Suur tänu, härra esimees! Lugupeetud parlamendiliikmed! Austatud Eesti Vabariigi president! Lugupeetud Eesti rahva esindajad! Kallid sõbrad! Soovime koos abikaasaga tänada teid sooja vastuvõtu eest, mis meile siin Eestis osaks on saanud. Aitäh! Ootame põnevusega oma kolmepäevast riigivisiiti nii Tallinnas kui ka Tartus. Iga kord, kui ma olen Eestis, tunnen end nagu kodus. Te kõik teate, et Eestil on kõigi soomlaste südames eriline koht. Meil on ühine identiteet, meil on ühised juured, meil on sarnane keel, mida ma püüdsin mõista. Aeg-ajalt on meid küll lahku rebitud, aga oleme alati uuesti kokku saanud. Meil on ühine saatus – praegu ilmselt rohkem kui kunagi varem. Soome presidendina on mulle suur au kõnelda siin, Riigikogus, Eesti demokraatia hällis. Mina räägin teiega sõbra, sugulase ja liitlasriigi riigipeana. Olen külastanud Eestit kümneid kordi, nii töö pärast kui ka vaba aja veetmiseks. Esimene kord oli 30 aasta eest. Te olite siis just oma iseseisvuse taastanud. Mäletan, kuidas ma vaatasin teie laulvat revolutsiooni väga suure rõõmuga, kui ma olin noor tudeng USA‑s. Ühel semestril reisisin koos ülikoolikaaslastega isegi Balti riikides, see oli 1992. aasta alguses, ja rääkisin oma ameeriklastest sõpradele uhkusega oma Eesti vendade ja õdede kangelaslikest pingutustest. Eesti oli lõpuks vabaks saanud. Kuid minu armastus Eesti vastu sai alguse palju varem. Kui ma olin laps, siis isa jutustas mulle julgest vennasrahvast, kes kannatab Nõukogude Liidu hirmuvalitsuse all. Rääkisime palju eesti keelest, kultuurist ja meie peres ka sportlastest. Mäletan Heino Puustet 1983. aasta Helsingi maailmameistrivõistlustel, Andrus Värniku võiduviset 2005. aasta maailmameistrivõistlustel ja loomulikult Erki Noolt 2000. aasta Sydney olümpiamängudel. Minu jaoks oli Eesti võit alati ka Soome võit. Olin ülimalt rõõmus, kui Eesti liitus nii Euroopa Liidu kui ka eurotsooniga. Olin sama rõõmus ja ka veidi kade, kui te ühinesite NATO-ga. Oma paari iseseisvusaasta jooksul olite lõimunud lääne institutsioonidesse rohkem kui Soome või tegelikult ükskõik milline muu Põhjamaade riik. Loomulikult oli see hea uudis Läänemerele üldiselt, aga eriti Soomele turvalisuse seisukohast. Teie NATO‑liikmesus nende 20 aasta jooksul, mis see on kestnud, on taganud kaitse ka meile. Samal ajal tõi meie tugev ja iseseisev kaitse meie piirkonda stabiilsuse. Mäletan tihedat koostööd Toomas Hendrik Ilvesega Läänemere strateegia teemal Euroopa Parlamendis. Samuti sain lähedaseks sõbraks Urmas Paetiga, kui olin välisminister, aga ka Taavi Rõivasega, kui olin peaminister. Ma arvan, et ühised väärtused ja arusaamad turvalisusest liitsid meid, ja liidavad siiani. Kui ma valitsusse kuulusin, küsiti mult sageli, kas Soome kaitseks Eestit kriisiolukorras. Minu jaoks oli vastus selge – loomulikult kaitseks! Ja me peaksime igal juhul tänulikud olema, et NATO liige Eesti teeks meie heaks sama. Praegu on olukord selgem kui kunagi varem. Seda nimetatakse artikliks 5: üks kõigi, kõik ühe eest. Te teate, et soomlased on vahel oma tunnete väljendamisel veidi ujedad. Ma arvan, et ka teie, eestlased, ilmselt mõistate, mida ma silmas pean. Seega lubage mul otse välja öelda: Soomel on väga vedanud, et Eesti tema naaber on. Me oleme pere, sõbrad ja liitlased. Väikerahvad hingavad sama õhku, eriti aga need rahvad, kes elavad selliste suurriikide naabruses nagu Venemaa. Me tahame rahulikult kõrvuti eksisteerida, aga peame pidevalt valmis olema. Meie jaoks on välis‑ ja kaitsepoliitika alati eluliselt tähtsad. Soome oli külma sõja ajal erapooletu riik – mitte vabast tahtest või ideoloogia pärast, vaid vajadusest. Meil polnud valikut. Kui valik tuli, liitusime viivitamatult Euroopa Liiduga. Ja kui enam muud valikut polnud, saime NATO liikmeks. Parem hilja kui mitte kunagi. Te võite olla kindlad, et me panustame alliansi liikmena. Me mõistame oma kohustusi NATO riigina, kes peale enda piiri jagab Venemaaga ka NATO piiri. Meie kaitsevõime tugevdab Euroopa kirdeosa. See koos meie laiaulatusliku julgeolekukontseptsiooniga jätkab NATO tugevdamist Läänemere regioonis. Ja ka seda teeme koos Eestiga – meie pere, meie sõbra, meie liitlasega. Külma sõja järgne ajastu on möödas. Ajalugu ei lõppenud aastal 1989 või 1991, nagu paljud meist eeldasid. Maailma poliitiline kord, tasakaal ja dünaamika on muutumas. Euroopa turvalisust varjutab Venemaa agressioonisõda Ukrainas. Uus raudne eesriie on Euroopa kaheks jaotanud. Sarnaselt eestlastega küsitakse ka soomlastelt sageli Venemaa kohta. Meie põhistsenaarium tugineb kolmele lihtsale tõsiasjale. Esiteks, Venemaa jätkab lähima paari aasta jooksul oma relvajõudude tugevdamist ja saavutab Ukraina ründamise eelse taseme. Teiseks, miski ei näita, et Venemaa vahetaks oma agressioonil ja laienemisel põhineva välispoliitika rahuliku kooseksisteerimise vastu. Kolmandaks, Venemaal ei hakka niipea valitsema liberaalne demokraatia. Seda silmas pidades peame tegema kõik, et Ukraina selle sõja võidaks. Samal ajal peame jätkuvalt tagama NATO tugeva kaitse‑ ja heidutusvõime. Uus normaalsus on, et Venemaa jätkab agressioonisõda Ukrainas, alustab samal ajal mitmesuguseid hübriidoperatsioone ning üritab kõiki Euroopa Liidu ja NATO riike hirmutada ja destabiliseerida. Me näeme seda Euroopas nädalast nädalasse. Parim reaktsioon on jääda rahulikuks ja vaoshoituks, ehk nagu mina ütleksin: reaktsioon Eesti ja Soome moodi. Parim viis olukorra süvenemist vältida on valmistuda. Ja just seda me teemegi. Lühemas perspektiivis peame jätkama rahalise ja sõjalise abi andmist Ukrainale. Keskpikas perspektiivis peame aitama Ukrainal õiglast rahu saavutada. Pikas perspektiivis peame tagama, et Ukrainast saaks nii Euroopa Liidu kui ka NATO täieõiguslik liige. Soome välis‑ ja kaitsepoliitika on rajatud väärtuspõhisele realismile – väärtused ja realism. Selle lähtepunkt on tugev liit Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal ajal põhineb see ka usul, et uus rahvusvaheline süsteem ja rahu tuginevad Euroopa Liidu ümberkujundamisele ja tugevdamisele, aga ka ÜRO tugevdamisele. Meie välispoliitika seisab kindlalt läänelikel väärtustel, sealhulgas demokraatial, õigusriigil ja inimõigustel. Me usume koostöösse ja reeglipõhisesse rahvusvahelisse süsteemi. Samal ajal tugineb meie kaitsepoliitika realismile. Meie kaitsevõime põhineb realismil, seepärast säilitame tugevat kaitsevõimet – just nüüd, kuuludes sõjalisse liitu. Realism on ka see, et me mõistame, et olulisi ülemaailmseid probleeme – näiteks kliimamuutused – ei lahendata ainult sarnaselt meelestatud riikide vahel nagu Eesti ja Soome. Soovin oma kõne lõpetada meie aja ühe austatuima riigimehe Lennart Meri sõnadega. Ta ütles kord, ma tsiteerin: "Ka väikeriik võib mõjutada ajaloo käiku. Vähemalt peab ta seda kindlasti üritama. Maailmas ei hooli mitte keegi väikesest riigist, kui riik ise ei ütle selgelt ja valjult, mida ta tahab." Ma arvan, et Eesti ja Soome peaksid maailmas oma rolli määratledes just tema sõnadest juhinduma. Väikesed rahvad peavad oma hääle kuuldavaks tegema. Aga kõige olulisem on see, et nüüd kasutame oma häält koos liitlaste ja partneritega Euroopas, Euroopa Liidus ja NATO-s. Tähtis on, et meie toetame üksteist, hoiame üksteist ja kaitseme üksteist. Aitäh! Elagu Eesti! (Aplaus.)