Siseministeeriumi kärped

Läheme edasi kuuenda küsimuse juurde, mis on siseminister Lauri Läänemetsale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Siseministeeriumi kärped. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ega teema ei ole väga uus, aga vaatamata sellele jätkuvalt oluline. Kui valitsus pani eelmisel aastal kokku selle aasta eelarvet, siis tekkis küsimus, mis saab nende inimeste palkadest, kes töötavad Siseministeeriumi valitsemisalas, eelkõige politseinike, päästjate, piirivalvurite ja nii edasi palkadest. Siis oli kaks, mina isegi julgeksin öelda, konkureerivat arvamust. Üks tuli teilt, teine tuli peaministrilt. Peaminister ütles, et need palgad külmutatakse praegusel tasemel ja arvatavasti jätkub see kuni järgmiste valimisteni ehk 2027. aastani. Teie ütlesite, et külmutatakse jah, aga ainult üheks aastaks ehk aastaks 2024, ja siis räägime uuesti. Nüüd on aasta 2024 jõudnud juba nii kaugele, et varsti on pool aastat möödas, pannakse kokku lisaeelarvet. Minu küsimus on see, mida need inimesed – politseinikud, päästjad, piirivalvurid – peaksid siis lähiajal ootama. Vaadates seda olukorda, mis meil praegu eelarvega on ja kus kogu aeg kärbitakse, kus räägitakse sellest, mis on eelarveaugud ja kust raha võtta, mitte kuidas palkasid tõsta, on küsimus väga lihtne: kas pigem vastab tõele peaministri sõnum, mis anti eelmisel aastal, et aastani 2027 nende inimeste palgad jäävadki samale tasemele, või on teil neile mingisugune natuke optimistlikum sõnum?

Aitäh, lugupeetud küsija! Mul on hea meel, et iga kord, kui ma infotunnis käin, jätkame me traditsiooni, et saame teiega siin saalis mõtteid vahetada kõigi ees. Palkade teema on minu arvates väga oluline. Küsimus ei ole ainult riigieelarve kulus, vaid selles, et inimesed peavad tegema päris palju tööd. Ja [küsimus ei ole] mitte ainult nende inimeste palgas, vaid tegelikult kõigis Eesti inimestes, kes ühel hetkel võivad vajada hädas abi. See on väga oluline, et abi tuleks kiiresti, see oleks professionaalne, et inimene oleks puhanud, teeks õigeid otsuseid, tegutseks kiirelt ja päästaks elusid. Ma arvan, et see on meie kõigi huvides, et need inimesed oleksid olemas ja mitteülekoormatud ning [et neid ei oleks] liiga vähe. Tõesti, palkade teemast on varasemalt räägitud. Peaminister mu kõrval täpsustas, et tema pole pikaajalist palkade külmutamist [ette pannud], ja ka minu teada me pole kokku leppinud selles, et me need palgad pikaks perioodiks külmutame. Tõsi on see, et keerulisi valikuid peab tegema hakkama. Ma kindlasti lähen eelarveläbirääkimistele, kui see võimalus avaneb, ettepanekuga, et perspektiivis me peame rääkima sellest, et riigitöötajatel – [nende hulgas] on ka politseinikud, päästjad, häirekeskuse töötajad, lisaks õpetajad – peab palk tõusma. Me ei saa seda igaveseks seisma jätta. Taotluse olen Rahandusministeeriumile edastanud, aga küsimus ei ole ainult soovis, vaid küsimus on riigieelarve võimalustes. Me peame aru saama, et seni, kuni miljard eurot on riigieelarvest puudu, on ülikeeruline palgatõuse teha. Need tuleb teha laenurahast, aga see ei ole väga mõistlik. Meil tuleb kombineerida kahte valikut. Me peame kindlasti veel kärpima ja riigieelarves kokku hoidma. Kärped tulevad, küsimus on lihtsalt selles, millistest teenustest me oleme nõus loobuma. Seda arutelu on meil ühiskonnas vaja. Kindlasti on väga palju selliseid asju, mida ei ole mõistlik – rauhti! – üleväljakärpega teha, see on minu seisukoht. Teine küsimus on selles, et siis jääb ikka raha puudu. See tähendab maksumuudatusi, ka need tulevad kindlasti, ja küsimus on, kes panustama peab, kas keskklass ja vaesemad inimesed või need inimesed, kes on jõukamad ja kellel on selleks võimalus. Mina isiklikult arvan seda viimast. See võimaldab lõpuks teha päästjatele, politseinikele, häirekeskuse töötajatele, õpetajatele ja meditsiinitöötajatele palgatõusu. Ehk siis kui olla vastu sellele, et riigieelarvet tehakse korda, siis tegelikult ollakse vastu ka sellele, et oleks võimalik palgatõusu teha. Mina kutsun ka parlamendis kõiki debatile, mitte lihtsalt [ütlema], et ei, me ei tee mingeid maksumuudatusi, vaid hoopis [arutlema], kes tulevikus maksma peavad.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et Keskerakonna fraktsioon, ma arvan, kindlasti ühineb selle mõttega, et meil võiks olla selline maksusüsteem, kus jõukamad inimesed maksavad solidaarselt rohkem kui vaesed inimesed. Siit ka minu ettepanek teile. Praegu on tõepoolest eelarve puudujääk päris korralik, aga meil on võimalus seda kohe poole miljardi võrra väiksemaks teha. Ka praegu on meil maksusüsteem, mis teatud mõttes ongi progressiivse tulumaksu süsteem. Rahvas on kutsunud seda maksuküüruks. Ja me teame, et Reformierakonna kinnisidee on maksuküür ära kaotada. Me teame ka, et sotsiaaldemokraadid on tegelikult selle vastu. Selle vastu on ka paljud analüütikud ja kas või endine Reformierakonna esimees ja endine peaminister Andrus Ansip, kes ütles, et tema maksuküüru võib-olla ei toeta, aga praegustes oludes me võiksime tegelikult ära kannatada isegi kaks maksuküüru, kui vaja oleks. Äkki teeksime siis niimoodi, et loobume sellest Reformierakonna kinnisideest, teie lepite selle valitsuses omavahel kokku, ja siis on meil defitsiiti või puudujääki pool miljardit vähem. Äkki siis saame tõsta politseinikel, päästjatel, piirivalvuritel ja nii edasi palku ja õpetajatel rohkem kui 1,7%?

Aitäh, austatud küsija! Lugupeetud parlamendiliikmed! Ma teen ühe täpsustuse. Maksuküüru [kaotamise] hind eelarves on esimesel aastal 500 miljonit eurot ja järgnevatel aastatel 250 miljonit eurot. Kui me räägime palkadest, siis see on sisuliselt püsiraha, mis mööda eelarveaastaid jookseb. Ehk siis me peame rääkima 250 miljonist, mis [maksuküüru kaotamise ärajätmisest] saada on. Jah, see on üks variant, mida saab teha ja mis pakub eelarve olukorrale leevendust. Me kindlasti oleme hea meelega nõus seda arutama. Teie õnnetuseks ja minu õnnetuseks on siin üks aga. See astmeline tulumaks, mida, ma saan aru, ka Keskerakond toetab lisaks sotsiaaldemokraatidele, eeldab maksuküüru kaotamist senisel kujul. Ja see on ka kulu ja miinus riigieelarvele. Mõnes mõttes, nagu ma olen öelnud, on maksuküüru kaotamise positiivne külg võib-olla see, et me valmistame ette olukorda, kus astmelise tulumaksu kehtestamine Eestis ei ole mitte kulu, vaid tulu riigieelarvesse, ja tegelikult me suurendame oluliselt rohkem astmelise tulumaksu tuleku [võimalust]. Nii et see on kaalumise koht, mismoodi seda teha. Mis puudutab üldse kogu maksupoliitikat, siis meie seisukoht ei ole ju see, et jõukamad inimesed peavad panustama selle pärast, et keegi on nende peale pahane. Kui me vaatame jõukuse jagunemist Eestis, jõukuse jagunemise ebavõrdsust, siis [me näeme, et] me oleme Euroopas tagumises otsas. Seda ei hinnata heaks ei majandusloogikas ega riigi ühtsuse, tugevuse ja toimimise puhul, mitte üheski neist valdkondadest. Kui 10%‑le Eesti elanikest kuulub 59% varadest, siis see on päris hirmus olukord. Ja teistpidi, Eesti Panga statistika järgi kuulub pooltele Eesti elanikest ainult 7% varadest. Me oleme ikka väga ebavõrdne ühiskond. Jõukuse ebavõrdset jagunemist me näeme ka regionaalselt. Seetõttu on kaitsepolitsei juba pidanud kirjutama oma aastaraamatus, et sotsiaal-majanduslikud probleemid on saanud Eesti julgeoleku probleemiks, sest inimesetel tekib meeleheide. Sa pingutad, käid hommikust õhtuni tööl, aga sinu palk on ikka madal ja sul ei ole kodukohas võimalik paremale tööle minna. Kui me nüüd neid lisamaksustame, siis see tekitab veel frustratsiooni. [Inimesed] pettuvad riigis ja on avatud kõigile manipulatsioonidele, mida näiteks Venemaa võib nende peal ellu viia. Riigi roll on minu arvates tasakaalustada seda, kuidas ühiskonnas jõukus jaguneb, ja seda tehakse maksude kaudu. Me räägime, et me peame seda kõike nüüd tegema hakkama, sest see on mõistlik, see on majandus‑ ja rahanduspoliitiliselt ühiskonna toimimise mõttes lihtsalt mõistlik.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.