siis see on nende jaoks palju kahjustavam kui see, kui nad jooksid aeg-ajalt ära pudeli õlut. Nii et see kahju, mis sealt tuleb, on palju suurem. Seda enam peaks olema põhjendatud ka võimalik eraelu puutumatuse põhiõiguse riive. Mulle iseenesest ei meeldi väga see, kui küsimusele vastatakse: "Aga vaadake, mis te ise teete." Ja minu meelest see osutus Hiina totalitaarse mudeli rakendamisele oli täiesti kohatu. Sel juhul võiks öelda, et ka alkoholi ja tubaka ostmiseks me rakendame mingit Hiina totalitaarset mudelit. Ei! Hiina totalitaarsete mudelite rakendamist nägime me siis, kui meil koroonadiktatuur jõustati. Minu meelest olite selle eeskõneleja ka teie. (Saalis räägitakse.)

Siin ei ole võimalust pingpongitada vastuse ajal. Nii, me läheme edasi. Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun! Mis mure teil mikrofoni või töökorralduse pärast on?

Eks mul mõnes mõttes oligi [soov] üle küsida, oligi see pingpongitamise [soov], aga see formaat ei võimalda meil siin suures saalis debateerida kolleegidega, kes parasjagu puldis ei ole. Kui see võimalus oleks, siis ma oleksin Mario Kadastikule öelnud, et tänasel keskkonnakomisjoni istungil Kliimaministeeriumi töötaja väitis kindlas kõneviisis, et kui inimesed hakkavad ostma rehve veebipoest, millel ei ole Eestis volitatud esindajat, siis selle veebisaidi saab lihtsalt kinni panna – [nii palju] tehnilistest lahendustest. Aga vist ei ole seda võimalust.

Aitäh! Ma kohe vaatan seadusest. Pean korra helistama ka.

Võtame vaheaja.

Jah, tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest sellist võimalust ei ole. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teilt kolleeg Kadastikust inspireerituna niimoodi, et kas teile ei tundu siin kummalised need osundused diktatuurile ja kõigele, kui reformierakondlased ilmselgelt toetavad tsensuuriseadust, mis niinimetatud vihakõne piiramiseks soovitakse vastu võtta. Ja võib-olla härra Kadastikule on see üllatav, et Facebook, Google ja suured sotsiaalmeediagrupid tegelikult juba rakendavad tsensuuri, kaasa arvatud Eestis. Selles mõttes on tsensuur juba käes. Aga kui tulla selle eelnõu toetuse juurde, siis mina nii optimistlik ei ole kui teie. Vaadates, millist poliitilist pornograafiat valitsus rakendab opositsiooni eelnõude suhtes Eesti Vabariigis, mina kardan, et siin võivad tulla samamoodi vastuhääled või vähemalt ei võeta seisukohta. Kas teil komisjonis jäi kindel tunne ja arusaam, et ikkagi on ka koalitsiooni toetus täna siin olemas?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni istungil mitte üks saadik ei väitnud sellele vastu. Mitte keegi ei üritanudki põhjendada, et see on kuidagi halb otsus, et sellist otsust ei oleks tarvis langetada ja et sellele tuleks vastu olla. Ma arvan, et ma ei eksi. Varsti tuleb siia komisjoni ettekandja, ta võib kinnitada minu öeldut, et eranditult kõik – nii Reformierakonna saadikud, sotsiaaldemokraatide saadikud kui ka Eesti 200 saadikud – olid seda meelt, et jaa, see on õige ja mõistlik. Nagu ma eelnevalt ütlesin, ma tõesti ka ei näe, miks peaks olema vastupidisel seisukohal. Ma saan aru, et kui me paneksime ette mingid konkreetsed meetmed, mida rakendada, siis saaks öelda, et [teatud] meetmeid me printsiibis toetame, aga neid meetmeid ei saa kahjuks toetada, nagu näiteks härra Kadastik osutas. Aga me ei paku välja konkreetseid meetmeid. Me ütleme lihtsalt, et kehtib seadus, mis ütleb, et ei tohi teha [pornograafilisi] materjale alaealistele avalikult kättesaadavaks, ometi faktiliselt on need alaealistele massiivselt kättesaadavad. Midagi tuleb teha, et viia reaalne olukord seadusega nõutud tingimustega kooskõlla. Ma tõesti ei oska näha põhjendust, miks keegi peaks olema selle vastu. Veel kord, kui keegi koalitsioonisaadikutest või ka opositsioonisaadikutest leiab, et on siiski mingid argumendid, millele tuginedes peaks olema selle vastu, siis väljendage neid argumente, peame siis päris debatti ja sisulist arutelu. Pange oma parimad argumendid lauale ja siis ma püüan nendele asjadele vastata. Aga väga kahetsusväärne oleks, kui juhtuks nii, et ühtegi argumenti tegelikult ei esitata ja siis tullakse siia saali ja hääletatakse lihtsalt [eelnõu] vastu. Ma loodan, et seda ei juhtu, tõesti, see oleks inetu.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mind huvitab, kuidas see seondub erinevate riiklike dokumentide – kriminaalõiguse teematika arengukavade, kuritegevusvastase võitluse arengukavade – ja inimkaubanduse teema prioriteetidega. Meil võetakse vastu toredaid pabereid, milles on õilsaid eesmärke, aga tihtipeale on tagajärg ainult kõlavad sõnad. See peaks ju olema päris paljude ministeeriumide otseste tööülesannetega seotud nagu ka prostitutsiooni temaatika. Kuidas me saaksime panna nende arengukavade ja igasuguste juba vastuvõetud poliitikapaberite teostajad tööle selle nimel ja seostada seda sellesama temaatikaga?

Suur tänu! Jah, me kõik teame, et see on üks probleem, et tehakse igasuguseid arengukavasid, aga reaalselt neid ei täideta. Eks see probleem ole üldisem. Lehvitatakse igasuguseid loosungeid, aga praktikas neid ei jõustata, ei tegutseta nende kohaselt. Natuke aega tagasi oli meil siin ministri umbusaldamise avaldus ja sellele eelnev arutelu. Ma küsisin ministri käest selle kohta, et ta ütles, et ta usaldab Eesti ettevõtjaid. Loosung on ilus, on ju, "Usaldan Eesti ettevõtjaid". Siis ma ütlesin, et aga vabandust, praegu on plaan anda maksuametile väga ulatuslikud täiendavad volitused, et nad saaksid kõigi kodanike ja kõigi ettevõtete kontod läbi puistata isegi siis, kui nende suhtes ei ole alustatud mingisugust menetlust. [Soovisin teada], kas ta on ministrina valmis sellestsamast loosungist, mida ta just deklareeris, lähtuvalt ütlema, et ta ei ole nõus sellise plaani elluviimisega. Vastuseks tuli mingisugune udujutt, millest ma ei saanudki õieti midagi aru, selget vastust ei tulnud. Siin on tegelikult samasugune olukord. Täna on 3. juuni, kaks päeva tagasi tähistasime lastekaitsepäeva: suured üritused, kõik ilusad kõned ja artiklid sellest, kuidas me ikkagi kaitseme lapsi, hoiame neid ja nii edasi. Ja nüüd on meie ees konkreetne küsimus. Seadusandja on võtnud vastu seaduse, mille kohaselt lapsi tuleb kaitsta kokkupuudete eest pornograafiaga, kuid reaalselt ei kaitsta. No aga kaitseme siis lapsi päriselt. Loosungeid lehvitada on lihtne, aga palju parem oleks, kui me ei oleks nii-öelda tühikargajad, vaid ka päriselt tegutseksime nende loosungite kohaselt ja näitaksime, et tegemist ei ole lihtsalt loosungitega, vaid väärtustega, mida me võtame päriselt tõsiselt.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud härra Vooglaid! See on tegelikult õige probleem, millele te osundate. Ma siiralt tunnustan seda. Ma arvan, et see on õige probleem, mille te olete tõstatanud. Aga ma arvan, et küllap te ise ka tunnistate, et tegelikult sellisel viisil, selle eelnõuga, mille te olete välja pakkunud, seda muret ei lahenda. See on suur rahvusvaheline tehnoloogiline väljakutse. Piltlikult öeldes on teie ettepanek tõsta neli tonni liiva teelusikaga ühest kohast teise. See lihtsalt ei õnnestu. Mu esimene küsimus ongi: kas te ise möönate, et selle eelnõu eesmärk ei ole mitte niivõrd probleemi lahendada, kuivõrd lihtsalt sellest probleemist rääkida? Selles mõttes ma muidugi siiralt tänan teid ka valitsuserakonna nimel selle usalduse eest, mida te näitate välja praegu ametis oleva valitsuse vastu, et te peate seda valitsust nii võimekaks, et ta on võimeline selle globaalse probleemi lahendama.

Suur tänu ja võtke heaks! Võtke heaks! Ikka tuleb loota, et valitsus on võimekas ja edendab Eesti elu. Kas ta sellega päriselt hakkama saab, seda näitab aeg. Üheksandat kvartalit järjest on meil majanduslangus ja mitmesugused muud näitajad on ka halvad, aga loodame endiselt, et äkki see olukord ei ole pöördumatu. Kas ma möönan, et tegelikult ei ole võimalik sellele probleemile reaalset lahendust leida? Ma ei summeeri teie küsimust kuidagi valesti, üldjoontes. Ei mööna. Või ütleme nii, ma täpsustan: ma arvan, nagu ma eelnevalt juba ütlesin, et ei ole võimalik leida lõplikku, täielikku, terviklikku lahendust, jah. Täpselt nagu meil ei ole õnnestunud ühiskonnas leida lahendust probleemile, et lastele ei osutuks kättesaadavaks alkohol või tubakas, nii meil ei õnnestu leida lahendust ka sellele, et mitte kusagilt mitte mingisugust pornograafilist materjali kätte ei saaks. Aga meil on ilmselgelt võimalik – ja siin, ma arvan, te nõustute minuga – rakendada meetmeid, millega [saab] probleemi leevendada, kahandada selle ulatust. Toon näite. Eesti Vabariigi territooriumil on ära blokeeritud terve rida nii-öelda Venemaa propagandakanaleid, nagu ma ise ka tuvastasin – ja selle üle on ironiseeritud. Sanktsioonide eelnõuga seonduvalt ma otsisin ühte artiklit, mida ma siin Riigikogus olles nägin, sellest, et Venemaa ütles, et tulevad vastumeetmed. Kodus hakkasin vaatama, ja ei pääse ligi, ei saa, [veebileht on] Eesti territooriumil blokeeritud. Nii. Kui ma väga tahaksin sellele kuidagi ligi saada, aga ka Riigikogu võrgust see ei oleks võimalik, siis ma saaksin ju installeerida endale VPN-programmi ja selle kaudu siseneda internetti viisil, millele geolokatsiooni piirangud ei rakendu. Ma saaksin seda teha. Samamoodi on pornograafiliste lehekülgedega. Kui keegi lastest tingimata, väga tahab seda materjali kätte saada, siis tal on ka võimalik VPN‑iga piirangutest mööda minna. Aga fakt on see, et suur osa lapsi oleks siis kaitstud juhuslike kokkupuudete eest. Suur osa lapsi oleks kaitstud isegi tahtlike kokkupuudete eest, sellepärast et ei hakata tegema eraldi pingutust, et otsida VPN välja, installeerida see ja õppida seda kasutama. Mina ei ole siiamaani elu sees kordagi VPN‑i kasutanud. Ma täpselt ei tea, kuidas see käib. Ma tean, et selline asi on olemas, aga ma pole seda oma arvutisse pannud, pole vaja olnud. Ma arvan, et selle probleemiga oleks laste puhul sama asi. Leevendada on kindlasti võimalik. Millised need meetmed on, millega me peaksime püüdma seda leevendada? See ongi täiendav arutelu, mida peaks hakkama pidama pärast seda, kui me oleme võtnud vastu põhimõttelise otsuse, et valitsus peab probleemiga tegelema.

Lihtsalt infoks, head ametikaaslased, et me oleme eelnõu 409 juures, see on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et siin võib iga Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Anti Haugas, palun!

Jah. Ma olen ise juba üle 30 aasta vana, aga ma mäletan, et juba 20 aastat tagasi ei olnud lastel üldsegi probleemi teise riigi IP-aadressi alt mis iganes saite külastada. Ma arvan, et me võime kulutada mingit meedet rakendades päris suure hulga raha, aga tegelikku kasu sellest ei saa. Ma ise leian, et kõige parem ehk ongi teavitustöö, mida te täna väga tänuväärselt ka siin Riigikogu kõnetoolis teete. Kas te ka ise leiate, et vanemad ja ka õpetajad peaks rohkem rääkima sellest, milline on normaalne mehe ja naise vaheline suhe, mis on seal videotes reaalne ja mis mitte? Ma arvan, et selline teavitustöö oleks väga tänuväärne. Ma küsin teie käest, kas te arvate, et sellest võiks lastega kodus rohkem rääkida.

Suur tänu! Ma arvan, et peaks rääkima ohtudest, mis sellega kaasnevad, ja peaks rääkima sellest, mida päriselt soositakse, kui neid materjale kasutatakse. Tegelikult on seal taga hästi suur kogus inimlikku õnnetust, nagu ma enne ütlesin, hästi suur hulk inimkaubandust, muu hulgas lastekaubandust, väga palju vägivalda, pealesurutud osalemist sellistes asjades, õnnetute inimeste õnnetu olukorra ärakasutamist. See on üks pool. Aga teine pool on see, milline on selle mõju inimesele endale, kes selliseid materjale tarvitab. Ma arvan, et nende ohtude eest peaks kindlasti lapsi hoiatama. Kas seda peaks tegema koolis? Ma olen väga skeptiliselt meelestatud selle suhtes. Ma ei tahaks, et igasugused nii-öelda eksperdid hakkavad lastega sellistest asjadest koolis rääkima. Ma olen pannud tähele, kuidas siin räägitakse näiteks sellest – komisjoniski käis selline väljend läbi –, et lapsi tuleb hoiatada pornograafia negatiivsete toimete eest. Ma tõstatasin küsimuse: "Vabandust, kas keegi oskaks mulle selgitada, millised need pornograafia positiivsed toimed lastele võiksid olla?" Sellest küsimuse tõstatusest juba nähtub, et kui tuleb mingi ekspert ja hakkab rääkima negatiivsetest toimetest, siis midagi on seal taustal juba nihu, sellepärast et tegemist on üdini negatiivse nähtusega, laste vaatepunktist kindlasti. Sama hästi võiks lastele rääkida alkoholi negatiivsest mõjust ja kanepi suitsetamise negatiivsest mõjust. Nüüd, mis puudutab teie osutust sellele, et materjalid on ikkagi kättesaadavad, siis ma kordan seda, mida ma ütlesin vastuseks kolleeg Raimond Kaljulaiule. Kindlasti, kes otsib, leiab võimaluse nendele ligi pääseda. Ometi saab juhuslike kokkupuudete eest massiliselt lapsi kaitsta juba siis, kui mitte võimaldada vaba kokkupuudet selliste lehtedega. Toon veel sellesama näite: Vene propagandaportaalid. Kui öelda, et kuulge, aga VPN‑iga saab nendele ligi igaüks, kes tahab, milleks blokeerida, siis te ju ei nõustuks selle argumentatsiooniga: "Ei-ei, päris nii see ikka ei ole." Me vähendame inimeste kokkupuuteid, massiliselt neile portaalidele [ligi ei pääse] ja võimalus neid lugeda jääb alles nendele, kes tõesti väga tahavad ja otsivad ning hakkavad selleks rakendama VPN‑i ja muid lahendusi. Olete ju nõus sellega? Aga miks siis siin peaks kuidagi teistsugusele seisukohale asuma? Analoogia on üks ühele. Ma loodan, et see vastab teie küsimusele.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Varro! Ma siin saalis kuulen valitsuserakondade saadikutelt ainult põhjendusi, miks ei saa või miks pole mõtet sellega tegeleda, ja igasuguseid selliseid argumente. Kas nende arutelude käigus, mis sa oled pidanud näiteks komisjonis, on valitsuserakonna liikmetelt, saadikutelt tulnud ka põhjendusi, kuidas saaks, või mõtteid, kuidas oleks võimalik edasi minna, et päris arutelu oleks? Mitte et jäetakse mulje, justkui see oleks väga vajalik teema, aga [samas öeldakse]: "Näete, juba 20 aastat tagasi oli nii ja tegelikult see nii hull ei ole." On keegi aidanud ka kaasa mõelda või edendada seda, kuidas oleks võimalik seda piirata?

Jaa, suur tänu! Viimati komisjoni istungil, ma pean täitsa tunnustavalt ütlema, minule jäi küll selline mulje, et oli üldine toetav hoiak. Nii et ma olen praegu ausalt öeldes positiivselt meelestatud ja ma ei hakka koalitsioonisaadikute positsioonidele ette hinnanguid andma. See, et kriitilisi küsimusi küsitakse, ei ole ju iseenesest paha. Peabki läbi mõtlema, kuidas neid meetmeid kõige mõttekamal võimalikul moel rakendada. Kõigepealt peab üleüldse hakkama kaardistama, millised need võimalikud meetmed võiksid olla. Aga vähemalt komisjonis mina ei kuulnud ühtegi inimest ütlemas, et see on põhimõtteliselt ebavajalik asi või et selle nimel ei oleks tarvis tegutseda. Vaatame ja loodame parimat. Ma siiski usun, et mingil tasandil me võiksime ühisosa leida. Tegelikult on see olukord kõnekas palju laiemas plaanis kui see konkreetne küsimus. Kui me ühiskonnana ei leia enam ühisosa mitte milleski, ka mitte selles, et me tahaksime kõik seista selle eest, et kaitsta lapsi kokkupuudete eest reaalsete ja tõsiste ohtudega, siis tekib tõesti küsimus, kas me enam üleüldse oleme üks rahvas, kui meil on väärtusskaala niivõrd lahku läinud omavahel. Jaa, ma tean, et meil on paljud poliitilised erimeelsused erinevates küsimustes, aga mingi ühisosa peab meil jääma. Ma siiralt loodan, et soov reaalselt kaitsta lapsi ohtude eest, mille ohtlikkust mitte keegi meist ei eita, nagu ma aru saan, seob meid kokku. Vaatame ja loodame parimat.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Varro! Mida sa arvad sellest, kui me rakendaksime selles küsimuses üks ühele sama meetmete kompleksi, mida me oleme juba rakendanud Venemaa propaganda tõkestamiseks Eesti Vabariigi territooriumil? Kas see võiks olla alustuseks mõistlik [viis], kuidas selle probleemi lahendamisega tegeleda?

Jaa, suur tänu! Ma olen sellega nõus, et mehhanismid on olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kas on poliitilist tahet neid mehhanisme rakendada. Ei saa öelda, et ei ole võimalik midagi teha. Erinevates Euroopa riikides on astutud samme selleks, et vähemalt piirata laste võimalusi puutuda kokku selliste materjalidega. Prantsusmaa on astunud samme. Islandil on astutud samme. Erinevates Ameerika Ühendriikide osariikides on astutud reaalseid samme. Näiteks maailma suurim pornomaterjalide pakkuja Pornhub on lõpetanud tegevuse mitmetes Ameerika Ühendriikide osariikides selsamal põhjusel, et ta ei ole olnud nõus rakendama vanusetuvastuse mehhanisme. Selge, siis on kaks varianti: kas hakkate maksma hiiglaslikke trahve või lõpetate teenuse pakkumise meie osa riigi territooriumil. Ongi kõik. Niimoodi peaks suveräänne riik käituma ja tegutsema. Euroopa Liitki ju kavandab mehhanisme. Miks siis on nii, et Euroopa Liit saab rakendada mehhanisme, aga Eesti ei saa? Tehnoloogia nende piirangute rakendamiseks on sisuliselt üks ja sama: blokeeritakse ära need lehed, mis ei täida riigis kehtivaid seadusi, ja ongi kõik. Kui keegi tahab nendest piirangutest mööda minna, siis loomulikult ta saab minna mööda nii Eesti kehtestatud piirangutest kui ka Euroopa Liidu kehtestatud piirangutest. Aga ei saa ju olla nii, et me ütleme, et Euroopa Liidu tasandil me näeme tehnilist võimalust piiranguid rakendada, aga Eesti tasandil me seda ei näe. Ja kindlasti ei saa sellist asja väita enne, kui on tehtud korralik, põhjalik analüüs. Täna me oleme olukorras, kus meil analüüsi tehtud ei ole, ja analüüsi tegemisele me selle otsuse eelnõuga üles kutsumegi. Esimese asjana [tuleks] kaardistada ära kõik võimalused, mida on juba rakendatud erinevates kohtades, mida on kaalutud või mida me suudame ehk ise välja mõelda, et olla teenäitajaks teistele. Minu meelest oleks see tõesti ilus, kui Eesti oleks üks nendest riikidest, kes ütleb ka Euroopa tasandil: "Näete, meie oleme selline rahvas, kes päriselt võtab tõsiselt kohustust kaitsta oma lapsi. Me rakendame selleks tõhusaid meetmeid, isegi kui Euroopa Liit ütleb, et me ei tohi seda, teist või kolmandat asja teha." Ütleme: "Väga vabandame, aga see on meie jaoks olulisem kui teie ettekirjutused", täpselt nagu Ungari tegi, kaitstes oma piire migratsioonikriisi ajal. Siis tegi Euroopa Liit neile samamoodi ettekirjutusi, et ei tohi teha seda, teist ja kolmandat. [Ungarlased] ütlesid: "Ei, see on meie riik, need on meie piirid, meie kaitseme neid kriisiolukorras nii, nagu õigeks peame. Te võite meile öelda, et me ei tohi, aga me teeme ikkagi, sellepärast et meie väärtuste ja prioriteetide hierarhias on oma inimeste kaitsmine massilise kontrollimatu sissejooksmise eest olulisem kui mingite ettekirjutuste järgimine, mis meile Brüsseli poolt tehakse."

Hea ettekandja, ma tänan. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu kultuurikomisjon arutas antud eelnõu teisipäeval, 28. mail. Me oleme ka varasemalt seda eelnõu arutanud, sisu on sama, aga seletuskirjas on [tehtud] mõned muudatused. Komisjoni olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Maarja Kärson, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtla ning Kultuuriministeeriumi kunstide osakonna meedianõunik Andres Jõesaar. Ma ei hakka kõike seda protokollist ette lugema, mida rääkis komisjoni istungil algatajate esindaja härra Varro Vooglaid, kuna ta on ise seda täna siin väga pikalt ja väga arusaadavalt seletanud. Läheme siis edasi. Heljo Pikhof ütles, et pornograafilise materjali kättesaadavaks tegemine interneti kaudu on käsitatav digiteenusena. Digiteenuste osutamist Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas Eestis, reguleerib otsekohalduv Euroopa Liidu digiteenuste määrus. Euroopa Liidu digiteenuste määrus jõustus kõigi digiteenuste vahendajate suhtes 2024. aasta 17. veebruaril. Euroopa Liidu digiteenuste määruse rakendamiseks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium töötanud välja infoühiskonna teenuse seaduse, maksukorralduse seaduse ja autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis peagi, ma loodan, siin saalis ka [vastu võetakse] ja seaduseks saab. Pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lõikest 1 ja § 3 punktist 1 tulenev keeld demonstreerida pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivaid teoseid alaealistele on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Laste õiguste austamine ja kaitse on üks Euroopa Liidu aluseks olev väärtus. Eesmärk kaitsta lapsi nende eale sobimatu sisu, sealhulgas pornograafia eest, on Euroopa Liidu õigusega vastavuses. Järelikult on võimalik veebilehel alaealistele kättesaadavaks tehtud pornograafilist sisu käsitleda ebaseadusliku sisuna Euroopa Liidu digiteenuste määruse artikli 3 punkti h mõistes. Selle tõkestamiseks on kõnealuse määruse artikli 9 alusel Eesti pädeval asutusel õigus nõuda vahendusteenuse osutajatelt tõhusate meetmete rakendamist. Pikhof palus valitsuse esindajatel selgitada, kuidas on võimalik teha kõnealune veebisisu lastele kättesaamatuks. Helen Rohtla sõnas, et eelnõu algatus on asjakohane ja vajalik, siseriiklik õiguskord võimaldab selles osas ka tegutseda. Suuremad ja nii-öelda populaarsemad rakendused, mille kaudu sisu kättesaadavaks saab, on aga piiriülesed. Rohtla selgitas, et ka sellele on lahendus olemas. Digiteenuste määruse kohaselt on sellega seotud Pornhub ja Redtube suured digiteenuste platvormid. Lisaks sellele, et need platvormid peavad eemaldama ebaseadusliku sisu, peavad nad võtma kasutusele ka riskiennetusmeetmed, et platvormide kasutajad ei saaks sinna üles laadida ebaseaduslikku sisu. Kui keskkond on loodud [pornograafilise] sisu avaldamiseks, siis tuleb leida tõhus lahendus, et see sisu ei jõuaks alaealisteni. Euroopa Komisjoni seisukoht on, et [kinnitus] "Jah, olen 18-aastane" ei ole asjakohane lahendus. Komisjonis oli juttu ka sellest, et Euroopa Komisjon on moodustanud töörühma, mille ülesanne on leida sobiv eatuvastuse meede, mida saaks kasutada kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Kuna platvormid on piiriülesed, peab ka lahendus olema piiriülene. Komisjon kaalub mõtet arendada meedet EU Wallet, mis võiks muutuda ka pornoplatvormidele kohustuslikuks eatuvastuse meetmeks. Välja on arendatud esialgne EU Walleti demoversioon, mida testitakse kuni 2024. aasta juulini. Esmasest testimisest tehakse kokkuvõtted, millele järgneb teine testimine, kus Euroopa Liidu riigiasutused peavad lahendust testima oma asutustes. Eeldatakse, et lahendust on võimalik lõplikult Euroopa Liidu üleselt rakendada alates 2026. aastast. Selleks ajaks peaksid kõik platvormid olema võimelised EU Walleti üle võtma ja seda rakendama. Rohtla sõnul nõuab Euroopa Komisjon ka praegu, et eatuvastus [kinnitusega] "Jah, olen 18-aastane" tuleb [vahetada] asjakohasema lahenduse, näiteks krediit‑ või ID‑kaardi lahenduse vastu. Komisjon ei kirjuta platvormidele eatuvastuse lahendust ette, kuid hindab, kas kasutusele võetav lahendus on piisav. Rohtla lisas, et kolm suuremat pornoplatvormi nimetati väga suurteks digiplatvormideks 2023. aasta detsembris ja neil oli siis neli kuud aega, et viia platvorm kõigi nõuetega vastavusse, muu hulgas leiutada sobiv eatuvastuse süsteem. Tänaseks seda tehtud ei ole ning Euroopa Komisjon algatab nende platvormide suhtes järelevalvemenetluse, et korrektne eatuvastus oleks aktiveeritud. Juhul, kui seda ei tehta, saab digiteenuste määruse alusel kohaldada ka karistusmehhanismi. Maarja Kärson Sotsiaalministeeriumist avas lastekaitselist vaadet. Sotsiaalministeeriumi pädevuses ei ole sulgeda veebilehti. Fookus on sellel, kuidas ennetada alaealiste sattumist nendele veebilehtedele, ja teisalt sellel, kuidas aidata lapsi, kui nad on juba sattunud kõnealustele veebilehtedele ning tunnevad ennast halvasti ja vajavad abi, et olukorrast üle saada. Ta lisas, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas on nii ennetusteenused kui ka lastekaitseline abi. Maarja Kärson ütles komisjoni istungil, et 2022. aasta üleeuroopalisest EU Kids Online'i uuringust tuli välja, et kolmandik internetis ebameeldiva sisu peale sattunud lastest ei räägi sellest mitte kellelegi. Tegemist on probleemiga, kuna traumaatilise kogemuse saanud laps peaks julgema seda jagada kas oma vanemaga või mõne teise turvalise täiskasvanuga. Ta lisas ka seda, et Sotsiaalministeeriumi töö on pakkuda abivõimalusi ja lasteabikonsultandid on koolitatud just digiteemadel nõu andma ning vajaduse korral suunama abi vajava lapse edasi. Samuti seisab Sotsiaalministeerium laste eakohase seksuaalhariduse eest, mida pakub eelkõige haridussüsteem. Heljo Pikhof küsis, milline on lasteabiliinile helistaja keskmine vanus. Maarja Kärson vastas, et helistajaid on alates lasteaia[lastest], kuid küsimused on muidugi erinevad. Andres Jõesaare sõnul on probleem tõsine ning Euroopa Komisjoni initsiatiiv on tänuväärne. Jõesaar juhtis tähelepanu, et hetkel puudutab see initsiatiiv ainult kolme platvormi. Võib oletada, et taolisi platvorme, millele lapsed ligi pääsevad, on kordi ja kordi rohkem. Jõesaare sõnul on tõsisem küsimus, kuidas ka need saidid laste jaoks kinni panna. Tuleks otsida viise, kuidas kaitsta Eesti lapsi ka nende veebilehtede eest, mis digiteenuste määruse alla ei kuulu. Helen Rohtla täpsustas, et kolme platvormi nimetamine väga suureks ei tähenda seda, et teised pornosisu jagavad veebilehed ei lange Euroopa Liidu digiteenuste määruse alla. Erinevus on ainult see, et nende puhul ei ole menetleja Euroopa Komisjon, vaid liikmesriik, kus nad on asutatud või mille nad on nimetanud enda tegutsemispunktiks Euroopa Liidus. Heljo Pikhof küsis, kuidas käitutakse näiteks Ameerika platvormi puhul. Helen Rohtla vastas, et kui tegemist on Ameerika platvormiga, millel on Euroopa Liidus märkimisväärne hulk kasutajaid, siis peab ta nimetama Euroopa Liidus ühe asukohapunkti, mille kaudu Euroopa Liidu asutused saavad platvormiga ühendust võtta, et lahendada üles kerkinud probleemid. Helle-Moonika Helme arvamuse kohaselt ei haaku valitsuse esindajad eelnõu esitajate tõstatatud tõsise probleemiga. Olukord on epideemiline, sellest tuleneb laste väärkohtlemine, [see viib] kuni selleni, et nad ei oska edaspidi luua peret, ja nii edasi. Helme sõnul ei saa seda lahendada teavituskampaaniatega, vaid laste kaitsmisega tuleb tegeleda hoopis jõulisemalt. Tanel Teini arvamuse kohaselt on tegemist olulise teemaga. Tein küsis, kas probleemi saaks Eesti regioonis lahendada näiteks mobiilioperaatorite kaudu. Helen Rohtla viitas Euroopa Kohtu lahendile, mis ütleb, et kui on piiriülesed Euroopa Liidus tegutsejad, siis Euroopa Liidu üks liikmesriik ei või nende suhtes selle liikmesriigi põhiseid platvormipiiranguid kohaldama hakata. Näiteks Pornhubile ei saa teha tingimuseks, et ta peab Eestis looma ID-kaardiga sisselogimise toe. Tanel Tein selgitas, et veebiaadressile peaks saama panna regiooni vahefiltri, mis on palju kiiremini ja lihtsamini tehtav. Helen Rohtla nõustus, et see võib olla tehniliselt teostatav. Eestis on ligi 100 erinevat internetiteenuse osutajat. Kui luua [meil] üks keskne lahendus, mille kaudu peavad kõik teatud veebilehed käima, siis on aga tegemist siseriiklikult loodud piiranguga, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidule on tulenevalt digiteenuste määrusest antud õigus luua lahendus, mis kaitseb tarbijaid üle Euroopa Liidu. Varro Vooglaid sõnas, et sisu üleslaadimise eelkontroll on eraldi teema ning Pornhubil ja ka teistel platvormidel on sellega hiiglaslikud probleemid. Sinna laaditakse süstemaatiliselt üles erinevaid videoid, sealhulgas vägistamisest. Alles siis, kui mingi video kohta on tulnud vähemalt kümme kaebust, hakatakse neid menetlema. Tihti on videod enne menetlemist üleval kuni kaks aastat ning neid on vaadatud rohkem kui 10 000 korda. Pornhubi kritiseeritakse, kuna nad ei pinguta piisavalt, et hoida eemal kuritegelikku sisu. Vooglaid sõnas, et piiriülese lahenduse väljatöötamine on positiivne ja tervitatav, aga kogemuse kohaselt võtavad suured projektid tunduvalt rohkem aega, ja Vooglaiu sõnul tekib küsimus, mis saab vahepealsel ajal. Ei saa asjale läheneda nii, et ootame veel ning lapsed saavad seni jätkuvalt platvormidel olevat materjali tarvitada. Helle-Moonika Helme sõnul on Eestil laste kaitsmiseks olemas nii siseriiklikud seadused kui ka vastav põhiseaduse säte. Helme arvamuse kohaselt tuleks samuti veebilehed koheselt blokeerida ja vajadusel minna Euroopa Kohtusse – sel ajal oleks aga Eesti lapsed kaitstud, mis ongi eesmärk. Kadri Tali küsis, mis on praegune nõue portaalidele. Helen Rohtla vastas, et Euroopa Komisjonil on juba voli hakata nõudma piiranguid, seda on tehtud ka teiste platvormidega, näiteks TikTokiga, AliExpressiga ja nii edasi. Euroopa Liidu teistes liikmesriikides on samuti suur surve, et nii-öelda täiskasvanute veebilehtedel oleks täidetud vanuse tuvastamise nõue. Näiteks Saksamaa, kelle siseriiklikud piirangud nimetatud Euroopa Kohtu lahendi tõttu enam ei toimi, on samamoodi väga jõuliselt nõudnud Euroopa Komisjoni kiiret tegutsemist. Rohtla selgitas, kuidas on mainitud Euroopa Liidu lahendiga kooskõlas Vene propagandalehtede blokeeringud. Kõik Vene propagandalehtede blokeeringud tulenevad Euroopa Liidu sanktsioonidest. Ühegi lehe [blokeeringut] ei ole kohaldatud siseriikliku piirangu alusel, vaid meedia- või isikusanktsiooni alusel. Rohtla lisas, et Euroopa Kohtu lahend on aastast 2022 ja siseriiklikud piirangud on aastast 2020, mil Euroopa Kohtu lahendit veel ei olnud. Maarja Kärson Sotsiaalministeeriumist täpsustas, et Sotsiaalministeerium haakub kindlasti eelnõu teemaga, vaatamata sellele, et ministeeriumi pädevuses ei ole seada keelde ja piiranguid. Arutelusid erinevate võimaluste üle on peetud ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kindel seisukoht on, et siseriiklikult ei saa piiriülese teenuse pakkumist piirata, ning Sotsiaalministeerium nõustub selle seisukohaga. Kärson lisas, et teema on Euroopa Liidus [leidnud] suurt kõlapinda ja 29. mail 2024 toimus Strasbourgis arutelu teemal, kuidas kaitsta lapsi pornograafia kahjuliku mõju eest. Kahjuks ei ole üheski liikmesriigis rakendatud nii-öelda imerohtu, mis keelaks kogu kahjuliku sisu nii, et lapsed ei pääseks sellele ligi. Sotsiaalministeerium suunab oma ressursid pigem kahjuliku mõju maandamisele, et pakkuda võimalikult hästi abi ja [teha] teavitus[tööd]. Kohe, kui tekivad üleeuroopalised lahendused, hakkab ka Sotsiaalministeerium nendega kooskõlas tegutsema. Heljo Pikhof küsis, kas platvormide näitamise tulu [kaalub üles] ettenähtud karistused. Helen Rohtla vastas, et ta ei tea Pornhubi käivet, aga ainuüksi sunniraha on 5% vahendusteenuse osutaja eelneva majandusaasta keskmisest päevasest ülemaailmsest käibest. Sunniraha on võimalik kohaldada seni, kuni [nõue] on täidetud. Rohtla sõnul ei ole nende summade maksmine ühelegi teenuseosutajale ühest hetkest enam jõukohane, lihtsam on hakata täitma seadust. Helle-Moonika Helme palus valitsuse esindajatel viia rahvusvahelistele koosolekutele mõte, et kuidas kaitsta lapsi pornograafia kahjuliku mõju eest ning kuidas kaitsta lapsi pornograafia eest, on kaks täiesti erinevat asja. Helme rõhutas, et lapsi tuleb kaitsta pornograafia eest, ressurssi ei pea raiskama ennetuse ja muu peale. Helme sõnul ei tohi unustada ka Euroopa tasandil toimuvat saitide arendajate lobitööd ja ta lisas, et neil on meeletud rahalised ressursid, millega üritatakse piirangute [kehtestamist] võimalikult kaugele lükata. Maarja Kärsoni sõnul oleks ideaalne, kui saaks välistada laste kokkupuute pornograafiaga. Kahjuks ei ole see võimalik, kuna veebilehti on palju ning lapsed satuvad nendel olevate materjalide peale ka suvaliselt ja juhuslikult. Seetõttu on vaja ka kahju hüvitamise mehhanismi. Varro Vooglaid sõnas, et õpetajate sõnul on pornograafia tarbimine koolides väga jõhker. Eestil on väga hea võimalus olla Euroopas positiivne teenäitaja. Tehti ka otsused ja need olid järgmised. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. [juunil] käesoleval aastal ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Kõigepealt ma peaksin ütlema informatsiooniks, et Prantsusmaa võttis selle aasta 10. aprillil vastu seaduse digitaalse keskkonna turvamiseks ja reguleerimiseks. See on niinimetatud SREN‑i seadus ja selle peamine eesmärk on kaitsta alaealisi veebis kokkupuute eest pornograafilise sisuga. See kehtib ka piiriülestele saitidele. Seega on tehniline lahendus olemas, katsetage ise, kui Prantsusmaale lähete. Ja Prantsusmaa on teatavasti vaba riik. Tänases arutelus on ainus vastuväide olnud just tehniline, aga ma ütlen, et see on nüüd ära langenud. Muid argumente pole esitatud. Ma küsin, kas komisjonis esitati ka muid argumente ja kui ei esitatud, siis kas te olete nõus, et vastuargumente ju ei olegi. Kui sellele eelnõule ikkagi vastu ollakse, siis on tegemist eelkõige poliitilise kadedusega meie laste arvel.

Aitäh! Ma ei saanud aru, kas see oli küsimus või kommentaar, aga igal juhul ma vastan teile, et loomulikult tuleb lapsi kaitsta. See on meie kohus, see on põhiseaduses ette nähtud, see on ka lastekaitseseaduses ette nähtud ja nii edasi. Ma arvan, et keegi siin saalis ei kahtle selles, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, aitäh teile põhjaliku ülevaate eest komisjonis arutatust! Tänu ka selle eest, et te tõite esile aspekti, mida mina unustasin mainida. Nimelt selle, et mitte ainult Eestis kehtivate seaduste kohaselt ei ole keelatud teha lastele pornograafilisi materjale vabalt kättesaadavaks, vaid see on keelatud ka Euroopa Liidu enda õiguse kohaselt. Nii et need veebilehed, mis seda sellest hoolimata [teevad], rikuvad nii Eestis kehtivat õigust kui ka Euroopa Liidu õigust. See on vägagi tähelepanuväärne ja oluline, seda enam tähendab see, et tegelikult me võiksime rakendada meetmeid, et viia reaalne olukord selle regulatsiooniga kooskõlla. Aga nüüd ma selguse huvides küsin teilt üle: kas te kinnitate, et see, mida mina enne puldist ütlesin, et komisjoni istungil mitte üks saadik ei väljendanud sellist seisukohta, et tegelikult ei peaks võtma täiendavaid tõhusaid meetmeid laste kaitsmiseks pornograafia eest, vastab tõele või ma liialdasin mingis aspektis?

Ma olen nüüd nagu uurija ees pingis. Aga seda ma võin küll öelda, et komisjonis oli arutelu väga asjalik. Komisjoni liikmed olid seda meelt, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta, et on väga hea, et meil on Riigikogu menetluses sellest Euroopa Liidu direktiivist tulenev seaduseelnõu, mis jõustub, aga tuleks veel midagi teha, et ka nendel saitidel, mis ei [tegutse] üle Euroopa – ka Eesti saidid on ju olemas –, oleks võimalik lapsi selle eest kaitsta. See ei käi Euroopa Liidu õiguse alla.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tore muidugi kuulda, et te ütlete, et lapsi tuleb pornograafia eest kaitsta. Aga kuulates teie ettekannet ja ka koalitsiooni liikmete esitatud küsimusi, on mul tunne, et sotsid, kahesajalased ja Reformierakond siiski ei toeta laste kaitsmist. Te lugesite ette kellegi sõnad, et kuna probleem on piiriülene, peab ka lahendus olema piiriülene. Teate – kindlasti teate –, et meil on ka mõrtsukaid, pedofiile ja vägistajaid ja ka kõik need probleemid on piiriülesed, aga meil on ometigi Eesti oma karistusseadustik, mis sätestab selle jaoks konkreetsed karistused. Kas me peaksime selle ka ära tühistama ja ootama, et teeme äkki ühise piiriülese lahenduse? Mis te arvate? Siis oleks ju kõik tore, üks suur europere koos.

Suur tänu selle küsimuse eest! Tegelikult ma arvan, et selle teema või nende küsimustega seoses ka EKRE fraktsioon toetab Euroopa Liitu. Nimelt on väga oluline, et need piirangud oleksid üleeuroopalised, veel parem oleks kui ülemaailmsed. Üle maailma ei ole seda võimalik teha, aga Euroopa Liidus on seda võimalik teha.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Võtan sõnasabast kinni: oleks väga tore, kui see oleks üle Euroopa ja ühine. Me siin alles hiljuti olime esimesed pääsukesed, kes võtsid vastu eelnõu lootuses, et äkki teised Euroopa Liidu liikmesriigid tulevad meiega kaasa. Äkki see oleks just see eelnõu, millega me võtaksime samamoodi initsiatiivi enda kätte, oleksime täpselt samamoodi kõige esimesed ja loodaksime siis, et kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid tulevad meiega kaasa ja järgivad meie eeskuju.

Kert Kingo, palun!

Suur tänu selle küsimuse eest! Nagu ma juba enne ütlesin, tänaseks on Euroopa Komisjon moodustanud töörühma, mille ülesanne on leida sobiv eatuvastuse meede, mida saaks kasutada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Ma usun, et see kindlasti tuleb ja et see on väga hea.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mu tähelepanu köitis teie vastus kolleeg Vooglaiu tegelikult väga lihtsale küsimusele. Kuna mina ise seal komisjonis ei olnud, siis kordan seda küsimust: ega ma ei nõua teilt ju nimesid, aga kas siis oli komisjonis keegi, kes asus seisukohale, et me ei peaks tegema pingutusi, et kaitsta lapsi selle eest, või siiski oldi komisjonis ühel meelel, et me tõepoolest peaks neid pingutusi tegema? Teie olite kohal, ilmselt oskate öelda, kuidas see asi komisjonis oli.

Aitäh! Komisjonis me loomulikult arutasime erinevaid võimalusi, kuidas lapsi pornograafia eest kaitsta. Nende võimaluste arutelul olid inimesed loomulikult seda meelt, et lapsi tuleb kaitsta pornograafia eest. Kuidas üks või teine meede Euroopa Liidus jõustub, kuidasmoodi meie riigis edasi minna, eks seda näitab aeg.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea Heljo! Ma tõesti kiidan ja tänan sind väga objektiivse ülevaate eest sellest, mis me komisjonis rääkisime. Aga ma lihtsalt küsin etteulatuvalt: kui see leiab praegu üleüldise toetuse, kas sa saad siis lubada, et komisjon toetab seda küsimust ka edaspidi, mis iganes vormis see peaks meile komisjoni tulema?

Suur tänu! Nagu sa väga hästi tead, minule on seaduseks komisjoni liikmete arvamused. Kui komisjon leiab, et üht või teist teemat on vaja arutada, siis me, nagu sa tead, oleme alati seda teinud ja teeme ka tulevikus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mind huvitab, kas komisjonis oli selle teema arutelu ajal ka mõni saadik, kes oli selle eelnõu vastu, ja kui oli mingi hääletamine, siis hääletas selle vastu. Kes see saadik oli, kas tohib ka teada saada?

Nii, ma kohe loen ette. Meil komisjonis tõesti võeti vastu kaks otsust. Üks otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus ning [teine otsus oli] määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Need otsused olid konsensuslikud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, seega läbirääkimisi ei avata. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 409 lõpphääletus. Alustame hääletuse ettevalmistamist. Austatud kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele rakendada tõhusaid meetmeid kaitsmaks alaealisi kokkupuudete eest pornograafiaga" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei ole. Eelnõu 409 on tagasi lükatud.