Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (411 SE) esimene lugemine

Saame minna järgmise [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 411 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalle Grünthali. Palun! (Kalle Grünthal palub ettekandeks aega 15 minutit.) Teil on lausa 20 minutit.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud hea Eestimaa rahvas, kes veel ei ole oma pead patja vajutanud ja viitsib meid jälgida! Kehtib selline kõnekäänd, et ajalehega võib tappa kärbse ja ka inimese. Tegelikult on sellel kõnekäänul väga sügav põhi all. Me kõik mäletame, kui mingi aeg tagasi tuli Eesti Ekspress välja lausungiga, kuskilt saadud infoga, et EKRE liige Marti Kuusik on oma naise peksja. Mõne hetkega keerati see sihukeseks pahnaks üles. Isegi Kersti Kaljulaid – ma ei ütle "lugupeetud" selle tõttu – asus teda süüdistama. Kui Marti Kuusik läks kõnepulti vannet andma, lahkus [president] demonstratiivselt siit saalist. Aeg tegi oma töö, kohtuveskid jahvatasid aeglaselt. Ühel hetkel oli Marti Kuusik õigeks mõistetud, sellepärast et tema süüd ei tuvastatud. Aga mis sai selle inimese saatusest? Rikuti ära tema karjäär ministrina, Riigikogu liikmena. See oli tema jaoks katastroof. Ma ei räägi ainult materiaalsest kahjust. Ma räägin moraalsest, mida pidi tundma tema perekond. Kersti Kaljulaid, kes ütles, et tema on esimene, kes tuleb vabandama, oma vabandusega sellisele tasemele nagu etteheitega ei jõudnud. Võtame teise juhtumi: Kajar Lember. Minu meelest ikooniline näide, mida on võimalik teha. Ligi kümme aastat kriminaalmenetlust ja siis peab riiklik süüdistus ehk prokuratuur tunnistama kaotust. See on kohtumenetlus. Aga mida kirjutasid ajalehed nende aastate jooksul? Sugugi mitte head. See kurnav sõjakäik oma õiguste eest kahtlemata avaldas ka tema tervisele mõju. Ja kui ma juba tervisest hakkasin rääkima, siis kindlasti meenub siin headele kolleegidele ka üks Peipsi ranna äärne juhtum, kus kohaliku omavalitsuse juhtivtöötaja sai kaela korruptsioonisüüdistuse. Muidugi meedia peksis teda tugevalt, nimetades teda korruptandiks. Kui mees lõpuks õigeks mõisteti, siis see õnn ei kestnud kaua, sest pinge, mida see inimene pidi taluma, sai tema jaoks fataalseks – mõne aja pärast ta lihtsalt suri. Aga ka koalitsiooni liikmete hulgas on neid inimesi, kes on talunud meedia süüdistusi. Võtame kas või meie hea kolleegi Siim Kallase. Kümne miljoni dollari varguses jäädakse teda süüdistama, vaatamata sellele, et ta kohtus õigeks mõisteti. Ka praegu lendavad ajakirjanikud talle peale: "Kuidas selle 10 miljoni vargusega siis oli? Rääkige. Rääkige!" Ei ole ju õige, ma arvan. Ma arvan, et ka teie arvate siin saalis, et see ei ole õige. Praegu ongi nii, et kui sa oled kohtus isegi õigeks mõistetud, siis üldine rahva arvamus on selline, et ju ta ikka midagi tegi, sest ajaleht kirjutas niimoodi. Ma võiksin koalitsioonisaadikute kohta tuua veel näiteid, kuid ma arvan, et ma olen seda juba piisavalt teinud. Tagasihoidlikult nimetan ma ka ennast, keda möödunud aasta oktoobrikuus nimetati vargaks ja korruptandiks ja igasuguste muude sõnadega. Seetõttu ma esitasingi karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Minu hinnangul ei kaitse põhiseaduse paragrahvis sisalduv süütuse presumptsiooni mõiste või ei taga süütuse presumptsiooni mõiste inimese põhiõigust. Kes ei tea võib-olla, ma loodan, et enamus teist teab, siis süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seesama mõiste, see süütuse presumptsioon, sisaldub tegelikult ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes, ainult kriminaalmenetlus võib viia sellise avaliku hukkamõistuni, rangemate vormideni nagu vabadusekaotus. Sinna vahemikku jääb ka rahaline karistus ja nii edasi. Selle presumptsiooni üks alustaladest on asjaolu, et kriminaalmenetluses on süüdistatav süütu kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni. Mitte lihtsalt kohtuotsuse tegemiseni mingis madalamas astmes, vaid kuni jõustumiseni. See tähendab, et enne kohtuniku süüdimõistvat otsust ei tohi mitte kedagi pidada süüdi olevaks. Tuues siin Siim Kallase näite, ütlen, et kohtus õigeks mõistetud isikut ei tohi pärast kohtuotsust süüdi olevaks nimetada. See tähendab ka seda, et igasuguseid [süüdi olemise] eeldust hõlmavaid kaudseid väljaütlemisi, mis enneaegu vihjavad inimese süüle, tegelikult ei tohi teha. Ja kuigi, ütleme, süütuse presumptsioon on piiritletud, ütleme, kriminaalmenetlusega, peaksid tegelikult seda põhimõtet järgima ka kohtuasja kajastavad isikud, [sealhulgas] meedia. Näide. Põhimõtteliselt on, ütleme, võimalus esitada kahesuguseid väiteid. Üks on väärtushinnang, millega inimest negatiivselt iseloomustatakse. Seda see eelnõu praegu ei puuduta. See eelnõu puudutab faktiväidet. Riigikohus on oma otsustes palju kordi toonitanud, et faktiväide on kontrollitav. Ehk rikutud on seda süütuse presumptsiooni siis, kui meedia või mõni isik esitab faktiväite: isik on varas, isik on korruptant. See võib tegelikult seda info saajast isikut kallutada. Sedasama isikut, kelle kohta etteheide tehakse, [hakatakse] pidama juba enne kohtuotsust süüdi olevaks. Sellele asjaolule on juhtinud tähelepanu ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtuasjas 8630/79: kohtumenetlusele eelnev vaenulik kampaania isiku vastu või ka lihtsalt avaliku teravdatud tähelepanu juhtimine isikule võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele. Seda asja ma käisin komisjonis kaitsmas. Rääkisin natukene keerulisemalt, rõhudes juriidilisele tekstile. Praegu ma püüdsin seda avada selliselt, et ka see, kellel ei ole olnud palju kokkupuudet kohtumenetluse ja juriidikaga, saaks sellest teemast aru. Kohale oli kutsutud ka Vabariigi Valitsuse esindaja, kes andis edasi sõnumi, et kriminaliseerida põhiseaduse üht olulisemat punkti tegelikult ei ole vaja. Nende hinnangul, Justiitsministeeriumi hinnangul on süütuse presumptsioon kaitstud tsiviilõiguslike kaitsemeetmetega. Ehk kui isik leiab, et tema suhtes on midagi rikutud, tema head nime ja au määritud ebakohase faktiväitega, siis ta võib minna tsiviilkohtumenetlusse oma õigusi kaitsma. Paberi peal on see tegelikult väga hea mõte, aga reaalses elus on see äärmiselt keeruline. Minna sõtta, ütleme, mõne meediaväljaandega, kus on olemas palgalised juristid, kes on keskendunud just, ütleme, nii faktiväite kui ka väärtushinnangu etteheidete vastu võitlemisele – inimene, kes pole kohtumenetluses osalenud, ei saa sellega lihtsalt hakkama. Lihtsalt ei saa hakkama. Äärmiselt keeruka protsessi tõttu peab ta palkama endale advokaadi, kes suudab sellest paragrahvide merest läbi purjetada. Ja mida see tähendab sellele isikule, keda on ebaõigete faktiväidetega õnnistatud? See tähendab seda, et ta peab maksma veel raha peale. Kui on kehv advokaat, siis saab inimene sisuliselt ka veel rahalise karistuse takkaotsa. Ma arvan, et see eelnõu võib puudutada ükskõik mis ajahetkel ükskõik millist siin saalis viibivat isikut. Ja ma arvan, et tegelikult oleks vaja saata ühiskonnale sõnum, et kontrollimatu teise inimese au ja hea nime teotamine ebaõige faktiväitega, mille kohta puudub tõendusmaterjal, on karistatav. Ma olengi esitanud sellise eelnõu, mis tugineb tegelikult ühele põhiõigusele, süütuse presumptsioonile. Tegevuse eest, millega teadvalt ja ilma seadusliku aluseta käsitletakse isikut kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Ma arvan, et see sanktsioon ei ole väga koormav ka sellele isikule, kellele see mõistetakse. Üldjuhul kohus ei [määra] sellist vangistuse karistust. Samasugused põhimõtted kehtivad näiteks ka usuvabaduse rikkumise korral ja neid on veel. Meil komisjonis tekkis arutelu selle üle, et ei saa ju kõiki väljaütlemisi kriminaliseerida. Ma siis püüdsin selgitada, et see eelnõu ei hõlma mitte väärtushinnanguid, vaid konkreetset faktiväidet: see isik on varas, see isik on lapsepilastaja, see isik on mõrvar, tapja. Need on need faktiväited, mida on võimalik kontrollida. Alati – alati! – on võimalik sedasama sõnumit, mida ma praegu kirjeldasin – isik on lapsepilastaja –, anda teistsuguses kontekstis edasi hoopis leebemal viisil. See on täiesti võimalik, sest meie keelekasutus võimaldab anda hinnanguid selliselt, et ei riivata inimese, isiku au ega head nime. Võib öelda, et talle on esitatud kahtlustus, mis viitab mõnele asjaolule, ja nii edasi. Ma palun, head kolleegid, toetada seda eelnõu. Kui te leiate, et siin on olulisi puudusi, siis võiks saata selle vähemalt teisele lugemisele, et seda paremaks lihvida. Ma olen nüüd lõpetanud oma ettekande. Juhul kui on küsimusi, ma olen valmis vastama.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti palun tutvustama hea kolleegi, õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Nüüd ma mõistan ka tema tähelepanu siin saalis kogu ettekande ajal.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Natuke hilja peale oleme siin jäänud. Aga noh, eks ma olen ise ka süüdi selles, et just mina seda eelnõu olen komisjoni ettekandjana siin kaitsmas või vähemalt selgitamas. Ja põhjus on väga lihtne: ma ise väga tahtsin seda eelnõu siin kaitsta. Ja tegelikult mitte millegi muu pärast, kui et – no ma [kuulsin] siin saalis ka väikest kahinat, kui öeldi, et Grünthali eelnõu, suur osa saalist valgus molekulidena minema, täiesti arusaadavatel põhjustel – Kalle on tõenäoliselt esimest korda siin esitanud eelnõu, milles on ka iva. Seekord Kalle ei aja mingeid triipe taga ega räägi, et viirus sünnib mustast pesust. Seekord on tegelikult teema, mis väärib debatti. Seda eelnõu iseenesest – minu arvates ja ka komisjon otsustas nii – me ei kavatse kuidagi ellu viia, isegi mitte esimest lugemist lõpetada. Aga sellegipoolest see teema ja probleem on ühiskonnas täiesti olemas, sellega ma olen nõus. Ma olen ise sama teemat tõstatanud ka ERR-i nõukogu liikmena mõned aastad tagasi, püüdes jõuda seal kokkuleppele, et ERR võiks näidata eeskuju ja olla see meediamaja, kes ei tembelda inimesi süüdiolevaks enne, kui nende kohta on jõustunud kohtuotsus. Selle, mille Kalle jättis ütlemata siin, ma loen teile ette, põhiseaduse § 22, et te saaksite täpselt aru, millest me räägime. Paragrahv 22 Eesti Vabariigi põhiseaduses ütleb: "Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu." Paraku, nagu ka minu kogemus ütleb sellest ajast, kui ma elasin kunagi Rootsis, on seal see asi ikkagi tunduvalt tsiviliseeritum kui Eestis. Kui on kellelegi kahtlustus esitatud, siis räägitakse mingist 45-aastasest mehest Kesk-Rootsist, mitte ei näidata tema pilti ja ei öelda tema nime, et näed, nüüd saime päti kätte, enne kui isegi menetlus pole veel alanud. Mind omal ajal täitsa erutas või mulle tegi nalja see, et kui Rootsi televisioon näitas mingit kahtlustatavate kinnipidamist, siis nende näod olid hägustatud, aga kui Eesti televisioon näitas kahtlustatavate kinnipidamist, siis olid politseinike näod hägustatud. Nüüd, ma pean ütlema, on selle koha pealt progress toimunud. Mõni päev tagasi näidati mingeid noori poisse, kes olid kusagilt auto ärandanud, ja politsei oli tulistanud ja teinud asju, aga nende poiste näod olid hägustatud. Ma leian, et see on kiiduväärt ja näitab, et ka meie ühiskond on mingi küpsuse poole liikunud. Komisjonis tekitas see eelnõu elavat arutelu – ma pean ju tegelikult rääkima rohkem sellest, mis komisjonis toimus, mitte sellest, mis minu peas sünnib. Samas, muidugi mõned nendest mõtetest või pea kõik nendest ma ütlesin ka komisjonis välja. Aga komisjonis tekitas see elavat arutelu ja tekitas ka paar sellist väga huvitavat kõrvalnähet või kõrvaltoimet, millest võib midagi kunagi juhtuda, või ka mitte. Kõigepealt muidugi Kalle tutvustas oma eelnõu. Ja siis hakkas küsimuste voor. Ma ütlesin kohe sissejuhatuseks ka, et mulle see eelnõu nagu selles mõttes meeldib, et seal on iva. Kuigi ma leian, et Kalle läheb liiga kaugele, kui nõuab tohutuid karistusi selle eest, kui keegi midagi ütleb. Aga iva on sees, nagu ma oma sissejuhatuses juba selgitasin. Aga siis tuli Vilja sellise huvitava mõttega – Vilja Toomast –, ta küsis Kalle käest, et kuule, Kalle, kogu see eelnõu kõlab natukene nagu see vaenukõne eelnõu, mille vastu sa tohutult oled koos oma endiste EKRE kamraadidega, et äkki teeme nüüd nii, et sa toetad seda vaenukõne eelnõu ja leiame seal mingi kokkuleppe või kompromissi. Selle peale Kalle ei innustunud väga, mõte vaenukõne eelnõu toetada talle ei meeldinud. Aga iseenesest paralleel selles oli olemas ja huvitaval kombel avastas selle paralleeli peale mõningaid küsimusi ja vastuseid ka Varro Vooglaid. Ja Varro Vooglaid, kellelt me kõik eeldasime, et ta viskub selle eelnõu kaitsele või toetusele, noh, nagu vanad sõbrad ikka, siis vastupidi, Varro nägi asja läbi ja ütles: "Ei, ei, ei. Kui see eelnõu saaks seaduseks, siis peaks tegelikult toetama ka vaenukõne eelnõu," ja leidis, et iseenesest iga sõnavõtu eest inimesi trellide taha pista, lihtsalt sõnade eest karistada ja sõnavabadust niivõrd piirata ei tohiks. Nii et selles suhtes Kalle jäi suht üksinda, Varro ei toetanud. Küll aga jõudsime me pärast natuke edasi-tagasi arutamist – seal küsiti veel, et mis juhul ja kuidas – [põneva teemani]. Meil on mõned kohtuprotsessid, mis kestavad tohutu pikalt, näiteks Tallinna Sadama protsess on kestnud juba aastakümneid juba või kui kaua see ongi kestnud. Aga kui nüüd keegi juhtuks ütlema ühe kohtualuse kohta seal, et ta on üks pätt või korruptant, ja siis võetaks see, kes ütles, ja pandaks Kalle seaduse põhjal peagi kinni ja ehk aastakümnete pärast selguks, et see inimene oligi tegelikult korruptant, siis mis saab? See oli üks põnev teema. Aga teine selline kõrvalnähe, mida me lubasime õiguskomisjonis edaspidi arutada, on see, et kui inimene läheb ja kaitseb oma head nime tsiviilmenetluse käigus, siis praegu on nii, et tegelikult võib vabalt juhtuda, et ta küll võidab selle protsessi, aga õigusabikulud jäävad ikka tema enda kanda. Sellele küll valitsuse esindaja vaidles vastu, ütles, et ei, tegelikult peaks ikka nii olema, et õigusabikulud kannab see, kes kaotab protsessi. Aga komisjonis oli mitme inimese arvates asi tegelikult teistmoodi. Me lubasime selle juurde kunagi tagasi tulla, küllap tulemegi. Ja ärge nüüd tehke nii kannatamatuid nägusid seal tagaridades. Pole see noortele hääle andmine sugugi põnevam kui Kalle Grünthali esimesed triibulised, või tähendab, esimene tõsiselt võetav eelnõu minu arvates. Aga sellega olen mina oma komisjonipoolse tutvustuse peaaegu lõpetanud, välja arvatud see, et ma nüüd jõuan nende menetluslike otsuste juurde, mis tehti. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 29. mail 2024. aastal, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, ka see oli konsensuslik – pange tähele, Varro oli ka selle poolt –, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, see olen mina, kes ise seda väga tahtis ja sai ka, mis tahtis. Aitäh! Ma näen, et mulle küsimusi ei ole.

Suur tänu! Valdogi sai [hääle] vastu südaööd lahti rääkida. Küsimusi tõepoolest ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 411 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 411 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 38, vastu 1, erapooletuid 0, ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 411 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Järgmine päevakorrapunkt ja ühtlasi viimane tänasel päeval peaks olema eelnõu 404 esimene lugemine, aga kuna kumbagi ettekandjat ei ole saalis, siis on tegemist arutelu võimatusega ja selle päevakorrapunkti menetlemist ma ei ava. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile! Olge terved!