Päevakorrapunktide kaupa: Kadri Tali

Retooriline stiil on ettevaatlik, analüütiline ja formaalne, kombineerides isiklikku kogemust kultuurikomisjoni põhjalike arutelude kokkuvõtetega. Kasutatakse loogilisi apelle, hoiatades ülereguleerimise eest ning rõhutades vajadust sisuliste lahenduste järele sümboolse seaduse asemel. Tone on murelik, küsides, kas seaduse kuulekas järgimine ei jätaks nii mõndagi kollektiivi eksisteerimata.

Retooriline stiil on väga formaalne, neutraalne ja protseduuriline, keskendudes Riigikogu töökorra ja eelnõu menetluse detailide edastamisele. Emotsionaalseid apelle ei kasutata, rõhk on loogilisel ja faktipõhisel aruandlusel (kuupäevade, istungite ja muudatusettepanekute loetelu). Järgnevad lühikesed kõned on puhtalt protseduurilised täpsustused.

Retooriline stiil on analüütiline, asjatundlik ja tulevikku suunatud, rõhutades vajadust kiireteks muutusteks ja uute lahenduste leidmiseks. Kasutatakse nii loogilisi argumente (rahastusnumbrid ja inflatsioon) kui ka väärtuspõhiseid apelle (kultuur kui "eestluse DNA," kaitsetahe). Üldtoon on ametlik, murelik praeguse olukorra pärast, kuid optimistlik uute mudelite potentsiaali suhtes.

Stiil on formaalne, asjatundlik ja tungiv, rõhutades teema tõsidust ja olulisust. Kasutatakse nii loogilisi argumente (majandusnumbrid, eraraha kaasamise potentsiaal) kui ka emotsionaalseid võrdlusi (abielu hoidmine, riigi selgroog). Rõhutatakse vastutustundlikkust ja kriitilist meelt, vastandudes populismile ja "enda hääle kajale".

Stiil on enesekindel ja kohati võitlev, kritiseerides teravalt vastaseid, keda nimetatakse "soolapuhujateks" ja populistideks. Kasutatakse kultuurivaldkonnast pärit analoogiat, et luua usaldusväärsust ja rõhutada asjatundlikkuse tähtsust. Tone on ametlik, kuid sisaldab tugevat optimismi reformide elluviimise suhtes.

Stiil on formaalne, neutraalne ja protseduuriline, olles iseloomulik seadusandliku komisjoni istungi kokkuvõttele. Rõhk on loogilisel ja faktipõhisel teabe edastamisel, tuues esile ministri ja ametnike selgitusi ning komisjoni liikmete konkreetseid küsimusi. Emotsionaalseid apelle ei kasutata, keskendutakse juriidiliste ja administratiivsete detailide täpsustamisele.

Stiil on valdavalt formaalne ja analüütiline, keskendudes poliitika detailidele, kuludele ja juriidilistele definitsioonidele. Heljo Pikhof kasutab lepitavat tooni, nimetades algatust kiiduväärtuks, kuid lisades kohe eelarvelise takistuse. Tanel Tein ja Margit Sutrop raamivad oma seisukoha väärtuspõhiselt, nimetades seda õigluse ja maailmavaate küsimuseks, eelistades loogilist argumenti sihtotstarbelise abi kasuks.

Stiil on valdavalt asjalik ja protseduuriline, keskendudes seaduseelnõu detailidele ja juriidilistele tagajärgedele. Argumendid on loogilised ja poliitika-põhised, viidates protsentidele ja seaduseparagrahvidele. Helle-Moonika Helme lisab konsensust otsiva noodi, rõhutades vajadust täita erakondade ühiseid lubadusi alushariduse teemal.

Kõne on kirglik ja tungiv, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle, et rõhutada teema olulisust (südameasi, rahva selgroog). Stiil on ametliku ja isikliku segu, sisaldades nii loogilisi argumente (eksport, kategooriad) kui ka teravat kriitikat vastaste aadressil. Kasutatakse isiklikke anekdoote (orkestri loomine, Karuteene medal) ja kultuurilisi viiteid (Juhan Liiv, Plácido Domingo) veenvuse suurendamiseks.

Stiil on formaalne, lugupidav ja konstruktiivne, alustades ministri töö tunnustamisega ("Edu teile teie tänuväärses töös"). Lähenemine on loogiline, esitades majandusliku probleemi (stimuleerimise puudumine) ja pakkudes lahendusena eraraha kaasamise mehhanismi.

Retooriline stiil on tõsine ja kiireloomuline, väljendades kahetsust, et laiaulatuslik diskussioon algas alles streigi tagajärjel. Kõneleja kombineerib statistilisi andmeid (vanus, palganumbrid) emotsionaalsete üleskutsetega austuse ja lugupidamise näitamiseks õpetajate vastu. Toon on formaalne ja keskendub lahenduste otsimisele.

Stiil on isiklik ja emotsionaalne, kasutades lugusid (ema, Anu Tali, oma lapsepõlve kired) poliitiliste argumentide toetamiseks. Toon on optimistlik, kuid sisaldab tungivat üleskutset reformi vajalikkusele ja õpetajate töö väärtustamisele. Kasutatakse nii loogilisi argumente (majanduslik vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele) kui ka isiklikke kogemusi (kahe poja ema, Pärnumaa Kutsehariduskeskuse külastus).

Toon on asjatundlik, argumenteeritud ja murelik, rõhutades kultuuri olulisust ja eelnõu potentsiaalseid negatiivseid tagajärgi. Kõneleja kasutab loogilisi apelle ja ajaloolist konteksti, et põhjendada oma seisukohti, vältides samas otseselt ründavat keelt. Stiil on formaalne ja keskendub probleemide lahendamisele ning uute mehhanismide väljatöötamisele.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes austatud istungi juhataja ja välisministri poole. Retoorika on küsitlev ja keskendub loogilisele poliitilisele järeltegevusele, otsides teavet idee vastuvõtu ja toetajate ringi kujunemise kohta.

Stiil on formaalne ja asjakohane, keskendudes poliitilistele ja regulatiivsetele argumentidele kõrgharidusseaduse muutmise üle, mis on tüüpiline komisjoni istungile. Kasutatakse loogilisi apelle, viidates nii teaduse rahvusteülesusele kui ka praktilistele näidetele (EKA süsteem). Helle-Moonika Helme rõhutas vajadust muuta mõtteviisi eestikeelsete doktoritööde suunas.

Retooriline stiil on kirglik ja veenev, kasutades nii isiklikke lugusid (väikeküla kooli eest võitlemine) kui ka moraalseid üleskutseid kolleegidele. Kõneleja kasutab emotsionaalset keelt ("kool on süda," "tunneta südames") ja rõhutab hariduse investeeringulist väärtust, kasutades võrdlusi teiste valdkondadega (energia, riigikaitse) toetuse intensiivistamiseks. Lõpetuseks kasutab ta meeldejäävat metafoori tipust alla tulemisest ja kohtumisest nendega, kellest mööda roniti.